laupäev, 12. august 2017

Tähti täis on öö

Olen endiselt puhkuselainel ja harjunud igapäevast blogipostitust tegema. Lisaks kestab puhkus ikka veel.

Ilusa ilmaga on suve võrdkuju Pärnu. Ma ei ole küll suur rannahunt, aga püüan alati Pärnu kanti sattudes ka rannast läbi jalutada. See on nagu üks traditsiooniline osa Pärnust: rand, Steffani ja Rüütli tänav. Vabaõhukohvikud, terrassid, mõnus meeleolu. Ikkagi täielik puhkuse nautimine. Ja lapsepõlvemälestused. Kui Hiiumaa on olnud eriline paik minu jaoks tänu vanaema heietustele ning hiljem oma mälestustele ja perele, siis Pärnuga on mul teistsugused emotsionaalsed sidemed, mis tulenevad vanaisast ning minu vanematest. Kuidagi mõnus ja aeglane, aga piisavalt põnevust täis.

Isa on mul suur kosmose fanatt ja tema selleteemalisi jutte on alati väga põnev kuulata. Isa oli varakult välja uurinud, et Pernova Hariduskeskuses toimub üritus nimega suur meteoriitide sadu ehk siis hilisõhtune loeng tähtedest, meteoriitidest, perseiitidest ja asteroididest lihtsalt seletatuna ning arusaadavaks tehtuna. Enne ma ei teadnud, et asteroid on tegelikult suur rauakamakas ja meteoriit hoopis niiöelda kivirämpsu täis lumepall. Praegu, kuni 24. augustini on just periood, mil on kõige suurem tähesadu ja mida on hea taevas jälgida. Kõige suurem saju piirkonna pidi taevas üles leidma selliselt, et esmalt tuleb üles otsida Suur Vanker, seejärel sealt veidi vasakule jääb viltuse W-tähe kujuline tähtkuju ja sellest veidi alla vasakule ongi kõige suurema saju nägemise võimaluse koht. Muidugi see eeldab, et ümberkaudu ei ole valgust ning taevas on võimalikult pime. Ere kuu, mõni tänavalatern või ka telefoni ere ekraan võib viia selleni, et tähed küll kukuvad, aga neid ei ole lihtsalt näha. Inimese silm pidi harjuma pimedusega ca pool tundi, nii et tasub olla kannatlik, ühte kohta taevas vaadata ja siis on lootust näha ka tähesadu ja iga kord midagi soovida.

Koduõues on meil veidi pimedam kui loodusmaja juures. Nii me siis seal seisime ja istusime peale südaööd, kaelad õieli taeva poole, kukkuvaid tähti vaatamas. Ja tähed lendavad, siuh, äkki, kiirelt ning pika valge sabaga. Jõuad vaid õhku korraks ahhetada ning täht juba läinud ongi, ainult soov südames tähele saadetud. Augustiööd on imelised!

neljapäev, 10. august 2017

Via Baltica: roosiõielisest loodusest piirikaubanduseni

Hommikul ärgates oli päike juba kõrgel ning termomeeter hiilis 28 soojakraadi juurde, ent meil oli aeg asjad pakkida ning asutada end Vilniusest kodu poole teele.

GPSi järgi jäi sisuliselt meie teekonnale Euroopa park, mille olin vaatamisväärsusega ära märkinud eelkõige netist leitud vanadest telekatest tehtud monumendi järgi, mis võiks olla eriline maiuspala mu isa jaoks, kellel on just vana tehnika vastu suur huvi ning kes isegi aastaid vanu telekaid kogus. Euroopa park asub Vilniuse äärelinnas ning tee viib sinna läbi uuselamurajoonide, aedlinna ja üle küngaste kulgevat asfaltteed. Oma kujutuses arvasin, et Euroopa park on midagi sellist klassikalise rohelise pargi moodi, kus väike tiir teha ja siis edasi liikuda. Kui aga kohale jõudsime, siis selgus, et parki sisenemiseks tuleb jalakäijal lunastada kopsakas pilet ning asjad ei asu sugugi kiviviske kaugusel, mistõttu on näiteks hea seda kohta külastada hoopis jalgrattaga. Meil ei olnud ajaliselt paraku aga võimalik poolt päeva vabaõhumuuseumis veeta. Eks midagi peab jääma ka mõneks teiseks korraks tulevikus.

Lõunapeatuse otsustasime teha Panevezyses. Olime seal M-ga varasemalt vaid korra peatunud teel Euroopasse ning siis oli see ligi 100 000 elanikuga väikelinn jätnud mulle sellise nukra maakoha mulje, kus pole suurt midagi teha ning hotellivalik on ka äärmiselt piiratud. Püüdsin Foursquare äpist leida meile mõne mõistliku söögikoha, kuid nendegi valik oli nigela võitu, nii et otsustasin valida selle, mis äpis on saanud kohalikelt kõige enam punkte – Galerija XX.

Panevezyse kesklinnas toimusid parajasti kaevetööd, nii et pidime auto parkima natuke eemale ja jalutasime restorani. Õueterrassil oli vaid üks vaba laud, kuid et seal tehti söögi kõrvale ka suitsu, siis see meile ei sobinud ning vaatasime siseruumidesse. Paar vaba lauda veel olid, ent ka need said meie seal olles kiiresti teiste külastajate poolt hõivatud. Kui senine kogemus Leedus on olnud pigem selline, kus on tulnud teenindajate poolt menüü lauda toomist pigem väga kaua oodata ja üldine teenindus on aeglane, kuigi kõik koguaeg jooksevad, siis siin käis kõik nii kiiresti, et kahvel jõudis napilt tühja taldrikut puudutada, kui see juba nina eest mööda joostes kaasa haarati. Toit oli igati hea, teenindus kiireim, mida ma seni näinud olen ning hinnad naeruväärselt soodsad – supi sai kätte juba vähem kui kahe euro eest ning a la carte menüüs tipnesid praadide hinnad ca 7 euroga. Söögikoht, mida läbisõidul võib väga julgelt soovitada.

Tee Leedust Lätti kulgeb üsna lähedalt mööda Rundale lossist, mida oleme ema ja M-ga mõned aastad tagasi külastanud, kuid mis jättis tookord oma meeletult kauni ja suure roosiaiaga kustumatu mulje. Kuna isa seal käinud polnud, vähemasti mitte viimasel aastakümnel ning meil oli aega ja jalasirutuspaus sellisel pikal sõidul on vaid tervitatav, keerasime suuna Bauska külje alt Rundale peale. GPS juhatas meid mööda kõige otsesemat teed, mis juhuslikult läks risti läbi metallaiaga piiratud motomuuseumi hoovi ja jätkus käänulise kruusateega kuniks külavahele jõudsime. Seiklus taaskord missugune.

Rundale loss ise on seest suursugune ja kaunis, kuid selle lossi aed on midagi sellist, mida hoolimata meie paljudest reisidest, ma mujal kohanud väga ei ole. Seal on tuhandeid roosisorte, mis on piinlikult hästi hoolitsetud peenardesse istutatud. Vanim, mis meile silma hakkas, pärines aastast 1814. Lisaks suured lehtlad ning varjatud aedade sopikesed, igaüks omaette kujundatud. Ah, milline võrratult kaunis koht!

Meie reisi viimane suurem peatuspunkt oli planeeritud vahetult enne Läti-Eesti piiri. Kõigepealt selleks, et paak täis võtta soodsat Läti kütust ja siis traditsiooniliseks piirikaubanduse turistikaks, peatudes korraks teeäärses Läti alkoholi poes. Olin küll varem korduvalt jutte kuulnud sealsetest soodsatest hindadest, kuid polnud sellele suurt tähelepanu pööranud. Nüüd aga, mil tee täpselt alkoholi poest mööda viis ning ilma kiirustamata seal korraks aega oli ringi uudistada, tuli ka see vaatamisväärsus meie reisikavva lülitada. Tõepoolest, hinnad on seal oluliselt ja märkimisväärselt soodsamad kui Eestis. Kui asuda piirile piisavalt lähedal, tasub sealt suuremaid koguseid kahtlemata ostmas käia. Isa oli välja arvutanud, et Pärnust edasi-tagasi Iklasse kulub kütust ca 12 euro eest, nii et seal tehtav ost, selleks, et sõit ära tasuks, peab olema ikkagi märkimisväärselt suurem. Samas tuleb see hinnavahe tagasi juba kahe kohvri õlle pealt. Eraldi sinna vast sõitu just ette ei võtaks, ent kui juba niisama mööda sõita, siis võib ju korraks läbi astuda ikka. Seda toredam oli poe uksel kohata eestikeelset tervitust ning parkimisplatsi olid lõviosas vallutanud samuti Eesti numbrimärkidega autod, sekka mõni soomlane, itaallane, sakslane ja ka kohalik. Piirikaubandus õitseb täiel rinnal.

Oma tiheda reisikava lõpetasime hilistel õhtutundidel Pärnus, degusteerides erinevaid Läti õllesid ning reisist muljetades. Vanematega reisimisel on eeliseks eelkõige nende lood ja jutud varasematest reisidest, kui nad on samu kohti külastanud mõnikümmend aastat tagasi, tuues välja tollaseid seiklusi ning võrreldes seda, mis aastakümnetega muutunud on. Olgugi, et olen enamikke neist juttudest korduvalt kuulnud, meeldib mulle neid uuesti kuulata, seda eriti siis, kui õnnestub veel samas kohas olla, kus need sündmused aset on leidnud, mis annavad juttudele hoopis teise meki. Kuigi reisist on tekkinud juba päris korralik väsimus, arvestades väga tihedat ajakava, hakkame alles nüüd reisi rütmi sisse saama, kui reis juba läbi ja tagasi kodus oleme. Tagasi kodus on hea olla, kuid mõtted rändavad ikka veel reisiradadel.





kolmapäev, 9. august 2017

Punasest telliskivist kindlused ja pealinna melu

Meie hotell asus täpselt Kaunase vanalinna piiril. M oli käinud öösel ühel Pokemoni ringil ja teinud lähiümbruse endale juba päris selgeks. Tegime väikese tiiru, jalutades risti läbi kompaktse vanalinna, jõudes vanalinna servas oleva punastest tellistest kindluseni, ja seejärel pöördusime hotelli tagasi, et pakkida asjad autosse ning võtta suund vaikselt Vilniuse poole. Meil oli kindel soov jõuda täna hotelli varem kui eelnevatel päevadel. 

Kaunas ei ole minus kunagi kuidagi erilisi emotsioone tekitanud. Oleme seal reeglina peatunud läbisõidul Euroopasse ja seetõttu pole mul ka erilisi ootusi olnud. Paaril korral oleme tahtnud ka linna näha, kuid ühel juhul sadas lakkamatut padukat ja teisel oli ajakavaliselt mõistlikum jalutuskäik vahele jätta. Kaunases on olemas kõik turistile hädavajalik, kuid erilist emotsiooni see mulle ei jätnud.

Kui meie esialgset reisiplaani kokku panin, siis sai plaanidesse lisatud jalutuskäik Leedu suurimas rahvuspargis, mis asub Valgevene piiri lähistel, kuid sinna kanti ei leidnud ma ühtki mõistlikku öömaja ja seetõttu otsustasin ööbimise kasuks Vilniuses. Rahvuspargis väike jalutuskäik oli mul aga siiski mõttes. Kaardi järgi asub täpselt poolel teel Kaunasest Vilniusesse Neries väike rahvuspark. Googledasin seda enne reisi ning leedukeelsest kodulehest jäi mulle mulje, et ka seal on olemas paar väikest ettevalmistatud matkarada ning infokeskus. Panime sihtkohaks Neriese rahvuspargi sisse ning võtsime suuna sinnapoole.

Maanteelt maha keerates viis meie tee läbi lagunenud kolkaküla. Ka maanteel oli suur pruun silt, mis viitas turismiteekonnale, mis andis meile kindlust, et liigume õiges suunas. Edasi muutus asfalt treppi sõidetud kruusateeks ning ühel hetkel palus GPS meid viisakalt kitsale metasvaheteele keerata. Ühtäkki, keset paksu lehismetsa, teatas GPS, et oleme jõudnud sihtpunkti. Seal ei olnud aga mitte midagi muud peale paksu metsa ja kulgeva kaherööpmelise metsatee. Ilmselgelt olime kas valinud valesti oma sihtkoha või siin rahvuspargis ikkagi ei olnud ettevalmistatud matkaradu ning olin netist valesti vaadanud. Igatahes, kuna ilm oli äärmiselt kaunis, pilvitus taevas säras soe päike ja õues oli varjus 25 kraadi sooja, mis oli soojem kui meie senine Eestimaa suvi olnud on, keerasime otsa kiiresti ringi ning jätkasime oma marsruuti Trakai lossiga, et nautida võimalikult palju seda imelist suveilma.

Trakai loss asub väiksel saarekesel, milleni viib tugev puidust sild. Loss on kenasti korda tehtud, seda külasta ilmselgelt tohutu hord turiste igal aastal nii omal käel kui turismigruppidena giidi juhtimisel. Seda enam olen ma üllatunud, et sisult on Trakai loss endiselt nagu nõukaaegne muuseum - piinliku täpsusega nummerdatud museaalid asuvad klaasvitriinides ning iga paari ruumi peale jalutab ringi üks igavlev tädike, kes peab ruumidel silma peal hoidma. Selline klassikaline, vanaaegne, igav vaatamine. Vaid paaris üksikus kohas jooksis video ning vast suurima elamuse jättis meile ühes ruumis seinal asuv suur maali laadne pilt, millel mees muudab oma näoilmet ja käe asukohta, olenevalt kust kohast ruumis teda täpsemalt vaatad. Ma arvan, et Trakai ja Leedu ajaloo saaks teha palju lihtsamaks ja huvitavamaks, turistidele arusaadavamaks, kui muuseum muutuks interaktiivsemaks ja kaasaegsemaks. Vanal kombel kuskil nurgas seisvat väikest infotahvlikest ei viitsi vast täna enam keegi suurt lugeda.

Trakai asub väga looduskaunis kohas ja on ümbritsetud mitmelt poolt järvedega, mida kohalikud ilusate suveilmadega äärmiselt naudivad. Nii on kaunil suvepäeval keeruline leida parkimiskohta, sest osa inimesi on tulnud siia lossi, teine osa ilma nautima. endalgi tekkis tunne, et viskaks korraks riided seljast, naudiks ühel mitmetest paadisildadest natuke päikest ja seejärel hüppaks pea ees järve, enne kui uuesti liikuma saame. Kuigi Trakai on ilmselge turistikas, siis veidral kombel ei jätnud see koti pähe tõmbamise tunnet ei suveniiripoodides ega söögikohas, kus meile serveeriti kahtlemata suurimat perepitsat, mida kunagi saanud olen. Istuda järve kaldal, vesi sillerdamas päikse käes ning nautida head sööki oma pere seltsis, on tõeline idüll.

Vilniusesse jõudsime täpselt tööpäeva lõpu tipptundi, kuid tee kulges kiiresti tänu autos tekkinud diskussioonidele teemadel kust saavad lained alguse ning miks lained alati maa poole tulevad ja mis teeb rahvusest rahvuse ning millal on kellelgi õigus öelda, et ta on kohalik. Vanematega reisides on ikka vahel tunne nagu oleksid 5-aastane ja see tähendab, et võib küsida ka kõiksuguseid küsimusi, sest vanemad on ju need, kes alati kõiki vastuseid on teadnud. 

Olime seekord valinud hotelli kesklinnast väljapoole, jõe kaldale. Vilniust ümbritsevad mitmed suured ristmikud ja hoolimata sellest, et meil on GPS, suutsime ikka mõned korrad valesti keerata. M kohekuidagi tõmbas Minski suunda, ent meil oli siiski soov jääda Vilniusesse ning jätta Minsk või Varrsavi mõneks teiseks korraks. Kui hotelli kohale jõudsime, võttis meid vastuvõtu laua taga vastu ignorantse näoga neidis, kellele püüdsin selgeks teha, et meil on toad broneeritud ja sain eitava vastuse. Ka nime jaoks oma dokumenti talle andes ning broneeringu kinnitust telefonist näidates ei suutnud ta lauale välja prinditud paberitest esimese hooga leida meie broneeringut. Alles veidi hiljem viitsis ta lugeda pabereid korralikult ning leida lisaks teise toa lahtrile, kuhu olin märkinud isa nime, ka minu nime nii esimese toa lahtrist kui broneeringu tegija omast. Mul oli nende kõikide reiside jooksul esimest korda tunne, et äkki me oleme vales hotellis või midagi on broneeringuga valesti läinud, olgugi et toad olid ette makstud. Lõpuks siiski saime tubade võtmed ning end linna peale sättida.

Vilniuses ja Klaipedas on Leedu ainsad kaks Ikeat. Kuidagi traditsiooniliselt, kui satun reisi jooksul riiki, kus on Ikea, tekib mul soov sealt korraks läbi astuda. Ja tunnike aega meil täna õhtul ju siiski leidus. Pealegi oli isa avaldanud soovi näha Vilniust ka õhtuhämaruses, kui kõik majad on juba valgustatud. Tegelikkuses jõudsime Vilniuse vanalinna siiski veel päevavalges tänu pikkadele valgetele õhtutele.

Ema oli täiesti veendunud, et Vilniuses ei ole vanalinna osa üldse. Suur oli tema üllatus, kui linnaväravate taga avanes päris korralik ja suur vanalinna osa, mis meenutas baltikumi asemel hoopis pigem kesk- ja vana Euroopat. Vilniuse vanalinna väiksed tänavad kohe kutsusid nunnudele väliterrassidele istet võtma, et lõõgastunult, kerge unise pilguga jälgida mööda jalutavaid inimesi. Kui peaks valima Leedus ühe linna, millele möödasõites pilk peale visata, võiks see olla kindlasti Vilnius. 












teisipäev, 8. august 2017

Delfiinid, nõiad ja liivarannad

Kui Palanga on armas kuurortlinn, siis Klaipeda on pigem klassikaline sadamalinn, kus elu tiksub tavapärases suurlinna rütmis. Klaipeda üks tuntumaid vaatamisväärsusi on 1948 ehitatud suur purjekas, mille renoveerimine on lõppenud mõned aastad tagasi ja kuhu saab soovi korral peale sööma või jalutama minna. Klaipeda vanalinnast võib aga igaühele midagi leida - nii nurga peal vedeleva rahapaja, nööpidega seina, katusel istuva korstnapühkija, kõrvuti tänavatel kassi ja hiire kui ka suurte nuppudega malelaua. Loomulikult ei puudu ka väike merevaigutoodete turg.

Klaipeda on aga rohkem tuntud seetõttu, et siit läheb praam Neringa poolsaarele, mille esimeses otsas asub Klaipeda delfinaarium koos meremuuseumiga ja tagumises otsas vastu Kaliningradi piiri 50 km eemal valgete kaunite liivarandadega Nida suvituslinnake. Praam Neringa poolsaarele käib suvisel ajal jooksva graafiku alusel ning auto ülevedu maksab 11 eurot, lisaks 80 senti iga reisija eest. Autoga üleminek on mõttekas vaid siis, kui on soov minna kindlasti Nidasse, sest saarel ongi vaid üks pikk kitsas tee, mis viib välja Nidasse ning ca 7 km sadamast eemal asub tolliputka, mis kogub kõigilt sõidukitelt suvisel perioodil 20 eurot läbisõidu eest. Kui on soov vaid lihtsalt delfonaariumit külastada või liivaranda nautida, tasub Klaipedas minna vanasse terminali ning vesi ületada jalakäija praamiga, sest delfinaarium asub sadamast vaid pooleteise kilomeetri kaugusel ning rand on läbi metsatuka mööda kitsast teed veelgi lähemal.

Olin netist lugenud soovitust osta delfinaariumi show piletid ette ära, sest võib juhtuda, et kohapeal on pikk saba ning kohad on eesolevale showle väljamüüdud. Kui algselt plaanisime minna hommikusele showle, siis meie jalutuskäik Klaipeda linnapeal võttis veidi kauem aega ning otsustasime hoopis lõunase show kasuks. Pealegi, kui hotellist autoga lahkuda tund enne show algust ja delfinaarium asus kaardi järgi vaid paari kilomeetri kaugusel, peaks ju piisav ajavaru olema.

Jõudsime sadamasse ja praamiga üle täpselt 15 minutit enne delfiinide vaatemängu algust. Keerasime nina delfinaariumi poole ning jõudsime suurele teeäärsele tasulisele parkimisplatsile, kust tundus, et tee ära lõppeb ja tohutud massid meile vastu tulid. Parkisime auto ära, soetasime parkimispileti ja võtsime end massidele sappa, kui ühel hetkel liivasel metsavaheteel sattusime isaga diskussiooni, et mis siis, kui see tee ei lähegi delfinaariumisse, vaid sootuks randa? Isa otsustas pingil istuvatelt inimestelt vene keeles igaks juhus küsida ja tõepoolest, see tee viis vaid randa ning delfinaarium asus veel pooleteise kilomeetri kaugusel teises suunas. Alles siis märkasime, et ka GPS näitas sama. Ei tasu segadusse sattuda visuaalsest pildist, mida näed, suurtest rahvahulkadest ja massidega kaasa minna, vaid usaldada siiski GPS-i. Saime sõita vaid mõnisada meetrit, kui parkimiskorraldaja meil auto tee äärde palus jätta ja edasi jala minna, sest eespool olevad parkimiskohad pidid täis olema.

Jõudsime delfinaariumi juurde mõned minutid peale show algust, kuid saime piletid siiski samale etendusele. Mehhikos sai küll kergelt mingit väikest delfiinishowd nähtud, kuid see ei jätnud erilist märki. Siin oli see show aga ahhetamapanevalt vinge. Delfiinid hüppasid suures basseinis rõõmsate nägudega oma juhendaja käe all ringi, pritsisid vett veidi esimestes ridades istunud inimeste hulka, tegid kõikvõimalikke trikke üheskoos, eraldi ja koos juhendajatega. See on igal juhul ca pool tundi kestev etendus, mida tasub vaadata ja kahtlemata üks päeva tipphetkedest.

Tegime tiiru ka samas asuvas meremuuseumis, mis on ehitatud vanasse merekindlusse, kuid oma ülesehituselt pigem igavavõitu. Ainukesed põnevamad asukad seal olid hülged, pingviinid ja belgugad, kes üksteisevõidu oma basseinides ringi ujusid ja imekaunist päikselist ilma nautisid. Muus osas on see muuseum nagu muuseum ikka. Muide, kui on kaasas keegi, kellel on õigus soodushinnaga piletile, siis üksnes ID-kaardist vanuse tõestamiseks pileti ostmisel alati ei piisa. Kahele kassiirile küll piisas mu vanemate nägemisest seeniori pileti müümiseks, kuid ühte ei veennud isegi ID-kaardi pealt näidatav sünniaasta, et tegemist on seeniori vanuseklassis inimestega.

Tee Neringa poolsaare lõppu Nidasse on pikk ja kitsas, mis kulgeb läbi helerohelise metsa, kord merele lähemal, siis veidi kaugemal, nii et vesi piilub puulehtede vahelt. Meile M-ga meenutas see looklev tee nii väga Austraaliat ja kui Nidasse kohale jõudsime, olid ka liivadüünidega hele pikk liivarand ja tee parklast selleni üsna Austraaliale sarnane. Saan täiesti aru, miks inimesed selle teekonna ette võtavad ja viitsivad siia kohale sõita. Lisaks muidugi kõditav Euroopa Liidu välispiir Kaliningradiga, mida turistid üksteisevõidu eemalt uudistamas käivad. Vahetult enne piiripunkti asub ka saare ainus tankla, nii et päris tühja paagiga siia tiirutama tulla ei ole just mõistlik, ent kütuse hind oli siin oluliselt soodsam kui mandril, mis pigem oli üllatuslik, arvestades asukoha monopolitslikku seisundit.

Nidas hakkasid meile silma ka tänavatel liikuvad väikestes rühmades ühesuguse riietusega inimesed. Kui olime veidi ringi jalutanud, avastasime, et olime sattunud linnakesse täpselt purjetamisvõistluse lõpuks ning kohe-kohe hakkas autasustamine. Rongkäigus, mis lava poole liikus, tuvastasime ka ühe eestlaste meeskonna, mis kandis väikest oma logoga sini-must-valget lippu. Jah, igas sadamas on kindlasti mõni eestlane, nagu Hemingway ütles.

Poolel teel Nidasse asub Juodkrante asulas väike küngas, mille tipus on Nõidade mägi, mis koosneb erinevatest nõidade puuskulptuuridest. Kindlasti üks jalutuskäik, mida tasub ette võtta, kui on tunnike vaba aega. Tegime emaga seal tiiru ära ning tagasiteel komistasime eestlaste turismigrupi otsa, kellele oleks olnud jube mõnus sappa võtta, et kõiki legende ka kujude kohta kuulda, sest ühtki infotahvlit kujude juures ei asu.

Kui Nida poole sõitma hakkasime, saime koos praamipiletiga kaasa väikse infovoldiku, kuhu olid märgitud ära kenasti ka kõikvõimalikud väikesed praamiliinid, mis saarekest ühendavad. Nii nägime, et Nidast läbi praam mandrile õhtul poole seitsme ajal, mis meie ajakavaga oleks jube hästi sobinud, arvestades, et plaanisime ööseks jõuda Kaunasesse. Internetist püüdsin küll otsida, aga praami osas päris selgust ei saanud. Nii astusin läbi Nida turismiinfopunktist ja sealse töötaja silmad läksid suureks, kui küsisin praami kohta ja kuidas sinna autoga sõita. Alles siis taipasin, et kõik muud praamid on vaid jalakäijate praamid ning autoga saab üksnes tagasi mandrile, kui 50 km mööda kitsast tuldud teed tagasi sõita Klaipedasse.

Kui tagasi sadamasse jõudsime, siis tekitas meile segadust piletiputka puudumine. Selgus, et praamipilet Klaipedast müüaksegi koheselt edasi-tagasi piletina, sest kes on kord juba autoga saarele läinud, see sealt muul viisil enam tagasi ei pääse ning seetõttu pole vajadust ka teisiti pileteid müüa. Noh, kui just vene viisat pole ja edasine sõit läbi Kaliningradi ei kulge.

Hilise õhtusöögi tegime Klaipedas, enne kui otsustasime keerata auto nina mööda kiirteed Kaunase poole. Otsisin Foursquare äpist välja kohaliku toidu menüüga palju soovitatud pubiliku söögikoha. Parkisime auto mõni tänav eemale ja kui kohale jõudsime, saime ainsa vaba laua. Netis soovitati seal kindlasti proovida nende firmarooga - taignas juustupulki. Ja tõesti, see tasus proovimist. Pilti ma tolleks hetkeks enam teha ei saanud, sest mu garantiis oleva telefoni asendustelefonil sai mälu täis ning jooksvalt reisi peal ei olnud võimalik piltidega midagi ette võtta. Alles hotellis sain pildid üles laadida ning edasi telefonist ebavajaliku kustutada. Kaunasesse jõudsime rampväsinuna südaööks. Pikk päev ja 19 000 sammu olid mind nii ära väsitanud, et ootasin vaid hetke, mil sain voodisse kukkuda. Uus päev ja uus energia vajavad kogumist.











esmaspäev, 7. august 2017

L ruudus ehk Läti pealinn ja Leedu kuurort

Startisime hommikul Pärnust Leedu poole veidi peale kella 9. Meie esimene pikem peatus oli plaanitud Riias väikse jalutuskäiguga vanalinnas ning eeldatavasti võinuks sama aja sisse mahtuda ka lõunatamine.

Tirisin teel Riiga ära paar äppi vaatamisväärsustega ning märkisin ära need, mis rohkem huvi pakuvad. Kuigi ma olen täielik äpipede ehk siis mulle meeldib katsetada kõikvõimalikke äppe ja sisuliselt on iga asja jaoks olemas mingi äpp, siis sellist ideaalset lahendust, mis aitaks asendada raamatut reisi planeerimisel, ma veel päriselt leidnud ei ole. Olen paralleelselt kasutanud TripAdvisori, Lonely Planet Guides, Google Tripsi, Sygic Traveli ja GPS My City äppe, ent igaühel neist on omad vead. Kõigist kokku saaks aga juba päris ideaalse lahenduse. Seni neist on kõige paremini toiminud TripAdvisor, sest seal on olemas suurim valik koos hinnangutega vaatamisväärsusi, mida on lihtne lemmikute hulka lisada, aga tüütu listida, heaks omaduseks veel võimalus igasse punkti läbi Goole Mapsi navigeerimine, kuid paraku vajab see äpp jooksvalt koguaeg netti. Lonely Planeti Guides oli vanasti TouristEye äpp ja siis toimis see suurepäraselt, nüüd on seal olemas vaid üksikud suuremad linnad, mis väiksemates kohtades trippides teeb selle äpi täiesti mõttetuks. Google Trips on täiesti uus leiutis, mille avastasin alles paar nädalat tagasi Stockholmis olles ja seal toimis see hästi: asukoha järgi eelnevalt valmis tehtud vaatamisväärsuste listid kaardil, navigeerimine läbi Google Mapsi, ainult vajab netti ning taaskord toimib vaid popimates linnades. Sygic Travel toimib taas üksnes suuremates linnades, paljud asjad tahavad tasulist funktsionaalsust ning kipub olema aeglane.

Ideelise ülesehituse poolt on suhteliselt parim idee GPS My City äpil, kus on olemasolevates linnades ette valmis tehtud erinevad nimekirjad vaatamisväärsustega, need kaardile märgitud ja tasulise teenusena võimalik juurde osta juba valmis jalutuskäik iga linna kohta eraldi. Seal on ka vaatamisväärsustele juurde pandud pikemad kirjeldused, mis annavad mõnusa taustinfo, võimalusega terve linn downloadida ning seetõttu mugavamalt ka netita vaadata, kuid oluliseks puuduseks on äpi pidev kokkujooksmine, mis hakkas telefoni omakorda kokku jooksutama, nii et olin sunnitud selle lõpuks telefonist maha laskma. Oleks vaid olemas selline äpp, kus oleks eelnevalt valmis tehtud automaatlistid huvitavamate vaatamisväärsustega, mida saab lihtsalt modifitseerida, mis on kaardile joonistatud ja ise punktist punkti sind navigeeriks netti kasutamata, nii et info oleks olemas ka väiksemate kohtade osas. Oh, ootan sellist äppi...

Hiljem ostsime Leetu jõudes teeäärsest tanklast ka kohaliku ettemakstud sim-kaardi, millega saime kaasas olnud lisatelefoniga interneti leviala tekitada, et ei peaks roamingu tasudena internetile juurde maksma. Olgugi et sellest suvest on roamingu hinnad oluliselt soodsamaks läinud, võib neti pidev sees hoidmine märkamatu surfamise ja äpindamisega omajagu lisaarve tekitada ning kohalik sim-kaart on selles suhtes üks soodsamaid lahendusi. Lisaks saab tekitatud wifi levialas ju mitu seadet korraga istuda. Mõeldud, tehtud. Kui M äsja ostetud sim-kaardi telefoni pani ja ära aktiveeris, siis esimese hiiga ei tekkinud netti kuskilt. Kogu sim-kaardiga kaasa tulnud ümbris oli aga leedukeelne. Ka väidetavalt inglisekeelne koduleht lisainfoga sisaldas vaid leedukeelseid sõnu. Lükkasin kõiki seadeid järjest ükshaaval sisse ja välja, katestasin üht- ja teistpidi ning hoolimata mu tõsisest tehnikaaurast, internet saabus meie õuele.

Orienteerudes oma äppide rägastikus valisin meie Riia peatuse alguspunktiks Riia linna kaitsja ja legendi järgi rajaja Suure Kristapsi kuju, mille lähistele jõe äärde mugavalt parkimiskoha leidsime. Kui automaadi juurde jõudsin, et parkimispilet lunastada, oli seal üks vanem härra, kes püüdlikult mu poole pöördus algselt vene ja seejärel saksa keeles, et abi paluda pileti ostmisel. Saksa keelt pole ma kunagi õppinud ja vene keel on mul pehmelt öeldes nõrk. Püüdsin kuidagi paralleelselt süveneda parkimisaparaadi inglisekeelsesse juhendisse, alustades seletamist vene-inglise segakeeles vanahärrale, paludes samal ajal eemal seisnud ema eesti keeles appi. Tundsin, kuidas see multilingvistiline olukord mul hakkab juhet kokku ajama, kui meie juurde astus üks kohaliku olekuga meesterahvas. Pöördusin automaatselt ta poole vene keeles abipalvega vanahärrat aidata. Olin isegi üllatunud oma keelelisest hakkama saamisest. Kutt seletas härrale asjad ära, ostis oma pileti, sain minagi oma pileti ja ajaks, mil auto juurest lahkusime, oli härra endiselt veel parkimisautomaadi juures pileti teema üle arutlemas.

Riia vanalinn on üsna kompaktne ja mugav läbi jalutada. Oma olemuselt meenutab Riia mulle kuidagi väga Tartut. Ma pole kummaski linnas ülemäära palju käinud, kuid nende kahe linna ühist hingamist ma kuidagi tunnetan õhus. On selle ühisosaks linnasid läbiv jõgi ja selle ümbrus või midagi muud, mine võta kinni, kuigi sisulise poole pealt on Riial ilmselt rohkem ühist Tallinnaga kui Tartuga.

Otsustasime lõunatada Riia vanalinna asemel kuskil teel Leedu poole väljaspool Riiat. Plaanimuutusena jätsime Rundale lossi külastuse hoopis taasiteele, kuna oleme seal ca 5 aastat tagasi korraks käinud ja sestap keerasime auto nina Šiauliai ristimäe poole. Mõnikümmend kilomeetrit eemal Riiast asub otse suure maantee ääres väike hotell ja restoran Zemnieka cienasts koos suure laste mänguväljakuga, mis sisaldab endas mitmeid atraktsioone. Kuna Foursquare äpi hinnangul on tegemist sellise mugava teepealse normaalse tasemega söögikohaga, otsustasime seal peatuda. Kuigi teenindajad olid noored, ei rääkinud nad sisuliselt sõnagi inglise keelt, samuti oli kogu restorani peale ainult kaks inglisekeelset menüüd, olenemata suurlinna lähedusest. Sellegipoolest saime lõpuks oma toidud tellitud ja hoolimata juba hilisest pärastlõnast, siiski lõunatatud.

Leedus, Šiauliai külje all asub ristimägi, mis maanteelt küll nähtav on, kuid taamal seda teadmata võib täiesti märkamatuks jääda. See porgandipõldude ääres asuv ristimägi on ühtpidi lummav, teistpidi õõvastav. Seal on sõna otseses mõttes tuhandeid riste igas suuruses tihedasti koos künkale seatud, mille vahelt lookleb tee üle kahe künka eemal asuvasse kabelisse. Meie pere jaoks on surnuaed alati väga püha koht olnud, kuhu niisama uitama ei minda ja kuigi ristimäel haudu ei asu, on veider tunne olla korraga kõikide nende ristide keskel. Seda mäge on keeruline kirjeldada ja see vaade, mis avaldub, on tõeliselt ahhetama panev.

Õhtusöögiks olin planeerinud meile jalutuskäigu Palangas, enne kui majutuskohta Klaipedas jõuame. Palanga on nunnu kuurortlinn, mis annab Pärnule silmad ette. Oma olemuselt ja tänavatelt, mis viivad sirgelt valgesse liivaranda, mida ääristab ühest servast pikk muul, mille otsa on seatud päikeseloojangu suunas pingiread, meenutas mulle väga Floridas asuvat Napelsi linna, kus meil õnnestus delfiine kohata. Kui õhutemperatuur oleks vastanud tavapärasele augustikuisele ootusele, siis poleks olnud raske end kujutleda just nimelt Ameerika mandrile. Tundub, et kuurortlinnad on natuke vist kõik maailmas omavahel sarnased.

Poolteist tundi läks Palangas jalutades nagu väikene hetk. Kiirustasime tagasi auto juurde, sest ette ostetud parkimisaeg oli just lõppenud. Kui muidu on minu orienteerumisoskusega veidi keeruline ja M sisemist GPS-i võib üsna julgesti usaldada, siis täna õhtul auto juurde kiirustades korraks kahtlesin tema enesekindluses liikuda teises suunas. Kui olime jõudnud vale Maxima parklasse ja isa juba helistas, et nentida esmalt fakti, et nad on emaga veidi eksinud ja hetk hiljem tõdeda, et nad on just autoni jõudnud, keerasime ka oma otsa ringi ning leidsime õige parkla, kuhu seekord minu sisemine orientiir viitas. Lisasime veidi parkimisaega juurde ja otsisime õhtustamiseks sobiliku koha peatänava ääres, kus oli mõnus õhtuhämardudes mööduvaid inimesi jälgida.

Meil õnnestus jõuda Palangasse just hetkel, mil toimus muusikalise purskkaevu show. Lõuna ajal sattusime Riias just täpselt raekoja ette ajal, kui kellatornist kostus kellademäng. Õhtu lõpetas aga Klaipedasse sõites maanteele paistev kaunis ilutulestik, mis päevale mõnusa punkti pani. Esimene reisipäev on igati õnnestunud.








pühapäev, 6. august 2017

Puhkuse pühapäev

Tänane päev on olnud rahulik ja uimane, meie tavapärasest Hiiumaa rütmis kulgev. Selline päev, kus koduõuest suurt kaugemale ei saa ja eriti polegi nagu midagi teinud, ennekui päev õhtusse saab. Olen viimasel ajal kuidagi väsinud ja seetõttu on sellised mitte-midagi-tegemise päevad vahel hädavajalikud. Kui ma muidu ei ole osanud kuidagi lihtsalt niisama olla, siis sel kevadel õnnestus mul see ära õppida ja olen seda vahelduva eduga siiani praktiseerinud. Kui senini oli mul sellest tihti raske aru saada, siis nüüd tunnen, et aeg-ajalt tuleb mõni hetk ka lihtsalt niisama olla, et jaksaks hiljem rohkem.

Kui asju autosse pakkima hakkasime, et Hiiumaalt Pärnusse sõita, sättis T ennast mugavalt autosse, et reisile kaasa tulla, kuigi olin püüdnud talle juba enne rääkida, et tema jääb puhkama ja kohtume taas nädala pärast. Eesolevale Baltikumi autotripile ei ole teda lihtsalt mõistlik kaasa võtta.

Kinkisime mais mu vanematele sünnipäevaks suvise Leedu ringreisi ja hakkasin seda tasapisi ette valmistama, muretsedes selleks isegi Estonia, Latvia & Lithuania Lonely Planeti raamatu, mille ma peaaegu kaanest kaaneni läbi töötasin. Panin meie reisiplaani küll TripIt-sse kirja, kus on reisiplaane mugav hallata, et olla kindel, et ükski ööbimine valesti pole läinud ja ajakavad klapivad, kuid mulle meeldib siiski reisile ka raamat kaasa võtta, et jooksvalt juurde lugeda ja asukohtade detaile täpsustada ning soovituslikke vaatamisväärsusi üle kaeda. Üllatusega avastasin aga, et Hiiumaale tulles olin raamatu koju unustanud ning üksnes sellepärast Tallinnast uuesti läbi sõita ei tundunud kuidagi mõistlik idee. Nii pean seekord hakkama saama kogu reisi ülesehitusega, tuginedes eelnevale reisiplaanile ja kasutades vajalikke äppe. Loodetavasti ei sekku seekord mu tehnikaaura ning vajalik tehniline ettevalmistus toimib edukalt.

Praamilt maha sõites tervitas meid korralik vihmasadu. Seevastu tee Pärnu poole läks üha päikselisemaks, kuid tuul oli väljas endiselt tugev, ent ilm siiski soe. Ehk annab ilmataat meile reisile ka hea ilma kaasa. Isa oli vaadanud ilmateatest järele, et neljapäevani pidi ilma hoidma, neljapäeva õhtuks aga jõudma Leetu äiksevihm - selleks ajaks oleme me plaaninud juba tagasi olla.

Pärnuga on mul alati kummaline seos olnud. Üks sõber on mind juba umbes viisteist aastat aasinud pärnakaks, kuigi otseselt Pärnuga on mind sidunud vaid see, et mu vanavanaisa on siin elanud ja tema jälgedes kolis vanaema oma vanaduspõlvegi siia veetma. Aastaid tagasi unistasime kord M-gagi Pärnusse kolimisest, aga siis realiseerusid samal ajal sootuks teised unistused ja kuigi Pärnu mulle väga meeldib oma olemuselt, sügis-talvise unise hingamise ja suvise elluärkamisega, ei kujutaks ma hetkel siin elamist päriselt ikkagi ette. Võibolla kunagi tulevikus, siis, kui me oleme vanaks ja halliks saanud.

Pärnus on meil alati traditsioon käia Steffanis pitsat söömas. Nii ka seekord. Peale sellist korralikku kõhutäit tundsime mõlemad M-ga, et vajame üht pikemat jalutuskäiku. M pani Pokemoni tööle ja mina käivitasin Geopeituse äpi, et meie jalutuskäiku natuke vürtsikust tuua. Geopeitust nagu ka Pokemoni tutvustas meile kunagi sõber O, kuid geopeitust pole me tõeliselt ammu mänginud ja tol ajal polnud veel olemas uhkeid äppe, mis selle veidi põnevamaks ja kättesaadavamaks on teinud. Esimene valitud aare koosnes mitmest ülesandest, mille esimese punkti suutsime pimedas augustiöös lahendada, teises jäime aga toppama ega leidnudki vastust üles. Valisime proovimiseks teise aarde, kuid selle lähistele oli kogunenud väike seltskond noormehi, kelle külje all me pimeduses kuidagi aaret otsida ei soovinud. Olgugi, et mõlemad aarded, mida eesmärgiks võtsime, jäid leidmata, saime siiski tehtud mõniteisttuhat sammu ja õppisin ühtlasi ka ära, kuidas oma telefoni kaardirakendusse GPS koordinaate sisestada selliselt, et see meid ka õigesse kohta juhataks. Eks saame neid aardeid teine päev uuesti proovida. Ilmselt oleks mõistlik mängimist alustada siiski päevavalges. Vähemasti on põhjust veidi ümbruskonda avastada ja ennast taas liikuma saada.






laupäev, 5. august 2017

K ruudus ehk kohvikust kontserdile

Sel aastal peaks olema minu 10. kohvikutepäev järjest Hiiumaal. Päris esimesele kohvikutepäevale me minna ei saanud, sest see toimus tööpäeval, kuid sealt alates olen igal aastal seda sündmust au sees hoidnud ja püüdnud kalendrisse varakult ära märkida. Kuidagi ei raatsi sellest melust ilma jääda. Samuti olen alati võtnud eesmärgiks läbi käia kõik kohvikud ja vaid üksikutel kordadel on mõni vahele jäänud.

Kohvikutepäeva hommikul oli ilm vihmane. Ilmateade küll väikest päikest vahepeal lubas, kuid midagi head loota ei olnud. Minu plaan mõnusas pikas suveseelikus läbi linna lehvida ei tulnud kõneallagi. Ainus mõistlik idee tundus olevat vihmajope ja vihmavari autosse visata ning esmakordselt kohvikud autoga läbi sõita.

Traditsiooniliselt sättisime end ka Vabriku väljakule Kohvikutepäeva avamisele. Kui algselt puhus vaid tugev tuul ja päikegi piilus pilve vahelt, siis täpselt hetkeks, mil hakati ühepäevakohvikutele silte kätte jagama, otsustas ilmataat asjaosalisi kostitada korraliku vihmaga. Tõepoolest, sellistes ilmastikuoludes olid kohal vaid tõelised kohvikutepäeva fännid.

Kohvikutepäeva algne idee oli Kärdlas tutvustada omadele koduhoove ning avada selleks üheks päevaks 15 kohvikut. Aasta-aastalt on külastajate arv kasvanud ning populaarsus tõusnud, mitmed kohvikudki muutunud vahepeal veidi algsest ideest kaugeleulatuvaks ja liiga kommertslikuks, nii et algne ürituse idee ja kuvand on hakanud ajas hääbuma, kuid sel aastal tundus mulle taas asi ehedam ja rohkem päris. Enamus kohvikuid olidki koduhoovides, koduse toiduga, liigse kommertsi ja eraldi sponsoriteta, selline õige ja õdune koduõe külastamine, justkui oleks kellelegi külla läinud. Võibolla ei olnud sel aastal otseseid erilisi meeldejäävaid pärleid, nagu varem vahel on olnud, kus keegi on püsti pannud tõsise teemapeo, kuid selle eest oli hõng mõnusam. Igal juhul, suur töö ja ettevõtmine ning sellest üritusest osa saamine on tõeline nauding.

Üksinda kohvikute külastamine pole pooltki nii mõnus kui hea kaaslasega. Meie pere mehed kohvikuid reeglina läbi käia ei viitsi ja heal juhul saab nad kaasa vaid mõnda. Kui ilm veel ka toas istumist soosib, on nende kohvikusse ajamine lausa lootusetu. Õnneks olen ma igal aastal endale mõne hea kompanjoni seltsi leidnud kas siis M ema, mõne hõimlase või sõbranna näol. Sel aastal oli plaan varakult K-ga paigas kõik kohvikud ikka läbi käia, enne kui ta kella 16:45 ajal Tallinna bussile pidi minema, et olla hommikul kindlasti kolmeseks saavat õelast sünnipäeva puhul tervitamas. Alguses haarasime kampa ka M ema, hiljem pidas meie tempokale traavile vaid tublisti vastu Soome sugulane L. Vihmapause oodates ja porilompidest üle hüpeldes tegime Kärdlale tiiru peale täpselt pool tundi enne bussi väljumist. Päevale pani punkti kodu kõrvaltänavast hõnguv värske vahvlite lõhn.

Kui K ära saatnud olime, viskasime end paariks tunniks lebosse, et eesolevaks õhtuks veel energiat koguda. Veebruaris üllatasid ämm ja äi meid pulma-aastapäeva puhul posti teel saadetud Smokie kontserdipiletitega. Nüüd oli see õhtu lõpuks kätte saabunud. Ma olen küll Kärdlas paaril korral varem vabaõhukontserdil käinud, kuid mitte kordagi ühtegi rahvusvahelist artisti kuulamas. Ajastus kontserdi õnnestumiseks oli muidugi suurepärane ning ka taevas tõmbus õhtuks selgeks, ainult tugev tuul jäi järgi, mis nõudis mitmekihilist sügisest riietust. Nii väike linn ja nii palju inimesi - linnapark oli mõnusasti rahvast täis valgunud ning kui Karl-Erik Taukari esinemise ajal olid peamiselt lava ees väikelapsed koos vanematega ning nooremad kontserdikülastajad, siis Smokie lavale tulekuks oli plats pilgeni täis - noortele lisandusid ka vanad. Inimesi oli palju, kuid erinevalt linnakontserditest jäi kõigile hingamisruumi ja istekohti jagus lahedasti. See on ikka päris äge, kui sellised suuremad asjad otse koju kätte tuuakse ka väiksematesse kohtadesse.