Hello blonde, goodbye brunette

Pilk iseendasse

2012-01-27T21:29:00.003+02:00

Viimasel ajal tunnen ma üha rohkem vajadust iseendaga rännata. Vaadata enda sisse ja jõuda selleni, kes ma olen. Või pigem leppida sellega, milline ma olen.

Igaühel meist on teatud ettekujutus endast. Seda nii visuaalselt kui iseloomu poolest. Mitte kunagi ei näe me ennast täielikult selliselt, nagu teised meid tajuvad. Teiste arvamus ei olegi siinkohal oluline. Ent meie taju iseendast selgitavad eelkõige fotod, kuhu oleme ise sattunud. On mitmeid pilte, kus midagi iseenda juures häirib. Ega fotoaparaat ole seda sinna juurde pannud, vaid jäädvustanud ikka, mis kaamerasilma ette on sattunud just sellisena, nagu see sel murdosa sekundil oli. Tegelik mina ise.

Minu ajju on jäänud kujutluspilt minust endast kuskilt ilmselt keskkooli lõpu ajast. Ma olen alati sama lühike olnud, ent kunagi varem pole ma märganud, kui proportsioonist väljas mõned mu kehaosad on. Nii on see aga alati olnud.

On asju, mida saab muuta ja asju, mis ei allu meie tahtele. Kehakuju saab vormida lihastele toonuse andmise ning rasvaprotsendi alla viimisega, mis nõuab pikka järjepidevat tööd iseendaga, kuid proportsioonid liigeste vahel jäävad muutumatuks. Kuidas aktsepteerida enda peegelpilti sellisena nagu ma olen?

Peegelpildina ei mõtle ma üksnes füüsilist välimust, vaid ka seda, mis on mu sees. Kui ma tean, et ma olen andnud endast parima situatsioonis, kus mul on olnud piiratud info ja vaja teha kiireid otsuseid, siis kui palju mul on vaja pingutada, et iseendale tõestada oma parimaid valikuid?

Ma tean, et ma olen andnud endast 110%. Andnud endast kõik. Miks ma siis ennast nuhtlen?

Mis siis kui sisemine leek hakkab põlema vales suunas, põletades mind ennast enda seest? Kui kaugele lasen ma endal minna, enne kui end peatada suudan? Kui palju ma pean endast ära andma lõplikult, et siiski jääda iseendaks? Kuidas taastada langenud müüri, elimineerides edaspidised praod? Hing säästes keha?

See on rännak iseendaga. Teadmata sihtpunkti.

Iseendale otsa vaadates ei pea ma pilku kõrvale pöörama. Ma olen andnud endast kõik. Ma olen andnud endast parima.

Emotsionaalne aasta

2011-12-31T21:58:00.002+02:00

Mõtlesin tükk aega, kas teha veel sellel aastal üks blogikanne või mitte ja otsustasin siiski korraks aastale tagasi vaadata. Ühest küljest on aasta 2011 läinud väga kiiresti, sel aastal olen teinud senistest ka kõige vähem kirjeid, teisalt on see aasta olnud väga pikk - kohati tundub, justkui mõned sündmused jäänuks juba mitme aasta taha olles aset leidnud vaid mõned kuud tagasi.

Viimase aasta võin kokku võtta enda jaoks eelkõige kui emotsionaalselt äärmustesse kõikuva aja. On olnud taevalikult kõrgeid hetki (pulmad) kui ka laastavalt valusaid momente (Mamma matused) lisaks kõigele muule, mis sinna vahele on jäänud. Kui esmapilgul tundus aasta olevat pigem tavapärane ja kergemate killast, siis pikemal mõtlemisel on tegelikult olnud üsna keeruline aasta.

Mulle tundub, et märksõnu, mis jäävad 2011. aastat ilmestama on mitmeid, nende hulgas: abiellumine, tervisemured, operatsioonid, matused, reisid, uus auto, tööalased väljakutsed, suured ja kiired muudatused, tagasilöögid, õnnestumised, hea meeskond, lähedased sõbrad, perekond ja kodu.

Ma arvan, et 2012 tuleb huvitav aasta mitmete muutustega (eesotsas juba töökoha osas, sest projekt saab ju minu jaoks läbi hiliskevadel), ent 2012 saab tulla ju üksnes parem kui oli 2011.

Et uus aasta tooks kaasa õnnestunud ettevõtmisi ja täitunud lootusi. Lõpuks ometi tuli täna ka lumi maha ja aastavahetus tuleb mõnusa talveilmaga, nagu kord ja kohus. Maa on valge. Õnnelike tegude rohket uut aastat!

Purunenud lootused

2011-12-17T12:35:00.002+02:00

Kui asjad ei lähe nii, nagu sa oled oodanud, arvestanud ja planeerinud, vaid sootuks vastupidises suunas. Sinu pingutustest ja proovimistest hoolimata. Siis on pettumus kerge tulema.

Mis saab siis, kui kõik läheb oodatule vastupidiselt? Alati peaks olema plaan B. Aga kui seda ei ole? Kust leida see jõud ja tahtmine, et kõigega edasi minna? Mis on see, mis toob naeratuse uuesti näole ja annab lootuse? Ma ei oska nende emotsioonidega toime tulla.

Midagi ju justkui polekski nagu juhtunud. Kui sul pole midagi, ei saa sa ka millestki ilma jääda. Aga tunne on, nagu ma oleks kaotanud just terve maailma. Nüüd läheb natuke aega, enne kui päike uuesti paistma hakkab ja maa enam ei musta.

Tundub, et selle aasta Jõulud tulevad mustad. Kahjuks.

Spa puhkusest kuni kontvõõrastena firmapeoni

2011-11-25T23:15:00.014+02:00

Vahel tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Kuulata oma keha ja anda iseendale kasvõi paar päeva puhkust. Võib ju olla, et need paar päeva justkui poleks piisav, kuid vahel võib paar päeva tunduda justkui nädalana. Positiivsete emotsioonide voog aitab kaasa organismi lõõgastumisele ning vabadest hetkedest viimase võtmisele.

Olgugi hetkel kiiretest aegadest ning muudest teguritest (loll on see, kes vabandust ei leia) tingituna, otsustasime mõnda aega tagasi L-ga minna kaheks päevaks kuhugi spasse. Peale pikka kaalumist jäid sõelale kolm asukohta: Pärnu, Rakvere ja Kuressaare. Pärnu oli neist kõige ebaatraktiivsem, kuid see-eest soodsam ja suurimaks eeliseks ülimõnusad Estonia termid. Rakvere tundus esimese hooga kuldse keskteena, ent samas olin ma alati tahtnud ka Kuressaarde minna. Lõpuks valisime peale pikka vaagimist ikkagi Grand Rose spa kasuks ja pean tunnistama, et seda otsust ma hetkel kuidagi kahetseda ei saa. Eriti arvestades seda, et valinuks me Pärnu, siis juhtunuks me ilmselt tunnistama ka Estonia termide riidekapi põlengut. Kes teab, kui stressivaba spa puhkus see siis oleks olnud.

Kirjutasin tööl kaheks päevaks puhkuseavalduse ning pikendatud nädalalõpp pidi eile edukalt algama. Meie esimene mõte oli startida Tallinnast üsna mõistlikul ajal, et nautida ilusat sügisilma ning veidi Saaremaad ehk ka avastada. L oli Saaremaal käinud viimati keskkooli lõpus ning mina ka üsna mitu aastat tagasi (kui suvine komandeering välja arvata). Kõik ei läinud päris nii, nagu ette oskasime arvata.

Võtsin äratuskellalt igahommikuse äratuse maha ning arvestasin, et meeldetuletus äratab mind tavapärasest tunnike hiljem: see jätab mulle täpselt sobiva ajavaru, et asjad kokku panna ning T-ga pikem jalutuskäik sügishommikus teha. Lisaks oli M-l tööpäev, nii et tema asjatoimetamiste peale pidanuks ma nagunii ärkama enam-vähem õigel ajal. Kui ühel hetkel aga M telefon helisema hakkas, mõtlesin ma vaid, miks keegi talle tööasjus nii vara helistab, enne kui tabasin, et olime mõlemad südamerahuga tund aega plaanitust sisse maganud. M kiirustas hoobilt tööle, mina asju pakkima.

Hommikul tund aega oma ajast kaotada (ka puhkusel olles), lööb igasugused plaanid kõikuma. Nii ei jõudnudki ma plaanitud ajaks valmis ja otsustasime L-ga minna järgmise praamiga Saaremaale. Sügisene laevagraafik andis meile aga tunnikese vaba aega, mis tuli meil teepeal ära sisustada.

Kuigi ilm oli kõike muud kui kuldselt sügisene, läbilõikav tormiks muutuv tuul lõõtsutamas kõrvus ja näpistamas sõrmi ning jahe sügisene uduvihm kõike niiskeks muutes, olenemata väljas endiselt valitsevatest üsna kõrgetest õhutemperatuuridest, otsustasime teha vahepeatuse Lihulas.

Lihula on sisuliselt minu lapsepõlve kant. See oli lähim suurem asula, kus me maal olles poes käisime nii suuremaid toidukraame kui ehitusmaterjale ostmas. Minu jaoks oli väiksena suur saavutus sõita maalt jalgrattaga Kõmsile, veel suurem aga Virtsusse ja järgmine eesmärk Lihulasse, aga selle täitmiseni ma ei jõudnudki. Eks vahemaa pikkus veidi hirmutas ka. Olid ajad ju ka teised.

Lihulas asuvatel muinaslinnuse varemed on mulle tuttavad juba lapsepõlvest. Vanasti olid need räämas ja pigem ümberkukkumisele kuuluvad. Mul on kord umbes kümmekond aastat tagasi õnnestunud kord ka giidiga Lihula linnuse varemetes jalutada ühe roheliste matka raames, ent sellest ma paraku palju ei mäleta. Nüüd on varemed aga kenasti korda tehtud, nende keskele rajatud mõnus väike laululava ning peatatud varemete lagunemine ja ajahamba poolt ajaloolise väärtuse hävinemine.

Lihula linnus on rajatud juba 13. sajandil. Täna asub see merepiirist nii kaugel, et linnuse jalamil seistes ümbritsevate heinamaade tagant merd enam ei näe, kuid tuulekohin on seal alati selline, justkui laksuksid merelaine otse vastu linnuse all olevat kallast. Kunagi väga ammu olla meri otse ka Lihulani väljas olnud.

Sünnijärgselt olen ma põline lasnamäe pliks, kuid südames on mu lapsepõlvekoduks olnud pigem Kukeranna lähistel asuv maakodu, kus olen veetnud kõik oma muretud lapsepõlve suved. Kadakate vahel, sõnniku järgi lõhnaval heinamaal, kivivare puudevarjus ja metsmaasikaliselt magusalt maitseval suvepäeval. Sellel kohal on minu jaoks müstiline maik.

Kuna meil oli aega, sõitsime ka sealt külast L-ga korraks läbi, et vaadata, mis seal vahepeal juhtunud on. Majad olid endiselt paigas, nagu varemgi. Mõnda veidi vaid kõpitsetud, mõnele ajahammas valusamini taha hakanud. Mere äärde viiv tee oli justkui kitsamaks muutunud, kuid tuulik seisis endiselt säravalt omal kohal, nagu ta mõnda aega tagasi korda tehti. Sealt edasi muutus tee aga suhteliselt sopaseks ja päris mere äärde välja me ei jõudnudki. Paarikümne aastaga muutub ikka väga palju ning eriti suuri kontraste ilmselt näebki Eestimaa äärealadel.

Veidi peale keskpäeva saabusime Virtsu sadamasse. Teravast tuulest oli meri tormine, kuid laevad liikusid. Hiiumaa vahet sõitma harjununa oli minu jaoks veider, kuidas napilt maha istununa ja jutustama hakanuna, oli praam ühtäkki juba Kuivastus kohal. Võrreldes Hiiumaa sõiduga, on laevatee Saaremaale ju umbes kolm korda lühem.

Grand Rose spa kohta olen varasemalt kuulnud pigem positiivset kui negatiivset. Maja paistab ise väljapoolt üsna tilluke, ent seest uskumatult mahukas. Kõikjal on kasutatud roosi motiivi: uksenikerdustes, riidekappides ja laudades puidust roose, lambid on roosikujulised ja põrandatel roosimustriline vaip. See kõik jätab hubase ning veidi luksusliku mulje.

Spa hotell on spa hotell ning ärikliendina sinna ronida ilmselt ei tasuks. Kaheses toas olid voodid teineteisele üsna lähedale nihutatud, nii et hea sõbrannaga on mugav olla, kuid töökaaslasega, kellega kuigi lähedane pole, oleks ilmselge tungimine privaattsooni. Lisaks on toas tualett, mille üks sein on toa poole klaasist. Seespoolt on küll võimalik ette lasta nii ruloo kui kardin, nii et tegelikult pole midagi näha, mis vannitoas toimub, kuid eksootilisemate soovide korral saaks seal akna taga oma toas istuvale kallimale üsna kenakese show korraldada. Igatahes on säärane tualeti lahendus põnev ning annab väiksele toale visuaalset avarust juurde.

Meie toast avanes rõdu otse sisehoovi ning nurgalt vaade ka veekeskusesse, mistõttu oli lihtne pilku peal hoida, milla rahvast veidi vähem, nii et saab ka ise minna vee- ja saunakeskuse mõnusid nautima. Veekeskus on seal tõeliselt mõnna: on nii auru-, soola-, soome saun kui ka sanaarium lisaks basseinidele, mullivannidele ja muudele spa juurde kuuluvatele lõõgastuselementidele (nt soojad kivitoolid). Lisaks on huvitav see, et hoolitsuste ruumid asuvad samas, kus veekeskuski. Nii on mugav end oma toas ujumisriiete väele sättida, hommikumantel peale visata ja veekeskuse külastamise vahepeal kätte saada ka oma hoolitsus.

Oma hilise lõunasöögi tegime Sadhu kohvikus, kus, tõele au andes, oli toit üsna maitsev (ka ilma silmanägemist võtva näljata). Nautisin metssea burgerit, mis meenutas oma olemuselt vägagi Babybackis ja Mac BBQ-s pakutavat. L võttis värske päeva püügi: lestad, mis nägid juba eemalt nii ahvatlevad välja, et hetkeks jõudsin isegi kahteseda metssea burgeri tellimist.

Meie esimene protseduur pidi kujutama endast eksootilist mäevaha mähist. Pean tunnistama, et see valmistas veidi pettumuse: ootasin midagi sellist, kus mäkerdatakse keha millegagi kokku, mis ise soojeneb ja hiljem maha loputatakse. Tegelikkuses on tegemist aga nagu soojakotiga ühele konkreetsele piirkonnale, nt turjale. Lõdvestab ja lõõgastab ta küll, kuid päris soovitud efekti ta ei anna.

Sauna- ja veekeskust nautisime täiel rinnal mõnusa värske mojitoga kuni see õhtul kella 22 ajal suleti. Magamaminekuks oli veel veidi liiga varajane aeg ning mõtlesime minna kuhugi välja, et teha veel paar kokteili. Klubitajad me L-ga kumbki kuigivõrd pole ja kui ma netist õigesti aru sain, siis talvehooajal on ööklubid Kuressaares lahti ka vaid reedel ja laupäeval.

Suvel, kui otsisin ka sellist mõnusat chill-out lounge tüüpi kohta, kus wifi leviks ja rahulikult ühe kokteili saaks teha, sattusin Chameleoni, mis jättis mulle väga mõnusa mulje. Sättisime end riidesse ning jalutasime Chameleonini. Grand Rose spal on see eelis, et ta asub täpselt linna keskel, mistõttu igale poole on üsna lühike maa jala minna, erinevalt GO-spast, mis asub täpselt mere ääres.

Juba eemalt tundus Chameleoni lähedus kuidagi kahtlaselt vaikne. Netist püüdsin leida ka nende avamisaegu, kuid Chameleoni enda kodulehel pole selle kohta mitte mingit infot. Mujalt googeldades tundus, et Chameleon peaks lahti olema nädala sees südaööni. Nende ukseni jõudes selgus aga, et talvehooajal suletakse nad nädala sees juba kell 22. Ehk siis napid pool tundi enne seda, kui sinna kohapeale jõudsime.

Pihvid lähevad peole. Inimtühjas Kuressaares. Kus on kõik talveks suletud.

Tundsime L-ga end üsna tobedalt. Me polnud end sättinud just peole mineku riidesse, aga veidi korrastanud end õhtuseks väljaminekuks olime ju ikka. Jalutasime mööda peatänavat edasi, püüdes leida mõnda kohta, kuhu saaks maha istuda ehk mis veel avatud oleks, et meie sättimine poleks nüüd päris asjatu olnud. Valik just teab mis suur ei olnud. Suvel Kuressaares olles, soovitati mulle ka üheks kohaks, kus istuda, Veskit. Nii me oma sammud sinnapoole seadsimegi.

Juba eemalt oli näha, et Veskis tuled põlevad ja inimesed istuvad laudade taga. Meie lootused tõusid kõrgustesse. Veidi lähemale jalutades märkasime Veski ukse ees väikest seltskonda meesterahvaid suitsetamas ja omavahel jutustamas. Veski avamisaegadega tahvel seisis otse nende selja taga ukse kõrval. Püüdsin seda eemalt piiluda, ent ei õnnestunud. Meie ees astus üks neiu otse ukse poole ja otsustasime talle järgneda kuni seltskonnani.

Meile tundus põgusal vaatlusel, et tegelikult on Veski ikkagi kinni ja renditud eraürituseks, mistõttu me seal pikemalt peatuda ei saa. Seltskonnalt ukse eest me ka selgeid vastuseid kuidagi ei saanud, kas Veski on kõigile avatud või on neil seal eraüritus käimas. Sisse kutsuti meid Veskisse julgelt, ent enne seda uuriti, kes me sellised ikkagi oleme: "Ega te hiidlased pole? Hiidlaseid me sisse ei lase... Ahaa, Tallinnast... Aga äkki olete siis rahvaloendajad? Kus teie sinine sall on?". Nii uskumatu, kui see ka pole, pandi esimese kahe küsimusega meid tegelikult üsna paika, ilma et pakkujad ise seda taibanud oleksid. Vähemasti on selge, et rahvaloenduse kohta on teadlikkus inimesteni jõudnud.

Nii me jutustasime ukse taga õues kuniks kõigil osapooltel hakkas parajalt jahe. L sõrmed olid juba kergelt kronksus kuju võtnud ning mina otsisin taskust kindaid välja, kui otsustasime siiski ukse vahelt siseruumi piiluda, kuhu lahke seltskond meile teed juhatas. Astusime Veski uksest sisse ning märkasime baarileti ääres sumisevat hulka inimesi, kes endale uut jooki nõutasid. Kõik mehed. Kõrvalruumi olid sätitud lauad toitudega, mille taga pooled kohad juba vabanenud olid. Lasin pilgul ruumis ringi käia. Kõik, keda mu pilk hoomas, olid... taas mehed! Kuhu me küll sattunud olime?

Seltskond pidas end väga viisakalt üleval ja arvestades, et olime ainsate naisterahvastena ja kontvõõrastena sattunud juhuslikult ühe firma kliendiüritusele, mille ametlik osa oli lõppenud juba paar tundi tagasi ja käimas mitteametlik afterparty, siis hoolitseti meie eest üsna kenasti, pakkudes korda mööda nii süüa kui juua, millist külalislahkust me tagasihoidlikult pruukisime. Tähelepanu pälvisime me igatahes suuresti ning kuidagi ootamatult sai laud, kus istusime, üsna populaarseks. Kui võiks arvata, et vaba arvega baaris üksnes meeste seltskonnas pruugitakse alkoholi rivitult ning iga mees muutub matsiks, siis minu üllatuseks nii see ei olnud. Lõbusas tujus meesterahvad pidasid end ilusasti üleval, ei muutunud labaseks ega arrogantseks. Jututeemad olid huvitavad ja mitmekülgsed, ka silmaringi avardavad.

Kella kolme ajal öösel jalutasime kahekesi L-ga tagasi oma hotelli. Hommikul ootas meid veealune massaaž ning korralik lõunasöök enne lahkumist. Tuju oli taevas ning üheöisest eemalolekust oli saanud justkui nädalane puhkus, mis pakkus positiivseid emotsioone ja suurepärast lõõgastust. Teinekord ei puhka välja ka nädalaga nii hästi, kui see meil õnnestus seekord kahe päeva ja ühe ööga.

Aitäh, teile, kes te meie õhtu suurepäraseks ja puhkusest tõelise puhkuse tegite. Et me ei olnud suvalised peole minevad pihvid, kes erapeole kräshisid, vaid saime end tunda veetlevate vestluskaaslastena. Meie sõbrannade töönädalalõpu lühipuhkus õnnestus 100%.

Õppetunnid 2000 km Eestimaalt

2011-11-01T22:37:00.008+02:00

Viimase kahe nädalaga olen maha sõitnud veidi üle 2000 km Eestimaa teedel. Ma pean tunnistama, et sügisene Eestimaa on äärmiselt ilus. Sel aastal on sügis olnud soe ja kuldne. Ilmselt tavapärases sügises ilutseks teepervedes juba raagus puud, kuid alles nädalapäevad tagasi oli imeline vaadata, kuidas valge udu langes maale, kus oli säravroheline rohi, kergelt raagus puud, mida kattis kuldkollane lehtede rüü. Tundus, nagu oleksin sõitnud muinasjutus.

Teel Narvast Tallinna oli maanteel koht, kus õige nurga alt saanuks ilmselt imelise loodusfoto niiskest kurvilisest maanteest, mis otsapidi lõppeb äsja langenud udus, külgnemas sügiseselt kastese heinamaaga. Tol hetkel ei tihanud ma aga autot teepervele tõmmata, et tiheda liiklusega maanteel proovida pilti purki püüda.

Kui Tallinnast Tartusse peale tööpäeva lõppu ja veel mõningast asjatamist sõitma hakkasin ning oma teel lisaks pilkasele pimedusele ka meeletut ja läbipaistmatut udu kohtasin, lootsin sisimas, et udu kaob mõne kilomeetri pärast. Paraku nii hästi ei läinud ning kogu teekond Tartusse oli kaetud ülitiheda piimja valge uduga, kus nähtavus oli umbes 20 meetrit, millest tulenevalt oli sõidukiirus tavapärasest oluliselt madalam ning teekond Tartusse võttis aega 3 tundi. Mulle tundus, et me ei jõuagi kunagi kohale. Pimedas on sõita niigi üsna väsitav, aga rampväsitav on sõita ilmastikuoludes, kus pole võimalik üldse aru saada, kuhu tee läheb, kas vastutulevad väikesed täpid, mis osutuvad autotuledeks, on omas reas, sinu omas või kuskil mujal, rääkimata sellest, et võiksid ümbruse järgi püüda üldse aimata, kus kandis sa hetkel viibid. Hea, et meid oli autos kolm täiskasvanut, nii et jutustades tee kiiremini möödus ja kolmekesi "siil udus" asukoha osas arvamismängu maanteel teha sai. Kui poleks pidanud järgmisel varahommikul Võrus olema, tahtnuks ma otsa ringi keerata.

Kui A hakkas järgmisel hommikul Tartust Valka sõitma ning teepealt helistas südamepuperdades rõõmusõnumiga ellujäämise kohta, sest piimjas udus tulid talle ühtäkki kaherealisel maanteel vastu neli tuld, nii et tal õnnestus napilt kolmanda sõidukina kaherealisele teele korraga ära mahtuda, ei saanud ma päris täpselt aru, mis udust ta räägib. Eelmisel õhtul oli udu küll silmipimestav olnud, ent teel Tartust Põlvasse säras meile vastu üksnes sügisene päike, mis helkis kelmikalt vastu kasteselt metsatukalt.

Kui olin J Põlvasse maha pannud ja Võru poole edasi sõitma hakanud, sain aru, millest A mulle enne telefonitsi rääkis - maanteed kattis ühtlane udu. Kuigi väljas oli valge, siis on ikkagi päris keeruline sõita enda jaoks tundmatul teel. Kõige keerulisem oli Luhamaa mnt ristmik, kus Põlva poolt tulijale on stop-märk. Seisad stop-märgi ees ja vaatad paremale ning vasakule uuesti ja uuesti, kuid nähtavus on udus nii olematu, et kui keegi mööda seda ristuvat maanteed täismahviga tuleks, poleks teda parima tahtmisegi korral võimalik enne näha, kui ta päris keset ristmikku juba on. Kehitasin nõutult õlgu, püüdes valida ristmiku ületamiseks sobilikku hetke. Ma polnud tol momendil ainus, kes sama probleemiga silmitsi seisis. Sedakorda läks kõik õnneks hästi.

Eestimaa sügisestel teedel (ja ilmselt mitte ainult sügisestel) on veel paar huvitavat fenomeni lisaks loodusele. Võiksin need kokku võtta umbes nii: Lõuna-Eestis tehakse üsna palju ohtlikke möödasõite, nii autodega süstimisi kui üsna napikaid tagasi reastumisi; Pärnumaal on nii jalakäijad kui jalgratturid parajad hulljulged, kes helkureid kuigivõrd ei armasta, arvates, et nad on nii valgustatud linnatänaval helkurita kui maanteel väikese tulukese abil nähtavad, neile lisanduvad Läti numbritega automaniakid, kes ei malla oodata mõistlikke möödasõite; Ida-Eestis on maanteel lihtsalt kohutavalt tihe liiklus, bensiinijaam meeletult ülerahvastatud (kohvi- ja tualetipaus oli täiesti lootusetu ettevõtmine) ning Narva valgusfoorid olematud seasilmad, mille tulesid näevad ilmselt hästi üksnes kohaliku treenitud silmad.

Kui suvel Itaaliasse läksime, hoiatati meid täiesti kultuuritu liikluse eest. Seal saime hakkama (muidugi terve aja oli roolis vaid M) üsna hästi, kuigi teed olid meie jaoks täiesti tundmatud. Tagasi kodumaal olles sain esimestel päevadel meie pealinnaliikluses kaks korda signaali: esimese korra selle eest, et napilt enne rohelise tule süttimist polnud ma juba foori alt minema süstinud ja teise korra polnud ma nõus vilkuva rohelisega täiesti umbes ristmikule välja sõitma. Siinkohal on ilmselt oluline ääremärkus, et rohelise vilkuvaga andis mulle signaali ühistransport.

Mis on ometigi lahti meie liiklusega? Kuhu on inimestel nii meeletult kiire, et ei kannata oodata fooritule vahetumist või peavad vajalikuks ristmikule sõita ka siis, kui on ilmselgelt näha, et nad jäävad teise suuna fooritsükli ajaks jalgu? Milleks teha süstivaid möödasõite, mis panevad teised maanteel liiklejad eluohtlikku olukorda? Kas tõesti jõuab nii oluliselt kiiremini kuhugi kohale?

Eelneva üle võin ma vaid ahastada ja loodetavasti loen ise oma blogikannet uuesti siis, kui Eestimaa liiklusega olen liiga ära harjunud, et tuletada ka endale meelde, mis oluline on. Liikluskultuur ja -viisakus algavad eelkõige väikestest asjadest.

Aga lepime palun ühes asjas nüüd küll kokku: ei ole mitte mingit vabandust helkuri kandmata jätmiseks. Ka see, kui liigud vaid autoga (kuidagi pead sa ju autosse ja autost välja ka saama). Ka valgustatud linnatänaval ei ole tumedates riietes helkurita inimest näha, rääkimata maanteeservas kõndivast. Täna tegin seetõttu äkkpidurduse. Tõuse nüüd diivanilt ja mine riputa oma välisriietele see helkur külge, mis kapiserval pikemat aega juba vedeleb!

Pärnu aastaringne X-faktor

2011-10-17T22:52:00.003+03:00

Mulle meeldib Pärnu. Mitte ainult tema kuurortlikkus, vaid päriselt. Kohe niimoodi, et võiksin sinna elama asuda, ainult et tööd ei ole. Üleüldiselt tundub mulle, et Pärnus on Eesti teiste suuremate linnadega võrreldes tööpuuduse probleem vast isegi kõige suurem.

See ei ole mingi üllatus, et Pärnu tuksleb eelkõige suverütmis ja hooajaliselt: suveläbi on pidu ja pillerkaar ning üks korralik suvi ei saa justkui mööduda Pärnuta. Iseenesest pole selles ju midagi halba, ent sügisel, talvel ja kevadel pole seal mitte midagi teha ega vaadata. Kui turist suvehooajast väljaspool sinna isegi tuleb, siis peamiselt mudaravi ehk moodsa sõnaga spa teenuste pärast. Aga see on ka kõik. Täielikult.

Nii kui ilm läheb jahedaks, on Pärnu justkui välja surnud. Seal ei toimu enam mitte midagi ja linnatänavad on inimestest tühjad. Kui mudaravile tulnud turist ka sooviks hotellitoast lahkuda, siis peale umbes tunnise jalutuskäigu linnapeal ei olegi tal kuhugi mujale minna. Mis on see Pärnu x-faktor, mis ajab turisti ilma trotsides hotellitoast välja?

Ma ei tea, on see puudulik regionaalpoliitika või vananenud juhtumismallid, mistõttu enamus töökohti on koondunud Tallinnasse ja muud linnad, mis Tallinnast veidi kaugemal, kust igal hommikul Tallinnasse ja õhtul tagasi sõita tundub veidi ülearu ajaraiskamine, kuid raske on vaadata, kuidas tublid ja targad inimesed on rakendamata ning selleks, et leib lauale tuua ja hing sees hoida, ongi sisuliselt kaks varianti: kolida Tallinna, kus ehk õnnestub tööd leida, või minna välismaale.

Kui Türki tehti siseruumidesse suusakeskus, et sinnagi veidi teistlaadi vaheldust pakkuda, siis Pärnu kuurortlinna mainet arvestades, tuleks sinna luua aastaringne ranna- ja päikesepuhkusevõimalus, et ka seal oleksid turistid igal aastaajal olemas ning seetõttu ka tööd pakkuda. Sellised utoopilised ideed nõuavad aga suuri investeeringuid ning isiklikke naftašeike ei ole meil aga ilmselt kusagilt käepärast võtta, kes oleksid valmis oma ressursse ohverdama.

Võibolla aitaks Pärnut ja teisi selliseid linnu, kus pole aastaringselt x-faktorit kohapeal olemas, juhtumismeetodite uuendamine. Töökohad, kus ei ole ilmtingimata vaja olla 5 päeva nädalas kohapeal (selge on see, et klienditeenindaja, postiljoni, arsti, tuletõrjujate ja teiste ametkohtade osas see ei kehti, vaid eelkõige mõttetöö tegijate osas), võiks luua kohalikesse nö kaugtöökeskustesse, et oleks koht kuhu minna (kõigile ei sobi omaette 4 seina vahel nokitsemine), ent ei peaks minema kaugele ja mitmete eri firmade töötajad samas ruumis võiksid mõtete vahetusel pigem tekitada sünergiat kui ideede kaotsiminekut. Teisisõnu mõtlen ma smart workplace stiilis süsteemi. See annaks võimaluse inimesele elada seal, kus ta soovib, kuid töötada firmale, kes tema teadmisi ja teenuseid soovib.

Idee on ju hea, kuid juhid, kes on harjunud nägema enda alluvat oma silma all, arvates, et nad teevad nii rohkem tööd ja töö üle on parem kontroll (kas ikka on see nii või tehakse lihtsalt tagumiktunde kohalolemise eesmärgil, selle asemel, et töö produktiivsus tõuseks?), ei ole veel enamjaolt valmis olema paindlikud, usaldama oma inimest ning looma uusi süsteeme, kuidas mõõta tegelikku töö efektiivsust ja saavutusi. Kui kaua ja mida läheb vaja, et muuta juhtimisstiile paindlikumaks ning tuua (kasvõi osaliselt) töö headele spetsialistidele sinna, kus nad tahavad seda teha? Kas tööjõu vaba liikumise mõiste definitsioon võiks laieneda ka nn tarkade töökohtade ideoloogiale?

Ah, unistan paremast homsest. Ehk tuleb päev, kus see, mis täna utoopiline, on saanud tegelikkuseks. Nõuab ju see kõik vaid väikest ühist pingutust.

Nädal 8 energiast pakatava neljajalgsega

2011-10-13T00:34:00.000+03:00

Nüüd on siin päris tükk aega vaikust olnud. Seda mitte sellepärast, et nädal mitme koeraga oleks niivõrd laastav olnud, et nii pikk taastumisaeg olnuks seepärast vajalik, vaid pigem seetõttu, et tööd on olnud palju ja õhtul peale päev läbi arvuti taga istumist ei jaksa end enam kokku võtta blogikirje tegemiseks. Pealegi, kui mõtted tiirlevad enamusajast töö ümber, ei tuleks ka kirjetest kuigi head nahka.

Pean tunnistama, et nädal koertega oli vahva ja huvitav. Ma küll ei kujutaks päriselt ette seda, et igapäevaselt elaksin koos ligi kümmekonna hingega, kellest suurem osa on neljajalgsed, ent T nautis neidude seltskonda küll igati mõnuga ja on peale seda ka kodus sootuks lustlikum olnud (mida on osaliselt mõjutanud ka vana lelu uuesti kätteandmine).

Enne kui esimesel õhtul koju jõuan, on M väga asjalikult vajalikud toimetused ära teinud, lisaks toimetanud ühe koera hoidja juurde ja meie mõmmi kodust majapidamisse. Nüüd on meil 8 koera, kelle eest nädal aega hoolt kanda, sest kolm muud püsiasukat on leidnud endale nädalaks muud hoidjad. Vastasel juhul olnuks koeri kokku lausa 11. Seda on ilmselgelt rohkem, kui ette kujutada suudame.

Meid oli hoiatatud selle eest, et vanemat preilit ei tohi üksi tuppa jätta koos toiduga, pealegi on ta piisavalt kaval, et saada kätte söök sellistest kohtadest mille peale ei tule isegi. Ka on varasem kogemus meil sellest, kui preili E kord meile mõneks päevaks külla tuli: töölt koju tulles lõhnas õhk niimoodi, nagu oleksime triikraua terveks päevaks sisse jätnud. Kui kööki ruttasime, avastasime, et elektripliidi raud on sisse lülitatud ning sellel olnud tühi pann nii tulikuumaks köetud, et selle sabast ei saa ka pajalapiga kinni haarata. Ju preili E tahtis T-le muljet avaldada ning asus mõnusasti kokkama, aga ei olnud arvestanud sellega, et kuivained kõrgemal kapis asuvad ja pann seetõttu tühjaks jääb. Tookord lahenes situatsioon õnneks hästi. Sellest ajast saadik on preili E ja T omavahel suured sõbrad.

Arvestades eelnevat kogemust paneme preili E iga kord teise tuppa luku taha, kui ise elutoast ja köögist ennast kuhugi ära sätime - on ju T seegi kord samas majapidamises ja kes teab, kuidas preili E sedakorda soovib muljet avaldada. Ühel hommikul, kui T on ööseks elutuppa jäetud ja preili E oma tuppa luku taha pandud, ärkan selle peale, kuidas T ja preili E peavad läbi ukse dialoogi. Üsna kõnekalt, erinevatel toonidel häälitsedes ilma haukumata. Kõrvalt kuulata on seda päris naljakas.

Sõbranna on enne kodust lahkumist koerad ära märgistanud, et suudaksime neil vahet teha. Kuigi igal koeral on oma nägu ja iseloom, siis suuremas mänguhoos üksteisevõidu joostes ei tee siiski esmapilgul võõram silm kahel mustal koeral omavahel vahet. Tehtud märgid kuluvad maha esimese paari päevaga ja hiljem leiutan oma tehnika, kuidas vahet teha, kes mulle hetkel vastu jookseb: vaatan koerale sügavalt silma ja kutsun teda nimepidi. Kui selle peale laekub teine sama värvi koer, siis ongi selge kumb on kumb. Ometigi suudan paar korda ühevärvilised koerad omavahel sassi ajada, ent õpin neil väga kiiresti ka välimuse järgi vahet tegema. Varsti ei ole nimetaktikat enam tarviski.

Juba esimesel hommikul avastab M ühest boksist tõmmu teismelise plika E väljaheited. Mis seal ikka, tuleb ära koristada ja boks veega puhtaks pesta. Sama kordub õhtul peale töölt tulekut. Ja järgmisel hommikul. Kuniks avastame, et tõmmu plika E tuleb õues hoida kuni hiliste õhtutundideni ja vahetult enne magamaminekut oma boksi tudile saata, siis seisab boks puhtana.

Kui M esimesel õhtul koertele süüa hakkab andma jäetud juhtnööride kohaselt, saab üsna kohe selgeks, et ühe kohaliku asuka suhtes puuduvad igasugused toitumisalased nõuanded. M vaatab tüdrukut ühest ja teisest küljest ning püüab pilguga mõõta ja stema vanust hinnata võrreldes teistega ning toimetab edasi kõhutunde järgi. Tüdruk igatahes söögikoguste üle õnnetu ei ole.

Omaette keeruline on anda ka kõigile koertele korraga söök kätte, kusjuures neist igaüks sööb eraldi oma kausist ja erineva koguse toitu. Niikui toidutünni juures korraks krõbistada, on kõik sõbrad suure õhinaga platsis, üks suurem Aafrika näljahödaline kui teine, justkui poleks keegi neile nädal otsa süüa andnud. Rivistan nad üles, panen kausid enne kõrgemale pinnale valmis ja seejärel laon kausid ükshaaval ette. Üllataval kombel ei kipu eriti keegi neist teise kausist vennalikult toitu näppama, et enne sööme sinu ja pärast igaüks oma toidu ära, vaid süsteem toimib ikka nii nagu peab: igaüks sööb kolme karu muinasjutu kompel oma kausi ise tühjaks.

Võõras majapidamine on ikka võõras majapidamine. Esimesed kaks päeva läheb aega selleks, et õppida kasutama kööki ja leida söömiseks elementaarsed asjad üles. Järgmised kaks päeva selleks, et leida söögitegemiseks elementaarsed asjad ning seejärel kaks päeva, et meenutada, kus sa nägid seda asja, mis sul just nüüd vaja on, aga ühestki loogilisest kohast ei leia. Lõpuks tekib harjumus asjade asukoha suhtes ning mõtted, kui mina siin päriselt elaks, paneksin need asjad hoopis siia ja muretseksin teised asjad hoopis tänna. Aga me ei kolinud pärislt sisse, nii et enda käe järgi midagi ümber korraldama hakata polnud mõtet.

Esimene majapidamisalane väljakutse oli leida põranda lapp põrandapesuks. Garderoobist leian kerge vaevaga lapivarre ja otsa, ent lappi ei leia ma esimese hooga ei köögist, esikust, vannitoast, saunast ega elutoast. Seejärel saab mõistus otsa. Hiljem selgub lapi asukoht õues, mille peale ma poleks osanud kuidagi tulla. Seejärel saan selgeks, et leitud lapid ja olemasolev ots ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku. Tuvastan lõpuks õige otsa lapi jaoks, kuid sellel puudub vars ning eraldiseisev vars sobiliku otsaga kokku ei lähe. Lõpuks õnnestub kompunnida kolmest asjast kokku sobilik kaadervärk: mittesobiva otsa vars pandud sobiliku otsa taha ja lapp ka kinnitatud. Põrandapesu saab alata.

Meie suurim väljakutse tollel nädalal on aga vajaliku dokumendi otsimine. Sõbranna saadab reisil olles sõnumi palvega võtta riiulilt dokument ja toimetada see edasi vastavalt juhtnööridele. Mida aga ei ole, on dokument ise. Pöörame pea peale terve kabineti, vaadates läbi iga seal olnud kausta ja kõikvõimalikud muud kohad. Otsime nii külmikust, magamistoast, saunast, garderoobist kui kõikvõimalikest ja võimatutest muudest kohtadest - mida ei ole, seda ei ole. Sõbranna raiub, et dokument on kodus, oli ta seda napilt enne reisile minekut ju ise käes hoidnud, ent tema soovitatud kohtadest üheski dokumenti ikkagi pole.

Appi tuleb võtta nii loogika, kavalus kui varjatud detektiivioskused (siinkohal ilmselt tuleb igasuguste politseisarjade ja psühhoanalüüsi tegevate Hollywoodi filmide vaatamine kordki kasuks). Kuniks leiame otsitud dokumendi garderoobi ülemisel riiulil olnud spordikotist, mille peale poleks ma osanud uneski tulla. Lõpphea, kõik hea. Nüüd võime vist enam-vähem une pealt sõbrannale öelda, kus tal midagi asub, juhuks, kui ta miskit taas otsima satub. Ma usun siiski, et olnuks ta ise kodus, võtnuks antud situatsiooni lahendamine tal vaid mõne hetke, ent meie saime end lõbustada sisustatud ajaga mitmeks õhtuks. Oma kodus tead ju ikka, kuhu sa midagi käest korraks ära panna võid.

Nädalavahetusel tuleb mul mõte minna koertega mere äärde. Blondid suutsid end mulla peal püherdades värvi muutma panna ja sarnanesid välimuselt juba brünettidele. Mõeldud, tehtud. Maasturi pagasnikuluuk lahti, käsklus "hop" ja neli koera peaks olema autos nagu niuhti. Kolm on käskluse peale autos nagu miilenkid. Neljas, kaasa tulijaist suurim, vaatab aga auto taga nukra näoga, sest mõõda kuidas tahad, tema arvates talle seal enam ruumi ei ole.

Proovime uuesti. Kolm koera autost välja. Neljandale käsklus autosse hüpata, aga enne kui ta sellele mõelda jõuab, on autos taas kolmikust esimene, siis teine, seejärel vahetavad esimene ja kolmas kohad. Kaks koera autos, kaks väljas. Neljas vaatab endiselt õnnetul ilmel.

Kolmas katse. Kõik neli koera istuvad auto taga maas, suurest ärevusest eesoleva autosõidu ees kõrvad lidus ja sabad tatsumas piki maapinda. Seisan auto ja koerte vahel ning seletan kehtestaval häälel kolmele, et seekord läheb neljas esimesena. Enne kui üks kolmikust enda mõtte lõpuni mõelda jõuab, katkestan teda juba eos. Neljas hüppab esimesena autosse. Kolm tükki järgi. Kõik neli on õnnelikult pagasisse pakitud ja sõit mere äärde võib alata.

Koerad naudivad vees puristamist suurima mõnuga. Ilm on sügiseselt kuldne, kuid soe ja päikseline. Loobime vette kaigast, mida nelik üksteise võidu püüab ära tuua kas ükshaaval, tandemina või teineteisele loovutades. On aeg koerad taas autosse pakkida ja tagasi koju sõita. Otsustan enne koerad veest välja väänata. Nii kui esimese peal seda teen, otsustab ta oma niiske keha selili liivale parkida ja mõnust käpad taeva poole ajades liival püherdada. Saadan koerad uuesti vette ja loobun nende kuivatamise mõttest eos.

Jõuame vaid hüüda nelikule, et aeg on koju minna, kui kõik tuhatnelja auto poole tormavad ja end lõõtsutades autosse sõiduootuses ära pargivad. Hingan hetkeks kergendatult ja tunnen, kuidas rahulolev naeratus näole tuleb.

Esimesed ööd ei saa ma korralikult magada. Ärkan iga kriuksu ja ägina peale, mida maja paratamatult teeb. Kusagil lööb ilmselt veepump, muuga ei oska ma veidrat kahinat selgitada. M ei kuule midagi ja magab kõik ööd rahulikult.

Kõige ägedamad om kolm pisikest musta kutsikat, kes veedavad enamuse oma vabast ajast oma aedikus. Kui nad just ei mängi, söö, maga või kaka, siis nad kaklevad. Esimesed korrad, kui läbi avatud akna ulatub minuni kutsikate kaklev vigin, lippan nende juurde. Mind nähes rõõmustavad nad nii väga, et võimalusel roniks nad mulle kõik kolmekesi korraga sülle. Ja nad on imearmsad, nii et sülle võtta tahaks neid peaaegu koguaeg. Kui nad just üleni enda väljaheitega kaetud ei ole. Ja ei küünista. Või hammusta. Kutsikate küüned ja hambad on justkui nõelad. Tuletage mulle meelde, et kunagi, kui plaanime T-le seltsiks teise koera võtta, otsustaksime ka seekord varateismelise (T tuli minu juurde 10 kuusena, potitreenituna ja esimesed käsudki selgeks õppinud ontliku poisina) koera võtta, kellel elementaarsed asjad juba selged.

Kutsikad on tõepoolest uskumatult nunnud. Nädal nendega koos elades neist tegelikult villand ei saa, aga igapäevaselt nende tagant koristada jaksavad vaid korralikult vähesed. Mulle tundub ühel hetkel, et kutsikate aedikus pole enam vaba ruumi ja nad on oma vaba pinna kõik täis teinud. M võtab vooliku ja peseb kutsikate platsi korralikult puhtaks. Poolteist päeva hiljem on plats samasugune kui enne pesemist.

Soe sügisilm annab võimaluse nautida seda, mida kortermajas ei saa. Teeme endale kannu sooja teed, võtam eküpsised kõrvale ja asutame end enne päikeseloojangut maja äärde õue istuma. Sooja teed jahedas õhus rüübata on nii hea. Raamatut saab lugeda kuniks päike veel paistab ja taeva lõplikult värviliseks võõpab. Koerad käivad kord ükshaaval, kord kambakesi uurimas, mida me seal omaette nahistame. Hinge valdab õnnis tunne.

Ootamatult saab nädal läbi. Aeg lendab nii kiiresti, et nädal tundub vaid ühe hetkena ja arusaamatuks jääb, kuidas päevad niimoodi lennata võisid. Tunnsitan, et tunnen puudust oma voodist ja kesrge väsimuski on maad võtnud. Ent olen juba harjunud hommikul veidi varem tõusma ja mitmeteisme silmapaariga tõtt vaatama. Koerad on ikkagi nii südamlikud ja toredad. Tõelisest väljakutsest olid puudu vaid veel paar last. Mul on hea meel, et meil oli võimalus proovida sellist elu kasvõi hetkeks, milline meie igapäevaelu ei ole. Teinekordki. M oli sel teekonnal asendamatu kaaslane.

Aitäh M ja R usalduse eest!

1 maja. 3 autot. 9 koera.

2011-09-04T16:46:00.000+03:00

Kui tihti oled sa mõelnud, et tahaksid olla keegi teine või elada kasvõi natukene aega kellegi teise elu? Kui tihti juhtub, et selline võimalus sulle ka tegelikult avaneb?

Ma ei räägi siinkohal Hollywoodilikust kehade vahetusest, kus absoluutselt kõik on mõneks ajaks kellegi teise elust, vaid päris elus reaalselt olevaid võimalusi. Meil on sel nädalal võimalik katsetada natuke kellegi teise elu, elades amal ajal ka oma plaanide ja elukorralduse järgi.

Meie eesolev väljakutse on saada hakkama nädal aega kahetoalise keskküttega korteri asemel kahekorruselises majas, ühe auto asemel on meie käsutuses 3 sõiduvahendit ning ühele täiskasvanud labradorile lisandub 8 labradori vanuses 8 nädalat kuni 7 aastat. Lisaks koerte ja maja hoidmisele tuleb meil käia igapäevaselt tööl ning kinni pidada kokkulepetest, mis sõlmitud juba enne seda, kui teadsime, mis meid sel nädalal ootama hakkab.

Muidugi, kui siia patta lisada veel kaks väikest last, keda seekord meie hoolde ei jäetud, siis oleksime saanud tõeliselt tunda, mismoodi on nädal elada sisuliselt kellegi teise elu ja hoolitseda nii mitme lisandunud suu eest.

Päris põnev on üle öö muutuda korraks kardinaalselt. Justkui oleks sattunud reality-showsse. Olla korraks keegi teine.

A nagu alõtšad

2011-08-26T11:21:00.004+03:00

Eelmisel aastal avastasin enda jaoks alõtšad. Ma olen nende olemasolust alati teadnud, aga minust pole olnud suuremat asja sissetegijat. Iga kord, kui mõne toidusaavutusega hakkama saan, mõtlen, et kirjutan sellest ka blogisse - endal ka kunagi hiljem hea retsepti kiiresti leida või vältida sama reha otsa kaks korda astumast. Nagu selgub, et ole ma oma eelmise aasta alõtšasaavutusi suuremalt jaolt jaganud. Nüüd on veidi endalgi kahju.

Alõtša on tegelikult sama, mis mirabell(e), cherry plum või hekiploom. Kindlasti on tal veel mõningaid muid põnevaid nimesid. Ka sorte on väga mitmeid erinevaid. Need, mis kasvavad M vanemate tagahoovis, on välimuselt pisikesed kollased, veidi suuremad kui kirsid, pigem kreegilaadsed, kivi on pigem sarnane kirsile kui ploomile ja maitselt on nad toorelt pigem ploomisarnased. Kui alõtšad kuuma saavad, muutuvad nad aga elementaarhapuks. Seega suhkrut läheb nende töötlemiseks ohtrasti.

Kui eelmisel aastal püüdsin teha alõtšakalja (see oli küll huvitav, ent paraku mitte minu maitse järgi) ja alõtšachutneyt (mille retsept on mul kodus köögis ja siia seda kirjutada ei saa hetkel), kuhu ma eriti vürtse panna ei julgenud, siis sel aastal alustasin alõtšakastmest ja -koogist.

Alõtšakastme retsepti täiustasin omalt poolt veidikese kaneeli ja mõningase suhkrukogusega, muidu on kaste nii elementaarhapu, et seda ei kannata kuidagi liha peale panna. Tulemus oli üsna hea ja suhkrut võinuks veelgi lisada. Kindlasti annab see lihale suurepärase maitse, kui selles maitsestamata sea- või loomaliha üle öö marineerida ja siis koos kastmega kas ahju või fooliumis grillile panna. Sama peaks ma ka tegema eelmisel aastal valmistatud alõtšaketšupiga, millega ma seni midagi pihta pole osanud hakata.

Alõtšakoogi retseptis vahetasin kreemjuustu välja toorjuustu vastu ja lisasin ohtralt suhkrut ning ka terakese soola, mis pidavat alõtšade haput maitset veidi taandama. Kook küpses kiiresti pealt pruuniks ning kippus seest vedelikku hoolega välja ajama - alõtšad annavad endast nii ohtralt mahla, et see ei kipu kuhugi kaduma ja kook seest pigem vedel jääb. Siinkohal andis H hea soovituse teinekord lisada koogile tärklist, et see võiks alõtša mahla siduda. Maitse poolest oli kook meeldiv ja eriti hea teda süüa soojalt kausikestest koos jäätisega. Ilmselt sobiks juurde ka vaniljekaste. Retsept, mida võib igal juhul vabalt korrata. Koogiretseptidest ilmselt on väga huvitav ka kaerahelbe-alõtšakook.

Kuna oma eelmise aasta chutney retsepti jätsin koju, aga alõtšad ise asuvad Hiiumaal, siis tuli mul netist otsida uus ja katsetamisele läheb seekord veidi teistsugune chutney, millest plaanin juba kohe alguses välja jätta köömned. Ja lisaks sellele tahaks veel teha ka üsna lihtsat chutneyt, lootuses, et see liiga hapu ei jää. Eks tuleb neid kulinaarseid katsetusi nüüd proovima hakata.

Milaanost Hiiumaani on vaid mõned tunnid

2011-08-24T10:02:00.000+03:00

See on üsna veider, kuidas mulle reisil olles alati koduigatsus peale tuleb ja lõpuks on väga hea meel, kui oma kodu uste vahelt sisse saab, olgu eelnev reis olnud nii vägev kui tahes ja hoolimata ka sellest, et üsna pea peale reisiväsimuse väljapuhkamist on mul taas tunne, et pakiks kotid ja läheks kuhugi.

Alessandriast oma teed Milano poole alustades oli meil esmalt üks eesmärk: saada teada palju kaaluvad meie kotid. Internetist ostetud pisike spetsiaalne pagasikaal ei jõudnud kahjuks enne meie reisi kohale ja kui enamike lennufirmadega on veel võimalik paari ülekilo osas läbi rääkida, siis odavlennufirma Ryanair, millega tagasi tulime, nende hulka ei kuulu ja on iga sendi eest väljas.

Alessandria hotelli õhtune administraator oli lausa nii lahke, et läks köögist uurima, kas neil hotelli peale on kuskil mõni kaal, millega saaks meie pagasit kaaluda. Kahjuks ei olnud. Et itaallased inglise keelt palju ei räägi, siis otsisin netist sõnastikust välja itaaliakeelse väljendi (bilancia pesa baggaglio sõnastiku kohaselt) pagasikaalu kohta, kuid seda hääldades kukkusin läbi kolinal, nii et itaallased mind ikkagi ei mõistnud. Nii tuli appi võtta telefon ja küsida, kas teil on ning näidata telefoni helendavalt ekraanilt itaaliakeelset sõnaühendit. Selliselt esitatud küsimusele sai vastuse kiirelt ja konkreetselt. Kuigi Euronicsi ja veel mõnes tehnikapoe ketikaupluses olla pagasikaalud täiesti müügil, meie selleni lõppkokkuvõttes ei jõudnudki.

Milano kohta ütles L kevadel, et see valmistas talle kerge pettumuse ja ta oleks Milanost rohkem oodanud. Kui esmalt Milano vanalinna sisse jalutasime, siis ei saanud ma kuidagi aru, kuidas see saab pettumust valmistada. Võrreldes mõne teise kohaga, oli Milano keskväljak koos seal asuva ühe maailma suurima kirikuga (kuhu pidi mahtuma 40 000 inimest) lausa võrratu. Peale mõningast tiirutamist ümber kiriku selguski, et ega ümberkaudsetel tänavatel suurt midagi vaadata polegi. Milano vanalinn on väga kompaktne ning koondunud ümber keskväljaku, misa on võimalik läbi jalutada kokku paari tunniga.

Küll aga hakkas silma Milanos midagi, mis mujal pole hakanud: kohalike riietusstiil. On teada, et Milano on maailma moepealinn ja see väljendus igati ka kohalike riietuses. Turistid olid ikka turistid ja sestap paistsid kohalikud nende kõrvalt kohe silma: riietus oli stiilsem ja väljapeetum kui enamikes muudes kohtades, kus me seni käinud oleme. Pole ka suur ime: just peakiriku kõrval asub suur ristikujuline katusega kaetud vanaaegne tänavakompleks, mille on asustanud kõikvõimalikud kallid brändipoed. Ja McDonalds.

Kuigi enamikes linnades oleme parkinud oma auto suhteliselt vanalinna lähistele, et säästa nii aega kui autoni kõndimise jalavaeva, pealegi võõras linnas on lihtsam autot leida, kui ta on sul lähedal ja jääb kaardi piiresse, mis sul raamatus olemas on, siis Milanos tulid igal pool ette sissesõidu keelu märgid ja parkisime auto parkimismajja vanalinnast ca 15 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Seal oli ka meie reisi seni kõige kallim parkimine. Tänavatel olid küll parkimisautomaadid olemas, kuid mitte kuskilt ei suutnud ma tuvastada parkimise tunnihinda ja sestap jätsime parkimisautomaadid targu kohalike kasutada, et mitte avastada hiljem enda tuuleklaasi vahelt kopsakat parkimistrahvi.

Kuigi meie esialgne plaan oli sõita Milanost edasi Como järve äärde ja sealt tulla öösel lennujaama Bergamosse, siis otsustasime viimasel hetkel ringi ja võtsime suuna otse Bergamo lennujaama keset päeva. Seda eelkõige sellepärast, et kindlaks teha, kuhu ja kuidas oma auto öösel ära peame andma, kui auto tagastuspunkt on suletud. Lennujaamas saime ühtlasi ka oma pagasi ära kaaluda suletud check-ini laudade juures, kus kaalud kenasti toimisid. Minu esialgsest kartusest, et oleme oma pagasiga lõhki, sai rõõmutunne paar vaba kilo näol. See tähendas, et meil oli veel võimalik minna toidupoodi ja osta kaasa nii pestokastet kui parmesani juustu. PS! Siinkohal tasub ära märkida, et klaaspurke pagasisse pannes tuleks need alati keerata kilekotti sisse, sest nii pesto purk kui kunagi aastaid tagasi lennureisi läbi teinud praekapsas, olid end lennukis osaliselt lahti keeranud ja sisu kergelt välja immitsenud. Praekapsa puhul ei olnud ma tol ajal nii tark, pestokastme keerasime seekord targu kilekotikesse.

Kuna me Bergamos nagunii juba olime, siis otsustasime teha ka väikese tiiru linna peal. Bergamo kesklinn jaguneb kaheks: all-linn ja ülalinn ehk siis mäe otsas asuv vanaaegne kompleks. Ülalinna viib köisraudtee, mida küll peamiselt kasutavad turistid, kuid mis on äärmiselt mugav liikumisviis, selle asemel, et hakata kuumas päikeses mäest üles rühkima ja ülesse jõudes olla nii läbi, et midagi vaadata ei jaksagi. Ja Bergamo vanalinnas on, mida vaadata. Oluliselt rohkem kui Milanos või Bolognas või Genovas. Võibolla meeldib mulle Bergamo sellepärast veidi rohkem, et sealne vanalinn meenutab veidi Tallinna oma, millega harjunud olen. Kuigi Bergamos asuvad kirikud on seest imeilusad: meeletute nikerduste, maalide, kootud vaipade ja säraga ja selles osas mitte-eestlaslikud.

Bergamos proovisin ära lõpuks ka lasanje, mida olin pikka aega mõelnud, et Itaalias just proovima peaks. Eestis ei ole ma kohe kuidagi lasanje fänn ega taipa selle fenomeni. Itaalias oli lasanje üsna ebamäärase välimusega supitaldrikus serveeritud toit, kuid maitse oli äraütlemata mõnus: pastat väga tunda ei olnud, pigem tomatikastet ja juustu, mis suus moodustasid maitsepoolest mõnusa koosluse. Kuidas nad aga lasanjet valmistavad, et sellel ka üldse mingi kaubanduslik välimus jääb, seda ma kahjuks ei tea.

Pastatoidud on üldse Itaalias äärmiselt head. Minu väikeseks pettumuseks ei leidnud ma ühesti menüüst pasta bologneset, mis meil tihtipeale menüüs on. Ka mitte selle algupärast nime ragù alla bolognese. Võibolla külastasime lihtsalt valesid kohti või on see itaallaste jaoks liiga kodune toit, et seda söögikohtade menüüs pakkuda. Aga kui Itaaliasse minna, siis pasta ja pizza on kindlasti mõlemad need, mis tuleks ära proovida. Ka kuulus Itaalia jäätis tasub mekkimist oma täidlaste maitsete poolest, ent pean tunnistama, et ei leidnud selles midagi meeliülendavat (mis võib olla ka seotud sellega, et ma pole lihtsalt suurem asi magusa fänn).

Enne kui end õhtule saime seada, tuli meil tankida paak täis, sest auto tuli tagastada just nimelt täispaagiga ja mitte rohkem kui 10% erinevusega täispaagist. Sisuliselt tähendab see sõitu lähedalolevast bensujaamast rendiauto tagastuskohta. Kui päevasel ajal on tankimine suhteliselt lihtne (ja üldjuhul kasutasime neid tanklaid, kus olid olemas tankijad, kes meie auto eest hoolitsesid ja seetõttu ei pidanud ise nuputama, millist kütust autole vaja panna on või kuidas süsteem töötab), siis öösel on kõikjal võimalik üksnes automaattankimine. Automaattankla aga meie pangakaarte ei söö, sest neil on kiibid ja maksta saab vaid sularahas. Enne kui selle tõdemuseni jõudsime, sõitsime läbi umbes kümmekond tanklat ja lõpuks tankisime ikkagi sularahas, milleks tuli meil eelnevalt leida veel koht, kus oma 50€-ne rahatäht lahti vahetada.

Päeva lõpuks seadsime end Bergamo linna ääres asuvasse parklasse ööbima. Kui Austraalias ööbisime samuti väikeses autos (Hyundai Getz), siis pean tunnistama, et Fiat 500 oli ööbimiseks oluliselt ebamugavam. Ka mängis siin kindlasti rolli õues valitsev temperatuur. Kui autoga ringi sõitsime, oli meil kogu aeg konditsioneer sisse lülitatud, sest ilma selleta polnud võimalik lihtsalt olla. Ööseks jätsime aga auto mootori seisma ning õues valitsenud 30-kraadine kuumus (ka ööseks ei lange temperatuur Itaalias rohkem kui vaid paar kraadi) tungis veidi aja pärast ka auto kabiini. Ja selle kuumusega magamine oli suhteliselt nigelavõitu ning märjatundeline nahkistmetega autos.

Veidi enne kella 4 ärkasime kella peale ning sättisime end lennujaama poole teele. Lennujaamas, auto tagastusplatsil, oli veidi valgem ning pakkisime seal lõplikult oma kohvrid. Kui lennujaama kohale jõudsime, jäi oodata veel veidi üle poole tunni, enne kui pagasi äraandmise laud avati. Otsustasime seda aega kasutada oma hommikusöögiks, mille olime eelmine õhtu supermarketist endale varunud. Oli see siis varajane hommikutund, vähene magamine, reisiväsimus või midagi lahti jogurtijoogiga, mul tuli see igatahes sama teed pidi välja, mis sisse läks. Tol hetkel lohutasin end vaid mõttega, et mõned tunnid veel ja siis olemegi kodus.

Ryanairi lennud on selles suhtes ebamugavad, et kindlaks määratud istekohti pole ja igaüks saab istuda sinna, kuhu soovib (või kuhu esimesena jõuab). Kuna M-l on kindel soov istuda lennukis alati tiivast tagapool ja akna all tulenevalt varasemast lennuõnnetusest, siis sellise lennufirmaga on sellist soovi suhteliselt keeruline rakendada. Kuna aga lennukisse lasti nii eest kui tagant uksest, siis jagasime end uste vahel ära ja saime lõpuks ikkagi sellised istekohad, nagu meile sobisid. Ryanairil on ka istmed sellised, mis alla ei kkäi ja kus on veidi kitsamad vahed. Ka käib kogu lennu aja mingi pidev toodete pakkumine. Sellest hoolimata õnnestus meil mõlemal paar tunnikest isegi magada. Teisest küljest paneb see siiski mõtlema edaspidi kasutada lennufirmasid, mis on oma teenuse ülesehituselt veidi standardsemad.

Ryanair tegi meile veel väikese üllatuse ja maandus ettenähtud ajast pool tundi varem, nii et pidime veidi nuputama, kes meile vastu saaks tulla. Siinkohal tänud A-le kiire reageerimise eest. Veidi peale keskpäeva saabusime oma koju, pakkisime kotid ringi ja sõitsime Hiiumaale. Reisiväsimus ja magamata öö andsid küll tunda, kuid enesetunne oli hea ja reis läinud suurpäraselt. Itaalia on imeline.

Killuke igasugust Itaaliat

2011-08-22T00:26:00.005+03:00

Cinque Terre on päevavalguses umbes sama ilus kui öösel, kuid et külasid lähemalt näha kui üksnes kitsast ja käänulist teed mööda kulgevast auto aknast (kui pool aega palvetad mõttes, et keegi vastu ei tuleks, sest piki kaljuserva jooksev serpentiin on nii kitsas, et sinna kohati kuidagi kaks autot kõrvuti mahtuda ei taha), tuleb juba hommikul õige varakult Cinque Terre külades platsis olla. Enamus inimesi pargib auto lühemaks või pikemaks ajaks ühte kohta ning kasutab külade vahel liikumiseks kas elektrijõul liikuvat bussi või rongiühendust, mis on vägagi mugav alternatiiv autole, eriti arvestades, et buss ja rong viivad külade keskusesse, autost tuleb tükk maad jala käia.

Parkisime end täna hommikul alustuseks keskmisesse külasse, kus oli parklas veel mõni vaba koht kella 10 paiku. Külad ise on suhteliselt sarnased omavahel, kuid keskmine neist on väidetavalt ainus, millel puudub otseühendus merega. Päris nii see tegelikult pole. Raudteejaama tagant läheb matkarada, mööda mida minnes umbes paarisaja meetri pärast tuleb keerata vasakule ja treppe mööda alla minnes pääsebki otse mere äärde, kus kohalikud naudivad veemõnusid ja beežitavad kaljunukkidel. Turistina seda mere äärde viivat teed aga päriselt üles ei leiaks, kui kohalike järgi ei läheks (kui muidu kehtib reegel, et järgi turistide horde ja leiad raudselt mõne vaatamisväärsuse, siis seal kehtis reegel: järgi päikesevarjudega suurte kottidega kohalikke).

Neljas küla oli tõsiselt mõnusa külakeskusega ja ainus, mille keskmes asus sadam koos tumeda liivase rannaga, mis ilmselt sinna kohale veetud oli. Samas oli linnake maaliline ning kergeks puhkuseks ilmselt üks ülimõnus paik. Meie, eestlased, oleme pigem harjunud pikkade liivarandadega, kus lebotada, ent itaallastele sobis kiviväljakki selleks hästi: paremat nagunii käepärast võtta polnud ja päike ning meri olid ju seal samas.

Viienda küla juures meil parkimiskohta leida ei õnnestunud mitte kuidagi ja üle 30 kraadise soojaga ei leidnud me kuidagi endas motivatsiooni auto kilomeetrite kaugusele parkida ning mööda serpentiini autoteed pidi alla külakesse kõndida. Nii jätsime selle lihtsalt vahele. Pealegi nägime küla ära veidi eemalt ja olime ülejäänud neljas juba olnud. Seadsime oma suuna Genova peale.

"Minu Itaalia", mis mul hetkel pooleli on, räägib eelkõige Genovast ning seetõttu oli mul vaimusilmas sellest linnast teatav ettekujutus tekkinud, mis päriselt tegelikkusele ei vastanud. Kui meil oleks olnud linna kaart (mida LP Discover Guides pole, sest see käsitleb üksnes olulisemais turistikohti ja Genova seda pole), siis võinuks ehk raamatus loetu nähtuga kokku viia.

Parkisime auto Genova kesklinna ning püüdsime veidi ringi uidata ilma kaardita. Ei olnud seal turistide horde, mida jälgida, et vaatamisväärsusi leida, üksnes pikad, kitsad tänavad, kus mõned kohalikud niisama äärekivil istusid, suitsu kimasid ja omavahel jutustasid või lapsed palli mängisid. Augustikuised pühapäevased Genova tänavad on suhteliselt inimtühjad. Turiste liigub seal võibolla veidi enam kui samal ajal Bolognas, sest tegemist on ikkagi merelinnaga.

Genova vanalinna osa on kahtlemata ilusam kui seda oli Bologna (kirjutab LP-gi oma mõnes lauses, mis seal üldse Genova kohta oli, et pigem on linn Marokolik kui tüüpiliselt itaallaslik või veneetsialik), ent kogu vanalinn jätab endast kuidagi räpaka mulje. Ja ebausaldusväärse. Kohe kuidagi ei taha kõndida pikkadel kitsastel tänavatel ning mööduda seal niisama istuvatest kohalikest, kes omavahel jutustavad ja saatva pilguga sind puurivad. Tahes tahtmata tekib tahtmine vaadata üle õla tagasi, ega keegi järgi kõndima pole hakanud. Võibolla on see tunne kuidagi üle paisutatud ja tegelikult on Genova turvaline, kes teab. Kontrast Cinque Terrega on ülitugev. Igatahes vanalinnast tegime üsna kiiresti minekut. Muu osa linnast paistab seevastu klassikaliselt itaallaslikult korrektne ja puhas.

Poolel teel Genovast meie tänasesse ööbimispaika Alessandrias asub Serravalle Scrivia linnakeses outletcity. See on kahtlemata suurim, mida me seni Itaalias näinud oleme. Kui see oleks ainus, kus shopata võimalik on, jookseks seal ilmselt terve päeva jalad villi. Ja kindlasti on see koht, kuhu tasub minna eelkõige sooduskate perioodi algusajal. Meile jäi teha pigem järelnoppimine ja arvestades, et meil ostlemisest paras väsimus juba on, siis pooled poed jätsime lihtsalt vahele. Teisalt tuleb tunnistada, et hindu arvestades, tasub ostureisi teinekord isegi täiesti eraldi ette võtta. Kui meie esimestes reisiplaanides oli mõeldud terve päev kulutada Serravalle Scrivia ostulinna peale, siis vahepeal sigines reisiplaani veel 3 ostulinna. Oleks patt jätta sellised võimalused kasutamata.

Homme on meil üle jäänud vaadata veel Milano ja võibolla jõuame ka Como järve äärde. Kuskil tuleb meil end ka Bergamo lennujaama lähistele ööseks paika seada, sest viimaseks ööks hotelli me võtta pole plaaninud - lennujaamas peame olema juba kella 5 paiku, nii et uneaega jääks selles osas üsna lühidaks.

Cinque Terre - kaljuserval asuvat 5 romantilist kaluriküla

2011-08-21T00:31:00.000+03:00

Täna alustasime oma hommikut planeeritust pool tundi veel varem. Kuigi hotelli konditsioneer töötas suure mürinaga ja püüdis tuba mingil temperatuuril hoida, tundus tuba ikkagi olevat väga erineva temperatuuriga ja sellest tulenevalt oli ka keeruline pikalt magada. Kahest madratsist koosnev voodi oli keskelt üsna madratsiservane, mistõttu tuli ka aeg-ajalt poose rohkem valida. Hommikusöök oli üsna keskpärane, suurimaks miinuseks klaaside asemel plasttopsid. Kui kella 8:30 paiku oma toas asju kokku panime, tehti toa uks äkki väljastpoolt kaardiga ilma eelneva koputamiseta lahti, mis peale meie kisa tõstmist küll suleti, ent mind paneb hämmastama, mis reegli järgi tuleb toateenija hommikul väljuvat tuba koristaba kella 8:30 ajal, kui kliendid veel toas on ja vabalt alles magada võivad kui check-out aeg on alles keskpäeval. Igatahes, pakkisime seal oma asjad kiiresti kokku ja tulime tulema. Ma ei kujuta ette, mis reeglite järgi see hotell üldse 4* on kunagi saanud, oma nimest (Elite Suite Hotel) on ta ka ikka üsna kaugel või vähemasti sellest ootusest, mida nimi koosmõjus fotodega (ilmselt on see tuba, kus pildid tehtud, hotellis kuskil olemas, ent meie oma see kindlasti ei olnud) tekitab. Kahjuks annab nii mõnigi teine ka kahe tärni hotell antud öömajale silmad hoolega ette ning selle koha ainsaks plussiks võib pidada jalutuskäigu (umbes pool tundi) kaugust Bologna kesklinnast. Aga see on ka üsna kõik.

Tuleb tunnistada, et Itaalias on shoppamine sootuks teise maiguga, kui kusagil mujal. Outlet-citysid on siin õige mitu, tuleb need vaid üles otsida. Enamikes neist (vähemasti need, mida meie külastasime) on ka olemas Versace või mõni muu säärane tuntud brändinimega pood, milles pakutavad tooted on küll suurepärase hinnaga (letihinnast kuni 3 korda odavamad), kuid jäävad siiski minu rahakotile veidi kättesaamatusse kaugusesse. Samas on poode täiesti seinast seina ja igal juhul kasulik käimine, kui shopping on reisi üheks eesmärgiks võetud. Fidenza Villages nägime veel midagi, mida varem kohanud polnud: meie juurde asutus ühes poes müüja, kes kukkus kiiresti vene keeles kaupu tutvustama, jättes meie hämmingus näod märkamata ja hetk hiljem, kui olime tema tähelepanu sellele juhtinud, et me vene keeles just väga ei suhtle, vabandas väga puises vene aktsendiga inglise keeles ja püüdis oma juttu paari lausega vigaselt kokku võtta. Ka restoranis oli menüü lisaks itaalia ja inglise keelele ka vene keeles. Ilmselt tõmbavad suurte tuntud brändide nimed venekeelseid inimesi sinna ligi, nii et vene keelt on neil teatud määral vaja teada. Ka vene numbrimärgiga autosid on seal ringi liikumas märgata.

Sama outletcity kõrval asub suurem kaubanduskeskus, kus on mitmeid erinevaid meile tuntud ja tundmatudi poode, nende hulgas ka nt Takko Fashion, mis meil Tallinnaski ning hinnasildil hind EU-s ja Eestis eraldi välja toodud, hinnavahega ca € toote kohta Eesti kahjuks. Samas oli ka Dechathlon´i sporditarvete pood, kus müüdi brände, mille vabrikupoode kõrval olevas outletis ei olnud ning ka mingit kohalikku Itaalia spordirõivaste tootja toodangut, mille hinnaklass oli absoluutselt vastuvõetav ja kohati isegi uskumatult soodne, nii et kellel spordiriideid-jalatseid-varustust vaja on ja firmanimi oluline pole, siis soovitan sealt poest kindlasti läbi astuda. Muus osas oleme oma suurema shoppamisega ilmselt umbes nädala-paar hiljaks jäänud, sest suvetoodete allahindlustest on pigem järgi hetkel jäägid ja juba uued kollektsioonid poodides välja pandud.

Päeva teiseks pooleks olime planeerinud jõuda La Spezia linna, mida kahjuks minu Lonely Planeti Discover Guide Italy raamatus ei olnud. Selles mõttes on LP Country Guide oluliselt parem: seal on toodud ära kõikide linnade kohta vähemalt mingig info ja kui autoga ringi liikuda, siis on ilmselt põnevam vaadata, mis kohad ümberringi on, kas neis midagi põnevat ka olla võiks ning kui palju seal elanikke on. Discover Guide sisaldab infot ainult suuremate ja/või olulisemate kohtade kohta, mis küll turistile, kes sihtkohas lühikest aega viibib, on käepärane, kuid ei pruugi olla piisavalt loogiline ega asjakohane. Eks sihtgrupid ja huvid on ju ka erinevad. Kaasas tassimise mõttes on täisvärviline Discover Guide muidugi käepärasem.

La Spezia linnake asub mere ääres, ent turistidele on see eelkõige vahepeatuseks enne kuulsat Cinque Terre regiooni ehk viite järjestikust kaljuserval asuvat küla, mis asuvad otse mere ääres. Kõik need külad on omavahel ühendatud piki mägesid kulgevate autoteedega, kuid linnakestesse sisse autosid üldjuhul ei lubata ja ega seal oleks ka selleks ruumi ega võimalust, sest linnast enamus on üles ehitatud treppidele. Need külad on üpris kaunid, sest asuvad täpselt mere ääres kaljusel pinnal, ehitatud üsna keeruliselt ja mitmetasandiliselt, viimased mõnisada aastat üsna muutumatul kujul. Kaunis on seal kahtlemata.

Riomaggiore, esimene viiest külast, on ehk ka turistide hulgas kõige tuntum. Püüdsime sinna oma auto parkida, kuid kogu tasuline parkimine (tasuta parkimist seal sisuliselt pole ja kui on, siis asub see serpentiini ääres ja isegi kuni paar kilomeetrit linnast endast eemal) oli täis. Nii otsustasime võtta suuna hoopis järgise küla, Manarola peale. Seal saime auto kenasti linnakese serval asuvasse tasulisse parklasse panna ja uudistama minna. Manarolat ning Riomaggioret ühendab Via dell`Amore rada, mis erinevalt teistest külakesi ühendavatest radadest, on sile ja lai plaaditud tee, mida on väga lihtne läbida ja mis pakub imelisi vaateid nii merele kui ka mõlemile külale. Sattusime sinna just päikeseloojangu ajaks. Kui päike oli loojunud ning saabunud pilkane pimedus, otsustasime õhtusööki nautida ühes kolmest-neljast Manarolas asuvast restoranist (isegi palju 850 elanikuga külakese kohta). Sealsed mereannid olid värsked ja head. Kui õhtusöögi lõpetanud olime, oli paras aeg asuda tagasi jalutama mööda hämaraid tänavaid auto poole. Meie üllatuseks oli parkimiskontrolör oma putka kinni pannud ning tõkkepuu üles tõstnud. Maksta parkimise eest ei olnud seal sel hetkel kellelegi ega kuhugi ja nii me üles tõstetud tõkkepuu alt läbi sõitsime ja lahkusimegi. Loodetavasti hiljem tagant järele läbi autorendi firma ühtegi arvet meile ei tule.

Pimeduses säravad Riomaggiore tuled, mis jäävad mõnest kohast mööda kaljuserva kulgevat teed näha, on ilusad. Sealt edasi viib tee vaid pimedasse öhhe.

Bologna - inimtühi ülikoolilinn

2011-08-19T23:31:00.000+03:00

Kuna hotellis oli küll internet, aga puudus elektripistik, kuhu klassikaline Euroopa otsik oleks mahtunud, ei saanud ma tühjaks saanud läpaka akut laadida ja sestap on praegune postitus kirjutatud tagant järele ning lühidalt.

Selge on see, et 4* ja 4* hotellinduses on väga suur vahe. Meie Bologna teine hotell oli vana ja odava välimusega, mida poleks võinud kuidagi arvata ei nime, fotode ega ka üldjuhul hinna järgi. Kui Hilton oli nii hea, et sealt ei tahtnud toast kuidagi õue minna, siis meie teine hotell selline, kus ei tahtnud kuidagi toas olla. Asukoha suhtes küll Bologna kesklinnast umbes pooltunnise tee jalutamise kaugusel, ent tundus kandi poolest pigem selline, kus turistid palju ei käi. Ühesõnaga soovitan sellest hotellist pigem kaarega ringi käia - pettumus on suur, kui hotelli oskuslik fotograaf on piltide ja turundusosakond tekstiga ootused kõrgeks kruttinud. Sellest lihtne moraal: kui võimalik, ööbi rahvusvaheliselt tuntud hotellikettides - neis on vähemasti kindel standard.

Oleksin tahtnud oma pettumuse ja toa kõiksugused vead ka kliendi tagasiside lehele kirja panna, kuid Itaalias pole üheski hotellis tagasiside lehte, ka ketihotellides mitte. Ainus koht, kus itaallased üldse kliendile orienteeritud on, on toitlustus, kuid seal puudub tüüpiline Ameerikalik keep-smiling, vaid tööd tehakse pigem tõsiselt, ent kiirelt, korrektselt ja täpselt. Mujal on klient itaallasele pigem kõrvaline nähtus, kelle teenindamiseks sõbrannaga jutuvada ometi katkestada ei tasu, kuid kliendi suhtes ollakse siiski piisavalt tähelepanelik.

Bolgna linn ise on aga suhteliselt väike. Õigemini Bologna vanalinn. Ühtki teist nii tühja linna ei ole me veel oma reisil näinud. Oli näha üksikuid kodutuid või joodikuid ja mõningaid turiste, kuid kerjuseid või turistidele suvalist träni pähe määrivaid tegelasi mitte. Enamus poode ja restorane on suvepuhkusel ja suletud augusti lõpuni. Linnu augustis ju turistid ei külasta ja kohalikud puhkavad rannikul.

Õhtu lõpetuseks istusime maha ühte tänavakohvikusse, mille taustaks mängis mõnus muusika. Võibolla oleks me muidu sellest kohast lihtsalt mööda kõndinud nagu teistestki kohvikutest, kui hingemattev kuumus (auto termomeeter näitas 39 kraadi varjus) poleks nõudnud tähelepanu ja silma jäänud teistele klientidele värskelt serveeritud moijtod, mis nägid äärmiselt isuäratavd välja. Istusime maha ja tellisime endalegi. M-le toodi klassikaline moijto, mulle aga jää oma, mis oli serveeritud hoidiste klaaspurki. Väga põnev lahendus. Ja imemaitsev. Kui olime oma joogid kätte saanud, teatas kelner, et siseruumides on buffee laud suupistetega, mis kuuluvad hinna sisse. See positiivne üllatus lahendas ka meie õhtusöögimure, sets suuremas koguses sööki sellise kuumaga nagunii kurgust alla ei lähe. Bologna on küll inimtühi ülikoolilinn, aga täis positiivseid üllatusi.

Klassikaline Itaalia turist

2011-08-18T23:43:00.003+03:00

Klassikaline Itaalia turist võtaks oma nimekirja eelkõige kolm kõige-kõigemat vaatamisväärsust: Rooma Colosseumi, Pisa torni ja Firenze Duomo. Need kõik kolm käisime ka läbi ja vaatasime üle.

Kui Lonely Planet toob välja võrdluse Siena ja Firenze vahel, mis pidid omavahel rivaalitsema ja üldjuhul meeldib inimesele kas üks või teine, harva mõlemad, siis tõepoolest, mina olen pigem Siena-inimene ehk Firenzes ei leidnud ma midagi väga erilist. Kas asi oli reisi selgroo murdmises ja kerges reisiväsimuses (kuigi ööbimine oli väga ok ning hommikul und jätkus pigem kauemaks) või tõepoolest ei olegi Firenzes midagi erilist, võrreldes teiste Itaalia linnadega.

Algselt oli mul ettekujutus Roomast kui pigem varemetes linnast, kus pole eriti midagi vaadata ja Firenzest kui romantilisest paigast, siis tegelikkuses on Rooma tõepoolest selline, nagu lause tema kohta käib: läheb terve elu, et Roomat täielikult näha. Firenze on ilmselt rohkem kultuuriinimesele, kuigi Michelangelo David, mille identne koopia seisab kõigile vaatamiseks keset Firenzet, on siiski elamus omaette. Muide, seni ei ole ma ka tundnud, et ükski Itaalia linn haiseks, kuid Firenze seda täna hommikul just tegi.

Kuigi meie järgmine peatuspaik oli Bologna, kuhu viib Firenzest otse tee, otsustasime siiski teha korraliku haagi suhteliselt ranniku lähedale: Pisasse. Minu ettekujutuses oli Pisa torn kuskil linna servas, keset rohelust, sest enamus fotodel ümbritsevad seda muruväljakud. Tegelikkuses asub Pisa torn täpselt keset Pisa linna Piazza dei Miracoli väljakul koos katedraali ja battisteroga (eestikeelse sõna jään siinkohal võlgu - tegemist on eraldi hoonega, mis mõeldud eelkõige ristimiseks). Pisa imede väljakul on üks peamine viga: see on ümbritsetud seintega, mistõttu erilist tuult sinna ei jõua ja päike kütab nagu jaksab, mis omakorda teeb seal viibimise keskpäeval üsna piinarikkaks. Ka on raamatus öeldud, et Pisa torni lastakse korraga 40 inimest ning üldiselt on mõistlik pilet Internetist vähemalt 15 päeva ette osta, sest vastasel juhul ei pruugi torni pääseda. Meil pileteid polnud ja arvestades seal kohatud turistide hulka, ei paistnud olevat ka mõistlikku võimalust torni lähiajal pääseda, mistõttu otsustasime edasi põrutada Bologna poole.

Tegime väikese peatuse Lucca linnakeses, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on kogu keskust ümbritsev 12-meetrine hästi säilinud linnamüür. Väidetavalt pidi seal linnakeses olema ka üsna kena San Martino kirik, mida meil üles leida ei õnnestunud. Küll aga võtsime kohalikust jäätisekohvikust endale jahutuseks väikese kohaliku jäätise, mis seni Itaalias proovitust, oli absoluutselt parim - šokolaadipall tõeliselt tumepruun ja ülišokolaadise maitsega, maasikapall väikeste maasikatükkidega (mitte sorbett, vaid kreemine) ja kolmas ehtsate pähklitega.

Poolel teel Bolognasse on Barberino outletcity, kus asuvad suuremate ja tuntumate (võibolla mite just meie jaoks kõik) tootjate firmapoed soodushindadega toodetega. Outletis on tooted alati odavamad kuni 70% võrreldes sama toote hinnaga antud firma esinduspoes. Pean tunnistama, et tänases Outletcitys olin parajalt pettunud - seal oli küll uhkeid kaubamärke, mida seni pole saanud päriselt käes hoidagi, kuid päriselt hammas neile hindadele peale ei hakanud. Ja kui ka oleks hakanud, siis kaubavalik oli pigem kellegi teise maitsele - ei olnud palju tooteid, mis oleks ennast isegi proovima kutsunud. Loodan järgmisest shoppamislinnast veidi enamat.

Et kiiremini Bolognasse kohale jõuda, kasutasime kohalike külateede asemel seekord tasulist kiirteed. Süsteem on tõeliselt mugav: sõidad tõkkepuu taha, võtad pileti ja hakkad aga sõitma; kui omas peatuses maha tahad keerata, sisestad pileti taas automaati, paned pangakaardi või sularaha (olenevalt valitud kassast) järele ja jätkad oma reisi. Hoiab kokku tunde võrreldes külateedega, kuid silmale midagi teel vaadata ei ole: sillad vahelduvad tunnelitega pidevalt. Pikim tunnel, mida täna läbisime, oli 2,2 km otse läbi mäe. Itaallastele kohe meeldib tunnelite ehitamine lisaks ringteedele, mis on ka nende rahvuslikuks hobiks.

Bolognasse ööbimist otsides, jäi meile lõplikult sõelale kaks hotelli, mille vahel ma kuidagi valida ei suutnud ja M-le meeldisid ka mõlemad. Nii otsustasime esimese öö veeta Hilton Garden Innis (4*) ja teise Suite Hotel Elites (4*). Hitlon on ületanud seni kõiki mu ootusi: meie tuba on suhteliselt ruumikas, king-size (vägagi suure) voodiga, mille kummagi poole madratsi kõvadus on eraldi reguleeritav. Samuti on olemas kõiksugused mugavused: business center, kus võimalik nii kasutada arvutit kui printimisvõimalusi, fitness center enese vormis hoidmiseks kui toas leviv wi-fi Internet. Vannitoa osa on umbes sama suur kui meie kogu vannituba kodus. Mugavused on igati tagatud ja tunne pigem selline, et meeleldi jääks siia lausa pikemaks ajaks. Tänase päeva tipphetk on päris kindlasti meie tänane ööbimine. Puhkusele tasub tulla juba üksnes hotellis olemise pärast.

Toskaana päikese all

2011-08-17T22:35:00.003+03:00

Ma ei teagi, kumb jätab sügavama mulje, kas Perugia viimased 400 aastat puutumata kesklinn või Toskaana mägede vahel looklevad mitmevärvilised põllud, kui need omavahel üldse võrreldavad ongi.

Meie hommik algas täna veidi varem, kui olime algselt plaaninud. Uni läks lihtsalt pealt ära. Tuli see öösel end pidevalt välja lülitavast konditsioneerist, mille tulemusel toas ärgates 27 kraadi oli või oleme saanud osaliselt lihtsalt kohalikku temposse, kus hommik algab 8 ajal, 12-15 on siesta ja seejärel kella 19ni on enamus kohti avatud.

Nii olime oma võileivamaterjalist kerge hommikuieine valmistanud, mille eelmisel õhtul supermarketist muretsesime ja sealt hommikusööki otsides tuli meil võtta, mis seal oli, sest valida ei olnud enam midagi. Saialetis oli täpselt 2 poolpikka saia ja needki täiesti kõvad. Ka paljud teised letid olid poe sulgemiseks sisuliselt ilma kaubata. Üldiselt on Itaalias toidupoed üsna hästi ära peidetud elamurajoonide vahele või suurematest teedest eemale. Tõenäoliselt turistid neid just tihti ei külasta.

Jõudsime Perugiasse enne hommikust tipp-tundi, kui linn oli inimestest veel üsna tühi ja kohvikute laudu alles tassiti tänavale. Raamat hoiatas juba eelnevalt, et Perugia kesklinnas autoga sõitmine ei ole sisuliselt võimalik ja linnamüürist sissepoole ei lasta. Parkisime oma auto otse bussijaama all olevasse parklasse, kuhu sildid meid viisakalt suunasid. Sealt näitas nool eskalaatori suunas, mis esimesel pilgul ti tundunud sugugi ebatavaline.

Ent peale esimest üsna kitsast, kuid järsku eskalaatorit tuli veel teinegi ning mõnedki veel, viies meid parklast otse keskaegsesse kaljusisesesse linna, kuskohtusid ühel hetkel nii tänapäev kui koht, kus aeg seiskus ligi 400 aastat tagasi ning kogu ehitise sisemus oli praktiliselt muutumatu. Sealt välja astudes jõudsime samasugusesse linna, kus olid küll kaasaegsed kohvikud ja poed, ent ehitiste mõttes oli aeg ammu seiskunud. See on Perugia au ja uhkus – üks Itaalia parimatest säilinud mäelinnadest.

Perugiaga lõppes meie jaoks Umbria maakond ja suundusime edasi Toskaana poole, kus meie esimeseks peatuspunktiks sai Siena. Ka Siena kesklinnas on autodega sõitmine rangelt reglementeeritud ja linna keskmesse võib siseneda üksnes siis, kui selleks on tõeline vajadus, näiteks turistidel võimalik oma pagas hotellini viia ja koheselt kesklinnast autoga lahkuda, kuid eelnevalt peab olema hotellile auto number teatatud, vastasel juhul võib oodata hiljem kopsakas rahatrahv kaamerate alusel sissesõidu tuvastamise eest.

Sienasse jõudsime just lõunapaiku, kui hulgem turiste oli linna keskmesse lahti lastud ehk linnamüüri ümbruses ette nähtud parkimiskohad suures osas hõivatud. Seal paiknevas parkimismajas ilutses suur kiri vabade kohtade puudumise osas, kuid otsustasime proovida ning kiri oli selles mõttes täiesti ekslik – mitme korruse peale oli päris mitu parkimiskohta vaba. Alati ei tasu Itaalias kõiki silte uskuda.

Sienas oleks kohvritega liikumine ilmselt üsna tüütu, kuna linna keskus asub kõrgel mäe tipus, kuhu tuleb hoolega ülesmäge rühkida üsna terava nurga all. Kui tulla aga autoga, auto ära parkida parkimismajja ja kõndida lauslõõskavas päikeses (varjus 35 kraadi) ca 150 m ülesmäge, jõuab taaskord eskalaatoriteni, mis otse üles keskaegse hõnguga kivilinna viivad. Kaks korda aastas (2. juulil ja 16. augustil) toimub justkui keskajast tagasitulek linna ehk siis hulk inimesi riietub end keskaegsetesse kostüümidesse ja linna peaväljakule teevad agressiiselt kappavatel hobustel tiiru peale ka ratsanikud. Show pidi omaette elamus olema, ent suurest rahvamassist tulenevalt soovitatakse endale kohad sisse võtta juba vähemalt 4 tundi enne etenduse algust. Meie jaoks tähendas see eelkõige seda, et show oli ära eile ning täna võisime vaid näha keskväljakut ümbritsevat tugevast liivasest kivist kabjajäljelist areeni, mille peenike peenike tolm sooja õhku kattis.

Siena on suhteliselt väike linnake, kõigest mõnekümne tuhande elanikuga, ent keskaegne kivilinna osa on kindlasti vaatamisväärsus omaette. Kui Perugiasse on autoga lihtsam siseneda, ent kivilinna osas esimene effekt ja mulje väga võimas, siis Sienas tuleb autoga enne hoolikalt tiirutada, enne kui leida õige parkimisplats, ka on veidi tüütu tugeva kalde all teed mööda üles rühkimine, kuid Siena ise on kompaktsem. Kogu vanalinna osa mahub 8 väravaga linnamüüri sisse. Tänavad on kaetud tihedalt siledate kividega, majad külg-külje kõrval seismas umbes nii, nagu nad aastasadu tagasi ehitati. Keskväljakut ümbritsevad tänavad kulgevad kõik pigem kõveralt ja omasoodu, kuid viies ikkagi tagasi just keskväljakule. Kõrged majad tekitasid tänavatele varjulisi alasid, mis sellises soojuses olid heaks vahepalaks. Kurb on vaid see, et Siena on kujunenud väga turistikaks kohaks, mistõttu sisuliselt kõikidesse vaatamisväärsustesse palutakse pilet osta. Ja turiste on seal üsna hordidena. Peale tunnist jalutuskäiku tundsime end üsna väsinuna lõõskavast kuumusest ja suundusime tagasi konditsioneeritud auto juurde.

Meie viimane veinipiirkonna külaskäik oli Austraalias Hunter Valleysse, mis jättis endast kustumatult positiivse mulje, nii et minu ootused Chianti veinipiirkonnale olid üpris kõrged. Tuleb tunnistada, et vaadete osas ei tulnud mul pettuda. Kitsad teekesed looklevad piki viinamarjapõlde ja oliivisalusid, eemal terendamas ülesküntud põllud vaheldumisi päevalillepõldudega, mille vahele ära eksinud üksikud kivivillad. Just nii maaliline, nagu Itaalia Toskaana piirkonda keegi üldse ette kujutada oskab ja nagu klassikaliselt Itaalia maapiirkondi ette kujutatakse ja ka filmides näidatakse. Tõepoolest, sõit sinna on seda ilu väärt.

Samas tuleb olla Chiantis valmis selleks, et teed kulgevad pidevalt orgu ja mäkke, mäkke ja orgu, nii et meie pisike Eh (kutsume oma Fiat 500 niimoodi just numbrimärgi tähtede pärast) ennast vahepeal üsna vaevatuna tundis ja vaevaliselt 1. käiguga mäest üles ronida püüdis. Üsna ette hoiatamata muutus seal tee ka kruusateeks, mis kohati veel kitsam kui enne seda olnud asfalt, nii et teel mõne teise auto vastutulek vahel üsna keeruline möödumine tundus.

Minu soov oli külastada vähemalt ühte veiniistandust ja osta vähemalt üks pudel veini otse tootjalt. Esmalt võtsimegi suuna väikelinna Radda in Chianti poole, kust abivalmis vabatahtlik turismiinfopunkti töötaja meile kohaliku regiooni kaardikese andis ja paar veiniistandust ära märkis, mis tema meelest paremad olid. Neist üks jäi meile üsna tee peale ja otsustasime sellest läbi minna.

Keset maanteed näitaski silt Castello di Monterinaldi veiniistandusse, kuhu teelt maha keeranuna avastasime, et tee läheb äkki kaheks: üks viib üles mäkke ja teine kuhugi heinamaade vahele. Otsustasime mäest üles ronida, sest künka otsas paistis just kindluse moodi kiviehitis olevat, mis istanduse nimega võiks kenasti kokku sobida. Maja küll nägime, aga ühtki viita või inimest, mis andnuks aimu õiges kohas olemisest, paraku mitte. Keerasime veidi pettununa tagasi maanteele, kus nõutuna veiniistanduse silti vaatasime ja jätkasime oma sõitu Firenze kõrval väikelinnas asuvasse hotelli.

Mõnisada meetrit eemal oli tee ääres taaskord silt, mis viitas veini degusteerimistele tee ääres asuvas majas. Keerasime teelt sinna maha ning avastasime end ootamatult just selle veiniistanduse poekese eest, mida ennist otsinud olime. Kus on siltide ja viitade loogika Itaalias, mine võta kinni.

Sedakorda tabas meid meeldiv üllatus üliasjaliku ja sõbraliku veinimüüja näol, kes andis meile mõnusa ülevaate kohalike veinide näol. Chianti piirkonnas on enamlevinud eelkõige punased veinid, aga mina olen pigem valge sõber. Seal proovitud kaks nooremat punast veini olid aga üllatavalt nii mahedad, et värvi nägemata võinuks maitse poolest selle vabalt valge arvele kirjutada. Ka proovisime seal kohaliku toodanguna oliivõli (mille saak oli neil sisuliselt läbi müüdud ja uus tuleb alles novembris – olgu siinkohal öeldud, et ühest oliivipuust saab keskeltläbi vaid 1,5 liitrit õli), mis maitses nii puhtalt, et selle ostmata jätmine oleks olnud gastronoomiline patt.

Meie veiniistanduste külastamised piirdusid sedakorda vaid ühe istandusega – ühest küljest seepärast, et aeg hakkas veidi peale suruma ja õhtu juba kätte jõudma, teisalt seetõttu, et künklikel teedel seigeldes võttis meie pisike Eh oluliselt rohkem lütust, kui tavalisel maanteel kulgedes ning meil polnud võimalik endale enam lubada maanteelt kõrvale kaldumisi, et mitte teepeale jääda. Siinkohal ei tasu väga loota, et pisikestes mägilinnades väga palju tanklaid leidub. Meie õnneks siiski ühe leidsime ja saime oma reisi rahulikult jätkata.

Mõtlesime korraks, et hotelli asjad ära pannud, võiksime ju Firenze linna peale minna või lausa Pisasse, kuid me ei osanud arvestada sellega, et hotelli leidmine võtab meil kordades rohkem aega kui senised varasemad kogemused seda näitasid. Nagu Eestis on olemas Aia ja Pikkvõi Uus tänav sisuliselt igas linnas, nii on ka Itaalias mõned tänavanimed äärmiselt korduvad ja ühel sellistest meie täna öine voodikoht just asuski. Tiirutasime ühte pidi ja teistpidi, kuid leitud tänaval meie numbriga maja kohe kuidagi ei olnud.

Mõtlesime, et olime eksinud linnaga. Sõidsime teise kõrvallinna, ent ka sealt oma hotelli leida ei õnnestunud. Tekkis juba tunne, et sellist hotelli ei olegi olemas, kui ühtäkki märkasime samanimelist majakest meist paremale jäämas. Nüüd, kui olime maja tuvastanud, tuli sinna veel tuvastada autoga juurdepääs, mis sai järgmiseks parajaks pähkliks. Meie majutusasutus asus orus, mille ühes küljes oli väike sild ja teises ringtee ning paistis, justkui maja juurde ei viiks ühtki teed – sillalt otse maha keerata ei saanud ja ka ringteelt ei paistnud väljasõitu olevat. Alles hiljem märkasime, et napilt enne ringteed läks eraldi teeke, mille otsas ka imepisike viit, La Spiga hotellikese (meie mõistes pigem kodumajutus, kus perenaine elab samas majas, kuid see-eest väga korralik koht) juurde. Jah, silte ja viitasid oskavad Itaallased peita tõeliselt hästi.

Muide, Itaalia omapäraks on veel kolm asja, mida oleme palju märganud: pidevad tunnelid teedel – nii linnades kui äkki keset maanteed. Tunnelid, mis on pikad vaid mõni meeter kuni mõnesaja meetrini; linnapildis koerad – nii koertega koos reisivad turistid kui kohalikud, kes nendag kõikjal jalutavad. Rohelust on kordades vähem kui Eestis, ent koeri selle võrra oluliselt rohkem ja kõikjal; tubakapoed ja suitsetavad itaallased – itaallased kõnnivad tänaval, suits käes, istuvad söögikoha terrassil ja suitsetavad, seisavad lennujaama ees kampadena koos, plärud ees, roolivad autot ja tõmbavad tubakat. Ühesõnaga itaallane armastab suitsetada ja ta teeb seda tõeliselt palju. Ja kõikjal.

Assisi - kivine rahulinn kaljuserval

2011-08-16T22:13:00.000+03:00

Hommiku ärkasime iseenesest tund enne äratuskella ja tundus, et aega on justkui selle võrra priipärast. Ent millega me arvestada ei osanud, oli suhteliselt olematu Interneti kiirus, mis eelmistel päevadel veel hädapäraselt talutav tundus.

Eestis olime teinud autole broneeringu, kuid ühtegi kinnitust meilile selle kohta ei tulnud, kuid lubati vastata 48 tunni jooksul. Tänaseks oli möödunud 4 päeva ja ei ühtki vastust. Ka ei tunnistanud rendifirma koduleht broneeringu numbrit, mille olin üles kirjutanud. Nii asusime otsima uut autoerendi võimalust kohapealt.

Meie sooviks oli võtta endale auto täna nädalaks ajaks, nii et saaksime selle tagastada Bergamo lennujaama hommikul kell 5 enne lennukile minekut. Sellist asja võimaldavad üksnes suuremad ja tuntumad rendifirmad. Eestis olime juba kindlaks teinud, et Avise kontorid on sisuliselt kõik puhkuseks suletud. Hotelli vastuvõtust soovitati meil pöörduda Hertzi. Kuiadministraator lähimasse Hertzi kontorisse helistas, ei võetud ka seal toru. Internetist õnnestus mul niipalju välja pigistada, et ka see kontor oli suveks suletud. Paraku oli aga Internet niivõrd aeglane, et ei õnnestunud kuidagi Internetis autobroneeringut ära teha, tagatipuks andis leht veel itaaliakeelse errori.

Egas midagi, pakkisime oma kohvrid ära ja hakkasime neid enda järel vedades sammuma läbi Villa Borghese pargi, mille täpselt teisel pool otsas asus Hertzi kontor. Kui sinna kohale jõudsime, nägime küll Hertzi reklaami koos aadressiga, kuid ühtegi arusaadavat viita asukohale ei osutanud. Peale mõningat kaardi ja ümbruse uurimist leidsime Villa Borghese ärikeskusekese maa-aluse parklaga. Sealt viis läbija välja mitu käiku treppidega, ent autorendile ühtki mõistlikku viita ikkagi ei osutanud. Üleüldse tundub Itaalias olevat pigem tavapärane osutavate viitade puudumine või antakse kätte üksnes üldsuund, ka ei ole linnadele viitavatel liiklusmärkidel üldjuhul kilomeetrite arvu peal. Ehk siis võtta suund innapoole ja küll sa siis näed, kui kohal oled.

Peale mõningast seletamist Hertzi kontoris, mille olime maa-alusest parklast lõpuks tuvastanud, samas asumas ka Sixti ja Europcari kontorid, millest esimene tundus suletud olevat ja teist me lähemalt uurima ei hakanudki, ulatati meile väikese valge peaaegu uue (11 000 km läbisõiduga, märts 2011 väljalase) Fiat 500 võtmed. Itaalias on igal juhul väikese auto omamine äärmiselt mõistlik tegu, arvestades kitsaid tänavaid ja imepisikesi parkimiskohti. Ka linnapildis on pigem enam-levinud autoks Smardi-laadsed.

Samal ajal, kui Hertzis auterendidokumente ajasime, oli Martini telefoniletekkinud Itaalia numbriga vastamata kõne. Tagasi helistades sattus ta Sixti autorendi ooteliinile. Peagi helistati sealt meile uuesti tagasi, et küsida, kas tahame ikka veel autot rentida. Martin palus neil autorendisoovi tühistada, sest olime endale just mujalt auto rentinud ja nende ühenduse võtmine jäi kahjuks paar päeva hiljaks.

Roomas saime tükk aega tiirutada, enne kui leidsime õige suuna linnast välja. Telefoni GPS on maantee peal küll asjalik, ent selle jõudlusest jäi suurlinnas paraku väheseks. Lülitasime juba eos välja tasulised teed, et saaksime tiirutada väiksematel külavaheteedel ja näha ka kohalikku ümbrust.

Üsna suvalises väikelinnas näitas ühtäkki pisikeselt ristmikult alla must nool kirjaga „Outlet“. Keerasime huviga selle suunas, sest Outlet-cityd on ka üheks meie reisi eesmärgiks – on neist ju võimalik ülimõistliku raha eest väga mitmeid riideesemeid muretseda. Kõigepealt lookles pisike kitsas ja kurviline rada piki mäekülge üsna järgsult üles, jõudes velgi pisemasse mägilinna, sealt näitas järgmine must nool mäe teisele küljele, kust sama kitsas ja järskude kurvidega rada lookles sootuks alla, nii et meie uus reisikaaslane kippus vahepeal üsna vinguvat häält tegema, et end korralikult mäest üles vinnata. Olime vahepeal arvanud juba vähemalt kolm korda, et oleme totaalselt eksinud ja Outlet oli hoopis mõni pisike külapoeke, mida me lihtsalt ei märganud, kui me äkki märkasime eemal laiutavat suurt ostulinnakut asumas üsna mitte kusagil. Tõepoolest, pea paarkümmend kilomeetrit tagasi osutunud must väike nooleke oli juhatanud meid lõpuks õigesse kohta. Ostulinnak tundus olevat rahvast üsna tühi – oli selles siis süüdi kuum päike või alles uus linnak (vähemasti selle mulje koht jättis). Veetsime seal mõnusa tunnikese ja sooritasime ka mõned esimesed ostud.

Edasi otsustasime võtta suuna pigem väiksemate teede asemel maanteele, et jõuda hotelli veel pärastlõunal mõistlikul ajal. Meie hotell oli võetud Assisi külje alla. Kui minu Eesti itaallane M andis soovitusi minna just Perugiasse ja Assisisse, ei osanud ma sellest eriti midagi arvata, peale M sõnade, et Toscana on turistilik, kuid Umbria maakond veel paljuski turistide poolt avastamata, aga kahtlemata sama ilus kui Toscana.

Vaated, mis meile teelt Umbria maakond avanesid, olid hinge matvad. Äraõitsenud päevalillepõllud vaheldumas liivamullaste küntud põllulappide ja kuldkollaste heinapallidega kaetud rohumaadega. Taamal terendamas erinevate kõrgustega kivised mäed, mida paljuskikatmas rohelised puud ja mille jalamil laiumas erinevad Itaalia linnakesed. Mitmeski kohas tekkistahtmine auto lihtsalt peatada, et mõned ilusad pildid teha, kuid kitsastel teedel on see suhteliselt keeruline.

Jõudsime hotelli pärastlõunal, kui siesta oli juba läbi, kuid väljas endiselt lõõskavad 35 kraadi, nii et konditsioneeritud õhuga autost välja astudes, tundus, nagu oleks saanud sooja õhuga otse litaki vastu nägu. Selles suhtes oli minu kõhutunne äärmiselt õige, et vaadata kindlasti konditsioneeriga tubadega hotelle. Ilma nendeta suvekuumuses Itaalias on ilmselt suhteliselt raske.

Assisi linn ise kannab nimetust rahulinn. Lonely Planeti kohaselt on tegu kõige usklikuma linnaga maailmas. Ja neil võib isegi õigus olla. Seda peetakse ka hingeliseks Umbria pealinnaks, mis on seotud eelkõige seal 1182 aastal sündinud püha Francisega. Väidetavalt elab selles pisikeses mäe otsas olevas äärmiselt kivises linnakeses lausa 27 000 inimest (ei ole küll täpsustatud, kas selle arvu hulka kuuluvad ka ümberkaudsed väiksemad külakesed oma elanikkonnaga). Kogu linn on tehtud sõna otseses mõttes kivist – teed on kivist, ääritsetud teist värvi kivist kõnniteede ribadega, millest algavad koheselt kivist majade seinad. Põhimõtteliselt jooksevad kõik tänavad, kas mäest üles või mäest alla ning tasast maad sisuliselt ei ole, mis teeb seal kõndimise teatud määral väsitavaks ja kuumuses ka üsna higiseks tegevuseks. Ma ei ole päris kindel mitu pühakoda Assisis asub, kuid neid on äärmiselt palju. Nii näeb linnakese peal liikumas ka suuremas koguses munke ja nunne.

Assisis asuvad kirikud ei ole seest kullaga üle valatud nagu olid Roomas, kuid ülimalt suured kiviehitised on need siiski ja lausa kohati mitme korrusega. Peamises kirikus, Basilica di San Francesco, asuvad keldrikorrusel ka tema pühaduse säilmed. Loomulikult tuleb niivõrd usklikus linnakeses austada kohalikke kombeid ja see tähendab, et paljaste õlgade ning paljaste põlvedega pühakotta siseneda ei tohi. Kui õlgadele viskasin ise salli peale, siis lühikeste pükstega põlvi ei saanud kuidagi katta. Õnneks on kohalikud ka sellele mõelnud ning uksel ulatati mulle viisakalt koheselt rätik, mille vöö ümber siduda sain, et põlved kaetud oleks ja mille omakorda kirikust väljudes taas tagastasin.

Assisi kivilinn on iseenesest kaunis ja seetõttu ka suurem turistimagnet, misa kasutavad ära kohalikud rajamaks igasse väiksemasse kõrvaltänavasse hotellikest ning restorani – eks turistilt püütakse kätte saada igasugune raha. Nii on ka Assisis sees ja selle ümbruses parkimine eranditult tasuline. Aga eks see ole arusaadav ka – linnast, mis pärineb ise justkui muinasjutust, avaneb ümbruskonnale imeliselt maaliline vaatepilt, mida ei saa kuidagi imetlemata jätta. Et meie hotell asub mäe jalamil, millel paikneb Assisi, avaneb meie toast otse vaade öisele valgustatud kivilinnale. Itaalia on muinasjutuliselt ilus.

Antiik-Rooma ühe päevaga

2011-08-15T23:14:00.010+03:00

Hommikul ehmatasin end üles äratuskella peale. Konditsioneeritud õhuga öö möödus kiiresti ja mugavalt - nii mõnusa madratsiga voodit pole ammu üheski hotellis kohanud. Meie hotellituba näeb välja küll veidi pisike (Türgi hotelliga võrreldes on meil lausa tantsusaal), kuid selle eest kergelt luksuslik. Igatahes julgen siiralt Best Western Rivolit Roomas soovitada.

Pealehommikusööki otsustasime võtta suuna Vatikani peale. Meie hotell on selle mõttes heas kohas, et umbes poole tunnise jalutuskäigu kaugusel on nii Vatikan kui ka Rooma kesklinn. Vatikani poole jalutades läbisime mitmeid tüüpilisi Rooma tänavaid, mis olid suhteliselt inimtühjad - on august, puhkuste kuu, kus enamus poode ja ärisid väljaspool turistipiirkonda, on kuni kuuks ajaks suletud, ja riigipüha, mida itaallased vägagi tähistavad.

Vatikan on väga võimas. Meeletult suur kiviplats, ümbritsetud kõrgete kivist postamentidega. Mis moel see kunagi küll valmis ehitatud algselt sai, on tegelikult mulle siiani täiesti mõistmata. Vatikani endasse saab siseneda väravatest üsna lihtsalt, kuid Basiilikasse, mis on Vatikani peamiseks vaatamisväärtuseks ja mille rõdult paavast tervitamas käib, on oluliselt keerulisem: piki kiviplatsi lookleb pikk saba lauspäikeses. Väravateni jõudes tuleb läbida metallidetektor ja jälgida, et õlad oleksid kaetud ning vältida lühemat kui põlvedeni pükse või seelikut. Alles seejärel on võimalik soetada 14 € maksev pilet. Pean ausalt tunnistama, et Basiilikas jäi meil sees käimata, sest paaritunnist saba lauspäikeses me tõepoolest seista ei jaksanud ega viitsinud. Samas olen suhteliselt kindel, et väga hea üldmulje Vatikanist saab kätte ka selleta.

Kui Roomas on aega vaid enam-vähem üks päev hommikust õhtuni, tuleb teha teatud valikuid. Näha tahaks justkui kõike ja palju, ent see tähendab, et igal pool sabas seista ja sisse minna ei ole võimalik. Sellisel juhul on mõistlik alustada Vatikanist, seejärel liikuda lõunaks Piazza Navona kanti ja lõpuks Colosseumi ning Rooma Foorumisse.

Piazza Navonasse, kus algselt plaanisin lõunat süüa, jõudsime küll pärastlõunal ent tundega, et süüa veel sugugi ei taha. Piazza tähistab itaalia keeles platsi ja ka seekordne plats oli täidetud massiivse kivikujudega purskkaevuga otse basiilika ehk kiriku ees, platsi ennast ääristamas välikohvikud. Itaalias asuvad välikohvikud on mõnusad ja filmilikult romantilised. Esmakordselt nägin, kuidas veetorukesed olid veetud kohviku päikesevarjude alla, nii et sealt pritsis peenikese udupilvena pidevalt sööjate suunas vett, et neid kuumas ilmas vähegi jahutada.

Võtsime suuna Colosseumi peale ning sattusime endalegi ootamatult ühtäkki suure valgest marmorist treppidega kaetud ehitise ette, millel olid hoiatussildid, et seal istuda, sööke ega jooke tarbida ei ole lubatud. Asusime treppidest üles ronima ning avastasime end peagi imelist vaadet väljendaval terrassil. Kui sildist õigesti aru sain, oli tegemist Kultuuriministeeriumi ja ajaloo muuseumiga. Sisuliselt avaneb katuseterrassilt suurepärane vaade kolme suunda üle Rooma ning veel paremaks vaateks on võimalik lunastada pääse liftiga sõitmiseks veel kõrgemale katiseterrassile 7 € eest. Muide, treppe on kõiksugustes ehitistes Itaalias lausa priipärast.

Kuigi Colosseum terendas muuseumile suhteliselt lähedalt, siis otseteed selleni me kuidagi koheselt ei märganud ning meil õnnestus teha üpris suur ring ümber Rooma Foorumi ja Palatine, mis on sisuliselt antiiksest Roomast säilinud mastaapsed varemed. Ühe ja sama piletiga saab läbida nii Colosseumi, Rooma Foorumi kui Palatine, ent see eeldab kas varasemalt Internetist pileti ette ostmist, mida meie ei teinud, või kohapeal mõnes piletisabas seismist. Samas tuleb nentida, et Rooma Foorumile ja Platinele tegime sõna otseses mõttes ringi peale, nii et vaade avanes neisse antiiksetesse paikadesse iga nurga pealt.

Kui Colosseum on pigem soovituslik läbida pärastlõunal ja umbes sellel ajal me sinna ka sattusime, ent nähes meeletuid piletisabasid ja tundes enda väsimusastet, otsustasime sinna sisse minekust loobuda ja jätta selle pigem teiseks korraks. Siinjuures ongi pigem veider see, kuidas uuem Rooma ja vanem Rooma omavahel kohtuvad, nii et kõik antiiksed paigad asuvad kivinikerdustega majade ja tiheda liiklusega linnatänavate vahel ilma peitmata.

Trastevere on pigem nagu Tallinna Kalamaja - jätab endast parajalt boheemlasliku mulje. Kui peamiste turistiatraktsioonide ümbruses on pigem näha tumedanahalisi tänavakaupmehi ja -kunstnikke, siis Trasteveres ei ole haruldased ka tänavakerjused ja kodutud. Samas on selle kandi aura kuidagi muust kesklinna ümbrusest erinev. Kas tuleb see tänavakohvikutest ja vabamast meeleolust või linnaosas asuvast Basilica di Santa Mariast ehk Roomas asuvast vanimast Neitsi Maarjale pühendatud kirikust - mine võta kinni. Just seal samas, kiriku ees platsil, enne väsinud jalgu puhkavatest turistidest pulbitsevat kirikut, kohtasime ka tänavamuusikutest tšellot mängivat noormeest koos akordionistist emaga, keda eilegi linna teises servas kohtasime. Kui purskkaevu treppidel istudes oma tänavakohvikust kääridega lõigatud pitsat sõime (mille maitse oli imeline), oli lõbusalt elav taustamuusika üksnes sobilik justkui rusikas silmaauku. Tundub, et Roomas tuleb tänavamuusikuks, -kunstnikuks või -müüjaks olemiseks taotelda ka eriline luba, sest otse muusikute kõrvale oli end sisse seadnud üks aerosoolvärve kasutav kunstnik, kelle ametnikud loa puudumise tõttu üsna kiiresti sealt minema peletasid. Ka õnnestus meil ühel teisel tänaval teises linnaosas näha hetke, kus tänavamüüjad oma papist lauad koos kaubaga hetkega kokku korjasid ning minema kontrolli hirmus plagasid, olles umbes kümmekond minutit hiljem kogu kaubaga samas kohas tagasi. Nende kauba kokku kogumise kiirus ja oskus oli absoluutselt võrratu.

Roomas on üsna kummaline ka see, et tüüpilisi supermarketeid linnapildis sisuliselt ei kohta. Ka ei ole kuskil avalikult suuri viitasid väljas, mis suunaksid kuhugi kaubanduskeskusesse a ometigi on mul raske uskuda, et kesklinnas neid üldse ei ole -seal elavad ja töötavad inimesed ju käivad ometigi kusagil toidupoodides, kasvõi väikestes, ent neidki otsisime taga üsna tikutulega. Kui me poleks turistiinfopunkti töötajalt teada saanud, et Oviesse poe keldrikorrusel asub Billa toidupood, poleks me osanud seda mitte kuskilt uneski aimata. Oma veidi enam kui 30 km jalutuskäigu peale oleks me pidanud kuskil ikka mõne poekese otsa komistama, kuid leidsime vaid kogemata ühe, kui olime suutnud teisest linnaosast paar tundi varem oma veevarusid juba täiendada.

Õnneks vett müüakse tänaval üsna tihti asuvates putkades, kuid poehinnaga võrreldes on vahe ca 5-kordne. Teiseks alternatiiviks on kasutada pea iga nurga peal asuvaid avalike vee kraane, kust vesi vahetpidamata jookseb ja mida inimesed nii joogiks kui pudelite täitmiseks usinasti kasutavad, nii et mõne kraani juurde tekib vahel isegi saba. Väljas valitsev kuumus nõuab tihedat joomist, et mitte vedelikupuuduse käes kannatada. Selle võrra on higistamist rohkem ja wc-pause tarvis oluliselt vähem teha, ent päeva lõpuks on keha higist ebameeldivalt kleepuv ja sõrmed-varbad kuumast üles paistetanud.

Tänane pikk jalutuskäik võttis keha üsna korralikult läbi, nii et kosutav uni on üksnes väga teretulnud. Kuidas meie homne päev aga välja näeb, kui peale hommikusööki ennast hotellist välja kirjutame, ei ole veel sugugi teada. Tegime enne Eestist äratulekut küll autobroneeringu, kuid pole sellele siiani mingit kinnitust saanud. Ühest küljest tuleneb see ilmselt sellest, et Itaalia puhkab, teisest aga täna ja eile olnud riigipühadest, kus keegi lillegi ei liiguta. Homme meil tuleb igatahes endale sõiduvahend muretseda, et meie edasine reis plaanipäraselt kulgeks. Aga see on alles homme.

Rooma – linn seitsmel künkal

2011-08-14T23:43:00.000+03:00

Roomat olin seni ette kujutanud teistsugusena kui ta tegelikult on. Minu ettekujutuses oli tegemist kas iidavande varemete koguga (ilmselt tulenevalt ajalootunnist õpituna) või tüüpilise kesk-Euroopa linnaga. Tegelikkuses on Rooma (või vähemasti see väike osa, mida ma siiani näinud olen) vahemerelikult romantiline.

Meie tänane päev on olnud väga pikk ja erinevatest emotsioonidest piisavalt tulvil. Ärkasime öösel kell 3, et jõuda õigeks ajaks lennujaama. Turvakontrolli on tõhustatud ja sestap võib see halva õnne korral võtta aega isegi üle tunni. Lend Tallinnast Riiga startis enne päikesetõusu ja olenemata selle lühidusest, oli pool tunnikest lisauneaega üsnagi hädavajalik. Seejärel oli Riias meil aega järgmise lennuni 5 tundi, millest ca poolteist veetsin taaskord Une Mati meeldivas seltsis Riia lennujaama pingil. Vähemasti on seal enam-vähem mugavad tingimused loodud pikutamiseks – eraldi pinkide vahele asetatavad seljatoeta toolid on just sobilikud jalatugedeks, et end veidi välja sirutada. Peale kerget uinakut aknast välja vaadates, avastasin sealt hulga inimesi lennuki juures sebimas, neist 3 õige kummalise välimusega: üleni hõbedaseks võõbatud nii juuste kui nahatooni ja riietuse poolest, riietus meenutamas siiami kaksikuid, ent ühe peaga, suur võttegrupp ümber sebimas. Üsna põnev oli jälgida ilmselt Air Balticu tarbeks tehtavat pildisessiooni justkui VIP sektsioonist.

Millest Riia lennujaamas aga tõsine puudus on, on elektripistikud, kus oma tehnikaseadeid lendude vahel veidi laadida saaks. Ja need üksikud, mis üldkasutatavates ruumides (üldjuhul keset koridori ja pinkidest eemal) asuvad, on leidlike reisijate poolt enamjaolt juba varakult hõivatud. Riia lennujaam on nagunii nii suhteliselt väike, et seal midagi väga tarka pika vaba ajaga pihta pole hakata, isegi poed on suhteliselt olematud ning kohvikutele mitmekordseks külastuseks rahakott kuidagi peale ei hakka.

Sedakorda oli meil kaasas vaid käsipagas ning seetõttu pääsesime lennujaama turvatsoonist välja kiiresti. Olin jõudnud Lonely Planetist lugeda, et FCO-st saab linna kas rongi (11 €) või paari tunni tagant käiva bussiga (7 €). Kohapeal selgus sootuks teine info: vahepeal olid nii firmad kui hinnad muutunud: rong tõstetud 14 € peale (lennujaamast rongi jaama jõudmine on üsna lihtne ja pileti ostmine automaadist mugav – kui saaks vaid aru, mis rong millal tuleb ja kuhu läheb) ning buss käis nüüd iga 20 minuti tagant ja maksis 8 €. Otsustasime bussi kasuks, muretsesime endale piletid ja hakkasime bussijaama otsima. Itaallastele vist ei ole väga omane turistisõbralikkus: nii näitas lennujaamas bussijaama silt aeg-ajalt erinevates suundades ja õigesti arusaadavaid silte väga väljas polnudki. Peale ca poole tunnist bussi otsimist ja õige platvormi tuvastamist selgus, et on ka teine otsebuss kesklinna, mis maksab 6 €. Et olime aga piletid juba kallimale ära ostnud, siis polnud meil enam valikut. Peaasi, et kesklinna kohale saime.

Termini jaam on Rooma keskjaam, kust lähevad nii rongid, metroo kui bussid ja lennujaamast tulles jõuabki eelkõige just sinna välja. Olime otsustanud kiiremaks hotelli jõudmiseks kasutada ühistransporti. Teadsime ka peatust, kuhu peame välja jõudma, ent mida me tuvastada ei suutnud, oli transpordivahend. Ka ei olnud esimese hooga pileti ostmise süsteem lihtne ja üheselt arusaadav (kas metroos kehtiv pilet on sobilik ka bussisõiduks või mitte – hiljem selgus, et 75 minutit kestev nö tunnipilet katab 1 metroosõidu ja lõpmatus koguses muud ühistransporti, väljaarvatud lennujaama liinid). Nii püüdsime leida Termini jaamas seal asuma pidanud turimsiinfopunkti, ent lootusetult. Jaama enda klienditeeninduse punktis lookles mitmekümne meetri pikkune saba, mis kuidagi lüheneda ei tahtnud. Leidnud raamatupoest infosildi, lootsin sealt saada vähemalt nii palju teada, kust võiksime muretseda endale Rooma kaardi, et veidi paremini nii enda teekonda kui ühistransporti kaardil planeerida, ent ka see lootus oli asjata. Suures raamatupoesasuv infopunkt tähistas üksnes nukralt üksi seisvat arvutit, mis oli kasutamiseks vaid personalile. Nii kõndisingi ma sealt nõutult tühjade kätega taas välja. Õnneks leidsime ühe heatahtliku turvatöötaja, kes meile sõbralikult õige tee vajalikule metrooliinile kätte näitas.

August on Itaalias suur puhkuste kuu ja suurlinnad on sisuliselt inimestest tühjad (Loe: kohalikest, sest turiste on praegu linna peal ikkagi üsna palju). Sellest tulenevalt on mõistlik kõiksugu ehitustöid ka ilmselt augusti planeerida. Nii õnnestus meil metroos kasutada just seda liini, kus praegu ehitustööd on ja itaalia keelt mitterääkivana oli praktiliselt võimatu aru saada, kuidas peaksime jõudma õige metroo peale. Olen mitmes suuremas linnas (London, Pariis, Praha, Peterburg, Melborune jne) metrooga varemgi sõitnud, kuid süsteemid on olnud üsna lihtsad ja loogilised aru saamaks, kuidas õigesse punkti kohale jõuda. Itaalia nendele reeglitele igatahes ei allu.

Küll aga tuleb nentida, et iga piletiautomaadi juures on vähemasti üks ilmselt sisserännanu, kes suures heatahtlikkuses püüab abistada sul kui turistil pileti ostmist, lootes abistava ja heasüdamliku töö eest turistilt heldet tasu mõne euromündi näol. Nende inimeste sissetulek sõltub ka olulisel määral automaatidesse jäetud tagastusmüntide kokku korjamisest.

Peale ehitustöödest tulenevat suuremat treppidest üles-alla käimist leidsime üles õige metrooliini. Sealt edasi tuli meil metroost väljuda ja leida kohalik rongijaam, et veel peatuseke edasi sõita. Ka oleks liigne soov arvata, et metroo- või rongiplaanidel kõik peatused peale on märgitud, ilmselt on märgitud üksnes tähtsamad. Nii et ülioluline on teada, millise sihtpunkti suunas sõita tuleb ja seejärel juba rongis olles sealset kohalikku detailsemat kaarti vaadata, et peatused endale selgeks saada.

Kui hotelle Rooma otsisin, siis lugesin, et just Termini jaama lähistel asuvad mitmed soodsamad hotellid, kuid kant pole just kõige turvalisem. Tõepoolest – päise päeva ajal on tänavad täis teepervel istuvadi tumedanahalisi meesterahvaid. Päeval seal liikumine hirmu just ei tekita, aga et kõiksugused kirjandused hoiatavad Roomas rahvarohketes kohtades taskuvaraste eest, teeb ettevaatlikuks siiski ja pigem on mul hea meel, et meie hotell asub Villa Borghese lähistel rahulikus saatkondade rajoonis, mitte Rooma keskmes Termini jaamas.

Kui oma hotelli olime lõpuks peale väikest ekslemist ja mööda Rooma pidevalt künka suunas kulgevaid tänavaid (nagu Murphy ikka, kõnnid sa kohvriga pigem mäest üles kui alla) kohale jõudnud, oli väljas ligi 30-kraadisest soojusest nahk täiesti leemendamas. Kiire riiete vahetus ning asusime linna poole tagasi tatsama.

Meie esimeseks väikeseks peatuseks sai Villa Borghese park, mis on täis risti-rästi kulgevaid radasid, mis on küll püüdlikult hotellist saadud tasuta linnakaardile märgitud, kuid mida on sellegipoolest veidi keeruline jälgida. Park ise on aga väga ilus, suurel maa-alal ja täis rohelist lopsakust, sisaldades endas nii piknikuplatse, jalutamis- või rattasõidu võimalust, loomaaeda (viimases pole ma päris kindel, aga itaaliakeelsetest siltidest tundus mulle just selline asukoht olevat) kui ka spetsiaalselt koerte jalutamiseks mõeldud pargiosa. Viimane on mulle kui suurele koerasõbrale otseloomulikult südant soojendav.Lisaks olid parki sisse seadnud end trikitavad rulluisutajad, kelle etteasteid olid mitmed inimesed istudes pealt vaatama jäänud. Mul ei olnud absoluutselt aimugi, et tulluiskudega selliseid trikke ja sõite teha üldse võimalik on. Ühesõnaga – Villa Borghese on tõesti selline kant, kus võiks Rooma sattudes kindlasti ringi jalutada.

Kui olime üle vaadanud Hispaania trepid, suundusime pigem kekslinnatänavatele, kus ees sebis juba suurem rahvamass. Et täna ja homme on Itaalias suured riigipühad, on inimestel vabad päevad ning üldjuhul väga tööd ei tehta. Lisaks tavapärasele puhkusteperioodile, on nende kahe päeva puhul suletud ka suurem osa poode ja ka söögikohti. Nii jalutasime mööda pikka tänavat, mõlemal käel ülituntud disainerite hirmkallid poed, millest pooled täna-homme riigipüha tõttu suletud. Kui ülejäänud Rooma ongi sel ajal pigem välja surnud ja ka meie hotelli ümbruses kõik kohad suletud, siis kesklinnas, kus turiste on hordidena, on enamus asju üldjuhul siiski avatud. Lisaks toimumas erinevaid muusikalisi etteasteid tänaval või õhtuks ette valmistatud ilutulestik otse Hispaania treppidel ootamas enda süütamist.

Kesklinnas on ka palju näha just tumedapoolse nahaga meesterahvaid müümas kõiksugu nn firmamärkidega träni, mis on laiali laotatud päikese kätte särama otse tänavale suurtele tekkidele. Ilmselt loodavad nad leida turistide seast oma võltskaubale ostjat (kusagilt on mulle meelde jäänud, justkui oleks Itaalias võltskauba omastamine lausa kriminaalkaristus?). Lisaks sellisele tegevusele, leiavad samade meeste rahvuskaaslased endale toimetamist ka kesklinna mööda ringi patseerides, punaste rooside kimp käes, millest püütakse mõne õie kaupa naisterahvale lilli kätte suruda ning antud lillede maksumus siis naisterahva saatjalt kätte saada. Meie pääsesime seekord ilma pealesurumata lillede eest maksmiseta.

Kesklinnas on raske leida mõnda supermarketit, kust veepudelit joogi tarbeks osta saab. Selle eest on aga mitmel pool tänavatel näha väiksemaid putkasid, mis pakuvad nii võileibu kui ka vett jms joogipoolist. Hinnad on neis jookidele otseloomulikult kallivõitu, kuid soojal suvepäeval veepuuduses keha hinda ei küsi. Kui pudeli letilt kätte haarasin, olin imestunud, kuidas see ilma külmikuta letil seistes nii jahe saab olla, ent peagi avastasin veepudelist jäätüki: ju nad lasevad veel jäässe minna ja seejärel panevad ta letile sulama – hoiab vähemasti sisu kenasti jahedana.

Pean nentima, et Rooma on küll Euroopalik, kuid kaunis linn ja meenutab mulle kohati Viini. Roomas on ilmselgelt rohkem erinevaid sädeleva sisuga kirikuid ja katedraale, kui Viinis, ent mingi ajastu hingus on ikkagi sarnane. Suured kivist ehitatud majad, mida kaunistavad mitmel pool detailideni viimistletud kivinikerdused. Kuldseks ja mustriliseks võõbatud basiilika laed. On, mida vaadata.

Kivi ja marmorit on ilmselt kunagi itaallastele kätte käinud üsna priipärast, sest mitmed vanemad hooned on ehitatud just kõrgetele marmorsammastele. Samuti on linnapildis palju näha erinevaid kivist purskkaeve. Neist üks tuntumaid on Trevi purskkaev. See on tõesti suurejooneliselt mitmetasandiline kiviehitis, mida esmalt nähes pilk selle kõiki detaile korraga hoomata ei jaksagi. See on võimas ja kaunis, kuigi turistide poolt üsna ülerahvastatud.

Olles kõndinud täna maha juba ca 11500 sammu, oli rammestus võimust võtmas ning otsustasime hotelli tagasi pöörduda ühistranspordiga ja kasutada selleks linnaliini bussi, millega meil veel Roomas sõita polnud õnnestunud. Kui muidu müüvad pileteid ajalehekioskid ja tubakapoed, siis tänasel pühapäevasel päeval ja riigipühal olid need kõik suletud. Peale ligi 3 bussipeatuse jagu edasi kõmpimist mööda tänavat, nägime lõpuks metroojaama, kust oma piletid kätte saime. Küll on hea, et nii metroos kui bussis sama pilet kehtib. Teine põnev asi, mis siis linnaliini bussidega on, on see, et need on väga väikesed. Bussidel on üldjuhul ainult 2 ust ning oma pikkuselt Tallinna lühikestest linnaliinibussidest vaid pool. Üsna harjumatu vaadata.

Meie hotellitoal on ka oma rõdu lisaks konditsioneerile. Ka on hotellitoa rõduuks ja aken kaetud väljaspool asuva toa seest allakeritava metallrulooga nagu on kõik aknad kaetud ka Belgias ja Hollandis, et päike tube asjata kuumaks ei kütaks ning ehk on nii veidi turvalisem ka. Meie jaoks on selline õues asuv raudruloo veidi harjumatu.

Õhtu lõpuks olime niivõrd väsinud linnapeal jalutamisest ja oma osa tegi ilmselt ka osaliselt magamata öö. Linnas õhtusel tunnil lõuna asemel haaratud pastaports (ja Itaallased on tõepoolest uskumatult head pastameistrid) täitis veel kõhtu piisavalt, et mitte endale uut portsu õhtusööki muretseda. Nii ostsime endale poest hotellituppa kaasa pudeli valget Itaalia veini, karbi väikeseid datteltomateid, kohalikku mozzarellat ja meie jaoks tundmatu nimega juustu. Mida sa hing oskad veel tahta, kui suvisel sumedal ööl oma hotelli rõdul istuda, veini koos juustude ja tomatiga nautida, taamal terendamas õhtupäikese kumas ühel Rooma küngastest laiuv linnaosa. Meie puhkus on alanud.

Ajalend

2011-08-10T21:36:00.005+03:00

See aasta läheb kiiremini kui ükski varasem. Aimasin seda ette juba varem, kuid nüüd, augusti alguses, saanud kinnitust, et tõepoolest aeg lippab. Tänaseks olen töötanud praeguses asutuses juba paar nädalat enam kui aasta, ent mäletan selgelt nii töövestlust kui esimesi tööpäevi. Kuhu see aeg on küll läinud?

On olnud hetki, kus ma tunnen, et enam ei jaksa või ei taha, aga need hetked lähevad mööda ja asenduvad uue energialaengu ja särasilmaga. On olnud tüütuid hetki, mida kroonib käsilaiutama panevalt nõutu olek. Pikk ettevalmistusprotsess, mille reele olen hüpanud poolelt teelt, on tekitanud vahel tunde, et ettevalmistus kestabki igavesti ja seda hetke, mil kõik lahti läheb, päriselt ei tulegi. Aeg on petlik oma näilisuses.

Jaanuaris vahetult enne puhkust alustatud dokument sai lõpuks ometi täna, vahetult enne puhkust, kinnituse. Milline kergendus! Jaanuaris planeerisin riigihanget märtsi ja see aeg tundus jube kaugel olevat, tänaseks on teada nii hanke tulemused kui uued suunad ja elumuutvalt suured otsused, mille tulemusena on tööle asunud 3 inimese asemel 28, et saavutada veelgi paremaid ja võimsamaid tulemusi. Sisuliselt kahe kuuga sai tehtud töö, mida võinuks planeerida kuid kui mitte aastaid.

Väsimus. Jalatallad on pidevast sebimisest ümmarguseks muutunud, hommikul ei saanud kuidagi maast lahti. Aga see emotsioon ja tunne, mille tekitas ühe ajalooliselt suure projekti avalöök sissejuhatavate koolituspäevadega, on täiesti asendamatu ja võrreldamatu millegi muuga.

Need on minu (uued) inimesed.

Karm nädal

2011-06-05T18:41:00.005+03:00

Esmaspäev
Esimene päev peale 1,5 nädalat haigust tööl. Hunnik lugemata meile. Vahepealsed ebaratsionaalsed suured otsused. Segadus.

Teisipäev
Ettevalmistused töölt eemal olekuks. Palju kiireid koosolekuid. Uus info, mida ei jõua läbi töötada. Uus plaan teoorias.

Kolmapäev
Haigla. Meeldivad palatikaaslased. Uuringud. Firma lõpetamise teade. Töö.

Neljapäev
Meilide laviin. Intervjuu raadiole. Uuringud. Haigla. Mitmekordne poeskäik maksevahendite puudumisel. Organiseerimine. Koeratoidu logistika. Koertenäituse ettevalmistamine. Isa kõne. Mamma lahkumine siit ilmast. Nutuklomp tõuseb kurku. Venna kõne. Pisarad.

Reede
Kurbus. Mustad riided ja päikseline ilm. Telefonikõned vanematega. Tahaks aidata. Tahaks kallistada. Pisarad. Koertenäituse virr-varr hilisõhtuni. Väsimus.

Laupäev
Terve perega maal. Päike. Lähedus. Perekond. Kuivanud puude saagimine. Lõke. 3 ööd järjest pole korralikult maganud.

Pühapäev
Perekond. Matusetalituse arutamine. Päike. Puud. Lõke. TV. Kodu. Kirjad. Väsimus. Kurbus. Ei taha teist sellist nädalat.

Kokaraamatute 15 minutit kuulsust

2011-05-29T18:10:00.004+03:00

Mulle meeldib süüa teha. Päriselt ka. Nõusid pesta aga eriti mitte. Seda enam olen ma äärmiselt õnnelik koju saabunud nõudepesumasina üle. Ta on kauaoodatud abiline.

Ma naudin kokaraamatute lappamist ja sobilike retseptide otsimist, mida valmistama asuda. Nii tihti avastan end mõnda retsepti lugedes mõtetelt, miks ma seda küll varem teinud pole või millal tuleb võimalus just seda retsepti katsetada. Mulle meeldib teha just lihtsamaid ja tavalisemaid toite, mitte niivõrd peeneid gurmeeroogi. Ja mulle meeldib, kui toidul on sööjaskonda.

Päris jupp aega on meil olemas olnud film Julie & Julia, ent ma polnud sattunud seda vaatama. Mingil veidral põhjusel pidasin seda romantiliseks tunnetele üles ehitatud komöödiaks. Nüüd, reede õhtul, kui M meil külas käis ja otsisime filmi, mida koos vaadata, imestas ta, et mul on Julie & Julia vaatamata. Tema on seda vaadanud korduvalt ja vaataks ikka ja jälle. Nüüd saan ka täiesti aru, miks.

Ilmselt igaühele, kes peab lugu mõnusast kokkamisest, on see film justkui kohustuslik filmivara. Ma ei suudaks muidugi ette kujutada üle 500 retsepti katsetamist üksnes aastase perioodi jooksul - see on parajalt hullumeelne ja stressirohke ettevõtmine, mitte ainult ajalises, vaid ka finantsilises ja kaalulises perspektiivis. Küll aga tõstatas see taas minus soovi, mis on juba mõnda aega mõtteis mõlkunud, olemasolevad kokaraamatud määratlemata aja jooksul läbi kokata ning retseptid ära katsetada. Ma olen häbematult vähe kasutanud oma riiulitel seisvaid kokaraamatuid. On aeg pühendada end heale söögile.

Looduse kutse

2011-05-28T17:53:00.000+03:00

Ma olen alati olnud veidi kangevõitu. Sellest tulenevalt ei salli ma kuidagi tunnet, kus paistan olevat parajalt äpu. Ilmselt seetõttu on mul vaja ka endale tõestada, et suudan ennast aeg-ajalt ületada. Kui eelmisel hilissuvel kaks hüppeliigese rebendit erinevatele jalgadele järjest sain, ei suutnud ma kuidagi minemata jätta lühikesele rabajalutuskäigule Lõuna-Eestis, kuigi tegin seda küünarkargu abil. Nii ei saanud ma ka seekord peale oppi osalemata jätta töökaaslastega ette võetud jalutuskäigul Majakivi rabas. Ja ma pean ütlema, et see meeldis mulle.

Tagasiteel Majakivi rabast sattusime ühe kolleegiga arutlema, mida on Eestil turistidele pakkuda, mida mujal nii palju ehk ei ole. Tallinna vanalinn on kahtlemata harudlaselt ilus, kuid ei erine ilmselt äärmiselt palju teiste keskaegsete Hansalinnade säilinud vanalinnast. Ilusamat, soojemat ja turistidele meeldivamat suvist ilma on meil keskeltläbi 2 kuud aastas: juuni keskpaigast augusti keskpaigani, mis ilmselgelt ei toida ära ülejäänut 10 kuud aastast. Talvel on meil viimasel ajal olnud äärmiselt mõnusalt lund, ent mägesid meil pole, mistõttu suusaturisti siiakanti kuigipalju ei satu. Aga mida meil siis on, mida teistel nii palju ei ole?

Meil on loodust. Ilusaid metsasid, rabasid ja soid. Korrastatud matkaradu ja piknikupaiku. Ja see kõik on kasutamiseks tasuta.

Aastapäevad tagasi olime M-ga Austraaliat avastamas. Minu vastupandamatu soov oli ette võtta jalutuskäik vihmametsas, mida me reisi viimasel päeval lõpuks ka tegime. Ja see oli imeline. Olen sellele palju tagasi mõelnud ning iga kord tekib tunne, et läheks ja avastaks seda imelist loodust veel. Jah, seal olid maod, ämblikud ning muud ohtlikud ja mürgised looduse asukad meid ümbritsemas, kuid ilmselt ei osanud ma neid märgata. Eestis on meil tüütusteks pigem sääsed, põdrakärbsed ja puugid, aga saab ehk neistki jagu.

Mõelda vaid, kui mõnus võiks olla iusa ilmaga avastada Eestimaa loodust koos hea seltskonna ning mõnusa piknikuga? Kõik see on käega katsutavas kauguses. Sõbrad, millal me loodusesse lähme?

Ootamatud uudised

2011-05-21T15:24:00.004+03:00

Minu viimane blogikirje läks sinna, kuhu lähevad kõik asjad Internetis, mis kunagi lugejani ei jõua - internetikosmosesse või musta auku. Ühesõnaga suutsin blogikirje rõõmsalt valmis kribada ning avaldamise hetkel otsustati Bloggeris alustada mingite bugide parandamist. Et ma enne avaldamist kirjet mällu ei kopeerinud, läkski see lihtsalt kaduma. Ju ei olnud määratud sel kirjel avaldatud saama ja seetõttu ma seda ka uuesti ei kirjuta.

Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.

Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.

Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.

Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.

2011-04-26T22:35:00.003+03:00

Ma olen vahepeal kirjutamisest üsna pika pausi võtnud. Mitte, et mul poleks midagi kirjutada. Vahel ei ole olnud ka. Pigem olen ma tundnud väsimust arvuti taga istumisest ja viimasel ajal pigem peale tööpäeva koju laekudes püüdnud arvutit tööle panna ainult hädavajalikul määral niipalju, et mugav oleks, ent mitte veetes selle taga tunde nagu ma tööpäevast niigi veedan. Tehnika on kohati võtnud mu elu üle liiga suurt võimust.

Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.

Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.

Unenäod kui filmis

2011-03-02T10:15:00.000+02:00

Eile öösel nägin unes, et R kolis uude kortermajja, mis asus suure puu otsas, kuhu pääses ainult puitlippidest puu külge klopsitud redelil ronides või läbi õhu liaanidega sõites. Tal oli mingi vanamehest naaber ka, kes korra kobisemas käis. Oli kevadine suurvee aeg, õhtul hämar. Puu ümber olid muidu heinamaad, aga suurvesi oli tekitanud sinna nagu sellise selge veega jõe, aga kuna oli hämar, siis vesi oli tume ja põhja ei paistnud. R tahtis teada, kui soe vesi on, et äkki saab ujuma minna ja hüppas sinna plärtsti sisse, aga vesi oli nii sügav, et lõi üle pea kokku, mille peale ma hüppasin puu otsast alla ja jooksin mööda jõe kallast edasi-tagasi hüüdes teda. Varsti ta ilmus pinnale ja kõik oli ok.

Täna öösel nägin unes, et olime E-ga teismelised ja kõndisime kuskil mööda väiksemaid tänavaid. Ta ütles äkki, et sel tänaval elab ta vanaema ja ta ei taha, et vanaema teda praegu näeks, sellest tuleb mingi suurem jama. Tänava ääres seisus must mikrobuss, mida E tahtis ärandada, et sellelt tänavalt kiiremini ära saada. Ma püüdsin seletada, et sellest tuleb ju veel suurem jama, kui ta nüüd mikrobussi ärandab, et mida ta vanemad arvavad. E vastas, et ei tule ja ronis bussi alla juhtmeid ühendama. Me kruiisisime selle bussiga kahekesi mööda linna ringi ja jõudsime poodi.

Pood oli selline nagu nõukaajal: hallide kiviplaatidega põrandaga ja saepuruplaatidest lettidega. Mul oli seljakott ja müüja tahtis turvalisuse pärast sellele mingi sildi külge panna (nagu Mehhikos tehakse). Müüja hakaks äkki üle leti seletama, et tal on mingi superhea kaup meie jaoks kõrvale pandud, sai saalist veel viimase eksemplari kätte: see oli selline leopardimustriliste sukapükstega ühendatud värviline imeliku mustriga seelik, mida sai ainult koos kanda. Ma vaatasin seda ja mõtlesin, kes sellist asja küll kannab, aga müüja muudkui kiitis, kui hea ja minev kaup see on ja viimane paar ja ta võib meile veidi soodukat ka teha. Müüja pani need siis leti peale kuniks me E-ga arutasime, kas on ikka vajalik ja kasulik tehing, kui äkki olid need läinud. Teine klient, kes kõrval oma kaupa kotti pani, oli need kogemata kaasa haaranud. Me läksime E-ga kähku poodi teiste lettide vahele ja mul olid hullud süümekad, et nüüd peab müüja selle omast palgast kinni maksma, et peaks ikka minema ja talle raha andma, kuigi meie neid ei võtnud.

Huvitav, mida tänane öö toob?

Mehhiko ühe päevaga

2011-02-18T17:38:00.000+02:00

Umbes reisi keskpaigas tuli meil teha otsus, mida veel oma järelejäänud ajaga Mehhikos peale hakata. Päris kõike, mida teha tahtsime, ilmselt ei jõua ning sestap tuleb teha mõningaid valikuid. Üks, mis kindel, et nii Xcareti kui Xplori tahaksime mõlemasse jõuda.

Mõlemad pargid asuvad meie hotellile üsna lähedal: üheni on 4 km ja teiseni 6 km, nii et hädapärast võiks selle maa isegi jala ära käia, kuigi ilmselt lihtsam oleks võtta siiski takso. Kui kummagi pargi pääsmed osta ära internetist, siis on võimalik ca 10% võita, ent sel juhul tuleb pääsmed ära osta vähemalt 3 päeva ette. Seda aega meil enam aga paraku pole, nii et rahaliselt siin me pääsmete hinnas kuigivõrd võita ei saa.

Kuna esimeses päeavreise pakkuvas kontoris, kust oma eelmised tripid ostsime, Migueli tööl ei olnud, otsustasime sedakorda küsida pakkumist mõnest teisest tänavapealsest boksist. Kui algselt mõtlesime küsida üksnes pakkumist Xplorile järgmiseks päevaks, siis lõpuks võtsime päevatripi ikkagi ka Xcareti.

Kui oma linnapeal kolamise päeva õhtusse saime ja väsinult voodisse kukkusime, ärkasin äkitselt keset ööd veidra heli peale. Kuulatasin tükk aega, enne kui aru sain, et see oli hotellitoa lauatelefon, mis helises. Kes ja miks peaks meile helistama õhtul 11 ajal hotellituppa, ei mahtunud mulle pähe. Enne kui telefonihelinale reageerida jõudsin, see aga lakkas.

Uuesti ärkasin telefonihelina peale kella 6:30 paiku hommikul, vahetult peale äratuskella esimest helinat, sest päevatripi väljasõit Xpolri seiklusparki pidi olema juba 7:30 ajal. Helistas reisi pakkunud müügimees ja selgits, et tänaseks päevaks on Xplori kohad välja müüdud ja kas sobib, kui vahetaksime Xcareti ja Xplori päevad omavahel ära. Et olime mõlemad reisid ostnud samast kohast ning järjestikusteks päevadeks, ei olnud meil vahet. Nii oligi asi otsustatud, et kell 8 ootab meid hotelli ees väikebuss, mis meid päevaks Xcareti vaba aja parki viib.

Veidi peale kella 8 oligi hotelli ees mikrobuss, mis meid peale korjas. Bussis olid veel mõned vabad kohad ning enne kui buss Xcareti vaba aja parki jõudis, keerasime läbi meie hotelli külje all asuvast Playacari linnaosast. Playacar on rohelisem kui mõni muu koht Playa del Carmenist; erilise tõkkepuudega ja turvameestega turvasüsteemiga, kus kontrollitakse kõiki sisenevaid ja lahkuvaid autosid ja antakse neile piirkonda sisenemiseks eriluba; koosneb peamiselt villadest, golfiväljakutest ja 4-5 tärni hotellidest, aga ka lühiajaliseks rendiks antavatest korteritest.

Ühe hotelli ees peatudes astus bussi üks heledanahaline ja heledapäine meist veidi vanem paar, kes asutas istuma end meie taha. Kõrv haaras justkui tuttavaid noote, ent me polnud kindlad. Ühel hetkel keerasime aga M-ga end hoobilt koos ringi ja ütlesime selges kõlavas eesti keeles tagumisele pingile "Tere". Riho ja Virve olid esimese hetke vait ning seejärel jätkus jutuvada meie nelja vahel juba rõõmsalt koduses keeles.

Xcaret on selline vaba aja veetmise park, kus on tegevust terveks päevaks või isegi kaheks, kogu perele. Sinna on kokku kogutud kõik olulisem näidismaterjal Mehhikost, mis turistile vähegi huvi võiks pakkuda: maiade küla kiriku ja surnuaiaga, lambad villaketramise ja looduslike vahenditega lõnga värvimisega, võrkkiikede punumise töökoda (muide, ühe võrkkiige punumiseks kulub aega 2 nädalat 8 tundi päevas), aga ka Mehhikos leiduvad olulisemad linnud (papagoid, flamingod jne), loomad (jaaguarid, krokodillid ja muud veidrad loomad, kelle nime hästi ei mäleta) ja veeasukad (väikesed ja suured kilpkonnad, raid, haid, delfiinid ja muud kalad). Lisaks saab seal maa-aluses jões ujuda ja snorgeldada, kuigi jõepõhi on kivi-liivane ning koralle seal ei ole, aga kogemus on äärmiselt põnev siiski.

Kui võtta Xcaretis pluss-pakett, siis on hinna sisse arvestatud nii kapirent, ujumise varustus (lestad ja mask) kui ka suur lukustatav kott asjade panekuks ja saunalinad. Parim osa pluss-paketist on aga hinnas sisalduv rikkalik bufee-lõuna, mida on võimalik nautida koguni viies erinevas restoranis. Valisime neist sellise, kus pakuti nii liha kui kalaroogi. Ma pean ausalt tunnistama, et nii rikkalikku söögivalikut ei ole ma oma elus veel varem näinud. Külmlaual oli vähemalt paarkümmend erinevat salatit, lisaks mitmeid erinevaid kõvemaid, pehmemaid ja määrdejuuste ja snäkke nagu oliivid, kurgiviilud, marineeritud sibulad jms, aga ka suures koguses erinevalt maitsestatud krevette. Soojast toidust pakuti kõikvõimalikke erinevaid või erinevalt valmistatud lihasid ja kalasid, lisaks pastat, kartuliputru ja muud taolist. Ka magusalaud oli rikkalik: nii erinevad puuviljad kui mitmesugused koogikesed ja maiused olid esindatud, nagu ka jäätisesorbeti masin. Isegi kui proovida peaaegu kõikidest asjadest midagi ainult maitsta, ei suutnud seda toidukogust meist keegi päriselt endale kõhtu pakkida. Toiduelamus oli võrratu!

Põhiline, mille pärast tasub veel eriti Xcareti minna, on sealne õhtune etendus, mis on omaette elamus. Kella 6 ajal õhtul, just siis, kui on pimedaks läinud, kogunevad kõik külalised suurele areenile, mille keskel on piklik puitpõrandaga lava. Seal etendatakse nii puusapallimängu (uskumatu, kui lahtised peavad olema puusad, et nendega palli korvpallirõnga sarnasesse auku saada), leegitseva palliga hokit, aga ka seda, kuidas hispaanlased vallutasid mehhiko. Lisaks tantsutakse erinevate ajastute ja regioonide tantse. Kogu show kestab umbes 2 tundi ja igav ei hakka hetkekski. Väidetavalt võtab kogu etendusest osa ligi 700 erinevat tegelast. Sõnades on raske edasi anda seal kogetut, kuid ehkki alguses võib piletihind tunduda soolane, tasub see end ära täiel määral. Kellel kunagi Mehhikosse asja on, siis soovitan võimalusel Xcaretis igal juhul ära käia.

Lisaks muud tähelepanekud:
- kõikidesse parkidesse sisenemisel antakse käepaelad, mis on veekindlast ja heast materjalist, ent mida eemaldada on soovi korral väga kerge.
- kõik tuurijuhid, giidid, bussijuhid ja muud tegelased suhtlevad omavahel raadiosaatjatega, milleks kasutatakse palju ka mobiiltelefone.
- kuna puuvill on pärit Mehhikost, siis tavalised meeste t-särgid maksavad siin vaid mõnikümmend peesot (üks peeso on veidi vähem kui oli 1 EEK), aga suurusnumbrid on meie harjumuspärasest erinevad ja riideid tuleb proovida. Ka teksad on odavad.
- kui linnapeal ringi jalutada, on nii vaesus kui rikkus kõrvuti eksisteerimas. Nii villad kui hurtsikud asuvad samal tänaval kõrvuti.

Heaven on Earth - Cozumel

2011-02-17T16:14:00.000+02:00

Taevas maapeal, nagu Cozumeli saare tunnuslause ütleb, vastab üsna tõele. Kui algselt arvasime, et tegu on pisikese saarekesega, siis tegelikkuses see saar nii väike ei olegi.

Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.

Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.

Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.

Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.

Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.

Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.

Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.

Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.

Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.

Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.

Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.

Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.

Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.

Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.

Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.

5 Mehhiko minutit

2011-02-16T16:22:00.000+02:00

Hommikul 6:30 ajal ärgates oli päike just taevas kõrgele tõusmas ning väljas minemas nii eredaks, et silmi kissitamata aknast õue enam vaadata ei saanud. Basseinipoiss tegi oma igahommikust rituaali ning rõske õhuniiskus oli tuppa tungimas, nii et niisked riided kuidagi kuivaks saada ei taha.

Ostetud päevatripp pidi algama meie enda hotellist, kui tuleb mikrobuss ja meid peale võtab. Kui esialgne kokkulepe oli transfeeri ajaks 7:30, siis lnnast hotelli tagasi jalutades, hüppas oma putakst välja meile reisi müünud väike jäme mehhiklane ja täpsustas, et buss jõuab meie juurde siiski 7:50 paiku (siinkohal ei saa ma mainimata jätta mehhiklaste üsna head mälu, et tänaval suvaliste turistide hulgast äkki ära tunda just neid, kes sinu kliendid on). Kella 8:10ks ei olnud buss veel saabunud. Ma muutusin rahutuks. Palusin hotelli administraatoril helistada tsekil olevale numbrile, kas buss meid ikka peale võtab. Samal hetkel astus uksest sisse vormis roheliste pikkade pükstega kõhetu napilt inglise keelt purssiv noormees, kes meid bussi juhatas.

Et Chichen Itza (üks uuest 7 maailmaimest) asub rannikult veidi üle 200 km sisemaale, oli ees üsna pikk bussisõit väikeses ja kitsas 12-kohalises mikrobussis, kuhu napilt ära mahtusime. Mehhikos liigub üldse äärmiselt palju ringi mikrobusse: kohalikke transporditakse nendega tööle, mitmed taksod on väikebussid, eratransfeerid samuti (väidetavalt ei tohi Mehhikos eratransfeeri pakkuda tavalise süiduautoga turistile, et oleks turvalisem), nii et hotelli akende alt vuriseb mikrobusse mööda minutis peaaegu kümmekond.

Esimene peatus tehti peale umbes pooletunnist sõitu suure ristmiku ääres, kuhu kogunesid kõik antud firma väikebussid turistidega, lastes neil tualetipeatuse teha, suveniire osta ning vajadusel muretseda midagi kiirelt hamba alla. Öeldud, et peatuse pikkuseks on 10 minutit, ei julgenud me bussist väga kaugele minna, kuigi olime rinda saanud firma logo ja juhi nimega kleepekad ning ilmselt maha meid jäetud ei oleks. Möödus pool tundi ootamist ning alles siis oli näha kerget liikumist inimeste hulgas busside poole. See oli esimene kord, kui saime aru, et Mehhikos on kõigil aega küll.

Just umbes siis, kui kannikad hakkasid busiistmest krampi minema, tuli sõidu teine peatus suure katusealuse ees, kus müüdi hulgaliselt suveniire. Seal ei peatunud mitte üksnes meie väiksed bussid, vaid ka teispool katusealust ja õmblukeste seinadega maja suured turismibussid. Ilmselt maksab see koht reisifirmadele hästi, et turiste just sinna tuuakse. Samas on kohe kohapeal näha, kuidas mitmeid asju ise valmistatakse. Kui midagi kas turstipoest või restornist osta, pannakse koheselt eraldi raamatusse kirja selle teenindaja nimi, kes kliendi tõi. Ilmselt nii teenivad nad seal oma palga tegelikult välja. See on ka põhjus, miks asjadel ei ole küljes hinnasilte (annab võimaluse hinna määrata inimese järgi, kuigi laias laastus hinnaklass on ikkagi ühel asjal sama), et sul oleks põhjust teenindaja poole pöörduda. Samas ei ole võimalik mööda tänavaid käia, nii et keegi sind oma poekesse sisse kutsuda ei püüaks. Kui sa seisma jäädki, hakatakse kohe midagi pähe määrima või hullem, kui julged küsida mõne asja maksumust, aga seda mitte ostma ei kipu, siis on kohalikud üsna virilate nägudega.

Chichen Itzasse kohale jõudes jagati meid inglise keelse,s hispaania keelseks ja itaalia keelseks grupiks, igas umbes paarkümmend inimest ja anti giidi hoole alla. Julgen kindlalt soovitada käina selliste vaatamisväärsuste juures just giidiga, sest on palju asju, mida ise sealt kusagilt lugeda võimalik pole, sest iluustreerivad voldikud on kõikjal samas ja need koosnevad peamiselt vaid piltidest ning kohapeal erilisi silte kusagil väljas ei ole.

Chichen Itza on justkui suur püramiid, ent pealt lame, mistõttu teda püramiidiks tegelikult kutsuda ei saa ega tohi. Kogu kompleks koosneb mitmest erineva suuruse ja kujuga templist, mida on aastakümnete jooksul püütud omajagu restaureerida, võttes templid lahti kivi-kivi haaval, need ära nummerdades arheoloogide poolt ning uuesti omale kohale kokku pannes. Kui suurima templi, Kukulkani esimene külg on laotud kenasti siledalt, siis tagumine on ikka veel ära vajunud kividega, mis näitab omakorda, kui raske ja aeganõudev töö on sellise koha restaureerimine. Lisaks on paik veel siiani arheoloogidele paljuski mõistatuseks, mida ei suudeta kuidagi lahti murda.

Templid on olnud maiadele aastatuhandeid pühaks paigaks, kus on käidud palvetamas ja rituaale läbi viimas. Eelkõige on seal ohverdatud palju lapsi ja süütuid naisi, kes jumalatele eriti meeldima pidid. Kusjuures ohvriks saamine on olnud suur au asi. Sestap on ka Chichen Itzas üks suurimaid puusapalli väljakuid (näeb välja nagu jalgpalli plats, ent mitte pikemas otsas pole väravad, vaid laiemas kummalgi pool üpris kõrgel justkui teistpidi keeratud korvpalli rõmgad, kuhu tuli siis puusaga lüües pall sisse saada. Puusaga muidugi nii kõrgele palli lüüa ei õnnestunud, mistõttu kasutati selleks abivahendeid ja nagu seinamaalingutelt näha, võisid nendeks olla ilmselt maod), mida täna enam ei kasutata, kuid näidisshow pidi olema täiesti olemas Xcaretis, kuhu plaanime ka veel reisi jooksul jõuda. Mängu võitja (tugevam ja tublim!) ohverdati jumalatele. Miks just tugevam ja mitte nõrgem, ei tea tänaseni keegi, ka ei ole päris selged mängu reeglid.

Maiad oli tark rahvas (ja siiani on, sest maiade kultuur ei ole hävinud, keelt siiani räägitakse ning paljudes külades on ära tuntavad ka vanemad inimesed, kes riietuvad pigem kohalikest teisiti, aga et me pole maiade küla külastanud, siis pole me päris rahvuslikke maiasid veel näinud, kuigi kui tänavatel ringi vaadata, siis kohtab palju äärmiselt lühikesi naisi, meile nii umbes veidi kõrgemale kui vööni, kes pakuvad käsitööd müüa - nemad ongi nö puhastverd maiad), kes tundis hästi nii astroloogiat, matemaatikat kui kirjakunsti, ent kahjuks on mitmed nahast kirjablokid hävitatud, sest kunagised maadeavastajad pidasid neid kuradi keeleks. Üksikuid säilinud blokke aga tänapäevased maiad lahti seletada ei mõista.

Maiad tundsid hästi planeete ning nende ehituskunst oli paras müsteerium. Ratast nad tundsid, ent ei kasutanud, mistõttu on kõik ehitised neljakandilised, aga leidub ka sambaid. Nii on leitud suure Kukulkani püramiidi seest teine samasugune, aga väiksem. Ka on kõik templid olnud kunagi värvilised, kuid tugev päike sööb aastatega värvi ning olgugi, et turistide horde käib päevas meeletult (kuni 10 000 külastajat päevas!), siis kohalikud ei viitsi värve säilitada ega panna juurde infotahvleid. Meie grupis olnud vanem Kalifornia paar rääkis, et on umbes 15 aastat tagasi templit külastanud - siis lasti veel templi otsa ronida ja kõik oli suuresti korda tegemata, aga ei käinud ka nii palju turiste kui nüüd. Muide, umbes 2 korda aastas langeb päike templile niimoodi, et mööda astmeid jookseb ülevalt alla justkui madu.

Kui meie siin põhjamaades arvame, et saun on suuresti meie leiutis, siis tegelikkuses ei pruugi see mitte nii olla. Ka maiadel on olemas saun ning seda kasutatakse osaliselt tänapäevani. Nemad nimetavad seda rohkem soojaks kojaks, mis köetakse umbes 60-90 kraadi (C) vahele. Enamasti asusid sellised saunakojad cenotede (looduslikud nö põhjatud allikaveest vms tiigikesed, mis on tekkinud tuhandete aastatke jooksul eelkõige maa alla, ent kui pealmine maa kiht sisse langeb, muutuvad avatud cenotedeks) kaldal, kuhu uputati ohverdamiseks taaskord inimesi. Kõigepealt saadeti inimene sauna puhtaks kasima ja siis visati ta ilmselt kinni seotuna kõrgelt kaljunukilt otse cenotesse. Cenoted on äärmiselt pühad paigad, kuigi paljud neist on tänapäeval avatud turistidele ujumiseks. Kuna jõgesid Mehhikos maiade piirkonnas ei leidu, siis oli vihm äärmiselt oluline ning jumalatele cenotedesse ohverdamisega soovitigi eelkõige kutsuda välja vihma.

Kogu Chichen Itza kubiseb kaupmeestest, kes püüavad turistidele suveniire müüa. Ka giidi tuuri on suveniirid sujuvalt põimitud, kui ta mõnest müügiletist mööda astudes mõne asja kätte haarab ja selgitab materjali või tehnikat, milles see tehtud on. Peamiselt on müüjad mehed, nagu ka kõikjal teenindjad, välja arvatud supermarketis ja massöörid, kelle käed käivad pidevalt. Kui klienti just ostmas pole, tahuvad nad laua taga teha uut puust maski, punuvad võrkkiike või näpivad oma mobiiltelefoni, ent käed käivad koguaeg.

Peale tuuri templite juures viidi meid kohalikku restorani sööma tüüpilist mehhiko toitu, kus on praktiliselt alati esindatud nachod (kolmnurksed maisist krõpsud) terava sibula-tomati salatiga, chilaquiled (saad nachod hautatult koos rohelise terava kastmega) ning purustatud pruunid oad. Keset lõunat tegi meile perekond tantsijaid kohalikes riietes (naistel valged sirgelõikelised kott-kleidid, ääristatud tikanditega, mida kõikjal müüakse) väikese etteaste, tantsides nii õllepudel kui kandiks koos klaasidega pea peal. Loomulikult peale etteastet jäid nad seisma saalinurka sildiga "Tips for dancers". Nagu ikka, elavad kõik tipist.

Seejärel viidi meid ujuma cenotesse ehk siis suure põhjatu (50 meetrit sügavust) ca 20 m diameetriga ümmargusse avatud cenotesse, kus võis julgelt vettehüppeid teha, kartmata pead või jalgu kuhugi ära lüüa, kui just kellelegi otsa ei hüppa. Vee temperatuur pidi olema seal veidi jahedam, kui meres, nii 23 kraadi kanti. Et ma eriline ujuja pole, siis põhjatutesse kohtadesse ma väga ronima ei kipu. Küll aga proovis M ühe vettehüppe ära. See oli värskendav ja uus kogemus.

Tagasiteel külastasime lühikeseks hetkeks Valladolide linnakest, kus on äärmiselt tuntud kirik. Seal oli meil aega pool tunnikest veidi ringi jalutada kuni bussi tangiti ja päike looja minema hakkas.

Seejärel alustasime tagasiteed hotelli, mis kestis umbes 2 tundi. Kuna maanteed kubisevad kõrgetest "lamavatest politseinikest", siis pidurdatakse ja kiirendatakse pidevalt, lisaks panevad need kogu bussi pidevalt hüppama. Kuna pimedaks läheb ka üsna vara, nii kella 6-7 vahel, siis pole bussis tagasiteel muud teha, kui tukkuda, ent kogu keha koos peaga hüpleb iga veikese hetke tagant üles-alla tänu tee kvaliteedile ja metallist mühkudele keset teed. Lõpuks saabusime õnnelikult hotelli, üsna puruväsinutena.

Mõned tähelepanekud veel:
- termin "Mexican ... minutes", mis tähistab seda, et kui öeldakse 10 minutit, siis on tegemist poole tunniga.
- kohalike põhiliseks transpordivahendiks on 3-rattaline jalgratas, mis on eespoolt kahe rattaga, mile peale on asetatud kast või raam millegi transportimiseks.
- päike on ere ja kuum, ent 15-se kaitsefaktoriga kreemist on enam kui küll. Seda peale määrinuna jääb nahk endiselt valgeks nagu poleks päikest näinudki, kuigi on kohapeal müügil ka päiksekreeme faktoriga 80+.
- olgugi, et sööme hotellis korraliku hommikusöögi ja päeva peale veel ehk ühe söögikorra, ei kipu kõht tegelikult tühjaks minema.
- jaguar on maiadel üks loom, keda kõikjal kujutatakse, ka suveniiridel. Nii on välja mõeldud vile, mida puhudes tekib justkui jaguari karje, mis esimese hooga üsna ehmatab. Seda on kõik kohad täis Chichen Itzas. Omamoodi põnev on ka käte plaksutamise templite juures, kus heli kajab vastu justkui eksootilise linnu hüüe.
- euroopa otsikuga ülemineku adapterit leida tundus üsna keeruline, ent lõpuks saime sellega hakkama.
- esimesel päeval saadud poe kliendikaart ei olnudki kliendikaart, vaid virtuaalne raha - müüjal polnud meile piisavalt tagasi anda ja siis kanti ülejääk kaardile, millega hiljem maksta saime.

M nagu mesinädalad Mehhikos

2011-02-15T06:17:00.004+02:00

Enne pulmi mõtlesin omajagu asjatoimetustest blogida, ent jätsin selle siiski katki erinevatel põhjustel ja kui kunagi jõuan ja viistin, siis teen seda tagant järele. Pulmareisi kohta otsustasin juba varem, et päris igapäevaselt reisipäevikut pidama ei hakka, ent siiski ei saa panna vastu kiusatusele mõningaid märksõnu kirja panna.

Üldjuhul olen reisile minnes end alati ette valmistanud ning uurinud sihtkoha, kultuuriväärtuste jms olulise info välja. Sedakorda on tegemist tõesti puhta turismireisiga, millele ma eeltööd teha ei jõudnud. Kuigi M-lt laenatud Mehhiko raamat on kotis kaasas, pole tegelikkuses sellesse väga süveneda jõudnud. Õnneks on abivalmis reisikonsultant Wrisist pannud mulle meilile mõned kõige olulisemad kohad, mida tuleks kindlasti külastada ja tarkuseteri jagasid oma kogemusest nii R kui M ka. Eks ma püüan sedakorda nendest juhinduda.

Lend Eestist Mehhikosse on omajagu pikk: Tallinn-Helsinki pool tundi, Helsinki-New York peaaegu 9 tundi, misjärel tuleb NY-s riiki siseneda ka siis, kui on tegemist transiidiga ja kohe edasi lendamisega, võtta välja oma pagas, läbida toll, pagas uuesti ära anda, läbida uuesti turvakontroll ning asuda uuele lennule. Finnairi lennuk oli küll mugav ning pardateenindus üsna hea, mistõttu üle Atlandi lend läks sujuvalt ja kiiresti. Et tegemist oli päevase lennuga, püüdsin lennukis mitte tukkuma jääda, kuid vandusin siiski lõpuks alla ja magasin tunnikese.

Kui nüüd võrrelda Finnairi lennukit Etihadi omadega, millega Aussis käisime, siis pean ikkagi tunnistama, et Finnair jääb Etihadile veidi alla oma mugavuselt (seda siis eriti entertainment systemi poolest, mis ei jäta meelde mida ja kui palju vaadanud oled ning pead sama asja pooleli jäädes seda otsast alustama kui ka istmete osas: Finnairil liigub economy klassis üksnes seljatugi üles-alla, Etihadil seljatuge langetades ka istme osa, mis teeb lebotamise veidi kergemaks).

Viimane lend NY-Cancun, mis kestis 4 ja pool tundi, möödus täielikult magades. American Airlinesi lennuk oli suhteliselt vana, keskel laes rippusid telekad nagu vanasti bussireisidel ja selleks, et heli kuulda, pidid sul olema isiklikud kõrvaklapid või said ühekordsed teenindajalt osta. Lisaks näidati sama filmi, mille ma just Finnairiga üle Atlandi lennul olin ära vaadanud. Mind panid imestama ka suhteliselt pohhuistliku suhtumisega stjuuardessid: veidi vanemapoolsed laiade lõigadega nätsu närivad prouad, kes pigem omavahel kõva häälega jutustades istusid, kui reisijatele tähelepanu pöörasid. Filmidest olen näinud, et nö madalama prioriteediga lendudele panevad lennufirmad nö kehvema astmega teenindajad, aga ma poleks oodanud, et see vahe nii märgatav on.

Kohale Mehhikosse jõudsime õhtul poole kümne paiku. Tollist saime kenasti läbi ja pagasi lindilt kätte. Juba NY-s kohvrit uuesti ära andes märkasime, et käepide on purunenud, ent meile öeldi, et võtaksime sellekohase tõendi alles Cancunis. Ja Mehhikos on siesta ja manjaana nagu mehhiko seepides: pagasi teeninduses istus küll kaks meesterahvast, ent kumbki inglise keelt ei rääkinud. Seejärel peale mõningast ootamist laekus üks naisterahvas, kes teatas koheselt, et nemad käepidemete purunemise eest ei vastuta ja see on kliendi oma teema. Kui püüdsime seletada, et meil on kindlustuse jaoks ikkagi tõendit vaja, et pagas on purunenud, ohkas ta korraks ja hakkas pabereid täitma.

Kui pagas korralikult käes, tuleb läbida toll. Paned kõik oma kodinad lindi peale, mis läbi valgustatakse (erinevalt teistest lennujaamadest ei tule siin midagi kotist välja tõsta), siis jõuad üksnes hispaania keelt kõneleva tolliametniku juurde, kes sinult deklaratsiooni võtab ja palub hispaania keeles oma käega punast nuppu vajutada, mille peale hakkab tablool põlema kas punane (astu sabast kõrvale ja ava kohver kontrollimiseks) või roheline (kõik koras) tuli. Meile õnneks avanes roheline.

Reisikonsultant oli soovitanud meil eratransfeeri juba Eestist ette broneerida ja tasuda. Kui alguses veidi kahtlesime selles ja ehmatas ka hind, siis tänaseks oleme äärmisrlt rahul, et seda tegime. Pulmareis ei ole see koht, kus oleks mõtet hakata väga ise rabelema, vaid ikkagi ootad, et asjad sujuvad. Kui tollist olime läbi saanud, sattusime suure esikuga ruumi, kus kahes rivis seisis kümmekond vormis inimest, kellest igaüks mõne reisijaga suhtlema asus - turismiinfo konsultandid, kes pärisid, milline firma meid üles korjad ja soovitasid võtta tasuta kohaliku kaardi. Kui transport organiseeritud poleks olnud või hotell puudu, oleksid nad ka sellega aidanud. Neist möödunud ja klaasustest läbi astunud, hakkas pihta tõeline Mehhiko: ukseesine oli täis sibivaid ja karjuvaid lühikesi tõmmusid mehi, kes kõik üritasid endale klienti saada, kellele üksteisevõidu hotelli transporti pakkuda. Ja siis seisis nende keskel Jose (loe: Hose) sildiga, millel M nimi, täpselt nagu filmis.

Jose juhatas meid parkimisplatsi tagumisse serva, kuhu saabus peagi valge mikrobuss. Meile tutvustati eraldi autojuhti ja aidati pagas autosse. Kui olime napilt suuna Playa del Carmeni poole võtnud (Cancunist ca 70 km), hakkas Jose pikalt seletama, kus me hetkel oleme, mis meie lähistel on, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti meie piirkonnas näha, enne kui ära lähme jne, aga ka seda, et kohalikud teevad kõiki rahalisi tehinguid nii peesodes kui dollarites ning tippi ei tasu euromüntides jätta, sest kohapeal saab neid vahetada poole väiksema kursiga kui paberraha, samas tuleb tippi sisulisrlt iga liigutuse eest eraldi jätta. Jose vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Tõeliselt mõnus oli alustada reisi isikliku giidiga, kes meid justkui tunnikeseks oma tiiva alla võttis ning lubas igati abivalmis olla, kui meil miskit peaks vaja minema.

Hotelli jõudes tabas meid veel teinegi positiivne üllatus: kuigi reisikonsultant oli korduvalt kinnitanud, et meil on üksnes tuba ilma söökideta, siis hotelli enda kodulehelt lugesin juba varem välja, et külalistele on hommikusöök kingituseks. Seda sama kinnitas meile ka vastuvõtu administraator. Hotelli põrandad on sisuliselt kaetud kõikjal läikiva marmoriga, seda ka tubades. Samas seinad on kõik äärmiselt heledad. Hotellituba ise puhas ja klassikaline Holiday Inn king size voodiga. Et jõudsime kohaliku aja järgi tuppa alles 11 ajal õhtul, sättisime end kohe tuttu. Tulenevalt aga ajavahedest ning lennukis tukkumisest, ärkasin ma juba kella 4st ning püüdsin silmi vägisi kinni hoides une välja venitada kella 7ni. Ega ometi abielu nii vara mõjuma hakka, et juba tahan hommikul ülivara tõusta?

Esimese päeva otsustasime veeta lihtsalt rahulikult ringi vaadates ja otsides endale päevatuure järgmisteks päevadeks. Peale hommikusööki kutsus concierge meid enda juurde, andis mõnede söögikohtade kupongid, selgitas hotelli rannas asuvat tasuta klubi (so rannaribast koht, kus on lamamistoolid ja päiksevarjud antud hotelli klientidele tasuta), sinna viivat tasuta kord tunnis minevat bussi, kuigi see asub umbes paari km jalutuskäigu kaugusel ning andis ka kohaliku kaardi. Mehhiklased tunduvad äärmiselt sõbralikud.

Kui hotelli uksest välja saime, tabas meid uus üllatus: kõikjal on nii ere valgus, et isegi silmi kissitades ei kannata õues kuidagi ringi vaadata. Meie päikseprillid jäid aga Eestisse autosse, mille külmunud uksi me pühapäeva hommikul jääst lahti kuidagi ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui esimese asjana minna kohalikku supermarketisse suvaliste päikseprillide jahile. Kassas seletas müüja meile midagi hispaania keeles ning esitas küsimuse, millest me kumbki midagi aru ei saanud. Seejärel andis tädi meile poe kliendikaardi ning tagasi ainult osa vahetusrahast. Nojah, kui nii, siis nii, mis seal ikka. Et tegemist on nö meie kodupoega, siis ilmselt satume sinna reisi jooksul veel ja kaart võib marjaks ära kuluda.

Playa del Carmen on üsna väike linnake. Või vähemasti esmapilgul. Tehislikult ehitatud ca 10 aastat tagasi ning elatub üksnes turismindusest. Kuulsaim turistitänav on 5th Avenue, mis kubiseb tüüpilistest turistipoodidest, reisipakkujatest ja restoranidest. Sellele üsna lähedal asub pikk lumivalge liivaranna ja helesinise mereveega kariibimerega rand. Päeva esimesel poolel jalutasime läbi 5th Avenue, broneerisime endale homseks ja ülehomseks reisid (Chichen Ita ja Conzumeli saar), jõime ühe kosutava maasika margarita Blue Parrotis (R soovitusel) ning beežitasime plaažil Coco Maya rannaklubis.

Kaks suurimat tähelepanekut tänasest päevast on rannas pakutavad massaažid ning sularahaautomaadid. Massaaži reklaamivaid silte on rannas kõik kohad täis. Ka meie rannaklubis pakuti Maya stiilis tunni ajast massaaži, milleks vajalik telk asus samas koos kahe massaažilauaga. Lisaks pakuti massaaži ka klubi maja teisel korrusel, kus üksnes katuseks on õlgedest (või mis materjal see on?) punutud vari ilma akende ja usteta. Otsustasime massaaži järele proovida ning tuleb tunnistada, et pettuma me ei pidanud. Ma arvan, et see oli üks paremaid massaaže, mida ma senini saanud olen. Väikeste tömpide sõrmedega lühikesed jässakad mehhiklased tajuvad seda kunsti nii imelisel tasemel, et võttis lausa sõnatuks. Ka M oli minuga samal arvamusel. Nii et kel võimalus, soovitan kindlasti proovida!

Teiseks huvitavaks nähtuseks on sularahaautomaadid tänavatel. Trip.ee foorumist lugesin ennist, et suurtes kogustes sularaha kaasa pole mõtet võtta, sest automaate on kõikjal ning kaardimaksed toimivad (kui pin koodi mäletada). Samas on tänaval sularahaautomaadid, mis väljastavad kas US dollareid või nii US dollareid kui Mehhiko peesosid - võta, mida soovid. Ka maksta saab mõlemas.

Siinkohal pean oma kirjatüki kiiresti kokku tõmbama, sest läpaka aku hakkab tühjaks saama, ent nagu selgus, siis kohalikus supermarketis elektri adapterit pole ning seetõttu me täna midagi laadida ei saanud. Eks püüame homme otsida. Külla aga tahaks veel ära mainida toidu: läksime restorani ning kelner soovitas meil võtta nii eelroad kui pearoa, kuna kumbki polevat kuigi suur. Kui eelroogadega ühele poole saime, oli meil mõlemal kõht nii täis, et lasime mõlemad pearoad kaasa pakkida, millest saime ka terve õhtusöögi ja sellestki jäi pool järele homseks. Kuna minibari toas pole, siis loodame, et söök ikka homme veel kõlbab.

Igatahes, kohalike ütluste järgi on praegu ilmad jahedamad, kui tavaliselt sel ajal, sest USAs sajab liiga palju lund, etn tavapärase 28 kraadi asemel 24 on meie jaoks täiesti sobilik. Päikest on vähemasti mõnusasti.

Tüdrukute õhtu

2011-02-07T23:18:00.005+02:00

Kui poissmeesteõhtud on juba veidi rohkem levinud, siis tüdruktute õhtu pidamise traditsioon on ennast alles kinnitamas. Sellegipoolest on see hea ettekääne veidi enne tähtsat päeva heade sõbrannadega mõnusasti õhtut veeta ja veidi närvi maandades auru välja lasta. Niikaua on kõik ok kuniks tüdrukute õhtu ei muutu labaseks või järjekordseks rebaste ristimiseks.

Siinkohal on mõningase kirjeldusega ilmselt keeruline edasi anda tervet õhtut ennast, sest sõnad annavad edasi kordades vähem sellest meeleolust, mis kohapeal valitses. Pean tõdema, et õhtu oli stiilselt läbi mõeldud ja välja peetud, ületades igati mu ootusi. Suurepärane detailideni läbi mõeldud töö.

Mõned õhtu erksamad hetked:
- meigist tulles teadsin vaid, et astun uksest õue ja vasakule. Kui kaugele mul minna tuleb ja keda kohtan, oli mulle üllatus. Ent nagu selgus, siis mitte ainult mulle: E, kes pidi mind härrasmehe kombel peale võtma autoga, ei tundnud mind meigiga lihtsalt ära. Parim planeerimata kompliment.
- tüdrukud olid vaeva näinud nii enda kui meeleolu loomisega (uskumatu, et kõik olid kleitides!).
- detailid olid läbi uskumatult mõeldud peensusteni (mu kalli täispikk nimi tuli kokku testi tulemuse lausete algustähtedet, kusjuures jutul ei kadunud kordagi mõte seest!)
- õhtu tulu müüdud shokolaadiste magusate suudluste eest koguni 24,5 €.
- kaotused: salsatunnis vasaku hüppeliigese alla saadud sinikas ja klubis vasaku väikese sõrme küüs, mis valutab ka 2 päeva hiljem.
- üldse salsast rääkides: laupäeva hilisõhtul saada privaattund tervele tüdrukute seltskonnale äärmiselt hästi juhtiva salsa kunni käest, oli uskumatu üllatus. Ja veel milline mees?!? Uhuhuhuu, kui hästi ta tantsu juhtis! Mina, kes ma tantsimist üldiselt ei armasta, meenutan teda siiani hea sõnaga.
- üheks ülesandeks tuli leida joogisponsor, mille aitas täita kursavend O. Mul oli siiralt hea meel teda näha ning temaga osa õhtust veeta. Selline härrasmehelik käitumine, kaitstes mitte üksnes aupaiste ja tiivadega veel vaba inglit, vaid kogu seltskonna naisterahvaid, annab mõnusa turvalise tunde peo tegelikuks nautimiseks. Lisaks suutis O täita joogisponsori ülesande mitte vaid mulle, aga ka mu kallitele tüdrukutele. O, see oli imeline pidu, aitäh!

Ah, kirjutada võiks veel paljugi! Aitäh, tüdrukud (ka teie, kes saite meiega viibida vaid mõtteis), et muutsite mu jaoks viimase vallalise peo positiivselt meeldejäävaks. On, mida meenutada!

Elu valuga

2011-01-31T11:54:00.002+02:00

Naljatades on öeldud, et kui ärkad hommikul, olles vanuses üle 40 ja kuskilt ei valuta, oled järelikult surnud. Garantiiaeg, mis kõigile sündides kaasa antakse, saab tegelikult läbi juba kahekümnendates. Ilmselt on eeldatud, et selleks ajaks on inimeselapsel mõistust piisavalt peas, et osata oma tervisele tähelepanu pöörata ning teha juba mõistlikumaid valikuid. Aga kui garantiiaeg lõppeb varem?

Valu on organismi moodus anda märku, et midagi on valesti ja kusagil probleem, millega tuleb tegeleda. Samas öeldakse, et valu ei ole mõtet kannatada, ent igavesti valuvaigistite peale ju jääda ka ei saa.

Kui anektoodis küsib mees naiselt, pakkudes aspiriini, kas tollel on peavalu ning saades eitava vastuse, leiab, et pole põhjust naisel voodielust keelduda, siis päriselus võib kerge valuvaigisti peavalu leevendada, ent mis saab siis, kui valuvaigistid enam valu, olgu see siis peas, seljas, jalas, kõhus või kus iganes, ei leevenda?

Ma ei suuda uskuda, et inimene on loodud kannatama. Tänapäeva medidtsiiniliste võimaluste juures peaks olema võimalus selgitada välja valu põhjused ning tegeleda nendega, mitte üksnes tagajärgedega. Ent miks siis ometigi külastades mitmeid arste, vastuseid ei leita?

Pikalt või pidevalt kestev valu või muu terviseprobleem halvendab oluliselt elu kvaliteeti, muudab inimesed närviliseks ja tahtejõuetuks. Ma olen väsinud valu kannatamisest. Aeg on leida vastuseid.

Milline mäng väärib küünlaid?

2011-01-06T23:01:00.009+02:00

Kõigile meeldida ei ole võimalik. Alati on keegi, kes saab haiget, haavub või solvub. Eriti lihtne on kedagi haavata siis, kui teema on isiklik ja tegelikkus ei vasta ootustele.

On olukordi, kus elus tuleb teha raskeid otsuseid. Tulevad need otsused siis füüsiliste võimaluste piiratusest või mujalt seatud kriteeriumitest, on alati keegi, kelle suhtes tundub tulemus ebaõiglane, ent kuhugi tuleb tõmmata piir ja kusagilt teha otsuseid. Otsus, mille osas sa pole subjektiivne, ei saa sind kunagi ükskõikseks jätta. Ent lõplikult õiglasi süsteeme ja tulemusi ei ole olemas.

Eestlane on üks uskumatult kriitiline olend. Ja seda eriti teise eestlase suhtes. Alati leitakse kohti, kus viriseda ja näpuga näidata. Harva pakutakse abi või kiidetakse. Eks sellelgi on oma põhjus, miks mitmedki laused eestlase kõnepruugis algavad sõnadega "Jah, aga...". Alati on kusagil üks väikene aga.

Siinkohal ei ole vahet, kas püütakse ehitada üles uut palgasüsteemi, mis peaks sobima kogu organisatsioonile või üksnes ühele lülile sellest või korraldatakse pulmi või suurt sünnipäevapidu. Ilmselt nii kaua kuniks pole endal tulnud teha suuri otsuseid, on mõistmatus suur ning mõistmine raske.

Kui hakkasime kokku panema esialgset pulmakülaliste nimekirja, kirjutsime üles kõik, kes meile meelde tulid ja kellega soovinuksime jagada oma tähtsat päeva. Nii kogunes nimekirja kahe lehe jagu tihedas kirjas mitmes tulbas nimesid. Üsna pea sai selgeks, et kuhugi tuleb tõmmata piir - ükskõik, kui väga me seda ka ei sooviks, pole meil võimalik kõigiga, kes meie elus on mingit rolli mänginud, on sugulased, sõbrad, tuttavad või niisama toredad lehmalellepojad, oma erilist päeva jagada. Ühest küljest seab piirangud rahakott, teisest pulmapeo koht.

Ükskõik, kui idülliliseks võib endale ette kujutada rahaliste võimaluste vähetähtsust oma elu suurpäeva planeerimisel, siis hetkel, mil avastad, et tegelik eelarve ületab juba ammu pea kahekordselt esialgselt planeeritut, on pigem valik, kas teha see, mis on võimalik ja mida ja kuidas ise sooviksid, aga teatud piirangutega või jätta sootuks tegemata või teha hoopis teisiti, olles oma erilisel päeval võibolla üksnes kahekesi.

See on ääretult raske otsus, mis nõuab lugematus koguses unetuid öid, pisaraid, pettumusi, loobumisi, oma hirmudega võitlemist ja südamevalu. See on otsus, mis nõuab julgust ja enesekindlust, teadlike hoiakute võtmist ja väljendamist ning arvestamist, et ühel hetkel tulevad rasked vestlused haavunute ja solvunutega. Kui need üldse veel vaevaks võtavad sinuga suhelda peale teadmist, et nemad pulmanimekirja ei mahtunud. Kahjuks ei ole see koht, kus on võimalik jaanalinnu kombel pead liivaalla pista ning loota, et keegi teine teeb rasked otsused sinu eest ära ja ajab asjad korda.

Raske südamega otsustasime oma piirid ja võtsime vastu oma loobumised. Jah, ma tean, et võibolla on neid, kes meiega pärast enam kunagi ei räägi. Jah, ma tean, et on ka neid, kes on meie elus täna olulisel kohal, kuid kellega on elu teed võibolla mõnekümne aasta pärast eri suundades viinud. Jah, ma tean, et on ka neid, kes tulevikus on meie elus tähtsatel kohtadel, kuid keda me täna veel ei tunne. (Eestlaslikult öeldes) Aga ma ei saa muretseda lõputult teiste tunnete pärast. See on meie päev ja ometigi kord võiksime meie olla sel päeval kõigist teistest tähtsamad. Ma ei pea ju sellepärast ometi süümepiinu tundma?

Digitaliseeritud ajaraamat

2011-01-02T19:15:00.004+02:00

Umbes aastavahetuse paiku tõstab minus pead väike kärsitus lõpetada ära pooleliolevad asjad ja korrastada korraks oma elu, vaadates üle, mis oluline ja mis niisama ripakile jäänud. Mitte, et aastavahetus oleks kuidagi igast teisest päevast siin aastal erinev, kuid aastanumbri vahetumine on justkui hea verstapost, millest kinni haarata.

Nii istun ma juba 3. päeva ja korrastan oma meilboksi. Algsest mõnest tuhandest kirjast on saanud juba tuhatkond. Niimoodi postkasti korra aastas kriitilise pilguga läbi vaadates, kustutades, mis ebaoluline ja arhiveerides, millest jälg võiks jääda, on see justkui kerge pilguheit tervele aastale - paljud asjad, mis olnud, tulevad taas meelde. Võibolla jõudsin sel aastal teha rohkem asju, kui isegi arvasin. Võibolla on jäänud midagi tegemata või kellegi kirjale vastamata.

Kui vanasti peeti päevikut (on tublisid, kes seda igapäevaselt siiani teevad), siis nüüd on selle asendanud blogid ja mõnes mõttes ka elektroonilised kalendrid ning postkastid - ajalises järjestuses annavad sündmustest üsna põhjaliku ülevaate. Niimoodi ei peagi lisavaeva nägema, et oma elu dokumenteerida - tänapäeva infoühiskond teeb seda meie eest. Ma pean tunnistama, et see aitab olla mugav, kuigi võibolla kümmekonna või enama aasta pärast oleks oluliselt põnevam sirvida mõnd päevikut meelde tuletamaks, mis ja kuidas käis, justnagu fotoalbumidki on või lõpuks ometi kaante vahele saanud aastaid kirjutatud luulekogu, mis viimasel hetkel Internetist iseenesest haihtus.

Vahekokkuvõtteid on minu jaoks vaja teha, eelkõige selleks, et korrastada oma mõtteid, soove ja eesmärke, aga leida üles ka teemad, mis lõpetamist või sammu edasi vajaksid. Nüüd võib uus aasta rahus alata.

H€ad uut aastat! Headaega Eesti kroon.

2011-01-01T21:35:00.008+02:00

Ma olen alati tahtnud uskuda, et aastavahetused on maagilised ja erilise tähendusega. Eks sestap olen uskunud ka tinavalamisse uue aasta hakul ja legendi, et esimeseks uue soovijaks peab olema meesterahvas - siis tuleb hea aasta. Neli aastat tagasi sattusin ootamatult aastavahetuseks Hiiumaale. Nüüd olen uut aastat tervitanud juba 4. korda järjest Hiiumaal. 2007 aasta detsembrikuu viimasel päeval oli see parim otsus, mis ma teha võisin - võtta suund Hiiumaa poole.

Tänavune aastavahetus oli tõeliselt valge - maapinda kattis paks lumevaip, ent käreda pakase asemel oli õues leebe talveilm mõne miinuskraadiga. Mõni minut enne südaööd, kui kärsitumad juba ilutulestikku taeva poole paugutasid ja meie end õues uue aasta vastu võtmiseks shampuseklaasidega valmis seadisme, nägin ühtäkki silmanurgast tumedat kogu väledasti liikumas. Jõudsin kiire reageeringuga kinnastatud käega haarata vaid T karvadest, kuid sedakorda oli T kiirem - naabri hoovist silkas otse risti üle meie õue suurte hirmunud silmadega kits, kellele T tuhatnelja järele tuustis, kuid õnneks enne silda pidama sai ja kodu poole tagasi vantsis. Hetk hiljem saabus uus aasta ja €uro.

Mäletan, kui sain oma elu esimesed kroonid. Olin vanemate antud taskurahast kokku hoidnud ja sedasi saanud 100 rubla asemele päris enda 10 krooni, mis oli tol ajal ilmatuma suur raha, mida ma väga hoida püüdsin. Et vennas on vanem ja temal kulus raha kiiremini, lubasin talle kord äsja müüki tulnud Soome jäätise välja teha. Kui jäätiseputka juurde kohale jõudsime, oli raha aga taskust kadunud - oli see siis välja kukkunud või keegi osavalt oma sõrmed sellele teepeal taha saanud, mine võta kinni.

Kui väike olin, näitas Memm vahel ikka vanasti kehtinud raha. Saksa markasid ja õigeid Eesti kroone. Oh, need rahad olid nii ilusad ja hästi hoitud ning mängimiseks neid ei antud, hea kui korraks sõrme vahelegi sai võetud. Rublad olid ju nende rahade kõrval nii pisikesed ega olnud erilised haruldused. Tänaseks on Eesti krooni tabanud sama saatus.

Järgmised 2 nädalat saab küll kroonidega veel maksta, kuid uusi enam kuskilt ei anta. Mõtlesin korraks vanaema kombel panna ka igast rahast ühe kõrvale, et saaksin kunagi oma lastele ja ehk ka lastelastele näidata, milline Eesti oma raha kunagi välja nägi, ent peale Jõule ja enne palgapäeva ei raatsinud viimast natukest siiski kappi seisma jätta, nii et eraldi raha kollekstiooni ma teinud ei olegi. Muuseumist need rahad vast ikka kuhugi ei kao...

Enamuse oma teadlikust elust olen arvanud, et Eesti kroon on osa rahvuslikkuse ja eestluse sümboleid ning Eurostumisega kaob esmalt raha, seejärel on oht kultuuril ning keelel - on eestlasi ju ometigi nii vähe. Nüüd, kus meil reaalselt polegi enam käibel kaua tuttavat oma Eesti raha, puudub hinges oodatud kurbuse tunne, mis muidugi võib veel tulla paari nädala pärast, kui kroonides enam päriselt ka maksta ei saa. Raha muutus ei tähenda veel kultuuri kadumist, €uro pole ju meile võõras, kuigi eks kroonist on natuke kahju ikka ja €uro vajab veidi harjumist. Lõppeks on €urol ju palju häid külgi ka ja raha on lihtsalt maksevahend. Tervitame uut!

2011 on muutuste aasta. Häid ja positiivseid muutusi!

Kasutajanime suur saladus

2010-12-27T12:09:00.004+02:00

Tükk aega ei ole ma oma veebikoju sattunud. Kirjutada oleks palju ja erinevatel teemadel, kuid pole olnud kas seda pealehakkamist või ajanatukest kiirel Jõuluajal, ent on siiski mõned asjad, mille osas ei suuda ma end mitte vaos hoida ja pean taas haarama sule (klaviatuuri) järele.

2009. aasta kevadel oli mul viimane suurem kontakt (kirjutatud siin, siin ja siin)Swedbankiga (või kuidas seda eesti keeles käänata?) peale mida otsustasin oma rahaasjad sealt pangast minema kolida. Ometigi jätsin sinna alles oma tavalise deebetkaardi nii igaks juhuks, kuigi seda ma vahepealsel ajal kasutanud pole.

Koodikaarte netipanka logimiseks ei kasuta ma enam ammu, sest ID-kaardi kahte koodi on oluliselt lihtsam meeles pidada, kui pidevalt jännata mingite püsiparoolide vahetamise ja muude koodidega. Küll aga sattusin sedakorda probleemi ette, et ei mäletanud kuidagi oma netipanga kasutajanime, ID-kaardiga ilma selleta aga sisse logida ei saa. Samas ei ole üksnes kasutajanimega ilma ID-kaardita ka jälle midagi pihta hakata. Justkui nokk kinni, saba lahti...

Tõmbasin traati panga klienditoele, kust mulle teatati, et ainus viis oma kasutajatunnuse teadasaamiseks, on minna pangakontorisse kohale. Et mul just käepärast ühtki võtta pole ja ükski otseselt teepeale ka ei satu, siis püüdsin leida võimalust, kuidas saaks ikkagi oma netipanga kasutajanime teada.

Postkasti otsingud ei andnud mingit tulemust - ja olgem ausad - miks peakski iseendale meilile saatma netipanga kasutajanime (mental note, et teeksin seda siis, kui uuesti kasutajanime teada saaksin, et oleks vähemasti üks koht, kust vaadata).

Seejärel andis sõber hea idee kirjutada panka digiallkirjaga avaldus. Mõeldud, tehtud. Veidi hiljem helises telefon, kus Swed teatas mulle, et nendel ei ole võimalik digiallkirjastatud avaldust avada ning soovitasid minu murele lahenduseks endiselt kas pöörduda pangakontorisse, kui ise minna ei saa, teha notariaalselt kinnitatud avaldus või võtta sularaha pangakaardiga automaadist välja.

Pangakaardiga raha välja võtmist ei pea ma kuigi mõsitlikuks. Alati jääb üle veel variant otsida kohti, kus saab maksta magnetriba kasutades kuniks raha kaardilt otsa saab.

Ühesõnaga pean ikkagi seadma oma sammud pangakontorisse, et teada saada oma netipanga aksutajanimi. Info, millega kellelgi teisel ilma paroolideta nagunii midagi epale pole hakata. Niipalju siis kõikvõimsast e-riigist ja e-pangandusest!

Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L!

2010-11-15T22:48:00.004+02:00

On üks teema, mida ma ei ole siin blogis kuigivõrd kajastanud. Esialgu ei tahtnud, sest võinuks liiga palju küsimusi ja asjatut stressi tekitada, hiljem ei olnud justkui head hetke, millest alustada. Ja nagu alati, oleme viimasel ajal üpris tegusad olnud, nii et arvuti taga niisama aega istuda justkui polegi.

Millalgi oktoobri alguses nägin und, milles mul oli siiras vestlus L-ga, mis näis nii tõeline, et hommikul oli raske aru saada, kas tegemist oli ikkagi unega. Sellest kõigest ca nädalapäevad hiljem sattusin netis pikemalt E-ga rääkima. Kuna olime M-ga oma unistuse realiseerimisega jõudnud faasi, kus kõik näis võimatuna, ent me ei soovinud siiski alla vanduda, uurisime kõikvõimalikke erinevaid variante ka abiellumiseks välismaal: eks Estraveli kampaania pani mõtted selles suunas tugevalt liikuma ja pelgalt uitmõte võimalikuks reaalsuseks.

Kunagi varem, kui kujutlesin oma võimalikke tuleviku pulmi, nagu suur enamus tüdrukuid seda väiksena või teismeeas, aga võibolla ka täiskasvanuna teinud on, kujutasin alati E-d ette kohapeal olemas olevana. Mulle ei tulnud justkui mõttessegi, et teda füüsiliselt minu kõrval pole. Seda enam tundus ahvatlevana mõte abielluda kusagil teispool maakera, kus E-l ja L-l oleks tulla umbes sama pikk maa kui meil sinna lennata: nii saaksime ühendada mitu head asja omavahel ja kõik võiks tunduda täiuslik.

Niisiis arutlesime E-ga kõikvõimalike erinevate sihtkohtade üle, mis veebruaris soojad oleks, kuhu poleks lennupiletid ei Eestist ega Austraaliast üle mõistuse kirved ning ka kohapealne majutus ja tseremoonia rahakotikohase hinnaga, kui ühtäkki pildus E lause, et kui tahaks, siis võiks ka nemad L-ga samal ajal samas kohas abielluda. Jõllitasin helendavat ekraani oma laual ning tundsin, kuidas südamelöögid ühtäkki kõrvus tuksuma hakkasid. Mõtlesin, kas sain vihjest õigesti aru, et E ja L on tegelikult ka abiellumisele mõelnud. Siis saatis E mulle üle Skype ühe äärmiselt kelmika foto endast ja L-st, kus E sõrme ehtis uus tumeda kiviga sõrmus, ebatraditsioonilise austaja, nagu E on alati olnud. Kilkasin suurest rõõmust ja hüppasin mööda tuba ringi ega jõudnud nii palju õhku ahmida, kui kopsud tahtnud oleksid. Emotsioonid olid suuremad kui füüsiline elu! See oli parim emotsionaalne uudis viimasel ajal!

Kallid E ja L, ma olen teie pärast nii äärmiselt õnnelik, et sõnadesse on seda raske panna. Kui oleksite lähedal, kallistaksin teid suurelt ja soojalt. Teades E varasemaid radikaalseid arvamusi enda abiellumise kohta, hindan ma seda enam, et sa, L, julgesid selle sammu astuda ja sa, E, hoiad südant, mis sulle kallis on. Mina, kes ma väärtustan abielu, hindan teie sammu ääretult. See on sõnulseletamatult soe tunne, mis hinge poeb teile mõeldes ja kuidas iganes te oma liitu sõlmida ei plaani, loodan ma, et mul on au olla selle hetke tunnistajaks teie kõrval. Aitäh, et olete oma rõõmusõnumit otsustanud jagada ning sellega kirgastanud mu elu. Austraalia on imeline koht, eks?

Palju õnne teile, E ja L, kihlumise puhul! Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L! Päriselt ka.

Muinasjutupulmad

2010-11-10T23:23:00.000+02:00

Estravel kuulutas mõnda aega tagasi välja muinasjutupulmade kampaania, mille käigus antakse ära naitumine Seishellidel. Ei saa eitada, et mõte oli ahvatlev ning otsustasime M-ga proovida, andes endast parima, kuidas oskasime. Kes lotot ei mängi, see lotoga ju ei võida.

Kuigi allolev on olemas ka Estraveli blogis, siis kindlam on meie kirjateos ka siia ära tuua, sest kuigi Internet on igavene, ei pruugi vajadusel asjad enam hiljem netiavarustest siiski mingil põhjusel leitavad olla. Niisiis:

"Miks me soovime abielluda Seišellidel

Abielu on midagi erilist. See ei ole üksnes sõnakõlks või paber, mis kahte inimest ühte seob. Meie jaoks on abielu püha liit, mis jääb meid siduma igaveseks.
Meie tee sai alguse 10 aastat tagasi, kui ühel sügisõhtul hämaras pubis kohtusime. Tuli hõõgus tuha all 7 aastat, enne kui sõprusest arenes midagi enamat. Ühel tähisel uusaastaööl seisime koduõue lumel Hiiumaal kõlistades šampuseklaase. Uusaastasoov täitus ning süda leidis südame.

Muinasjutud on võimalikud, kui neisse uskuda. Maakera kuklapoolel steigipealinna külje all kõrgub mäeküngas otsapidi pilvedesse. Päike oli just kõrgustesse tõusnud ning mäe küljelt avanes imeline vaade all laiuvale linnale, tunnistajaks väike must-valge kohalik uudishimulik linnuke. Õhk oli hommikuselt karge ja maikuiselt sügisene. See oli hetk, mil Martin poetas vaikselt fotoka kotist välja temaga mõnda aega kaasas käinud lilla sametise karbi teemantsõrmusega. Päev oli imeline, hetk täiuslik!

Midagi sellist nagu oli meie kihlus, klassikalisest teistsugust ootame ka oma eriliselt päevalt. Meie jaoks pole oluline, milline on pulmapeo läbiv toon või kust tellitakse peokutsed. Me unistame päevast, mis jääks hinge ning mida kirjeldades läheks ka aastakümnete pärast silm niiskeks selle ilust, südamlikkusest ja soojusest. Hetkel, mil võime end tunda õigustatult kordki elus printsi ja printsessina, saades teineteise omaks, võime öelda, et meie soovid on täitunud.

Me oleme õnnelikud, väärtustades seda, mis meil olemas on. Oleme oma suhet ehitanud tasapisi, laduses kivi kindlalt kivile, austades traditsioone kanda ühist nime enne pisipere plaane. Kahe jalaga maapeal seistes unistame suurtest asjadest ja sündmustest, teadmatagi kuidas ja milliste vahenditega neid täpselt ellu viia. Unistused saavad võimalikuks üksnes siis, kui neid väga tahta ja olla avatud elus avanevatele võimalustele. Naitumine Seišellidel on ebatraditsioonilise unistuse täitumine."

__________
Alljoone märkusena võin siinkohal lisada, et tänaseks on paraku selgunud, et finaali me ei pääsenud ja seega vahvat reisi Estravelilt ei võitnud, aga eks elul on asjadeks oma plaan.

Hajameelne blondiin

2010-10-25T22:56:00.004+03:00

Kiire tööpäev. Enam kui pool päevast võtsid koosolekud. Pea pulki ja muid mõtteid täis.
17:15 ohh, tööpäev on läbi ja saab koju sättida, mõnus.
17:45 telefonikõne:
helistaja: tere, helistan salongist.
mina: oi kurja, mul oli tänaseks pandud aeg? 17:30? Päriselt ka? Ja mitte kuidagi enam ei jõua teie juurde?
helistaja: kahjuks ei. Uue kliendi aeg tuleb juba peale.

Ainult korra varem on juhtunud seda, kui mul oli pandud regulaarne maniküüri aeg. Ka siis, kui telefonilt 3 vastamata kõnet oma maniküürijalt nägin, ei turgatanud ükski tuluke. Ja hetkel, mil ta oli telefoni vastu võtnud, sain aru, et olin tund aega hiljaks jäänud. Õnneks leidsime uue aja.

Ma ei ole kohtumiste unustaja tüüpi. Täna unustasin. Olgugi et olin enda teada selle kalendrisse üles märkinud, aga mitte ükski ajusagar ei tekitanud seost, et pidanuksin täna peale tööd kuhugi minema. Ka ükski kalender ei piiksunud sel teemal. Hajameelsusest ei märkinudki üles? Ei jätnud meelde ka? Olen hämmingus oma vastutustundetu hajameelse käitumise üle.

Millal loobuda unistustest?

2010-10-16T12:21:00.003+03:00

Kõik unistavad. Kes suurematest, kes väiksematest asjadest. Unistused on elus edasiviivaks jõuks, sest nende poole püüeldes on siht silme ees ja hommikuti tõustes päeval mõte sees. Millal on see aeg, mil tuleks unistustest loobuda, sest nende täitumine näib võimatuna?

Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.

Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?

Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?

Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?

Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?

Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.

Sügiseselt kuldne suvepealinn

2010-10-11T22:06:00.007+03:00

Väljas on imeilus sügis. Lehed puudel kolletuvad ja maagi on neist juba värviline, osa puid tuulest päris paljaks jäänud. Sügiseti tekib mul tahtmine minna värviliste lehtedega parki jalutama. Kui veidi päikselist ilma ka veel annab, on lapselik kilge lehtedes hullamise järele lausa vastupandamatu. Kui just päris lehtedes jalutada ei saa, on neid vähemasti ilus auto aknast vaadata. Enamus Tallinn-Pärnu maantest on just kuldkollane nagu Pärnu linngi.

Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.

Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.

Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.

Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.

Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.

Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.

Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).

Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.

Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.

Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.

Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?

Kliendikaebus Elisale

2010-10-05T15:03:00.002+03:00

Kallis Elisa,

kirjutan sulle üle pika aja. Seni on meil olnud aastaid kestev ja teineteist respekteeriv suhe ning mul oleks kahju, kui see nüüd lõppema peaks. Kunagi suhte alguses olid meil mõned väikesed probleemid, kuid need lahenesid kiiresti. Hiljem oleme omavahel läbi saanud ka üsna hästi kuniks minu mured hakkasid pihta umbes kuu aega tagasi.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Augusti keskel rõõmustas tööandja mind teatega, et saan endale töömobiili numbri. Kuna olen olnud ise juba aastaid Elisa klient ja ka tööandja on Elisa võrgus, sobis mulle suurepäraselt mõte kasutada topeltnumbri teenust. Elisa, mitte et ma sind ei usaldaks, aga sellegipoolest olen uute asjade proovimisel ettevaatlik ning enne pea ees tundmatus kohas vette hüppamist otsustasin veidi uurida taustinfot, kas asi on ikka nii ilus kui eemalt paistab.

Mulle meeldib palju rääkida ja seepärast olin väga rahul oma kõnepaketiga, milles sisaldus fikseeritud kuu tasu eest väga palju kõneaega. Samuti olin harjunud kasutama juba pikaajaliselt kõneposti teenust ning mis seal salata, meeldib mulle telefonist ka e-posti lugeda ja internetis surfata. Telefon on minu jaoks igapäevane asendamatu abimees ning kaasas kõikjal, kuhu ma lähen.

Niisiis uurisin ma Elisa esindusest, kas on võimalik topeltnumbri puhul jätta põhinumbriks mu isiklik number, et välja helistades ja pikki kõnesid tehes ei läheks number sassi ja ma kogemata tööandjale sellega lisakulu ei tekitaks. Samuti soovisin, et jääks alles kõneposti teenuse võimalus. Tööandja oli aga andnud omapoolse nõusoleku internetiteenuse maksmise osas (fikseeritud kuutasuga 100 krooni), nii et minu jaoks oleks olnud ideaalne lahendus topeltnumbrina, kus eranumber on põhinumbriks, alles jääb kõnepost, aga interneti kasutamise tasu nõutakse sisse tööandjalt. Teenindaja, kes mind sel teemal aidata püüdis, jäi aga vastusega jänni. Ta püüdis küll uurida vastuseid kolleegidelt ja tootejuhilt, ent tootejuhi telefon oli väljas. Kuna ma vastust ei saanud, kas eranumber saab topeltnumbri põhinumbriks olla, jäi tehing tookord katki.

Mõte jäi topelnumbri osas ikkagi kripeldama ja otsustasin peale järele mõtlemist siiski proovida topeltnumbri teenust klassikalisel moel: põhinumbriks sai tööandja number, lisanumbriks eranumber ning interneti tasu läks tööandja arvelt. Peale mõningat pusimist sai teenindaja esinduses selle lõpuks ka vormistatud ning tundus, et kõik ongi nüüd nii nagu peab. Teenindaja ei osanud üksnes vastata, miks eranumbrile tulevad kõned ikkagi topeltnumbrile ei suundu. Nii otsustasingi hoida esialgu telefonis oma erakaarti, et eranumbrilt kõned kätte saaksin ja järgmisel tööpäeval oleks Elisast võimalik uurida, millal teenus tööle hakkab.

Päev peale topeltnumbri teenuse sõlmimist, kui telefonis oli veel eranumbri sim-kaart, püüdsin panna autot telefoniga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Ka parkimist lõpetades sõnumit ei saabunud. Siis hakaks asi tunduma kahtlane. Avastasin, et sms-d olid laekunud põhinumbri sim-kaardile. Siis sain ka teada, et eranumer ei lülitunud ümber osaks topeltnumbrist, sest kõneposti teenus oli aktiveeritud. Probleem pidi lahenema siis, kui eranumbri similt suunamised maha võtta ning põhinumbrile kõnepost teha. Õnneks oli tööandja ka kõneposti teenuse lisamisega nõus. Õues olid ilmad soojad, päike paistis ja elu oli kui lill - topeltnumber töötas kenasti nii mõlema numbri kõnede, sõnumite, põhinumbri kõneposti kui interneti osas. Eranumbri sim kaart on sellest päevast alates olnud mul rahakoti vahel kaasas juhuks, kui ühel päeval peaks tulema hetk, mil otsustan topeltnumbrist loobuda, oleks lihtne oma numbrit taas kasutama hakata (samal põhjusel ei lõpetanud ma oma eranumbrilt ära esialgu ei kõneposti ega interneti teenuseid, kuigi kõneposti midagi ei suundu ja eranumbriga internetti ei kasuta).

Elisa, ma ei oodanusd sinust salakavalat käitumist, kuid just selle osaks sain ma alates eelmisest neljapäevast (30.09.2010). Keset päeva avastasin oma telefonilt sõnumi, et kõnepostis on mulle teade, ilma telefoni helisemiseta. Olin veidi üllatunud. Püüdsin helistada kõneposti, kuid telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit, sest arvasin, et sattusin helistama kõneposti kogemata vale numbriga. Sain ikka võrguvea teate. Vahetasin numbri tagasi põhinumbriks ja helistasin kõneposti: teateid ei olnud. Samas smsis oli selgelt kirjas, et kõnepostis on teade. Teate avastasin aga eranumbrilt (sim kaarti vahetamata) kõneposti helistades ja sattudes oma erakõneposti, kuhu ühtki suunamist tehtud ei olnud. Samasugune juhtum leidis aset veelkord samal päeval õhtul kella 17 paiku. Et kõnepost teavitab vaid nendest kõnedest, kes on ka sõnumi salvestanud, aga jätab teavitamata nendest, kes on helistanud, ent kõneposti sattudes kõne katkestanud, ei oskagi ma öelda kui paljud mind tol päeval kätte saada püüdsid. Kuna välja helistamiseks number töötas, ei osanud ma kahtlustadagi, et kõned sinna sisse ei tule.

Proovisin helistada ise endale lauatelefonilt ja sattusin eranumbri kõnepostkasti. Helistasin klienditeenindusse ning mulle öeldi, et olen ise oma kõik sissetulevad kõned suunanud kõneposti. Samas võin ma kindlalt väita, et ei olnud teinud telefoniga samal ega lähipäevadel ühtki suunamisega seotud toimingut, ka ei olnud ma vahetanud sim kaarti. Kui telefonis on sees töönumbriga sim kaart, ei saa ma ju sellelt kaardilt eranumbrile suunamisi peale ometi panna? Teenindaja palus teha telefonile restardi ja kõik pidi saama kohe korda.

Sama päeva õhtul ootasin kõnet, mis kell ja kuhu kohtumispaik määratakse. Seda kõnet aga ei saanudki tulla, sest eranumbrilt ei olnud mind endiselt võimalik kätte saada. Ah, ma ei jaksagi kogu sellest õhtust enam pikalt kirjutada, kui olen seda korra juba teinud oma blogis. Sellegipoolest teenindaja, kes minuga terve õhtu suhtles, oli väga püüdlik ja lõpuks tundus, et kõik sai korda.

Nädalavahetusel oli mul vähe sissetulevaid kõnesid, kuid veel pühapäeva õhtupoolikul ei kurtnud keegi, et mind kätte ei saanud. Kuigi, see kurtmine võinuks jääda ka hüüdja hääleks kõrbes, sest tegelikkuses ei tea ma, kaua mu eranumber ei ole olnud töökorras. Paraku oma töönumbrit kasutan üksnes tööalasel eesmärgil ega ole seda isegi mitte perele jaganud. See tähendab, et mind vahepeal kätte saada telefonitsi ei olnudki võimalik. Ka ei tule ma ise selle peale, et teha endale Muhv-nõudmiseni kõnesid ehk mõnelt muult telefonilt kontrolli mõttes endale helistada, kas number ikka töötab.

Terve eilse päeva oli telefon kahtlaselt vaikne. Aga vahel ongi vaiksemaid päevi ja sellest ei oska kohe kahtlustada, et number taas ei tööta - leiti ju eelmise nädala lõpul lahendus Elisa poolt ja kuna mulle keegi rohkem tagasi ei helistanud ega muul viisil ühendust võtnud, siis eeldasin, et kõik töötab. Täna lõuna ajal sain kurjakuulutava teate, et mu eranumber pole enam isegi mitte kõneposti sattunud, vaid lausa levist väljas.

Olles valinud topeltnumbriga sim kaardilt aktiivseks oma eranumbri, helistasin Elisa kliendiinfosse. Teenindajalt sain vastuseks, et probleemi lahendus on jäänud tehnikutelt poolikuks. Tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja veri pähe tõusis: ma ei saa kontrollida seda, kas Elisa teeb oma tööd ja lahendab tekkinud probleeme. Kannatliku kliendina ootan ma pikisilmi oma suurele murele lahendust ja eeldan, et olles selle adresseerinud õigetele inimestele, sellega ka tegeletakse, aga tuleb välja, et ilmselt nii see ikkagi ei ole. Kallis Elisa, kui sa oled pannud mind niigi juba pikalt ebamugavasse situatsiooni, siis kuidas peaksin käituma, et oma murele lõpuks sinupoolne lahendus leida?

Veidi hiljem helistas täna teenindaja mulle tagasi ja teatas, et tänu olemasolevale kõneposti teenusele ei saagi topeltnumber töötada. Väidetavalt ei ole võimalik topeltnumbri teenuse puhul kasutada kõneposti teenust. Kuulsin seda täna telefonis esimest korda. Miks ometi ükski teenindaja mulle sellist infot kordagi varem polnud andnud, et topeltnumbri puhul pean loobuma kõnepostist? Miks lastakse see teenus siis tasuliselt numbrile peale panna, kui seda teenust tegelikult olla ei tohi? Ja kui teenus ei ole aktiveeritud (mitte üheltki similt ei ole ühtki kõnet suunatud mitte kummassegi kõneposti), siis miks endiselt ei tööta mu eranumber, vaid väsinud automaatvastaja hääl teatab nukralt, et number on välja lülitatud või asub väljaspool levi piirkonda?

Minu jaoks on mu eranumber osa minu identiteedist, mis on mul aegade algusest olnud. See number ei ole seotud üksnes mu pere ja sõpradega, keda kalliks pean, vaid ka klientidega, kes minuga on arvestanud. Nüüd ma ei saagi teada, kui mõni klient on püüdnud mind kätte saada, et oma lemmikloomale süüa osta. Näljase looma omanik ei oota kuniks tehnilised probleemid lahenevad - tema lemmik tahab süüa saada kohe. Ma ei tea mitu klienti on sinu tujukus, Elisa, mulle praegusel hetkel maksma läinud. Elisa, ma olen sinus pettunud ja tunnen end petetuna sinu poolt. Olen olnud sulle kogu aja, mil mul on mobiiltelefon olnud, truu klient ega ole lasknud ühelgi teisel operaatoril end üle meelitada nende marjamaale. Ja pika lojaalsuse eest tasud sa mulle niimoodi?

Elisa, ma ei tahaks meie pikaajalist suhet lõpetada, aga kui need probleemid ei leia peagi mõistlikku lahendust, ei näe ma varsti enam teist võimalust, sest kahte telefoni kaasas kandes ei ole enam vahet, kas mõlemad on ühes võrgus või mitte. Elisa, kuidas sa lahendad tekkinud probleemi ja korvad minu valu?

Sinu truu klient
P.

Vestlused unenäos on reaalsed?

2010-10-04T11:57:00.000+03:00

Istusin ja kuulasin sind. vaatasin su rõõmsat nägu ja optimistlikku meelt. Mul oli hea meel kuulda, et teil on kõik hästi ja olete õnnelikud. Sa rääkisid oma reisist ja kauaoodatud taaskohtumisest. Lõpuks ometi jälle koos.

Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?

Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.

Tehnikaaura võidab jälle!

2010-09-30T22:06:00.005+03:00

Olen mitmeid kordi varem olnud hädas oma tehnikaauraga, millest ka varasemalt siin juttu olnud on. Täna asus tehnikaaura taas rünnakule, sedakorda juba kõrgemal tasemel.

Paar nädalat tagasi sain tööandjalt mobiiltelefoni numbri. Kuna ka see oli Elisa võrgus nagu minu isiklik numbergi (olgu siinkohal öeldud, et sisuliselt terve oma teadliku elu, mil mul mobiil on olnud, olen ma Elisa võrgus tiksunud ning seni Elisaga üsnagi rahule jäänud, nii et pole olnud põhjust võrku vahetama hakata), otsustasin proovida topeltnumbri teenust, et ei peaks kaasas kandma kahte mobiiltelefoni, vaid saaks ühega hakkama.

Esialgu oli mul plaan eranumber jätta põhinumbriks ja töönumber lisanumbriks. Siis selgus, et sellisel juhul peab interneti kuutasu minema ikkagi eranumbrilt ja tööandja seda tasuda ei saa. See mõte mulle aga ei sobinud. Järgmine väike tagasilöök tuli siis, kui selgus, et kui töönumbrist saab põhinumber, siis eranumbril ei saa lisanumbrina olla kõneposti teenust. Õnneks oli tööandja nõus kõneposti tellima ja seega mina nõus klassikalisele reeglile alla vanduma: töönumbrist sai põhinumber, eranumbrist lisanumber ja töötasid nii internet kui kõnepost. Sellegipoolest ei kiirustanud ma eranumbril interneti- ega kõnepostiteenust peatama.

Esimese hooga ei hakanud topeltnumber kuidagi tööle. Kõned lihtsalt ei suundunud ümber ja töö-simi sisse pannes lükkas erakõned postkasti. Nii jätsin telefoni eranumbri simi kuniks ühel hetkel panin auto mobiiliga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Helistasin Ühisteenustele ja uurisin, miks sõnumit ei tulnud ning kas parkimine ikka õnnestus. Sain kinnitava vastuse. Parkimist maha võttes taas sõnumit ei saabunud. Saatsin smsi M-le, kuid ka tema ei vastanud. Siis taipasin, et midagi on mäda - ükski sms miskipärast minuni ei jõua. Veidi hiljem nuputasime välja: smsid suundusid kõik põhinumbri simile. Siis tabasime ära ka probleemile lahenduse: võtsin eranumbrilt kõik kõneposti suunamised maha ja topeltnumber sai mõnusasti töökorda, telefoni sisse õige sim kaart.

Kõik tunduski toimivat nagu peab kuni täna lõunani. Ühtäkki saabus telefonile sms, et kõneposti on jäetud teade. Mõtlesin küll, et veidi kummaline - telefon isegi ei helisenud, kuid juu siis oli mingi võrgu probleem ja hetkeks kadus levi. Püüdsin helistada oma kõneposti, ent telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit ja sain endiselt võrguvea. Vahetasin taas numbrit ning helistasin töönumbriga kõneposti. Kõnepost teatas, et mul pole ootel ühtki teadet. Samas olin kindel, et ei näinud ennist smsis ühtki viirastust. Vahetasin taas numbrit ja kõneposti helistades sattusin oma eranumbri postkasti, kuhu oligi teade jäetud. Olin üllatunud, kuid nentisin heameelt kahe paralleelselt toimiva kõneposti üle.

Poole viie paiku õhtul sain telefonile järgmise teate: kõnepostis oli uus sõnum. Taas oli töötelefoni kõnepost tühi ja sõnum ootas erapostkastis. Siis hakkas asi kahtlaseks kiskuma. Haarasin lauatelefoni toru ja püüdsin ise oma numbrile helistada: kõne suundus postkasti. Samas välja sain helistada normaalselt ning ka telefoni restart ei aidanud. Haarasin Elisa kliendiinfo järele.

Peale mõnda aega ootel olemist teatas mulle püüdlik õpilase hääl, et olen ise oma erakõne kõned kõik suunanud postkasti. Minu väite peale, et ma pole tänba mingeid suunamise toiminguid oma telefoniga, seda enam veel eranumbriga (selleks peaksin sim-kaarti vahetama) teinud, teatas ta vaid, et ei näe, kuidas viga on tekkinud, kuid võttis suunamise maha ning kui telefonile restardi teen, peaks kõik korda minema. Restart tehtud ja süda rahul, et nüüd on kõik korras.

Umbes poolteist tundi hiljem sain M-lt kõne, et mu eranumber on väljas ja ainult töönumbrilt õnnestus tal mind kätte saada. Olin talle sellekohase eelneva hoiatava smsi igaks juhuks saatnud, et ta ei arvaks, et teda ignoreerida püüan. Helistasin taas Elisasse ja kurtsin oma muret. Minu murele anti sama selgitus, mis eelmisel korral. Jäin ootele, et kõik saaks korda. Hetk hiljem selgus, et erakõned suunduvad endiselt üksnes postkasti.

Helistasin kolmandat korda Elisasse. Teenindaja, kes oli minuga juba korra suhelnud, püüdis leida mõistlikku lahendust, et number ikkagi tööle hakkaks ning kõned läbi tuleks. Peale mitmekordseid rääkimisi ja seletamisi, tehnikutelt ja kelleltki veel uurimisi ja ootel olekuid, arvas ta olevat probleemi lahendanud. Siis selgus, et eranumber ei suundunud enam postkasti, vaid oli lihtsalt välja lülitatud. Olin hämmingus.

Helistasin Elisasse sama murega samal õhtul neljandat korda. Teenindaja oli minuga juba päris hädas. Ilmselt oli ka tehnik üsna nõutu. Edasi-tagasi helistamist oli meil omavahel mitmetel kordadel. Igaks juhuks katsetasin ka telefoni vahetust, et Elisa saaks testida, kas asi on simis, võrgus, telefonis või milles iganes. Lõpptulemusena suutis Elisa suunata manuaalselt mu eranumbri töönumbrile, nii et kõned tulid läbi, ent kõneposti teenus ei saanudki enam toimima nii nagu peaks. Samuti avastas Elisa, et isegi siis, kui nad korduvalt käsitsi kõik suunamised maha võtavad, on need hetke pärast nende süsteemis iseenesest taas tagasi. Miks või kuidas, keegi ei tea. Ehk on homne päev targem.

Olgugi, et helistamist oli Elisaga palju, sattusin lõpuks üsna asjaliku teenindaja Karini otsa, kes viitsis minuga vaeva näha ja veidi mõelda, millest võiks mu probleem tuleneda. Sellegipoolest olen nördinud, et Elisal pole teenust mis jätaks jälje helistajast ka siis, kui satutakse kõneposti, ent teadet ei jäetud - nii ei saagi ma teada, kes mulle täna helistada püüdsid ja pean olema tahtmatult ebaviisakas, et nende kõnedele ei vasta ega tagasi ei helista. Tahaksin, aga kahjuks ei tea ma, kellele peaksin traati tõmbama.

Arvestades minu tehnikaaurat, siis ehk tuleks mul saata Elisale kliendikaebuse asemel hoopis kiri pakkumisega hakata tasuta nende testkliendiks igasuguste toodete ja teenuste puhul - nagu ajalugu on näidanud, saab mu aura tehnikaga suurepäraselt hakkama, tehnika auraga enam aga millegipärast mitte.

Põlevad käed

2010-09-29T20:22:00.004+03:00

Tšilli põletuse esmaabi:
1. hõõru sõrmi soolaga esialgu kuivalt, siis niisuta soola ja hõõru veel.
2. seejärel leota sõrmi külmas piimas. kui piim kipub üles soojenema, lisa jääkuubikuid. Kui enam ei aita, vaheta piima.
3. korda tegevust. Kui see ei aita, võid proovida ka leotada kanges alkoholis.
_____________________________________________________

Eile õhtul otsisin välja uue retsepti, et katsetada kartuli-seene pannirooga. Retsept ise tundus lihtne ja kiire, pealegi selles osas huvitav, et kaste koosnes palsamiäädikast, chillist ja meest. Nii asusingi komponente ette valmistama ja kokku segama.

Umbes pool tunnikest hiljem ei saanud ma aru, kuidas mul õnnestus vasaku käe sõrmed niimoodi ära kõrvetada, et ma isegi ei märganud seda. Automaatselt lükkasin käe külma vee alla ning püüdsin söögi korrektselt lõpetada. Kõrvetus ei andnud kuidagi järgi ja tundus, et süveneb veelgi.

Kui diivanilaua taha sööma istusime, lükkasin söömise ajaks vasaku käe külma vee klaasi, mis kõrvetustunnet veidi leevendas. Püüdsin põletusele harjumuspäraselt aloe geli peale peale määrida, kuid ka see ei leevendanud põletust kuidagi. Võtsin sügavast külmast jala tarvis sinna asetatud külmakoti - see leevendas valu üksnes hetkeks. Ei aidanud ka allergiatablett (esimese hooga pidasin põletustunnet chilli allergiaks) ega valuvaigisti. Veidi hiljem muutus põletav tunne üles paistetavates sõrmedes juba väljakannatamatuks.

Siis sattusin silma sügama. Hetk hiljem tundsin silmas kipitust, mida läksin külma veega välja loputama. Alles siis taipasin, et tegemist on chilli põletusega ja ma polegi hoolimatult end kuuma panni vastu kõrvetanud. Kuskilt ajusagarast hakkas meenuma ka hoiatus paljakäsi chillit mitte lõigata, vaid teha seda kummikinnastega või õliste kätega.

Haarasin läpaka sülle ja asusin chilli põletuse esmaabi otsima. Peagi suutsin tuvastada viite asjalikule eestikeelsele blogile, kus lühidalt ja kiirelt kirjeldati ingliskeelse blogi põhjal, mida sel puhul ette võtta. Ilmselgelt ei ole põlevate kätega aega ega soovi pikalt lugeda, mida sellel juhul teha. Lugemiseks on aega hiljem, kui käed juba leevendust saavad.

Väidetavalt pidi põletav tunne taanduma 6-8 tunni jooksul, kuid minu ühe kauna tükeldamisest saadud põletav tunne oli alles osaliselt veel ka täna hommikul. Õhtukski on käed veel kergelt hellad. Kõigepealt hõõrusin sõrmi soolaga, siis leotasin neid piimas. Ja kordasin sama asja korduvalt ja korduvalt. Et kõrvetus ikkagi ei taandunud väga palju, proovisin sõrmi leotada ka viinas, kuid see tekitas veel enam kõrvetustunnet. Seejärel suundusin tagasi piima juurde. Õhtu lõpuks uinusin, vasak käsi jäätükkidega piimaklaasis, salvrätirull padja kõrval.

Siit mental note: chillit tuleb alati puhastada kummikinnastega. Kui neid pole käepärast, võib aidata ka õliga käte eelnev määrimine. Vesi, õli ja muud kreemid chilli põletust leevendada kuigivõrd ei aita - see leevendub üksnes külmade piimsete rasvadega kokkupuutel (piimatooted nagu hapukoor, jäätis, keefir, piim jne).

Chilli hands feel good when they´re chilly hands.

Sport on saatanast

2010-09-28T19:49:00.000+03:00

Ilmselgelt näitavad kõik märgid seda, et ma ei peaks praegu mõtlema trennis käimise peale või planeerima spordiga suuremat tegelemist. Sellele vihjas ka juhus, mil unustasin Rituali spordiklubi uue järeltulija Audentes Fitnessi avatud uste päevad ära.

Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.

Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.

Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.

Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"

Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.

Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.

Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?

Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.

Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.

Trenn on kurjast

2010-09-27T19:04:00.000+03:00

Kui ma augusti alguses olin võtmas ette uut missiooni spordiklubisid külastada ja välja uurida, milline oleks minu jaoks sobilik, siis paraku see missioon sai peagi tugeva hoobi.

Olles just muretsenud kuuse My Fitnessi kaardi, kiirustasin trenni. Kõik viitas tol päeval sellele, et bosusse poleks ma pidanud mitte minema. Kõigepealt pidi M mingi paki kuskilt vanalinnast võtma, siis jäime ummikusse, nii et jõudsin spordiklubisse napilt minutit-paar enne treeningu algust. Seejärel selgus, et riietusruumis polnud ühtki vaba kohta, kuna suurem oli ikka veel remondis. Lõpuks, kui trennisaali jõudsin, hakkasid teised just soojenduse osa lõpetama.

Püüdsin teistega sammu pidada, et trenn ikka korralikult tehtud saaks. Ka L naeratas mulle innustavalt. Ühtäkki tundsin, kuidas parem jalg hakkab bosu palli pealt alla libisema. Jõudsin vaid mõelda, et kannan keha raskuse kiiresti vasakule jalale ja tõmban parema alles siis ära, kuid teha seda enam ei jõudnud: parem jalg libises maha ja keha selle otsa. Hetk hiljem istusin maas ja püüdsin meeleheitlikult tossu ja sokki kiiresti jalast saada, sest hüppeliigest vaevas meeletu valu. Veidi hiljem jõudis minuni ka treener ja käskis jala seinale üles tõsta. Mõtlesin, et nikastasin jala veidi ära ja püüdsin trenni lõpus jalale toetumata kõhulihaste osa siiski kaasa teha. Hiljem hüppasin ühel jalal riietusruumi. L oli mu jala pärast oluliselt rohkem mures kui mina.

Olin hüppeliigese vigastustest varem kuulnud, kui ühtki tõsist polnud niimoodi tundnud. Esimese hooga sidusin jala elastikuga kinni, püüdsin L soovituste kohaselt jalga kõrgemal hoida ja külma peale panna. Mõni päev hiljem Hiiumaal arvati, et mul on tegemist hüppeliigese rebendiga ja niimoodi ikkagi elastikuga ringi käia ei tohiks.

Umbes nädalapäevad peale õnnetust püüdsin perearstile lõpuks aega kinni panna. Minu oma oli puhkusel ja asendajat talle nagu polnudki määratud. Lõpuks sain siiski teise arsti jutule, kes eemalt korra pilgu jalale viskas, nentis, et ilmselt on tegu hüppeliigese rebendiga, andis spordiklubi jaoks tõendi ja ortoosi tarvis retsepti. Alles siis hakkasin aru saama, kui tõsine asi ikkagi on: jalg oli valus, mõlemalt poolt verevalumiga ja kippus paiste minema. Minu entusiasm paraneda mõne päevaga vaibus, kui märkasin, et jalg pole ka mõni nädal hiljem veel terve.

Sellest võib järeldada vaid üht: kui ikka trenni jõudma ei pea, pole mõtet hambad risti pingutada. Või siis hoopis seda, et trenn ikkagi pole minu jaoks ja on pigem kurjast?

Kust tulevad unenäod?

2010-09-17T09:30:00.006+03:00

Vanematekodu asub kortermajas, mis on ehitatud kaunile paekivipealse servale, kust otse edasi hakkab meri. Seal kõrval on palju kortermaju, mis kõik jäävad merevaatega. Elutoa aknast meri otse ei paista. Et murdunud kaarjat üksikute rohututtidega paekivi serva näha, tuleb pea aknast välja pista ja veidi vasakule vaadata. Vanemate maja asub just kaare sees, veidi eemal, mitte päris serva peal. Aknast paremale vaadates on piki serva ehitatud veel kümneid kortermaju. Avanev vaade on meeliülendavalt kaunis.

Istun emaga vanemate kodus elutoas ja ajan juttu. Ema räägib päevapoliitikast ja mina üritan samal ajal naisteajakirja lugeda ega viitsi kuidagi ema aruteludega kaasa minna. Äkki tõuseb mu pilk üles ja suundub aknast välja. See, mida näen, ei ole tavaline ja muud ei oskagi teha, kui üksnes vaadata.

Taevas on äkitselt pilve tõmmanud ja kogub üha tumenevaid pilvi mu vaatevälja. Äkki moodustuvad pilvedest tasapisi väikesed tuulekeerised, mis hakkavad pilvedest eralduma ja muutuvad süsimustaks, justkui koosneksid üksnes tahmast. Väljas on meeletult raju tuul ning tahmatondid lendlevad taevas sihitult ringi, võttes suuna kergelt majade poole.

Tuul on nii tugev, et maja väändub ja keerab end ümber oma keskme kergelt diagonaali jäädes teistpidi, nii et elutoa aknast avaneb vaade, mis tavaliselt vanemate magamistoa omast: näen suurte klaasseintega uusi kortermaju üsna lähedal meie majale. Majade vahel on ümmargune tilluke punakatest kividest plaaditud plats.

Ja siis käib kärgatus. Nii meeletu kärgatus, et lukustab kõrvad. Hetk hiljem algab tohutu sadu. aga seekord ei olnud see äike ja paduvihm, vaid midagi kõva ja tugevat sajab vastu klaasi. Käib uus kärgatus ja märkan, et taevast sajab alla sõrmeotsa suuruseid pisikesi punaselt hõõguvaid kive. Jõuan ehmatusega mõelda, kuidas meid päästa, nii et keegi viga ei saa, kui aknaklaasid kividele järele annavad. Selleks tuleks pugeda akna all oleva kirjutuslaua alla, et klaaside purunedes sisse sadanud kuumad kivid otse pihta ei põrkaks, vaid pigem vastasseina kahjustaks. Ärkan ehmatusega üles.

Olen näinud ühte ja sama unenägu sarnaselt juba mitu korda. Ei mäletagi, millal ma täpselt seda esmalt nägin, ent siis oli see lühem ja kergem. Mida kord edasi, seda pikemaks ja raskemaks see läheb. Esimesel korral nägin vaid jutuajamist emaga ja tumenevat taevast. Viimasel korral väändus maja juba tugeva tuule käes ümber oma telje akendega teisele poole, ent siis kärgatas äike koos ülitugeva vihma ja tuulega. Seekord siis sedapidi.

Ilmselt on küsimus, kust tulevad unenäod, sama elupõline kui kust tutleb tolm ja kuhu kaob aeg. Ent siiski, kust tulevad unenäod? Ma näen üsna tihti und ja enamikel hommikutel mäletan neid ka. M vahel naerab, et öösiti magatakse, mitte ei tehta actionit, sest minu unenäod just seda enamasti on. Ja vahel üsna veidral moel.

Elu esimene seenelkäik

2010-09-05T12:05:00.008+03:00

Olen juba paar aastat mõlgutanud sügiseti mõtet minna metsa seenele. Küll on idee tulnud valel ajal (pole veel või enam seeni), pole õiget seltskonda (loe: seeneteadlast) või normaalset ilma. Sedakorda tuli mul mõte äkitselt eile lõuna paiku ning kui kohe härjal sarvist ei haara, jääbki tegemata. Nii asutasime end pealelõunasel ajal autosse pakkima ja metsa poole teele.

Et ma pole praktiliselt üldse pealinna lähedal metsades käinud, ei osanud esimese hooga kuhugi täpselt sõitagi. Võtsime suuna itta. Kuskil 60-70 km pealt tundus olevat üsna sobilik metsa vahele keerata, kust, nagu arvatagi, leidsime eest hordide kaupa teiste seeneliste autosid.

Teine suurem probleem oli seenevarustus ehk riietus ja anumad, kuhu seeni korjata. Taaskord sain ma olla tänulik emale, kes mulle mingiks sünnipäevaks ilusad lillelised kummikud kinkis: need kulusid äärmiselt marjaks (seeneks oleks vist paslikum väljend?) ära. Ent seenekorvi või sobilikku ämbrit meil kodus ikkagi polnud, kapi otsast leidsin vaid väikese sašlõkiämbri, mis koos kilekotiga pidi seekord asja ära ajama. Lapsepõlvest meenus (jah, ma olen kunagi umbes 6-aastasena naabritädi Annaga maal seenel käinud), et kaasa tuleks võtta nuga ja ilmselt kummikindad ei teeks paha. Tõepoolest, kummikinnastega on metsas hea olla. Ilm oli piisavalt soe, et sõrmed külmetama ei hakkaks, kuid igasugune läbi jäi ikkagi kinnaste mitte paljaste sõrmede külge.

Olgugi et T oli ennist koos M-ga pikemal jalutuskäigul olnud, tundis ta metsas ringi jooksmisest puhast rõõmu. Pehme sambla peal oli absoluutselt jumalik end seljale visata ja püherdada. Ja siis kohtus T konnaga. Suure ja hüppava konnaga. Nende peitusemängust kahjuks konn eluga välja ei tulnud.

Tunnistan, et mina seeni ei tunne. Kunagi lapsepõlves oli väga vahva mängida lauamängu "Seenelkäik", aga see on ka kõik, mis piirdub minu seente tundmisega, st mingi ettekujutus mul neist on, aga reaalses elus jääb sellest ilmselgelt vajaka. Kaasa võetud sõbranna aga õnneks mõningaid tundis ja kui esialgu jäi meile mulje, et tuleme metsast ära üsna tühjade kätega, siis lõpuks olid kotid ünsa triiki täis. kaks ja pool tundi metsas läks asja ette. Olime juba eelnevalt arvestanud, et kui neist seentest poolgi kõlbab, on üsna hästi läinud. Õhtu lõpuks tirisime oma saagi A juurde kaasa, sest 5 pead on ikka 5 pead ja seltskonna peale kokku suudame seentel vahet teha küll. Lõpptulemusena suur potitäis puhastatud pilvikuid ja väiksem männiriisikaid, peotäis kukeseeni oma kastmekorda ootamas. Esimese korra kohta hea küll.

Metsast tõin kaasa ka kaks puuki. Esimese leidsin vasaku käe randme pealt end kinni imenuna, mille M kiiresti eemaldas. Nähtav jälg puugihammustusest kadus juba õhtu lõpuks, sest saime talle üsna kiiresti jaole. Siiski jutud puukide levitatavatest haigustest on niivõrd ebameeldivad, et ilmselt on targem oma tervist mõnda aega jälgida ja perearstiule vajadusel pöörduda. Teise puugi aga jõudsin alles pusa pealt ronivana kraanikaussi visata. Metsaskäigu varjupooled pole just kõige meeldivamad.

Sellegipoolest pean nentima, et metsa läheks teinekordki meeleldi. Värske õhk, mõnus seltskond ja tavaar, mida süüa või purki teha, on asja juures ainult boonuseks.

Läbikukkunud eksperiment

2010-08-12T21:10:00.007+03:00

Juunis alustasin eksperimenti saada söönuks 1000 krooni eest kuus kahekesi. Mõte tõesti asjal sees oli, ent kahjuks pean netima, et mu eksperiment ebaõnnestus. Ilmselt on sel mitu põhjust, kuid peamiseks neist võin pidada siiski oma laiskust asjaga tegelemisel.

Mõnda aega püüdsin väga piinlikult üles märkida kogu toidule kulunud raha pea sendi täpsusega. Kirjutasin üles menüüd, mida söödud ja menüüd, mida plaanisin. Peagi muutus mulle exceli tabeli pidamine tüütuks ja tulemusetuks, sest ma püüdsin teha kõiki asju korraga, mis ilmselgelt ei õnnestunud: märkida üles nii toidu maksumuse (võttes arvesse poehinnad iga söögis kasutatud aine kohta), toidu tegeliku maksumuse (maha arvestada kodus juhuslikult kapist leitud toiduained, mis, tõsi küll, kunagi varem ikkagi oli poest raha eest ostetud), arvutades välja portsjoni kaloraaži ning jälgides toitude rasvade, süsivesikute ja valkude sisaldust, püüdes neidki kuidagi planeerida, ise sellest suuresti teadmata. Ilmselt püüdsin hammustada liiga suurt tükki korraga.

Siiski õppisin sellest väikesest eksperimendihakatusest omajagu. USAs on sarnast asja tehtud isegi veel soodsamalt, ent neil on seal mingi kupongisüsteem osades poodides, mille alusel saad mingit kaupa tasuta, ent meil seda pole, mistõttu päris üks-ühele asju võrrelda ei saa.

Me ei saanud hakkama 1000 krooniga kuus, sest mul puudus kohati toitude osas fantaasia, kui menüü oli ette valmistamata ja kui sattusin tühja kõhuga poodi, kippusin pigem ostma harjumuspäraseid asju, mida saaks kergemini valmistada, ent mis ilmselt olid veidi kulukamad. Teiseks suureks probleemiks olid grillihooaeg ja külaskäigud: kuidas arvestada seda toidu- ja joogikulu, mis läheb siis, kui minna ise külla või külalisi võõrustada? Või kui hoopis välja sööma minna? Kas panna see eraldi arvestusse või arvestada justkui eelarvest maha? Selge oli see, et vaid paari õhtuga suutsime sellisel viisil ära kulutada juba 1/5 oma eelarvest. Nii tulnuks ülejäänud kuu üsna pöialt imeda. Mitte vähemtähtsaks ebaõnnestumise põhjuseks ei saa pidada järjekindluse puudumist: peab suutma end üsna tugevasti rajal hoida, et pidevalt asjad ette planeerida ega lasta end heidutada hetke maitsetujudest (no mõni päev kohe on mingi konkreetse asja isu, mis üldse plaanides polnud).

Ilmselgelt õnnestuks eksperiment paremini, kui on teada, mis toiduaineid enamjaolt kust saada on ja menüü suudaks korralikult ette valmistada. Kui kodus kokkamist harrastada pidevalt (ja siinkohal ei räägi ma pihvide soojendamisest või kartuli keetmisest, vaid tõesti nina kokaraamatus näpuga järje ajamist), siis on ka poes kergem minna kaasa sooduskampaaniatega, ostes just neid tooteid, mis hetkel paremas pakkumises ja kohandades selle järgi oma menüüd ringi.

Siiski arvan ma, et mu silmaring sai oluliselt rohkem avardatud ja mõnedki oskused rohkem lihvitud kui seni. Seda nii kokkamise kui shoppamise osas, ent tõeliselt hea tulemuseni minna on veel pikk tee. Ma ei ütle, et 1000 krooniga kuus kahekesi söönuks saada on võimatu, aga soovin tugevat närvi ja kindlat meelt sellele, kes seda tõesti üritab. Sendiga kõhu mõõtmine on parajalt stressi tekitav tegevus. Ja võibolla kunagi tulevikus püüan eksperimenti uuesti korrata lootuses, et seekord see õnnestub.

Lemmiklooma kindlustus

2010-08-11T22:36:00.003+03:00

Olen üsna pikka aega kaalunud lemmiklooma kindlustuse tegemist. Küll on see jäänud raha ja küll asjaajamise taha. Olen isegi kahel korral võtnud lemmiklooma kindlustuse pakkumise, aga kuidagi päris lepinguni pole jõudnud. Ikkagi maksta ca 1800 krooni aasta eest korraga paneb veidi mõtlema, kas on just õige aeg ning õige koht, kuhu see raha suunata, sest ega raha pole kunagi ju ülearu olnud.

Kui T-l umbes aastapäevad tagasi suuremat sorti köha oli, mis kuidagi üle minna ei tahtnud, röövis see üsna kopsaka summa meie rahakotist. Kokku vist isegi 4000 krooni kanti. Küll mul oli kahju, et tol hetkel kindlustust tehtud polnud. Lemmikloomadel ju haigekassat pole.

Täna linkis M mulle artikli umbes analoogsel arutelul, kus USAs olev kodanik oli maksnud oma lemmiklooma kindlustuse eest poolteist aastat, lõppkokkuvõttes aga kui midagi juhtus, ei olnud kindlustusest ikkagi kuigi palju kasu. Päris võrrelda meid nendega ei saa, sest seal pool mandril on veidi teine kindlustussüsteem, kuid mõtlema pani artikkel siiski, seda enam, et teema on meie jaoks aktiivne ja tervisetõendki kallile lemmikule kindlustuse tarbeks juba vormistatud.

Eesti turul on hetkel üksnes kaks tegijat, kes üldse lemmiklommakindlustust pakuvad: Ergo ja If. Ifi kohta räägitakse, nagu ikka, et kindlustustingimused on kehvemad ja rahasid raskem kätte saada. Ergo pidi veidi kallim olema, aga selle eest mõistlikum. Hüvitiste maksmisel on alati aga oma reeglid ja rahalised piirid. Seetõttu vasardab kuskil kuklas mul väike hirm, et saab suure raha maha visatud ja lõpuks tõmmatakse ikkagi kuidagi kott pähe, nii et kaotad kindlustusest pigem rohkem kui võidad, kas siis oskamatuse, teadmatuse või lihtsalt halva juhuse läbi.

See viis mind uuele mõttele teha investeerimishoius T tarbeks, pannes iga kuu sinna umbes 150 krooni ehk siis ligikaudu sama summa, kui palju läheks maksma kindlustus. Nii oleks olemas mingi aja pärast ka väikenegi rahatagavara, mida vajadusel kasutada T tarbeks ja lisaks kogub see ka protsenti. Siin on siiski oma ohud: kuidas teha kindlaks, et on valitud parim investeerimiskanal; kui raha on kiiresti vaja, siis kui palju aega läheb selle kätte saamiseks; ja (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla), kas kogunenud summast vajalikul hetkel piisab?

Nüüd ongi pigem küsimus, kas teha lemmikloomakindlustus või hoius protsendi kogumisega?

My Fitness Rocca

2010-08-05T11:27:00.004+03:00

Olen varem korra Rocca My Fitnessis administraatorilt tuuri saanud, kui olin taas valimas endale spordiklubi, aga M polnud nõus Arcticust loobuma ja kedagi teist ma endale kaaslaseks tol ajal ei leidnud. Siis jäi ka trenniklubiga liitumine katki. Selles mõttes oli mul klubist justkui mingi ettekujutus olemas, kuigi üheski treeningus ma seal osalenud polnud.

Administraatorilt sain kiiresti positiivse ja meeldiva kirja vastu, paludes ära täita nende kodulehel tasuta treeningule registreerimise leht ning lisada sinna, millal Yoga klassis osaleda soovime. Mõeldud, tehtud.

Selles mõttes on My Fitness praegu veidi eelistatud seisus, sest pühapäeval oli cherry.ee-s päevapakkumiseks -60% allahindlusega My Fitnessi trenni kuukaart, mis ka tänu heale hinnale soetatud sai, kuigi tuleb nentida, et kuuhind on muidu neil üsna soolane.

Eile õhtul jõudsime My Fitnessi kohale paarkümmend minutit enne treeningu algust. Administaatori leti taga olnud kahest töötajast, pööras tähelepanu meile vaid üks, kes ilmselt meiega ka väga tegeleda ei viitsinud. Selgitasime, et tulime proovitreeningule ja registreerisime end internetis. Saanud meie isikuttõendavalt dokumendilt andmed kirja, andis ta meile tennisehalli riietusruumi võtmed, selgitusega, et nende oma on hetkel remondis. L küsimuse peale, kus treening toimub, vastas noormees lihtsalt, et meil tuleb trepist üles minna. Rohkem ei osanud me midagi eeldada ega küsida. Kõik tundus justkui toimivat.

Riietusruumide osas adekvaatset ülevaadet ma anda hetkel ei saa, sest tennisehalli omad ei ole ilmselt võrreldavad päriselt My Fitnessi omadega tänu oma tavapärasele väiksemale koormusele. Tennisehalli riietusruum on kahe sissepääsuga, millest ühe funktsioon mulle arusaamatuks jääb, väike ruum, mis täidetud nummerdatud metallkappidega, mille kasutamiseks antakse suure puidust klotsiga võti. Ruumi seal just palju pole, aga ajab asja ära. Duširuum on seevastu aga üpris tilluke: vaid nelja duši ja väikese leilisaunaga, mistõttu tekib sinna peale rühmatreeningu lõppu kerge järjekord.

Omal käel leidsime rühmatreeningu ruumi kenasti üles ja sättisime end treeningu algust ootama, nõjatudes kergelt tenniseväljakute kohal olevale rõduservale. Märkasin, kuidas mitmed treenijad piilusid kannatamatult saali ukse vahelt sisse, kus eelmine trenn veel kestis. Selles mõttes on ruum ehitatud veidi planeerimatult, et väljaspoolt ei ole kuidagi aru saada, kas eelmine treening veel kestab või on juba lõppenud. Pidev ukse avamine ja sulgemine aga häirib eelmise treeningu lõpetajaid. Kahjuks on see probleem aga paljudes klubides, nagu ma kuulnud olen.

Astusime koos teistega trenniruumi sisse ja märkasime, kuidas kõik treenerile järjest pileteid ulatasid. Meil neid aga polnud. Treener palus meil lipata alla administraatori juurde ja siiski piletid endale muretseda. All tegi noormees aga suuri silmi, sest tema ei teadnud meie rühmatreeningutes osalemisest midagi. Kahju, et seal oli tekkinud infosulg: üks administraator, kellega kirjavahetuses olime, lubas meid üles märkida, lisaks panime ka info oma ankeedile kodulehel, nagu palutud, ent kohale jõudes administraatoril seda ikkagi polnud, kuigi nimed tuvastas ta koheselt. Kuna olime seal esimest korda ja kõik tundus alguses minevat sujuvalt, ei tulnud me ka selle peale, et administraatorilt üle küsida, kas ikka treeningus kirjas oleme. Selles mõttes ei viitsinud administraator kahjuks end ka uute klientide püüdmiseks väga pingutada. Õnneks saime oma küsimise peale piletid kiiresti kätte ja lippasime trenni tagasi.

Ma olen küll Powerjoogat ja mingit muud joogat ühe korra varem proovinud, kuid Powerjooga oli minu jaoks ilmselgelt ülepingutus ja peale teises joogas osalemist turi ja kael eriti valusad ning puudus arusaam, mis on jooga fenomen, et seda nii palavalt armastatakse. Eile õhtul avanes mulle aga uus maailm.

Kui esialgu ei saanud ma aru, miks mu kõrval olev noormees higist lausa tilgub, nii et põrand tema ümber lainetab, siis see muutus umbes poole trenni peal, kui tundsin endalgi higiniret mööda otsmikku alla nirisemas. Jooga on pealtvaadates üsna lihtne painutustega treening, millest ometigi ei saaks ju tugevasti higistada ja lihaseid valusaks. Selles osas eksisin aga rängalt.

Olen kooli ajal kunagi väga kergelt teinud tuliseisu ja visanud silda. Need oli üsna lihtsad tegevused, mis ei vajandu isegi pingutamist. Keha oli kerge ja nõtkuv. Eile avastasin, et mu keha ei paindu enam. Teatud asendis endale vindi peale keeranud, ei suutnud ma sügavalt hingata, sest kopsud ja rasvavoldid ei mahtunud koos keerdus kehasse ära. Kui tõstsime end maast poolsilda, vajus puus randmetele, sest keha ei jaksanud seda hoida ja võttes sisse tuliseisu poosi, tundsin, kui meeletult raske mu keha äkitselt on. Ja seda suurt raskust kannan ma iga päev endaga kaasas. Mis on juhtunud selle kehaga, mida oli kerge tagurpidi taeva poole riputada? Ma olen võtnud neid asju iseenesest mõistetavatena. Ma ei ole oma keha austanud.

Tundmisega, kuidas ma ise olen oma keha aastate joogsul väärkohelnud selle nuumamise ja mitte liigutamisega, otsustasin seada sammud ka täna trenni ja püüda sellest kuu ajasest kaardist võtta, mis mõistlikult võimalik.

Nüüd on jäänud veel vaid piiramatu uudishimu kolmanda spordiklubi, Ritual osas, mille koduleht on kõige kutsuvam ja paljutõotavam, kuid millelt e-mailile vastust saada on pea võimatu. Telefonitsi nad õnneks suhtlevad. Päris kindlasti tuleb oma lõpliku otsuse langetemiseks meil ka seda millalgi väisata. Elustiil vajab muutmist.

Sparta

2010-07-29T11:22:00.001+03:00

Sparta reklaamis end kunagi varem klausliga spartalikest treeningtingimustest, nii et selles osas minu ootused mugavusele ülikõrged ei olnud. Kuigi Sparta oma kodulehel tasuta proovitreeningut välja ei reklaami, olid nad nõus seda üsna kiiresti pakkuma. Valisime välja enda jaoks StartPilatese.

Spordiklubi leidmisega meil probleeme ei tekkinud, küll aga oli meie jaoks veidi segane parkimiskorraldus, sest tundus, justkui enamik parkimiskohti olid ette nähtud mingite firmade töötajatele ning sestap sinna parkida tundus veidi kõhe. Noor näitsikust administraator võttis meid kenasti vastu, ulatas riietusruumi võtmed, treeningpiletid ning selgitas, kuhu ja kuidas minema peame. Riietusruum oli suur, üsna puhas ja lihtne. Ei mingit erilist luksust, ent kõik hädavajalik oli olemas.

Esimese hooga tekkis meil kerge segadus treeningruumi leidmisega, kuid see lahenes peagi ja jõudsime väiksesse akendeta trennisaali. Et sattusime katsetama just sel nädalal, kui väljas oli lõõmav kuumus, oli ka treeningsaalis kerge õhupuudus, mida püüdsid lahendada sinna asetatud suured puhurid. Trenn ise oli tõhus ja huvitav, treener äärmiselt meeldiv ning andis klubile lisa plusspunkti.

Natuke võiks siiski viriseda treeningruumi üle. Sedakorda oli meid treenimas ainult 7 naist ja sestap jagus ruumi üsna täpselt kõigile, kuid kirjade järgi registreeritakse sinna trenni kuni 20 osalejat. Kui trenn oleks tõesti täisbroneeritud, ei kujuta ma täpselt ette, et sinna ruumi tegelikult nii palju inimesi mahuks. Lisaks oli juba praegu õhku napilt ning sel juhul tekiks kindlasti õhupuudus. Pilates on hea ja rahulik, kuid samas ruumis midagi energilist tehes jääks ilmselgelt õhust puudu.

Viskasime pilgu peale ka jõusaali osale. Huvitav on see, et suuremad jõumasinad asuvad allkorrusel ning aeroobsed eraldi ülemisel poolkorrusel. Masinapark tundub olevat täitsa adekvaatne, kuigi üsna üksteise selga asetatud, mistõttu vaba ruumi just palju nende vahel pole. Algajale ja ebakindlale treenijale teistega nii lähestikku müttamine võib kohati tunduda veidi ebamugav.

Kui nüüd natuke veel viriseda, siis võiksid treeningsaalis olla peeglid ka teises seinas, mitte ainult ühes, sest paljude harjutuste jaoks pead end vahepeal teistpidi keerama ja sel juhul pole pilti silme ees, kas keha asend on ikka päris korrektne. Ruumi peeglite jaoks tegelikkuses on rohkem kui küll. Riietusruumis on üks väike leilisaun, mis oli parajalt kuum, kuid kasutada sai seda üksnes alasti lavale minnes, ilma midagi alla panemata (ehk siis on võimalik kasutada oma rätikut). Igal juhul on see teatavas mõttes ebahügieeniline. Probleemi oleks lihtne lahendada, kui lähedal asuksid paberkäterätid või kileja poolega paberist istumisalused. Arvan, et nii oleks ka sauna lihtsam puhas hoida.

Spartas ei ole basseini, mis on teatavaks miinuseks. Ka on paljud rühmatreeningud planeeritud algusega 17:00, mis tähendaks töölt varem lahkumise vajadust. Samas kaalub huvi üles Tallinna üks soodsamaid hindu, tuntud treenerid ja kahtlemata positiivne kogemus esmase rühmatreeningu näol.

Praeguse põhjal Spartat maha ei tõmbaks, kuid päris esimene eelistus ta ikkagi poleks.

Sport. Sport? Sport!

2010-07-28T10:56:00.000+03:00

L-ga nende rõdu terrassil istudes sattusime rääkima treenimisest ja spordiklubidest. Olen endale pikka aega igatsenud trennikaaslast, kes viitsiks käia rühmatreeningutes ja vahel ka jõusaalis ja kellega treeningueelistused enam-vähem kattuda võiks. Tundus, et selles osas meie mõtted L-ga kattusid. Lisaks ei ole ma üksi trenniskäija tüüpi.

Mõni päev hiljem hakkasime läbi lappama erinevate spordiklubide kodulehti ning valima välja endale meelepäraseid, mida võiks katsetada. Kriteeriumid olid üsna standardsed: spordiklubi võimalused (jõusaal, rühmatreeningud, võimalusel ujula), rühmatreeningute variatiivsus ja sobivus meie maitsele, kuutasu hind, personaaltreeneri kasutamise võimalus ja asukoht. Loomulikult mõjutasid meie mõtteid ka sõpradelt-tuttavatelt klubide kohta kuuldu kui ka klubide kodulehed. Nii jäid lõpuks sõelale kolm klubi, millest kahte oleme tänaseks väisanud ja üksnes kolmanda suhtes uudishimu aina kasvab. Et tutvumistega algust teha, saatsin kõigile kolmele klubile kirja sooviga osaleda koos L-ga tasuta proovitreeningus ja klubi lähemalt vaadata. Eks ole näha, kuidas asjad kulgevad.

Kas jäär on ikka jäär?

2010-07-27T09:40:00.005+03:00

Eile sattusin sirvima ühte vanemat numbrit Tarkade Klubi ajakirjast ja juhtusin huvitava artikli peale, kus arutleti teemal, miks samas tähemärgis sündinud isikud on sarnaste iseloomujoontega. Teaduslik selgitus sellele oli umbes järgmine: inimese iseloomu mõjutab see, mida sööb tema ema oma raseduse ajal, aga ka aastaajast, millised toiduained sel ajal rohkem kättesaadavad on ning ka asukoha aastaajast, kus laps sünnib. See viis mu mõtte järgmisele aspektile: kui Austraalias on aastaajad Euroopaga võrreldes vastupidi, siis kas laps, kes sünnib Euroopas märtsis jäära tähtkujus, on samasuguse iseloomuga nagu Austraalias märtsis jäära tähtkujus sündiv laps? Või on Austraalias sündiv sootuks neitsi iseloomujoontega, sest seal on sel ajal Euroopa mõistes sügise algus ehk september? Ja kui inimene sünnib Euroopas, aga kolib Austraaliasse ja elab seal väga pikka aega, kas tema iseloomujooned hakkavad muutuma, sest aastaajad käivad talle loomupoolest vastupidi?

Ehk siis kas jäär on üle maailma ikkagi jäär?

Kui ootused ei kattu

2010-07-19T12:14:00.002+03:00

Kui palju on maailmas neid inimesi, kellele võid alati kindel olla? Ma mõtlen, peale oma perekonna. Perekonna peale üldiselt võiks saada alati loota nagu ka oma teise poole peale. Aga kui palju on neid sõpru, keda sa võid tingimusteta usaldada?

On minu maailm ja on teiste maailm. Nõuda inimeselt objekti vaatlust väljaspool oma maailma vaatenurka on raske, kui mitte võimatu. Alati tehakse otsuseid lähtuvalt iseendast, harva teistest ja siiski ei suudeta olla lõpuni objektiivsed. Kui otsused puudutavad enda elu, on need alati subjektiivsed.

Mõned asjad on minu jaoks väga tähtsad. Patt oleks pilku maha salata ja väita, et pole. Ainuüksi selleks, et teised end hästi tunneksid. Ja tõenäoliselt on elus olukordi, kus ongi lubatud veidi enam enda mätta otsast asju vaadata. Vähemasti ma eeldan seda. Kui siis välispidised ootused ja lootused alati ei kattu ning infosulg ja -kadu vahepeal on tugevad, on haiget saada väga lihtne.

Kuidas ära tunda need hetked elus, mil lihtsalt naeratada ja öelda, et polnudki midagi ja läheb üle, kuigi seespidine mina on mossis ja haavunud?

10 puuda soola

2010-07-08T18:31:00.002+03:00

Vanasõna, erinevas vormingus, kõlab umbes järgnevalt: sa ei tunne inimest enne, kui oled temaga 10 puuda soola koos ära söönud. Kui 1 puud on umbes 16 kilo, siis milline aeg kulub selleks, et tegelikult inimest tundma õppida?

Arvestades, et vanad eestlased sõid soola palju: soolati ju talveks sisse kõik lihad ja kalad, sest külmikuid tol ajal ei tuntud ja seega kulus soola oluliselt rohkem kui tänapäeval. Värske Oma Maitse ajakiri selgitab, et kunagi õpetati meile inimese elutegevuseks vajaliku koguse olevat 17 kilo soola aastas. Seega: et inimest tegelikult piisavalt tunda, peab temaga umbes 5 aastat järjest koos sööma.

Aga kas vanasõna kehtib ka tänapäeval? Kas kogused on samad ja aeg pikeneb või on kogused vastavalt tänapäevale, ent aeg umbes sama?

Job interview

2010-07-01T23:57:00.000+03:00

3 p.m: Job interview. Sharp.
2:55 I´m in traffic jam. Don´t panic, I can still make it.
3:02 I´m on the wrong side of a one way street.
3:04 I park my car, run and find the building. Wrong side of the building and wrong entrance.
3:06 I´m running up from stairs and remember, I forgot to pay for the car parking.
3:07 Phone rings: company asks if I´m still coming to the interview.
3:10 I arrive to the office. I mess up the company managers´ name, although I checked it twice before I left for the interview. There goes my first impression.
3:30 My throat is extremely dry because of dancing in the sun the whole morning and I mess up some words.
4:40 I sit back to my car, relaxed and happy, turn my face to the mirror and find a huge spot of make up cream in the middle of my nose.
Despite of everything: will I get the job?

Töövestlus Kolmandasse Eestisse

2010-06-22T10:55:00.003+03:00

Paar nädalat tagasi sain telefonikõne ühest hulgimüügifirmast, kelle kuulutus on juba kuude kaupa internetis rippunud, otsides endale väidetavalt personalijuhti, kuid tööülesannete kirjeldus on suures osas kõike muud, alustades võlgade sissenõudmisest ja lõpetades sekretäri tööga. Olin seda kuulutust mitu korda vaadanud, ent otsustanud sinna mitte kandideerida, sest koht ei tundunud selline, kus ma tegelikult töötada tahaks. Ka helistanud neiu ei tundunud olevat just entusiastliku häälega.

Eile pärastlõunal sain neilt üllatuslikult uue kõne, milles nad siiski palusid mul tulla töövestlusele täna kella 10ks. Kuigi suuri panuseid ma kohale ei pannud, otsustasin siiski kohale minna ja järele kaeda, millega tegu on.

Töökohta pakkuv hulgimüügifirma asub kuskil lasnamäel. Olgugi, et olen põline lasnamäe pliks, ei suutnud ma antud maja asukohta esimese 10 minuti jooksul korralikult tuvastada. Suurema magistraali ääres ei olnud ühtegi silti, mis viitaks eemaltki antud ettevõtte asukohale. GPS viis mind küll õige numbriga maja juurde, ent GPS ei tunne tähti, ehk siis tuli mul otsida ise üles maja lisandiga h. Veidi tiirutamist ja segaduses pilguga ringi vahtimist ning oligi madal paekivist veidi väsinud välimusega maja leitud.

Maja küljel asus väike plakat antud firma nimega ning viitava noolega sõita ümber maja nurga. Veidi auklik asfalttee kulges plekkangaaride vahelt. Nii kui olin auto nina saanud maja nurga taha, vaatas mind veidi kummalise näoga sinistes tunkedes meesterahvas, kes suures metalltünnis lõket tegi, justkui oleksin eksinud. Kõik ihukarvad kisendasid pigem, et keeraksin otsa ringi ja sõidaksin minema: olin sattunud justkui 90-date alguses tehtud Tallinnfilmi, mis püüab selgitada äriajamist enne Interneti ajastu saabumist. Samal hetkel märkasin endast vasakule jäävat garaažiust, millel pisike räbaldunud, tuulest ja vihmast räsitud silt antud ettevõtte nimega, mille kohal, üsna kõrgel seismas uksekell.

Parkisin auto maja äärde, vajutasin kella ning hetk hiljem kohtusin tõelise vene laomehega: välimuselt umbes kolmekümnene, õliste teksade ja sellise kergelt läbipaistvast materjalist ilmselt Poolas või Hiinas toodetud t-särgiga, nagu kunagi aastaid tagasi Kadaka turul müüdi, nokkmüts peas nätsu närimas. Pärisin viisakalt, kust võiksin leida neiu, kes mulle helistas. Noormees mõtiskles veidi omaette, ent jõudis lõpuks siiski järeldusele, et tunneb sellenimelist isikut ja juhatas mind tagasi ümber maja nurga klaasustest sisse teisele korrusele ümber nurga hämarasse koridori, kus asus kergelt koorunud värviga tumedaks võõbatud robustne sekretäri lett. Sellist kontorimööblit pole ma ammu näinud.

Leti taga seisis teksades ja t-särgis neiu, kes hädisel häälel päris, kas tulin vestlusele. Saanud jaatava vastuse, pistis mulle pihku pehmete kaantega klade, millel lahtine paberileht trükitud küsimustega ja pastaka ning käskis täitma hakata. Otsisin endale tema leti vastas asuval veidi väsinud mustal nahkdiivanil vaba koha kellegi käekoti ja jope kõrvale (ilmselt sama sekretärineiu omad?).

Lasin kiirelt silmadega umbes 15 paberile trükitud küsimusest üle. Teemaks oli uus töölepingu seadus ja enamik neist puudutasid koondamise teemat. Esimene ja kolmas küsimus olid identsed, üksnes erinevas sõnastuses. Kaugemale ma oma süvenemisega kuigivõrd ei jõudnudki. Kõrv haaras tahtmatult vastasistuva sekretärineiu telefonikõne vestlust. Neiu oli leidnud kuskilt CV portaalist kellegi Cv ning pakkus talle sama kohta, mis mullegi. Kui teispool toru uuriti temalt, kes ta on ja miks lahkumas, teatas neiu end olevat personalijuht ning soovib õppima asuda. Ahaa, kõrge puidust barjääri taga hämaras koridorinurgas ei istugi sekretär, vaid seesama personalijuht, kelle kohale mina peaksin kandideerima?

Neiu teatas telefoni kandidaadile vaikse ja nördinud häälega palgasoovi mitte sobivuse kohta, selgitades, et nemad pakuvad eelkõige kuskile Eesti keskmise palga kanti ja lubas kandidaadiga taas ühendust võtta. Samal ajal kostis eemalt seina tagant naisterahva venekeelne jutuvadin, milles ta klienti kirus, kellega oli hetk tagasi eesti keeles viisakalt telefonitsi suhelnud. Ilmselt müügisekretär.

Kogu see situatsioon pani mind vägisi muigama. Personalijuhtimisest polnud selles ruumis, kus viibisin, ka haisugi mitte. Arvestades ette antud küsimusi, on neil ees ilmselt lähiajal suurem koondamine, kuigi töötajaid ei paistnud just palju olevat. Ka varem uuritud ettevõtte kodulehel oli info üsna kesine ning leidus ka omajagu kirjavigu. See ei ole kindlasti ettevõte, kus tahaksin töötada. Tõusin diivanilt püsti, tänasin viisakalt ja teatasin oma kandideerimisest loobumisest. Neiu vaatas mind veidi pettunud ilmel ja pobises midagi lõua otsa. Sammusin trepist alla, istusin autosse ja sõitsin minema, emotsioonid vuhisemas peas.

Ilmselt on see firma osa maailmast, kus ümbrikupalgad on ikka veel tavalised ning paljuski pole kaasaegsest ärieetikast ega -keskkonnast suurt midagi kuuldud. Sellistest keskkondadest tulevadki tõenäoliselt need umbkeelsed töötajad, kes hiljem teises firmas teatavad, et firmal on nagunii kõikide asjade jaoks oma süsteem ja nemad sellest nagunii aru ei saa. Sõna "seadus" ei tähista neile seda, mida enamikele teistele inimestele.

Tõepoolest, selleks et hinnata oma olemasolevat kogemust ja uusi võimalusi, tuleb näha ilmselt ka sellist maailma.

Asjad, mida enam ei vaja

2010-06-17T10:19:00.004+03:00

Viimasel ajal on olnud mu kasutuses mitmeid telefone, mis päriselt ei saa kunagi minu omaks. Kui varasemalt olen ma harjunud salvestama numbreid telefoni, sest seal ju ruumi on, siis nii ongi mitmed olulised telefoninumbrid telefonide vahetustega kaotsi läinud. Ja sim kaardile jäänud paljud numbrid, mida ma tegelikkuses igapäevaselt enam ei vaja.

Surfates ringi oma sim-kaardi mälus, jõudsin ma järeldusele, et võin telefonis olevad numbrid laias laastus kolmeks jagada: 1) inimesed, kellega suhtlen tihedalt ja number on pidevas kasutuses, 2) inimesed, kelle numbrit võiks vaja minna teatud küsimustes või situatsioonides, aga kellega võibolla väga tihti ei suhtle ja 3) inimesed, kelle number on telefonis, aga kellega olen tegelikkuses kaotanud pidepunkti, mille najal suhelda. Muidugi on veel ka neljandad inimesed, kelle telefoninumber peaks olema mu telefonis, aga erinevatel põhjustel seda seal pole.

Ilmselt ajapikku koguneb inimese ümber nii palju infot ja esemeid, et aeg-ajalt tuleb lihtsalt üks suurpuhastus teha. Kapist ära anda seelik, mis muidu on ilus ja armas ja nagu ei raatsikski, kuid enam korralikult selga ei lähe või katkised saapad, millega kilomeetreid koos maha vantsitud, peavad lõpuks leidma oma tee lõplikku puhkepaika prügilas. Samamoodi telefonist eemaldada numbrid, mida tegelikkuses igapäevaselt ei kasuta. Liigset pagasit pole mõtet endaga kaasas kanda.

On vaja teha ruumi uutele inimestele ja asjadele oma elus. Kui vana hõivab ruumi, ei mahu uus ellu sisse astuma. Ainus küsimus on, et päris korralikke asju niisama ära visata ei tahaks, kuid kuhu need anda või panna?

Samas peab hoolitsema selle eest, et vajadusel on olemas teadmine, kust asemele hankida uus ese või number, kui seda taas vaja peaks minema.

Keskturg on imeline

2010-06-11T13:25:00.004+03:00

Minu esmane käik Szolnoki turule ei vapustanud mind sugugi: valik oli väike, turg ise samade hindadega, mis poes, kohati ehk veidi kallimgi. Veidi varem soovitas I mul külastada Balti Jaama turgu, ent sinna ma kuidagi ei jõudnud ja olles sealt kunagi varem saanud kahtlase väärtusega kaupa, ei olnud ma sellest ka kuigi innustatud, lisaks on sinna jube kehv parkida. M soovitas läbi astuda Keskturult. Nii ma mõned päevad tagasi sammud sinna seadsingi.

Suhteliselt mõtlematu viga oli sularaha vähene kaasa võtmine, ent tuli läbi ajada sellega, mis oli. Sularahaautomaati ma ometi otsima minna ei viitsinud, kuigi avastasin selle hiljem üsna lähedalt, Grossi poe juurest. Tõepoolest, Keskturu lihavalik on lausa uskumatu. Värske ja ilusa hakkliha saab kätte juba alla 30 krooni/kilo. 90% noorlooma ja 10% sealiha hakkliha segu saigi täpselt 30 krooniga. Lisaks oli lihasaalis nii palju erinevaid lette selliste lihatükkide valikuga, et mine võta milline meeldib. Nüüd tuleb mul ilmselt hakata endale selgeks tegema, mis liha osa milleks hea on, sest praegu ma tõesti valida eriti muu järgi kui hinna, ei osanud. Puu- ja juurviljavalik on seal ka täitsa tegija ning hinnad on kas enam-vähem samad, mis poes või isegi veidi soodsamad, olenevalt sellest, mida täpselt osta. Tomatid nägid igatahes mahlasemad, küpsemad ja värskemad välja kui Rimis või Selveris samas hinnaklassis olevad. Ainult piimatoodete valik on nigelavõitu, kuigi ei saa mitte mööda minna lahtiselt müüdavast kohupiimast ja kodujuustust. Ühe asja üle pean ma veidi virisema ka: olles Keskturul tegelikult sisuliselt esimest korda, polnud mul halli aimugi, kus seal midagi asub ja lihasaali sain otsida ikka jupp aega. Selles osas oleks väike piirkondadega turuplaan turuväravas ikka väga abiks asi. Nüüd, kus esimene luure on tehtud, tuleb ilmselgelt nädala menüü ikkagi kokku panna ja asju korraga minna ära ostma, et poleks mitu korda sõitmist. Lihavaliku osas saab ilmselt Keskturust üks mu soositumaid paiku. Aitäh, M, hea vihje eest.

Tehnika geen, suure tähega

2010-06-10T22:40:00.002+03:00

Kui olin L-ga kõnet lõpetamas, teatas ta, et meil on perekonnas ikka tõeline Tehnika geen ja seda suure tähega. Vähe sellest, et minu ligiduses kipub aegamööda tehnika üles ütlema: mul pole olnud ühtki mobiiltelefoni, mis poleks garantiiremondis või niisama remondis käinud, viimase ostis Elisa isegi tagasi; arvutid hakkavad crashima, kui neid kasutan, või muutuvad niisama aeglaseks ja koduarvuti klaviatuuri pooled nupud on lakanud viimase paari nädalaga korralikult töötamast; hommikul smuutit köögikombainiga tehes avastasin selle plastikust korpusest suure lõhe, kuigi kombain on alles poolteist aastat vana.

Teada on, et mu isa käes ei püsi kottide lukud ja autod kipuvad lagunema (või on asi selles, et ta eelistab alati osta pigem autosid, mida palju ei liigu ja tahab olla veidi eriline). Nüüd oli ta ostnud pool aastat tagasi uue trimmeri, millega maal mõnus suurt rohtu niita, ent et talv vahele tuli, polnud peale ostmist keegi seda pakendist välja võtnud. Ja ennäe üllatust: trimmeri plastikust korpusest vaatas meile vastu suur pragu. Tutt-uus trimmer ja katki. Samas ei tule ju selle peale, et peale poest kauba ära toomist üle kontrollida, ega kuskil ükski asi katki või praguline pole. Usaldad ikka poest saadavat üldjuhul kvaliteetset kaupa. Sellised asjad saavad ilmselt juhtuda ainult meie peres.

Ilmselt pole minu tehnikaaura või siis perekondliku tehnika geeni asi mitte selles, kes istub masina ja tooli vahel, vaid mõjub ka veidi kaugemale. Hakkasin uurima kui palju me oma Austraalia reisiga Etihadi kliendikontole M-ga koos punkte kogusime. Vaatan üht ja teistpidi, kasutades isegi nende miilikalkulaatorit, ent ei saa kuidagi seal olevat summat kokku, vaid ikka veidi enam. Ilmselt oli tagasilennul Austraaliast arvesse läinud ainult M lend, minu oma jäänud arvestamata. Kuidas, mine võta kinni. Ja loomulikult olin ma ühe lennu boarding passi kontsu suutnud ära visata, arvates, et seda nagunii vaja ei lähe, kuna check-inis kinnitati meile igal pool, et punktid lähevad kenasti arvele. Egas midagi, kirjutasin jälle ühe pika kirja. Nüüd ootan lisaks Air Balticule vastust ka Etihadist. Ma kohe oskan.

Asjaajamine lätlaste moodi

2010-06-03T12:44:00.003+03:00

Kui 21. mai õhtul Tallinnas maandusime, võtsin sammud juba tuttava pagasiteeninduse poole lennujaamas. Mul on kuidagi pagasiga ikka jopanud, et kuskil midagi väikest ära lõhutakse. Õnneks suuremaid lõhkumisi pole veel olnud. Olen korra varem saanud niimoodi uue kohrvi ja kohvri asenduseks raha. Sedakorda oli katki matkaseljakoti pagasikate. Hiljem kodus avastasin, et ka kotiga kaasas olnud matkapeegel oli kildudeks.

Registreerinud kahju kenasti ära, pöördusin eelmise nädala lõpul Ergo kindlustusse, kus mul ka pagasikindlustus lisaks reisikindlustusele tehtud oli. Pagasikindlustust tehes ei kontrollinud ma seekord, kas ka mingi omavastutus on. Ja nagu Murphyle kombeks, oli omavastutus täiesti olemas: 500 krooni. Et pagasikate maksis üksnes kaks ja poolsada, soovitas kindlustus pöörduda otse lennufirma poole.

Täna võtsin end lõpuks käsile ja hakkasin uurima, kuidas Air Balticuga pagasikahju käsitleda. Nende kodulehel on kenasti olemas info, mis andmed neile edastada tuleb ning ka blanektt, mida arvutis täita ei saa. Lennujaama kahjuraport, pardakaardid, pagasikleepsud, tsekid jms tuleks edastada klienditeenindusele. Mida aga pole, on klienditeeninduse aadress.

Kui võtta lahti nende kodukalt kontaktinfo, leiab Tallinnas kaks piletimüügikohta, millest ühel ka lauatelefon olemas. Kui sinna helistada, ütleb automaatvastaja, et neil on nüüd uus lühinumber kõnehinnaga 8 eek/minut ja palub hoopis sinna helistada. Egas midagi, kui muud varianti pole. Helistasin lühinumbril ning sattusin automaatvastaja otsa, mis mind kenasti tervitab ja teatab, et helistan tasulisele numbrile 8 eek/minut. Seejärel ühendatakse mind uue automaatvastajaga, mis palub eestikeelseks teeninduseks valida nr 1. Korraldus saadud, ühendun kolmanda automaatvastajaga, mis teatab, et kõik teenindajad on hetkel hõivatud ja palub mul ootele jääda. 8 krooni minutis.

Kui olin 2 korda proovinud niimoodi helistada ja mõnda aega tulemusteta oodata, sai mul villand. Valisin Skypest otsekõne Lätti Air Balticu klienditeenindusse ning rääkisin seal oma jutu inglise keeles ära, et mina ei saa aru, kuhu ma oma dokustaadid edastama peaks. Noormeespalus mul teispool toru viisakalt kirjutada e-mail nende klienditeenindusele inglise keeles, lisades juurde võimalusel fotod tekkinud kahjust ja kogu vajaliku informatsiooni. Antud soovitus ei läinud küll nüüd päris kokku kodulehel olnuga, kuid mis seal ikka.

Et vältida igasuguses bürokraatias juhuseid, kus teatatakse, et mingid olulised andmed on puudu ja sestap kahju hüvitis on tagasi lükatud, tegin fotokaga korralikud pildid kõikidest tšekkidest, kahjustada saanud pagasikattest ja peeglist, pagasikleepsudest ja kahjuraportist ning panin teele. Nüüd jääb vaid loota positiivsele vastusele.

Eksperiment: 1000 krooniga kuus kahekesi söönuks

2010-06-02T13:37:00.008+03:00

Nagu selgus, on tänapäeval töötu abiraha 855 eek/kuus, mis laekub pangaarvele mingil hetkel kuu algupoolel ilmselt. Sellega peaks siis kuu aega hakkama saama: ilmselge on, et see ei ole füüsiliselt võimalik. Reisist tekkinud väikesed finantsaugud tuleb aga kuidagi meil M-ga ära katta ning sellest sai alguse minu uus eksperiment: kuidas on võimalik söönuks saada kahekesi 1000 krooniga kuus.

Endale kehtestatud reeglid on tegelikult hästi lihtsad:
1. 1000 krooni hulka peavad mahtuma hommiku- ja õhtusöögid. Sinna hulka ei arvestata majapidamistarbeid jms kulutusi, vaid üksnes söögiasju.
2. Kui lõuna võetakse kodust tööle kaasa, siis on võimalik alles jäänud lõuna raha eest kas suurendada toidu eelarvet (50 krooni miinus koduse lõuna hind), et mingi päev endale siis midagi enamat lubada, pakkuda sõpradele kooki ja pirukat ning nautida Jaanipäeva, või lubada endale midagi veidi enamat nt nagu õlut. Mina küll tööl ei käi, aga asjade võrdsustamiseks leppisime M-ga kokku mõlema tarbeks võrdse kuu lõunaeelarve. Muidugi - mida vähem kulutame, seda parem, aga päris rohukõrt lõhki ajada ka ei tasu.
3. Lubatud on kasutada kõiki kodus juba olemasolevaid toiduaineid või mujalt saadavaid (nt Hiiumaalt toodud rabarbereid) ning nende hinda kuu eelarvest maha ei arvata. Mitte, et mul eelnevalt kuigi suured varud kodus kapis ootaksid.

Tegime esimese katsetusega algust juba esmaspäeval, kuigi siis oli veel mai. Eks ole näha, kaua me oma plaanist suudame kinni hoida, aga proovima vähemasti peab. Orienteeruvad toiduhinnad lisasin ka exceli tabelisse, et pärast endal kergem jälgida oleks.

Paljud inimesed arvavad, et turul on kõik oluliselt odavam, kui poes. Teades, et Nõmme Turg oli ennevanasti üks kallimaid, seadsime eile T-ga sammud Szolnoki turule. Tuleb nentida, et ilmselt olenevalt poest, millega võrrelda, on osa hindu krooni-paari võrra kilo pealt soodsamad või siis sootuks kallimad. Nt viimati Selveris kartuli hinda vaadates jäi mulle meelde 7 kr/kg, turul sai 6-ga, samas XL Säästumarketis oli kilo hinnaks vaid 3,90.

Kui olime pisikesel mustamäe turukesel T-ga juba veidi aega ringi patseerinud ning vajasin hetke aega hindade takseerimiseks, palusin T-l istuda, et ta end mugavamalt sagivate pensionäride vahel tunneks ning ta kellelegi jalgu ei jääks, mispeale kõrval leti ees seisev vanem meesterahvas päris müüjalt, kellega see noor naine, vihjates minule, tema kõrval küll räägib? Kas on ta peast täitsa ära pööranud, et omaette jutustab. Müüja arvas, et koeraga, mispeale vanahärra taas kostis, kui naljakas see ikka on ning päris normaalne vist ei ole. Oijah, loom on ju samasugune elusolend kui inimene. Lapsega turule tulles ei vaata keegi sind imelikult, kui temaga vahepeal räägid, kuigi ta adekvaatset juttu vastu ei pruugi rääkida, koeraga suhtlemist peetakse aga vaimunõrkuseks. Koer aga tahab samasugust suhtlust kui teine inimenegi.

Vahel retsepte lugedes on mul tekkinus küsimus, kuidas antud kogusest tegelikult nii mitmele inimesele jätkub nagu ette nähtud on. Kui ei jätku, kas ma olen siis oma mao välja venitanud ja harjunud end üle sööma? Esialgu igatahes püüan retseptis antud kogustest üsna täpselt kinni pidada. Esimesteks katsejänesteks said pasta kodujuustupestoga (~380 kcal ports), võileivad singi ja juustuga (~379 kcal), värskekapsa-hakkliha hautis keedukartuliga (~335 kcal), hommikueine-smuuti (~213 kcal ports) ja tatravorm hakkliha ja punapeediga (~490 kcal ports).

Tööd otsides

2010-05-27T11:37:00.002+03:00

Kui ma oma blogi lõin, siis omaette mõtlesin, et tööst ma siia kuigivõrd kirjutama ei hakka. Kuna minu elust suurema osa moodustaski töö ning kõik sellega seonduv, ka rääkisin ma sellest palju, siis ei tahtnud blogi tööpõhiseks muuta. Nüüd olen aga ikkagi sunnitud ilmselt looma töö märksõna. Muidugi on asjaolud vahepeal muutunud: minu elu koosneb praegu eelkõige töö otsimisest lisaks miljonile muule tegevusele.

Reisil olles saatsin oma CV ära mitmele konkursile, mida kaalusin hoolikalt. Sain isegi paar telefonikõnet sooviga vestlusele kutsuda, kuid paraku teispool maakera olles pole nii lihtne kutsuja soovi täita. Eks need juhused võisid mulle maksma minna ka mõned töökohad. Samas, ega ükski vestlusel käik garanteeri veel töökohta. Üks tööpakkuja, nimetagem teda firmaks X, palus mul vestlusele tulemise asemel teha kodutööna essee teemal "My involvment to developments of myself and company X". Essee sai valmis kirjutatud ühel palaval õhtul tee äärde ööbima jäädes campervani voodil lebotades. See võttis aega tunde ning nõudis korralikku mõtete kogumist, sest pea oli parajalt tühi ega suutnud keskenduda reisilt kuidagi tööle. Lõpptulemusega jäin aga ise üsna rahule. Kummalisel kombel isegi niivõrd, et praegugi seda lugedes on tunne, et see sai täpselt selline, nagu pidi: midagi pole ülearu ega puudu, kõik on justkui omal kohal. Ainult kahju, et see firma ei pidanud esseed nii heaks, kui mina. Kuigi, tuleb au anda, eitavat kirja saates nad pidasid mind Top 3 kuuluvaks kandidaadiks, isegi minuga silmast silma kohtumata.

Milline on küll see firma, mis peab saama osaks minu edasisest saatusest?

Home, sweet home

2010-05-21T22:43:00.000+03:00

Kõige viimast reisiblogikirjet on kõige raskem kirjutada. Reisiväsimus rusub õlgadele ja pea selgusest on asi üsna kaugel. Lennukis istumisest on liigesed ja jäsemed üsna kanged, uni vaheldub kõikvõimalikel hetkedel energiahoogudega ning nina igatseb värsket õhku. Kui lõpuks koju maandud, on blogi viimane, millele mõtled.

Kui Abu Dhabis lennukisse istusime, oli kell öösel kohaliku aja järgi pool kolm. 7 tundi hiljem kella 7ks pidime olema Londonis. Järelikult tuleb seda lendu kasutada võimalikult palju magamiseks, et püüda oma keha kella keerata ajatsoonidele vastavalt õigeks. Ent meie lennu väljaminek viibis kolmveerand tundi: üks tõmmunahaline briti kodanik saabus lennukisse kellegagi sõneledes, mis tõi kaasa omalt poolt kaebuse lennumeeskonnale ning nurina ümberkaudsetest pingiridadest. Lennumeeskond võttis vastu otsuse, et konfliktiga pardal nad õhku ei tõuse ja 280 reisija lennureisi rikkumisega ei riski, nii et noorhärral tuli lennukist lahkuda. Tema kott pagasi hulgast üles leitud, sai lennuk lõpuks startida. Mis temast aga edasi sai, ei kujuta ette. Kas pidi ta ostma endale ise uue lennupileti või katab selliseid olukordi ka reisi katkemise kindlustus? Igatahes tema olukorras olla poleks tahtnud.

Londonisse jõudes tundsin, kuidas silmad olid lendamisest väsinud - isegi suures kirjas olnud lennujaama tekste oli raske lugeda ning kõik oli mitmekordselt ja topelt. Silmade kissitamisest polnud mingit kasu. Õnneks tunni-paari jooksul see möödus ja kõik muutus endiseks. Ootasime oma pagasi ära, seadsime kotid selga ning asusime otsima bussi, mis meid Heathrowst Gatwicki lennujaama viiks. Eelnevalt olin netist lugenud, et piletiputka on lennujaamale lähedal ning mugavalt korraldatud, ka bussid pidid käima üsna tihti. Saimegi endale piletid soetatud 39 naela eest kahe peale (milline röövimine!) ning 20 minuti pärast saabus mugav, nahkistmete ja jalatugedega kaugliinibuss viisaka bussijuhiga, mis läbib oma teekonnal mõlemat lennujaama. Bussi astudes uuris juht meilt kummas terminalis meil maha tuleb minna: north või south. Ükskõik kui palju ma oma ajusopis kolada ei püüdnud, ei kiljunud seal ükski infobitt mulle õiget vastust. Nii tuli meil bussis istused A-le sms saata ja paluda tal see netist järele uurida. Veidi enam kui tunnikese pärast olimegi Gatwickis kenasti kohal.

Riia lennuni oli omajagu veel aega. Vaatasime lennujaama poodides ringi ning jõudsime järeldusele, et UK-s on tehnika üsna kallis. Mul oli kiusatus allutada end raamatupoe pakkumisele osta 4 raamatut 3 hinnaga, kuid hetk hiljem jõudsin järeldusele, et ei viitsi neid kuidagi tassida ja ilmselt poleks see ka hetkel kõige otstarbekam kulutus.

Air Balticu lennuk oli tugev kontrast Etihadi omaga. Istmed olid ebamugavamad, lenukis meeletult palav nign õhku justkui polnudki. Naljakas Etihadi lennukis oli see, et olgugi pardal olevast suurest reisijate arvust ja väikestest lastest, ei häirinud kellegi omavaheline jutustamine, puudus lärm ning laste kisagi oli peaaegu märkamatu. Air Balticu lennukil tundus nagu oleksid sattunud kihavale linnatänavale, vaikusest polnud seal juttugi. Istmevahed olid kitsad ning M seljataga istunud väike tüdruk otsis endale ilmselgelt tegevust tema jaoks pikaks lennuks, togides aeg-ajalt seljatuge jalgadega. Nii kui maha istusin, tundsin, kuidas paremast põlve õndlast alates jalg momentaalselt ära suri. Meeletu väsimus valdas mind, suutmata silmi lahti hoida veidikesekski. Nii suikusin magusasse ligi 3 tundi kestvasse unne.

Riia lennujaamas olime juba parajalt pehmed. Lennukilt maha astudes tuli meil lennujaama jala mööda platsi tulla, ent ma ei mäleta, millal ma oleksin värsket õhku rohkem nautinud. Soe tuul keerutas juukseid ning mul polnud mitte mingit tahtmist õuest lahkuda. Sisuliselt olime olnud viimased 48 siseruumides: lennukite vahetusel läksime koridoridest otse lennujaama ja tagasi lennukisse, kordagi õue saamata. Ka Londonis lennujaama vahetades astusime lennujaamast välja katuse alla, sealt otse bussi ning tagasi katuse alt läbi lennujaama. Riias tundus, justkui poleks me päikest näinud päevade kaupa. Kaalusime isegi lennujaamast välja minekut, et kasvõi tunnike lihtsalt istuda värskes õhus, kuid viitsimata uuesti ja uuesti turvakontrolli läbida, jätsime selle tegemata. Lennukist maha astudes tuli meil taas läbida turvakontroll ning passikontroll. Lennuväsimus oli nii piisavalt suur, et passikontrolli minnes ei suutnud me kuidagi valida õiget putkat: ühes olid ametnikud, kuid põlesid kirjad "All visas and all passports", teises, mis mõeldud EL kodanikele, polnud aga ühtki ametnikku. Jalad võtsid automaatselt suuna EL kodanike putka poole. Õnneks ametnikud parandasid meid kiiresti ja passikontrolli saime läbitud kenasti.

Otsisime üles värava, kust meie viimane lend läks ning seadsime end sinna mugavalt sisse. Koridoris kuuldud eesti keel liigutas lausa kõrvu - see kõlas nii hästi. Viimast paari tundi püüdsin ära kasutada piltide sorteerimiseks, et teha juba valmis mingigi slideshow, ent 3200 pildi läbivaatamine ja neist valiku tegemine võtab meeletu aja. Isegi liiga pika. Nii ei jõudnudki ma piltidega kuigi kaugele, enne kui saime astuda oma viimase lennu pardale. Kodu oli käega katsutavas kauguses.

Tallinna lennujaamas avastasin, et minu koti pagasikate oli auguline. Mis sellega Londonis või Riias tehti, mine võta kinni, aga augud olid sees. Vormistasin juba tuttava protseduurina purunenud pagasi teate ning astusime lõpuks lennujaama avalikku tsooni. Üllatus oli parajalt suur, nähes vanemaid vastas olevat - nii armas neist. Olenemata õhtusest ajast tundus meil energiat olevat veel ülearugi. Käisime A-ga Ülemiste Rimist läbi, haarasime natuke söögipoolist ja resti soodsat õlut ning asutasime end meie juurde. Õues oli kolmveerand kümne kohta õhtul harjumatult valge, kottpimedusest polnud jälgegi. Võililled õitsesid, rohi oli lopsakalt roheline ning maja ees hakkasid sireli pungad lahti minema. Väljas oli tõeline kevad.

Kodus ootas mind üllatus, mida poleks osanud unes ka näha: köögi kapi peal oli puutud korv maitsetaimede ning väga hea kvaliteetkohvipakiga. Ei ühtki silti, ega vihjet. Meie jaoks käisid peast läbi ainsad kaks võimalikku valikut: M ema, kes ilmselt oli vahepeal linnas käinud, või A, kes varakevadel pottidesse külvatud maitsetaimede eest lubas meie äraolekul hoolitseda. Kohvi oli aga rohkem A käekiri. Aitäh, A ägeda kingituse ja üllatuse eest. Ma tõesti poleks osanud seda oodata.

Südaöö paiku kukkusime M-ga mõlemad järjest ära. Tugev väsimus niitis meid poolelt jalalt ja sõnalt. Hea oli uinuda enda voodis. Peale 47 tundi järjest reisimist, 27 tundi lendamist ja 6 lendu olime lõpuks ometi kodus.

3 tehtud, 3 veel

2010-05-20T23:31:00.003+03:00

Täna hommikul ärkasime vara: kell äratas juba 4 ning poole 5 ajal ootas takso ukse ees. Kiire võiku viimastest jääkidest hambusse, kotid selga ning teisi äratamata vaikselt minek. Lennujaamas saime check-ini üsna kiirelt tehtud ja asutasime end ootama, et lennukile sättida, kui uurisin M-lt, kas ta telefon on ikka kaasas. Kinnitas, et on. Hetk hiljem, kui sellele helistasin, ei helisenud seda aga kusagil. M telefonile vastas hoopis inglisekeelne meesterahvas - taksojuht, kelle taksoga lennujaama sõites M taskust telefon oli istmele pudisenud seda märkamata. M lippas lennujaama hoonest välja, viskas taksojuhile väikese rahakupüüri, mille kiirelt taskust leidsin ja astus uuesti turvakontrolli sappa. Sedakorda läks telefoniga õnneks - hea, et nii viimasel hetkel märkasime.

Esimese 2 tunnise lennu Cairnsist Brisbane magasin mõnuga, sest öösel ei saanud kuidagi normaalselt sõba silmale. Läksime tuttu peale südaööd ja mul oli koguaeg tunne, et magame sisse.

Brisbanes on siselendude terminal ja rahvusvaheliste lendude terminal eraldi. Kogusime oma pagasi, ostsime pileti AirTrainile, sõitsime peatuse ning sättisime end uut check-ini tegema. Teenindaja, kes meiega toimetama pidi, ilmselt oli alles poolunes või polnud tal olnud väga hea hommik. Ta uuris, mis lennufirma on BT. Pakkusin talle Air Balticut, kuid ta ilmselt ei saanud aru, mida ma ütlesin. Kui ta oli mõnda aega paberites tuhlanud ja Air Balticu üles leidnud, tegi ta meile tõsise märkuse, kuidas me ikka peaksime teadma, millise firmaga edasi lendame. Mnjah. Seejärel ei saanud ta aru, miks tal ei õnnestunud meie pagasile lõpuni kohe check-ini ära teha. Mina pakkusin vastuseks eesoleva lennujaama vahetuse Londonis. Tema aga kutsus teise teenindaja, uurisid arvutiekraani ja seletasid jupp aega omavahel midani ning siis jõudis ta täpselt samale järeldusele. Ka saadud boarding passid olid meil veidi erinevad, kuigi tegime check-ini korraga: minu oma väravasse mineku aeg oli 15 minutit hiljem kui M-l ja värava number puudus, ekraanil vilkus aga aeg veel pool tundi hilisem M-i piletile märgitust. Et meil oli aga aega, siis lõppeks polnudki vahet.

Kui ma hommikul ärgates teadsin, et meil on 5 lendu jutti, enne kui koju tagasi jõuame, siis selgus, et eksisin. Oli 6. Nimelt lend Brisbanest Abu Dhabisse teeb umbes pooleteisttunnise vahepeatuse Singapuris, kus osa reisijatest vahetub ning lennukit puhastatakse ja tangitakse. Vahepeal on hea korra jalgu sirutada ja maapinda tunda, kuid see tähendab taas uut õhku tõusmist ja maandumist. Singapurist edasi lendasime sama lennukiga, millega sinnagi, kuid kogu käsipagas lennukist tuli kaasa võtta ja uuesti turvakontroll läbida.

Abu Dhabis lennukist maha tulles ja väravat vahetades uuele lennule minnes tuleb samuti läbida turvakontroll käsipagasile. Lisaks dokumendikontroll enne lennukile minekut. Meil on asi juba muutunud harjumuspäraseks: kotid kiirelt lindile, taskud hoiame tühjadena ja midagi metalset ei kanna, et detektorist oleks lihtsam läbi minna.

Seni oleme Austraalia aja järgi nö ärkvel olnud (lennukis mõningat tukastamist ei loe ma hetkel magamiseks) ligi 27 tundi, millest 2+7+7 juba lennanud. Umbes 7-8 tunnine lend peaks Londonisse veel ees olema, siis lennujaama vahetus, lend Riiga ja lõpuks reede õhtuks koju. Juba praegu tunnen, et jalad on kergelt paistes pikast istumisest ning ajatsoonid ja -tajud on täiesti sassis.

Lisaks on naljakas see, kuidas reisi jooksul mõned asjad muutuvad. Kui Austraalia poole lendasime, tundus, et lennukis ei jõua kõiki pakutavaid filme, mida tahaks, ära vaadata ning pikk lend jutti Melbournei Abu Dhabist ei tundunudki niivõrd pikk. Samuti lennukis saadud toidu sõime üsna korralikult ära. Nüüd enam kogu toitu ei taha, pigem jääb miskit ikka järgi. Ka tundub, et paljud filmid on juba vaadatud ja tahaks muud vaheldust. Sellegipoolest on Etihadi lennukid ja teenindus väga tasemel, nii et kui edaspidi saaks lendudeks firmat valida, valiks ma ikkagi Etihadi - ega nad asjata pole tunnistatud 2009. aasta World Travel Awardsil kahe tiitliga: World´s Leading Airline ja World´s Leading First Class. Lisaks on Etihadi lennukites olemas iga istme juures rahvusvaheline pistikupesa mobiili, läptopi vms laadimiseks, mida on hea ära kasutada, sest lennujaamades, kui seal on isegi tasuta wifi (Brisbane rahvusvahelises lennujaamas nt pole) ilma kasutajanime eraldi sebimiseta (seda nt peab tegema Singapuris), siis pistikupesadega on avalikes kohtades ikka tõeline kriis - Abu Dhabi lennujaamas eelmine kord ei leidnud me ühtegi.

Pooled lennud on läbitud, enamus pikematest peaks olema juba seljataga, kuigi pikim on just ees tulemas. Kui oleks võimalik ühest maailma otsast teleporteeruda teise, reisiks ma ilmselt rohkem meeleldi. Tahaks juba kodus olla. Varsti näeme!

Vihmametsa km on pikk

2010-05-19T23:14:00.000+03:00

Võtsime endale rahuliku hommiku ja sättisime end mõttes Austraaliast lahkuma. M kopeeris fotokast pilte arvutisse, mina lebotasin niisama. Kuskil lõuna paiku arvas A, et nüüd oleks meil vaja süüa ning tõi lagedale eelmisel päeval valmis ostetud salatid ja tortillad. Lõunalauas asusime mõtisklema, mida oma ülejäänud päevaga pihta hakata.

Tegin avastuse, et oma uute matkapapudega, mis Eestist reisi tarvis kaasa ostetud sai, polegi ma veel kordagi kusagil käinud. Ja vihmamets on ka korralikult nägemata. A pakkus välja päevaks auto rentida ning mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse vihmametsa sõita. Ühtegi väga soodsat autorendipakkumist aga netis kohe silma ei hakanud, sestap otsustasin minna S-lt kõrvalt toast küsima, ehk on lähedal mõni vihmamets, kuhu saab jalgsi minna või vähemasti Cairnsi kaootilise ühistranspordiga. S, olnud mõnda aega tagasi kümmekond aastat järjest vihmametsa giid, osutas sõrmega aknast välja veidi eemal seisva mäe peale: vihmamets, jalutuskäigu kaugusel. Isegi metsaraja kaart oli tal olemas, millest meile kaasa koopia tegi.

Jalutasime umbes pool tunnikest kuni jõudsime botaanikaaiani, mille kõrvalt vihmametsa mägi pihta hakkaski. A ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas taimed, mida meie oleme harjunud potis kasvatama, siin nii suured, lopsakad ja otse looduses kasvavad on.

Vihmametsa rada algab üsna botaanikaaia kõrvalt. Valida on punase ja sinise raja vahel. Kui valida sinine, mis on pikem, tuleb punane nagunii läbida. Otsustasime pikema kasuks. Jõudsin just pilgata, et Austraallased on ka vihmametsa asfalttee teinud kui tee otsa sai ja muutus kitsukeseks liivaseks rajaks, mis kaetud puulehtede ja suurte tugevate puujuurtega. Pikem rada ei tundunudki kuigi pikk: kõigest 5,4 km. Arvestades, et inimene liigub keskmiselt 5-6 km/h, siis peaks umbes tunnike kuluma selle läbimiseks. Rajakaart, mis S meile andnud oli, näitas aga 4-5 tundi. Et oli juba pärastlõuna, kahtlesime veidi, kas ikka pikemale rajale minna. Samas oli raja alguses silt, et peale kella 4 on teele asumine ohtlik – sel juhul ei pruugi enne pimedat tagasi jõuda ning pimedas võib teelt kergelt eksida ja see raskendab leidmist oluliselt. Kell oli just saanud 3, seega oli meil pimeda tulekuni aega vähemalt 3 kui mitte isegi peaaegu 4 tundi.

Raja kõrgeim tipp, milleni tuli jõuda, oli 360 m kõrgusel. Tee sinna polnud aga sugugi lihtne. Mitmed trepid olid tekkinud looduslikult puujuurtest, rada kulges pidevalt mööda üsna tugeva nurga all olevaid orge ja künkaid. Mõnest kohast oli rada läbimiseks üsna kitsas, teisest laiem, et järsult ühest küljest alla langev. Mööda looklevat kord liivast, kord lehtedega kaetud, kord kivist, kord juurtest läbisegunenud metsarada kõndimine võttis aega oluliselt rohkem kui oleksime arvanud. Samas ütles S meile kodus rajakaarti andes, et tema tippvormi hetkedel läbis ta sama raja tunniga, mistõttu meil peaks ehk aega minema umbes paar tunnikest.

Ligi 2 tundi peale matka alustamist olime läbinud teekonnast umbes 3/5. Et tee esimesel poolel me märke leida ei suutnud, mis oleksid vihjanud palju me läbinud juba oleme, oli hea S poolt saadud kaarti kaasas kanda ning aeg-ajalt arvata kuhu jõudnud oleme. Kui umbes 60% teest on läbitud, tuleb ette vaateplatvorm, milleni viib eraldi 400 m pikkune rada. Enamik vaadetest avaneb otse Cairnsi lennujaamale ja vähem linnale. Tegelikult ühtki päris head vaadet otse linnale meil leida ei õnnestunudki. Küll aga poolel teel olevas vaateplatvormis, mis on väikes ekünka otsas, tundub, nagu oleksid jumalast hüljatud kohas. Ja ühtäkki avastas M posti otsas olnud metallkapist külalisteraamatu. Seda ei oleks osanud me kuidagi otsidagi. Ja nagu näha, on mäenõlv tegelikult üsna populaarne. Enne meie külastust oli samal päeval sinna sissekanded teinud veel kahed külastajad.

Vihmamets on imeilus. Ülisuured jämedate vartega puud on seal kasvanud ilmselt aastasadu. Temperatuur on niiske ja veidi jahedam, kui linnas, ent pikemal jalutuskäigul on pigem tunne, justkui oleksid aurusaunas või poolsoojaks köetud pideva leiliga soome saunas. Riided olid higistamisest nii ligamärjad, et võinuks sealt rahulikult vedelikku välja väänata. Ja kaasa võetud veepudel kulus marjaks ära. Silmaga on lihtne märgata kohti, kus märjal hooajal või kunagi varem on kuskilt jõgi või oja alla nirisenud mäetipust. Kivid selle teel on lihvitud vee poolt siledaks ja paindlikuks. Vihmametsa taimestik on äärmiselt lopsakas. Paljude puude lehed on kaetud justkui vahakihiga, olles paksud ja tugevad. Palmipuud kasvavad otse jõeorust kõrgele taeva poole. Mitmete puude varred nii jämedad, et ka kolmekesi kätest kinni võttes ringi ümber puu ära ei teeks. See loodus on võimas.

Lõpetasime oma jalutuskäigu täpselt enne pimeda saabumist, olles tagasi algusesse jõudnuna rampväsinud. Pidevast üles-alla ronimisest mööda trepiastmeid olid kannikalihased ja põlved üsna läbi, lisaks tundus kehas olevat veel hulgaliselt neid lihaseid, mille olemasolust meil aimugi polnud. Nüüd oli vaja veel kõmpida metsast tagasikoju ning teepeal teha umbes kilomeetrine sissepõige supermarketisse. Jalad ei tahtnud kuidagi sõna kuulata. Päris kindlasti läks meie ligi 4-tunnine jalutuskäik arvesse kui eraldi treening.

Kuigi A oli viibinud Austraalias juba märtsi keskpaigast ning tagasi Poola läheb juuni keskel, polnud temagi veel proovinud känguru liha. See tundus aga ilus lõpetus olevat meie reisile. Haarasime poest maitsestatud känguruliha ja veidi salatimaterjali, ülejäänud õhtusöök tuli kokku keerata eelnevalt valmis ostetud toidust, mida kaasa tassida polnud enam mõtet. Enne kassadesse jõudmist päris A meilt, kas oleme söönud Timtame ja Vegemitet. Vegemitest olin veel kuulnud, Timtam oli minu jaoks aga hoopis võõras sõna. A arvas, et neid proovimata ei saa me Austraaliast lahkuda.

Tagasi S juurde jõudes, imestas S-gi hoolega, et me Timtamist miskit kuulnud polnud. Timtami nime kannavad Austraalias tehtud šokolaadiküpsised, mis meitsevad veidi nagu Kismeti šokolaad, aga on veidi enam šokolaadised. Timtam slum pidi olema kõige populaarsem moodus nende söömiseks: hammustad ristkülikukujulisest küpsisest ära kaks diagonaalis vastastikku asuvat nurka, kastad ühe otsa kuuma kohvi või tee sisse ja imed teisest otsast samal ajal. Läbi küpsise imandunud jook omandab mõnusa šokolaadise maitse ja pehmeks läinud ots sulab suus hiljem imeväel. Tõepoolest, oleks me need enda jaoks varem avastanud, oleks me mõtlemad M-ga ilmselt omajagu kaalus juurde võtnud.

Õhtusöögiks tehtud känguruliha maitses äärmiselt hõrgult. Pigem jättis ta oma mahlase hõrksusega mulje, justkui oleks keegi veiseliha ristanud kanalihaga, lisaks pidi olema kängu liha oluliselt madalama rasvasisaldusega kui muud ja sestap tervisele ka kasulikum. Miks Austraalias aga känguliha nii palju ei hinnata ja pigem veist, mine võta kinni. S arvas põhjuseks olevat kommertsliku kasumi, kuigi ei lambad ega veised ole Austraalia loodusele loomulikud, nagu pole loomulik ka nendele loomadele vajalik sööt. Kängurud seevastu kasvavad Austraalia looduses imehästi, kuid nende jaoks erladi farme ei ole. Ka poes müüdav liha on metslooma oma.

Vegemitet, mille peal Austraalia lapsed üles kasvama pidid, me aga proovida ei jõudnudki. A ei lasknud meil seda viga kuidagi teha ning surus poest ostetud väikse purgi mulle kotti kaasa, et kodus ikkagi ära proovida saaksime. Eks siis ole näha, kui lõpuks seda maitseme, kuidas tundub.

Peale õhtusööki olin nii väsinud, et meeleldi uinunuksin koheselt diivanile, kuid kott vajas veel ümber pakkimist. Et meie lennuk tõuseb hommikul õhku kell 6, peame ärkama 4 ajal ning S tellis meile ette takso juba poole viieks ära. Seega hommikul enam pakkida midagi ei ole mõtet. Kotid suure vaevaga kokku saadud, astus M kaalule: kott oli paar kilo ülekaalus. Egas midagi, raskemad riided välja ja käsipagasisse – seal oli meil veel kaalus ruumi. Kell on juba üle südaöö, nii et magamisaeg jääb napiks, kuid eks meil on ka 5 lendu ja 2 päeva aega lennukis suikuda küll.

Aitäh S ja A suurepäraselt veedetud reisi viimaste päevade eest. Tõepoolest, tunne oli kodune ja nii hea, et lahkuda enam kuidagi ei viitsinudki. Couchsurfingu kogemuseta olnuks meie reis ilmselt oluliselt igavam.

Kuival jalal keset ookeani

2010-05-18T22:10:00.000+03:00

Eile hommikul pidime olema sadamas juba pool kaheksa. S pakkus end lahkesti meid sadamasse ära viima - sellega säästsime päris mõnusa taksoraha ja koha otsimise vaeva. Ocean Freedomi kaater on mõnusalt väike: sinna nad üle 40 inimese pardale ei võtagi ning paar inimest alla selle oli ka meie kruiisi peal. Hommikul oli taevas pilvine ning tuul tõusnud, mistõttu vastu lainet sõitmine loksutas omajagu ja pritsis vett üle pardaservade, nii et M-l õnnestus korra oma särkki seljas märjaks saada.

Kui Great Barrier Reefile jõudsime, hakkas ka päike pilve varjust piiluma. Ja niimoodi vahelduva eduga paistis ta terve päeva. Laev hõivati keset ookeani ankrusse. Vesi oli türkiisselt helesinine ja läbipaistev, umbes 26 kraadi, kuid laineline. Ajasime endale kalipsod selga, maskid pähe, lestad jalga ning sulpsatasime vette. Esimese hooga laevast kuigi kaugele me minna ei saanudki: ma ei tundnud end lainetega kuigi mugavalt ning tulisoolane vesi kippus maski vahelt silma tikkuma ja silmi kipitama panema. Teine ja kolmas ring õnnestusid juba paremini. Tõesti, korallid põhjas on hoopis värvilisemad ja ilusamad, kuid mitte päris nii värvikirevad kui ajakirjades nähtud fotodel.

Pärastlõunal sõitis paat teise kohta, kus uuesti snorgeldada võimalik oli. Sedakorda jäid korallrahnud aga laeva ette, mitte taha ja küljele nagu elmisel korral ehk tuli ujuda laevast mööda ja vastu lainet. Ka lained tundusid siin suuremad olevat. Et pärastlõunal sukeldujaid polnud, tegid sukeldumisinstruktorid snorgeldajatele väikseid tuure korallide vahel, kogudes vees kokku 6-7 inimest ja ujudes, päästerõngas grupimärgiks kaasas, korallide poole. Ühinesime ühe grupiga, ent umbes poolel teel korallideni tundsin, et ma ei jaksa vastu lainet ujuda, ka mask oli ebamugavalt ees ning tulenevalt minu jala väiksusest ja kannaosa lühisusest saadud laste lestad ei viinud nii kiiresti edasi kui täiskasvanute omad: olid need ju kaks korda lühemad ja ka kitsamad. Nii pöördusime M-ga laevael tagasi ja minu snorgeldamine sellega tänaseks lõppeski. M on hea ujuja ning tal polnud probleemi teistele järele ujumisega. Nii snorgeldas tema korallide vahel ja mina püüdsin laeva tekil päikest võtta.

Siin rõhutatakse pidevalt, et päike on äärmislet terav ning päiksekreemi tuleb kasutada koguaeg, soovitavalt faktorist alates 30+. Meie muretsesime endale veekindla (ma pole kindel, et siin mitte-veekindlaid üldse müüakse) 15-faktorilise kreemi, millega hiljem ka Eestis midagi peale oleks hakata. Aga ka see kreem oli päikese kaitseks niivõrd tugev, et omandasin tervest päeva pikkusest beežitamisest üksnes kerge jume. Olin unustanud ühe kannika korralikult sisse kreemitada ning see on ka ainus koht, mis vähegi punane on.

Enne ookeanilt lahkumist viidi meid klaaspõhjaga paadiga üksikule saarele. Kui pärastlõunal aknrusse jäime, siis saart veel olemas polnud ning ilmselt kadus saar ka varsti peale meie merelt lahkumist. Väike liivasaareke ilmub üksnes loetud ajaks merepõhjast ning kaob siis taas. See on ainus võimalus seista kuiva jalaga sõna otseses mõttes keset ookeani. Muidugi lööb laine saarekesest aeg-ajalt üle ning uhtub sellele tekitatud jäljed, ka läheb vesi saarekese ümber üsna kiiresti uuesti sügavaks, kuigi on endiselt helesinine ja soe.

Tagasisõit oli aga sootuks hullem kui merele minek. Laine loksus kõvasti ja tuul kõigutas omajagu, lisaks läks kaater vastu lainet ja vastu tuult, nii et merehaigus oli lihtne tekkima. Kui tagasi maale saime, loksus meil mõlemal veel veidi aega seesmiselt. Mul on hea meel, et minu esimene snorgeldamise kogemus oli Lady Musgrovel, kus saare ümber olev laguun murrab lained ning snorgeldamine on väga lihtne, mis andis mulle ka snorgeldamisest niivõrd positiivse emotsiooni, et tahaksin seda kunagi veel proovida, ent järgmine kord snorgelramistrippi broneerides olen targem ning uurin lisaks laeva ja grupi suurusele ka lainete olemasolu. Olenemata sellest, et ma pärastlõunal enam snorgeldada ei saanud, oli päev ikkagi tore ja mõnus lõõgastus reisi lõpuks.

Sadamast jalutasime promenaadi ääres olevasse parki, et seal enne koju jalutamist veidi istuda ja saavutada taas maapinnaga kindel kontakt ilma loksumiseta. Muide, Cairnsis ikkagi on ookean ja esplanaad kulgeb sisuliselt mööda ookeani serva, mis aga ühtlasi on ka jõe suue ning seetõttu võib seal ka krokodille kohata. Meil ühtki näha pole siiani õnnestunud. Pargis köitsid meie tähelepanu kolm noort, kes jalgrattad olid palmipuu najale toetanud ning kahe palmi vahele erkkollasest koormarihmast tõmmanud tugeva nööri, millel köielkõndi teha üritasid. Noored kogusid endale kiirelt mitmeid pealtvaatajaid ja meilgi oli lõbus niimoodi aega veeta.

Tänane jalutuskäik tagasi S juurde oli hulka kiirem ja lihtsam kui eile. Esiteks teadsime juba teed ja teiseks oli väljas veel valge. Koju jõudnuna pakkus S, et telliks tai toitu. Mõeldud-tehtud. Hommikul oli S juurde jõudnud veel üks diivanisurfaja: 34 a arhitektist poolatar Agatha. Õhtusöögilauas ärgitas Agatha meid kõiki koos linna peole minema, kuid me ei võtnud kuidagi vedu. Päev merel on ikkagi väsitav ning jalatallad valede plätudega pikast kõmpimisest omajagu hellad. S avastas oma kapist kolme erineva riigi viinad: prantsuse, uus-meremaa ja poola, millele lisasime meie enda kotis reispassiks kaasas olnud Viru Valge. Nii uskumatu kui see ka pole, on isegi viinad, kui neid kõrvuti testida, täiesti erinevate maitsetega. Peale väikest viinade testimist pidi A üksi peole minema. Siin on takso tellimine aga veidi erinev meile harjumuspärasest. Cairnsi ühistransport on üsna kehva, ka pole äärelinnades kõnniteid, sest enamus sõidavad autoga, küll aga on taksoteenus suurepärane. Ja taksofirmasid ainult üks. Teed kõne automaatvastajale, valid lisaklahviga kohaliku taksosoovi ning lõpetad kõne. Firma tuvastab su asukoha ise ja takso on kuni 5 minuti pärast ukse ees. Ei mingeid kiisusid, kellega vaja pikemalt vestelda ja püüda seletada, kuskohas me asume ning lõpuks avastada, et vaba taksot polegi. Süsteem töötab siin kui kellavärk.

S-l on väike eramaja, mille teisel korrusel elab ta ise ja kuhu majutab ka diivanisurfarid, kuid alumise korruse on ta korterina välja üürinud. Sedakorda elab seal hollandi juurtega umbes 30-40 eluaasta vahele jääv naisterahvas oma väikse tütrega. Peale A lahkumist tuli allnaaber Emmaline ehk Emma meie seltsi teise korruse terassile istuma. Ma ei saa mainimata jätta, et E on erakordselt inetu välimusega naisterahvas: pikk ja sale, kenade pikkade juustega, kuid suure nina, suurte kõrvade ja pika lõuaga, mida kuidagi ei kaunista piklikud silmad. Ka suitsetab ta jube palju. E tõi S-le toast kitarri ning meie õhtu kulges edasi S kitarrimängu saatel. Mõnus.

Homme on meie viimane täispikk päev Austraalias. Peame oma asjad õhtuks korralikult ära pakkima ning öösel end lennujaama sättima hakkama, et kell 6 alustada tagasiteed kodu poole.

105 & 106

2010-05-17T16:27:00.002+03:00

Öösel hakkas sadama ning selle võrra läks temperatuur jahedamaks. Nii andis camperis lõpuks juba täiesti normaalselt magada. Hommikul, kui ärkasime ja oma edasist teekonda Cairnsi poole jätkasime, sadas ikka veel. Meie campervani kojamehed aga ei kippunud kuigipalju ekraanilt ära pühkima, lisaks tuli üks neist pidevalt lahti ja kriipis ebameeldiva kriginaga akent, etn seda ei pidanud me õnneks väga kaua tundma.

Esialgsete plaanide kohaselt tahtsime õhtuks välja jõuda Mission Beachile, kuid nii kaugele me pimedas siiski sõita ei viitsinud. Nii alustasime oma päeva Mission Beachi suunas läbi tugeva troopilise vihma. Mission Beach on koht, kus vihmamets kohtub ookeaniga. Sealne kant on tegelikkuses aga vihmane aastaringselt. Kõige märjem koht pidi olema Tully nimeline linnake ning sealsamas lähedal asuvas vihmametsas pidi sadama umbes 3500 mm aastas. Sisuliselt on koguaeg märg. Kui siiamaani nägime palmipuid pigem istutatuna inimeste aedades ja linnatänavatel, siis nüüd olime jõudnud piirkonda, kus need kasvasid vabas looduses segamini teiste puudega või olidki eraldiseisvad palmisalud.

Cairnsi ümbritsevad vihmametsadega kaetud mäed, mis ulatuvad kohati üle pilvevöötme. Juba mööda maanteed sõita on vaatepilt maaliliselt ilus isegi vihmaga. Arvestades siinset õues olevat niiskust, ei ole vihm kuigi imekspandav nähtus - eks sealt ka vihmametsad oma nime on saanud. Troopiline vihm on üsna soe ja kuigi peale sadu on õhk ehk veidi selgem, ei lähe õues külmaks ja kargeks. Oleme põhja-Austraalias sattunud reisima üsna õigel ajal - neil on vihmaperiood just lõppemas ja talvine kuivperiood algamas.

Lisaks on Cairnsi lähiümbruses palju banaaniistandusi. Umbes 2-3 meetri kõrguste puude küljes ripuvad suured kobarad, mis kaetud erinevat värvi kilekottidega, et kobara valmides oleks seda lihtne kokku pakkida. Uurisin õhtul Stevelt, meie kohalikult uuelt couchsurfingu võõrastajalt, kui kiiresti banaanipuud kasvavad. Minu üllatuseks vastas ta, et banaanipuud ei olegi puud, vaid tegelikkuses lihtsalt taimed, mis on nii nõrgad, et jaksad neid vabalt ümber lükata või teravama noaga maha lõigata. Ning puud pidid kasvama kiirelt: umbes meetrijagu kuuga, nii et vilja kasvatama saab maha lõigatud taime asemele kasvanud uus üsna kiiresti.

Cairnsi saabusime pisut varem kui olime arvestanud. Esimese asjana käisime läbi McDonaldsist, et saaksin oma eelmisel õhtul autos valmis kirjutatud inglisekeelse essee ära saata. Seejärel märkasime suurt kaubanduskeskust brändipoodide outlettidega, midagi analoogset, nagu oli Brisbanes. Aega me kuigipalju siseruumides raisata ei tahtnud: vihm oli järele jäänud ning pilvede vahelt hiilis päike kõike kiiresti kuivatama, kuid õhk oli endiselt nii niiske, et nahk tundus kleepuv. Kuna Cairns asub jõe, mitte ookeani ääres, on siin linnas ainuke ujumisvõimalus tehislaguun linna keskel, mille juures ka piknikulauad ja grillimispaigad. Jõgedes elavad siin krokodillid isegi linnas ja seega seal ujumine pole kuigi mõistlik. Otsustasime oma viimase võileivalõuna korraldada linna laguuni juures, enne kui S elukohta otsima hakkasime.

S on veebidisainerist, kes 70-datel oli bändipoiss ja hiljem kümmekond aastat vihmametsade reisigiid, veidi üle 50-ne vallaline meesterahvas, kellel 3 täiskasvanud last ning kes püsielanikuna jagab oma elupida umbes aastase emase koeraga Gipsy. Mittepüsielanikena on aga tema elamine pidevalt rahvast täis. Couchsurfinguga hakkas ta tegelema umbes aastapäevad tagasi ning selle aja jooksul on tema juurest käinud läbi umbes 12-15 rahvuse esindajad, neist esimene, muide, oli eestlane. Meie olime tema 105. ja 106. diivanisurfajad.

Viisime campervani S-i abiga laenutuspunkti ära ning S viskas meid kesklinna maha, et saaksime omal käel veidi ringi uudistada. Cairnsi kesklinn ei ole rahvast ning linnakärast-mürast tulvil, nagu teised veidi suuremad linnad olnud on. Mingis mõttes meenutab Cairns Byron Bayd, kuid siin pole surfareid. Pigem on Cairsi kesklinn täis suveniiripoode ja reisibüroosid, kellelt on igal võimalikul hetkel sobilim küsida pakkumist oma järgnevate päevade sisustamiseks.

Nüüd olime jalamehed. Mütlesime, kas rentida auto veel viimaseks paariks päevaks ja omal käel ringi vaadata või võtta reisi lõpuks hoopis mõni päevakruiis. Meile oli soovitatud külastada Cape Tribulationit. Hakkasin uurima võimalikke päevareiside hindu ning sisaldavust. Ma ei kahtle, et tegemist on huvitava ja väärt kohaga, kuid olles põhja-Austraalias vaid paar päeva, millest üksnes ühe plaanime tegelikult kulutada päevakruiisile, ei ole kahjuks võimalik kõike teha ja kõikjale minna.

Peale nii mõnegi reisibüroo külastamist sattusime äkitselt infopunkti, kus abivalmis teenindaja meile selgitas erinevate teenusepakkujate reise Cape Tribulationile. Olime kuidagi kahe vahel oma otsustamisega. M oli enne infobrožüüris märganud ka Great Barrier Reefi snorgeldamise pakkumist. Esialgne pakkumise hind ehmatas mind pisut: 180 AUDi/inimene. Olin kuulnud varasemalt, et siinsed snorgeldamise paatkonnad on kohati süna suured, isegi kuni 300 inimest ühel paadil, mis tähendab, et vees pole just palju ruumi kohati ringi vaadata. Pakutav kruiis pidi olema aga väiksema laevaga, mis võtab pardale kuni 40 ja sestap ka veidi soolasem hind. Palusin abivalmis noormehel otsida välja sarnast pakkumist, aga soodsama hinnaga, nii 115-120 AUDi inimese kohta. Veidi aega otsis ta brožüürides ringi, siis lõi aga käega ning otsustas meile teha kallimale reisile allahindlust terve kolmandiku. Arvan, et see on päris hästi saadud hind. Enne kui arugi sain, olime soetanud homseks endale päevakruiisi Upolu Cay Reefile.

Linnakeskusest tagasi S juurde saab kas ühistranspordiga, mis pidi siia kanti sõitma umbe skord tunnis, kuid mida me täpselt linnas tuvastada ei suutnudki, või jalgsi. Ilm oli soe ja ilus. Linna keskuses asuvast soolavee laguunist, mis täiendavateks ehitustöödeks alates 10. maist kuni 7 nädalaks suletud on, algab nä rannapromenaad Esplanade, mis kulgeb piki jõekallast ca 3 km pikkuselt. Kohalike hulgas on see popp koht tervisejooksu tegemiseks ning koertega jalutamiseks. Viimastele on inimste joogikraanide kõrvale pandud välja ka avalik koerte joogikraan koos metallkausiga - äärmiselt loomasõbralik suhtumine.

Alustasime oma koduteed mööda pigem Pärnu rannapromenaadi meenutavat rada vihmas, mis õhu veidi jahedamaks muutis, kuid soojas vihmas isegi pikalt jalutada pole kuigi ebameeldiv. Nii me jalutasime ilmselt vihmas veidi keerulisemat teed tulles ja kanti tundmata veidi ringe tehes ca 1,5 tundi, enne kui nö koju jõudsime. Juba väravas tervitas meid G rõõmsalt saba liputades, laskmata meid hiljem toas kordagi silmist ja vahepeal isegi korraks osaliselt mu sülle magama suikudes. Lisaks G-le on S-l ka 2 metsikut kodulooma: gekod, kes hävitavad ära igasuguse dputukalised, nagu prussakad, ja sääsed, nii et neid tasub siin omada. Homme pidi siia tulema lisaks meile veel uus couchsurfer - keegi neiu Poolast.

Jääb vaid loota, et homme tuleb ilus päev: päiksepaisteline ja mõnus elamus, et fotokale veekinlda koti ostmine 60 AUDi eest tasub end ära.

Sammuke lähemale troopikale

2010-05-16T14:18:00.003+03:00

Öö möödus kuumalt. Enamuse ajast polnud võimalik magamiskotti peale endale tõmmata, ent veel ei olnud liiga palav, pigem oli öine temperatuur mõistlikult soe.

Austraallastel on ilmselge omadus tavalisi asju ülisuureks teha. Tee ääres oleme kohanud suurt banaani, suurt lehma, suurt ananassi, suurt krevetti, suurt krabi (andestage, kui midagi nimistust unustasin) ja täna hommikul suurt mangot, mis asub väikelinnas Bowenis, kus filmiti ka osad tseenid „Austraalia“ filmile. Kõik need iseärased kujud sümboliseerivad antud kandi mingit eripära: karjakasvatust, farmindust või midagi muud säärast. Kuigi Lonely Planeti järgi oli meie tänasel teekonnal lisaks mitmekümnetele suhkruroo istandustele ka meloni ja mango omad, siis mangodega meil tegelikult kohtuda ei õnnestunudki. Ka teeäärses juurvilja müügipunktis, kust imemagusat melonit ja mahlaseid magusaid mandariine kaasa ostsime, polnud mangosid muul moel kui üksnes kuivatatult müügil.

Umbes lõunaks jõudsime Townsville. See on ca 180 000 elanikuga linn, mis peamiselt kujunenud regioonikeskuseks ning ka kodukohaks ühele Austraalia tuntuimale rugby meeskonnale North Queensland Cowboys. Linn ise on laialivalguvalt suur, madalate heledate katustega majadega, mida ühelt poolt ääristab ookean ja teiselt kõrge punasest kivist mägi. Mida rohkem me Cairnsi poole sõitsime, seda mägisemaks piirkond läks.

Townsville oli planeeritud meie lõuna kohaks ja ujumispeatuseks. See on koht, kus väidetavalt ca 320 päeva aastas on päikesepaiste. Ka tänane ilm oli soe, pigem selline, mis hoiab naha pidevalt kergelt kleepuvana, kuigi otsest päikest ei paistnud eriti kusagilt. Siinkandis pole päris niimoodi, et ujud seal, kus tahad. Paljud jõed-järved on üsna kokku kuivanud ning peidavad endas mitte nii sõbralikke elanikke, kellega ujumispinda väga jagada tahaks: krokodille. Aga ka ookean pole kõige turvalisem koht: novembrist maini leidub siin omajagu mürgiseid millimallikaid ning ujuda soovitatakse üksnes patrullitud randades, kus ka millimallikavõrguga eraldatud piirkond on, mille sees sulistades peaks üsna turvaline olla olema. Townsville säärast rannapromenaadi nimetatakse The Strandiks, mille ääres asetseval mururibal on mitmed piknikupaigad koos avalike elektrigrillidega ning teispool asub ookean mitme millimallikavõrgu-alaga ja kividest eraldi ehitatud millimallikakindla basseiniga, mis avatud ööpäevaringselt tasuta.

Pühapäeva lõuna ajal ilusa ilmaga linna parimas rannapiirkonnas parkimiskohta leida on üsna keeruline. Peale kahe ringi tegemist märkas M üht just vabanenud varjulist parkimiskohta, kuhu meie bussi kenasti ära paigutas. Haarasime oma paar päeva varem valmis ostetud hakkliha koos salatimaterjaliga kaasa ja hõivasime ühe grilli. Vormisin hakklihast väikesed pätsikesed, M keeras need fooliumisse ning soe lõuna valmis üsna kiiresti. Vahepalaks ampsasime eelmisest õhtusöögist üle jäänud krevette ning magustoiduks tee äärest ostetud mesimagusat melonit. Mida enamat hing veel tahta oleks osanud? Üht pealelõunast suplust. Ajasime ujumisriided selga ning sulpsasime vette. Siinne vesi oli küll sinine, ent mitte türkiisne ja suhteliselt ilma laineteta, kuid temperatuuriga 26 kraadi. Et õues oli soojem, tundus vesi isegi jahedavõitu.

Linna ühes servas asub punasest kivist kalju, millelt avaneb imeline vaade linnale, ümberkaudsetele mägedele ja üle ookeani asuvale Magnetic Islandile,mis oli oma nime saanud, kui kapten Cooki kompass seal kandis lolliks läks. Vaade oli tõeliselt kaunis ning mäe tippu tasus sõitmine end igati ära, nagu ka LP oli soovitanud, kuigi meie campervan päris nii vist ei arvanud. Nimelt teeb ta kõrgemate küngaste otsa ronides (ka maanteel) sellist häält, nagu sõidaks vana Gaz´i veoautoga. Ka autos istudes on umbes samasugune tunne. Vähemasti ei saa jalakäijad kurta, et ei pannud meie lähenemist tähele.

Päevad on siin tõesti veidi pikemaks läinud. Pimedaks läks alles õhtul veerand seitsme paiku. Veidi peale seda jõudsime Inghamisse, kust leidsime McDonaldsist ainsa pistikupesa, mida avalikult kasutada. Et pidin täna õhtul valmis kirjutama oma inglisekeelse essee, mille homme konkursi tarbeks ära postitan, siis vajasin täis akuga läpparit. Samuti oli telefon juba ca 24 tundi tumm olnud. Nii me istusime McDonaldsis umbes 1,5 tundi ja ootasime oma tehnika laadimist. Eelnevatel vaatlustel on selgeks saanud, et McDonaldsis on küll tasuta nett, kuid pistikupesa tavaliselt mitte ning enamikel teeäärsetel peatuspaikadel puudub elektrisaamise võimalus samuti.

Siinsetes enamikes söögikohtades töötab konditsioneer, mis teeb siseõhu välisest oluliselt jahedamaks. Kui õues olime lühikeste pükste ja lühikeste varrukatega särgiga, siis pikemaks kiirsöögikohas istumiseks panin endale pika varrukaga pluusi ja fliisvesti selga. Peale pooltteist tundi hakkas ka nii üsna jahe ja tuli õue sooja minna. Arvestades õhtust soojust, on täna tulemas üsna kuum öö. Cairnslastel võib isegi õigus olla, et nende kandis pole tekiga midagi pihta hakata.

Still a long way to go, kids!

2010-05-15T22:09:00.000+03:00

Hommikul ärkasime koidikul. Ümberkaudset heinamaad kattis tihe valge udu. Parkimisplats, kuhu pimedas maandunud olime, oli tihedasti täis pikitud autosid ja vagunelamuid, kuid peale meie oli veel üleval üksnes üks vanem paarike, kes oma mikrobussi kõrval hommikusööki nautisid. Naisterahvas jalutas meie juurde ja kutsus mind nende bussi tagumist akent vaatama: õhtul pimedas sõites olid nad sanud äkitselt mingi suure obaduse vastu tagumist külje klaasi, mis kildudeks purunes, saamatagi teada, millega tegu oli. Neist oli kohe täitsa kahju: selline vahejuhtum võib reisi täiesti rikkuda. Enne platsilt lahkumist jalutasin seal veel veidi ringi ning märkasin eemal udusel heinamaal liikumist: kängurupere oli tulnud sööma värsket niisket rohtu. Proovisin neid pildile püüda, ent paar sammu lähemale astudes, põrkasid nad juba vastassuunda minema.

Rockhampton on Austraalia steigipealinn, mille 250 km raadiuses elutseb ca 2,5 miljonit karilooma. Linna logoks on suur ühe küüruga veise kuju, milliseid tee ääres võib hordide kaupa leida. Jõudsime Rockysse, nagu kohalikud seda hellitavalt kutsuvad, umbes pool 9 hommikul, nii et turismiinfo punkti avamiseni oli veel pool tunnikest aega. Kohalik botaanikaaed avatakse aga juba kell 6 hommikul ning selles on ka väike loomaaed. Šimpans lõpetas just oma hommikusöögiga, 2 dingot veel magasid, kuid kolmas uitas juba uudistavalt ringi, wombat või siis wompsu, nagu meie teda nunnutavalt nimetame, tegi just hommikusörki, koaalad nägid alles sügavat und oma puude otsas, krokodill jälgis kõiki möödujaid laisa pilguga ning emu nokkis oma tiibade vahelt kõhupõrina saatel. Kängurude juurde jõudes, hüppasid need rõõmsalt ringi, ise värsket rohtu närides. Ühel kängurul oli ka poeg kukrus – seda nägin nii lähedalt päris elus esimest korda. Kukrulooma pea vaatas taskust uudistavalt välja, mõlemad esikäpad abitult kõrval rippudes ning tagajalad justkui tagurpidi üle pea keeratuna, üksnes varbaidpidi taskust välja ulatudes. Väga pikalt me seda ilmaimet jälgida ei saanud: kängu viskas murule pikali maha, seljaga otse meie poole.

Tursimiinfopunktid on siin enamjaolt üles ehitatud vabatahtlike süsteemile ning palgalisi töötajaid seal kas pole või on üksikud. Enamjaolt on vabatahtlikud vanemad inimesed, tihtipeale pensionärid. Härrasmees, kes meile lahkelt oma abi pakkus, rääkis nii tugeva kohaliku murrakuga, et meil oli tükk tegemist temast arusaamisega: keeleliselt oleks ta justkui välja astunud kauboi (selle sõna ingliskeelses tähenduses siis cowboy, ehk lehmapoisi) westernfilmist. Muide, ka selles linnakeses ei saanud me olla esimesed eestlased: onul oli lugu rääkida, kuidas nende uus vabatahtlik oli kiidelnud, et kohtus just Eestist pärit paariga, kui nemad vanade olijatega olid õlgu kehitades arvanud, et see polegi nende jaoks nii ebatavaline – eestlasi nähtud juba omajagu.

Rocky külje alt tõuseb üles 604 m kõrgune mäenõlv, Mt Archie, mille tipust avaneb üsna kena vaade ümbruskonna mäenõlvadele ja all laiutavale linnale. Varajasel ennelõunal oli mäenõlval üsna üksikuid inimesi. Õigemini nägime rohkem üksikuid parkivaid autosid, kui elusolendeid nende lähedal. Jätsime oma campervani, mis väga vaevarikkalt oli 5 km mäest üles ronida suutnud, saavutades max kiiruseks üksnes 40 km/h, üles mäenõlvale parklasse ning asusime otsima kaardi järgi mõnisada meetrit eemal asuvat vaateplatvormi. Kui senini külastatud rahvuspargid on ehitanud vaateplatvormideni viima korralikud teerajad, siis sedakorda sattusime justkui ehtsale rahvuspargi matkarajale: kitsuke taimepuhmastega ääristatud ja puude vahele kootud ämblikuvõrkudega kiviklibu teerada viis meid 400 m eemal asuva puidust vaateplatvormi juurde. Platvormilt avanes ilus vaade rohelistele mäenõlvadele. Platvormi teisel küljel siblisid ringi kohalikud linnud, laskmata oma igapäevategevusi meie juuresolekust häirida. Päike oli just tõusnud kõrgele taevasse särama. Päev oli imekaunis, koht, mis kauaks meelde jääb.

Rockyst natukene välja sõites jõuab Capricorni ranniku koobasteni. Jõudsime sinna umbes 20 minutit enne uue tuuri algust, kuid otsustasime tuuri ära oodata, et koopaid siiski näha. Brožüüris olnud piltidelt tundusid need suurepärased. Täistunnil tutvustas meile end nooruke poiss Nick, kes sai meie giidiks järgneva tunni jooksul. Sisuliselt oli meil peaaegu privaattuur: grupis oli lisaks meile kahele veel ema kahe pojaga ning vanem paar. Capricorn Caves on olnud kunagi mäeküngas meres, millest suures koguses vett läbi voolanud. Koobaste tekkelugu on hoopis iseärane: nimelt koopa peal oleval kaljul kasvavad puud, mille juured on algselt juuksekarva paksused, ent ajapikku muutuvad paksemaks. Meil õnnestus näha umbes käevarre jämedusi juuri. Need hakkavad puust allapoole maapõue end suruma, istutades end vaikselt kivipragudesse ning laienedes tekitades tugevasse kivisse mõrasid. Lisaks on ülevalt tulnud vesi uhtunud kalju seespoolt õõnsaks ning ühel hetkel on kogu selle tulemusena moodustunudki koopad. Puujuured aga jätkavad kasvamist ning lõhede tekitamist kaljusse. Kes teab, kas ja millised need koopad mõnesaja aasta pärast välja näevad.

Koopad ise on aga juba sellepärast huvitavad, et koosnevad mitmetest erinevatest kambritest, mis seespoolt lampidega kenasti valgustatud ning giidil on võimalik lülitada sisse erinevaid valguseid vajalike varjude tekkimiseks. Üks looduslikult tekkinud koobas on saanud endale nimeks katedraal, millesse on paigutatud ka ca 10 rida kiriku pinke. Koopast on moodustunud justkui ees olev altar, maast kasvanud ca meetri kõrgune kivirünk kõnepostiks, mille kõrval taevast langenud jämedad juured justkui kellatorni köis (antud puu pidi maapeal olema napilt 2 meetri kõrgune – kogu tema kasvamiseks vajaminev energia kulub juurte sügavikku ajamiseks). See on koht, kus korraldatakse tseremooniaid ning pulmasid, kerides põrandale lahti teeküünaldega ääristatud punase vaiba. Kui esmapilgul tundus koopakatedraal mulle lihtsalt huvitavana, siis hetk hiljem tundsin, kuidas külmavärinad mööda selgroogu judistasid: giid pani mängima cd plaadi vokaalilise teosega, mis kõlas niivõrd hästi, et oli lausa uskumatu tõdeda, et see tuli pladilt mitte inimese enda suust su lähedalt laulmast. Nimelt on antud katedraali helikõla peaaegu täiuslik. Täiuslikuks helikõlaks loetakse 0,2, kivikatedraalil on see aga 0,19 ning Sydney ooperimajal 0,21. Paremat helikõla annab lähikonnast igal juhul otsida. Ja see ongi ilmselt see, mis katedraali niivõrd eriliseks teeb. Ja muidugi võimalus koopasse pruudil ja külalistel üsna lihtsalt siseneda: need on ühed koopad kolmest Austraalias, kus on olemas ratastooli tee koopa sisemuses.

Muide, kui kõik tuled katedraalis ära kustutada, siis on seal nii pime, et ka siis, kui silmad juba pimedusega harjunud, pole võimalik oma enda kätt paari cm kauguselt näha. Katedraalist edasi suundusime läbi paari koopa kitsukese sikk-sakk käigu poole, mis on pimedas valgustatud üksnes väikese valguskaabliga maapinnal ning nii kitsas, et M-l oli veidi tegemist sealt läbi mahtumisega. Sikk-sakk käik viib välja kahele rippsillale, kust jõuab tagasi koobaste sissekäigu juurde.

Edasi näitas GPS, et 287 km pärast keera vasakule. Täpselt nii kaua tuli meil sõita otse, millest suur osa ka joonlauaga lõigatult sirget teed mööda, enne kui ühtki pööret teha vaja oli. Selliseid vahemaid Euroopas naljalt ei kohta või kui, siis ainult Poolas. Ent ka Poolas pole teeääred nii tühjad. Sõitnud mõnikümmend km, avastasime, et järgmine asustatud punkt on taas alles ca 100 km kaugusel. Tee Brisbane ja Cairnsi vahel on täis tühermaad, metsalaadseid lapikesi ja asustamata paiku. Heal juhul leiad tee äärest üksikud väiksed kohalikud bensiinijaamad või poekesed, mis ka kahtlase väärtusega kraami müüvad. Eelkõige on tegemist kaevanduste, kariloomade kasvatamise ja rantšode piirkonnaga. Maanteel reisijaid on omajagu, kuid peale pikka heinamaade ja metsatukkade vahel sõitmist tahtnuks silm siiski haarata asustust.

Austraalias on suureks probleemiks tänu pikkadele tühjadele vahemaadele väsinud autojuhid, kelle silmad sõidust krõllis. Sestap on teeääred täis silte meeldetuletuseks puhkust võtta. Siin kandis aga leidub ilmselt ka huumorisoonega inimesi: maanteeäärest leiab liiklusmärke, millel kirjad „Are we there yet?“, „How much more, mum/dad?“ ja „Still a long way to go, kids“. Ja tõepoolest: vahemaad on üüratud. 1700 km Brisbanest Cairnsi läbida ei tundugi esmapilgul nii halb, ent olles ligi 500 km peaaegu järjest (küll väikeste puhkepausidega) teepeal, toob istme maitse üsna suhu, eriti kuna tee on igav ja vahepeal midagi vaadata pole. Suuremale asustusele lähemale jõudes hakkavad teeäärsed reklaamtahvlid lausa rõõmustama.

Otsustasime väikese peatuse teha Mackays, vaadata nende äsja valminud millimallikavaba vabas õhus olevat linnabasseinikompleksi, haarata midagi õhtusöögiks (meie campervani gaasiballoon on ilmselt tühi ning üheski tanklas seda kohapeal kontrollida ei osata, aga me pole huvitatud ka uue gaasi ostmisest vaid paariks päevaks) ning käia läbi toidupoest. Lonely Planeti juhatusel leitud mereandide söögikoht, kus võimalus ka kaasa osta, osutus taaskord tabavaks: hinnad soodsad, koht kohalike hulgas populaarne, teenindus sõbralik ja meeldiv ning toit maitsev. Silmadega sõin nii palju, et lõppeks ostsime kaasa enam, kui ära süüa jaksasime ja lükkasime osa külmikusse homset ootama.

Sootuks hull on olukord aga nädalavahetusel igasuguste poodidega väiksemates kohtades kui päris suurlinnad. Nt Mackay suuruses linnas (66 880 elanikku) ei ole laupäeva õhtul peale kella 18 ükski toidupood enam lahti, sest siinsed inimesed lihtsalt ei käi nii hilja enam poes. Suuremad kaubanduskeskused on suletud ka pühapäeviti, üksnes erandkorras on homme ühes shopingupäev. Ma pole sellega siiani harjunud, et siin poed, ka toidupoed, nii vara suletakse. Otsisime endale tanklapoe, muretsesime sealt hirmkalli mahla ja täitsime campervani veepaagi rehvirõhu mõõtmise kõrval olnud kraanist, mis eelkõige oli mõeldud kannuga auto kastmiseks ja klaasipesuvee võtmiseks, ent tanklatöötaja sõnul pidi vesi puhas olema ja kõlbab campervani veepaagi, millega nõusid pesta, täitmiseks küll.

M oli pikast päevast väsinud ning pimedas sõitmine tekitab siin tunde, justkui sõidaks Eestis kell 2 öösel. Lihtsalt niivõrd väsitav on. Sestap lõpetasime oma tänase päeva ning seadsime end taas teeäärsesse peatuspaika ööbima, et homme varakult edasi liikuda. Et elektrivõimalused on olnud olematud, sai mu mobiili aku täna tühjaks ja ega läpparitki palju järel ole. Lisaks tuleb mul hakata hiljemalt homme oma inglisekeelset esseed kirjutama, mida ühel konkursil edasi kandideerimiseks vaja on.

Sõidab nagu veoauto

2010-05-14T20:31:00.000+03:00

Hommikul ajasime endale kotid selga ja olime nagu tõelised seljakotirändurid, liikudes kohmakalt oma raskete kottidega Brisbane keskse raudteejaama poole, otse vastu üldist rahvavoogu. Reede hommikuse tipptunni ajal voolab rongijaamast nii suures koguses pintsaklipslasi välja, et üle lugeda neid lihtsalt pole võimalik. Soetasime endale rongipiletid ning asusime teele Brisbane äärelinna Wynnumi poole, et sealt üles korjata läbi soodsa autorendivahendusfirma Standbyrelocs kaudu broneeritud campervan, millega edasi liikuda Cairnsi poole.

Wynnum on Brisbane äärelinn väikeste madalate majadega. Püüsime netist sinna kanti eilseks ööks soodsat ööbimist leida, kuid netis nagu ei pakutudki midagi. Täna seda kanti nähes, ma ei imestanud – turist sinna üldjuhul ilmselt ei satu, sest seal pole midagi teha ega vaadata. Rongijaamast eemale kõndides olid tänavad täis väikeseid ühekordseid maju, millest enamus tegeles kas autoosade või autoteenindusega. Võibolla mõni tänav eemal oleks ka muud valdkonda kohanud või elumajugi, ent meie sihtpunkt oli rongijaamale üsna lähedal. Jõudsime tänu GPSi abile autorenti kohale 5 minutit enne 9 hommikul.

Veidi aega oodanud, kohtasime üht vanemat härrasmeest, kes tundus olevat autoteeninduse/salongi omanik. Ta võttis meid kenasti vastu, palus M-l istuda tema laua taha ning ise oma juhiloa andmed arvutisse sisestada, andis meile ühelehelise lepingu allkirjastamiseks, broneeris krediitkaardilt 500 AUDi tagatisraha ning juhatas maja ees seisva mikrobussi juurde. Buss nägi veidi vana ja väsinud välja, roostetas mõnest kohast ning ilmselt on läbinud paljude reisijate käes meeletus koguses kilomeetreid, saades nii mõnedki sügavamad kriimud oma kerele ja terve esiklaasitäie kivitäkkeid. Aga üleüldiselt tundus meie uus reisikaaslane olevat valmis seiklusteks ning meid mõnusalt vastu võtma.

Rõõmustasin, et saame ise süüa teha: campervanis on olemas nii 2 auguga gaasipliit kui väike gaasigrill, mikrolaineahi ja külmik. Lisaks näidati meile voodiriiete asukoht, potid-pannid ja muud nõud. Ühesõnaga tutvustati kiirelt ja põgusalt kõigega, mis reisiks vajalik. Enne teele asumist saime kaasa ka koopia nimekirjast, mis autos olemas pidanuks olema, oma rendilepingust ja lehest, kuhu oli märgitud auto kahjustused. Meile loeti sõnad peale, et eutot väga mustalt tagastada pole mõtet, samuti peaksime enda järelt nõud ära pesema, et vältida võimalikku lisanduvat puhastustasu. Auto ise oli seest enam-vähem puhas, ilmselt suurem sodi oli kokku tõmmatud, kuid väljast puhastamata. Loogiline ka: me kasutasime ju üksnes nö auto transpordi teenust ehk siis Standbyrelocsil oli vaja campervan saada teatud kuupäevaks Brisbanest Cairnsi 4 päevaga ning meie otsustasime seda kasutada võileiva hinna eest. Et me pole nö päris rentnikud, siis nad sise- ja välispesu autole enne üle andmist ei tee.

Asusime meie uue sõbraga teele. Esialgu oli tema pöörderaadius ning vasaku käe all asuv käigukang harjumatu, samuti veidi kohmakas liikuine võrreldes sõiduautoga, kuid see-eest ruumikas ning magamisvõimalusega – igal juhul peaks olema mõnusam kaaslane. Peatusime esimeses teeäärses Aldi marketis, et soetada omale hommiku- ja lõuna/õhtusöögi materjal. Otsustasin õhtuks teha spagette hakkliha ja magushapu kastmega. Seal samas parkimisplatsil sõime kiirelt ka oma hommikusöögi.

Sõitma hakates avastas M, et tal pole päikseprille. Kiire sms K-le ing selgus, et olime unustanud M päikseprillid K autosse. K töökoht jäi meile peaaegu tee peale: kiirteelt tuli maha keerata ning mõnikümmend km sõita ranniku poole. Ma oleks tahtnud K-d meie väikese visiidiga üllatada, kuid et me polnud kindlad, kas tal prillid tööl kaasas, pidin smsiga üle küsima. K-l oli just üsna kiire hetk sel ajal, kui sinna jõudsime, nii nägimegi teda vaid viivuks, aga tore oli seegi. Päikseprillid käes, sulpsasime läbi kohalikust rannast enne uuesti teele asumist.

Veidi peale Gympie linna nägime tee ääres heinamaal känguruperekonda rohtu söömas ja siis rõõmsalt minema hüppamas. See oli esimene kord, kui ma elus kängusid vabas looduses nägin. Pimedas ja auto ette hüppamas ma neid näha ei igatse, aga muidu meeleldi vaataks veel. Teine huvitav asi, mida juba K-ga Agnes Watersisse sõites, mis meie tänase teekonnaga enamjaolt ühtis, märkasime, oli punane maastik. Esimesena hakkasid silma teeäärsed künkad, mis paljastasid punase pinnase, seejärel teeperved ja mida põhja poole edasi, seda punasemaks pinnas läks. Tee ääres oli punaseid põlde vaheldudes valgete liivaste pinnastega. Sellist punast pinda lõuna pool Austraalias rannikul ei kohta. Küll aga pidi seda olema suuremas koguses sisemaal, mida kunagi mõne tulevase reisi köigus meeleldi vaataks.

Pimeda saabudes hakkasime otsima peatuspaika, kuhu ööseks ankrusse jääda. Et meie campervani veepaak oli tühi ning meilpole aimugi, kus seda täita saab, tuli meil muretseda teepealt paar pudelit vett, millega süüa teha ja nõusid pesta. Linnake, millest plaanisime vett soetada enne pimeda tulekut, oli aga nii pisike, et sealt me ühtki toidupoodi leida ei osanud. Suundusime edasi järgmisesse. Järgneva ligi 100 km jooksul polnud tee ääres aga mitte ühtki asustust. Ka haigla silt teeääres näitas, et lähim arstiabi on mõnikümmend km seljataha ning peale 50 km läbimist nimetas järgmiseks punktiks alles 50 km pärast.

Pimedas sõites võtsime end rekkale sappa, sest meie bussi tuled on kehvemat sorti ega valgusta nii hästi. Samuti tundub meile rekka järgi sõitmine pimedas turvalisem: kui ka mõni metsloom teele peaks hüppama, pühib rekka selle teelt ning meie peaksime olema sellest murets üsna kergelt säästetud.

Järgmisest linnakesest 100 km pärast leidsime bensiinijaama, sest ka meie bensupaak oli praktiliselt tühi. Ei osanud ju me sellegagi arvata, et lähima 100 km jooksul ühtki bensukat teeääres pole. Samas linnakeses pidanuks olema ka pood, kuid seda ei suutnud me pimedas leida või oli see juba suletud ja seepärast me ei märganud. Ostsime oma veepudelid kaasa bensiinijaamast. See on ilmselt kalleim vesi, millega ma olen nõusid pesnud ja plaaninud süüa teha: 3 liitrit vett läks maksma ca 78 EEK.

Mõnikümmend km peale linnakest leidsime tee äärest tualetiga puhkepauna, kuhu ööseks ankrusse olid jäänud juba väga mitmed autod ja campervanid. Tegime 2 tiiru ümber tualettide ja mööda platsi, enne kui väiksema koha enda ankrusse seadmiseks tuvastasime. Eletripistikut me siit ei leidnud ja seega auto eletripatareid, mille peal seistes külmik töötab ja kust valgus tuleb, laadida ei saanud. Sellegipoolest hoidis mind erksana mõte mõnusast hakklihakastmest pastaga. M keeras auto välisküljel asuva gaasiballooni lahti ning mina hakkasin tikke otsima. Autoga kaasa tulnud nimekirja järgi pidanuks tikud autos olemas olema. Mida aga polnud, olid tikud. Hea küll, teised campervani omanikud meie oma lähistel tegid pimedas õues väikest grilli ja neilt oleks ilmselt saanud tuld laenata. M tahtis aga kontrollida, et gaas olemas on. Pliidil nuppe keerates ei tundnud aga mitte mingit gaasilõhna üldse, samas balloonis tundus seda sees olevat. Ma olin jahmuud: kas tõesti meie gaasipliit ei töötagi? Autot kättesaades seda ei maininud keegi.

Peale poolt tundi uurimist ja juurdlemist jõudsime selgusele, et täna õhtul sooja sööki me ei saa. Hea, et olime varunud päeval natuke võileivamaterjali ja saime seda õhtuks järada. Ma olin tõeliselt pettunud. Olin sooja toiduga juba nii arvestanud. Pealegi ootas hakkliha külmikus tegemist.

Seejärel hakkasime voodit valmis seadma. Olgugi, et magamisasjade juures pidi olemas olema nii linad, magamiskotid kui padjad, otsustasime kasutada enda magamiskotte, kuid padja võtta siiski camperist. Mõeldud, tehtud. Kuigi nimekirjas oli 2 padjapüüri, ei leidnud me teist püüri kusagilt, küll aga 2 voodilina asemel 3, millest ühest tekitasime padjapüüri. Arvestades, et kaasa saadud nimekirja järgi pidanuks meil asju olema veidi enam, siis pole ma sugugi kindel, et ka need asjad puhtad on ega ole eelmiste rentnike poolt viimati kasutatud.

Ma saan sellest aru, et ma pole tüüpiline rentnik ja maksan campervani kasutamise eest üsna olematut hinda, transportides selle firmale vajalikku kohta neile vajalikuks ajaks ilma lisakuludeta, mistõttu ma ei virise selle üle, et auto seest ega väljast polnud puhastatud, küll aga tuleks neil enne auto üleandmist kontrollida, kas vajalikud asjad nagu pliit töötavad ning nende poolt nimekirja pandud asjad on olemas. Ei ole ju võimalik, et autot kätte saades loenb ma üle kõik noad-kahvlid, padjapüürid, otsin välja tikud jms – ma eeldan, et kui ma silman noa-kahvli sahtlis nii nuge kui kahvleid, on vajalik märgitud kogus neid seal ka olemas. Igal juhul kavatsen ma autot tagasi andes rendifirmale Camperman, kelle oma auto on, kindlasti asjakohase märkuse teha. Kui me homme ei leia moodust, kuidas pliit tööle saada, tuleb mul neile kuri kõne teha juba varem, sest valmis ostetud toitu ma ära visata ei kavatse ning 4 päeva üksnes võiku peal elada ka mitte.

Kuigi Hyundai Getz oli lihtne ja väike rendiauto ega olnud mõeldud selles magamiseks või elamiseks, ületas ta meie ootusi ning oli üllatavalt mugav. Kummalisel kombel tunnen ma täna õhtul temast puudust – vähemalt ei olnud tal puudusi, millega me polnud arvestanud.

Aitäh, K, võrratute päevade eest!

2010-05-13T14:18:00.000+03:00

Täna oli pikk päev täis sõitmist. Ilmselt eilsest olime kõik veel nii väsinud, et autos kuigivõrd omavahel jutustada ei jaksanud. M magas enamuse teest ja minagi tukkusin vahepeal. K pidi üksi roolis olles hakkama saama. Ja niimoodi ligi 400 km jutti.

Brisbane tagasi jõudsime täpselt õhtuseks tipptunniks. K suutis end keerutada linnaummikukestesse ning ühesuunaliste tänavate peale end üsna korralikult välja vihastada. Parkimiskohta kesklinnas pole just lihtne leida, eriti kui sul pole soovi end segaseks maksta. Lõpuks parkis K auto samasse parkimismajja, kuhu 5 päeva tagasigi, kui temaga kokku saime, ning kõmpisime sama hosteli poole, kus olime koos veetnud oma öö Brisbanes. Ainult et seekord ei olnud meil broneeringut ning K oli üksnes kaasas selleks, et meid hostelisse saata ning saaksime omavahel fotokatest tehtud pilte üksteisele ära kopeerida.

Tuba käes ja pildid kopeeritud, jalutasime tagasi K auto juurde. Kallistasime suurelt ja soojalt. Nii kahju oli K-st lahkuda, nii raske teda Austraaliasse omaette toimetama jätta ning oodata, millal ta taas ükskord kodumaad väisama naaseb, et temaga mõned vahvad õhtud veini seltsis jutuvadinas veeta. Aga K-le sobib siin. Ta näeb väga hea välja, hoopis säravam, vabam ja armsam, justkui leidnud oma koha siin maamuna peal. Eestis ei näinud teda peaaegu kunagi seelikuga, harva värviliste riietega. Siin on kõik vastupidi, ta on päiksekiir ise. Ma olin unustanud kuivõrd puudust ma temast tundsin. Kui ainult Austraalia nii paganama kaugel Eestimaast poleks.

Saime endaleM-ga pisikese kahese toa korrus kõrgemal kui eelmine kord. Aken avaneb sisehoovi ja lakke on kinnitatud tiivik, mis veidigi õhuringlust tekitab. Meie akna taga müriseb sisehoovis miskit üsna kõvasti ja monotoonselt, kuid eks sellega peab harjuma. Oleme ometigi Brisbane kesklinnas ning maksame öö eest vaid 70 AUDi kahe peale. Muus osas on tuba pisike, puhas ja armas.

Homme hommikul rändame oma kottidega kesksesse rongijaama ning asume teele Wynnumi linnaosa poole, et sealt kätte saada renditud campervan, millega sõita 4 päeva jooksul 1700 km ning tagastada see Cairnsi. Hetkel on üksnes lahtine veel Cairnsi öömaja, millega pean hakkama ka üsna kohe tegelema.

Täna õhtul enne linnapeale jalutama minemist helises mu telefon ning soovitu kutsuda homseks Eestisse töövestlusele, kuid kahjuks mind pole ju kohapeal olemas. Pakkusin taas välja paar alternatiivi nagu vestlus üle Skype. Nad lubasid sellele või kirjalikule kodutööle mõelda ning teada anda. Eks tuleb hoida pöialt. Ma oleks väga rahul, kui Eestisse tagasi jõudes oleks mul töökoht kohe-kohe olemas. See oleks ainult suurepärane. Ja unistama ju peab.

Paradiisisaar

2010-05-12T07:00:00.000+03:00

Türkiissinine läbipaistev meri, millest värvikirevad kalad otse läbi paistavad ning merikilpkonn rahulikult liguleb, taamal veest kerkimas lumivalge liivaga rohelise lopsaka taimestikuga saar. See on Lady Musgrove.

Saarele viis meid kahekordne katamaraani tüüpi laev, mis randus saarelt veidi eemal merel seisva pontooni külge, mille ümber seisid erinevad paadikesed, ootamaks saabuva uue grupi tegevusi. Inimesed jagati kolme gruppi ning meie sattusimegi viimasesse, mis oli üsna sobilik. Nii jäi meil terve ennelõuna snorgeldamise jaoks. Ma polnud kunagi vare,m ei sukeldunud ega snorgeldanud, mistõttu oli minu jaoks seetegevus uus. Olin küll varem korduvalt kuulnud teisi snorgeldamist kiitmas, ent ei olnud selle fenomenist veel aru saanud. Rentisime endale kalipsod selga, et vees külm ei hakkaks, kuigi veetemperatuuriks näitas 26 kradi, ent peale pikka vees ringi sulistamist võib ka selles lõpuks külm hakata. Saime endale lestad jalga, maskid ette ja hingamistorud suhu ning sulpsatasime vette. Esimese hooga oli jube harjumatu, et läbi nina hingata ei saa ja vees naeratada ei tohi – nii on kohe vesi maskis, suus ja kus kõikjal veel, kus ta olema ei peaks. Peale väikest sulistamist ujusin pontoonile tagasi ning vahetasin maski ära, sest vesi kippus ikkagi sisse tulema. Uus saadud mask oli mõnusalt ees ja veealuse maailma avastamine sai alata.

Huvitav, mis maailmaloojal mõtteis oli, kui ta veealust maailma lõi. Helesinisest veest paistis lumivalge liivane põhi, mille taustal ligules vees erineva suurusega värvikirevaid kalu. Oli oranži-valgetriibulisi, kollase ja mustaga, sinakates toonides, selliseid, mis helkisid kõigis vikerkaarevärvides kui ka ühevärvilisi hallikaid, mis Great Barrier Reefi mitmekujuliste korallide vahele sobivalt ära mahtusid. Korallid vee all päris nii värvikirevad, kui kuskilt mujal maailmas tehtud piltidelt nähtud, ei olnud, ent värvikirev siiski. Mõned korallrahnud olid haralised kui puud, teised meenutasid rohkem ajukäärusid, kolmandate kuju peab üksnes ise nägema, sest kirjeldada on neid raske. Kui väikeste värviliste akvaariumikalade parvest läbi ujuda, oli tahtmine käsi välja sirutada ja mõnda neist puudutada, kuid kalakesed olid kiiremad. Ühes keskelt õõnsas ümaras korallrahnus magasid 4 suurt merikilpkonna, kellest üks peale mõningat vaatlust ujuma otsustas minna, otse meie vahelt läbi liueldes. Veealune maailm on lihtsalt imeline.

Peale laeval serveeritud bufeelõunat viis klaasist põhjaga paat meid saarekesele ringkäigule. Eemalt paistnud lumivalge liiv oli tegelikult tuule poolt 6000 aasta jooksul kokku kuhjatud heledad korallitükid, mis omavahel kokku puutudes kõlisesid justkui tuulekellad. Saare taimestik on tekkinud üle mere lennanud lindude poolt toodud seemnetest, väikeses koguses tekkinud muld lindude jäänustest, väljaheidetest, kõdunenud puudest ning puulehtedest. Saare vanim puu on ubes 300 aastane, kuigi võiks olla veelgi vabem, ent kalamehed, avastanud saare 1800-date alguses, panid sinna elama kitsed, et neil oleks kalastades võtta värsket piima ja vajadusel ka liha. Kitsed aga sõid ära kõik selle, mis sarel üldse roheline oli, sh ka puud juurtest lehtedeni. Kunagi 1930-datel oli saarekese ühte nurka ehitatud puhkemaja, kuid sõja tulekuga kadus saarele transport, sest praam võeti sõjaväe kasutusse ning puhkemaja kukkus üsna kiiresti kokku. Tänasel päeval asub selsamal paigal telkimisplats. Tänapäeval on sealne loodus aga peaaegu puutumatu: saarel pole loomi, on keelatud maha jätta endast mingit prahti, isegi sigaretikonid tuleb endal ise kokku korjata. Ka ei tohi saarelt mitte midagi kaasa võtta, isegi mitte kõige väiksemat korallitükikest.

Peale tunnikese pikkust jalutuskäiku saarel viidi meid tagasi pontoonile. Ajasime uuesti oma märjad kummiülikonnad selga ning sulpsatasime taaskord vette. Peale mõningast vees sulistamist avastasime paadikese, mis läks sel päeval viimasele tiirule ning millest pool oli ehitatud vee alla klaasist seintega, millede vahele asetatud kitsad pingid istumiseks. Haarasime kiirelt oma rätid ja asusime kuiva paati veealust maailma uudistama. Sisuliselt oli se justkui kuiv snorgeldamine.

Õhtuteeks tagasi pontoonile jõudnud, koguti kõik reisijad samasse kokku, et siis inimesed ükshaaval paadile tagasi lasta, need topelt üle lugedes, et kõik ikka olemas oleks ega keegi maha jääks. Sama tehti ka hommikul, kui teekonda saarele alustasime. K teadis rääkida, et film „Sügav sinine meri“ on tehtud tõsieluainetel, kus Austraalias Cairnsi lähistel paar tuuriga merele sukelduma läks ning nad sinna merre maha unustati ja haide poolt otsa said. Peale seda kontrollitakse inimeste arv mitmekordselt üle, et olla kindlad: keegi pole kuhugi kaduma läinud.

Õhtul hostelisse tagasi jõudes saime teada, et mõni tund hiljem hakkab hostelis väike grillipidu tasuta vorstidega, kuid tundsime end nii näljastena, et ei mallanud kuidagi veel mõnda tundi oodata ja otsustasime endale Agnes Watersi linnakese keskusest pizza muretseda koos veinikankuga. Söönud toas münusasti kõhu täis, suundusime hosteli baaris toimuvale peokesele. Ainus vaba lauanurk, kuhu istuda, asus kahe noormehe lauas. Peale hetke vaatlemist tundsime ära omapäevased reisikaaslased saarereisilt. Nii möödus meie õhtu šotlastega õlut rüübates jutustades ning kohalike töötajate poolt korraldatud jaburaid mänge vaadates.

Aitäh, K, suurepäraselt veedetud päeva eest. Paremat ei oleks osanud tahtagi! Paradiisisaare külastus on ilmselt üks meie reisi tipphetki.

Vikerkaare ranna ookean

2010-05-11T06:57:00.000+03:00

Rainbow Beach on võrratu. Koht on oma nime saanud värviliste liivaluidete järgi, mille tuul ookeanist künkale on kandnud. Tee liivaluideteni läheb autoparklast läbi metsa ning ühtäkki avaneb ees lihtsalt tühi liivakõrb, millel lasuvad üksikud kuivanud puurondid, taamal paistmas uus metsaviir. Kui jalatsid metsaserval asuvale vaateplatvormile jätta ja liivale astuda, on liiv jalge all sametiselt pehme. Mitte teraline, vaid pigem peeneks jahvatatud nisujahu taoline pulbriline. Kõndisime kallakust allapoole kuni kaljupiirini, millest edasi peale järsakut algab helesinine ookean. Liiva on seal kõiki toone: lumivalgest tumepruunini, iga viirg tuuleuhutud mustri kohaselt omal kohal. Kuigi liivaala pole lõputu, on vaatepilt võimas ja minu jaoks seninägematu. Linnakeses endas asuvas suveniiripoes on müügil ka pudelikesed, kaelaehted ja küünlajalad, mis on erinevates värvides looduslike liivadega mustriliselt täidetud. Maailma suurimale liivasaarele Fraser Islandile me selle reisi jooksul kahjuks ei jõua, küll aga andis Rainbow Beach ettekujutuse sellest, milline Fraser Island võiks välja näha. Pealegi tasuta.

Rainbow Beach rannas olev helesinine ookean on eemalt vaadates väiksemate lainetega, ent selles sumbata on äärmiselt mõnus. Õues oli 27 kraadi sooja, mida jahutas üksnes hetkeks olnud ülikerge hoovihmake. Veetemperatuur püsis 22 kraadi peal. Viskasime riided autosse, vahetasime rannariided selga ja hüppasime ookeanilainetesse. Siinsetel randadel puuduvad riietuskabiinid, mis meile nii tuttavad on, küll aga ei vaata keegi kummaliselt, kui sisuliselt tänaval riideid vahetad või ujumispükse auto kapotil kuivatad, samas on enamikes randades olemas avalikud tualetid ning mageveedušid õhusooja veega. Ma ei olnud varem Vaikses ookeanis ujunud, kuigi ujumiseks on seda ka raske nimetada. Viskud lainetesse pikali ja sulpsad vastu või piki uut lainet. Kui ilma laineteta on vesi kuskil veidi üle põlve, on suuremate lainetega vesi lausa kaelani. Absoluutselt uskumatu tunne. Lisaks olid mulle uudiseks tugevad hoovused. Kui laine tuleb ja taandub, tunnetad vee sees nii tugevat tõuget hoovuse suunas, et sellele vastu saada sügavamas vees ilmselt pole võimalik. Lisaks on ookeanivesi niivõrd soolane, et üksnes tilk suhu sattunult tundub, justkui oleks hauganud korraliku suutäie soolapakist. Ent ookeanis sulistada on äärmiselt mõnus, seda eriti helesinises läbipaistvas vees sooja päikese all.

Marybrough linnakeses on sündinud ja kasvanud Mary Poppinsi autor, sestap on selles linnakeses ka Mary Poppinsi kuju. Teel Agnes Watersi poole, kust homme hommikul asume Lady Musgrave saarekesele teele, sõitsime läbi Bundabergi väikelinna, kus kohtusime ka K eestlasest sõbranna K-ga, kes on Austraalias juba 2 aastat farmitööd teinud. Pisike, nägus eestlanna on olnud väga tubli vastupidavusega, et nii pikalt farmitööl olnud on. Kalevi šokolaad lõi eestlanna silmad lausa särama.

Agnes Watersisse jõudsime kottpimedas. Hosteli leidsime üles tänu GPSile ning olime positiivselt üllatunud. Hostel on hiljuti renoveeritud ning tubades on olemas ka konditsioneer. Tekke siinkandis ei anta, sest ilmad on niigi soojad ja kui tundub, et jahe hakkab, tuleb konditsioneeri soojemaks keerata. Samas on oma magamiskottide kasutamine keelatud, et vältida teistest hostlistest kaasa toodud bed bugside ehk siis pisikeste lutikalaadsete elukate kaasatoomist. Hinnad on hostelis soodsad ning keskkond sõbralik ja hubane. Erinevalt tavapärasets on sedakorda meie hosteli toas olemas ka eraldi wc ja dušš. Kui saaks selliste tingimustega toad ka teistesse kohtadesse niivõrd mõistliku hinnaga (27 AUD/inimene), ööbiks hostlites meeleldi.

Hommikul saime tehtud ka oma broneeringu soodsaks autorendiks, nii et meil on lootust peale K tööle naasmist saada Brisbanest campervan, millega nelja päevaga jõuda Cairnsi, seal natuke ringi vaadata ning siis otse hakata kodupoole lendama 5 lendu jutti. Tõotab põnev tulla.

Muide, moskiitod on siin ka halastamatud. Nad on pisikesed, ei tee häält ning pole tuntavad, kuid jätavad järele endast suure sügeleva punni. Täiesti ebaõiglane.

Mereannid on võrratud

2010-05-10T12:35:00.004+03:00

Lõpetasime just imelise õhtusöögi. Plaanisime lõunaks võtta poest känguruliha ning minna avalikule grillile seda parki tegema, kuid äkitselt kogunesid vihmapilved ja päike kadus ära, mistõttu polnud õues grillimine kuigi hea idee. Kuigi grillikohtadel on olemas ka kerge varikatus, pole neil seinu, mistõttu nurga alt sadav vihm tuulega ikkagi pihta võib kanduda ning niiskusega grillida õhukeste riietega pole just teab mis toredus. Nii me otsustasime süüa känguruliha hoopis õhtuks. Vahetult enne poodi minekut tuletas M meelde, et leppisime juba eile kokku tänaseks õhtusöögiks krevetid. Ja nendele ei suuda ma kunagi ei öelda. Seadsime oma sammud taas kalaturu poole ning muretsesime sealt endale kilo soolvees keedetud krevette. Silma järgi hinnates olid kuningkrevetid siin umbes sama suured kui tavalised krevetid. Kui Eestis on kõige soodsamad krevetid puhastatult umbes paari cm pikkused, siis siin selliseid pisikesi ei kohta ning puhastatud tavalise kreveti suurus jääb 4-6 cm kanti, umbes selliseks, nagu Eestis kuningkrevette müüakse. Kalaturul on krevetid laotatud koos teiste mereandidega jääle. Kogu kaup on värkse ning võetakse su enda silme alt otse jäält. Saab osta nii tooreid kui juba soolvees keedetud krevette. Muide, mereandide ning liha kilohinnad on siin täiesti võrreldavad ning umbes samas suurusjärgus. Kui Eestis ka värskeid, hõrgu liha ja maitsega mereande mõistliku hinnaga soetada võimalik oleks, kaoks ilmselt liha minu toidumenüüst üsna pisikeseks osaks. Siiani pidasin end pigem lihainimeseks, ent värske kala ja mereandide vastu ei saa ma kohe mitte millegi muuga. K valis poest välja paar küpset avokaadot ja purustas need kahvliga kaussi, lõikas kõrvale pika saia jupid ning õhtusöök oligi serveeritud: avokaadokattega krevetisaiad.

Ilmad on meid seni suhteliselt soosinud, ainult eile tibutas vahepeal veidi nagu tänagi ja täna oli enamuse päevast pilves. Hommikul panime bikiinid riiete alla, et päeval ujuma minna, kuid see meil lõpuks ei õnnestunudki.

Pilvise ilmaga on autoga hea sõita, sest päike ei kõrveta ebameeldivalt ning autos pole päris saun. Külastasime ananassifarmi, mille tunuuseks on suur plastikust ananassikuju tee ääres, tuntud kui Big Pineapple, kuhu saab ka sisse minna. See son 3 korrust, kust esimeselt algab ananassifarmi ajaloo ja ananasside kasvatamise selgitamine ning etapid kuni tootmiseni välja, mis lõppeb kolmandal katuseterrassikesel vaatega ananassifarmile endale. Mul polnud varem poolt aimugi, et ananassid kasvavad puhmastes põllul, tekkidest justkui eimillestki puhmakõrte otsa. Seal oli ka meie paremini investeeritud 1 dollar, mille eest sai pulga otsas veerand ananassi, mis oli äärmiselt magus, maitsev ning mahlane suutäis.

Sealt edasi suuundusime K praeguse elukoha poole Yandinas, kus asub ka tema pisike imearmas jackrusseli kutsu. Teepeale jäi meile Wappa Falls ehk kohalik väike veekosk, mille juures K-gi enne käinud polnud, nii et huvitav meile kõigile. Keerasime suurelt teelt maha ja tundus, et olime sattunud valesse kohta. GPS-l oli huvipunktide all Wappa Falls isegi olemas ning võtsime sellele suuna, sõites mõned kilomeetrid mööda kitsast kruusateed, millel olid üksikud ca 10-meetrised lõigud asfalti. Milleks panna keset kruusateed mõne meetrine lõik asfalti, jäi mulle arusaamatuks. Jõudnud GPSi sihtpunkti, kuulsime küll kose häält, ent ei leidnud ühtki rada selleni: kõik teed olid erateed ja viisid kellegi hoovi. Pärisime aru ühelt kohalikult, kes teatas meile, et oleme küll kosele väga lähemalt, aga avalik vaateplavorm asub täpselt teispool jõge vastaskaldal ning siitpoolt me kuidagi ligi ei saa. Ka olla kohalikud mitmel korral kaardimeistritele märku andnud, et huvipunktie alla on saanud vale jõekallas, ent ei midagi. Isegi turismibussid eksivat neil sinna ära. Egas midagi, keerasime otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi. Veerand tundi hiljem olimegi pisikese veekose juures kohal.

K kuts ja elupaik ära nähtud, sõitsime Noosasse, kus on imeilus heleda liivaga rand ja helesinine ookean. Et taevas oli pilves ning seal säras pigem vikerkaar, oli täna vesi veidi tumedam, kuid endiselt kaunis. Postkaartidelt nähtav paradiisisaarelik laguunsus kahjuks silmale ei avanenud.

Homme lahkume Sunshine Coastilt ja liigume veidi edasi põhja poole. K peab kahjuks juba reedel taas tööl olema ning meie peame endale viimaseks nädalaks ajaks Austraalias veel tegevuse leidma. Kui nüüd hästi läheb, siis ehk õnnestub meil saada soodsatel renditingimustel auto, millega veel enam põhja poole sõita, et sealt lennupiletid tagasi Brisbanesse võtta ja otse koduteed alustada. Eks hoiame pöialt!

Sunshine Coast

2010-05-09T22:16:00.007+03:00

Hommikul voodist ärgata oli mõnus. Sättisime ja pakkisime end veidi, kirjutasin valmis postkaardid, mida olin plaaninud reisi algusest saadik juba posti panna, kuid milleni kuidagi polnud jõudnud ja asutasime end K auto poole teele. Kott seljas ei tundunud mitte raske kui enne, ent raskus ilmselt jaotus kuidagi teisiti, nii et mütsi osa hõõrus vastu kukalt ja turjal oli kuidagi rohkem survet. Õnneks tee autoni oli üsna lühike.

K oli rääkinud linna lähistel asuvast kaubanduskeskusest, kus peamiselt firmade nö vabrikupoed asusid. Loomulikult ei saanud me seda külastamata jätta. Pean nentima, et nii mõnedki firmad olid seal minu jaoks täiesti tundmatud, mis K sõnul siin üpriski tuntud olema pidid. Nii me veetsime hommikust mõned tunnid ja päiksepaisteranniku poole asusime teele alles lõuna paiku.

Ilm oli õues meeletult soe ja päiksepaisteline. Läbi auto klaaside tundus, justkui praeksime end otse pannil, ainult et päike läbi klaaside peale ei hakanud. Uni kippus vägisi peale tikkuma sellises mõnusas kuumuses. Konditsioneeri me autos tööle ei pannud, et säästa M-i pidevast nuuskamisest, mida konditsioneeri kasutamine tal koheselt esile kutsub. Selle eest olid meil enamus aknaid autos avatud, nii et soe tuul sasis mõnusalt juukseid. Siinses kliimas on kabrioletid kahtlemata õigustatud.

Ronisime ka Wild Horse Mountain vaateplatvormile, millelt avanes imeline vaade ümbruskonna mägedele ja metsadele. Vaateplatvormile jõudmiseks tuli meil üsna järsust kaldteest 700 meetrit üles ronida. Säärelihased andsid end tunda meil M-ga juba paar päeva varasemast 420 meetri kõrgusele vaateplatvormile järsust trepsit tõusmisest, lisaks eilsest Brisbane peal jalutamisest, nii et mööda kaldteed üles minek ega alla tulek polnud sugugi lihtne. Küll aga oli vaade seda ronimist väärt: ühel pool oli silmapiiril Brisbane, teisel Sunshine coast ning ümbruses Glass House Mountains.

Sunshine Coastil on loodus kõik roheline, hoolimata sellest, et siin on sügis. Erinevalt Melbourneid kandist, selles kandis punaseks minevate lehtedega puid ei tunta. Rannaliiv oli pärastlõunaks juba jahe, ent mõõtmiste järgi veetemperatuur endiselt 20-21 kraadi. K viis meid Dicky randa, mis on saanud oma nime sinna karile sõitnud laeva järgi 1890-datel ning mille vrakk siiani rannas liiva ja vee piiril seisab. Vaatepilt nagu romantilisest Hollywoodi filmist: vesi lööb vahutavate lainetena üle vraki jäänuste ning taganeb juba hetk hiljem liiva pealt ookeani tagasi. Ja mõni sekund hiljem kordub kõik taas.

Ööbimiskohaks oli meil õhtul plaanitud K töökohas asuv 2 magamistoaga korter, mille kasutusõigus paariks päevaks K-l oli õnnestunud välja rääkida. K töökoht on superilusas kohas: konverentsikeskus, kus ta töötab, asub 10 hektari suurusel maalapil, millel oma välibassein, piljardilauaga mänguruum, mitmed naridega toad klientidele ning palju rohelust ümberringi, ometigi asudes linnas sees, rahvast täis tänavate kõrval, ookeani lähedal. Töökoha asukohana tundub olevat üsna meeli rahustav keskkond.

Asjad tuppa ära pandud, ostsime alkoholipoest (supermarketites siin alkoholi ei müüda ning selleks on eraldi poekesed) 4-liitrise valge veini ning seadsime end sadamas asuva mereandide turu poole, kust plaanisime õhtusööki muretseda. Rahvast oli seal nagu murdu. Tellimuse täitmise ootamise ajal hakkas taevas hoolega pilvi koguma ning lasi sahmaka vihma alla. Vihm oli küll üsna lühikest aega, ent see rikkus meie plaanid minna mereande rannale koos veiniga nautima. Nii võtsime toidu kaasa ja läksime tagasi koju, et õhtu veeta mõnusasti Bismarki mängides ja veini nautides. See kõlab endiselt justkui unenäos, et oleme tegelikult siin ja K ei ole illusioon või viirastus. Ahh, kui mõnus on puhkusel olla!

PS! Emmedele head emadepäeva ka!

Brisbane

2010-05-08T16:47:00.000+03:00

Tänane öö oli soe ja mõnus, isegi palava võitu. Hommikul pool seitse läks M-l uni pealt ning asutasime end teele. Gold Coastile jõudsime nii vara, et kõik poed olid veel kinni, kuid laupäeva hommiku kohta liikus inimesi juba üsna palju. Kella 8 paiku hommikul lõppes rannas joogakursus, meie asutasime end samal ajal randa hommikusööki manustama. Vaatasin kella ning tegin kindlaks, et Eestis on südaöö möödunud ja kuupäev vahetunud, et emale sünnipäevasõnum teele saata.

Gold Coastil asuvad siinse ranniku 2 suurimat kaubanduskeskust. Neist ühes veetsime ca 2 tundi, peale mida arvas M, et ta enam rohkem šopata ei jaksa. Sättisime end Brisbane autorendi poole, kuhu täna pärastlõunal oma truu reisikaaslase tagastama pidime. Vahetasime K-ga mõned sõnumid täpsustamaks, kus ja millal kohtume. Et me Brisbane ei tunne, sobis meile kõige paremini autorendi firma ees K-d oodata. Kolmveerand tundi hiljem kokkulepitud ajal olime meie endiselt lähedalasuvas parkimismajas autot ümber pakkimas oma seljakottidesse ning K alles sootuks pika tänava teises otsas, kuhu ta ekslikult sattus. Asjad lõpuks seljakottidesse ära pakitud, suundusime autot tagastama rendifirmale. M oli juba peaaegu võtmeid üle andmas, kui mulle äkki meenus, et olime unustanud tankida. Otsisime lähedal oleva tankla, lasime paagi täis, andsime auto ära ja otsustasime jalutada, kummalgi rasked seljakotid seljas, mööda Queens streeti Queens Malli poole, et K-ga trehvata.

Kui olime mõned tänavavahed edasi jalutanud, tundus mulle, et teispool tänavat jalutav neiu on väga K moodi, ainult et tal on 2 suurt kotti ming meid ta ära ei paistnud tundvat. Võtsin telefoni ja helistasin K-le: selgus, et ta oligi meist just hetk tagasi mööda jalutanud. Mul oli nii hea meel K-d jälle näha. Meie viimasest kohtumisest kodumaa pinnal oli möödunud juba ca 1,5 aastat, mis on sisuliselt ilmatuma pikk aeg. See kõik tundus nii ebareaalne, et raske oli vastu seista kiusatusele K-d näpistada, arusaamaks, ega ta ikkagi kuumusest kerkinud miraaž pole. Ent ei, K on päris. Ja siinsamas. Meiega koos.

Tatsasime kolmekesi K poolt broneeritud seljakotirändurite hostelisse. Sattusime sinna just hetkel, mil toimus vahetuse üleandmise aeg, mistõttu tuli meil oma veerand tundi oodata, enne kui keegi meid üldse nõus jutule võtma oli. K astus leti juurde ning teatas tähthaaval oma nime broneeringu hõlpsamaks leidmiseks. Mida aga polenud, oli broneering arvutis. Hetk hiljem sai selgeks, et mingil kummalisel moel oli meid paigutatud teise sama keti lähedalasuvasse hostelisse, kuigi K olin 2 korda kontrollinud broneeringut tehes, et asume just nimelt selles. Egas midagi, võtsime kotid taas selga ning sammusime veidi ülesmäge paar tänavavahet edasi asuva teise hosteli poole, kus kenasti ka oma kolmese toa kätte saime.

Viimati olin seljakotirändurite hostelis 6 aastat tagasi Londonis. Sealne kogemus oli mul nii selgelt veel meeles, et peale seda olin püüdnud vältida võimalusi sellistesse kohtadesse sattuda. Tol hetkel aastavahetuseks Londonisse saadud tuba oli võetud meil oma seltskonna peale, mistõttu tundus olevat asi lihtsam ja mugavam. Ülitillukesse tuppa oli mahutatud 3 nari ja väike kraanikauss. Toa ust avades pahvatas sealt näkku hingemattev niiskuse hais ning paistis hämarast nurgast üksnes tugevalt hallitav sein. See oli koht, kust olin nõus selg ees väljuma ja jala tagasiteed koju alustama. Tol korral olime õhtu lõpuks aga nii väsinud, et öö toas ikkagi ära magasime ning ööga toas harjuda jõudsime ja sinna veel mitmeteks päevadeks jäime.

Brisbane hosteli tuba ei meenutanud aga sugugi üldse Londoni oma. Tuba oli väga lihtne, kuid enam-vähem puhas ja korras. Aknast avanes vaade hosteli teise tiiva koridoridele ja tubadele. Uksed heli ei pea ning koridoris toimuvat on kõike väga hästi kuulda. Et toas rohkem õhku oleks, avasime akna, millest kostub kesklinnatänavatelt tulev melu. Dušivõimalus koos WC-ga asub koridori peal ning on jagatav teiste hosteli asunikega. Ent vähemalt on olemas enese pesemisvõimalus, kuigi seda tuleb jagada väikeste sipelgate ja prussakapoegadega, kellega oli mul päeval võimalus dušikardina peal kohtuda. Samas tuleb ikkagi arvestada, et seljakotirändurid on vähenõudlikud ning tubade eest küsitav summa on üsna taskukohane ja soodne. 33 AUD inimese kohta maksta ja midagi enamat kui eraldi privaatne tuba vooditega ja koos puhta voodipesuga nõuda, oleks patt. Oleme ikkagi Brisbane kesklinnas ja meil on mõnus koht, kus oma linnatuurist väsinud jalgu puhata ning ööseks sõba silmale saada.

Kotid tuppa ära visatud, tutvustas K meile linna. Brisbane kesklinnas on omaette rajoon pilvelõhkujatega jõe kaldal, umbes nagu Melbourneiski. Suur linn nagu suurlinn ikka. Keskusest eemale minnes on majad taas pigem väiksemad ja madalamad. Ent siin ei ole tramme. Linnapeal näeb küll liinibusse, kuid populaarne ja põnev ühistransport on Citycat ehk jõelaev, mis iga natukese aja tagant kaldalt kaldale sõites peatusi teeb. Otsustasime Citycatiga teha väikese tuuri peale pimeda sabumist, et näha jõe pealt öiseid linna tulesid. Ja need olid imelised. Vee särav sillerdus värviliste valgustega, mis kumavad pilvelõhkujate katustelt või jõeäärt katvate restoranide seintelt, on fantastiline. Sattusime pildistamisega isegi nii hoogu, et pidime paadist,millega tagasi plaanisime minna, peaaegu maha jääma. Avastasime paadi tuleku viimasel hetkel ja olime sadamast üsna kaugel. Sisuliselt oli meil valik kas paadist maha jääda ja ilmselt tagasi kesklinna jalutada või tõmmata jalad kõhu alt välja ja päkkadele valu anda niipalju kui võimalik, et paadile jõuda. Valisime viimase kasuks ning saabusime sadamasse paadiga umbes samal hetkel.

Päkad päevast ümaraks käidud ja jooksmisest keel vestil, jõudsime tagsi oma hostelituppa. Vajusime südaööks sügavasse unne, olenemata tänavalt kostvast diskotümakast ning ukse taga käivast jutuvadinast.

Surfarite paradiis

2010-05-07T21:30:00.000+03:00

Autos magamine ei olnudki kuigi hull. Vahepeal kippus üks kannikas ära surema ja vastu hommikut hakkas jube külm. Oleksin endale fliisi selga ajanud, ent üks oli pagasnikus ja teie M pea all padjaks. Ma ei raatsinud teda kuidagi äratada ja otsisin tagant istmelt unesegaselt omale jope selga. Eestis olin teinud endale märkme, et villased sokid tuleks kaasa võtta. Enne reisi aga mõtlesin, et milleks. Öösel magades oleks need aga marjaks jalga ära kulunud.

Hommikusööki nautisime hiljuti tõusnud päikese paistel Crescent Headsis, mis on väike linnake veidi kiirteest eemal, kuid surfaritele meele järgi. Hommikune jogurt puuviljasalatiga maitses ookeanikaldal liivarannale paigutatud piknikupinkidel ühe silmaga surfareid jälgides üsna hästi.

Otsustasime täna jätkata oma teekonda mööda rannikuserva kulgevat kiirteed, jättes kõrvale igasugused võibolla toredad vaatamisväärsused, mis vähegi asusid sisemaa pool. Mitmetes linnades pikemat peatust me ei teinudki. Coffs Harbouris leidsime tee äärest suure banaani, mis tähistas vaba aja parki, ent millest osa oli suletud. Väljas näitas termomeeter 33 kraadi sooja, kuid just veepargi osa oli kinni. Irooniline või mis. Samas on praegusel ajal siin kandis veega eriti suured probleemid. Paljud jõed on kuivanud niredeks, osa aga paistavad endised. Ka vee koskede pealt on näha, et need on hetkel pigem kokku kuivanud kui veest pakatumas.

Kui kiirteed mööda edasi sõita, jääb tee äärde uhkete sibulkuplitega valge rajatis, mille kõrvalt viib tee Woolgoolga linnakesse, kus iga-aastaselt toimuvad karriturud. Sibulkuplitega rajatis on tegelikult Guru Nanak tempel, mille rajasid sinna kanti kolinud esimesed hindud. Samuti on piirkonnas mitmeid India ja Hiina restorane. Kui sõita otse läbi linnakese, lõppeb tee pisikese poolsaare tipul, millelt avaneb imeline vaade ümberkaudsele sinisele ookeanile. Samast linnakesest leidsime peatänava äärest lõunapakkumise: praad koos joogiga ca 10 AUDi ning otsustasime seda järele kaeda. Kui hoonesse sisse olime astunud, päris üks naisterahvas, kas oleme klubi liikmed. Saamnud eitava vastuse, palus ta täita meil külastajapääsmed, mille rebis raamatust välja ja meile andis endale koopiat jätmata. Milleks see vajalik oli, mine võta kinni.

Söögiruumi sattununa avastasin, et olime ilmselt selle koha külastajatest kõige nooremad. Esimese hooga oleks ma pakkunud, et sattusime einestama vanurite päevakodusse, kuid veidi lähemal uurimisel jõudsin järeldusele, et tegu oli siiski pigem II Maailmasõja veteranide klubiga, kuhu pääsesid üksnes kohalikud klubiliikmed või võõrad klubimaksu makstama, kes elasid kaugemal kui 16 km. Olgu, mis ta oli, ent kohalike hulgas paistis see piisavalt populaarne olema, nii et terassil oli raske vaba lauda leida ja ka toit oli maitsev.

Coffs Harbourist veidi edasi asub Macleani nimeline väikelinn, kuhu kunagi asusid elama esimesed Austraaliasse tulnud šotlased ja kus siiani peetakse kord aastas šotlaste kokkutulekuid. Linnatänavad teevad eriliseks tänavavalgustuspostidele umbes meetri kõrguseni maalitud kildi mustrid koos klanninimedega. Kellel šoti juuri, saab sealt minna vaatama, kas leiab omaste mustri üles.

Õhtuks olime plaaninud Byron Baysse jääda. Byron Bay on ilmselt üks Austraalia tuntumaid surfarite paradiise. Kui siiani olin tundnud end rannarajoonides täiesti normaalse turistina, siis Byronisse ma kohe mitte kuidagi ei sobinud. Ei ole mul surfari päikese käes tumedaks päevitunud nahka, rastapatse ega hipilikke riideid, mis kõik tundus sellesse kanti hästi kokku sobivat. Jõudsime Byronisse napilt enne päikeseloojangut. Sel ajal kubises pearand veel ohtratest surfaritest ning niisama ajaveetjatest. Surfamine on ilmselt puhas elustiil: elatakse oma campervanis, tehakse matka gaasipliidikesel süüa ning surfatakse päevad läbi. Aga millestki peab ju elama ka või mis? Nagu Byronis näha, pole surfar olla kunagi liiga vana. Surfarite hulgas on nii noori poisse ja tüdrukuid kui pensionieelseid soliidses eas härrasmehi. Ja kui üks surfarist boheemlane kohtab teist, saavad nad samasuguse boheemlasest surfarist lapse, nagu tänavapildis näha võib.

Byron Bay linnaservas asub Cape Byron, mille otsas imeline valge majaks – see on ühtlasi ka Austraalia kõige idapoolsem tipp. Päikeseloojanguks jõudsime täpselt majaka juurde. Ühelt poolt majakat avanes vaade, kuidas roosaks värvunud taevas kadus päike tumedate mäenõlvade taha, teispool peksles sinine vahutav ookean vastu kaljujalamit. Jah, Austraalia on imeliselt ilus.

Peale päikeseloojangut asusime otsima avalikku müntidega pesumaja, nagu Ameerika filmidest tuttav, sest enamus kodust kaasa võetud riideid olid juba mustaks saanud. Kui mina oleks ehk veel hädapärast kotist üht-teist selga sobitada leidnud, siis M oli t-särkidest tühi juba eile. Ühe päevase vajaduse rahuldas ta eile uue särgi ostmisega, ent iga päev ju uut särki osta reisi lõpuni ikka ei saa. Lonely Planet tuli meile siin kohalgi appi: linnas oli täpselt üks avalik pesumaja ning seegi enam-vähem linna keskel. Pesupesemisega oli üksnes väike mure veel: tahtsime pessu panna valged riided, kuid osa neist olid alles seljas. Nii saigi kiirelt pesumaja ees auto juures riided vahetatud ja vajalikud masinasse libistatud. 22 minutiline pesumasina tsükkel maksis sooja veega 6 AUDi, pesupulbritops, millest jätkunuks ca 2 masinatäie peale, veel 1 AUD ning pesukuivati 6 minutiline tsükkel, mida pidime aga riiete kuivaks saamiseks 3 korda järjest võtma, igaüks veel 1 AUD. Nii saime tund aega sisustatud ja 10 AUDiga elementaarse koguse riideid puhtaks pestud, kuivatatud ja uuesti sipsti selga tagasi.

Kui päev algas ookeanikaldal söömisega, ei saanud ta ometi teisiti lõppeda. Pimedas Byronis ei surfa enam mere peal keegi ning enamus elust koguneb kohalikesse pubidesse-restoranidesse, aga ka tänavatele. Leidsime lõpuks söögikoha, kus sai kaardiga maksta take-away toidu eest. Võtsime kohalike hulgas populaarse fish & chipsi koos kalmaarirõngastega. Nii värskeid kalmaarirõngaid polnud ma veel varem saanud. Istusime laternatega valgustatud rannapromenaadile pimedas mühiseva ookeanikaldale einestama. Vaba istekohta muruplatsil polnud sugugi kerge leida: kõikjal meie ümber olid inimesed, kes samamoodi muruplatsil istudes einestasid või teisiti, nt kitarrimängu ja lauluga oma aega sisustasid.

Õhtusöök söödud, asusime otsima endale järjekordset teeäärset ööbimiskohta. Pacific Highway on Byron Bayst edasi päris korraliku teega ning suuremad ristmikud kenasti valgustatud, nii et esimese hooga ei raatsinudki kuidagi teelt maha keerata. Pimedamatel lõikudel sõita pole aga üldsegi nii meeldiv. Nii otsustasime siiski teelt maha keerata ja end ööseks ankrusse seada. Meie tänane ööbimispaik on taas hõivatud lisaks meile ka teiste camperite poolt ning rekkadele on sedakorda täiesti eraldi platsike reserveeritud. Lisaks on seekordne plats ka paremini valgustatud ning omab isegi laste mänguväljakut. WC-sse minnes avastasin aga lähedal olevate puude pealt suured ämblikuvõrgud koos mõne cm-suuruste ämblikega, kellega ma kohe kuidagi tutvust teha ei soovi. Eriti arvestades kaasa saadud hoiatust, et enamus ämblikke on mürgised, osa neist isegi surmavalt. Ja mis veel huvitav: olgugi tegemist suure tee ning asustusest mitte kaugel oleva kohaga, pole siin täna mobiili levi. Küll aga on õues olemas eraldi kaks posti pistikupesadega elektri jaoks.

Muide, päeval kohtasime maanteelõiku, millel kiiruskaamerad mõõdavas keskmist kiirust. Ehk siis on kaamera pikema teelõigu ees ning järel ja arvestab sinu keskmist lõigu läbimise kiirust. Seega pole mingit kasu vahetult enne kaamerani jõumist pidurdamisest, kui ülejäänud maa on kihutatud – trahvi võib saada kaela ikkagi.