pühapäev, 27. jaanuar 2019

Kultuurne nädalalõpp Tartus

Juba mõnda aega on meil traditsiooniks M vanematega omavahel teatripileteid jõuluks kinkida, kui mõnda paremat ideed pähe ei tule. Emotsioon ja elamus on alati väärt kingitus ja sellega saab harva mööda panna. Või kui juhtubki olema kogemata mitte kõige parema sisuga tükk valitud, siis muu selle käiguga kaasnev kaalub tihti kehvema elamuse üles postiivse vastu.

Sedakorda leidsime päkapiku kingikotist Viini vere piletid Vanemuisesse. Kui ma üldse kunagi Vanemuises käinud olen, pidi see olema ilmselt põhikooli ajal, sest hilisemad Tartu teatri külastused on sattunud alati kuhugi mujale.

Kui kuu-paar tagasi Tartus M&M-ga kinos käisime, siis panin tookord ööbimise Pallasesse, ise mõeldes, et kui teinekord oleks vaja Vanemuisesse minna ja tahaks head spa elamust ka nautida, siis V-spa asub ikka väga mugava koha peal, otse Pallase kõrval. Harva, kui spa asub niivõrd linna keskmes. Lisaks ei olnud me veel V-spas varem käinud, nii et mõeldud-tehtud ja sedakorda otsustasime võtta nädalavahetusest Emajõe kaldal võimalikult palju.

V-spa näeb hea välja, klassikaline kaunis spa ja mõnusa vee- ning saunakeskuse osaga. Ainult sinna sissepääsu leidmine on tehtud parajaks nuputamisülesandeks. Kui tulla V-spasse autoga, on asi lihtne - pargid Kvartali kaubanduskeskuse maa-alusesse parklasse, sealt läheb otse sissepääs V-spasse, sõidad liftiga vastuvõttu ja korras, kuid me jõudsime Tartusse oluliselt varem, mil meie toad ei olnud veel valmis ja nii otsustasime lõunaks süüa sushit Taskus asuvas Yakuza Sushi Baaris. Kui läbi Kvartali tagasi V-spasse tahtsime minna, siis majaplaan näitas küll, et V-spa vastuvõtt asub samal korrusel, kus oleme teises nurgas, aga sinna jõudes polnud hotelli mitte kuskil. Lõpuks selgus, et V-spa hotelli vastuvõttu saab siiski vaid tänavalt, kusjuures V-spa peauks asub Kvartali nö tagumises nurgas, või läbi parkimismaja, nii et igasuguseid majaplaane ei tasu siiski päriselt usaldada. Jah, veekeskusesse saanuks küll ka läbi ostukeskuse 4. korruse, kuid sealt tulnuks ikkagi veel 3 korrust allapoole sõita, et hotelli vastuvõttu jõuda.

Kuigi V-spa vee- ja saunakeskus tundub esmapilgul üpris suur ja mitmekülgne, siis meeldis mulle Narva-Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus oluliselt rohkem. Sellegipoolest kulub V-spas korralikult aega, nii et pooleteise tunniga jõuab kõik küll läbi proovida ja igal pool natuke olla, ent soolakeskusesse saaks vaid üle ukse korraks kiigata, aega selle nautimiseks ei jääks, nii et vee- ja saunakeskuse heaks nautimiseks oleks mõistlik ca 3 tundi ilmselt varuda küll. Meil aga seda võimalust päriselt polnud, sest meid ootas enne teatrietendust Vanemuise ekskursioon.

Päris esimest korda sattusin teatris lava taha 16 aastaselt, kui O mind tookord lavapoisina tööle poolsalaja kaasa võttis. Jube veider oli näha teatrilava telgitaguseid ja seda poolt, mida publik tavaliselt kunagi ei näe. Nüüd, Vanemuises pakutakse lausa publikule selliseid ekskursioone, kus on võimalik näha nii lava kui lavataguseid ruume enne etendust väga lähedalt. Seda põnevam oli hiljem etenduse ajal vaadata, kuidas kogu atribuutika laval muutus, mõeldes tagasi sellele, mida olime enne ekskursioonil märganud ja mis oli kahe silma vahele jäänud. See lava ümbersättimine etenduse vaheaegadel on ikka suur kunst ja ekskursioon selle nägemiseks tasub end igati ära. Ma poleks enne osanud arvatagi, et Vanemuise lava on 21 meetrit kõrge või teatris töötab kokku 365 inimest, ega tulnud selle pealegi, et kostüümiladu, kust asju välja tavainimesele ei anta, sisaldab üle 100 000 kostüümi ning enamus jalatseid teeb artistidele kingsepp kohapeal. Meeletu hulk väga andekaid inimesi peab seal ikka koos olema.

Meie teatri ekskursiooni ja etenduse vahele jäi kolmveerand tundi, mis oleks täpselt sobilik aeg, et Vanemuisega samas majas asuvas Shakespeare kohvikus kiire õhtune suutäis võtta. Minu üllatusena selgus aga, et kuigi teatri ja kohviku vahel on otse uks, siis parimal juhul õnnestub teatri poolelt kohvikusse saada, tagasi aga mitte. Kuna väljas oli ca 14 külmakraadi, ei olnud mõeldav kleidi väel kohvikust läbi õue teatrisse tagasi lippamine, ent garderoobist uuesti mantlit võtta ja pärast tagasi anda oleks olnud täiesti mõttetu ajakulu. Nii pidime piirduma kohapealses teatrikohvikus pakutava vägagi piiratud valikuga. Teine huvitav nüanss on, et teatrietenduste vaheaegadele saab kohvikust lauale tellimuse ette teha, mis on vägamugav teenus, et vältida enamuse vaheajast kuskil sabas seismist ja siis kiiruga tulede vilkudes kuuma kohvi rindu tõmbamist, kuid menüüd, mida ette tellida saab, ei leia mitte kusagilt, kui just asju ise otse küsida ei taipa. Sellegipoolest on tore, et selline mugavusteenus olemas on.

Viini veri on operett kolmes vaatuses. Ma ei saa öelda, et ma oleks just suur ooperi, opereti või muusikali fänn, aga vahel on sellised teosed mind äärmiselt positiivselt üllatanud. Nii ka seekord - Vanemuise poolt etendatav Viini veri on suurepärane. Lisaks sisukale tükile, väga heale näitlejtööle ja ilusatele kleitidele lõi mind totaalselt pahviks lavakujundus - see oli lihtsalt nii kaunis ja rikkalik, et võttis muudkui ahhetama. Juba ainuüksi lavakujunduse pärast tasub seda tükki kindlasati vaatama minna. Vahtu, satsi ja roosamannat on mõnusalt säravalt palju ja see annab sellele tükile nii palju juurde.

Kui juba Tartus olla niimoodi, e tkohe kuhugi kiirustama ei pea, siis mingil hetkel oleks mõistlik är teha ka Eesti Rahva Muuseumi ERMi külastus. Meil oli nagunii juba kultuurne nädalalõpp ja küll küllale selles osas liiga ei tee. ERMi maja on massiivne, täis suuri aatriume, kus on palju ruumi ja õhku. Algselt tundus, et seal läheb tunde, sest see on lihtsalt nii suur ja kui igasse silti üksipulgi süveneda, siis ilmselt läheks ka, kuid infot on nii palju, et korraga seda kõik sisse ahmida ilmselt ei jaksa päriselt keegi.

ERMis on praegu ajutine näitus 1990-datest. Vaatasin seda ja nii paljud asjad olid tuttavad mu lapsepõlvest, nii mõnigi nähtud asi veel tänagi kuskil kodus või vanemate suvilas olemas. Vaatasin neid asju, muie näol, kui ühtäkki tabasin end mõttlest, et oot... need asjad siin on mu lapsepõlvest, Meie Meele kuulutused seinal nii tuttavad, et otsisin pilguga, ehk mõni endagi oma on sinna valikusse sattunud, aga see omakorda tähendab, et... mu lapsepõlv on sattunud juba aega, mida eksponeeritakse muuseumis, kui ammu olnud aega. Kuidagi äkki tekkis tunne, et ma nüüd siis olengi päriselt vana. Ma ju mäletan kõike seda, mis seal oli, nii ehedalt.

ERMi teised kaks püsinäitust on aga teistsugused. Ugri-mugrilaste teemaline näitus Uurali kaja on üles ehitatud väga mõnusalt. Tee kulgeb selgelt ja viib nii lihtsasti läbi erinevate rahvuste kultuuripärandi, et seda on kohe mõnus nautida. Teine püsinäitus aga, mis algab päris rauaajast ja toob tänasesse päeva, on oma ülesehituselt kuidagi hektiline ja väsitav. Seal on nii palju vahekäike ja kohti, kuhu kaduda ning eksida, et igasugune taju hakkab vahepeal kaduma. Küll aga on see saal ilmselt suurepärane koht klassiekskursioonideks mõne õppeaine raames, kus võttagi ette vaid väike konkreetne teemajupp. Selles mõttes on hea, et selline koht täna ikkagi meil olemas on.

Otse ERMi kõrval asub Tagurpidi maja. Olin sellest varem korduvalt pilte näinud, aga endal polnud õnnestunud ka mitte teistes riikides sellisesse majja sattuda. See on väike, aga põnev kogemus. Kuna kõik on sõna otseses mõttes tagurpidi ja viltu, siis esmalt majja sisse astudes hakkab tasakaaluelund kõvasti protsetima - põrand on nii viltu, et tundub, nagu maja kõiguks ja otse käia on raske. Läheb natuke aega ja aju hakkab uute oludega harjuma, edasi polegi nii keeruline. Igatahes, see on väga kift kogemus ning selles tagurpidi majas on tehtud mitmeidki pilte, kus esialgu on keeruline aru saada mispidi need asjad siis ikkagi päriselt on.

Tagasitee Tallinnasse oli mõnusalt talvine. Teeolud olid head ning autoaknast avanev vaade, kus päiksekiired mänglesid lumistel puudel, lausa muinasjutuline. Ah, meie Eestimaa on ikka ilus. Nii tore, et ka siseturistina on ikka veel põnevaid kohti, mis positiivselt üllatavad ja panevad tahtma oma kodumaad taas ja taas avastada. Ilus on see maa, mida armastan.









teisipäev, 16. oktoober 2018

Oxford Street, Hyde Park ja ühistransport koju


Hommikul pakkisime asjad ja sättisime end linnapeale, et veel nautida paar tundi Londonit ning kaunist sooja sügisilma. Sõitsime metrooga Picadilly Circuse platsile. Mäletan seda kohta hästi – kui esimest korda Londonis käisin, 2004-2005 aastavahetuseks, ööbisime just hostelis selle nurgal. Plats oma suure ekraaniga oli ise justkui muutumatu, aga väikest tänavat, kust viis uks meie hostelisse, ma mälu järgi nüüd enam leida ei suutnud.

Jalutasime päikesepaistes läbi Soho linnaosa Oxford Streetile. Soho oli alles hommikuselt vaikne ning pubid ja baarid alles tukkusid eelmisest õhtust. Hommikuvalguses paistis Soho nagu tavaline Londoni linnaosa, ei midagi erilist. Kunagi 14 aastat tagasi leidsime siit aga väga mõnusa atmosfääriga baari, kus erinevalt teistest kohtadest oli ruumi olla. Kui siis poisid läksid leti äärde jooke tellima, tulid nad peagi tagasi näost valgetena ja soovisid kiirelt lahkuda – selgus, et olime sattunud geibaari ja neil oli tol korral lööki küllaga.

Oxford Street on üks kuulsamaid ostutänavaid Londonis. Siin asuvad kõik vähegi olulised kaubamajad ning poed ja inimesed saalivad siin alati tänaval poekottidega. Astusime meiegi paari poodi sisse, kuid ühest oma Londoni lemmikust, kust olen aastaid aeg-ajalt riideid tellinud, Dorothy Perkinsist, ei leidnud ma kahjuks seekord midagi. Ilmselt tuleb ikka netipoe tellimuste peale jääda.

Oxford Street viib otse mõnusalt välja Hyde Parki, mis on Londoni kesklinna suurim roheala ja kohalike hulgas ilusa ilmaga äärmiselt populaarne vaba aja veetmise koht. Siin on nii päikesetoolid kui tiigiäärsed kohvikud, aga ka parvede viisi hanesid ja hulgaliselt oravaid, kes inimesi ei pelga ja kellele seetõttu harjumatult lähedale saab minna. Selline mõnus looduse kooslus keset Londonit.

Keskpäeval sättisime end vaikselt lennujaama poole teele. Kui netist transpordiks Oyster Visitor Cardid tellisin, siis jäi mulle meelde, et nii olemasoleva raha, mis kaardile on jäänud alla £10 kui kaardi enda maksumuse £5 saab kesklinna metroojaamades olevatest piletiautomaatidest rahas tagasi. Meie Oysteritele olid jäänud vaid üksikud pennid, aga pidime veel ühe metroosõidu tegema. Automaadist nägin, et Oysterile väikseima summa lisamine on £5 ja kuidagi jabur tundus hakata neljale kaardile kahe sõidu raha peale panema, et siis järgmises metroojaamas püüda seda automaadist uuesti kuidagi kätte saada. Lihtsam tundus olevat osta ühe korra paberpiletid. Olime just asja lähemalt uurimas, kui metroojaama piletimüügi abiline meile väga abivalmilt püüdis appi tulla, ent peale paberpiletite ostmist selgus siiski, et oleksime läbi Oysterite saanud selle viimase sõidu kaks korda soodsamalt teha, võrreldes paberpiletiga.

Hiljem Victoria Stationis uurisin turismiinfo punktist, kuidas me kaardi maksumuse tagasi saame. Seal seletati, et ei saagi ja need kaardid jäävad meile suveniirideks. Kui nii, siis nii, ju ma olin eelnevalt netist valesti asjast aru saanud. Ütlen veelkord, et minu meelest ei ole see Londoni ühistranspordi süsteem just maksmise osas turistile esimese hooga kohe kuigi lihtne ja on oluliselt lihtsama süsteemiga suurlinnu. Muide, reisi planeerides olin ma segaduses kui palju peaks ikkagi eelnevalt raha Oysterile laadima, et seda poleks liiga palju, aga puudu ka ei tuleks. Kui olla 4 ööd Londonis, siis oleks ilmselt mõistlik esialgne summa ca £30 inimese kohta. Kuigi kohapealt saab Oyster cardi lihtsalt ka siiski vist igast metroojaama automaadist, siis oli tõesti mugav reisile tulla, nii et sai kohe rongile ja metroosse minna, ilma kohapeal suurt otsimata, kuidas piletit osta ehk siis Oysteri ette tellimisel on ka omad plusspooled.

Gatwicki lennujaam on parajalt suur ja siin võtavad asjad omajagu aega. Juba ainuüksi terminalide vahel automaatrongiga liikumine on küll sujuv, aga siiski ajamahukas. Kui ma Tallinnas kipun tulema lennujaama poolteist tundi varem ja sel juhul on aega reeglina piisavalt, siis Londonis olime kohal 2,5 tundi varem, mistõttu kuhugi kiirustama ei pidanud, aga niisama aega surnuks lüüa ka nagu võimalust polnud. Kui värava number teatavaks tehti, hakati inimesi ka koheselt värava taha alasse laskma ning sealt juba üsna pea lennukile sättima, nii et Easy Jetiga tasub väravasse minna pigem varem kui hiljem.

Gatwicki lennujaama iseloomustab ka üsna hea söögikohtade valik, mis pole alati lennujaamadele omane. Siin on olemas nii korralikud pubid kui võikubaarid kõrvuti aasia toidu ja Jamie Oliveri restoraniga. Ma olen ammu mõelnud, et kui võimalus tekib, siis tahaksin selle kuulsa telekoka restorani ära proovida. Lennujaamast ma poleks seda päriselt aga oodanud. Toit oli ootuspäraselt hea ning atmosfäär igati nauditav. Tundub, et juba ainuüksi sellepärast tasub Gatwicki lennujaama tulla.

Napilt enne lennukile minekut meenus mulle, et meil on veel rahakotis natuke inglise naelu, mida tagasi viia ei ole kuigi mõistlik. Lugesime M-ga oma rahad kokku ja leidsime mõned küpsisekarbid, mis täpselt selle eest välja tulid. Kassas selgus aga, et meil jääb kogusummast üks penn puudu. Olime valmis juba millestki loobuma, aga õnneks müüja sellest probleemi ei teinud ja nii saime oma valitud asjad siiski viimase raha eest ära soetatud. Mulle väga sümpatiseerivad need lennujaamad, kus on vahetult enne lennule minekut mitmed heategevuskastid, kuhu saab oma viimase üle jäänud kohaliku raha ära panna. Gatwickis on see ka olemas, aga asukohaga kohe peale turvakotrolli enne poodide ala, kui sul tegelikult pole veel aimugi kas ja kui palju sul raha üle jääb, sest mis sellest välisvaluutast ikka koju tagasi tassida, kui on võimalik sellega hoopis kellelegi kohalikule midagi head teha.

Tallinna lennujaama jõudes ja passisabas olles, sest London on väljaspool Schengeni tsooni, tegin sotsiaalmeedias Tallinna lennujaama check-ini, kui äkki märkasin, et meie Saksamaal elav sõber R on end just pool tundi varem samas kohas ära märkinud. Kirjutasin talle kiiresti Messengeri, et uurida, ehk õnnestub meil korrakski niimoodi jooksupealt trehvata. Jah, sisuliselt õnnestuski – tema oli 1. korrusel ja meie 2. klaassilla peal, nii et lehvitasime teineteisele läbi akna ja kirjutasime kiirelt mõned sõnad paralleelselt Messengeri. Küll tänapäevane tehnikaajastu on ikka vinge, et niimoodi juhuslikult saab sõpradega lennujaamas kohtuda ja ka kiired tervitused vahetada. See oli nii mõnusalt positiivne punkt meie toredale reisile.













esmaspäev, 15. oktoober 2018

Oxford ja Tina Turner

Kui meil on olemas auto ja natuke planeerimatut aega, ei suuda ma kiusatusele vastu panna minna shoppama. Londonist umbes tunni aja tee kaugusel Oxfordi suunas asub Bicester Village outlettide küla. Kuigi tänaseks lubas ilmateade osalise päiksega vihmata ilma, siis tegelikkus, mis meile vastu vaatas, oli hall taevas ja igikestev seenekas. Nii oli kuidagi väga sobilik sõitagi shoppama.

Bicester Village on kaupluste arvu poolest väiksem kui nii mõnigi teine ostulinnak, mida külastanud oleme. Ka on siinne koht orienteeritud kallimale kliendile, kes hindab kõrgelt tuntud kalleid ja butiikbrände, alustades Escadast ja lõpetades Vivian Westwoodiga. Üsna suur osa klientidest on ilmselt pärit ka Aasia mandrilt, sest paljud poed olid endale palganud spetsiaalselt asiaadist töötaja. Igal juhul, meie ostlemine jäi seal napiks, pole enamjaolt päris meie masti brändid.

Bicesterile väga lähedal asub Oxfordi ülikoolilinn, mis on viimasel aastakümnel eelkõige tuntust kogunud just Harry Potteri filmidega, mis enamjaolt sealse kandi ainetel ja ka seal filmitud on. Oxfordi kese on klassikaline filmidest nähtud ülikoolilinn, kus on suured vanad kivist autoriteetsed ülikoolihooned pillutatud laiali mööda linna keset ning nende vahel saalib lugematus koguses noori tudengeid nii jala kui jalgratastega, trotsides Inglismaa niisket ilma. Need hooned on võimsad ja uhked ning aukartustäratavad ja kui mõelda kui palju tarku inimesi on seal oma kraadi omandanud, on austus selle koha vastu veelgi suurem.

Oxfordi jõudsime mõnusalt lõuna ajal. Noppisin äpist välja ühe keskaegse hoone välimusega popi söögikoha, mis asus täpselt ülikooli raamatukogu vastas ja ülikooli kiriku all keldris. Tegemist on ilmselgelt ülipopi lõunasöögikohaga kohalike hulgas, nii et väike saal on täis tipitud kitsaid pikki laudu, kuhu taha elavas järjekorras inimesi söömiseks sätitada üritatakse. Väga mõnusalt ehe ja kohalik elamus. Ma ei kujuta ette, kuidas selliseid kohti ennevanasti turistina üles leiti, kui äppe, kust häid soovitusi vaadata, veel olemas polnud, sest kiriku alt keldrist kohvikut otsida ei oleks väliselt me väga ise kuidagi osanud.

Meie reisi püänt oli aga hoopis täna õhtul Londonis. Kui M ema sünnipäev lähenema hakkas ja otsisime talle kingitust, siis tihtipeale soovib ta kingiks saada pigem mingit elamust ja nii ei ole teatri või kontserdipiletid harv kingitus. Ümarama vanusenumbri puhul soovisime aga kinkida midagi natuke erilisemat. Vaatasime küll esimese hooga eesolevaid sündmusi nii Riias kui Helsinkis, aga midagi erilist silma ei hakanud. Samal hetkel tuli kuskilt teade, et Wizzair hakkab Tallinnast Londonisse lendama ning mu mõte hakkas rändama teisi radu pidi, et ehk on Londonis midagi põnevat vaadata.

Mulle hakkasid silma Tina - The Tina Turner Musicali piletid. Vaatasin seda üht- ja teistpidi, kuid ei saanud päris täpselt aru, kas tegemist on siiski klassikalises mõttes muusikaliga või pigem kontserdiga. Igatahes, Tina Turner on keegi, kelle muusika on igale põlvkonnale tuttav ja nii tundus see üsna kindlapeale minek olevat. Hiljem sattusin netist lugema ka mõningaid ülistavaid kommentaare, nii et mõeldud-tehtud.

Täna oli see õhtu, kui show käes oli. Jõudsime Aldwychi Teatri juurde umbes tund enne etenduse algust ja inimesed seisid seal juba ukse juures sabas. Ukse peal tehti klassikaline kotikontroll, seejärel suunati inimesed teatribaari ootele kuniks uksed avatakse. Armsa traditsioonina pakutakse seal kõikidele külastajatele kannuga vett laual, muud joogid tuleb ise osta ja erinevalt meie harjumuspärastest võileibadest-salatitest-kookidest, on seal snäkkidena vaid kartulikrõpsud ja pähklid müügil. Samas saab ka etenduse pausi ajaks eelnevalt joogid ära tellida ning pausiks on need laotud seina servale nimelises järjestuses aususe peale. Meie traditsiooniline teatrikonjak oli iseenesest asendunud pausil kuidagi viskiga, nii et M läks üle küsima. Kui teenindaja topsi nuusutas, siis tõdes ta vabandustega, et tõesti on vale jook ja valas meile konjakid juurde. Mis siin veel teisiti, on see, et jooke serveeritakse üldiselt plasttopsides ja ühekordsetes nõudes, mille võib teatrisaali kaasa võtta. Eestis ju teatris saalis keegi ei söö ega joo. Samuti puudub garderoob, nii et oma õueriided peab igaüks ise istmele sätitama. Samas on saal konditsioneeritud, nii et olenemata suurest rahvahulgast siiski väga soe ei hakka.

Tina - The Tina Turner Musical on tõepoolest muusikal, aga niivõrd peenelt on Tina Turneri terve elulugu lapsepõlvest saadik üles ehitatud ja läbi tema muusikalugude oskuslikult põimitud, et see lugu on tohutult kaasahaarav ja emotsionaalselt selge isegi neile, kes keelest palju aru ei saa. See paneb endaga kaasa elama ja mõtlema, tundma nii rõõmu kui kurbust ja näitama elu tema eheduses, eelkõige selles valguses, et ka staarid on tavalised inimesed. Tänaseni ei olnud ma Tina Turneri elulugu kuigivõrd uurinud ja mul polnud aimugi, kui raskeid aegu tal on olnud ja kui tugevaid pingutusi ta on pidanud tegema, et olla see, kes ta täna on.

Omaette teema on aga kogu etenduse osatäitjatega. Näitleja meisterlikkus on tohutult osav ja tõeline tippklass, nii et ka kõrgelt rõdult vaadates on iga emotsioon ja miimika selgelt näha, nii et istmeridade ees olevaid binokleid, mida saab mündi vastu laenutada, ei olegi tegelikult vaja. Osatäitjate hääled on niivõrd võimsad, et kostusid lavalt imehästi ära ilma täiendavate peamikrofonideta. Ja muidugi peaosatäitja (mängitakse nii Adrienne Warreni kui vahel ka Jenny Fitzpatricku poolt) on tõeline kirss tordil. Nii ehe ja suurepärane, et kogu etenduse lõpuks on emotsioon täpselt selline, nagu oleks käinud päriselt Tina Turneri kontserdil. Terve saal, nii põrand kui rõdud, seisid viimaste lugude ajal püsti ja aplodeerisid, tammusid kaasa ning tundsid heast esinemisest siirast rõõmu nii paljugi, et terve rõdu rütmide all vappuma hakkas. Mulle see jalgealune kõikuv põrand tekitas hetkeks ebakindlust, kuid arvestades, et seda etendust on siin mängitud juba alates aprillist, siis ilmselt on teatri konstruktsioonides ka selliste rokkivate võimalustega arvestatud. Igatahes, kogu see kontsert-teatri elamus oli iga oma senti väärt ja jättis hinge kergelt juubeldava tunde. Olen varem kuulnud, et Londoni muusikalid on suurepärased, aga mitte nii väga muusikali fännina suhtusin sellesse neutraalselt. Jah, see kogemus oli tõeliselt vinge!










pühapäev, 14. oktoober 2018

Windsor, Woodhenge ja Stonehenge

London ei ole päris kindlasti linn, kus ma unistaks autoga sõitmisest, veel vähem ise roolis olemisest. Esiteks on siinne liiklus valet pidi, teiseks on tänavad kohutavalt kitsad ja kolmandaks on tegu suurlinnaga, mis e ole mulle oma liikluskultuurilt ega ülesehituselt tuttav. Samas ei ole ma aga kunagi Londonist väljas käinud ja veidi enam Inglismaad näinud.

Reisi planeerides tundus mulle, et oskuslikult asju üle vaadates võiksime näha nii vaatamisväärsusi linnas sees kui ehk ka korraks linnast väljas midagi olulisemat, natuke loodust ning neid nunnusid Inglise sarjadest tuttavaid väikseid linnu ja külasid. Mu esimene mõte oli leida üks lihtne bussireis, mis meid hommikul peale võtaks, viiks veidi linnast välja midagi olulist vaatama ja õhtul hotelli tagasi tooks. Peale väikest arutelu jõudsime järeldusele, et Stonehenge, mis asub Londonile võrdlemisi lähedal, võiks olla meie peamiseks sihtkohaks.

Stonehenge asub Londonist umbes pooleteisttunnise autosõidu kaugusel, umbes nagu sõidaks Tallinnast Pärnusse. Paljud reisikorraldajad on liitnud oma trajektoorile lisaks Stonehengele veel juurde midagi, kas väiksed külad, Windsori lossi, Oxfordi linna või Bathi linna Rooma vannidega, mis teevad bussituuri päeva lõpuks umbes 12 tunni pikkuseks ja nelja peale kokku ca 500€ maksvaks, mis mulle tundus kogusummana kuidagi ülemakstuna. Pealegi, ma pole üldse grupieisija tüüpi ja mulle meeldib nii oma aega kui trajektoori ise planeerida, vastavalt tundele ja sellele kuidas me jõuame.

Järgmisena googeldasin läbi kõikvõimalikud ühistranspordi võimalused koos sõiduplaanidega. Jah, on võimalik ühte päeva ära mahutada rongidega nii Windsorisse, Stonehenge kui Salisburysse minek, kaugemale eriti aga ei jõua, ent seegi pole just lihtne ja kui tahta mingis kohas teha väike ebatraditsiooniline haak sisse, siis peaks ka teepeal ümber istuma. See kõik tundus kuidagi liiga suure tööna ja sebimisena, nii et pöörasin pilgu siiski lõpuks võimalusele meile auto rentida.

Rendiautot otsides komistasin aga uue põneva probleemi otsa. Meie soov oli auto saada pühapäeva hommikul ning tagastada pühapäeva hilisõhtul. Selgus aga, et pühapäeval on enamu rendipunkte kinni, nii et saaksime auto vaid lennujaamadest, aga tunnike kulutada sellele, et kuhugi lennujaama autole järele sõita ja siis sama palju, et auto tagastada, tundus kuidagi mõttetu. Hakkasin uurima võimalusi tellida auto meile hotelli ja tagastada hotellis. Huvitaval kombel enamus rahvusvahelisi rendifirmasid ka kohaletoimetamisteenust pakuvad, ent vaid juhul, kui kaks tingimust on täidetud: a) oled UK kodanik ja b) tellimuse aadress on era-aadress, mitte äri- või hotelli aadress. Mnjah. Veider reegel.

Lõpuks kirjutasin hotelli ja uurisin, kas neil on kohalikku rendiauto partnerit. Jah, on küll, Miles & Miles autorent, kes rendib vaid luksusautosid. Peatume pigem kallimas, Kensingtoni linnaosas ja seetõttu pole ka üllatav, et siinne klientuur ehk luksusautot eeldabki, kuid meil päris sellist plaani polnud. Ühel hetkel lõin aga kõik argumendid ja numbrid kokku ning avastasin, et luksusauto tuleb meile enam-vähem sama hind, mis mujaltki võttes, ent kätte saame auto mugavalt hotellis, ainsaks tingimuseks, et rendiperiood peab olema vähemalt kaks päeva. No hästi, võtsime siis auto pühapäeva hommikust esmaspäeva õhtuni.

Vahetult enne lennukile minekut sain rendifirmast meili, et neil meie soovitud autot pakkuda pole, aga ülendaksid meid sama raha eest järgmisesse klassi, pakkudes meile Mercedes C coupe-d. Kuna olime just samal hetkel lennukile astumas, kui kiri tuli, ei jõudnud me pikalt mõelda ja kinnitasime tellimuse ära. Alles hetk hiljem jõudsime järeldusele, et see on ju kaheukseline auto. Eile sain aga rendifirmast uue kõne, kus murelik noormees uuris, kas võivad meile pakkuda teise hinnaklassi autot sama raha eest kuna meie soovitud sõidukit siiski pole ja pakkus meile kabrioletti. Kuni täna hommikuni ei olnud ma päris kindel, mida me siis lõppude lõpuks saame, ent auto tuleb. Pealegi on M ammu unistanud kabrio rentimisest, kuigi veidi päikselisema ilmaga kohas.

Hommikusöögilauas tülitas meid nimepidi hotelli administraator, kes teavitas rendifirma kohale jõudmisest. Ma olin siiralt positiivselt üllatunud, et nad oskasid meid üles leida niiviisi ja nimepidi pöörduda. Milline teenindus! Meid ootas noor läti kutt, kelle tüdruksõber on Eestist pärit. Ah, nii väike ongi maailm! Ja andis meile üle E-klassi Mersu kabrioleti. Vihmases Londoni ilmas. Aga auto on ausalt oma hinda väärt ning sõidumugavus igati viimase peal.

Alustasime oma päeva Windsori lossist. Loss on täpselt selline, nagu me ühte klassikalist kindlust võiksime ette kujutada ja kuidas lapsepõlves kindlusi ikka joonistatud sai. Lossi siseruumid on aga uhked ja tõsine vaatamisväärsus omaette. Kahjuks ei tohi seal pildistada, sest loss on endiselt kuninganna kasutuses ning turvateemad on olulised. Seal samas oli ka alles eile pulmi peetud. Igal juhul, Windsori loss on üks kohtadest, mida tasub kindlasti külastada.

Windsorist lahkusime vihmast läbimärjana ning kerge külmatundega. Sättisime end Stonehenge poolt teele ning umbes poolele teele jääb Basingstoke linn, mille suures kaubanduskeskuses oli paras lõunatada ja vaadata, kas saame poest endale midagi veidi soojemat ja kuivemat selga-jalga. Lõppes asi muidugi sellega, et ega me sealt suurt midagi ei ostnud ja veel vähem oskasime ette kujutada, et söögikohad asuvad õues, kuid olime autost lahkunud jopedeta, arvestades, et kaubanduskeskuses on soe. Kui eile oli tänavapildis kohalikke imelik vaadata plätude ja lühikeste pükstega, sest on oktoobri keskpaik, siis täna, kui õues on napp 10 kraadi sooja, väga niiske ning lakkamatu sadu hommikust õhtuni, oli kohalikke veel imelikum vaadata, kes plätude ja lühkaritega kodust linnapeale lahkunud olid. Nende kõrval ei oleks me justkui jaheduse osas tohtinud üldse sõna võtta.

Vahetult enne Stonehenge asub Woodhenge, mis on väike platsike, kus täna on laotud kuude ringi madalad kivipostid, kuid kus kunagi umbes 4500 aastat tagasi oli plats täis ca 9 meetri kõrgusi puuposte. Stonehenge pärineb samast ajast, ent on kivilahmakate kogumik. Tänaseni ei ole lõpuni selge, miks see ehitatud sai ja täpsemalt millisel eesmärgil. Üks teooria räägib matmispaigast, teine templist. Igal juhul, see on rajatud kunagi väga ammu väga võimsalt ning natuke hoomamatu on see aeg, mis need kivimürakad kohapeal seisnud on. Minu teadlikkus Stonehenge eksistentsist tekkis umbes 5. klassis, kui inglise keele tunnist sellest rohkem juttu oli. Ei oleks ma siis uskunud ega arvanud, et ühel päeval saan seda ise päris lähedalt oma silmaga näha. Maailm on täna nii käega katsutavas läheduses, nii et see kõik, millest varem vaid kuulda sai ja parimal juhul pilte näha, on täna päriselt ise külastatav ja nähtav. Ja kui olla sellistele kohtadele nii lähedal, oleks patt selline võimalus lihtsalt kasutamata jätta.

Stonehenge asub Salisbury linna külje all, mille kesklinna servas on kaunis suur katedraal, mis pühapäeviti on küll avatud, aga ajaks, kui sinna jõudsime, oli külastusaeg lõppenud. Kiriku uksed olid siiski avatud ja teenistus kohe-kohe algamas. Kastasime hetke ja piilusime korraks ukse vahelt sisse, et näha neid kõrged võlvi ja maailma vanimat töötavat kella, mis iseenesejõul end raskustega tiksumas hoiab.

Miilid ajavad mind veidi segadusse, sest neid numbreid vaadates tundub, et kõik on väga lähedal. Mul oli meeles, justkui Salisburyst Bathi oleks poole tunni tee ja võiksime ka Rooma vannidele pilgu peale visata, ent olin eksinud - Bathi oli 30 miili, mitte 30 minutit. See tähendas aga tunniajast sõitu, mis omakorda tähendas, et oleksime kohale jõudnud pimedas, mistõttu polnud sellel teekonnal täna enam mõtet.

Sättisime end tagasi Londoni poole ja jõudsime siia alles hilisõhtul. Olin palunud eelmisel õhtul, et meile broneeritaks parkimiskoht hotelli keldrigaraažis, kui autoga tagasi jõuame. Garaaži sõit oli nii kitsas ja terava nurga all, et mina poleks sinna sisse keeramisega kuidagi hakkama saanud ja M-gi nikerdas natuke. Inglismaal on kõik ikka kohutavalt kitsas, nii teed kui sissesõidud ja pöörded, aga autod on normaalsuurusega. Mismoodi nad küll siia ära mahuvad, ma tõesti ei tea. Päeva lõpuks ootas meid aga üks positiivne üllatus veel - parkimiskohale oli märgitud meie nimeline silt. Kuidagi väga oodatud tunne tekkis. Meil on ikka väga suurepärane hotell.











laupäev, 13. oktoober 2018

Londoni mitmekülgsus

Inglismaa ajalugu on olnud üsna kirju ja võigas. Giid tegi meile tänasel linnatuuril selle kohta üsna hea lühiülevaate ja kuigi olin seda kõike koolis kunagi õppinud, siis ei olnud mulle tol hetkel päris arusaadav, kuidas need asjad ikkagi tol ajal käisid ja miks Henri 8. oli ikkagi 6 naist ning poja sünd niivõrd oluline. Täna seletas giid selle lihtsalt lahti - kuna seadusandlus ei lubanud troonile tõusta katoliiklast ja enne olid olnud pikad koduaa sõjad, nii et Inglismaa oli pikalt ilma kuningata, oli hädavajalik protestandist poja sünd, et vältida edaspidiseid sõdu. Kas nüüd selleks just oli vaja 6 korda abielluda ning järjest oma naistel pead maha võtta, on muidugi iseasi. Üldse, varasematel aegadel ei oleks ilselt paljud soovinud sündida kuninglikku sukku, sest enamjaolt lõppes see varem või hiljem pea maharaiumisega. Päris karm lõpp.

Seista keset Londonit, jalutada mööda tähtsate majade servi, kus elavad ja viibivad kuninglikust soost inimesed, näha kohti, mis on nii tuttavad telekast, tundub natuke ebareaalne. Ilmselt sama ebareaalne tunne valdas kunagi ühte iirlasest kutti, kes purjus peaga juhuslikult Buckinghami paleesse avatud aknast sisse ronis ja rahulikult mööda hoonet ringi rändama asus kuniks sattus kuninganna magamistuppa, kus kuninganna just magas. Kuna kutil olid suitsud otsa saanud ja kuninganna temaga koolitatud viisil suheldes pakkus välja lahenduse, et helistab teenrile ja palub suitsu juurde tuua, millega kutt igati nõustus, siis teener olla kuningannalt küsinud, et te ju ei suitseta, mille peale kuninganna olla vastanud, jah, ent purjus iirlane, kes mu toas seisab, suitsetab. Selle peale olid kõik tuled ja viled põlema läinud ning kõikvõimalikud turvasüsteemid käivitatud. Täna muidugi enam niisama lihtsalt nii lähedale paleele ei pääse. Lisaks on ka seadusandlusesse peale seda intsidenti lisatud hulk hooneid, millesse loata sisenemine on seadusega karistatav.

London on suur linn ca 270 erineva rahvuse ja 300 keelega, nii et siin võib tõesti kohata kõiki. Rahvast on siin aga tõsiselt tihedalt, meie jaoks harjumatult palju. Kuigi täna on alles laupäev, siis hommikul ei õnnestunud meil metroorongile peale kuidagi mahtuda, see oli lihtsalt nii täis. Ma ei taha teada, mis raudteejaamades tegelikel tipptundidel toimub. Kuigi ühistranspordi süsteem on ülesehitatud väga praktiliselt, siis ilma abistava äpita läheks sellest läbinärimiseks ebamõistlikult kaua aega. Jah, kohalikud võivad ju öelda, et süsteem on lihtne ja mugav, kuid ka täna ma sellele päriselt kinnitust ei saanud. Nii lõppes meie õhtu valel pool teed bussi oodates ja kui selle lõpuks läbi hammustasime, saime küll õigesse suunda liikuma, ent ilma äpi abita oleks me ilmselt umbes pool maad hoopis jala käinud.

Praegu on ka Londonis mitmed turistile huvipakkuvad objektid piiratud. Nii näiteks restaureeritakse hetkel Big Benni, nii et selle torn on üleni tellingutega kaetud ja paljudele tänavatele on ligipääs täieikult kesklinnas piiratud. Ma ei tea, kas see tuleneb homme Londoni kesklinnas toimuvast maratonist või on seal muud põhjused, kuid ka giidile tulid mitmedki piirangud täna üllatusena. Meil jäi ka nägemata ratsavahtkonna vahetus, sest vahetunud ratsanikud jätsid täna lihtsalt tagasi sõitmata, kuid selle eest nägid M ja ta vanemad ära protestimarsi, mida võeti niivõrd tõsiselt, et kõik pubid ja poed sulgesid end kohe, kui asi pihta hakkas, nii et inimestelt tänavalt paluti siseruumidesse asuda ja politsei oli lahinguvalmiduses, sulgedes ka kõik ümberkaudsed tänavad, samal ajal kui ma hetkeks tualetti läksin, nii et sattusin vaid sündmuse lõpuossa, kui pubist, kus lõunat veetsime, kuidagi väljapääsu ei leidnud ja hetk hiljem kuulsin M ja ta vanemate muljeid just toimunust. Üldse, turvalisuse küsimust võetakse siin tõsiselt, nii et üsna tavapärane on avalikesse hoonetesse sisenedes kotikontroll, söögikohtade ustel turvamehed ning kesklinna tänavatel automaatidega politseinikud. Tõesti, kui kuskil võib arvata, et läheb suuremat sorti jamaks, siis ilmselt üks sellistest võimalikest sihtmärklinnadest on London. Kui vaadata, kui tihedasti inimesed siin tänaval ja ühistranspordis üksteise kõrvale litsutud on ja liigutakse ühtlase voogava massina, pole ka ime, et millegi juhtumise korral siin palju ohvreid võib olla. Seetõttu on täiendavad turvameetmed linnas igati teretulnud.

Kui Londoni reisi planeerima hakkasin, tundus, et meil ei õnnestu peamisi vaatamisväärsusi kuidagi nendesse üksikutesse päevadesse ära mahutada. Valikuid tuleb teha nagunii. Samas, London on siiski küllaltki komapktne, nii et ühest kohast teise saab üpris kerge vaevaga. Kui olime juba enamuse päevast ringi trampinud mööda olulisi losse, paleesid ja tänavaid, võtsime suuna London Bridge poole. Umbes poolel teel selleni on Tate ehk uue kunsti muuseum, mille 10. korrusele on ehitatud igasse ilmakaarde avanev vaateplatvorm ja mis muidugi eriti meeldiv, siis kõik suuremad muuseumid on nüüd Londonis tasuta. Sarnast vaadet, mis avanes Tate tipust Londonile, õnnestus meil Berliinis veebruaris nautida ka punastest telliskividest tornis keset Berliini kesklinna. Tuleb nentida, et London on ilusam linn. Veel huvitavam on aga lähenemine, kus vaid mõnekümne meetri kaugusele on ehitatud kõrged kortermajad, mille lukskorteritesse saab otse väga lähedalt sisse vaadata, ent samasse suunda avaneva vaateplatvormi osa juurde on paigaldatud sildid millega palutakse viisakalt naabrite privaatsust mitte häirida. Kiusatus on ju ikkagi otse avanevasse elutuppa veidi sisse piiluda.

Veetaksoga ehk mööda Tahmesi jõge sõitva liinikatamaraaniga, mis sisuliselt iga silla juures korraks peatub, jõudsime kenasti Tower Bridge juurde ajaks, mil hämarduma hakkas ning sild ja linn kaunilt tuledesse lõi. Tower Bridge on ikka võimas, suur ja väga kaunis sild, eriti õhtuhämaruses. Jalutasime selle ühest otsast teise ja nautisime linnale avanevat vaadet. Raske oleks olnud midagi paremat tol hetkel tahta.

Kuna meie pubilõuna oli üsna tugev, siis mõtlesime õhtusöögi asemel paar jooki väikese snäkiga haarata. Optimistina arvasin, et meil õnnestub ehk mõnes pubis vaba lauake leida. Laupäeva õhtul on aga kõik kohalikud kodust välja tulnud ning vaba ruumi, rääkimata lauast, söögikohtades ikkagi ei ole. Mõtlesin hotellilähedasse pubisse helistada ning lauda kinni panna üritada, kuid ei suutnud tuvastada nende telefoni numbrit. Ju kohalikud teavad seda. Soovitusse broneerida õhtuseks ajaks, eriti nädalavahetuseks, ka kõige suvalisemasse kohta laud, tuleb Londonis tõsiselt suhtuda. Lõpuks võtsime mõned joogid-snäkid hotellibaaris, enne kui end õhtusse sättisime.

On veel üks teema, millest Londonis üle ega ümber ei saa - ilm. Kui kodus asju pakkisin, ei osanud ma ilmateate järgi kuidagi kohvrit kokku panna. Isegi kohapeal olles oli keeruline otsustada, mida siis ikkagi täpsemalt selga panna mõistlik oleks. Täna oli meil Londonis harukordne ilm. On oktoobri keskpaik ning siin on sooja 23 kraadi ja päike, tugevate tuulepuhangutega, mis on juulikuiselt soojad. Vihma ei lubanud, kuid ometigi tuli hommikul hetkeline kerge sabin, nagu Londonile kohane. Kuidagi veider on Londoni tänavatel keset oktoobrit vaadata plätudes ja lühikeste pükstega inimesi. Muidugi, siinsetel tänavatel kohtab tõesti kõiki võimalikke riietusi, mis üldse maailma loodud on. Ja tähelepanu ka paljudele meeldib, nii kohtasime lisaks moeteadlikele linnakodanikele ka kondiväänajat, drag queenide skandeerivat seltskonda kui karvastes loomakostüümides inimeste paraadi, kõrvuti suviselt õhukeselt riides olevate ja kampsunite, kasukate ning sulejopedega varustatud inimestega. Londonis kohtab tõesti kõike läbisegamini.