kolmapäev, 30. november 2016

Inimesed - nendega ja nendest

Olen hommikusöögi leppinud kokku belglastega kella 7:15ks. Minu jaoks tähendab see 20 minutit tavapärasest varem ärkamist ja täna hommikul on see eriti keeruline. Kella äratamise peale on mul pigem soov teine külg keerata. Ajan end siiski üles, pakin kohvri ja lähen hommikust sööma. Teen hotellist check-out’i ja otsustan päevaks jätta kohvri pagasiruumi, et ei peaks seda kaasas niisama tassima. Mingil veidral moel ei ole mulle ei siia- ega tagasilennu piletite pardakaardid telefoni tulnud ning pean leidma hotellist printimisvõimaluse. Pardakaart tuleb paberil välja ilma ribakoodita. Nii ei jää mul muud üle, kui siiski SASi äpp telefoni laadida ja pardakaardid läbi selle avada. Teen igaks juhuks ka telefoniga tagavara mõttes kuvatõmmised ning hiljem selgub, et kuvatõmmised piletiskännerist läbi ei lähe ning vajan siiski äpist otse QR-koodi.

Konverents algab ülientusiastliku ameeriklannast esinejaga, kes räägib erinevate kultuuride infotõlgendamise harjumuspärasusest. Teda on ülimalt põnev kuulata ning seda rängemalt mõjub kontrast järgmise professoriga, kelle slaidid on nii tihedat teksti täis, et ta ei jõua neid isegi maha lugeda. Loodan, et hiljem pakub konverentsikorraldaja slaide kuskil eraldi ja saan üle lugeda selle, mida esineja tegelikult öelda püüdis.

Päeva esimene pool läheb sujuvalt kiiresti, nii et lõuna on käes isegi kiiremini kui ma ootasin. Otsustan pausi ära kasutada ning nautida veidi päevavalgust ja värsket õhku. Armastan ühte Hollandi pesubrändi ja olen vaikselt välja vaadanud konverentsikeskusele lähima poe, kuhu on vaid veerand tundi jalutada. Õues on imeline ilm ning kahju oleks seda lihtsalt raisku lasta – paistab päike, tuult sisuliselt pole ning varjus on 9 kraadi sooja. Pruuniks tõmbunud puulehed lendlevad ükshaaval piki tänavat, kui jalgratturid neist mööda vuhisevad. Arvan, et see oli mu päeva parim otsus tulla korraks värske õhu kätte.

Linna poole jalutame koos eile kohatud rumeenlasega, kes otsustab konverentsile enam mitte naasta ja selle asemel nautida muuseumi külaskäiku. Mina seevastu naasen konverentsile nagu plaanitud ning olen äärmiselt õnnelik tehtud valiku üle. Päeva parimad esinejad on jäetud konverentsi kõige lõppu. Lynda Gratton avab kuulajate silmad, rääkides sellest, kuidas on maailm viimaste aastakümnete osas muutunud tööjõuturul. Kui 1940-date lõpus sündinud mees töötas keskmiselt 40+ aastat ja jäi pensionile 65-aastasena, saades nautida pensionipõlve keskmiselt 8 aastat enne oma surma, siis 1970-datel sündinud peaksid pensionil olema sama skeemi järgi juba ca 20 aastat. 1990-date lõpus sündinute eluiga on aga ajas tõusnud juba 100-aastaseni, mis tähendab 65-aastaselt pensionile jäämise korral pensionil veedetud aega ca 40 aastat. Selliseid sääste pole aga kellelgi, mis omakorda toob kaasa pikema töötamise. Teisisõnu, ilmselt hakkavad inimesed tööelust kõrvale jäämise peale mõtlema alles umbes 80-aastasena. Lühidalt kokkuvõttes on tõdemuseks umbes 20 aastat kauem töötamine, kui esialgselt plaanis. Teada situatsioon, aga kui see niimoodi otse välja öeldakse, paneb korraks kukalt kratsima küll.

Päeva viimane esineja oli aga midagi väga erilist. Ma ei mäleta millal viimati kuulasin kedagi suu ammuli selliselt, et unustan märkmeid teha ja peale ettekande lõppu ei ole mul sõnu, kuidas kogu kuuldut kokku võtta. Härrasmees, kelle nime pean hiljem paberitest üles otsima*, tegi faktidele põhineva värvika ettekande sellest, kuidas NASA suurimad möödalasud on tulenenud ülimalt halvast personalipoliitikast või õigemini selle puudumisest. Kuidas halb kommunikatsioon ja juhtimisoskuste puudumine on kaasa toonid fataalsed olukorrad, mida kõike sai ennetada, sest tegelikkuses oli teada, et mitte midagi ette võttes meeskonnad kosmosesüstikuga elusalt enam maapinnale ei jõua. NASA kohta on läbi aegade toodud palju erinevaid personalialaseid näiteid, kuid tema jutuvestmisoskus, tagatud faktidega, oli midagi nii rabavat ja mõtlemapanevat, mis ilmselt nii mõnelgi juhul paneb ümberhindama ettevõtte igapäevased probleemid ja personalivaldkonna prioriteedid.
Lahkun konverentsilt väga hea tundega. Kaks päeva täis head infot, tihedaid esinemisi ja toredaid inimesi. Kuigi osa oli selline, milles ma midagi uut ei leidnud, on kordamine endiselt hea meeldetuletus. Samas täienes mu öökapiraamatute nimekiri väga mitme uue raamatu näol milleni tahan lähiajal kindlasti jõuda.

Jalutasin tagasi hotelli, võtsin oma kohvri, vahetasin tualetis kiiresti riided reisimiseks mugavamate vastu ning pool tundi hiljem olin juba lennujaamas. Schipoli lennujaam on selles mõttes põnev koht, et transport läheb sinna äärmiselt mugavalt, väljaspool turvakontrolli ala on hulgaliselt poode ja söögikohti, mida tihtipeale lennujaamas niimoodi ei kohta.
Turvakontrolli jõudes meenus mulle viimasel hetkel poolik veepudel kotis. Jõin selle kiiresti lõpuni ja astusin kaks sammu eemale pudelit prügikasti panema. Sekund hiljem olin tagasi turvakontrolli järjekorras, kus oli minu kord saabunud. Turvamees vaatas mulle tõsise näoga otsa ja küsis, miks ma tühja pudeli ära viskasin. See küsimus tuli nii ootamatult, et ma ei osanud midagi vastata, mille peale ta naerma hakkas ning lisas juurde, et tegi vaid nalja. Tore, et ka turvatöötajatel lennujaamas on endiselt huumorisoon säilinud.

Amsterdami lennujaama osas imestan endiselt kahe detaili üle: esiteks tuleb turvakontrollis kotist välja võtta ka kõik laadijad ja akudega esemed, mida mujal eraldi ei küsitud. Teiseks ei kontrollinud kogu reisi jooksul ei Amsterdamis ega Kopenhaagenis mitte keegi mu dokumenti – ma oleks võinud vabalt lennata ilma ühegi isikuttõendava dokumendita ja lennupileti osta ükskõik kelle nimele. Ainus koht, kus mu dokumendi vastu üldse huvi tunti, oli kodune Tallinna lennujaam.
Schipolis otsustasin võtta ka kerge õhtusöögi, enne kui lennukile astusin. Ajaliselt olin sattunud õhtusesse lennujaama tipptundi – kõik söögikohad olid inimesi pilgeni täis korralike järjekordadega ja vabade istekohtadeta. Ma ei ole kuigi hea navigeerija, ühes käes kohver, käekott ja talvejope ning teises libe kandik söökide ja jookidega. Suutsin kassas kandikult veepudeli maha kukutada ja hetk hiljem pidi mu taldrikult lahkuma soe võileib. Mind päästis äärmiselt abivalmis teenindaja, kes võttis mu kandiku ja aitas mul otsida vaba koha mõnes lauas, kuhu einepausiks end toetada. Ma olin siiralt tänulik sellise märkamise ja abivalmiduse eest.

Mõlemad mu tänased lennud on pilgeni inimesi täis. See tähendab ka omakorda, et lennukis ei ole ruumi käsipagasi jaoks, lisaks võtavad joped lisaruumi. Mul õnnestus esimesel lennul siiski mõned reavahed eemal oma kohvrile koht leida. Silmanurgast jälgisin hiljem teisi reisijaid, kes mööda lennukit edasi-tagasi käies oma pagasile sobilikku kohta lootusetult otsisid. Märkasin, et vastasrea istmete kohal on täpselt kohvri suuruses augus kaks jopet, mida saaks vabalt mahutada teiste kohvrite peale ning juhtisin ühe härrasmehe tähelepanu sellele. Sellega on ka tänane heategu minu poolt tehtud.

Kopenhaagenis oli mu kahe lennu vahe ametlikult tund aega, mis on sealse lennujaama kohta tegelikult täiesti piisav. Kuna meie Amsterdami lend väljus veidi hiljem, sest inimesed ei jõudnud nii kiiresti lennukis oma kohti sisse võtta ja täis lennu tõttu oli ka lennukist väljumine aeganõudvam protsess, jäi mul reaalselt lennukist maha astumise ja boardingu vahele napid 25 minutit. Mul oli väga hea meel, et olin otsustanud süüa Amsterdamis, sest esiteks poleks mul Kopenhaagenis selle jaoks aega jäänud ja teiseks olid kõik söögikohad ja poed meie maandumise ajaks suletud. Ainsana oli avatud veel suur Tax Free, kust tahtsin kindlasti läbi lipata. Kassasse jõudsin täpselt hetkel, mil algas kojulennu boarding. Lisasin sammule tempot ning jõudsin higist leemendades mõni minut hiljem väravasse. Piletilugejasse läbi telefoni kenasti QR-koodi ära näidanud, küsis teenindaja minult, kas mul on kohvris liituim-ioon akusid. Jäin teda hetkeks lolli näoga vaatama. Alles siis sain aru, et ka see lend on täis ning seetõttu soovitakse mu käsipagasi kohvrit panna lennuki pagasiruumi.
Üks väike tähelepanek seekordse reisi juures veel. Kui muidu kiputakse mind pidama väljaspool Eestit venelaseks ja vaid korra on mulle pakutud taanlast, siis selle reisi jooksul on mind korduvalt kõnetatud rootsi või taani keeles. Ju mul siis ikkagi on skandinaavlase nägu tegelikult peas.



*Mu aju on tänasest pikast päevast niivõrd väsinud ja öösel pool kaks Tallinnas maandumine ei aita sellele mitte kaasa, nii et otsustasin konverentsilt leitud mõtteterad iseenda jaoks postitada siia blogisse kunagi tulevikus. 

teisipäev, 29. november 2016

Belglaste ühendamiseks on vaja eestlast

Hommikul tervitas mind hotelli uksel karge sügisõhk. Tõmbasin kindad kätte ja mütsi kõrvadele ning jälgisin, kuidas kohalikud usinasti autoaknaid jääst kraabivad. Kuigi siinse kandi rahvas kurdab väga külma ilma üle juba nullkraadi juures, siis rattureid on endiselt kõik kohad täis ja ülikondades ilma mantlita kohvritega ärimehed ei lase end saabunud jahedusest ja teel kohatisest jäitest heidutada. Mul hakkab külm ainuüksi juba nende vaatamisest.

Konverentsikeskuse leian üles vaevata, sest nagu Amsterdamis juba märganud olen, on kõik imeliselt lihtsalt märgistatud. Saabun sihtpunkti napid 15 minutit enne ametliku päeva algust ja leian eest lookleva registreerimisjärjekorra. Saali jõuan paarkümmend minutit hiljem, kuid ametlik päeva algus venib kokku pool tundi, mida ei suudeta päeva lõpukski korralikult tagasi teha, kuigi seda pidevalt lubatakse. Selline hilinemine ajab segadusse mõned esinejad ja nii ei ole pooletunniste sessioonidena mõeldud päev päris korrektselt ajakavas, ka kipuvad mõned esinejate ajad omavahel sassi minema. Kuulajad ei lase sellest end aga heidutada ning terve päev toimib üldiselt lihtsalt ja sujuvalt.

Suur saal on rahvast täis, kuigi istekohti jagub veel. Kokku on 485 osalejat 42 riigist, kes laias laastus peaks mõjutama umbes 12 miljonit töötajat. 60 esinejat 75 sessiooniga 2 päeval. Tundub tõeliselt suur, professionaalne ning rahvusvaheline konverents tulevat. Juba konverentsikeskuse uksest sisse astudes tervitas mind plakat osalejate keeltes teretustega. Sealt hulgast eesti keelt märgata oli positiivne üllatus päeva algusele ja pani mõtlema, kas ning kui palju eestlasi peale minu siin veel on. Ootused päevale on igal juhul kõrged.

Päeva algusesse on sätitud konverentsi põhiesineja, HR guru Dave Ulrichi tervitus. Ulrich on tõeliselt karismaatiline esineja, keda on lihtne ja kaasahaarav kuulata, nii et neelan janunedes infot endasse ja tahaks seda kõike veel. Amsterdamile kohaselt seob ta oma jutu küsimusega, mida peaks HR inimesed suitsetama, et kõik meie valdkonnas oleks ideaalne. Saali täidab muhe naerupahvakas.

Dave Ulrichi järgselt on ükskõik kellel raske jätkata, sest standard on seatud väga kõrgele. Nii ei suuda mõni esineja kuigivõrd sammu pidada, ent mul veab ja satun just sellistele sessioonidele, mida on tõesti põnev kuulata. Konverentsi jaoks loodud mobiilne äpp aitab jälgida jooksvat ajakava ning teha erinevate ruumide vahel lihtsaid valikuid. Ühel sessioonil märkan korraks seljataha vaadates eile lennukis nähtud naisterahvast. Juba siis vaatasin teda, et ta töötab raudselt personalivaldkonnas ja ilmselt on tulemas samale konverentsile. Ja ma ei eksinud. Noogutame teineteisele sujuvalt äratundmisrõõmuks. Hiljem satun kohvipausi ajal nägema sama naist uuesti, juba teise blondi naisterahva seltskonnas. Astun ligi ja tutvustan end - nad on kaks eestlast Nordeast, ka ainsad, keda ma konverentsil Eestist kohtan.

Lõunapausil sätin end püstijala lauale toetudes einestama. Laua ümber koguneb tõeliselt rahvusvaheline seltskond: belglane, türklane, rumeenlane ja hollandlane. Kui selliste konverentside üks suur väärtus on kuulda palju erinevaid kogemusi ning teooriaid mitmete erinevate teemade ja valdkondade kohta erinevatest ettevõtetest, siis teiseks heaks võimaluseks on saada isiklik kogemus selle kohta, kuidas muudes riikides personalivaldkonnas asju tegelikult aetakse ja korraldatakse. Eestlastega kipub vist ikka pigem nii olema, et kui kohatakse mõnda teist, siis kiputakse punti kokku hoidma ja omavahel suhtlema. Nii oli mul kordki hea meel, et pidin oma mugavustsoonist välja astuma ning otsima kontakti nendega, keda ma ei tunne, mulle mitte igapäevases keeles. Kui erinevad võivad olla ettevõtted, nende vajadused ja probleemid! Kui lihtne ja huvitav on süveneda teiste inimeste maailma.

Minu jaoks oli tänane päev planeeritud harukordselt pikaks ja tihedaks. Registreerimine algas juba 7:30 hommikul ning viimaseks jupiks oli planeeritud väike sotsialiseerumine lõpuga kell 19. Sisuliselt 11 tundi infot, inimesi, suhtlemist. Tohutult põnev, aga väsitav. Päeva lõpus tervitasin kohatud kahte eestlast juba väga hea meelega. Nad olid sattunud lauda koos veel kolme naisega, kellega usinasti jutustasid. Selgus, et kõik ühest ettevõttest ja belglased. Eestlased lahkusid peagi ja jäin kohatud belglastega lähemalt tutvuma. Tuli välja, et peatusime samas hotellis ning nii otsustasime koos õhtustama minna. Garderoobis märkasin lõuna lauas kohatud belglast ning kutsusin teda meiega ühinema. Õhtu edenedes jõudsime järeldusele, et minu poolt tutvustatud belglased osutusid omavahel väga kasulikeks kontaktideks. Mul on belglastega alati hea side olnud ja ilmselt oskan neid juba eos kuidagi hästi üles korjata. Tuleb välja, et selleks on vaja eestlast, et belglased omavahel kokku tuua.

esmaspäev, 28. november 2016

Amsterdami tervitus

Kevadel jõudis minuni päris asjaliku personaliteemalise konverentsi sooduspakkumine, mis oli niivõrd hea hinnaga, et oleksin olnud valmis seda ka oma raha eest ostma. Kui ma reeglina ütlen sarnaseid pakkumisi silma pilgutamata ära, siis seekord tekkis mul tõsine tahtmine kogu üritusest osa saada. Leidsin sobiliku hetke ning rääkisin omanikuga osalemise võimaluse läbi, ootasin hetke, mil konverentsimüük algas ja tellisin pileti ära. Amsterdami.

Amsterdamis olen ma põgusalt korra varem käinud ja olgugi, et külastus jäi lühikeseks, oli see meeldivalt meeldejääv. Õiget tunnetust ma selle linna osas veel kätte saanud tegelikult pole. Ent mulje on jäänud selline, et mida rohkem sa siin oled, seda enam hakkab koht meeldima. Vähemasti esmamulje on ennastületav. Lennujaamas on sildid selgelt ja suurelt tähistatud. Nad mõistavad, et turist ilmselt ei tea kuhu ta minema peab. Selle asemel, et eemal pihku itsitades vaadata, kuidas turist eksleb, on nad asja lihtsalt lahendanud. Lennujaamas asuvad pagasilintide juures takso kutsumise kioskid, rongi platvormil piletiostu masinad, mis nõustavad sinu ostuvalikuid selges inglise keeles. Perrooni peal on helkurvestidega tüübid, kes enne rongi jaama saabumist teavitavad kõiki selge ja kõlava inglise keelega millisele platvormile tuleb minna, kui soovid kesklinna sõita. Kuna mul oli vaja jõuda ärirajooni konverentikeskuse Rai lähedale, küsisin seda igaks juhuks ja sain kiire juhise minna vastasplatvormile.

Rongis sees on märgitus lihtne ja arusaadav. Piletile on lisatud selgitav jutt, et see tuleb märgistada nii jaama sisenedes kui sealt lahkudes ja ka kontrolör rongis kõnetas viisakalt inglise keeles. Kuna rattaid on siin ilmselt rohkem kui inimesi, on rattateed kenasti märgistatud ning kui suurem ratta- ja jalgtee ristub trammiteega, on selleks eraldi foor, mis tugevasti piiksuma ja vilkuma hakkab, kui tramm lähedale jõuab. Lihtne, turvaline, arusaadav. Ainult ise tuleb jälgida, et ratta alla ei jääks, kui tänaval ringi uidata, sest rattaid on siin tõesti harjumatult palju.

Ma ei ole harjunud väga üksi reisima ja nii tuleb enne reisi mulle sisse kerge ärevus, millest õnneks üsna kiiresti võitu saan. Kui lõpuks lennujaama jõuan veel enam-vähem mõistlikul ajal, olen täiesti rahulik ja ootan põnevusega ees seisvat konverentsireisi. Püüan turvakontrolli läbida kiiresti ja lihtsalt, olles seda teinud nii palju kordi varem, et sülearvuti käib kotist välja hetkega ja vedelikud olen sättinud eraldi kotikesega juba turvatöötaja poolt pakutud plastkasti, enne kui ta jõuab seda eraldi küsida. Ometigi saan turvaväravaid läbida kolmel korral, enne kui positiivse loa edasiminekuks saan. Teine turvatöötaja palub mult luba läbi viia täiendav kontroll - minult võetakse lõhkeaine proovid nii kehalt kui pagasilt, õnneks ilma muretsema panevate tulemusteta ning suundun lõpuks väravasse. Märkan koridoris vanemat Saksa härrasmeest, kes mulle möödaminnes naeratab. Kohtan teda hiljem ka lennujaama kohvikus, kus ta soovib mulle enne oma lennule suundumist kena reisi. Jah, reis tundub igati mõnus tulevat.

Kopenhaageni lend lahkub Tallinnast 20 minutit lubatust hiljem, kuid jõuab sihtpunkti siiski graafikujärgselt. Inimesed seisavad oma kohvritega kärsitult lennuki vahekäigus ja ootavad mahaminekut. Harjumuspäraselt tulenevalt M-iga lendamise eripäradest olen valinud endale istekoha lennuki tahaossa ja seetõttu ei ole mul mõtet maha kiirustada, teistest reisijatest mööda pressides. Nii ootan rahulikult kuniks üks proua oma koti kallal kohmitseb, nii et teised reisijad juba lennukist lahkuda jõuavad ja jään viimase viie reisija hulka. Uus lennuki meeskond juba ootab kannatlikult uksel, et lennuki salong üle võtta. Minu ees kõnnib lenduri vormis noormees. Jõuame läbi asfaltil köitega piiratud ala uuesti trepist üles ja ukseni, ent uks on lukus. Lendur vaatab mulle nõutu näoga otsa ja küsib, kas oleme teel kuskil eksinud. Veidi hiljem märkab meid väga üllatunud näoga terminalitöötaja, kes seestpoolt ukse uuesti avab ja meid terminali sisse päästab.

Tunnen, kuidas mu jalad sulavad pika säärega talvesaabastes. Vaatan muuseas ringi ka mõnes lennujaama poes, unistades uutest õhematest jalatsitest. Veidi kadeda pilguga jälgin endast mööduvaid tossudes reisijaid kuniks äkki taipan, et ka mul on kohvris kaasas papud, mida saaksin mugavalt saabaste vastu vahetada. Mind on tabanud ikka täielik blond moment.

Kui lõpuks Amsterdami jõuan ja raudteejaamast välja tänavale tulen, siis tean, et hotell peab olema kuskil väga lähedal. Vaatasin ju kodus Google Mapsi pealt järele, et sisuliselt tuleb minna vaid otse ja olengi kohe kohal. Ja nüüd tuleb vaid defineerida, mida tähendab otse. Vaatan pimedal tänaval ringi, kuid mu olematu orientatsioonitaju ei suuna mind päriselt kuhugi. Olen enne alla laadinud ühendustea kaardi Amsterdami kohta. Selgub, et jalakäija funktsioon sellel ilma ühenduseta ei tööta ning auto navigeerimine teeb tohutu ringi, milest mul pole üldse tolku. Mu kõhutunne ütleb, et keerata tuleks paremale, kuid usaldan siiski korraks kaardi autonavigatsiooni ja keeran vasakule. Iga sammuga astun hotellist kaugemale. Ohkan ja lükkan andmeside sisse. Minut hiljem näen juba eemal hotelli nime puude varjus põlemas. Ah, sinna see otse siis oligi.

Kirjutan end hotelli sisse napilt enne seda, kui mu seljataha saabub umbes 40-liikmeline grupp ärikliente, kes kõik ootavad individuaalset sissekirjutust. Mul lihtsalt vedas. Panen asjad hotellituppa ära ja suundun alla restorani kerget einet ja jooki võtma. Baarileti ääres käib selline melu, et iseenda mõtteidki on raske kuulda. Restorani poole peal tunneb aga kaugelt ära need, kes üksi reisivad - kui inimesed ei istuks peadpidi telefonis, võiks juhtuda, et äkki paar üksi reisijat hakkaks omavahel suhtlemagi, kuid õnneks sellist hirmu ei ole. Näpin ka ise jõudsalt oma nutitelefoni ja tunnen end suurepäraselt. Üksi reisimine võib tegelikult olla ka täielikult nauditav. 

neljapäev, 20. oktoober 2016

Pole paremat kohta kui kodu

Peale viit tundi und ärgates tuikas mu pea nagu oleksin eelmisel õhtul korraliku peo maha pidanud. Kehas ei olnud kohta, mis poleks valutanud. Väsimus, pikk sundasend autos ja haigusevimm andsid end tunda. Turgutasin kuuma dushiga end ärkvele. Tunnike hiljem asutasime Lodzi hotellist end kodu poole teele. Terve ennelõuna ei suutnud ma kuidagi silmi lahti hoida ja mul oli hea meel, et M roolis oli.

Eile meile ühtegi apteeki teepeale ei jäänud ja ma ei raatsinud kuidagi kuhugi suuremasse linna sisse keerutada, et külmetuse vastu rohtu leida. Täna selle eest avastasin, et Poola tanklates on päris korralik valik käsimüügiravimeid olemas. Kahju, et seda Saksamaal polnud.

Kui roadtrippida, siis paned tähele ka liikluskultuuri erinevusi. Poolas, nagu varem, enamjaolt pikkade antennidega kihutavaid autosid ei liigu ja liikluskultuur on rahulikumaks jäänud. Lätlased ei sõida enam üks ratas teepervel. Väljaspool Baltikumi on kaks väga head kommet ohu märkimiseks teel: kui keegi tuleb seljatagant kiiremini, vilgutatakse tulesid korraks. Kui kunagi ajas mind see kohutavalt närvi, siis täna tegelikult hindan seda väga. Kui ees tekib ootamatu liiklustakistus, mis tempo äkki maha võtab, pannakse ohutuled sõites tööle, et tagant tulijad teaksid pidurdada. See hoidis meil nii mõnegi halva olukorra ära ja peagi hakkasime seda ka ise kasutama. Baltikumiski oleks aeg-ajalt ohutulede vilgutamine eesoleva ootamatu situatsiooni märkamiseks vägagi abiks.

Kui olime alles teel oma reisile, siis kuulsime Saksamaal ummikus olles veidrat vilinat-viginat. Peagi saime aru, et see tuli meie auto rehvide juurest. M arvas, et äkki piduriklotsidest, kuigi ta lasi auto enne reisile tulekut üle kontrollida kuluvmaterjalide osas. See vilin saatis meid terve reisi ja kostus eelkõige siis, kui autoga aeglasemini sõita. Eile lisandus aga kiirel sõidul, 180 km/h ka mootoritule süttimine ja veojõukontrolli kadumine. Õnneks oli selleks ajaks enamus Saksamaad juba läbitud ja madalamatel kiirustel seda viga ei tekkinud. Meie truu punane ratsu vajab ilmselgelt ka puhkust ja on auga välja teeninud väikse spaa-puhkuse.

Sügisesel ajal liigub Eesti autosid Euroopas vähe. Tavaliselt märkab neid siiski omajagu. Minnes nägime viimast Eesti autot Leedu piiri ääres Poolas ja sama oli ka tulles. Selle eest hakaks meie auto aga paremini silma, nii et W nägi meid üleeile juhuslikult Brüsselis ringi sõitmas.

Poola-Leedu piirilt koju, Tallinna on puhas sõiduaeg 7,5 tundi. Olles selleks ajaks juba teist samapalju maha sõitnud, oli see paras väljakutse üheks päevaks. Kui kiirteedel suurtel kiirustel sõitmine on väsitav, siis veel väsitavam on Leedu 70 ja 90 alade vahel pidev pendeldamine - aeg läheb, aga tee mitte nii väga. Leedu on üldse läbitud riikidest ilmselt kõige väsitavam läbida. Seda nii pimedas kui päevavalges.

Hommikul Lodzist startides näitas õhutemperatuur 10 plusskraadi, koju jõudes aga -2. Pärnust alates kukkus temperatuur nulli, kuid jälgisime juba poolest Lätist alates, et suverehvidega libe ei oleks. Meie õnneks oli tee kuiv ja hästi läbitav. Kokku trippisime seekord 14 päeva ja 5745 km ja kulutasime 547 liitrit kütust. Täna, peale 17,5 tundi sõitmist ja 1100 km hiljem olime lõpuks turvaliselt kodus, koduteel saatmas suur punane poolik kuu ja säravad tähed öises taevas.





kolmapäev, 19. oktoober 2016

Euroopa sügis: tuul, vihm, udu

Meie esialgne plaan oli end reisi lõpus mitte üle tõmmata ja koju tulla rahulikus tempos, kuigi tavapäraselt kipume me M-ga pikemalt vaidlema teemal kust alates on mõistlik ühe jutiga koju tulla. Kui algselt plaanisime tänaseks päevaks Roermondi ostulinnaku shopingu ja sealt rahuliku kulgemise R ja K juurde Duisburgi ning homseks sõidu läbi Saksamaa, ööbimisega Požnanis I juures ning viimaseks ööks Kaunase, siis leppisime M-ga juba paar päeva tagasi kokku, et püüame siiski Kaunases ööbimise vahele jätta ja I juurest pigem vara startida, et ühe jutiga 15 tunniga  Požnanist koju ära sõita. 15 tundi ei ole utoopia, kui teha seda mõistusega ja ühekordselt. Üle selle on tegelikult juba mõttetu risk.

Hommikul ei olnud mu enesetunne võrreldes eilsega sugugi parem. Ärgates olin kohutavalt väsinud ja söögiisu puudus täielikult, napilt libistasin klaasi vett hinge alla. Hollandi ja pool Saksamaad magasin sõna otseses mõttes maha ja üldiselt olen ma väga närb magaja. Roermondis otsustasime M-ga, et meil ei ole mõtet K ja R väikseid lapsi ohtu seda, sest ilmselgelt olen ma mingi viiruse üles korjanud ja nakkusohtlik. Saatsin R-le sõnumi ning leppisime kokku, et kohtume Duisburgis vaid hetkeks, et saada tema käest sinna tellitud väike tehnikapakike ning ööseks leiame endale hotelli. Kuna I ootas meid Požnanisse alles homme ega olnud täna õhtul isegi kodus, jäi meil ka tema nägemata ja võtsime sihtmärgiks ööseks Lodži jõuda. Lodžist oleme korra varem paar aastat tagasi samuti ühe jutiga ära sõitnud. Pealegi näitas Roermondist GPS Lodži kohalejõudmise ajaks 23:22 ehk igati mõistliku aja ka siis, kui väike tambov otsa panna.

Hannoveri külje all jäime kiirteel korralikku ummikusse. Tiksusime seal üle tunni aja. Ummikud on väsitavad. Ka tänase ilmaga ei vedanud meil kuidagi. Juba hommikul Hollandis hakkas sadama külma peenikest vihma ja puhus kõle tuul. Päeva peale läks vihm hullemaks. Pool teed 1150 km-st läbisime tihedas kehva nähtavusega vihmasajus. Lootsin vaid, et vihm lõppeb. Viimased 300 km tuli meil läbida küll vihmata, aga niivõrd tihedas valges udus, et nähtavus oli enamuse teest maksimaalselt 20 meetrit. Punnitasime mõlemad pingsalt silmi, et näha, kas kiirteel on keegi ees ja kui, siis millises reas. Lõpuks hakkasid rekkade tagatuled juba paistma topelt. Ja siis muidugi olid teel veel need tüübid, kellel tagatuled sellises udus ja pimeduses ei põlenud, küll õnneks vaid üksikud. Ma olin siiralt õnnelik, kui lõpuks hotelli jõudsime.

Tegime vahepeal vaid imepisikese peatuse kuskil Saksamaa väikelinnas, et toidupoest läbi astuda. Mulle ei meenunud esimese hooga ühegi toidupoe nime, mida GPSi sisestada ja GPS niisama omast peast midagi välja ei pakkunud, kiirtee äärde aga mingit kaubandust ei jää. Lõpuks meenus M-le Aldi. Reaalselt oli see maailma kõige mõttetum toidupood kus ma siiani käinud olen. Õnneks seal kõrval oli ka Rewe, mis üllataval kombel oli isegi kella 22ni lahti. Alles peale seda hakkasid meenuma ka kõik muud tuntumad kaubamärgid, nagu ikka.

Hotelli bronnisin Lodži kesklinna. Kui magada lühikest aega, siis vähemasti kvaliteetselt. Hotellil pidi olema ka parkla, kuid meie kohalejõudmise ajaks pool kaks öösel oli see pilgeni täis. Administraator helistas kõrvaloleva ostukeskuse turvameestele ja palus parkimismaja meie jaoks avada. Saime uhkes üksinduses oma auto parkida parkimismajja ära ning sättisime end hotelli poole teele. Sisuliselt oli meil valida, kas kõndida öises Lodži kesklinnas ümber bloki või ronida üle mulle umbes vööni aia ja olla kohe hotelli juures. Valisime selle viimase versiooni. Väike seiklus ka meie tänasesse päeva.


teisipäev, 18. oktoober 2016

Omad Euroopa südames

Täna oli meie puhkuse viimane paikne päev. Homme hommikust hakkame tasapisi tagasi kodupoole tüürima ja ausalt öeldes hakkab peale tulema juba kerge reisiväsimus ning koju jõudmine kõlab väga motiveerivalt. Ootame seda M-ga mõlemad.

Nüüdseks on sügis jõudnud ka Brüsselisse. Hommikust saadik oli ilm pilves ja vahelduvalt vihmane, väljas küll 13 soojakraadi, kuid jahe tuuleke tekitas eheda sügise tunde. Kuigi öeldakse, et ei ole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus, siis tänane ilm ei kutsunud kuidagi aega looduses või vabas õhus veetma. Õnneks polnud meil tänaseks ka kuigi suuri plaane peale paari kohtumise.

Eilseks olime lõuna kokku leppinud AT-ga, kuid lükkasime tema tervisest tulenevalt selle tänaseks ja püüdsime lõuna ühildada MP-ga. Kui olime AT-ga maha istunud, saatis MP sõnumi, et ta hilineb veidi. Tunnike hiljem, kui oma lõunat lõpetasime, saime MP-lt vabandava teate, et ta lõunale seekord siiski kahjuks ei jõua - töögruppide koosolekud läksid ajas üle. Euroametnike elu ei ole kerge, Eesti tulevane eesistumine pingestab ajakava ilmselt omajagu. Mul on siiras hea meel, et vähemasti AT-ga õnnestus meil lõunale jõuda. Peale seda, kui ta meie külast Brüsselisse kolis, on ka temaga suhtlus jäänud üha harvemaks, ent kui kohtume, on see endiselt ehe. Täna oli ka mul võimalus esmakordselt maitsta Liibanoni kööki Lebanon House restoranis. Kuigi Lähis-Ida köök on põnev, on see mulle võõras ja harjumatu, ent on hea, kui ei pea toiduelamuse saamiseks päriselt Lähis-Itta sõitma.

Lõuna ja kokkulepitud hilise õhtusöögi vahele jäi meile mõni tund aega. Tiirutasime autoga ringi Brüsseli linnapeal ja käisime paaris poes. Teel oma sihtmärki läbisime ka Molenbeeki linnaosa, kus tabati kevadised terrorirünnaku planeerijad. Ma oleks eeldanud Molenbeekist välimuselt midagi koledamat, arvestades sealset pagulaste ja immigrantide kontsentratsiooni. Sellegipoolest ei olnud meil julgust sinna poodi minekuks oma autot ka päevasel ajal parklasse jätta. Kuidagi harjumatu on näha nii palju rättidega kaetud päid ja tõmmunahalisi ühes kohas korraga.

Viimase 12 aasta jooksul olen Brüsselisse sattunud vist 7 või 8 korda. Mida aeg edasi, seda vähem see linn mulle meeldib. Siin on ilusaid kohti ja turistina korra siin ära käia on vägagi mõistlik, näha vanalinna ja Eurokvartalit ning mõnda ilusamat parki, Atoomiumit ja Mini Euroopat, kuid selle linnaga ei teki mul kuidagi suhet, et ma võiks tahta siia kolida. Brüssel ei ole lihtsalt linnana minu unistuste koht elamiseks.

Jõudsime A ja U juurde tagasi klassikalise tööpäeva lõpu ajal. Juba hommikul ärgates tundsin ma end veidralt ning päeva lõpuks see tunne üha süvenes. Nüüd, reisi lõpus, kui ees on pikk pingutust nõudev autosõit koju, ei tahaks kuidagi haigeks jääda. Võtsime M-ga mõlemad ära ühe sooja külmetusevastase graanulijoogi, mina kangema, tema lahjema ja keerasime end tunnikeseks magama enne õhtusöögile minekut. Ma olen siiralt tänulik A-le ja U-le, et saan tunda end nende juures väga kodusena. Sellistes olukordades on see hädavajalik.

Meie Euroopa reiside üks sihte on alati kohtuda minu perekonna belglastega. Viimased umbes 15 aastat suhtlemist nendega on olnud pikk ja oluline aeg. Nad on mu südamesse kasvanud nagu osa mu perest ja ma tunnen alati siirast rõõmu, kui mul õnnestub nendega kohtuda. See on minu jaoks oluline. Kui mõne muu kohtumise oleks võinud täna õhtul ära jätta, arvestades enesetunnet, siis nendega kohtumist kindlasti mitte. Viimati käisin nende juures külas vist 6 aastat tagasi, vahepeal oleme kohtunud restoranides. Nii veider on tunne, kui justkui iseenesest tead, kuhu tänavale keerata, milline on nende koduuks ja kus kodus enam-vähem midagi asub. Kuigi laias plaanis on asjad muutumatud, siis nende kodune väike loomaaed on ajas kasvanud. Kui varem olid neil ainult kümme kassi, siis nüüd on kassidele lisandunud kanad, kalad ja kõrbehiired. Elutoas tervitas meid suur, umbes meetri kõrgune kollane karu, mille perepoeg W kunagi meiega Brüsseli tänavatel jalutades üles korjas. Nii palju nii häid mälestusi! Perekonna belglastega suhtlus on puhas kvaliteetaeg. Nad on nii vahetud, avatud ja siirad, nii ehedad. Nad on minu perekond belglasi.

esmaspäev, 17. oktoober 2016

Brüssel üllatab endidselt

Hommikul magasime kaua. Ärkasin alles selle peale, kui telefon piuksuma hakkas ning imestasin, et olin maganud niivõrd sügavalt, et pererahva hommikused toimetused jäid täiesti kuulmata. Magasin end mõnusasti välja. Kuna meie kokkulepitud lõunapartner, segaduse vältimiseks nimetan teda AT, oli ootamatult haigestunud, siis saime pidada pikka hommikut ja päeva omas rütmis toimetada.

Täna hommikul sõitis U ja A 9-aastane poeg kooliga kolmepäevasele väljasõidule. Siin pidi olema kohustuslik kolmandatele klassidele sõita kolmeks päevaks rannikule, umbes viis bussitäit lapsi korraga. Neljandad klassid pidid minema neljaks päevaks kuhugi mujale ja viiendad klassid kümneks päevaks suusalaagrisse. Mind pani veidi imestama selline niivõrd noores eas laste iseseisvumise kasvatamine reisidega kodust eemal, arvestades, et alla 12-aastased lapsed ei tohi siin riigis ka üksi kodus tegelikult olla.

Minu kindel soov oli Brüsselis käia Camaieu poes, mida leidubki ainult Prantsusmaal, Belgias ja Luxembourgis. Nende riided on kuidagi hästi minu maitsele ning naudin alati nende külastamist, kui siiakanti satun. Üks neist poodidest asub City2 kaubanduskeskuses Brüsseli kesklinnas. Kuna oleme seal M-ga korduvalt käinud, oli tee meile tuttav ning lihtne minna. Parkisime auto lähedal asuvasse parkimismajja ära ning asutasime end kaubanduskeskuse poole teele. Suur oli minu üllatus, kui sissepääsuks olid suletud neljast uksest kolm ning mustade lintide vahelt suruti kogu keskust külastav mass läbi ühe kitsa ukse sisse. Seespool kontrollis turvamees kõiki kotte ning suuremaid kaasas olevaid esemeid metallidetektoriga. Aasta tagasi oli kõik tavapärane ning külastajad voorisid vabalt sisse-välja, ilma et kedagi oleks huvitanud, mis sul kaasas on. Niimoodi ongi mõjunud terrorirünnakud Brüsselis.

Kesklinnas ringi liikudes märkab tihti tänavatel ära pargitud sõjaväe veokeid. See omakorda tähendab, et kuskil läheduses patrullivad täisvarustuses automaatidega sõjaväelased linnatänavatel ja tähtsamate hoonete ees. See vaatepilt on minu jaoks nii kohutavalt võõras. Ma olin juba unustanud need rünnakud Euroopale eelmise aasta lõpus ja sellel aastal, sest siin olles tegelikult seda ei tunneta ega taju. Linn tiksub oma tavapärases rütmis, inimesed sagivad nagu alati ja turistid klõpsivad rõõmsate nägudega selfisid teha. Ainult automaatidega sõjaväelaste kohtamine tuletab meelde neid kohutavaid sündmusi, mille peale külmavärinad üle selja jooksevad ning hea meel on, et me liigume oma auto ja mitte ühistranspordiga. Üldiselt oleme vältinud ka suuremaid rahvakogunemisi, kuid reisiplaane tehes ja linnadega tutvudes ometigi ei mõtle sellele, et midagi võiks juhtuda. Nii lühike ongi tegelikult inimese mälu. Aastaga on ikka linnapildis nii palju muutunud.

Ringi jalutades tekkis meil soov osta tüüpilisi Belgia vahvleid, mida kõikidel tänavanurkadel vanalinnas müüakse. Kuniks oma vahvlit ootasime ja nautisime, kuulasime veidi eemal tänaval ühte noort kutti Prantsuse keeles laulmas ja kitarri mängimas. Ilmselgelt oli sel performancil mingi sügavam sisu ja eesmärk, kuid meieni see ei jõudnud. Samas oli keskpäevases päikesepaistes 18-kraadises soojuses vahvlit nautides prantsuskeelset meloodiat kuulata kuidagi äärmiselt kaunis. Mingil veidral põhjusel tunduvad mulle üldse prantsuskeelsed laulud väga romantilised oma kõla poolest, olgugi et keelt ma kuigi palju ei mõista.

Kui juba Brüsseli kesklinnas olla, siis on patt jätta käimata tüüpilised turisti vaatamisväärsused, mis kõik käe ja jala ulatuses on. Pissivat poissi ehk Manneken Pisi olen ma näinud korduvalt ja iga nurga alt lähenedes. Iga kord ilmub ta siiski aga nurga tagant justkui ootamatult. Sellest veidi eemal, mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel ühes kõrvaltänavas asub ka pissiv tüdruk ehk Jeanneke Pis, mille purskkaevu münti visates pidi soov täide minema ja mis pidi tähendama hellust, vooruslikkust ja armastatu imetlust sooviga truuks jääda. Ilmselt neid münte käiakse sealt purskkaevust aeg-ajalt ära koristamas, sest vastasel juhul võiks arvata, et truudust väärtustavaid inimesi on tiba vähevõitu. Brüsselis on ka kolmas pissiv kuju: koer Zinneke Pis. Koer on eemal veidi tavapärastest turismi sihtkohtadest ja Molenbeeki linnaosa lähedal, kus U ei soovita just öisel ajal jalutada.

Zinneke Pis asub samas ajaloolisest börsihoonest mõnesaja meetri kaugusel, Marriotti hotellist peaaegu ümber nurga, kus veebruaris W ja S pulmade jaoks ööbisime. Seal samas kandis asuvad ka Hiina poed ning lai linnatänav, kus veel kaks aastat tagasi toimus tihe liiklus, on nüüd muudetud jalakäijate tänavaks. Samas võib arvata, et see tänav avatakse liiklusele peagi uuesti, sest ärid pidid tugevasti virelema, kuna inimesed ei satu sinna enam.

Üks asi on veel linnapildis ajaga muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem näeb Brüsseli linnapeal kesklinnas kohtades, mis ei ole liiga turistikad, araablasi ja moslemeid, kelle päid katavad rätikud ja naised on kaetud pigem pikkade lohvakate riietega. 12 aastat tagasi, kui tegin esmakordset tutvust Brüsseliga, on linn ja inimesed päris palju muutunud. Tol ajal tundus Brüssel mulle ihaldusväärse Euroopana, nüüd on Brüssel tohutu rahvaste paabel ja pigem on meeldivad väikelinnad. Kui tol ajal oli harjumatu vaatepilt tumedanahaline inimene, siis täna on veider vaadata, kuidas linnapildis kohtab heledajuukselisi ja sinisilmseid inimesi pigem harva. See on lihtsalt meie jaoks harjumatu vaatepilt. Ent endiselt on Brüsseli vanalinn siiski kena ja mulle meeldib seda igakordselt külastada.

Alates 2004. aastast olen sattunud nüüd Brüsselisse umbes 7 või 8 korda, nii et linna kese on juba nii palju tuttav, et kaardiga enam väga orienteeruda vaja ei ole. Sellegipoolest suudab see linn mind ikka veel üllatada. Alles täna sain teada, et ka Brüsselis on prostitutsioon legaalne ning keskse raudteejaama kõrval asub punaste laternate tänav nagu Amsterdamis. See jäi meie seekordsest reisist vaatamisväärsusena siiski kõrvale.

Mäletan, et esmakordsel Brüsseli külastusel imestasin siinse linnaliikluse üle - see kõik tundus mulle hektiline ja kaootiline, kohutavalt kitsas ning üliväikeste parkimiskohtadega nii tänavatel kui parkimismajades. Tipptunnil Brüsselis liigeldes on kõik endine: ummikus, teetööde või aeglase liikumise korral liiguvad autod nii, kes esimesena jõuab, samal ajal astuvad jalakäijad vaatamata teele ning sisuliselt peavad silmad olema korraga kõikides ilmakaartes. Ent ometigi kõik kuidagi toimib. Mul oli taaskord hea meel, et M roolis on.

Õhtu lõpetasime Itaalia restoranis La Piazza koos E-ga. E kolis Brüsselisse umbes poolteist aastat tagasi ning eelmisel suvel, kui siin käisime ja temaga kohtusime, oli ta alles siia tulnud. Linn ei pidanud talle siiani päriselt meeldima, aga tänaseks on ta kenasti kohanenud. Nii põnev oli kuulata teda ja näha milline vahe hoiakutes ja väärtustes on aastaga toimunud. See on väga äge tunne, kui on võimalik kõrvalt jälgida kellegi kohanemist uue eluga ning selgeid muutusi. Elu Brüsselis on E-le hästi mõjunud. Loodan, et seda põnevat teekonda on mul võimalik ka tulevikus tunnistada.