kolmapäev, 14. oktoober 2015

Kuidas valida Maldiivide majutust

Vanast ajast olen võlgu postituse selle kohta, kuidas Maldiivide reisi ette valmistada ehk kuidas leida sobilik kuurort ja mida oleks tark kaasa võtta. Kuna viimasel ajal on esinenud mitmel juhul vajadust seda selgitada nii suuliselt kui kirjalikult põgusalt, on ilmselgelt viimane aeg see tegelikult kirja panna.

Resorti valimine
Tegelikult on kuurorti valimisel paar lihtsat põhireeglit, millest alustada:

  1. Mis kell maandub ja millal lahkub lend Maldiividelt/Maldiividele? Oluline on see sellepärast, et saartele, mis on lennujaamast kaugemal kui 45 minutit kaatrisõitu, viib vesilennuk ja vesilennuk lendab ainult valgel ajal (s.o lend peab minema Malelt peale kella 9 hommikul ja saabuma enne kella 16 päeval). Lisaks annab vesilennuk päris olulise hinnalisa, kuna transport saarele ei ole kuurorti hinna sees. Ka kaatritransport maksab reeglina juurde (ca $150 inimene), ent vesilennuk võib hinnalisana inimese kohta anda lausa $500-600, mis võib reisieelarvet oluliselt mõjutada. Kui valida vesilennukiga saar ning suur lennuk läheb Malest ajal, mil vesilennuk ei lenda, tuleb arvestada lisaööbimisega Male saarel, mis tuleb ise kanda ja pole sugugi romantiline - Male on suurlinn imetillukesel saarekesel. 
  2. Resort või kohalik hotell ja milline on võimalik eelarve? Kohalikku hotelli kohalikul saarel valides tuleb arvestada, et seal ei ole hotelli juures randa, rand asub reeglina kuskil kaugemal ning seda kasutavad kohalikud inimesed, mistähendab, et moslemikultuuris ka turist ei tohi bikiinides avalikus rannas lebotada. Loomulikult resortides on see lubatud. Kohalikel saartel ei müüda ka alkoholi, resortides on baarid üpris pikalt lahti. Kui valid endale resorti, siis võtta pigem odavam tuba kallis resortis kui kallim tuba odavas resortis. Kindlasti tasub jälgida, et toas oleks konditsioneer.
  3. Alati tasub silma jäänud resorti enne googeldada ning vaadata, mis rahvusest inimesed on sinna peamiselt kommentaare jätnud ning milline on kommentaaride sisu. Rahvused on olulised selleks, et end kultuurilises kontekstis mugavalt tunda, sest Maldiivid on koht, kuhu lendab kokku sisuliselt rahvaste paabel ja kuidagi on ikka niimoodi, et sarnased rahvused valivad sarnaste kriteeriumite alusel. Tasub ka kommentaaridest jälgida, kas resorti ranna põhi on selge, mis annab võimaluse snorgeldada kohe sealsamas ning puuduksid liivakotid rannariba ääres - nende juurest vette minna on ebamugav ja võib rikkuda romantilist paradiisivaadet. Ka leiab netist hulga kommentaare selle kohta milline tuba millises resortis on just parima vaate või asukohaga (ka müra suhtes). Broneeringut tehes tasub kommentaaridesse oma soov lisada ja võimalusel nad arvestavad sellega.
Ranna- või veebangalo
Eks see on rohkem maitse (ja rahakoti) asi. Mulle isiklikult ei meeldi vee peal magada ja sestap eelistasime rannabangalot. Veepealsete majakestega on ka paar väikest nüanssi millega tuleb arvestada: reeglina ei saa majast otse vette hüpata, vaid peab veidi maad eemale kõndima mööda päikesest kuuma laudteed pärisrannale ning ookeanimüha on toas üpris tugev. Õnneks on majad oma vaiade otsa korralikult kinnitatud, nii et lainetel nad ei kõigu. Kui ookeanimüha meeldib, on veebangalo kahtlemata romantiline, kuid kallim, valik ning täpselt nagu piltpostkaardil ja filmis. Ehk siis see juba oleneb ootustest ja soovidest.

Joogid ja söögid
Kui endale resorti otsisime, olime tugeva dilemma ees, kas võtta koos söökidega või ilma. Pakutakse kõikvõimalikke pakette ja seetõttu võtab valik silme eest tiba kirjuks. Meie valitud reosrtis oli võimalik võtta ainult hommikusööki või kõik söögid hinnas. Selge on see, et üksnes hommikusöögiga pikalt ei ela. Saarel aga pole ühtegi muud alternatiivi - on need samad resorti restoranid ja kohapealt ostes on hind oluliselt kallim, kui paketina ette ostes. Lisaks ei pruugigi alati olla võimalik kohapealt juurde osta vabas valikus, sest reeglina antakse igale toale ühes restoranis oma laud, mille taga toimuvad kogu reisi kõik toitlustuskorrad. resoranide menüü on aga äärmiselt rikkalik ja vaheldub iga päev, nii et maitsed ei kordu ja igav ei hakka. Saarel pole ka ühtki toidupoodi, kust oma varusid täiendada, kui oma moonakotiga soovida minna, on vaid turistipood, mis müüb kõike eluks hädavajalikku ja suveniire. Meie võtsime kõik tioidud hinnas, mis tähendas kolme korralikku söögikorda, lisaks kahte snäki korda ja kohalikku alkoholi ning karastusjooke hinnas. Seda oli küll ja veel ning snäkikordadele me reeglina tegelikult ei jõudnudki. Kokkuvõttes: tasub võtta vähemalt kaks söögikorda päevas paketi sisse või kõik hinnas.

Mida kaasa võtta
  • rannariided, mitu komplekti. Ühed saavad märjaks, riputad kuivama ja viskad teised selga. Enamuse aja veedab turist Maldiividel bikiinides.
  • õhukesed pikad riided. Vajalikud selleks, et end päikese eest vahepeal katta, kui päike on liiga teinud, õhtsöögilauda selga panekuks, et veidi viisakam oleks, kuigi suur osa turiste ei pea sellest kinni, ja juhul, kui plaanid külastada mõnda saart kohalikega või pealinna Male, siis arvesta, et moslemikultuur nõuab nii naistelt kui meestelt kaetud õlgu ja põlvi, mõistlik on varjata ka suurt dekolteed.
  • piisavalt õhukesi riideid, seda eriti siis, kui oled higistaja tüüpi. Temperatuur on ööpäevaringselt meie mõistes soe. Samas on reeglina olemas kohapealne pesupesemise teenus ja/või rätsep, nii et vajadusel saab lasta ka asjad puhtaks pesta või kohapeal uued õmmelda. Õmblemise hinnad ei ole võrreldavad Aasia omadega, vaid pigem meiekandi omadega.
  • kerge peakate liigse päikese eest varjuks.
  • päikseprillid, soovitavalt UV kaitsega äärmiselt ereda valguse eest kaitseks.
  • päiksekreem üpris kõrge faktoriga, võimalusel veekindel ning meeldetuletus end kohapeal pidevalt kreemitada, sest intensiivne soe päike võib kiiresti ära põletada ja oleks kahju, kui enamuse reisist peaks veetma konditsioneeritud toas.  
  • päiksejärgne kreem/geel ja hügieeniline huulepulk. Kohapealsest turistipoest ostsime aloe baasil päikesejärgse geeli, mis toimis imeliselt. 
  • plätud ringi tatsamiseks, toa ja vee vahet käimiseks. Kui tubadeni viib laudtee, läheb see päikese käes põrgukuumaks ja palja jalaga sellele astuda ei kannata.
  • oma isiklik snorgeldamisvarustus tasub absoluutselt ära. Kuna laguun on enamikel saartel otse ukse all, ei ole mõtet kohapealt tunni või päeva kaupa varustust rentida, vaid tasub enda oma käepärast hoida, et saaksid vette minna nii tihti kui soovid.
  • veekindel fotokas veealuste piltide jaoks. See on uskumatu, kui meeletu soov tekib seal just veealuseid ja peamiselt veealuseid pilte või videoid teha.
  • pikemad riided, millega saab snorgeldada. Alguses ma ei saanud aru, miks osad inimesed käivad pikkades riietes snorgeldamas, aga siis, kui olin veepiiril hulpides oma kannikad tulipunaseks saanud, nii et istuda oli keeruline, mõistsin seda väga. Tasub õppida teiste vigadest.
Paar olulist märkust
  1. kohapeal ei tohi unustada vett juua. Meie jaoks harjumatus kuumuses on dehüdratsioon kiire tulema ning ei ole mõtet oma reisi raisku lasta. Vee joomine on kõige olulisem tegevus Maldiividel.
  2. väga häid reisipakkumisi, eriti majutusele, tasub küsida Saksa reisibüroodest. Meie võtsime sakslaste pakkumise läbi Eesti büroo ja suutsime sellega kokku hoida ca 1/3 majutuse eelarvest võrreldes sellega, kui oleksime netist ise broneerinud.
  3. tippida võib igat teenindajat iga kord, aga teenindajaid on väga palju, kohati rohkem kui turiste, ja nad ei eelda seda. Tippi on mõistlik oma lemmikutele ja põhiteenindajatele (restoraniteenindaja, toateenija peamiselt) jätta reisi lõpus. 
  4. kõik hinnad on dollarites ja nendega on lihtne arveldada. Arvestada tuleb aga sellega, et kohalikud ei saa lahti vahetada münte ehk siis tippi jätta ja maksta müntides pole mõtet.
  5. päevatrippe pakutakse kohapeal resortis mitmesuguseid, ent kindlatel päevadel ja intervalliga. Kui grupp kokku ei tule, jääb väljasõit saarelt ära. Seega tasub jälgida kohapeal päevareiside registreerimislehti ja kui on soov kuhugi minna, siis arvestada, et kogu reisi jooksul võib sellist päevareisi ollagi vaid üks.
  6. naudi ja lase teistel nautida! See on parim puhkus ilma telefoni ja internetita (viimane on küll reeglina olemas, aga meie mõistes olematu kiirusega).

neljapäev, 1. oktoober 2015

Universum täidab soovi

On ütelus: "Lase oma soov universumisse ja universum täidab selle." Kui eile õhtul lõpetasin blogikirje sooviga saada kuidagi täna Oslo fjordide paadisõidule, siis hommikul selgus, et meie päeva viimane kohtumine Statoiliga lõppeb planeeritust oluliselt varem ja seetõttu jõuame tagasi kesklinna napilt selliselt, et jõuaksime ka veel päeva viimasele fjordide kruiisile. Lisaks kõigele muule lõppeb Norra turismihooaeg septmebri lõpuga, mil tehakse ka viimane fjordide tuur, ent ilusate ilmade tõttu otsustati just täna veel teha lisapäev fjordisõitudeks. Lühidalt kokkuvõttes, universum täitis me soovi.

Norra lähenemine töö- ja pereelu tasakaalule on vägagi pingevaba. Sattusime Oslosse just ajal, mil norrakatel on koolivaheaeg ja siin tähendab see, et ka vanemad reeglina puhkavad või hädapärast on lapsed kontoris kaasas ning kedagi see ei häiri, kui kontor on igas eas möllavaid noori täis. Omakorda tähendab koolivaheaeg aga ka seda, et kõikvõimalikke ärikohtumisi jäetakse ära, lükatakse edasi või ilmselt leitakse läbiviijaks lastetu, soovitavalt välismaalasest, kolleeg. Viimane on küll minu isiklik intepretatsioon. Nii on ka meie algne õppreisisi päevakava omajagu muutunud ning nii mõnigi kohtumine jäänud lühemaks plaanitust. Ühtpidi on see suurepärane võimalus tutvuda põhjalikumalt Osloga, teistpidi tahaks rohkem näha ja kuulda praktikaid väljastpoolt Eestit. 

Norra on olnud töö- ja pereelu tasakaalu rakendamisega üpris eesrindlik, seda eelkõige seadusandluse poolest, ent päriselus siiski kõik asjad nii ei toimi, nagu soovitud on, kuid mõttemallide muutmine võtabki kaua aega ning iga muutus soovitud suunas on see, mis viib tulemusele lähemale. Naljatasime omavahel, et meil jäi töö ja pere koju, ehk Oslos on meil peamiselt tasakaal ning ja. 

Norras on töö- ja pereelu tasakaalu teema alguse saanud umbes teisest maailmasõjast, kus oli vajadus ühtpidi ontlike koduperenaiste järele, kes suudaksid korralikult kodu hoida, lapsi kasvatada ja meestele toeks olla, püüdes muuta koduperenaise staatust elukutseks, luues selleks erinevaid õppevõimalusi, ent teistpidi vajas ka Euroopa uusi töökäsi. Nii sai alguse 1950-datel naiste tööturule jõudmine, kui au sees oli ikka veel tugevalt mees, kes leiva lauale tõi. See oli puhtalt meeste kohustus ning seetõttu oli ka justkui vabandatav see, kui mees kodutöid teha ei osanud. See oli ka periood, mil hakkasid tekkima kodumasinad ning naistel jäi justkui kodustest toimetustest aega veidi üle. 1950-1960 olnud Norras kõige suurem koduperenaiste konsentratsioon ning sealt tulla tänapäeva, kus mõttemaailm liigub pigem vastupidi, on omajagu keeruline.

Kui Eestis töötab suur enamus naisi täistööajaga ning osaajaga vaid mõni protsent kogu tööealisest naiskonnast, siis Norras on pilt veidi teine. Statsistilistest andmetest selgub, et ainult ca 50% naistest töötab täistööajaga, umbes 20% naistest ei käi üldse tööl erinevatel põhjustel ning ülejäänud on osalise tööajaga, samas kui meestest töötab täistööajaga 85%. Norras pidi olema täiesti normaalne, et peale lapse saamist perioodil, mil lapsed on veel väikesed, soovib naine töötada osalise tööajaga, nii et need, kes jätkavad täisajaga töötamist väikeste laste kõrvalt, saavad pigem imestavaid pilke ja küsimusi tutvuskonnast.

Veel üks oluline erinevus Norra ning Eesti vahel pereelu ühildamises on lapsehoolduspuhkus. Kui Eestis võib üks värske lapsevanem töölt eemale jääda kolmeks aastaks, millest poolteist on korralikult tasustatud, siis Norras on selleks ette nähtud kokku 59 nädalat, millest mees on kohustatud beebiga kodus olema vähemalt 10 nädalat. Vanemapuhkust pidi olema võimalik ka jagada, nt naine võtab sel perioodil töökoormuseks 20% ning on 80% vanemapuhkusel, siis mees saab võtta samal ajal selle 20% välja oma vanemapuhkusena, vähendades oma töökoormust samuti osaajale. Kui mees isapuhkust välja ei võta, kaotab naine vanemahüvitises, ent samas pidid mitmed ettevõtted pakkuma ka meestele lisaboonust selle eest, kui nad piirduvadki kohustuslike isapuhkuste nädalatega ega pikenda seda vabatahtlikult. Teisalt on selline seadusandlus veidi kaasa toonud ka uusi probleeme - nii lühikeseks perioodiks ei kipu tööandjad tahtma asendajat võtta, mille tulemusena tuleb mehel oma töö lõppkokkuvõttes ikkagi kuidagi millalgi ära teha. 

Umbes aasta jagu kestev vanemapuhkus on tekitanud olukorra, kus naised naasevad tööturule tagasi üpris kiiresti. Tööandjale võib see tähendada vajadust võimaldada rinnaga toitmise pause, ent samas ei kaota töötaja nii kiiresti naastes oma kvalifikatsioonis, vaid on tööandja jaoks alati olemas ning võib olla veelgi enam motiveeritud oma töö osas. Selline süsteem vajab aga ka tugevat tugiraamistikku riiklike lasteaiakohtade näol, mis peavad olema kõigile kättesaadavad. Tegelikult ei saa norrakad ka olemasolevat seadusandlust kuigi kergekäeliselt muuta, sest näiteks isapuhkuse nädalate arvu vähendamine toob endaga koheselt kaasa negatiivse muutuse naistele tööturul. Lõppkokkuvõttes on sisuliselt olukord selline - kui naisele luuakse seaduse järgi rohkem võimalusi ühildada laste kasvatamist ja tööelu, pannes sellega mehele kohustusi osaleda lastekasvatusprotsessis, võidavad sellest kõik - nii lapsed, mehed ise, naised, tööandjad kui ka ühiskond. Kõlab üpris hea plaanina?

Norrakad on kohtumistel ka üsna vabad, rääkides muuseas presentatsiooni tehes oma lastest ning nende vanusest, aga ka mõne sõnaga oma pereelust või hobidest, ka nende riietusstiil on vägagi casual, lisaks käitumisele. Täna tegid meile presentatsiooni kaks meesterahvast, kellest üks hakkas keset esinemist linast päevasärki lahti nööpima, jättes end t-särgi väele. Samuti ei pidanud nad kumbki paljuks esinemise ajal tarvitada mokatubakat. Eestis sellist käitumist kohtumistel reeglina ei kohta ning meie kultuuriruumile on selline liberaalsus pisut harjumatu. Me oleme pigem tiba konservatiivsemad, mis tuleb ilmselt ka meie ajaloolistest seikadest. 

Norras elab palju välismaalasi, kes on siia tulnud erinevatel põhjustel. Nii on Norras üheks probleemiks ka diskrimineerimine erinevates olukordades, millele meie ehk ei oskakski tulla. Me oleme harjunud Eesti meedias lugema olukordadest, kus tehakse liiga rahvuse või nahavärvi pärast, aga ka väikese lapse vanemale. Meil ei räägita sellest, et vähemuse eelistamine enamusele on samuti diskrimineerimise liik ning Norras seadusega keelatud. Ka ei kujuta me ette olukorda, et restorani lauda kinni pannes on mitte norrapärast eesnime omaval inimesel selleks eelis ning välismaalasele võidakse öelda, et restoran on täis üksnes seetõttu, et ta pole norralane. Statistiliselt pidi 25% väiksem tõenäosus tööle saada olema neil, kes on selgelt CV järgi välismaalased. Kui Eestisse ühel hetkel rohkem pagulasi tulema hakkab, kas jõuame siis ka selliste probleemideni?

Olgugi et Oslo on vägagi liberaalne ning pagulasi on siin omajagu, ei häiri nad tänavapildis ega ole ka minu jaoks tugevalt märgatavad. Huvitaval kombel on siiski valdav osa teenindavast personalist klassikalised norrakad ning vaid füüsilisema töö tegijate hulgas kohtab rohkem värvilisi inimesi. Nii oli meie fjordide tuuri giid blond pipilik nunnu Norra neidis ja paadi kapteniks hallipäisusele kalduv kogenud norrakas. 

Oslo ja selle ümbrus paistab kuidagi väga kompaktne ja nunnu. Vesi keset linna annab maaililist vaadet oluliselt juurde, seda enam, et linn ei asu päris tasasel pinnal. Fjordid, kus soolane ja mage vesi segunevad, on maalilislt ilusad ning saarekestel asuvad tillukesed suvemajad, suplusmajakesed ning elumajad lihtsalt meeletult romantilised. Üldine hingaminegi paistab olevat siin nii palju rahulikumas tempos ning pingevabam. Ja õhtuse päikeseloojangu valguses kuldseks ning roosaks värvunud taevas annab linnatulede fjordi peegeldusest rustikaalromantika riimvetes, nii et palju enamat oleks keerulinegi tahta.