Karnevali jaht võiks olla vabalt hispaania keelt mitte rääkijate puhkuse hobi siinkandis karnevali hooajal. Gemini AI väitis mulle, et Costa Calma kuurortlinnakeses on päevakarneval, mis reeglina tähendab esinemisi, kostüüme ja hiljem õhtul pidu. Millega AI puusse pani, oli täpne tänava nimetus - sõitsime kohale, karnevali ei leidnud kusagilt, küll aga tänava laada. Kui autost välja tulime, kuulsin siiski eemalt muusikat ja kus on päevasel ajal kõvem muusika, seal on lootust kohata karnevali. Teritasime kõrvad ära ja hakkasime vaikselt läbi palmipuudesaluse pargi muusika poole minema. See on ilmselt peaaegu ainuke koht Fuerteventural, mida võib nimetada peaaegu metsaks, sest päris metsa siin saarel polegi.
Päevakarnevalil sattusime nägema kohalike laste tantsutruppide esinemisi laval. Ma pole kursis, kuidas hetkel tantsutrennid oma esinemisi üles ehitavad Eestis, aga vanasti oli nii, et iga grupp õppis selgeks oma ühe või kaks tantsu ja siis grupid laval vaheldusid. Siin oli see kõik põimitud üheks suureks tantsu etenduseks, millel oli oma läbiv lugu soolo artistide esitluses ja kuhu taustale lavale ühtäkki mõnikümmend noort tantsijat juurde valgus, siis laiali läks ja uuesti kokku tuli ja nii umbes kümmekond tantsu järjest. Vaatasime seda kõike ammuli sui - oskust sellist asja kokku panna ja kui suur ja põhjalik trenn peab sellele kõigele eelnema, et igaüks oleks omas kohas midagi segi ajamata ja mitte üks, vaid mitu korda järjest ilma suuremate pausideta. Kui hästi ja elavalt mõni noor neiu tantsis, andes endast maksimumi! Just sellised esinemised on need, mis teevad karnevalist tõelise elamuse.
Ühte olen siin ka läbi mitme reisi märganud - siin on valdav kehapositiivsus. Vahet ei ole milline kellegi keha on, on see sale või kogukam, lühem või pikem - inimesed, ka noored, kannavad täpselt selliseid riideid nagu nad soovivad ilma piinlikkust tundmata. Liibuvates kominesoonkostüümides tantsisid laval kõik tüdrukud ja mõni kogukam tüdruk tantsis kohe eriti hästi ning esimeses reas. See tähendab, et nad on väga teadlikud sellest kuidas oma keha juhtida ning nautida seda, mida teevad. Kehapositiivset suhtumist võiks ka mujal valdavalt rohkem olla, meie kultuuriruumi see veel päris kohale jõudnud paraku pole.
Täna on rahvusvaheline naistepäev. On kultuure, kus seda avalikult tähistatakse ja kultuure, kus see välja ei paista. Fuerteventural on naistepäev nagu tavaline pühapäev. Nagu Gran Canarial, nii ei ole me ka siin kohanud lillepoode ja toidupoed lilli ei müü. Kui siin kellelgi tekib soov kinkida lilli, siis mul pole aimugi kust nad neid saavad või siinkandis lilli ikkagi ei kingitagi? See jääb endiselt müsteeriumiks. Küll aga suutis M olla hommikul leidlik, käis poest läbi ja leidis shokolaadi jänese, kes hoiab lille käes. Selline magus lillega tervitus oli kohe eriti armas.
Täna pärastlõunal jõudsid siia Mo ja L, meie juurde, et meie lapsel oleks toredam siis, kui ise olen tööga hõivatud. Gran Canaria kogemusest ka õppisime, et mul on nö klouni vaja ehk et kui oleme vaid kolmekesi, räägin ma M kiiresti tüdimuseni väsinuks ning hea, kui on kellegagi veel suhelda peale ainult meie pere, kui pikemal reisil kodust ära olla. Sel aastal tundus hea plaan alguses veeta nädal puhkust kellegagi koos, siis olla omaette ja reisi lõpp taas kellegagi koos olla.
Natuke naljakas tunne on ise reisil olles kellelegi lennujaama vastu minna, aga samal ajal on see ka natuke põnev, sest tekitab tunde, nagu oleks ise juba parajalt kohalik. Blogi osas olen veidi kimbatuses, sest nüüd on sattunud siin nii mitu M tähega inimest korraga kokku, et endalgi on raske identifitseerida kellele viitan. Mo on mu klassiõde, kellega oleme terve kooliaja koos käinud, vahepeal vähem suhelnud ja siis mõned aastad tagasi hakkasime taas tihedamalt suhtlema. Ta on oma tütre L-ga hoidnud meie väikest M-d peaaegu sünnist saadik ja väike M ootas suure hea meelega oma järgmiste mängukaaslaste saabumist.
Olles ise saare juba risti ja põiki läbi käinud, tahaks kohe hea meelega näidata ka saart ja selle ägedamaid kohti teistele, jagada seda, mida ise tean. Üsna lennujaama lähedal, El Castillo linnakese külje all on looduslik merevee bassein, kuhu laine vett sisse pritsib. Tuulevaikse ja laineteta ilmaga võiks see olla ookeani servas mõnus kivine helesinise veega bassein, kus mõnusasti chillida, aga tegelikult peab sellistes kohtades väga ettevaatlik olema, sest otse basseini servast algab sügav ookean ning tegelikult on sellised looduslikud basseinid pigem vaatamiseks kui vannina nautimiseks. Muidugi vesi siin liiga soojaks ei lähe ka - praegu on see umbes 18 kraadi ja suve lõpuks tõuseb napilt üle paarikümne.
M pani päevast väikse klipi kokku: https://youtu.be/gTY6zqmCOrk?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar