21. päev: lend koju

Kojulennu päev on alati seotud erinevate emotsioonidega. Ühtpidi on koju jõudmise ootus juba suur, teistpidi tahaks ju natuke veel nautida sooja päikesepaistet, mere lõhna, niisama olla ja nautida. Seda enam, kui ees on mitu lendu või mõni pikk lend. Minu mugavuspiir on umbes 6 tunnine lend, 9 kannatan ka ära, aga üle selle on kõik üksnes minutite lugemine. Õnneks Tenerifele saab Eestist otselennuga 7h või ümberistumisega üle Stockholmi 1h + 6h, nagu meie lennukava plaanitud seekord oli.

Püüdsime veel viimaseid päikesekiiri oma majutuse hoovis mänguväljakul ja kui päike pilve taha peitu läks, oli täpselt õige aeg lennujaama sättida. Tenerife lõuna lennujaam asub mugava koha peal, nii et ükskõik millisest majutusest tulla, on see üpris lähedal, kui ei satu just ummikusse. Koos kerge ummikuga olime 15 minuit hiljem lennujaams, andsime oma Cicari rendiauto ära ja sättisime end pagasi ära andmise sabasse. Cicari autorendi tingimused on tehtud kliendile väga lihtsaks - näed lõplikku hinda, mis sisaldab kõike: lisajuhti, lapsetooli, täis kindlustust, seega ei pea muretsema ühegi võimaliku lisakriimu pärast, tegema autost kätte saamisel ja tagasi andmisel pilte ega kulutama aega ja energiat mingite vaidluste peale. Kõik käib kiirelt, lihtsalt ja väga mugavalt.

Tallinna lennujaamas oleme harjunud, et võime kohale jõuda ka üsna viimasel minutil ja tihti pole kaks tundi varem lennujaamas muud teha, kui pagas kiirelt ära antud ja siis saab rahulikult enam kui tunnikese kohvi juua. Tenerifel, puhkuse ühel peamisel sihtkohal, on lennujaamas veidi teised lood. Pagasi vastuvõtmise lett tehakse reeglina lahti kaks tundi enne lennu kellaaega. Kui lennujaama jõudsime, oli meil lennuni veidi enam kui kaks tundi aega, ent pagasi leti ääres lookles juba pikk saba, mis liikus aeglaselt. Kolmveerand tundi hiljem olime pagasi ära andnud, läbisime lastega peredele ja puudega inimestele mõeldud eraldi turvakontrolli, kus ei pidanud enam pikas sabas seisma ja lennu värava infotahvlit studeerides leidsime, et meie lennu taga on kiri - minge kohe! väravasse. Jooksma ei pidanud, aga lõunasöögiks enam aega polnud ja jõudsin mööduvast poekesest kaasa haarata vaid kaks väikest pakki kartulikrõpse. Seega soovitus olla lennujaamas kohal vähemalt 2 tundi enne lennu väljumist, on välismaal igati asjakohane.

SAS oli minu elu esimene lennufirma, millega lendasin. See oli veidi enam kui 20 aastat tagasi, 2004, kui E-ga koos L perele Brüsselisse külla lendasime, vahemaandumisega Stockholmis. Tol ajal oli lendamine veel veidi kallim ja vähem levinud ning ka kättesaamatum ja enamus reisis bussireisidega. Tol ajal piletite ostmiseks meil vajalikku krediitkaarti polnud ja lennufirma tegi paberarve, mis tuli kohe ära maksta. Sellega tuli kaasa kingitusena Titani käsipagasi kohver, pardal oli mõlemal lennul söök ja jook ning pardaajakiri. Täna on SAS end turul positsioneerinud huvitavalt - nad ei ole enam klassikaline premium klassi lennufirma, aga pole ka odavlennukas. Sisuliselt on alles kõik hädavajalikud teenused pardal, kuid kogu mittevajalik on ära võetud, mis aitab pileti hinda hoida pigem soodsana, aga kokkuvõttes hoida head kvaliteeti. See tähendab, et pardal ekraane ei ole, pardapoodi ja ajakirja ka mitte, on väga lühike menüü,  mida tellida saab, aga kohvi ja tee on endiselt tasuta ning lennukid korralikud ja istmed normaalse laiusega ning parda teenindus endiselt kõrgel tasemel. 

Tallinnasse jõudsime ilusti ja ka kogu oma pagasi saime lindilt kenasti kätte, kuid mida ei tulnud, oli lapse käru. Muretsesime endale aasta tagasi spetsiaalselt käsipagasi mõõtudesse mahutav Leclrec MF kergkäru, mis kaalub vaid 6,6 kg ja saab ühe käega kokku ja lahti teha vaid nupu vajutusega. Kui seni oleme mitmel korral reisinud selliselt, et anname käru ära lennuki ukse juures ja tagasi saame samuti lennukist maha tulles, et lennujaamas laps kärusse panna, sest osades lennujaamades on vahemaad väga pikad ja väikelapsega reisides on alati käsipagasit omajagu, mis igaks juhuks kõik lennukis kaasas olema peaks, siis ühe korra on juhtunud Brüsselist tulles, et lennu hilinemise tõttu ei saanud me käru Riias, vaid alles Tallinnas lindilt. Nüüd küsisin Tenerifel pagasit ära andes, kas saame käru lennukisse võtta ja kui peamegi lennuki juures ära andma, siis vajame käru kindlasti Stockholmis. Lennu väravas küsisin sama kinnituse üle, öeldi, et saame käru pardale võtta. Teadsime ette, et mõlemad lennud on täis ja nii polnud üllatus, kui lennuki ukse juures siiski paluti käru alla ära anda. 

Üllatus oli aga Rootsis, kui öeldi, et käru läheb otse pagasi lindile ja vahepeal me siiski käru kätte ei saa. Õnneks oli lennu vahe lühike ja lend läks kõrval väravast. Veel suurem üllatus ootas meid aga Tallinnas, sest käru lindilt ei tulnud ja kui läksime pagasi teenindusse asja uurima, öeldi, et meie käru on leitud Stockholmist, see oli pagasit ära andes valesti vormistatud ja lõppsihtkohaks märgitud kärule Stockholm, kuigi me ei pidanud käru üldse ära andma. Sellegipoolest lubas lennujaam käru meile koju ära toimetada. Kolmas üllatus tabas mind täna hommikul, kui sain kõne, et meie käru on küll Tallinna lennujaama saabunud, aga peame sellele ise järele tulema, sest käru valesti vormistamise tõttu ei saa nad seda meile koju tuua. Ahah. Õnneks elame küll lennujaamale lähedal, kuid mismoodi peaks mina kliendina saama pagasit ära andes kontrollida, et pagasi kleepsud on õigesti trükitud ja teenindaja ei tee kuskil mingit viga? See jääb mulle arusaamatuks.  

Pikale reisile minnes on alati teema ka lennujaama saamine ja lennujaamast koju tulek. Taksod sõidavad küll ilusti, aga alati pole lihtne väikelapsele sobiliku turvatooliga taksot saada, seda eriti olukorras, kus korraga maandub öösel 4 suurt lendu, kus on selgelt ka palju lapsi, tulenevalt sihtkohtadest. Seekord leidsime tänu K ja S hea lahenduse: minnes jätsime oma auto lennujaama, mille nad vahepeal meile koju tõid ja tulles ootas meid meie oma auto juba lennujaamas ees. See on nii kodune ja mõnus tervitus, kui saad otse istuda enda autosse. Justkui oleks juba koju jõudnud. Aitäh mugavuse eest, sõbrad!

Kodus tervitas meid päikesepaiste ja 9 kraadi sooja. Peenras õitsevad esimesed krookused, lumi on ära sulanud ning esimesed tulbi otsad piiluvad mullast välja. Õhus on tunda tõelist kevadet. Sellisesse ilma on vaga mõnus soojamaa reisilt tagasi tulla ja jääda ootama siinse sooja kevade saabumist, nägu päikese poole pööratud. 

M tegi lühikese video ka meie koju jõudmisest: Kojulennu päev on alati seotud erinevate emotsioonidega. Ühtpidi on koju jõudmise ootus juba suur, teistpidi tahaks ju natuke veel nautida sooja päikesepaistet, mere lõhna, niisama olla ja nautida. Seda enam, kui ees on mitu lendu või mõni pikk lend. Minu mugavuspiir on umbes 6 tunnine lend, 9 kannatan ka ära, aga üle selle on kõik üksnes minutite lugemine. Õnneks Tenerifele saab Eestist otselennuga 7h või ümberistumisega üle Stockholmi 1h + 6h, nagu meie lennukava plaanitud seekord oli.

Püüdsime veel viimaseid päikesekiiri oma majutuse hoovis mänguväljakul ja kui päike pilve taha peitu läks, oli täpselt õige aeg lennujaama sättida. Tenerife lõuna lennujaam asub mugava koha peal, nii et ükskõik millisest majutusest tulla, on see üpris lähedal, kui ei satu just ummikusse. Koos kerge ummikuga olime 15 minuit hiljem lennujaams, andsime oma Cicari rendiauto ära ja sättisime end pagasi ära andmise sabasse. Cicari autorendi tingimused on tehtud kliendile väga lihtsaks - näed lõplikku hinda, mis sisaldab kõike: lisajuhti, lapsetooli, täis kindlustust, seega ei pea muretsema ühegi võimaliku lisakriimu pärast, tegema autost kätte saamisel ja tagasi andmisel pilte ega kulutama aega ja energiat mingite vaidluste peale. Kõik käib kiirelt, lihtsalt ja väga mugavalt.

Tallinna lennujaamas oleme harjunud, et võime kohale jõuda ka üsna viimasel minutil ja tihti pole kaks tundi varem lennujaamas muud teha, kui pagas kiirelt ära antud ja siis saab rahulikult enam kui tunnikese kohvi juua. Tenerifel, puhkuse ühel peamisel sihtkohal, on lennujaamas veidi teised lood. Pagasi vastuvõtmise lett tehakse reeglina lahti kaks tundi enne lennu kellaaega. Kui lennujaama jõudsime, oli meil lennuni veidi enam kui kaks tundi aega, ent pagasi leti ääres lookles juba pikk saba, mis liikus aeglaselt. Kolmveerand tundi hiljem olime pagasi ära andnud, läbisime lastega peredele ja puudega inimestele mõeldud eraldi turvakontrolli, kus ei pidanud enam pikas sabas seisma ja lennu värava infotahvlit studeerides leidsime, et meie lennu taga on kiri - minge kohe! väravasse. Jooksma ei pidanud, aga lõunasöögiks enam aega polnud ja jõudsin mööduvast poekesest kaasa haarata vaid kaks väikest pakki kartulikrõpse. Seega soovitus olla lennujaamas kohal vähemalt 2 tundi enne lennu väljumist, on välismaal igati asjakohane.

SAS oli minu elu esimene lennufirma, millega lendasin. See oli veidi enam kui 20 aastat tagasi, 2004, kui E-ga koos L perele Brüsselisse külla lendasime, vahemaandumisega Stockholmis. Tol ajal oli lendamine veel veidi kallim ja vähem levinud ning ka kättesaamatum ja enamus reisis bussireisidega. Tol ajal piletite ostmiseks meil vajalikku krediitkaarti polnud ja lennufirma tegi paberarve, mis tuli kohe ära maksta. Sellega tuli kaasa kingitusena Titani käsipagasi kohver, pardal oli mõlemal lennul söök ja jook ning pardaajakiri. Täna on SAS end turul positsioneerinud huvitavalt - nad ei ole enam klassikaline premium klassi lennufirma, aga pole ka odavlennukas. Sisuliselt on alles kõik hädavajalikud teenused pardal, kuid kogu mittevajalik on ära võetud, mis aitab pileti hinda hoida pigem soodsana, aga kokkuvõttes hoida head kvaliteeti. See tähendab, et pardal ekraane ei ole, pardapoodi ja ajakirja ka mitte, on väga lühike menüü,  mida tellida saab, aga kohvi ja tee on endiselt tasuta ning lennukid korralikud ja istmed normaalse laiusega ning parda teenindus endiselt kõrgel tasemel. 

Tallinnasse jõudsime ilusti ja ka kogu oma pagasi saime lindilt kenasti kätte, kuid mida ei tulnud, oli lapse käru. Muretsesime endale aasta tagasi spetsiaalselt käsipagasi mõõtudesse mahutav Leclrec MF kergkäru, mis kaalub vaid 6,6 kg ja saab ühe käega kokku ja lahti teha vaid nupu vajutusega. Kui seni oleme mitmel korral reisinud selliselt, et anname käru ära lennuki ukse juures ja tagasi saame samuti lennukist maha tulles, et lennujaamas laps kärusse panna, sest osades lennujaamades on vahemaad väga pikad ja väikelapsega reisides on alati käsipagasit omajagu, mis igaks juhuks kõik lennukis kaasas olema peaks, siis ühe korra on juhtunud Brüsselist tulles, et lennu hilinemise tõttu ei saanud me käru Riias, vaid alles Tallinnas lindilt. Nüüd küsisin Tenerifel pagasit ära andes, kas saame käru lennukisse võtta ja kui peamegi lennuki juures ära andma, siis vajame käru kindlasti Stockholmis. Lennu väravas küsisin sama kinnituse üle, öeldi, et saame käru pardale võtta. Teadsime ette, et mõlemad lennud on täis ja nii polnud üllatus, kui lennuki ukse juures siiski paluti käru alla ära anda. 

Üllatus oli aga Rootsis, kui öeldi, et käru läheb otse pagasi lindile ja vahepeal me siiski käru kätte ei saa. Õnneks oli lennu vahe lühike ja lend läks kõrval väravast. Veel suurem üllatus ootas meid aga Tallinnas, sest käru lindilt ei tulnud ja kui läksime pagasi teenindusse asja uurima, öeldi, et meie käru on leitud Stockholmist, see oli pagasit ära andes valesti vormistatud ja lõppsihtkohaks märgitud kärule Stockholm, kuigi me ei pidanud käru üldse ära andma. Sellegipoolest lubas lennujaam käru meile koju ära toimetada. Kolmas üllatus tabas mind täna hommikul, kui sain kõne, et meie käru on küll Tallinna lennujaama saabunud, aga peame sellele ise järele tulema, sest käru valesti vormistamise tõttu ei saa nad seda meile koju tuua. Ahah. Õnneks elame küll lennujaamale lähedal, kuid mismoodi peaks mina kliendina saama pagasit ära andes kontrollida, et pagasi kleepsud on õigesti trükitud ja teenindaja ei tee kuskil mingit viga? See jääb mulle arusaamatuks.  

Pikale reisile minnes on alati teema ka lennujaama saamine ja lennujaamast koju tulek. Taksod sõidavad küll ilusti, aga alati pole lihtne väikelapsele sobiliku turvatooliga taksot saada, seda eriti olukorras, kus korraga maandub öösel 4 suurt lendu, kus on selgelt ka palju lapsi, tulenevalt sihtkohtadest. Seekord leidsime tänu K ja S hea lahenduse: minnes jätsime oma auto lennujaama, mille nad vahepeal meile koju tõid ja tulles ootas meid meie oma auto juba lennujaamas ees. See on nii kodune ja mõnus tervitus, kui saad otse istuda enda autosse. Justkui oleks juba koju jõudnud. Aitäh mugavuse eest, sõbrad!

Kodus tervitas meid päikesepaiste ja 9 kraadi sooja. Peenras õitsevad esimesed krookused, lumi on ära sulanud ning esimesed tulbi otsad piiluvad mullast välja. Õhus on tunda tõelist kevadet. Sellisesse ilma on vaga mõnus soojamaa reisilt tagasi tulla ja jääda ootama siinse sooja kevade saabumist, nägu päikese poole pööratud. 

M tegi lühikese video ka meie koju jõudmisest: https://www.youtube.com/watch?v=OG3LHk5cTyw  

20. Päev: turg ja rand

Täna oli meie reisi viimane täispikk päev. Otsustasime võtta rahulikult, kuid nagu ikka, läks lõpuks pakkimine hiliste õhtutundideni. M viskas nalja, et kuidas meil selle pakkimisega alati nii keeruline on ja see nii kaua aega võtab, kuigi kõik asjad on teada ja reisinud oleme palju. Mul oli seekord tahtmine juba kolm päeva tagasi pakkima hakata, aga teadsin, et sel juhul pean hakkama ümber pakkima ja seda ma ei viitsinud. Vähemasti saime seekord pakitud enne südaööd.

Meie reisikodu linnakese kõrvallinnas Las Galletases on reede hommikuti lõuna sadamas käsitöö laat. Kui muidu on laadad siin pigem sellised, kus müüakse kõikvõimalikku träni ja küsitava kvaliteediga riideid, siis Las Gallettase käsitöö turg on veidi teistsugune. See on suunatud nii kohalikule kui turistile, aga pigem on rõhk käsitöö ehetel, käsitöö riietel, maalidel ja leidus ka köögivilja. See turg oli rahulik ja lihtne, tekitas sellise eriti armsa tunde - valgete katustega väikesed telgid reas sadamakai peal ja kui turukaup läbi vaadatud, saab kai otsas kohvikus väikese kohvi või kokteili võtta ja kai ülevalt serva pealt vaadata, kuidas turistid jettidega lõbusõitu teevad ja jahid sadamasildade ääres laisalt loksuvad.

Mul oli kindel plaan täna päikest võtta, ookeanis käia ja meie reisikodu basseinis ujuda. Ilmataat arvas, et ma teen nalja ning otsustas korralikud pilved taevasse kerida. Õnneks jäi laps just randa jõudes autos magama, nii et valisime kaardil suvalise ranna veidi enam kui poole tunni tee kaugusele ja kui läänes ning põhjas on reeglina jahedam ja pilvisem, siis täna sõitsime suure pilve alt välja ja jätsime selle mägede kohale. Playa de Santiagos, Los Gigantese hiigelkaljude külje all oli helesinine taevas, särav päike ja 28 kraadi sooja.

Siin on parkimisega üks huvitav fenomen. Tänavale parkida reeglina pole kuhugi ja kõik parkimiskohad on hõivatud, aga autode vahetumine on niivõrd kiire, et kui on veidi kannatust ja õnne, siis õnnestub tihti peale mõningast tiirutamist endale parkimiskoht saada. Tegime kolm tiiru ümber ranna kvartali ja üks vaba koht ootas meid. Sama on siin ka parkimismajas, mida leidub tegelikult palju, kui hästi vaadata. Tihti võib popimates kohtades näha parkimismaja juures kirja completo ehk täis, kuid kümne-viieteist minuti jooksul keegi ikka lahkub ja mõni koht vabaneb. Muidugi, kui just pole ülitähtis sellesse parklasse saada, siis suure tõenäosusega on samas mõnesaja meetri raadiuses veel mõni teine parkla, kuhu ilmselt parkida saab, kui vaid mäest üles või alla kõndida viitsib.

Playa de Santiago on väike suvituslinn, mis asub kaljusel pinnal sinise ookeani kaldal. Üles kaljuserva on ehitatud rannapromenaad, kust avanevad imelised vaated kaugusesse, kus ookean ja taevas kokku sulavad ja veidi eemal teises suunas paistab kerges päikese vines La Gomera saar. Kui kaljudelt alla vaadata, pekslevad valgevahused lained vastu kaljusid, nii et kobrutav, kihisev vesi pritsib üles mänglevalt vastu kive. Seal samas rannapromenaadi ääres asub paar restorani, kust avaneb miljonivaade ookeanile, kus turiste vedavad väikelaevad oma päevaseid teekondi teevad. Istusime restoranis ja vaatasime mööduvaid laevu ning päikesesäras sinist ookeani. Jah, elu on ilus. 

Viimastel päevadel oleme eesti keelt kuulnud rohkem kui tavapäraselt. Oleme ka üsna turistikates kohtades liikunud ning eestlasi kipub jaguma igale poole. Lõunal sattus restoranis tualeti sappa just eestlane, kes kärsitult nähvas läbi ukse, et lapsel saaksid mähkud kiiremini vahetatud. Rannas päikest võttes kostis eesti keelt nii mõnegi mööduja suust ning õhtul, kui oma koduküla restoranis sõime, kuhu meil vaid paar minutit jala minna on, lõpetas samas restos söögi just üks suurem eestlaste laud ja ometigi ei ole me tüüpilises Eesti turisti sihtkohas. Kui muidu on eesti keel pigem selline, mida julgeb vabalt mujal maailmas rääkida, sest selle oskajaid on maailma mastaabis vähe, siis Tenerife ei ole kindlasti saar, kus eestlane end üksikuna tunda võib ja võibolla tasub vahel ka veidi ettevaatlik olla millest kõvema häälega rääkida.

Playa del Duque on popp koht veidi rikkama klientuuri hulgas, sest just sinna on koondatud kallite brändide kaubamaja Plaza del Duque ning karusema helebeeži liivaga helesinise veega rand on ilus nii silmale vaadata kui mõnus külastajatele. Kuigi see on rand, mida soovitatakse lastega peredele, siis kipuvad seal olema alati tegelikult lained, mis on nii tugeva hoovusega, et väikelast ma vette küll seal lasta ei julgeks. Selle eest saavad aga täiskasvanud lõbu täie raha eest - vasakus ranna servas, otse Duque ümara kindlustorni ääres on tekitatud eemal olevate kividega selline mõnus laine, mis inimesed rannale välja sülitab, nagu keegi kallaks pangega. Nii oli sinna kogunenud paras hulk inimesi vette, kes lainetel end rannale kanda lasid ja siis vette tagasi läksid ning seda looduslikku lõbustusparki väga nautisid. Lained on seal tõesti võimsad ja tulevad rannale nii kaugele välja, et kui hoolega ei vaata, võib tunduda, et rannal on hea lai vaba ala oma asjade maha panekuks, sest meri on kaugel, ainult et hetk hiljem tuleb laine ja ujutab need paarkümmend meetrit liiva oma sahiseva veega üle. Väga mõnus on varbad liiva suruda ja oodata kuni ookeani laine neist üle käib, tagasi tõmbub, märg liiv varbad endasse tõmbab ja siis taas uus laine tuleb. Täna oli vesi selgelt soojem kui kaks nädalat tagasi, mil ookeanis esimest korda ujumas käisin.

Kuigi rannas oli päikseline, jäid seljataha tumedad pilved, mis meil terve päev olid kannul püsinud ja nüüd päikese enda varju tahtsid võtta. See tekitas hetkega rahvaste rände rannast minema, sest varjulises rannas pole pooltki nii lõbus kui päikese käes ja olgugi, et päike soojendab hästi ja siin on tegelikult soe, siis päikese pilve taha minne tundub õhk kuidagi jahedavõitu, olgugi et see on ikka tugevalt üle 20 kraadi. Meie majutuse suur bassein on soojenduseta ja siin näitas täna vee temperatuur 22 kraadi, mis tundus korraks märg ja seejärel päris mõnus. Ookeani vee temperatuur tundus sarnane või isegi veidi soojem. Kui õues on õhtusel ajal või pilves ilmaga sama palju sooja kui on ujumiseks vesi, siis tegelikult pole kurta millegi üle.

Meie kolm nädalat puhkust on läbi saanud ja homme lendame koju. See on nii piisavalt pikk aeg olnud, et tegelikult juba ootan koju jõudmist ja oma voodis magamist. Ei jäänud midagi tegemata, mida oleks tahtnud, aega ei jõudnud, millel kahjutunde maik võiks manu olla. Pole ka liiga pikaks jäänud, et tüdimuse tunne oleks saanud tulla. On mõnus ja hea olla, on päikest ja merd ja mägesid, loodust, linde, liblikaid ja kalu, head sööki ja jooki, toredaid reisikaaslasi ja omaette pere aega. Kõike on jagunud sellesse puhkusesse ja hea on siit koju tagasi tulla. Ehk pakime Eestisse veidi sooja ja päikestki endaga kaasa. 

M tegi päevast video: https://youtu.be/nLS7L39-Bl4

19. Päev: palmid ja promenaadid

Inimene plaanib, ilmataat juhib. Mõtlesin reisi lõpu poole mõned rannapäevad teha siis, kui kõik need kohad, mida oleme kindlalt tahtnud näha, on läbi käidud. Torm Lawrence möllab juba teist päeva Kanaaridel ja see tähendab, et täna oli lõunas küll soe ja päike, aga väga tugev tuul. Mõtlesime korra sõita põhja Euroopa pikimat laavatunnelit vaatama, mida seni on avastatud 18 km ja mis on maailmas pikkuselt 5. Kohal (esimesed 4 asuvad Hawaiil), kuid netist pileteid vaatama hakates märkasin, et sinna alla 5-aastaseid ei lubata. Sellised vanuse piirangud pole mitte kellegi kiusamiseks, vaid reeglina seotud tervise ohtudega, mis tulenevad kas liiga kiirest kõrguste või rõhkude vahest või muust taolisesest. Seega, laavatunnelit me täna ei näinud.

Teatavatel põhjustel on palmid läbi elu olnud mu lemmikud. Eriti vahva oli kooli kooris laulda, et ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal… Suure osa oma nooruspõlvest olen maganud sõna otseses mõttes palmi all ja minu garderoobi on hakanud siginema palmi motiividega asju. Tenerife pealinnas Santa Cruz de Tenerifes asub Palmetum, mis on palmidele pühendatud botaanika aed. See on Euroopa suurim palmide kollektsioon ja arvatakse, et troopiliste taimede ja palmide osas võibolla ka maailma suurim. Palmetum on rajatud vanale prügimäele, mida hakati ette valmistama juba 1970ndatel millegi tegemiseks ja 2014 lõpuks avati tundmatuseni muutunud vana prügimägi botaanikaaiana, kus saad sisuliselt tiiru peale teha tervele troopilisele maailmale, jalutades läbi kõikvõimalike riikide ja piirkondade palmiaedade. See on üli nutikas viis ära kasutada prügimäge, mille eest on Palmetum saanud hiljuti ka UNESCO eriauhinna. 

Kuigi laias laastus on palmipuud sarnased, siis tegelikult võivad nad olla väga erinevad nii oma kõrguselt, kasvult, tüve tüübilt, lehtedelt, õitelt ja viljadelt. Mulle oli üllatuseks kui palju erinevaid õisi ja vilju palmid kasvatavad ning kui jalutasime mitmekordse maja kõrguse laialehelise palmi alla, tundsin ma end tõelise pöialliisina, kes maikellukese lehe alla magama jäi. Selle palmi lehed olid suured nagu maja katus, tugevad ja paksud ning kohisesid nagu plastik ja lehtede varred nagu palgid. Sellise ühe puuga saab ilmselt ehitada terve maja valmis mõnes troopilises kliimas. Päris looduses polnud ma varem näinud ka puuvillapõõsa tutte ega kalanhoe põõsast, mis meil lillena potis kasvab. Kuigi väljas tibutas kerget sooja vihma tänase ametliku kevade alguse puhul - olgugi et Kanaaridel on pigem kaks kui neli aastaaega: suvi, mis kestab maist oktoobrini ja talv, mis on novembrist aprillini - oli Palmetumi pargis jalutamine igati mõnus tegevus. See park areneb ja kasvab muudkui vaikselt edasi, nii et mõne aja pärast on seal ilmselt taas uusi väikseid regioone juures. 

Oleme nüüdseks vist läbi käinud peaaegu kõik lõunaranniku rannad, ent täna sattusime Playa de Troya juurde, kus me siiski varem sattunud polnud. See on mitme lainemurdjaga rand, mis tekitab väiksemaid lahesoppe, ent tänane tugev laine ookeanil ja tuul rannas olid muulidest võimsamad, kuid seekord ei keerutanud tuul rannal üles musta kuldse särava ülipeenikest liiva, nii et kõik kohad seda täis oleks. Troya ranna kandis Las Americases on ilmselt mitmeid hotelle, kus peatuvad paljud eestlased, sest tänaval jalutades oli eesti keelt mitmel pool kuulda. Mida ma aga mujal varem märganud pole, on venekeelsed sildid ja vene turistile mõeldud asjad, nt mojo (kohaliku majoneesikastme) kokaraamat suveniiripoes. Võib arvata, et olime lõpuks sattunud vene turisti meelispiirkonda. Samas rand on seal aus ja laiale liivaribale jätkub ruumi ilmselt kõigile. 

Kui Tenerifele majutust lõunarannikule meie reisiks otsima hakkasin, jäi mulle kaardil silma linnake Palm-Mar. Nime poolest meeldis see koht mulle väga, sest see on kombo minu ja M eesnimedest ning varasemalt ei ole ma sellist nimekooslust kuskil kohanud. Sobilikku majutust ma sellesse linna meie reisiks ei leidnud, küll aga põikasime sealt korraks täna õhtul läbi, et näha milline see linnake välja näeb. Palm-Mar tundub olevat relevantselt uus kivise rannaga ookeani äärne väikelinn, kus ühte linna serva ääristab mägi, eemalt on ilus vaade Los Cristianosele ning teises servas on väike ümmargune kivikindluse torn mille tagant läheb hulk kivisel lamedal pinnal matkaradu kaktuste vahelt kuhugi. Kohalikele elamiseks tundub rahulik ja muhe, pikemalt turistile peatamiseks võibolla veidi tüütu, sest linnakeses ongi kokku vaid mõned tänavad, umbes paar väikest toidupoekest ja üksikud restoranid ning kohvikud. Koht ise tundub aga nunnu ning nime eest saab minult topelt punktid. 

Klassikaliselt ääristab randa ka rannapromenaad, mille ääres on palju restorane või poekesi. Teadsin, et meie kodulinnakeses Costa del Silencios rannapromenaadi pole, aga siin samas kõrval, veerand tunni jalutuskäigu kaugusel Las Galletases, kus ka L, S ja L peatusid, peaks rannapromenaad olema, ent me polnud kordagi sellele sattunud. Tiirutasime autoga mööda kitsaid tänavaid ja mida lähemale merele, seda enam meenutas see linnake mulle Arinagat, kus Gran Canarial eelmine aasta peatusime. Turisti on natuke, aga linn on enamjaolt mõeldud siiski kohalikele. Pealegi puudub siin korralik liivane rand, mis turiste enda juurde tõmbab. Meie maja lähedal on kaljune rand, Las Galletases aga väike musta kivise liivaga rannake, mis on ühes promenaadi otsas ja lühikese promenaadi teises otsas asub ilus sinine pisike jahisadam, mille taha päike õhtul looja vajub. Kui reisi alguses ühel õhtul väsinult ja näljasena koos L, S ja L-ga õhtusöögiks restorani otsisime, maandusime ühte justkui eemal asuvasse, aga heade arvustustega restorani, mis oli kuskil mere lähedal. Kuna oli pime ja tänavavalgustust restoranist edasi polnud, ei hakanud me ka lähemalt vaatama. Täna plahvatasin naerma, kui sain aru, et selle sama restorani ukse ees oli kohalik rand ja sealt samast algas ka rannapromenaad. Nojaa, uudishimu ei ole patt, nagu üks tuntud ajakirja slogan ütleb, ja vahel tasub kaks sammu kaugemale vaadata.

Söökidega on siin üldiselt lood hästi. Kohalik köök väga maitsestatud liha ei armasta, aga eriilmelisi kööke on siin tegelikult palju ja süüa tehakse hästi ning süüakse hästi. Me oleme endiselt veel noored ja rohelised Kanaaride külastajad, et tellime kumbki omaette prae ja siis ägiseme selle all, sest portsud on tõesti suured. Viimased kaks päeva oleme siiski arenguid teinud ja järele jäänud söögid lasknud kaasa pakkida, nii et meie lõunast on saanud ühtlasi ka meie õhtusöök. Kui tahta ka magustoitu, siis peab pearoa asemel võtma ainult eelroa, muidu pole seda toitu kuhugi panna. 

Täna sattusime lõunatama Jaapani restorani Palmetumi lähedal. Nad olid just pool tundi enne meie sisse astumist avanud ja peale meie oli seal veel sel hetkel vaid üks klient. Kümme minutit hiljem oli justkui veidi kõrvalisemas kohas pärastlõunal restoran nii puupüsti täis, et ühtki vaba kohta enam polnud. Siin tundub restoranidega nii olevatki. Kohalikud käivad palju väljas söömas ja see toidab hästi toitlustusäri ning sotsiaalset elu ja nii võidavad kõik. Üldiselt on mõistlik laud alati ette broneerida, ka lõunaks, kuigi see tundub meie jaoks veidi harjumatu. Head elamused vajavad veidi planeerimist ja aega nautimiseks. 

M pani päevast video kokku:  https://youtu.be/_pGL5RT7zWw