pühapäev, 14. august 2016

Suviliste rattamatk Vormsil


Eesti saartega on mul kuidagi eriline suhe, ent külastanud olen neid tegelikult vähe. Kui kolm aastat tagasi hakkasime planeerima meie põhikontori esimesi suvepäevi, tegime lõpuks veidi ekstreemseks kujunenud kajakimatka Pedassaarele. Eelmisel aastal jätkasime saarte traditsiooni jalgsimatkaga Osmussaarel ning seegi aasta ei saanud me saartest üle ega ümber. Nii otsustasime jalgrattamatka kasuks Vormsil. Millise saare me järgmisel aastal vallutame, näitab vaid aeg.

Vormsi plaan tundus varakevadel veidi õhkõrn. Sealsed majutuse võimalused on piiratud ning transport sinna pole just praamiliikluse tõttu kõige lihtsam seni olnud. Olen Vormsit külastanud vaid korra varem ning see külastus jääb 9 aasta tagusesse aega, mil autoga üle mere minek oli mõeldamatu ja praam nii väike, et hea, kui suurem seltskond laevagi sai.

Sel suvel on laevapiletitega saartele üldse tavapärasest keerulisem olnud. Hiiumaa praamipileti ralliga harjununa, kus tuleb üleval olla 30 päeva enne saarele sõitu südaöö ajal, et rabada endale praamipilet uue päeva esimestel minutitel, olles sunnitud niimoodi planeerima oma sõite üsna täpselt, arvasin, et ka Vormsiga on umbes sama jama. Pealegi, helistasime kevadel Tuulelaevadele, kes siis veel Vormsi praami opereerisid, lootuses saada aimu suvisest sõidugraafikust. Nii ehmatasin ma end ühel lõunal poolenisti näost valgeks, kui taipasin, et meie suvepäevadeni saarel on jäänud napilt alla 30 päeva ja seega oleme ilmselt ilma võimalusest ühe saateautoga üle mere saada. Auto, mis kannaks ürituseks hädavajalikke sööke ja jooke, oli aga asendamatu.

Kerisin Tuulelaevade lehe lahti ning üllatus oli suur, kui avastasime, et Vormsile praami enam justkui ei lähegi - seda liini leht lihtsalt enam ei kuvanud. Kiire Google otsing andis tulemuseks laevaliini uue haldaja: Kihnu Veeteed. Kiired kõned ning selgus, et me polnudki lootusetult hiljaks jäänud - Vormsile saamine on oluliselt lihtsam kui Hiiumaale autoga pääs. Tuleb osta netist ette praamipilet edasi-tagasi, ka reisijatele, mis kehtib kindlal kuupäeval vabalt valitud laevale. Nii lihtne!

Eestimaa suvi on olnud sel aastal pigem jahe ja vihmane, üle hulga aja ilmateade selline, mis muutub hetkedega ja mida alati usaldada ei saa. Vahel ka meie kasuks. Jupp aega lubas nii eelmiseks kui selleks nädalavahetuseks üsna vihmast ilma. Kui eelmisel nädalavahetusel olid minu plaanides Hiiumaa 10. kohvikutepäevad, mida on hea väisata jalgsi või rattaga, ent kuiva ilmaga, siis saatsin ma kaks soovi ilmataadile teele: suvine kuiv ilm kohvikutepäevaks ning mahe päikseline suveilm Vormsile meie rattamatka ajaks. Mul ei olnud mõtteis adekvaatset plaan-b varianti juhuks, kui rattamatkale ei ole absoluutselt sobilikku ilma.

Kuna Kihnu Veeteed olid muutnud praamigraafiku veidi meie jaoks planeeritust varasemaks, oli reede hommikune start Vormsile tavapäratult varajane. Leppisime kokku, et kohtume 9:45 sadamas, mis omakorda tähendas, et varasemad startijad, selleks, et kõik soovijad peale korjata, pidid kodust lahkuma juba tublisti enne kella 8. Ees ootas meid aga pikk ja üpriski väsitav päev. Rohuküla sadamas tervitas meid imeline päikesepaiste, kergete valgete rünkpilvedega sinises taevas. Laeva välitekil puhus kerge suviselt soe tuul ning jäädes uhiuue, suure ja ilusa laeva tahaossa, oli see pigem koht, kus võinuks rahulikult riided seljast visata ning suvist päikest võtta. Ilm oli tõeliselt tellitud.

Vormsi Sviby sadamast paarsada meetrit eemal asub esimene infokiosk, kust on võimalik lisaks vajalikule taustinfole soetada suveniire ning üldiselt on see ka kõiksuguste kokku lepitud tuuride kohtumispaik. Nii ootasid meid seal ka rendirattad, mille olime enda jaoks broneerinud. Rattad olid ostes olnud üpris korralikud, kuid saanud saarel nii tugevat vatti, et nii mõnelgi esines väiksemaid puudujääke käiguvaheti, rehvide heaolu vms osas. Samas, viriseda ei olnud siin midagi - olime õnnelikud, et meil oli üldse võimalik rentida ligi 20 jalgratast nii väikses kohas. Hüppasime sadulasse ning kihutasime suure õhinaga 7 km eemal asuvasse Hanase majutuskohta Norrby külas.

Hanase koosneb kolme eraldi sissepääsuga väikesest toast vanas palkmajas, mis on väga armsalt korda tehtud ja renoveeritud. Jaotasime ööbimiskohad ära lihtsa loogikaga: naised ühte tuppa ja meestele jääb kõik ülejäänu. Viskasime kotid tubadesse ära, maitsesime kerge vihmasabina saatel koduselt koorest kalasuppi ning asusime ootusärelvalt kolleegide poolt kokku pandud väidetavalt lühikese rattaretke trajektoorile.

Päike paitas meie selgi, soe suvine kerge tuuleke jahutas me kehi, kitsas asfalteeritud maantee lookles heinapallidega niitude ja suurte puudega metsade vahel. See esimene hetk oli juba nii idülliline, et hing ei jõudnud kõike endale sisse ahmida. Kuidas ometi saaks kogu seda emotsiooni, seda hetke, seda päeva enesesse jäädvustada?

Meie esimene sihtmärk oli jõuda Diby külas asuva töötava Vormsi valgusfoorimi, mis väidetavalt omab ka fooritüsklit, kuigi üpris pikka. Edasi liikumiseks kuvas foor punast tuld, ent me ei lasknud end sellest häirida - Vormsil ei pidanud politseid kohapeal olema, üksnes hädavajalikel juhtudel tuleb politsei kaatriga kohale 20 minutiga. Selleks hetkeks olid meie seltskonnas ka esimesed kaod: kolleeg kaotas rattaga teistest mööda kimades taskust suitsupaki, mis teise heasüdamliku töökaaslase poolt sai lennutatud sujuvalt põõsasse, aitamaks paki omanikul suitsetamist sõna otseses mõttes maha jätta. Seekord siiski küll edutult.

Meie edasine tee viis Rälby külla. Möödusime tuhisedes palvemajast ning jõudsime Rälby tuulikuni, kus kohtusime juhuslikult kohaliku külaseltsi prouaga, kes meile heasüdamlikult jutustas tuuliku ajalugu ja andis soovitusi edasi suundumiseks. Vormsi on saanud ajaloolistest sündmustest pureda harjumuspärasest veidi teisiti - kunagi oli seal palju rootslasi, kes olid sunnitud pagema tagasi kodumaale, lootusest saart jätta vaid viivuks, ent see kujunes aastakümneteks. Nii on Vormsi mitmed vaatamisväärsused seotud ka täna endiste või praeguste rootslastega. Ka tuuliku on taastanud just üks selline rootslane.

Vormsi keskpaigas asub Hullo küla, mis on sisuliselt saare keskus. Hullos asub pood ja kõrts, kuid sealt läbi sõites joonistab maantee saarele lõpmatuse märgi. Nii ei läbinud me Hullo keskust saare läänetippu sõites, vaid just tagasiteel. Küll aga jääb Hullosse ka suur parunikivi, milleni viib väike rada metsa sees. See on suuremat sorti, umbes 20 meetrise ümbermõõduga rabakivi, mille pealmise pinna oli lõunane vihmasabin libedaks teinud, kuid millele toetudes oli mõnus terve meie seltskond pildi tarbeks kokku võtta. Hullos on ka Püha Olavi kirik, mille teeb eriliseks fakt, et sel puudub torn. Sattusime kiriku juurde just siis, kui kirikuaias vaikset teenistust peeti, mida märkasime oma veidi kohatult lärmaka seltskonnaga alles hetk liiga hilja. Loodetavasti vormsilased väga ei pahanda turistide peale liigselt.

Meie matka üheks eesmärgiks oli jõuda Saxby tuletorni, mis pidi märkima meie matka umbes poole peale jõudmist. Kui kontoris teekonda veidi planeerisime, olid entusiastlikud kolleegid joonistanud kogu matka pikkuseks ca 50 km ringi. Mina nende entusiasmi nii suures hulgas ei jaganud ja palusin teekonna veidi lühemaks planeerida, nii 30 km peale, kuid Saxby oli kindel koht, mis pidi marsruudile jääma. Tuletorni juurde jõudes olime aga läbinud juba pea 20 kilomeetrit, mis andis mulle esimese aimduse, et meie ringretk päris 30 km piiresse ilmselt ei jää. Saxby tuletorn on eriline koht juba seetõttu, et lisaks kaunile loodusele ja vaatele tipust, on see alles aastapäevad ka külastajatele avatud ning sinna pääseb uitama vaid paarieurose piletiga. Keerdtrepp, mis torni tippu viib, lisas jalalihastele omaette väljakutse peale nii pikka rattaga vuramist, kuid oli seda kõike väärt. Kuna trepikorruste vahe on veidi ebaühtlane, siis pikematel inimestel tasub tornist allatulles veidi ettevaatlik olla, minusugused lühemat kasvu tegelased sellist korruste vahet oma peaga õnneks kuidagi märkama ei pidanud.

Mereäärne piknik tuletorni jalamil rannas peetud, keerasime otsa justkui tagasi majutuskoha poole. Et veidi loole vürtsi lisada, soovisid kolleegid asfaldi asemel ette võtta künliku, kiviklibuse, poriseid lohke, muhke ja juurenässakaid täis teelõigu. Kui esimesed meetrid tundusid mulle põneva vaheldusena, siis mõned hetked hiljem tundsin, kuidas jaks hakkab lõppema ja olenemata ratta käigu üsna madalaks vahetamisest, käisid jalad küll ringi, ent ratas ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Iga läbitud lohk ja kühm andsid endast tunda jõnksudena läbi keha ja pideva hambaplagina. Ka omavaheline jutuvada kippus vaiksemaks jääma, kuigi entusiastlikumad ratturid lisasid loole veelgi vürtsi, kihutades rannaäärselt metsarajalt kõrvale off-roadima.

Ma olin siiralt rõõmus, kui silmasin eemalt uuesti asfaltteed. Mu vaim ega keha ei olnud valmis päris sellisteks katsumusteks. Tundsin, kuidas terve hooaja trennikogus jaotub ühte päeva ning edasi liikuma pani mind vaid suurepärane matkaseltskond. Kui vaid peale mõnda meetrit tugeva sileda tee rehvidega paitamist tegi kolleeg ettepaneku taas metsavahel jätkata, olid mu silmad imestusest suured. Ta ei saanud seda ometi ju tõsiselt mõelda? Ma mõistan, et spordihullud naudivad selliseid situatsioone, ent meil pidi olema meelelahutusüritus, mitte spordivõistlus. Ma lootsin vaid, et tagasi majutuskohta jõudes kohe kõik ei kustu suurest väsimusest ning meie õhtune jämm saab siiski toimuma. Minu õnneks oli minuga sarnaselt mõtlejaid siiski veel, nii jätkasime teekonda mööda kõvakattelist teed, enne kui võtsime suuna ajaloolisele Huitbergi paekühmule. Seda mitte kuigi suurt üle 400 miljoni aasta vanust korallriffi oli looduses keeruline märgata ning me ei jõudnudki päriselt kohapeal kokkuleppele milline on see kõige õigem punkt.

Viimase suurema vahepuntkina enne motivatsioonipausi võtsime ette suurallika külastuse. See on puude vahele peitunud vesine ala, mille läbivool on suvisel perioodil 10 liitrit sekundis ning mille kohale on ehitatud mõnusalt pikk laudteest platvorm, kuhu oli hea meie matkaseltskonda pildi jaoks rivvi sättida. Hetkeline hingetõmbepaus kaunis looduses veevulina saatel oli nii täpselt õiges kohas, et paremini oleks olnud keeruline planeerida.

Mida lähemale me mööda kruusast rada Hullo külale taas jõudsime, seda tihedamini hakkas erinevatest hõigetest ja vestlustest kostuma sõna pood. Poe külastus Hullo keskuses oli midagi sellist, mida suurem osa meist pikisilmi ootas nagu laps kommi saamist peale sööki. Ja kui me lõpuks Hullosse kohale jõudsime, oli motivatsioonipaus ehe: igaüks premeeris end täpselt nii, nagu sellele hetkele ja isiklikule maitsele kohane oli - kes haaras jaheda õlle, kes jäätise. See hetk oli täielikult nauditav rohkem, kui sõnades seda kirjeldada saab. Me olime iseenda kiituseks maia vahepala igati ausalt välja teeninud.

Seda raskem oli taas ronida sadulasse, et jõuda läbi lipsata veel õigeusu kiriku varemete juurest, kus viimatine kiriklik tegevus toimus enam kui pool sajandit tagasi, ning läbi põigata ka Krogi külakõrtsist. Ööbimiskohta jõudmise soov oli enamikul kõrtsini jõudes juba niivõrd suur, et peatust teha suurt ei mallatudki ja nii jäime kõrtsi seest uudistama vaid neljakesi. Ennist majutuskohas tube valmis seadnud naine teadis rääkida, et kord olla politsei saarel laupäeval käimas olnud. Kui muidu pidada saare baar hoolega laupäeviti sumisema, siis tol õhtul olnud kõrts inimtühi, sest kohalikud autota kõrtsis ei käi. Kõrts ise on seest väga korralik ja uhke, ent meiegi jaoks jäi see liiga kaugele, et peale tervet päeva ratsastel kaaluda sinna õhtusel ajal veel tagasi väntamist.

Teadsime, et kõrtsist "koju" saab kahte teed pidi - üks tee viib sisuliselt tagasi sadamasse ning sedakaudu sõitsime hommikul 7 km majutuskohta, teine tee keerab aga kuskilt vasakule ja sealt tundus, et saaks ööbimispaika justkui veidi otsemini. Sõitsime neljakesi juba omajagu maad maha, ent ristmikku, kust vasakule keerata, ei paistnud kusagilt. Meil hakkas juba kerge mure tekkima - ehk ei pannud me suures väsimuses tähele ja sõitsime õigest teeotsast mööda, sest siltide järgi olime juba jõudnud sadamakülla Svibysse.

Veidi hiljem märkasime aga, et kaks meie grupist olid kruusase teeotsaga ristmikule meid siiski ootama jäänud ja nii pidime valima, kas lähme 7 km mööda kruusast rada, mida me veel sõitnud polnud, või 6 km mööda asfalti sama teed, mis hommikul. Poisid valisid väljakutse mööda kruusa, meie kahekesi otsustasime valida juba tuttava ja lühema tee, sest energiavarud olid jõudnud otsakorrale. Kuna tee oli juba tuttav ja eksida ei olnud enam võimalik, tundsime end turvaliselt ega vajanud saatjaskonda ja nii said poisid lustida omaette mööda kruusa.

Kiidan siinkohal uhkusega oma kolleege: terve matka jooksul ei jäetud kedagi üksinda ja kuigi vahel oleks ehk isiklik tempo tundunud meeleldi midagi muud, pakuti alati seltsi. Kui keegi ka veidi teistest aeglasemalt sõitis, ei jäetud ka teda maha, vaid alati keegi hoolitses, et ka viimased oleksid hoitud. Ei olnud tähtis, olid sa grupis eespool või keskel, ka seal märgati, jutustati, tunti huvi, anti soovitusi ja visati nalja. See kõik toimis kuidagi iseenesest, hoidis vaimu kõrgel ja meele hea, andis energiat ning tunde, kuidas meeskonnas on kõik ühtemoodi tähtsad. Tunde, kuidas üksteisest tõeliselt hoolitakse. Sellises kollektiivis on ainult puhas õnn töötada.

Jõudsime teistega tagasi lõpuks üsna samaaegselt. Saun oli juba soojaks köetud ning kümblustünnis ootas meid soe vannivesi. Ma ei kujuta ette, mida oleksid meie lihased arvanud järgmisel päeval, kui meil poleks olnud võimalus kehale palsamina mõjuvasse sooja pugeda, mis luudeni haiged kohad üles soojendas ja mõnusasti masseeris. Ilmselt ei oleks me naljalt hommikul oma asemetelt tõusnud. Ega jaksanud pidutseda ka varajaste hommikutundideni.

Kokku läbisime ühe päevaga 7+43 km. See oli minu jaoks tõsine eneseületus, sõita sisuliselt treenimata vormis ära rattamaraton. Mul on vaid kord varasem pikema rattamatka kogemus, mis jääb 15 aasta tagusesse aega, millest on mul mitte nii meeldivad kogemused ja mistõttu ma rattamatka nii väga ei ole armastanud ega kordagi hiljem proovinud. Pikad lõppematud päevi kestvad kruusa- ja metsateed telgiga, ilma kaardi, GPS-i, telefoni, hea seltskonna, kehva varustuse ning igasuguse ettevalmistuseta ei ole lihtsalt üldse minu teema.

Ka mu keha jaoks oli see Vormsil läbitud 50 km ratastel omajagu šokeeriv, mis andis tunda tõsise hilisõhtuse põlvevaluga, mis lõpuks küll öötundidel õnneks taandus. Targa peaga olin hommikul kiiruga kotti pakkides sinna visanud ka Vietnamist toodud valge tiigri palsami, mis sellistes olukordades lausa imesid teeb. Nii ka seekord aitas põlvedel kiiremini tastuda väike puhkus ja korralik kreemitamine. Sellegipoolest ei tundnud mu ükski rakk, et oleks soovinud hommikul, peale kõigest paari tundi magamist, uuesti ratta selga istuda ja kimada 7 kilomeetrit vihmas sadama poole.

Meie hommikuse sadamasse jõudmise mure lahendas aga toitlustaja, kes elektrikatkestuse tõttu pannkookide tegemata jätmise süümepiinade leevendamiseks pakkus võimaluse korjata meie rattad kokku, viia need ise tagasi laenutuspunkti ja samas meid ühtlasti transportida autoga sadamasse. Olime sellise võimaluse eest tänulikud ning kasutasime seda jõudsalt.

Hoolimata vihmasest ilmast oli meie tuju suurepärane. Tegime praamis mõned kiired kaardimängud ning ootamatult oligi meie suveüritus läbi saanud, ent joovastavalt positiivsed emotsioonid on kestvad. See on sõnulseletamatult kirgastav tunne, mis mind valdab ka päevi hiljem, üritusele tagasi mõeldes. Üllataval kombel ei ole mu keha enam väsinud ning vaim on terav. Ma olen õnnelik inimene ägedas kollektiivis!

laupäev, 9. juuli 2016

Kolmanda päeva reisiväsimus

Hommikul pakkisime asjad autosse ning sättisime end Sulkavasse pikkade puupaatide aerutusvõistlusele, mille Internetis leiduvad kirjeldused olid ootused kõrgeks kerinud. Kohale jõudsime umbes pool tundi peale starti, mis tähendas, et kõik paadid olid lahkunud silmapiiri taha ning inimesed jalutasid mööda vimast märga küla peatänavat tülpinult edasi-tagasi. Olime lootusetult hiljaks jäänud ja selles tillukeses külas ei olnud mõtet enam ühtegi hetke kauem veeta.

Lõunapausiks jõudsime Mikkelisse. Otsisime mõnusat söögikohta, kus saaks laupäeva lõunal korralikumat sooja sööki, kuid suutsime leida ka peale Googeldamist üksnes võikudega kohvikuid. Lõpuks keerasime nina sisse ostukeskusesse, mille keskmes asus pisike söögiplats, kus sai natuke ka muud kiirtoitu hamba alla. Raske on mõista, kuidas soomlased suudavad nii palju süüa võileibu või kiirtoitu ja kuidas mitte kohalikul on ka internetist otsides keeruline leida head infot korralike lõunasöögikohtade osas. Tegelikult on hommikusöögi kohtade otsimine isegi veel keerulisem. Seda infot lihtsalt sisuliselt ei ole.

Teele Helsinkisse jääb ka Lahti linn. Lahtit tean ma kuskil ajusopist üksnes suusahüppetorni järgi, sest talviseid võistlusi ja treeninglaagreid on meie meedias läbi aastate kajastatud. Lahtis oleks ilmelt üht-teist veel vaadata ja tõenäoliselt kuuluks mu isa huviorbiiti tehnikamuuseum, kuid selleks meil enam aega ei jätkunud. Otsisime üles suusahüppetorni, jalutasime selle juures veidi ringi, vaatasime, kuidas kaks entusiastlikku poissi tegid üksteisevõidu tornist allahüppeid keset suve ning kuidas samal ajal kohalikud ujumisriietes nautisid suusahüppe raja lõppu paigutatud basseinikompleksis suviseid veerõõme. Kui hüppekeskuse juurde jõudis suuremat sorti turismibuss, oli meil täpselt õige aeg lühike jalasirutuspaus lõpetada ning keerata auto nina Helsinki poole.

Mis oleks üks Soomes käik ilma Ikea külastuseta? Ikea sulgemiseni oli jäänud täpselt tund. Jooksime sealt läbi, haarasime eelnevalt välja mõeldud pudi-padi ning toppisime kõik oma suurepärasesse väikeautosse. Isa küll korraks kahtles, kas nemad enam peale mahuvad, aga lõpuks jagus kõigile ruumi ka koos asjadega üpris lahedalt.

Veidi hiljem tiksusime sadamas hetkel ehitatavas Tallinki terminalis. M avastas veidi üllatusega, et kütus hakkab paagis lõppema, sadamaalalt keerata ei olnud enam aga kuhugi. Hoidsime hinge kinni, et saaksime pikema mootori käiamiseta sadamaalalt kenasti laeva ja Eestis esimesse lähimasse Statoili. Meie õnneks kõik toimis. Juba mõni tund hiljem vajusime rahulikult öhhe juba omas kodus. 

reede, 8. juuli 2016

Suitsune kindlus ehk Savonlinna

Meie reisi selgrooks planeeritud Savonlinna on pealtnäha pisike, veidi uimane linnake Järvedemaal. Ehmatasin isegi esimese hooga, et sinna planeeritud terve päev on võibolla liiga palju ja meil pole seal piisavalt pihta hakata. Ilmataat küll säästis meid hetkeks, andes hommikul päikest ja vaid õhtupoolikul korralikuma vihmasabina, ent sisuliselt oli päev tegelikult kuiv ja päikseline, kuigi juuli kohta jahedavõitu.

Savonlinna keskmes asub turuplats, kus kaubeldakse kõikvõimaliku erineva, enamjaolt turistile orienteeritud nänniga, alustades käsitööst ja lõpetades pirukatega. Sama platsi servadesse jäävad ka mitmed turukohvikud, kus soomlased harjumuspäraselt saia pugisid. Teist turuplatsi serva ääristab aga suuremat sorti veekogu, mida mööda teevad tuure regulaarse ajavahemikuga turistilaevad. 

Kui mu esialgne plaan hõlmas lisaks Savonlinnale ka Linnansaari rahvuspargi külastust, kuhu tulnuks niikuinii laevaga saada, siis see mõte tuli üsna kiirelt teiste soovil ümber kujundada. Et laevasõit siiski plaanis oli, otsustasime olla tõelised turistid ning nautida Savonlinna kandi saari mööda järve tiirutavalt paadilt. Olgugi ehe turistikas, siiski vahva. Olemuselt meenutas väga Oslo fjordide retke.

Meil jäi paadi väljasõiduni veel jupp aega. Hommikul turuplatsile minnes leidsime selle ääres ühe vaba parkimiskoha, kuid mündiautomaat ei võimaldanud meil sinna vabade müntide puudumise tõttu pikalt peatuma jääda. Pealegi, paadisõidu ajaks oli meie parkimisaeg nagunii ümber ja auto vajas teise kohta viimist, et paaritunnise piiranguga parkimiskohas mitte trahvi saada. 

Märkasime eemal parkimismaja ning otsustasime auto sinna paigutada. Kohapeal selgus, et sealgi olid parkimispileti automaadid samasugused nagu linnaski, kuhu tuli raha ette sisse toppida, mitte tegeliku parkimise järgi maksta. Õnneks olime eelmisel päeval muretsenud endale Soome sim-kaardi millega teise telefoniga sai vabalt netis surfata. Lõin Googlisse sisse parkimiskorralduse Savonlinnas ja avastasin peagi parkimisala kaardi mille järgi sai vaid mõnikümmend meetrit eemal meie asukohast autot täiesti tasuta parkida. Mõeldud, tehtud. 

Savonlinna suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse aga hoopis linna servas asuvat Olavinlinna kindlust, kus peetakse igal aastal juuli kuus ooperifestivali. Meie sattusime Savonlinnat külastama just festivali esimestel päevadel, kui kõik oli alles algamas. Olin enne netist ka huvi pärast vaadanud, kas õnnestuks sinna mõnele etendusele pileteid saada, kuid paraku olid soodsamad piletid läbimüüdud ning nii suured ooperifännid me ka pole, et võtta kõige kallima ala piletid. 

Olime arvestanud, et saame Olavinlinnas muuseumi poolel veidi ringi vaadata ja peale seda päeva lõppenuks lugeda. Suur oli meie üllatus, kui mõne eurose piletiga saime kaasa eestikeelse kindluse tutvustuse ning võimaluse osaleda inglisekeelsel tuuril. Kui giidid kindluse õuele kogunesid, jaotasid nad inimesed kaheks keele järgi: soomekeelne tuur ning inglisekeelne ringkäik. Valida oli lausa harukordse kahe võimaluse vahel: tavapärane muuseumituur või ooperiruumide lavatagune külastus. Valisime viimase, sest sellist võimalust naljalt tavaliselt ei tule.

Pooleteise tunniga räägiti meile ära kogu ooperifestivali ajalugu, näidat enam kui 2000 istekohaga saali, lava püstitamist, pikki kitsaid kindlusekäike, mis viisid näitlejaid ühtedest ettevalmistusruumidest teistesse ning kasinaid riietumistingimusi. Kohti, kuhu tavainimese jalg reeglina kunagi ei satu. See kõik oli nii ootamatult põnev, et aeg läks linnutiivul ja asendus vargsi kontidesse pugeva väsimusega. Olime teinud ainuõige otsuse ning sattunud kohta, mis oli meie reisi üks suuremaid emotsioone. Võrratu!

Lippasime toidupoest taaskord läbi ja sättisime end mökkisse õhtule. Just siis, kui olime end mõnusasti sisse seadnud, kärgatas eemal kaugemal äike ning kadus elekter peaaegu terveks ööks. Polnudki midagi muud peale hakata, kui end mõnusasti kerra tõmmata ja tuttu jääda.

neljapäev, 7. juuli 2016

Soome järvedemaa

Meil on kuidagi vanematega kombeks saanud viimastel aastatel perekondlike reiside tegemine Soome. Eelmine aasta avastasime koos Naantali kanti päevatripina ning enne seda famiiliaga kaunist Porvoo puulinna. Mõnusaid päevatripi variante väga palju Helsinki läheduses muidu ei olegi. Fiskarsi vaatasime samuti juba eelmine aasta Naantali tripi raames üle. Nii ei jäänud sel aastal muud üle, kui plaanida veidi pikem, koos ööbimisega reis taaskord juulikuus põhjanaabrite juurde.

Ema arvas, et võiksime minna Ida-Soome. Juba eelmine aasta muretsesin endale Soome Lonely Planeti, et reisi mõnusam plaanida oleks. Võtsin ette mööda merepiiri maantee Helsinkist piki idapiiri järvedemaani. Mõõtsin üht- ja teistpidi, kuid ühe ööbimisega ei saanud ma kuidagi meile marsruuti koostatud. Ainult kilomeetreid maha uhada, midagi nägemata, ei ole ka mõtet.

Hommik sai olema väga varajane, et päev oleks võimalikult tõhus ja jõuaksime õhtu lõpuks välja Kerimaale. Nii jäi öö lühikeseks ning hommikuse autopiloodiga sai end valmis seatud ja autosse vinnatud. Alles napilt enne sadamasse jõudmist, jalga üle põlve sättides, tundsin, et midagi on veidi teistmoodi ja avastasin eneselegi üllatuseks, et jalga olid saanud papud erinevatest paaridest. Ma olen alati imestanud, kuidas sellised asjad inimestel juhtuda saavad ning minuga pole seda varem toimunud, ent täna algas meie reis siis sedapidi. Sadamas vahetasin kiirelt poolikud paarid papusid kaasa võetud teiste jalatsite paari vastu jahedas sügisilma vihmas ning meie teekond põhjanaabrite juurde võis lõpuks alata.

Enne laevale sõitu leidsime oma auto pealt lisareisija, kes oli soovinud tulla maailma avastama koos meiega, ent andis endast märku alles nüüd - mööda auto külgmist välist klaasi ronis suur roheline rohutirts. Kuidas ta terve tee kodust sadamani vastu pidas ning mis temast edasi sai, jääbki meile teadmatuks.

Ida poole välja sõites jääb esmalt teele Porvoo, mis on imekaunis väike puust linnakene, kuid täpselt päevatripi kaugusel. Kuna olime seal juba korra varem käinud, jätsime peatuse vahele ja otsustasime esimeseks jalasirutuspausiks planeerida Loviisa. Avastasin aga raamatut sirvides, et üsna Loviisa külje alla jääb väike, pika ajalooga juba aastast 1609 öko õlletehas Malmgard, mida peab üks pere juba 12. põlve ning kus on võimalik läbi baari akna jälgida õllemeistrite askeldamist pruulikojas. Sinna juurde käib ka nunnu pisike poeke, kus nad müüvad kõikvõimalikku ökokaupa, alustades kohapeal valmistatud õlledest ja siidrist ning lõpetades mustikaveiniäädika ja ise sealsamas jahvatatava ökojahuga. See koht oli nii siiras ja armas, et otsustasime lisaks kohalikule õlletoodangule kaasa osta ka suure pätsi speltanisust saia. Hiljem selgus, et tegemist oligi väga hea ostuga.

Kui aega on umbes päeva jagu ning auto on käepärast, siis tasub lisaks Porvoole, Fiskarsile ja Naantalile plaanida päevatrippe ka Loviisasse ja Kotkale. Loviisa on vihmase ilmaga unine väikelinn, mille üks kauneimaid paiku asub meresadamas, kuhu on rajatud väike muuseum, rannakuurilikud hooned, milles asuvad väikesed butiikpoed ja kunstinäitused ning rannakohvik. Romantiline ja kaunis, värviderohke mööbli ning rannaküla hõnguga. Sattusime seal puht juhuslikult ühe kohaliku fotokunstniku loodusfotode näitusele. Sel kunstnikul on kaunitele merevaadetele tõeliselt silma, neis piltides on palju sügavust ja emotsiooni lisaks sellele, et need on kaunid loodusvaated. Eriti jäi mulle silma üks lumise mererannaga piltidest, mida jäin pikemalt silmitsema. Ka kunstnik ise oli kohal. Püüdis meile lihtsas soome keeles selgitada, et paneb oma läpakast meile taustaks slideshow jooksma, ent lippab ise samal ajal koeraga, kes teda autos ootab, jalutama, paludes vaid, et lahkudes lisaksime oma nimed külaliste raamatusse. Nii siiras, soe ja vahetu. Tunne oli tõeliselt oma.

Loviisale üsna lähedal asub Kotka, mis on Soome ainus saarel asuv linn. Kotkasse sissesõidul tervitasid meid juba eemalt rahvusvahelise laada reklaamid, ent selle tegelikku sisu kohtasime alles linna kohale jõudes. Terve sadama ümbrus oli tihedalt täis pikitud erinevaid telke, kus kirjade järgi paistsid eemalt erinevad rahvad ja kultuurid oma toodangut pakkuvat, sekka ka masstoodangu müüjaid. Tänu sellele olid kinni pandud ka mitmed tänavad, nii et püüdsime küll autoga tiirutada, ent meil ei õnnestunud leida ei ligipääsu ega parkimiskohta, et kõike oma silmaga lähemalt järele kaeda. Õieti polnud meie ajakavas selleks ka tegelikult aega, sest meie päris esimene plaanijärgne peatus pidi olema alles Lappenrantaas, kuid sinna oli veel maad kümneid kilomeetreid. Nii jäi meil nägemata ka väidetavalt samas sadama piirkonnas asuv park, milles pidi olema kena veekosk. Sellegipoolest nägime veidi siiski sadamat - see on täis tihedalt veepealt pargitud jahte ja kaatreid, mis jätab mulje nagu oleks igal kohalikul päris oma paat. Sadamas on ka suur saepuru kuhjadega plats, mida ääristab tarastatud kõrge aed, millele on kaunistuseks lisatud palmide ja kaamelite kujud, kelle selja taha jäävad suured saepuru hunnikud moodustavad vahva kõrbeliku koosluse. Väga andekas idee.

Kõige ägedam koht Kotkas on aga Langinkoski juga. See on looduskaunis koht üsna linna servas, kus vene tsaar kunagi puhkamas ja kalastamas armastas käia ning kus asub siiani tema rannamajake. Koht ise on tegelikult tohutult kaunis. Auto parklast läheb kergelt mäest alla paarsada meetrit eemalt lai tee, mille taamalt hakkab kostuma veemüha ning avanev vaade on hingetuks tegev. Ka pilvise, kergelt vihmase ilmaga on lihtne jääda ammulisui mäslevat kiirevoolulist vett lihtsalt vaatama. Tohutud kogused vuhisevad üle kiviste kärestike mööda silmapilguga. Piki kärestike serva ning üle väikeste lisaharude viivad punaseks võõbatud puitsillad, mis annavad võimaluse vaadelda mäsleva vee mängu peaaegu iga nurga pealt. Tugeva ja ohtliku veemängu kaldalt algab paks ja suur ürgne mets. Ma võin vaid ette kujutada, kuivõrd romantiline on sellises kohas päikeselise ilmaga piknikku pidada. Veidi planeerimatu Langinkoski joa külastus oli kahtlemata tänase päeva üks tipphetki.

Kotkas on lisaks sadamale ning kosele aga vaadata veelgi. Tundub, et selle linnakese üks eripära on pargid, mida neile meeldib kaunistada kõikvõimalike erinevate kujude ja kultuuriga. Otsustasime oma lõunapausi pidada Kotkas. Lükkasin neti sisse ning otsisin Foursquare äpi abiga välja meile kõrgeid hinnanguid saanud Moliendo kohviku kesklinnas. Lõunapakkumiste hind tundus esimese hooga tiba krõbe -10€ söögi kohta. Kui olime söögid ära tellinud ja hakkasime arvet maksma, selgitas teenindaja meile, et tegi hinnas veidi alla, kuna jõudsime peale kella 13, mil neil algab seenioride soodustus. Lisaks avastasime üllatusega, et toidu hinna sisse kuulub ka salat, morss ja kohvi kui ka saiake või koogitükk, kuigi prae suurus oli juba ise märkimisväärne. Kokkuvõttes, absoluutselt positiivne üllatus ja kogemus. Kes Kotkasse satub, soovitan Moliendo kohvikust läbi astuda. Muide, wifi parool on seal kohviku nimi kokku kirjutatuna väiketähtedega. Olen avastanud, et paljudes kohtades on parool just sarnaselt üles ehitatud, nii et tasub proovida.

Lõuna söödud, otsustasime teha väikese tiiru lähedal asuvas Sibeliuse pargis, et toidukogust veidi allapoole raputada. Keset Sibeliuse parki asub kõrge sammas, mille tipus ilutsevad kaks kotkast, ühel lõhe küüniste vahel. Kui sealt pilguga veidi eemale vaadata, märkab nii mõndagi muudki huvitavat lisaks kenale pargiloodusele. Eemal on üks suuremat sorti puu istutatud justkui hiigelsuurde lillepotti, keset laste mänguväljakut ootab oma külastajaid mõnikümmend aastat vana ümarate servadega buss ning taamal on suure puu otsa kolinud traadist linnud ja oravad. Sibeliuse pargi serval ootavad kuldsed ilvesed ning nende läheduses meeletult suur toop-kaev. Seal on nii palju detaile peidus iga nurga peal, et kõike silm kohe haarata ei jõuagi. Ja tundub, et selles linnas on midagi peidus veel, mis vajab eraldi avastamist.

Üsna Kotka külje all asub väike Hamina linnake. Hamina on alati olnud militaarlinn, asudes Vene piirile nii lähedal, et on saanud mitmetes lahingutes omajagu kannatada. Sellegipoolest on säilinud väike ja kena linna kese, mille krooniks on raekoja hoone, mida ümbritseb munakividest laotud ringtee. Ühel pool ringi ääres on vene ortodoksi kirik, teisel pool aga puidust sinine maarjakirik. Sealt samast kõrvalt viib tänavake Hamina bastionini, mida hakati ehitama vaenlase vastu kaitseks, planeerides tähe kujulist kaitserajatist ümber tolleaegse linna, kuid mis päriselt valmis ei saanudki, enne kui vaenlane linna vallutas, ent millest on säilinud 3 km pikkune müürilõik. Bastioni peasissekäigu kohale on tõmmatud meeletult suur varikatus, mille all täna hoolega petangi võistlusi peeti. Kord aastas muutub sama koht aga tätoveeringute austajate meelispaigaks.

Bastionist põiktänava jagu eemal asub veel üks kirik. Sellest saab alguse uus park, milles on II MS mälestusmärk, kahurid ning reservohvitseride kool. Hamina on ajalooga linn. Militaarne nii ajaloo kui tänase päeva mõttes. Kuigi militaarteemad ei ole mulle kunagi südamelähedased olnud, siis sinna linnakesse see kuidagi sobib. Seal tundus kõik veidral kombel paigas olevat.

Oma esimesse, päriselt planeeritud peatusesse, Lappeenrantasse, jõudsime alles õhtu hakul. Igal suvel peetakse Lappeenranta rannas maha suur liivaskulptuuride meisterdamine. Need tehakse valmis millalgi juuni teises pooles ja kujud seisavad seal tuulte, tormide ja päikese käes täpselt nii kaua kuniks loodus nad ära lõhub. Liivaskulptuurid on tõeline kunst ning suure andega valmistatud. Läbivaks teemaks olid sel aastal rüütlid ja kindlused, mille juurde kuulus ka kohustuslik lohe. Lisaks oli valmistatud väliteatri hoov etenduste jaoks ning kaetud katusega kabel, kus päriselt ka pühapäeviti teenistusi peetakse. See kolm miljonit tonni liiva, mis on saanud muinasjutulise kuju, on päriselt vinge vaatepilt ka vihmase ilmaga.

Lappeenranta teiseks suuremaks vaatamisväärsuseks on kindluse varemed, millest pole suurt muud järele jäänud peale kindluse müüri, ent millelt avaneb imekaunis vaade linnale ja seda ümbritsevale järvele. Hetkeks, kui sinna jõudsime, oli uduvihm lakanud ning esimest korda päeva jooksul päike päriselt välja tulnud. Otse linnusemüüri nurgast, kust avaneb parim vaade linnale, kostus alt linnast elavat muusikat ja inimeste plaksutamist. Samas kogunesid uued inimesed linnusemüüri teise nurka, piletid käes, valmistudes seal algavaks kontserdiks. See õhtu oli muusika nautimiseks kaunis ja korraks oli mul isegi kahju, et ma broneerisin meie öömaja mökkisse 150 km kaugusele, mistõttu ei olnud meil võimalik jääda nautima sumisevat suveõhtut.

Lappeenrantas otsustasime ette võtta ka esimese toidupoe retke, et õhtuks natuke üht-teist varuda. Toidupoes käik ei ole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Kuna soomekeelsed sõnad on paljuski eestikeelsetega sarnased, ajab see rohkem segadusse kui keeled, mis on täiesti erinevad. Nii otsisin ma kodujuustu poes umbes veerand tundi, enne kui seda leida suutsin, ning lootsin, et kuskilt ajusopist meenunud väljend piimä ei ole meie mõistes mitte piim, vaid keefir. Eks hommikul ole näha, kas mõni korvi sattunud toode meid ka tegelikult üllatab. Mis oli minu jaoks aga ootamatu, oli toidupoe toodete kooslus. Kui sellega oskasin mõttes arvestada, et enamus soomlasi on laktoositalumatud ja seetõttu on siin palju laktoosivabu tooteid, siis seda, et suurem enamus kaubast on ka rasvavaba, oli mulle täiesti ootamatu. Meie mõistes normaalseid tooteid, mis on loomse rasvaga ja laktoosiga, oli üpris keeruline leida. Muide, veidi harjumatu on ikka veel ka see, et marju müüakse siin liitri, mitte kilohinnaga.

Enne kui saime päeva õhtule saata, oli meil jäänud veel vaid üks peatus. Vaatasin korraks murelikult kella - Kerimaa mökkiküla vastuvõtt oli lahti vaid õhtul kella 22ni, mis tähendas, et pidime kindlalt enne seda kohale jõudma. Meil oli jäänud veel sõita umbes poolteist tundi tuima ja üsna igavat teed, mille ääres looklesid rohelised metsad ja niidud vaheldumisi, sekka ka mõni teeäärne järv. Olime kindlalt otsustanud aga üle kaeda veel ka Imatra hüdroelektrijaama kose, mis meile niikuinii sisuliselt teepeale jäi. Teadsin, et suvisel perioodil tõmmatakse trapid eest iga päev kella 18 ajal ca 20 min pikkuseks vee vaatemänguks ning juba hommikusi esimesi peatusi tehes nägin, et selleks ajaks me Imatrasse ei jõua. Olime Imatras täpselt 2 tundi planeeritust hiljem. Tammi vaatemäng oli selleks hetkeks ammu lõppenud ning ehitustööd tammi kõrval panid kahtlema, kas praegu üldse tammi veemänguks kergitatakse. Vesi oli kõrge ja vett oli palju, kuid maalilist koske meil näha paraku ei õnnestunudki. Viskasime veel korraks pilgu peale muinasjutu lossi sarnasele hotellile kesklinnas ja kuulatasime hetkeks peatänavalt kosutvat orkestrimuusikat ning otsustasime oma rooli keerata õhtupäikesesse, et jõuda oma mökkisse, kus end rahulikult välja puhata ning oodata põnevusega, mida homne päev meile pakub.

teisipäev, 15. märts 2016

Naine täis üllatusi

Umbes 20 aastat tagasi, siis, kui veel mobiiltelefone polnud, käisid inimesed üksteisel külas ette teatamata. Nii juhtus vahel, et käidi üksteist otsimas, aga ei tabatudki teinetest. Teinekord oodati tunde, enne kui see, kellele külla tegelikult tuldi, koju saabus. Nõnda käisid ka minu venna sõbrad aeg-ajalt meie juures venda ootamas. Vahel tuli vend üsna kiiresti, vahel läks tunde ja vahel väsisid sõbrad ootamast ning lahkusid, enne kui vend koju jõudis.

Ooteperiood tuli aga millegagi sisustada. Me olime üks neid väheseid õnnelikke, kellel tol ajal juba varajasest lapsepõlvest kodus arvuti oli, millega sai vägagi algelisi mänge mängida. Nii koguneti vahel kambakesi ühte väikest hägust ekraani vaatama ja mängijale kaasa elama. Tunnid möödusid linnutiivul.

Vahetevahel ei olnud aga üksi arvutiga mängida sugugi põnev ooteaja sisustamiseks. Pealegi, kui külla tulemise eesmärk oligi kahekesi arvutiga jalkat taguda, siis ei saa ju kogu mängumõnu üksi enne ära rahuldada. Nii juhtus, et mu venna sõbrad hakkasid õpetama mulle kaartidega pokkerimängu. Meil olid juhuslikult kodus olemas plastikust rohelised ja valged litrid, mis said kiiresti endale vastavad vääringud viieliste ja ühelistena. Mõistagi, päris raha peale me ei mänginud.

Umbes viisteist aastat on möödas sellest, kui viimati korralikult pokkerit mängisin. Eks vahepealsel ajal on mõned üksikud korrad ette tulnud ja täringutega Yatzyt on mõni suvi tagasi ohtralt veeretatud, kuid tõsist pokkerimängu siiski kohata pole õnnestunud. Algtõed on selged, aga erialane sõnavara puudulik, sest lapsepõlves seda ju ei kasutatud. Mõte on terav, kuid käsi omajagu roostes.

Minu koduküla osaleb koduvalla mängude sarjas, kus igal kuul on erinev võistlus plaanitud ning alati peab võistkonnas olema vähemalt kaks naisterahvast. Kui esmakordselt pokkeriturniir välja kuulutati, tundsin mõnusat surinat eneses, sest lapsepõlves mulle see mäng väga meeldis, muidugimõista polnud panused siis sugugi olulised. Kui selgus, et meie külast on kahte naist keeruline meeskonda saada ning meie nädalavahetuse plaanid juhuslikult muutusid erinevate asjaolude kokkulangemisel, siis lubasin end pokkerivõistlusele osalejaks juhul, kui keegi teine tõesti ei saa.

Tegime küla laiendatud meeskonnaga ühe reeglite meeldetuletuse mänguõhtu. Otsisin enne netist täpsed reeglid välja, sest Texas Hold'Em-t ma otseselt varem mänginud polnud, kuigi olenemata alamliigist on suuremalt jaolt põhimõte siiski alati pokkeris sama. Proovimäng läks üpris lubavalt ning vanad tõed hakkasid tasapisi meenuma. Viis päeva hiljem toimus võistlus.

***

On reede pärastlõuna. Vaatan tööl ehmatusega kella, kuidas aeg imekähku voolab. Märkan, kuidas kolleegid on lahkunud ning olen jäänud oma töistes mõtetes sellesse kontori ossa üksinda. Panen arvuti kinni ja kiirustan kodu poole. Valgusfoori taga seistes lükkan sotsiaalse GPS-i ekraanilt eest ja lasen silmadega üle veelkord pokkeri reeglid. Mulle tundub, et kõik on enam-vähem selge. Harjutada ma vahepeal ei jõudnudki. Nüüd läheb, nagu läheb, enam ei saa midagi teha. Kodus on mul riiete vahetamiseks aega 8 minutit, enne kui naabrimees mu peale korjab. Autos küsin temalt täpsustuseks igaks juhuks üle veel terminoloogia. Lepime kokku, et varajase väljakukkumise korral kumbki ei solvu, kui me turniiri lõpuni ei vaata ja koju ära tuleme. Arvestan mõttes 2-3 tunniga. Tunne on, nagu läheksin eksamile. Mõttes olen selleks korralikult valmistunud.

Kultuurimaja saal on täis ootusärevaid nägusid. Sinna on üles seatud 12 kümnekohalist mängulauda professionaalsete diileritega. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist kohanud. Kui kell kukub ja võistlus algab, on oodatud 120 inimest endale loosiga saanud kohad sisse võtnud ning põnevust täis õhtu saab alata. Õnneks seekord rahaliselt riskivabalt. Võtan endale eesmärgiks top 40 hulka jõuda, sest sealt edasi iga kõrgem koht annab lisapunkti ning meeskondlikus arvestuses vajame punkte väga.

Poolteist tundi hiljem olen oma esialgse panuse 2000 mängumargi pealt suutnud suurendada 11 000 peale. Olen enda üle uhke. Esimese pausi ajal oleme terve viieliikmelise võistkonnaga ikka veel kõik mängus. See on hea tulemus. Algpanused kahekordistuvad iga viieteist minuti pärast ja nii kukub erinevatest laudadest üha enam mängijaid järjest välja. Lauad lüüakse sassi ning uus mäng algab uues laudkonnas. Kui koht vabaneb, täidetakse see peagi teisest lauast kellegagi. Põnevus kasvab.

Kolm tundi peale turniiri algust olen ikka veel mängus. Selleks hetkeks on mängust välja kukkunud juba veidi üle poolte. Olen suutnud oma mängumarkide arvu kasvatada 42 000 peale. Kui mängiksime päris raha peale, oleks see hetk, mil žetoonid rahaks vahetaksin ja mängimise lõpetaksin, ent praeu on tähtis vaid võimalikult kaua vastu pidada. Pokkeriturniir on kestvussport.

Mul on silmnähtavalt meie laua kõige suurem virn žetoone ning viimase käega kukutan korraga kolm mängijat lauast välja, millega teenin ära üleüldise aplausi laua ümbruskonnas. Meie võistkonnas on esimesed langenud. Kuulen, et mul on saali kõige suurem mängumarkide hulk. Olen veidi üllatunud, aga ka väga meelitatud. Eesmärgini, pääseda top 40 hulka, on jäänud veel väga väike maa. Jälgin juba kolmandat tundi silmanurgast saali nurgas seisvat ekraanil olevat mängijate arvu pingsalt.

Peagi avastan end top 40 hulgast, kuhu on jõudnud ka meie küla teine naismängija. Rõõmustan siiralt meie saavutuse üle. Minu esialgne eesmärk on täidetud. Mängu väike panus on tõusnud täpselt 40 korda võrreldes algse panusega, millega turniiri alustati. Kuigi žetoone on laual palju, sööb suur panus need silmapilkudega olematuks. Selleks hetkeks on mängu jäänud need, kes pokkerit päris hästi tunnevad ja ka regulaarselt seda mängivad. Suvalised õnneotsijad on juba lahkunud.

Kui laudu segi lüüakse, hakkavad näod korduma juba varasematest laudadest, kellega on koos mängitud. On vaid üksikud mängijad, keda ma õhtu jooksul veel kohanud pole. Unistan vaikselt finaallauda jõudmisest, kuid mõistan väga hästi, et lisaks mänguoskusele peab selleks ka pisut õnne olema. Iga võidetud koht on praeguseks juba puhas boonus ja eneseületamine.

Ühtäkki diiler enam kaarte välja ei jaga ja tõmbab mängule pidurit. Meid tõstetakse taas ümber kõrvallauda ja tehakse paus. Turniiri algusest on möödunud neli ja pool tundi. Vaatan ümberringi - mängijaid sisuliselt enam pole. Isver, ma olen finaalis. See on finaallaud! Ma olen ületanud kõik oma ootused. Mu võistkonnakaaslased on seisnud juba mu mängulaua kõrval paar tundi ning mulle jõudsalt kaasa elanud. Mind valdavad emotsioonid on kirjeldamatult vinged.

Finaallauas on turniiri 10 kõige paremat mängijat, koos minuga veel vaid üks naine, kes võistluse lõpuks jääb duelli pidama parima meesmängijaga. Teve õhtu jooksul on mulle kätte jooksnud vaid üksikud pildid ning nii mõnegi käe olen võitnud kombinatsiooniga, mis diileri sõnutsi profimängijate hulgas sisuliselt võimalik poleks. Siinses võistluses on segu mängijatest aga niivõrd erinev, et oodata võib mida iganes ning ennustada ette on keeruline. Finaallauas aga nalja enam ei tehta ning tegijad on tõsised.

Kuigi žetoonide hulk on suur, on algpanused kasvanud esialgsega võrreldes 400 korda. Teen kiire kalkulatsiooni - mul jagub žetoone veel vaid kaheks ringiks, kui keegi juhuslikult panust ei tõsta. Finaallauas algse panusega mängimine on aga sisuliselt lootusetu. Mulle satub kätte seitsmete paar ning oleme ühe meesterahvaga duellil. Ta panustab mu tugevasti üle, nii et mul on üksnes kaks valikut: kas kaardid maha visata ja loobuda või panna kõik mängu. Loobumise korral parimal juhul ma peaks vastu veel vaid ühe ringi. Viimases lauas on enajaolt käed võidetud suurima kaardiga. Arvestades minu žetoonide virna väiksust, võib mu vastasmängija vabalt ka bluffida, et mind lihtsalt lauast välja süüa. Lähen riskile ja panen kõik mängu. Ta võidab mind napilt ja minu jaoks on finaal lõppenud. Taandun väärikalt ja teenin publiku aplausi. Ma olen uhke ja siiralt õnnelik saavutatud koha üle. See on uskumatu! Ma seljatasin 110 inimest! Enda jaoks tõin ma võidu koju!

Muljetame külameestega ning nad naljatavad, et kutsuvad mind enda pokkeriseltskonda ehk 20 aasta pärast, sest 15 aastat polnud ilmselgelt piisav, et oma mänguoskused unustada. Naabrimees saadab kiitva smsi: "Naine täis üllatusi!" Naeratan pimedasse öhhe.

neljapäev, 10. detsember 2015

Päike!

Pakkisime õhtul igaks juhuks kohvrid ära, et hommikul saaksime rahulikult magada, hommikust süüa ning hakata lennujaama sättima. Kui olime voodis juba veidi ärkvel olles unelenud, tõmbas M rulood akende eest ära. Ma ei uskunud oma silmi - päike! Särav päike paistis otse meie hotellitoa akna taga. Ma ei mõelnud kaks korda, helistasin K ja S tuppa, äratasin nad üles ja käsutasin randa. See oli meie reisi kõige viimane võimalus korrakski päikest nautida.

Meie hotellist umbes paarisaja meetri kaugusel on Miami Beachipikk rannariba, nii et otse hotellist üle tee minnes on rannapromenaadile ja liivale otse ligipääs. Viskasime M-ga ujukad selga, leppisime noortega kokku kohtumise rannas ning pikendasime meie toa check-outi aega pealelõunani, et saaksime neljakesi end enne lennujaama minekut meie toas korda seada. Kuigi alles tunnike varem oli tulnud paduvihma, millest rannaliiv oli läbi vettinud ja päike vaheldus pilvedega, mõnulesime kõik mõnusas päikesepaistes.

Olin oma päiksekreemi juba suurde kohvrisse õhtul ära pakkinud ning uuesti seda lahti pakkima hakata olnuks päris keeruline. Õnneks on Miami Beachi rannaäär varustatud tasuta päikesekreemi dispenseritega. Teised keeldusid päiksekreemi pealepanekust, ent peale mõningast aega päikse käes praadimist meenus mulle, kuidas kunagi peaaegu 15 aastat tagasi Hiiumaal kord Tõrvaninal kõrkjate vahel poole tunniga kreemita villideni põlesin, nii et kaks nädalat pärast seda püstijalu magasin. Ma ei tahtnud kuidagi riskida sellega, et pean pikka lennureisi taluma päiksepõletusega. Pigem kerge jume kui villid. Lasin end teistel 30-se faktoriga 2-tundi veekindla kreemiga sisse kreemitada. Käisime korraks S-ga ujumas ning siis andsime K-ga poistele alla: kuigi päike oli mõnus, andis hommikusöögita jäänud tühi kõht end tugevasti tunda. Miami Beachil serveeritakse ainult teatud hotelli külalistele mõningaid jooke, mida nad saavad oma toa arvele panna, sest kaubitsemine otse rannas on keelatud.

K ja S olid märganus kuskil meie hotelli lähedal mingit hommikusöögi kohta. Seda kohta meil enam leida ei õnnestunud, nii et kõndisime põhilise keskuse poole mööda tänavaserva, lootuses leida mõni söögikoht. Esimene, milleni jõudsime, oli kuubalaste võiku- ja burksi koht, mis nägi välja päevinäinud ja veidi räpakas, kuid inimesi puupüsti täis. Selle kõrval asus valgete laudlinadega itaalia restoran, mis oli täiesti inimtühi. Mõtlesime hetke ja otsustasime minna kuubakate juurde.

Lõpetasime hommikusöögi, vahetasime riided hotellitoas ning asutasime end lennujaama poole teele. Kuigi teeäärsed sildid suunavad lennujaama kenasti, siis silma GPS-ta oleks väga lihtne maha magada mõni oluline mahasõit, pööre või valida vale rida. Ka on oluline jälgida rendiauto tagastuse silti, et mitte sõita kogemata lennujaama teise otsa. Kui Miami kesklinnast endale rendiauto võtsime, soovitas sealne konsultant meil osta ka tagastusvõimaluse tühja paagiga. Reisi jooksul tankides ning avastades, kui soodne on kütus USAs (liitri hinnaks ümber arvestatuna ca kahekordne hinnavahe Eestiga), olime korraks juba mõelnud, kas saime tünga selle lisateenuse ostuga. Siis märkasime alles lennujaama juures olevate tanklate kütuse hinda - see oli tavapärasega võrreldes täpselt kaks korda kallim. Tasus ikkagi kuulata Sixti teenindajat.

Miami lennujaamas on rendiautode tagastamine tehtud väga mugavaks - see kõik toimub ühes suures parkimismajas, kus erinevatel korrustel on kokku paarkümmend rendifirmat, igaühel oma selgelt sildistatud ala. Sõitsime Sixti vahesse ning jäime ootama juhtnööre, kuhu edasi manööverdada. Ühtäkki selgus aga, et see oligi kõik, kiiresti asjad ja inimesed autost välja, auto võtmed üle anda, kiired pildid teenindaja poolt autost ning tehtud. Teenindaja juhtis meie tähelepanu sellele, et autol on tekkinud pamperile nurgale lisakriim, mida neil kirjas pole. Kuna olime võtnud täiskindlustuse, siis peaks kõik sellised asjad meil olema kaetud, aga ilmselt võtab Sixt sel teemal veel M-ga eraldi umbes kuu aja pärast ühendust.

Jõudsime oma pagasiga mehitamata terminalide vahelisele rongile, kui avastasime, et M uhiuued polariseeritud klaasidega päikseprillid jäid rendiautosse. Sõitsime sama rongiga uuesti tagasi renditerminali. Kuna ühe meie kohvri luku niblakas oli kaotsi läinud, siis otsustasin selle ajaga, mil M käis päikseprille rendifirmast ära toomas, lasta meie kohvri ära kiletada. Ootasime ja ootasime, aga M-i polnud kuskil. Hakkasime juba kergelt närviliseks muutuma, kuigi aega oli meil veel piisavalt. Lõpuks, pool tundi hiljem, tuli M võidurõõmsa näoga - meie rendiauto oli juba partneri juurde pessu saadetud ja seetõttu võttis prillide otsimine oodatust kauem aega. Küll neil käib kõik ikka kiiresti!

Kaks filmi ja mõned tunnid und hiljem maandusime Frankfurdis. Meil oli viis tundi aega surnuks lüüa. Ebanormaalselt pikk aeg, et lennujaamas konutada ja ebamõistlik aeg, et püüda korraks linnapeale minna. Istusime samasse baari ja samasse lauda maha, kuhu tulleski nin g mölutasime lendudevahelise aja lihtsalt maha. Lennujaamades võiks ometi olla midagi teha sel perioodil, kui sa pead seal lihtsalt tundide kaupa passima.

Tallinna lennujaamas maandusime neljapäeva õhtupoolikul. Tööpäeva tipptund andis lennujaamagi tunda. Esimesed inimesed krabasid kiirelt taksod ära ning ülejäänud jäid lootma heale õnnele, et ehk tuleb mõni takso iseenesest veel lennujaama. Tegin Taxofoni äpi lahti ja imekombel õnnestuski mul sealt mõne minutiga takso saada. Kui takso meid nimeliselt lennujaama eest peale võttis, saatsid meid ärritunult nördinud teiste taksot ootavate reisijate pilgud.

Ah, kui hea on kodus tagasi olla! Väljas oli tõeline detsember. Jõulud kohe-kohe ukse ees. Mõelda vaid, et kõigest loetud tunnid tagasi võtsime rannaliival päikest ja hullasime soojas ookeanivees. Maailm on ikka üks imeline paik!

teisipäev, 8. detsember 2015

Plaanipäratu hispaaniakeelne Miami

Hommikul ärkasime uksele koputuse peale. Üliunisena avasin ukse samal ajal, kui teispool koridori S-ki ning vaatasime mõlemad toateenijale mõistetamatult otsa. Toateenija, meid nähes, puhkes südamest naerma ja lubas hiljem tagasi tulla.

K oli kokku leppinud meile pärastlõunaks Miami Beachist kümmekond kilomeetrit eemal olevas väikses sadamas merele mineku kalapüügiks Lady Pamela Sportfishinguga. Õues oli ilm äärmiselt tuuline, auto aknast paistvad lained mäslesid hoogsalt ookeanil. Vähemalt ei sadanud, ent päikest ka ei paistnud.

Sõitsime mööda Collins Avenued sadamakese poole. Me ei olnud hommikusööki veel söönud ja nii püüdsime leida mõne teeäärse kohakese. Florida puhul on huvitav see, et tee ääred on täis väikseid poekesi, kohvikuid, kaubanduskeskusi, ent reeglina kuskil eespool nende kohta reklaami pole ja kui neid märkad, oled juba lootusetult vales reas või mööda sõitnud ja tagasipööre on tihtipeale üpris pika maa tagant või pole mõistlik, arvestades su planeeritud trajektoori. Ehk teisisõnu sa pead lihtsalt teadma kuhu sa tahad minna, selle asukoha eelnevalt selgeks tegema ja siis sinna lihtsalt sõitma.

Lõpuks märkasin eemalt Einstein Bros Bagelsi sõõriku kujulist märki. Meie hommikusöögi otsus oli kiirelt tehtud. See on söögikoht, mis pakub eelkõige meie mõistes võileibu, kuid kuklid on auguga sõõriku kujulised. Saad valida endale menüüs oleva võileiva sobivale saiatoorikule. Tellisime oma toidud ära ja jäime neid ootama - ka seal on kombeks nimepidi kliente kutsuda, kui nende tellimus on valmis. Reisi lõpuks ei viitsinud me enam end nimekujudega lõbustada ning kasutasime lihtsalt M ja K eesnime, mis oli neile kuulduse järgi arusaadav. Meie ümber nautisid teised kunded argipäevast lõunasöögivõikut.

Jõudsime kohale kalastuspakkuja juurde veerand tundi enne meie kokkulepitud aega. Sadamakail redutanud tüübid palusid meil oodata kuni ka teised kohale jõuavad, et saaksime merele välja minna. Kuigi olime seal samas, ei pööranud tüübid ise meile hetkekski rohkem tähelepanu. Umbes pool tundi peale kellaaega, mil pidanuksime merele välja minema, läksime uurima kuidas meiega merele minek on. Aimasime juba alguses, et head siit ei tõota. Nii öeldigi meile, et meid on ainult neli ja neljaga nad kokkulepitud soodsa hinnaga välja ei lähe ning meie reis jääb ära. Muidugimõista oli meil sellest kahju ja veidi imestasin, kuidas nad enne seda ei teadnud, et neil inimeste arv piisav pole. Tõenäosus, et keegi sinna niisama ilma broneeringuta kohale ilmub, on ju nullilähedane. Me lihtsalt ei ole harjunud sellise hoiakuga.

Sel ajal, kui ootasime seda, kas pääseme merele, tuli üks teine paarike kalameeste kontorisse endale reisiaega broneerima. Nad olid oma kokkuleppega napilt poole peale jõudnud, kui juba oli kohal äraveoauto, mis hakkas nende mitte kellelegi ette jäävat veidi valesti pargitud autot teisaldama. Samal ajal sõitis sealt mööda veel muu suvaline auto, mis kinni pidas ja kust kaasreisija tormas kiirelt autost välja paarikest hoiatama, et nende auto ära viiakse. Möödasõitva juhi poolt oli see äärmiselt hooliv lüke. Üldse, sellist inimlikku hoolivust paistab Floridas palju olevat. Samas on autode äravedu seal ilmselt puhas äri - kui veokijuht märkab ärivõimalust, siis seda ta ka kohe kasutab. Paarike reageeris kiiresti ning sai oma auto õnneks kohe tagasi.

Ilmselt ei olnud meie merele minek sel reisil kuidagi ette nähtud. Key Westis proovisime leida võimalust, ent mõistliku raha eest see meil kuidagi ei õnnestunud. S rääkis Fort Lauderdales elava tuttavaga, kuid ka tema ajakava meiega ei klappinud, et ta oleks saanud meid merele viia. Nüüd siis Lady Pamela meeskond andis meile korvi. Ilmselt lihtsalt pidi see kõik nii minema.

Otsustasime, et hoolimata päikese puudusest on vesi ju soe ja suurte lainetega võiks siiski korra ujuma minna. Keerasime auto nina tagasi Miami Beachi poole ning tegime teeäärses avalikus rannas ujumispeatuse. Ujumiseks seda nimetada muidugi on keeruline, pigem on tegemist suurtes, kohati üle pea löövates tugeva hoovusega lainetes hulpimisega. Pool tundi hiljem olime end rannas oleva dushi all soolasest veest puhtaks loputamas ja parkimismaja poole minemas, kui taevast tulid esimesed vihmapiisad. Jõudsime napilt ookeanirõõmud ära tunda. Selliseid laineid me Eestis ei kohta ning patt oleks sellist võimalust kasutamata jätta.

Mu vend oli mulle sõnumi saatnud palvega läbi astuda konkreetsest tehnikapoest. Kuna meie päevased plaanid läksid vastu taevast ja õues sadas taas tugevat vihma, polnud meil ühtki muud head alternatiivi välja mõeldud, nii et toksisime GPS-i soovitud tohutult suure kaubanduskeskuse Dadeland Mall aadressi ja asusime teele. Puhtjuhuslikult õnnestus meil liikuda pärastlõuna ummikule vastupidises suunas ja nii saime suuremast seismisest päästetud.

Enne kaubanduskeskusesse jõudmist tuli mul isu Starbucksi kohvijoogi järgi. Üsna mugavalt jäi meile teele väikese tagasipöördega Starbucks, mille kõrval asus Dunkin Donutsi sõõrikukohvik. Seni olime saanud sõõrikuid ainult hotelli hommikusöögilauas ning meile oli arusaamatuks jäänud see rõõm, mida Homer Simpson tunneb Simpsonite multikas sellest söögist. Meie kogemus kohapealsete sõõrikutega oli nigel - kuiv ja maitsetu sai. Dunkin Donutsi silti olin korduvalt varem näinud ja mõtlesin, et enne reisi lõppu võiks siiski veel kord katsetada ja proovida sõõrikud järele. Võtsime Starbucksist soojad joogid ja läksime Dunkinisse. Küsisin teenindajalt, millist ta soovitab ning ajasin sellega teenindaja tugevalt segadusse. Neil oli raske aru saada, et me pole kunagi sõõrikuid söönud ja seega pole meil aimugi, mis need endast õieti kujutavad. Ostsime neli erinevat sõõrikut kaasa. Seisime õues oleva lauakese ääres ning proovisime sõõrikud ära. Midagi nii maistvat ei olnud ma veel sel reisil saanud - need olid hõrgud, õhulised, suus sulavad pagaritooted. Lihtsalt imelised. Ja me avastasime need alles reisi sisuliselt viimasel päeval. Avastasin, et Dunkin Donuts asub ka Euroopas, nii et järgmisel sobilikul reisil tean juba sealt läbi astuda.

Dadeland Mall on tohutult suur mitmel korrusel asuv klassikaline kaubanduskeskus. Sealsed poed on nii suured, et tihtipeale arvad end olevat enamuse poest läbi vaadanud, kui märkad, et teist sama palju on vähemalt veel, nii et sa lõpuks lihtsalt enam ei viitsi. Lisaks olime reisil juba nii palju kordi poodides käinud, et tegelikult oleksime tahtnud oma ajaga midagi muud targemat peale hakata. Et õues sadas vahelduva eduga, olid meie võimalused üpris piiratud. Olime ennist uurinud, kas meie Floridas oleku ajal toimub ehk kuskil mõni põnev show või spordivõistlus, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, meil midagi leida ei õnnestunud. Edaspidiseks peaksime alternatiivina reisi jaoks muuseumide nimistuga eeltöö igaks juhuks ära tegema. Niisiis, pidime piirduma shoppamisega. Dadeland Mall on selles mõttes veider koht, et sisuliselt kõik müüjad ja sealsed kliendid on hispaaniakeelsed, nii et inglise keelt kuuleb pigem harva. Seetõttu on ka sealne töökultuur tiba teise maiguga ja asjade pilla-palla olekut on rohkem.

Tagasiteel Miami Beachi põikasime läbi ka toidupoest, et koju kaasa osta mõned Ameerika maiused. Sattusime taas umbhispaaniakeelsesse poodi. Ilmselt olime sattunud endateadmata hispaaniakeelsesse linnaossa. Samas kuuleb terves Floridas hispaania keelt rohkem, eriti Miami kandis, kui kuskil muudes riikides, nagu ei olekski inglisekeelses riigis. Mis mind toidupoodide osas aga imestama pani, oli seik, et hoolimata taustaks kõlavatest jõululauludest ning jõuludeni jäänud päevade allalugemisest, ei ole toidupoodides kuigipalju hooaja kaupa, erinevalt meie poodidest. Jõuluteemalisi maiustusi tuli otsida tikutulega ning muud ninni-nänni poes ei olnudki.

Mõtlesime, millist ameerikalikku toitu me veel oma reisil söönud pole ning mis oleks paslik viimaseks õhtusöögiks meie reisil. Meenus, et Tallinnas Vabaduse puiesteel asub ameerikalik Diner - see tähendab, et ka Miami Beachil on ilmselt nii mõnigi sarnane söögikoht olemas. Parkisime auto 11th Street Dineri juurde ära ning läksime einestama. Tellisime endale õiged ja korralikud ribid ning steigid. Olgugi, et meid oli vaid neli, suutis teenindaja ühe toidu garneeringud segi ajada ja mulle sootuks vale söögi tuua. Kuna oma toitu pidin ootama 20 minutit teistest kauem, siis otsustasime mõne dollari võrra arve kogusummat tipi arvelt vähendada. Teenindaja oli meie arve vähendamisest tõeliselt üllatunud, ent hetke end kogunud, meenus talle segadus toitudega. Hoolimata segadusest oli toit ameerikalikult ehe ning hea, väga sama maitsega, mis koduses Tallinnas Babybackis ja Mack Bbq-s.