laupäev, 21. jaanuar 2017

Loomade pühaku paraad

Hommikul olin sättinud kella äratama 10ks, et jõuaksime rahulikult asjad kokku pakkida, end hotellist välja kirjutada ja kerge hommikusöögi võtta, enne kui asume jälgima loomade pühakule Antoniusele pühendatud iga-aastast paraadi, mis on märgitud kui ainus suursündmus jaanuarikuisesse Barcelona ürituste kalendrisse. Barcelona Lonely Planetit lugedes nägin, et paraadi toimumisaeg peaks jääma just meie reisi aja sisse, kuid et seda tähistatakse reeglina 17. jaanuari kanti, siis ma polnud päris kindel, et me paraadi kogemata maha ei maganud. Kiire Google otsing andis siiski tulemiseks rongkäigu toimumise ajana laupäeva hommiku ning M märkas marsruuti vaadates, et see tuleb läbi üsna meie hotelli juurest.

Pakkisin asju üht- ja teistpidi, kuid suur kohver ületas ikka kergelt lubatud kaalu. Ruumi jagus, kuid talvised asjad on rasked. Mingis naiivses hetkes olin reisile tulles mõelnud, et ei viitsi käsipagasi kohvrit kaasa vedada ja mahutan vajalikud asjad lisaks sülearvutile ära käekotti. See omakorda tähendas, et nüüd tuli mul käekotti mahutada ka osa riideid ja muud tavaari, et mitte äraantava kohvri raskusepiirangut oluliselt ületada. Pakkisin käekoti koos enda ja M läpakate ja muu ülejäänud träniga suuremasse toidupoe tehiskiust kotti, mille olime mugavuse mõttes päev varem toidupoest asjade hotelli viimiseks soetanud. Plaan oli hea, kuid ma ei arvestanud asjaoluga, et raske koti sangad hakkavad õlga üsna korralikult soonima.

Kui Barcelona lennujaamas leidsime kiiresti pagasikäru, kuhu sain oma koti maha toetada, siis Frankfurdis selliseid kärusid turvaalal enam ei ole. Vaid korra varem olen reisides sellise apsaka teinud, 2004. aastal aastavahetuseks Londonisse minnes, mil mulle tundus hea plaan kohvri asemel spordikott võtta, mille õmblused aga purunesid ja kokkuvõttes oli jama kui palju katkise raske kotiga. Peale seda olen alati reisinud kohvriga mugavuse mõttes ja panen siinkohal iseendale meeldetuletuse, et järgmine kord, kui mulle tundub käsipagasi kohver tüütu ideena, siis käekoti saab alati vajadusel kohvrisse pakkida, kuid kohvri mugavust ei asenda miski.

Olime jõudnud just hotellis end korralikult kokku pakkida ja sättida end vastuvõtulauda, kui märkasime, et täpselt meie hotelli eest läks püha Antoniuse auks korraldatud paraad hobustega täpselt läbi. Jäime ilma vaid napilt rongkäigu algusest. Paraad tähendab seda, et reeglina on leitud vanaaegsed kaarikud või vankrid, mille ette on rakendatud tavaliselt kaks, vahel ka neli, hobust ning vankrile kuhjatud vanaaegseid maaeluga seotud asju - küll oksi või palke, õllevaate, heinapakke jms. Vankritel istuvad inimesed, kes loobivad tervitama tulnud rahva sekka peoga lutsukomme. Paraadi päris lõpus, viimastena, tuleb tänavakoristusmeeskond, ke spühib kokku kõik maha vedelema jäänud kommid, aga ka hobustest jäänud sõnniku, nii et hetk hiljem, kui politsei tänava taas liikluseks avab, ei olekski seal nagu midagi toimunud.

Meile oli jäänud veel paar tundi aega, et linnapeal ringi vaadata. Väljas oli ilm kergelt pilves, kuid kuiv ja seetõttu tundus soojem kui eelnevad päevad, kuniks jõudsime suuremate majade vahelt välja ja avastasime ülitugeva tuule. Lähedaolevad kohad olime kõik juba läbi käinud ja väga kaugele me minna ei jõudnud. Üks koht oli siiski, mida ma tahtnuks külastada ja ajaliselt pidanuksime täpselt jõudma sinna ja tagasi jalutada.

Placa de Espanya asus meie hotellist ca 2 km kaugusel ning selle ääres pidi olema vana härjavõitluse areen, mis on nüüdseks kaubanduskeskuseks muudetud, mille katuselt pidi ümbruskonnale imeline vaade avanema, eriti pimedal ajal. Olin esimese hooga tahtnud sinna minna reede õhtul peale shopingut, aga päriselt olime mõlemad selleks hetkeks nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud. M vaatas kaarti ja arvas, et jalutas Placa de Espanyalt paar päeva tagasi läbi, kui ta üksi linnapeal tiirutas sel ajal, kui ma konverentsil olin. Kuna minu orienteerumisoskusega on  nagu ta on, siis usaldasime M vaistu ja võtsime suuna sinnapoole.

Olime omajagu maad maha jalutanud, kui jõudsime ühe ringikujulise vanema hooneni, mis nägi välja väljaspoolt nagu härjavõitlusareen. Paraku ei olnud tegemist sama hoone ega kohaga, mida olin mõelnud. Võtsime lahti vajalikud äpid telefonist ja avastasime, et olime küll õige tänava peal, aga täpselt vastassuunas liikunud ning Placa de Espanyani oli nüüdseks jäänud kõndida ligi 350 majanumbrit. Konsuleerisime korraks kellaga ja selge oli see, et jõudsime vaid tagasi hotelli jalutada, et võtta oma pagas ja hakata minema lennujaama poole. Eks edaspidi tasub vaistule lisaks kontrollida ka kaardilt GPS-ga, kas ikka liigume õiges suunas. Iseenesest oli jalutada tore ning nägin selliseid tänavaid, kuhu mina veel sattunud polnud. Päeva lõpuks õnnestus meil siiski ka Placa de Espanya ära näha, kui sealt lennujaama mineva bussiga läbi sõtsime, nii et lõpp hea, kõik hea.

Barcelona lennujaam on lihtne ja laupäeva päeval üsna inimtühi, nii et on aega ja ruumi seal ringi vaadata. Enamus söögikohti lennujaamas pakuvad saia ning nö normaalset toitu on raske leida. Kui ühes kohas nägin pasta reklaami, ent sain pettunult teada, et see on vaid külm salat, soovitas teenindaja meil minna veidi eemal asuvasse Mamma Miasse, mis pakkus ka sooja pitsat ja värsket pastat. Arvestades, et Lufthansa pakub siselendudel ka vaid võileibu, tervitasin mõtet värskest pastast meelsasti.

Väravasse jalutasime sujuvalt hetkeks, kui hakati inimesi lennukile laskma. Pikk saba loolkes mööda koridori ega tahtnud kuidagi liikuda. Tuleb välja, et lisaks Tallinna lennujaamale on ka Barcelona üks väheseid kohti, kus inimesi lennukisse lastes kontrollitakse ka lisaks piletile nende kehtivat reisidokumenti. Mulle see tegelikult meeldib ja sellise lisaturvalisuse nimel olen vabalt nõus natuke kauem ootama, et lennukisse pääseda. Olime nii mugavalt oma kotid sättinud pagasikärule, et märkasime napilt enne piletikontrolli käru ära panna ja kotid selga võtta, sest pagasikäruga lennukisse ju ei lasta.

Meie lend kulges sujuvalt üle Prantsuse Alpide. Lennukiaknast avanev vaade oli hingetukstegevalt kaunis. Näha selgeid valgeid lumiseid teravaid mäetippe ahelikuna otse lennuki all, nii piisavalt lähedal, et mäe kumerused ja teravused joonistuvad selgelt välja, kuid nii piisavalt kaugel, et mäed tunduvad aknast vaadates pisikesed ning nende suurus ja võimsus jääb hoomamata, kuid ülevaade on selle eest täielik. Sellised vaated on juba ainuüksi väärt lennureisiks.

Eestlased reisivad palju. Nii kuulis Frankfrdi lennujaamas eesti keelt peaaegu igal sammul. Kuigi meie lend tagasi Tallinna oli ca kolmandiku ulatuses tühi, siis seekord oli lennuk täis Eesti noori, kes üksteisevõidu parvedena koos sädistasid. Sel lennul oli ka üks ägedamaid lennumeeskondi, keda ma kohanud olen. Igati professionaalsed oma töös, ent üks stjuuard oli eriti heatujuline, kes püüdis reisijatele nalja visates selgitada, et on ju laupäeva õhtu ning klaas veini või väike õlu oleks igati omal kohal, eriti arvestades, et see on hinna sees. Kui palusin klaasi vahuveini, avas ta pudeli ning küsis naljatledes, kas jätab kohe terve pudeli meie juurde. Piirdusin siiski esialgu klaasiga.

Arutlesime M-ga, kuidas me lennujaamast koju saame. M on viimasel ajal Uberist vaimustuses ning tegi ettepaneku just Uberiga koju sõita - Tallinki ja Tulikaga võrreldes on hinnavahe umbes kahekordne. Jäin nõusse ja jäime oma tellitud sõidukit ootama. Ma tean, et Uberi juhid ei ole elukutselised, vaid inimesed, kes vabal ajal endale veidi lisa teenivad oma isikliku atuoga ja seetõttu ei tohiks ootused olla ei teenindusele ega kvaliteedile väga kõrged. Sellegipoolest, kui Waze juhatab juhti keerama vasakule ning juht süüdimatult linna poole keerab, ka peale märkust, et tegelikult tulnuks linnast välja keerata, vaid õlgu kehitavalt vabandab, et tegemist pole ju päris GPS-ga, vaid Wazega, eeldaks siiski, et kui juht ei tea, kuhu ta läheb, usaldab ta sõidunavigatsiooni. Pidime juhile mitmel korral kinnitama, et Waze juhised on korrektsed ja soovime siiski koju saada. Taaskord veider kogemus minu jaoks ja edaspidi eelistan siiski tuntud taksofirmasid sõidujagamisele, kui mul just vastupandamatut soovi juhiga pikemasse vestlusse asuda pole.

Jõudsime kergelt lumiste teede vahele oma kodukülla, pime Eestimaa öö meie kohal. Nii mõnus oli astuda üle koduukse ja tunda tuttava kodu lõhna, õdusa koha tunnetust. Maailmas ei ole teist sellist kohta nagu oma kodu!








reede, 20. jaanuar 2017

Vihm tähendab tubaseid tegevusi

Hommikul ärgates olin kuidagi trossis. Ühtepidi hakkas kohale jõudma reisiväsimus ja teisest küljest häiris mind tugev kurguvalu läbi mille iga neelatus oli kõrvuski tunda. Otsisin kaasa võetud väikest ravimikotikest, kuid tulutult ja seega polnud kiiret leevendust ka kuskilt loota. M magas südamerahuga ja kasutasin hetke töö tegemiseks kuniks nälg ei lasknud enam toas istuda.

Valisin Foursquarest välja hommikusöögiks väidetavalt Barcelona parima hommikusöögikoha, Brunch & Cake, kuhu oli meie hotellist umbes kümmekond minutit jalutada. Väljas oli hakanud just värskelt tibutama ning ilmateade lubas vihma terveks päevaks. Kui kohvikuni jõudsime, selgus, et see on pilgeni täis ja parimal juhul saame end registreerida vähemalt pooletunnisesse ootenimekirja. Kuigi ka õues asusid lauad, siis sellise niiskuse ja vihmaga me sinna jääda ei soovinud. Täna oli see hommik, kui mul puudus plaan b.

M oli paar päeva tagasi samas kandis ringi jalutanud ning paari tänava kaugusel kuskil kohvi joonud. Võtsime suuna sama kohviku poole - see oli ehe kohalike kohvik sõbralike ja püüdlike teenindajatega. Ma arvan, et see oli ka esmakordne juhus, kui ma sõin hommikuks teadlikult pitsat. Ilmselt on sellist asja siiski kunagi tudengipõlves ette tulnud, ent teadliku hommikusöögina sellist valikut ma varem teinud pole.

Peale hommikusööki otsustasin läbi astuda ka apteegist. Sattusin pisikesse apteeki, kus oli tohutus koguses farmatseute, kes üksteisevõidu ringi sebisid. Pöördusin esimese poole, kuid ta ei rääkinud inglise keelt ja palus oodata oma kolleegi vabanemist. Hispaanias on huvitav jälgida seda, kuidas teenindajad pidevalt kuskil ringi sebivad ja kui nad oma toimetused on lõpetanud, sh ka omavahelised jutuajamised, alles siis pöördutakse viisakalt kliendi poole. Ma ei ole seda varem palju mujal tajunud, aga siin osatakse kohati panna kannatus päris hästi proovile. Kõigil on aega küllaga. Kui jõudsin järgmise farmatseudini, suutsin talle käte ja kehakeele abil kiiresti selgeks teha, mis mu mure on. Ta kadus hetkeks taharuumi ja naases kurguspreiga, selgitades juurde lihtsalt ja selgelt: "Spray, very good, no pain." Mulle sellest selgitusest piisas ja spreist sai kurgule hea kiire leevendus.

Kuna ilm oli väljas kõike muud kui värskes õhus viibimist soosiv, otsustasime, et täna me väga pikalt ei jaluta. M jalad andsid viimastest päevadest veel tugevasti tänagi tunda. Üks variant mu mõtteis päevaplaaniks oli jalutada Tibidabo mäe otsa, kuid vihmasajuga polnud see kuigi mõistlik. Siis meenus mulle, et olin märkinud ära vaatamisväärsustena ka kaks muuseumi, mille jätsin igaks juhuks halbadeks ilmadeks: akvaariumi ja teadusmuuseumi. Teadusmuuseum CosmoCaixa asub just Tibidabo mäe lähistel ja sinna oleks olnud mõistlik minna üksnes siis, kui olnuks lootust päeva teises pooles veidi paremale ilmale. Samas akvaarium L'Aquarium, väidetavalt Euroopa suurim, asus täpselt teisel pool linna mere ääres ning halva ilma korral oli sealseks lisategevuseks mõte minna lõpuks shoppama. Otsustasime akvaariumi kasuks.

Mu ootused akvaariumile olid kirjelduste järgi üsna suured. Paraku on akvaarium juba omajagu vana ning vajab minu arvates kaasajastamist. Loodud akvaariumid on küll õnneks väga mitmekülgsed ning neid on põnev jälgida. Sattusime muuseumisse just ajal, mil toimus kalade toitmine, nii et mul õnnestus näha, kuidas kaks kaheksajalga omavahel müdistasid ja tundus, et kergelt tülli läksid. Tegin enda jaoks ka avastuse: suuremat osa eksootilistest ja värvilistest põnevatest kaladest on mul õnnestunud oma silmaga näha snorgeldades kas Austraalias, Mehhikos või Maldiividel. See on väga vinge kogemus, kui näed, kuidas värvilised kalad, nagu multikas, sinu ümber uhkelt ringi ujuvad, vaid käega katsutavas kauguses. Seda toredam on tõdeda, et päris looduses on kõik väga sarnane sellele, mida muuseumis läbi akvaariumi klaasseina kogeda saad. Keda ma aga looduses näinud ei ole ja tõesti kohata isiklikult ei soovi, on haid, mida siinses akvaariumis on omajagu. Haide parimaks vaatluseks on loodud akvaariumi sisse kaks klaaskoridori, millest läbi jalutades haid ja raid ning muud suuremad kalad otse su pea kohal ujuvad. Päris äge kogemus.

Akvaariumi lisaekspositsioonina on ehitatud ka väike Antarktika pingviinide ala. Pingviinidega on vist kõigil Eestis kasvanud minu eakaaslastel omaette teema - Lolo ja Pepe on ilmselt paljudele lapsena südamesse kasvanud ja seetõttu on pingviinide päris elus nägemine alati väga rõõmustav sündmus. Eriti vahva oli jälgida, kuidas kaks pisikest pingviini mõnusasti vees üksteise võidu sukeldusid ja taas pinnale tõusid. Istusin pingile pingviinide paremaks jälgimiseks. Minust umbes meetrijagu eemal istus väikest kasvu halli poisipeaga vanem proua, kes mind ühel hetkel kõnetas. Tegemist oli pensioniealise prantslannaga Lõuna-Prantsusmaalt, kes oli tulnud Barcelonasse seljakotirändurina puhkama kaheks nädalaks, millest esimesed neli päeva suutis ta hostelis haiguse tõttu pikali maas olla. Ta imestas mu hea inglise keele üle ning päris, kas Eestis on teiseks riigikeeleks just inglise keel. Sattusime rääkima ka Eesti kliimast ning kuna Eesti on niivõrd lähedal Venemaale, viis proua jutu sinna, imestades, kuidas ja millest Venemaal üldse elatakse, sest niivõrd külmade ilmadega ei ole ju võimalik seal midagi kasvatada. Jagasin talle ka mõned näpunäited mida Barcelonas vaadata ja kuhu minna. Ma olin veidi imestunud tema väga lihtsate küsimuste üle. Ma olen harjunud suhtlema teistsuguste inimestega. Maailm on ikka imelisi üllatusi täis.

GPS näitas akvaariumist välja vaadatud mereäärsesse kaubanduskeskusesse Diagonal Mar'i 6 kilomeetrit. Varasematel päevadel oleks me selle maa ilma mõtlemata jala ette võtnud, aga tänase ilma jaoks olin ma pikemaks jalutuskäiguks ebasobivalt riides. Otsustasime järgi proovida esmakordselt palju kiidetud Barcelona ühistranspordi. Logisin end keset tänavat Barcelona Free Wifisse sisse ja sain Googlest kiirelt ja mugavalt täpsed juhised ühistranspordiga kaubanduskeskusesse minekuks. Ma ei kujutaks tõesti ette enam reisimist ilma interneti abi või äppideta, mis abistavad kiirelt kohtade leidmist ja kohale jõudmist. Hetk hiljem ostsime metroopeatusest piletiautomaadist vajalikud piletid ning minut hiljem olime juba õige metroorongi peal.

Diagonal Mar on kolmel korrusel laiuv kaubanduskeskus, millest kõrgeima korruse moodustavad peamiselt restoranid ja neid on seal tõesti palju - absoluutselt igale maitsele ja igale hinnaklassile. Mitmekümne restorani seast valida kohta, kus varajast õhtust või hilist lõunat süüa, ei olegi esmapilgul väga lihtne. Hispaanias on praegu käimas aasta alguse allhindlused, mis peagi lõppema hakkavad ja see tähendab, et poodides on inimesi omajagu, ent ka valikut on palju ning ahvatlusi omajagu. Kolm tundi kulus mul shoppamisele nagu linnulennul ja siinkohal avaldan tõsist respekti M-le, kes on kõikidel reisidel välja kannatanud minu tundide, vahel ka päevade pikkused poodides kolamised. Tean, et reeglina meesterahvale pole see väga lihtne ja M on selles osas olnud absoluutselt tubli. Pealegi, suudan ma veeta üüratuma aja ka kõige tavalisemates poodides - minu jaoks ei ole mingi probleem võõra riigi toidupoes riiulite vahel tunnike kaupa uudistada ja nii võin ma vahel unustada end poodidesse kokku tundideks.

Õhtu lõpuks olime mõlemad omajagu väsinud ja ligi 9 km hotelli tagasi kõndida ei tulnud absoluutselt kõne alla. Google Maps ja Rome2rio transpordiäpp soovitasid meil minna bussipeale, sõita ca 25 minutit kokku 17 peatust ja seejärel olimegi sisuliselt hotellis. Barcelona ühistransporti on tõesti lihtne ja selge kasutada. Muide, oleme oma jalutamistega kehad juba nii ära harjutanud, et täna tehtud ligi 16 000 sammu ei annagi endast kuidagi tunda ja pigem olin õhtu lõpuks sellest kogusest üllatunud, sest enesetunde järgi arvasin meid jalutanud olevat umbes poole vähem. Nüüd oleks siit hea koht, kust kodus enese liigutamisega jätkata.







neljapäev, 19. jaanuar 2017

Päikese asemel külm kontides

Temperatuur oli kraadi järgi hommikul juba veidi soojem, isegi mõni plusskraad, kuid läbilõikav tuul oli endiselt alles ja taevas oli pilvine. Mul oli siiras hea meel, et olin otsustanud reisile kaasa võtta parka, sest lühikese jopega käimisest on jalgadelt ja tagumikult nahk siiani külmakahjustusega, mis tähendab äärmiselt kuiva, sügelevat punast ja karedat nahka, mis on samal ajal kohutavalt tundlik ning ühtlasi on peaaegu sama tunne nagu kohutava päikesepõletusega, ainult et selle vahega, et huugava kuumuse asemel on nahas sees pidevalt külma tunne. Ma ei oleks mitte kunagi arvanud, et põhjamaa tüdrukuna saan ma Hispaanias naha külmakahjustuse. Külmetuse tagajärjel annab ka kurk veidi tunda ning hommikul oli üldse enesetunne veidi kehvavõitu. Päeva lõpuks küll tunne paranes, kuid asendus tohutu väsimusega.

Terve päeva vältel oli konverentsil kuulda nohust tilkuvaid ninasid ja üksteise järel tulevaid aevastusi. Esimene ühine jutu ülesvõtmise teema oli loomulikult ilm - väidetavalt nii külma ilma kui teisipäeval, pole Barcelonas väga ammu nähtud ning külm oli pugenud niiskusena paljudele kontidesse. Kuigi Vahemereline kliima peaks olema just mõnus ja hea, siis see, mida ma siin hetkel kogen, on kõike muud kui mulle meeltmööda. Mu nahk ei tule sellega siin hetkel kuidagi toime ja olenemata turismipiirkonnast ei räägi kohalikud teenindajad kuigi palju inglise keelt. Ka toodete sildid on eranditult hispaaniakeelsed, mis tähendab, et head toitvat tõhusat kreemi on mul senini olnud poeriiulitelt keeruline leida. Ma lihtsalt ei osanud kodust tulles selliseks kliimaks kuidagi valmistuda.

Teistpidi hakkan vaikselt kohaliku elu-oluga tasapisi adapteeruma. Ümberkaudsed tänavad on juba tuttavaks muutunud ning suudan end üsna kiiresti tuttavates kohtades positsioneerida. Kui Eestis ma tavapäraselt kohvi joon harva, siis siin on minust saanud mõne päevaga kohvijooja. Barcelona on hakanud kuidagi omamaks saama, ent siiani ei suuda ma harjuda nende tohutute rahvamassidega tänaval. Ja praegu on inimesi siin tegelikult veel hõredalt. Eestis on tänaval kõndides normaalselt ruumi ning keegi ei pressi möödaminnes liigselt su personaalsesse tsooni. Olla kaks päeva konverentsil inimestega, kelle isikliku ruumi vajadus on naturaalselt kordades väiksem tüüpilise eestlase omast, ja siis sattuda peatänavale, kus ei ole võimalik rahvamassidest mööduda kedagi riivamata, tekitasid minus soovi jõuda kiiresti hotelli, kus saab segamatult toas korraks hinge tõmmata.

Peale väikest puhkepausi otsustasime M-ga minna õhtustama. Eile soovitas üks itaallane mulle katedraali lähedal turuhoones asuvat Cuines Santa Caterina restorani, mida täna otsustasime järgi proovida. Kuigi olin juba kohalikelt kuulnud, et tüüpiline õhtusöögiaeg algab kella 21st, siis mu aju ei suutnud seda kuidagi ära registreerida. Nii jõudsime restorani kella 19 paiku ja ei saanud esimese hooga aru, miks keegi meid teenindada ei soovi. Veidi hiljem pakkus teenindaja meile võimalust istuda baarileti äärde ja tellida mõningaid tapaseid, sest restorani osa avati õhtusöögiks alles tunni aja pärast ehk kella 20 paiku. Meie jaoks harjumatult hilja. Üldiselt on minu jaoks endiselt keeruline arvestada sellega, et siin kandis (selle all ma mõtlen lisaks Hispaaniale ka Itaaliat ja Prantsusmaad, mida olen ise kogenud, ent ilmselt nii mõndagi riiki veel) pannakse osa kohti ja ärisid päeval kinni ning on teatud tunnid, kus korralikku sööki saada sisuliselt võimalik pole.

Vahepeal oli väljas hakanud tibutama ning tuul veelgi tõusnud. Telekas kajastab ilmateates pilte Hispaania ja Itaalia osadest kus ei olda lumega harjunud, nii et palmipuid katavad lumevaibad. Lubas ju Barcelonassegi esimese hooga teisipäevaks lausa lund, ent seda siin õnneks ei tulnud. Eesolevateks päevadeks lubab aga veelgi tuulisemat ja vihmasemat ilma, mille üle ma ette just ei rõõmusta. Õnneks oleme enamuse Barcelonast jõudnud juba läbi jalutada ja ära näha, nii et homme saame vaadata, kuidas ilm kujuneb ja teha plaane, ka tubasemaid, vastavalt sellele. Pealegi annavad minu jalad veel veidi tunda reisi alguses läbitud ca 70 km ning M jõudis täna järeldusele, et ka ca 120 km jalutamist on lõpuks tema tallad ümmarguseks kulutanud ja lihased pole päris sellise koormusega harjunud. Sellegipoolest oli ta niivõrd armas, et jalutas mulle päeva lõpuks konverentsikeskusesse vastu.

Kulgev konverentsitempo andis mulle võimaluse vahepeal veidi töösse süveneda ja hoolimata kõikuvast wifi ühendusest pidada maha isegi tunniajane Skype videokoosolek. Kuna Taxofoni äpp on praegu minu jaoks tööalaselt kuum teema, siis vaatan ja kuulan huviga kuidas mujal maailmas taksoäpindus toimib. Hispaanias on sõidujagamine teenusepakkumisena keelatud ning kui inimesel, kes seda pakub, puudub taksokindlustus, mis kindlustab ka kaassõitjad, siis õnnetuse korral võib juht kuni 20ks aastaks kinni minna. Samas on siin aktsepteeritud sõidujagamine kulude kahasse jagamise eesmärgil ehk kui juht läheb nagunii kuhugi ja võtab ühtlasi kellegi teise kaasa läbi äpi, siis nende kulude omavaheline jagamine on ok. Siin on ka populaarsed kaks taksoäppi: Hailo ja My Taxi. Viimast ma alla laadida ei saanudki, sest mu telefonis on Eesti sim-kaart ja Play pood sellisel juhul mind jutule ei lase. Hailo allalaadimine oli aga lihtne ja esmapilgul tundus äpp ka täiesti toimivat kuniks ma üritasin päriselt taksot tellida ja pidin selleks tegema endale konto - mida nimekirjas polnud, oli Eesti riigikood ja selleta ei saa sisestada telefoninumbrit. Kehtiva numbrita pole võimalik aga kontot teha. Ka linnarataste laenutussüsteem on ainult kohalikele. Nii ei jäägi turistil muud üle, kui liikuda linnas jala või ühistranspordiga, kui just ei palu kellelgi teisel endale taksot tellida, mis võib osutuda väljaspool kesklinna kohati keeruliseks. Klassikalise turisti jaoks ei pruugi need teemad üldse probleemiks olla, ent külastaja jaoks, kes vajab iseseisvat liikumist, on sellised situatsioonid veidi tüütud küll.

Tulles aga tagasi konverentsipäeva juurde, siis tänane päev oli oluliselt rahulikum võrreldes eilsega. Päev oli veidi lühem ning pehmema tempoga, ka inimesed ise olid esmasest suhtlemisest veidi väsinud ning teistpidi olid juba paljud näod tuttavad, mis tegi kontaktiloomise vähem pingutust nõudvaks. Sellegipoolest on mõned kultuurilised eripärad märkimisväärsed. Kui enamus konverentsikülalistest on pärit Euroopast, siis on ka üksikud mujalt riikidest. Lõunat õnnestus mul süüa koos kahe austraallasega ning enne uue sektsiooni algust sättis mu eile kohatud belglasest gei-sõbra ja minu seljataha end üks hiinlasest tüdruk. Ta püüdis oma ülimalt pehme ja keerulise aktsendiga inglise keelega kuidagi end meile arusaadavaks teha, kuid üsna tulutult. Neiul oli kindel soov belglase käest kätte saada tema meiliaadress, et saata sinna mingit olulist ärilist infot, mille sisust me kumbki lõpuni tegelikult aru ei saanud. Belglane keeras efektiivselt oma pintsaku tasku tagurpidi ja vabandas visiitkaartide otsalõppemise pärast, samal ajal hoolega sättides märkmikku tooli käetoele sedasi, et märkmiku vahel olevad visiitkaardid olid mulle küll selgelt näha, aga mitte hiinlasele. Hiinlane ei jätnud oma jonni ning pistis belglasele nina alla oma telefoni, et too oma meiliaadressi sinna toksiks. Huvitav lähenemine - kiire kontakt veidi ebaselge infoga eesmärgiga kalastada inimeste meiliaadresse ilma enda visiitkaarti andmata. Ilmselt läheb see neiu tagasi koju, lööb seal lauale listi meiliaadressidega ning teenib sellega uhkelt välja eduka ärireisi preemia. Milline info aga belglasele edaspidi laekuma hakkab, seda saab ta imselt veel näha.

Olen saanud ka selgeks selle, et kui reisides reeglina Eestit väga ei teata või suudetakse parimal juhul paarituhande kilomeetrise täpsusega positsioneerida kaardil, siis konverentsikülastajad on veidi teistsugune sihtgrupp ning Eesti ei ole neile nimena võõras. Nii kuulsin eile sujuvalt, kuidas Eesti on suurepärane e-riik ja see edulugu oli paljudele teada, nii et selles suunas on meie turundus edukalt töötanud. Kuulates teiste riikide muresid seoses paindliku tööturu teemadega, tõdesin üha rohkem, kui lihtne meil Eestis tegelikult asju ajada on, ent mida me ise kipume tihti unustama. Meie majandusruum ei ole kuigi konservatiivne ja see annab meile mitmeidki eeliseid, ka hoiakute mõttes. Meil pole tugevaid ja aktiivseid ametiühinguid ilma kelle nõusolekuta mitte keegi lillegi ei liiguta, meie seadusandlus ja maksusüsteem on üpris lihtsa ülesehitusega ja suhteliselt konkreetne ning jälgitav. Ainult meie tööseadusandlus on ehk veidi ajale jalgu jäänud ning paindumatu, kuid sisuliselt kõikide riikide tööseadusandlus on oma loomult pärit industriaalajastust ja see omakorda tähendab, et tänapäeva muutunud maailmas ei toimi enam ilmselt nii mõnigi tol ajal ideaalse või õilsana kehtiv reegel. Muus osas ei tohiks me aga unustada seda, kui kerge meil tegelikult asju ajada ja korraldada on.

Tabasin end korduvalt ka mõttelt milleni olen varemgi jõudnud, kuid mida on aeg-ajalt hea meelde tuletada: ma olen õnnelik inimene - mul on suurepärane töökoht ning tohutult palju võimalusi. Neid inimesi, kes töötavad vahetult koos omanikuga, on üsna vähe. Tihti on organisatsioonides kehtestatud suhtlemiseks meeletu bürokraatia ning selged reeglid kes kellega üldse suhelda tohib, mis teeb asjaajamise oluliselt keerulisemaks. Meie ettevõtetes ei ole suhtlusbarjääre ja nö klassikalisi suhtluse osas käsuliini jälgivaid silotorne. Nii saavad ideed ja info liikuda valehäbita kiiremini õigematesse paikadesse, aidates kaasa parematele tulemustele. See on suur väärtus omaette.





kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Ründa probleemi, hoia inimest

Hommik tervitas mind karge Hispaania talveilmaga. Päike ei olnud veel kõrgele tõusnud ning üks plusskraad tundus omajagu jahedavõitu. Haarasin La Rambla äärest kohvi ja croissanti ning seadsin sammud konverentsikeskusesse. Meie hotellist konverentsile on umbes pool tundi jalutada.

Konverentsipäev oli sisukas, aga väga pikk. Lahkusin hotellist kella 8 ajal ning tagasi tuppa jõudsin alles õhtul peale kella 21, olles umbes 12-tunnisest suhtlemisest rampväsinud. Tugevamad läksid veel õhtul eelnevalt plnaeeritud gaala õhtusöögile, kuhu mina ilmselt lihtsalt laua taha tukkuma jäänud oleksin. Konverentsist endast kirjutan hiljem kunagi kokkuvõtte täiesti eraldi, nagu ma iseendale Amsterdami konverentsi kohta lubanud olen.

Mul on eriline oskus külge tõmmata belglasi või hollandlasi, ent peamiselt siiski belglasi. Nii sattusin ma päeva esimeses pooles kokku läbi ühe Londonlase teise Londonlasega, kes tegelikult oli taaskord belglane. Ka õhtusel vastuvõtul sattusin ühe hollandlase või belglase juurest teise juurde, sekka mõned metropoliidid või ekspatriaadid ja kohalikud. Siitpoolt maailma vaadates on maailm ikka inimeste peopesal - kui palju ja kui lihtne tundub olevat rahvusvahelist karjääri tehes lihtsalt mööda maailma ringi kolida. Sellel kõigel on muidugi ka oma hind.

Kui Amsterdamis oli konverentsi ülesehitus selline, kus paralleelselt toimusid lühikesed sessioonid seitsmes eri ruumis korraga, siis siin paralleelsessioone reeglina polnud. Küll aga oli päev üles ehitatud selliselt, et sai nii kuulata kui aktiivselt osaleda töötubades ja siinkohal oli töötubade osa tõeliselt hea ning sisukas. Viilimiseks kuigivõrd ruumi ei jäetud ja paarikümne inimesega grupis oleks seda ka keerulisem teha. Ausalt öeldes toetas täiel rinnal konverentsil osalemist ka wifi reeglina pidev vabatahtlik lahkumine, mistõttu töö tegemine oli pigem teisejärguline.

Konverentsile registreerides oli võimalik valida kummalegi päevale vaid üks töötuba, kuigi nende kellaajad ei kattunud. Otsustasime koos belglasega päeva lõpus smuugeldada end põneva pealkirjaga töötuppa kuhu meist kumbki end kirja pannud polnud. Kui ruumi uksetaha jõudsime, selgus, et me polnud mitte ainsad sama mõttega. Õnneks lubas korraldaja meil seitsmel lisainimesel siiski sessioonil osaleda ja see oli emotsionaalselt tõeliselt põnev. Kuna läbiviija on hetkel oma teemal (relational intelligence) raamatut kirjutamas, palus ta mitte oma slaididest tehtavaid fotosid sotsiaalmeediasse postitada ning lubas selle eest kõigile osalejatele oma raamatu selle valmimisel saata. Ootan juba põnevusega.

Päeva lõpetuseks oli planeritud sotsialiseerumisüritusena vastuvõtt IESE ärikoolis, mis on Euroopas üks kallimaid. IESE kool asub mäe otsas, kus paar päeva tagasi M-ga jalutasime ning kooli katuselt avaneb imeline vaade Barcelonale. Kui tavaliselt peetakse vastuvõtte just nimelt katuseterrassil, siis harukordselt jaheda ilma tõttu oli meie vastuvõtt kolitud siseruumidesse ja seetõttu jäi meil vaade nautimata. Küll aga jättis kool endast välimuse järgi väga uhke mulje - selle avalikud pinnad nägid välja nagu 4-5 tärni hotelli fuajee. Midagi sootuks teistsugust kui ma harjumuspäraselt ülikoolina ette kujutan. Muide, kogu ürituse peale kohtasin veel vaid ühte eestlast kellega sattusin viimases töögrupis ühe laua taha - Peep Aaviksood EBSist. Kui soomlasi on osalejate hulgas mõned, siis rohkem Baltikumist ega Skandinaaviast mul kedagi kohata õnnestunud pole.

Õhtu lõpuks viisid bussid meid tagasi ülikoolist konverentsikeskuse juurde, kus M mind juba ees ootas. Jalutasime tagasi mööda La Ramblat meie hotelli, astusime läbi toidupoest, haarasime kaasa mõned singid ja ölled ning sättisime end õhtut nautima oma hotelli katuseterrassile. Väike ja armas terrass, meenutas meile mõlemale Vietnami viimase hotelli terrassi Ho Chi Minghi linnas. Kahju vaid, et praegu nii jahedate ilmadega siia sattunud oleme - nädalapäevad tagasi oli siin olnud veel 18 kraadi sooja ja sellise ilmaga olnuks päikeseterrassil juba mõnus olla. Praegu saime värsket õhku ja tervet terrassi vaid meile kahele nautida üksnes soojade talvejopedega.

Sel ajal kui mina konverentsil terve päeva olin, avastas M omaette Barcelona neid kohti, kus me veel käinud pole. Kui minu jalad ja lihased rõõmustasid täna väikese puhkepäeva üle, siis M oli lausa erakordselt tubli, läbides 43 000 sammu ehk 38 km jalgsi. See on erakordne saavutus ja viitsimine!






teisipäev, 17. jaanuar 2017

Montjuici vaatega trimmi

Hommikusöögiks valisin meile kohviku, mida külastavad ilmselgelt kohalikud ja kuhu turist satub pigem harva. Ei mingit inglisekeelset menüüd ega teenindust. Suutsime vitriinist välja valida sobilikud croissantid, käte ja kehakeelega oma soovid selgeks teha ning veidi vanahõngulises, lihtsa sisustusega kohalikke ohtralt täis olevas kohvikus oma hommikusöögi ära nautida.

Meil on Barcelonast läbi käimata veel vaid üksikud soovitatud kohad ja nii valisime Park Güelli, El Ravali ja Montjuici piirkondade vahel. Kuna valitud Mistrali kohvik asus el Ravali linnaosale lähedal, otsustasime alustada sellest ja jätkata Montjuici mäega.

El Raval on üks Barcelona osadest, mis mulle tõesti ei meeldi ja mul on väga hea meel, et me oma hotelli sinna linnaossa ei valinud. Seal on kitsad pimedad tänavad ning ainus kant, kus näeb pigem sisserännanuid. Tänavad on täis värvilisi tõmmu nahaga nii räti kui rätita inimesi, vastavalt sellele ka nende maitsele sobilikke idamaise mekiga söögikohti ning väikeärisid. Päevasel ajal on seal kandis ringi vaadata täiesti ok, aga õhtupimeduses ma seal väga jalutada esmapilgul ei tahaks.

El Ravalist on lihtne sisuliselt otse jalutada veepiirile, mis asub Montjuici mäe jalamil. Samas asub ka Barcelona World Trade Center, kus leidis aset täna õhtune tervitusvastuvõtt ja järgmise kahe päeva konverents, kus osalen. Otse WTC ees on köisraudtee torn, mis liftirikke tõttu on kahjuks suletud ja nii on rannarajoonist võimalik saada Montjuici otsa kas jalutades pika ringi tagasi rannarajooni ja tulles sealt üles köisraudteega või minna kogu tee jalgsi. Ühtki muud alternatiivset ühistransporti WTC juurest sinna minemas ei tundunud olevat. Otsustasime, et täna me ometi nii palju ei jaluta kui viimased kaks päeva. Hommikul ärgates olid mu reielihased nii tundlikud, et mul polnud mingit soovi esimese hooga pikemalt jalutada. Kui lihased soojaks olid kõnnitud, oli lugu muidugi teine. Panin ka hommikul jalga teised papud, et jalgu veidi säästa, mis päeva lõpuks said mõnusalt sisse käidud.

Kui enamus inimesi valiks reeglina mäkke minekuks ühistranspordi ja heal juhul allatulekuks jalgsi variandi, siis tundub, et meile meeldib enda teele seada põnevaid takistusi, mille ületamisest saame siis ise rõõmu tunda. Mõeldud-tehtud. Kolm kilomeetrit mäest üles mööda treppe ja serpentiinseid tänavaid. Mäe tippu jõudes istusin mõnuga pargipingile päikese kätte puhkama - selle hetke iseendale olin täiesti auga välja teeninud. Montjuicilt avanev vaade Barcelonale oli igati kogu seda pingutust väärt. See on imeline vaade, mida sealt on võimalik näha, ühel pool sinine Vahemeri, teisel sisuliselt terve Barcelona linn.

Montjuici ühes servas asub kindlus milleni saab teiselt poolt mäge üles teise köisraudteega. Olime jõudnud just Miramari pargini, kust edasi ei olnud just pikk maa rühkida, ent minu soov oli "suusaliftiga" veidi sõita, sest polnud mul varem õnnestunud seda kogeda. Pealegi avaneb selle kabiinist linnale absoluutselt nauditav vaade. Montuici otsa viivad kaks erinevat köisraudteed: üks rannast, mis on selline, kuhu pannakse ühte kabiini palju inimesi, ning teine teispoolt linna klassikaliste suusalifti kabiinidega, mida saad nautida täies privaatsuses. Suusalifti variant on minu hinnangul oluliselt mõnusam, praktilisem, aga ka hinnalt tegelikult soodsam, sest viib see välja kindluseni, samas kui teine toob üksnes mäe otsa, kust edasi minna on veel omajagu maad.

Montjuici kindlus on kunagi ehitatud kaitsmaks linna sõjalise tegevuse eest. Algselt oli tugev valve olemas maismaa poole, kuid sattudes salavaritsuse ohvriks mere poolt, tuli ka see suund kindlustada. Täna on see lihtsalt keskaegne kindlus, mille otsast ja piiretelt avaneb ümbruskonnale imeline vaade. Ka on see koht, kus II MS ajal, 1940. aastal, napilt peale Hispaania kodusõja lõppu hukati katalani president Lluis Companys, mis jäi ka 1975. aastani kestnud diktaatorluse ajastusse. Täna on veider mõelda, et sellised asjad on olnud siinsamas ja niivõrd hiljuti. Reisides saab ajalugu hoopis teise meki ja tunnetuse.

Jalutasine Montjuici otsast alla sooviga lõpuks saada kuskilt korralik lõunasöök, sest kell oli saanud juba neli ning hommikuse paari croissanti peal enam pikalt edasi tiksuda polnud võimalik. Kuna konverentsi eelüritusena oli kavasse pandud väike õhjtune sotsialiseerimisüritus, oli mõistlik meil leida söögikoht WTC lähedal sadamaalal. Seadsime sammud Maremagnumi ostukeskusesse. Nojah, kui söögikohad ka lahti olid, siis olid need enamasti inimtühjad, sest sellisel kellaajal söövad Hispaanias vaid turistid. Kohalikel on harjumus lõunat süüa enne kella 14 ning õhtust umbes 21 ajal - need on kombed, mis on jäänud kultuuri harjumuslikult sisse ajast, mil inimesed tegid päikese käes füüsilist tööd ja seetõttu peeti diestat 14-st 16ni, mil päike oli kõige kuumem, mis omakorda lükkas õhtusöögi üpris hilisele ajale. Täna enam siestat ei peeta, küll aga on traditsioonid säilinud.

Valisime lõpuks välja Baritimo restorani, mille terrassilt avanes otse vaade sadamale. Ah, kui mõnus ja kaunis oleks seal terrassil istuda päikselise sooja ilmaga! Tänane ilm oli aga oluliselt jahedam eilsest - ilm oli küll päikseline, kuid õues oli tekkinud karge jäine tuul, mis tasapisi kontidesse puges. Istusime küll akna all siseruumides, ent tunne oli, nagu koguaeg läheks jahedamaks. Toit, mida seal kogesime, oli absoluutselt nauditav ja annab taas tunnistust sellest, et ka inimtühjas kohas TripAdvisori kleeps uksel on selge kvaliteedimärk. Kui söögikorra lõpuks M oma espressot ja mina rohelist teed nautisin, üllatas kelner meid maja kulul jookidega, valides M-le soojendatud klaasis brändi ja mulle apelsinikoorega kohaliku Cointreau. See oli niivõrd meeldiv ootamatu žest. Kelner oli oma valikuga pannud vägagi täppi ning teenis oma tipi auga välja. Muide, huvitav on ka see, et kui muidu kiputakse mind reisidel pidama venelaseks, siis Kesk-Euroopas, Skandinaavias ja siinpoolkandis hoopis välimuse järgi rootslaseks või vähemasti skandinaavlaseks, keele kõla järgi soomlaseks. Eestist onvähesed kuulnud.

Õhtu hakul saatsin M hotelli ära ja seadsin oma sammud WTC poole sotsialiseerimisüritusele. Kuigi olin ajakavast lugenud vastuvõtu asukohta, ei suutnud ma seda eelnevalt päris täpselt kusagilt tuvastada. WTC juurde jõudes märkasin kohe konverentsi silti, kuid seal ei paistnud ühtki hingelist olevat. Konverentsilaudade juurest leidsin ühe mehe, kes paika valmis sättis ja väga püüdlikult mulle inglise keeles seletas, et siin saab toimuma homne üritus, ent tänasest vastuvõtust polnud tal aimugi, osates juhatada mind vaid kõrvalhoonesse, kus olid täna ülikoolide töötoad olnud. Kõrvalhoone vastuvõtulaua tädi vastas mu küsimusele soravas hispaania keeles, millest ma sõnagi aru ei saanud. Nähes mu hämmelduses nägu, kordas ta end uuesti. Lõpuks panin pildi kokku, et ta saatis mind uksest välja ja trepist üles. Seal nägin vaid ekraane, mis teadvustasid mulle, et tunnike tagasi olid lõppenud töötoad. Ei ühtki hingelist. Koridori lõpus kuulsin vaid üht naisterahvast telefoniga rääkimas. Mnjah. Kui nii, siis nii. Ei suuda ma seda kohta kuidagi leida, kus tervistusvastuvõtt peaks toimuma.

Nõjatusin korraks rõduservale ja nautisin õhtuhämaruse vaadet merele ning Montjuicile. Olin just jõudnud M-le saata sõnumi, et ma ei suuda õiget kohta hoolimata pingutustest leida ja tulen tagasi hotelli, mispeale M mulle helistas. Olin seadnud sammud üle galerii minekuks, kui äkki jäin poolelt sõnalt vait - otse mu ees oli klaasseintega kuubik, milles viisakamates riietes inimesed cavat jõid ja omavahel juttu rääkisid, nende seljatagant paistmas konverentsi logo. Puhtjuhuslikult olin leidnud üles täpselt õige koha.

Ma pean end üldiselt heaks suhtlejaks, kuid sellised üritused panevad mind alati ennast ületama, sest eestlaslikult tagasihoidlikuna ei kipu ma minema ja suruma end sujuvalt suvalisse seltskonda. Pigem meeldib mulle alguses teisi veidi kõrvalt vaadata, siis lähemalt kuulata ja alles seejärel mõnusalt vestlusesse langeda. Otsisin vaba laua ja asusin ümbrust silmitsema. Minutike hiljem oli minu juurde jõudnud korraldaja bulgaarlasest personalijuht. Kui see proua vaikselt oma kolleegide juurde tagasi liikus ja mind taas üksi jättis, ei jõudnud ma telefoniga veel wifissegi logida, kui mu lauaga liitusid kaks keskealist prouat Suurbritannia ülikoolist. Enne kui jõudsin vastata nende küsimusele millega meie ettevõtted tegelevad, kaaperdas kogu laua vestluse sinna sekund varem jõudnud ülikoolis töötav hispaanlanna. Vau, nii lihtsalt see sotsialiseerumine siis käibki - päike mõjutab ilmselgelt inimeste temperamenti ja isiklikku tsooni. Mida soojem kliima, seda vähem sekundeid läheb vaja kellegagi jutu alustamiseks.

Hispaanlane saatis mind hiljem ka mööda La Ramblat üles Plaza de Catalunyani välja, kust jäi me hotelli veel vaid paarsada meetrit jalutada. Ta tutvustas mulle jalutades sujuvalt Barcelona ajalugu, ümberkaudseid vaatamisväärsusi ja olulisemaid fakte. Näiteks oli La Rambla kunagi olnud osa pentagonikujulisest linnamüürist, mis maailmanäituse jaoks maha lõhuti, et linnas rohkem ruumi oleks, aga ka seda, et ooperiteater põles 1990. aastal maani maha ja täna on see identne replika, ent tal on õnnestunud kunagi käia ka originaalteateris. Oma lapsepõlve teeis ta otsevaatega La Sagrada Familiale, millest 15-aastasena tegi ta kaks korda päevas terve aasta La Sagrada Familiast foto, mis on tal pakina siiani paberkandjal olemas, kuid mida ei ole ta jõudnud sisse skaneerida, et pildi ajatelge tekitada. Kusjuures, ma arvan, et sellist fotoseeriat 1990-date algusest vaadata oleks täna vägagi põnev ja sellist vaadet õnnestub oma magamistoa aknast näha vaid üksikutel.

Lonely Planet märgib jaanuarikuiseks ainsaks suuremaks sündmuseks Barcelonas Festes dels Tres Tombs hobustega paraadi, mis peaks toimuma umbes 17. jaanuari paiku ehk täna. Olin unustanud eelnevalt googeldada, kas ja kus midagi toimub. Hiljem kuulsin M-lt, et teel tagasi hotelli oli ta meie tänavale jõudes avastanud, et tänav on politsei poolt suletud ja sattunud peale suurele politseile pühendatud paraadile. Ilmselt oli tegemist mingi teise üritusega, sest Google väidab mulle, et nimetatud festival peaks aset leidma sel aastal eesoleval laupäeval ehk siis meil ei õnnestu ilmselt seda siiski paraku näha.

Hotelli tagasi jõudes tundsin, et olenemata taaskord pikast päevast, ei ole ma sugugi väsinud. Nii otsustasime M-ga veel veidi ümberkaudsetel tänavatel ringi jalutada. Öine Barcelona on hoopis teistsugune kui päevane. Veider, kuidas silm märkab samades kohtades päevavalguse muutudes täiesti erinevaid asju. Kuna poed on siin kaua lahti, nagu Eestiski, ent mitte niivõrd ostukeskustena, vaid väiksemate butiikidena, otsustasime paarist kohast sujuvalt ka läbi astuda. Olen jupp aega mõelnud uute korralike päikseprillide soetamisele, sest eelmised, mis sai 7 aastat tagasi Austraaliast muretsetud, on hakanud vaikselt ajapikku ära väsima. Sattusime puhtjuhuslikult Carolina Lemke prillipoodi ja otseloomulikult oli seal hooajavahetuse allahindlus, nii et koju saan kaasa tuua tükikese mälestust Barcelona päikesest prillide näol.

Õhtu lõpuks avastasin juhuslikult, et 30 000 sammust lahutab meid tänagi vaid mõnisada sammu. Otsustasime kvartalile veel ühe tiiru peale teha, astuda läbi vastasolevast väiksest supermarketist, kus varsti juba nagu omad oleme ning siis rahulikult õhtule jääda. Jalad ei olegi täna sugugi väsinud, kuigi lihased annavad tunda just treppidest üles-alla käimise pärast. Küll aga on jalgade nahale liiga teinud teksadest läbi tulnud külm tuul ja kolme päevane pikk kõndimine hõõrunud ära sellised kohad jalgadel, mille hõõrdumisvõimekusest mul aimugi polnud, eesotsas põlveõndlate ja teksade siseõmbluste kohtadelt. Ah sellest siis sportlased räägivadki, kui nad maratone lõpetavad, et riided hõõruvad valusaks ka sellised kohad, millest aimugi pole. Arvestades, et homme olen terve pika päeva konverentsil, siis peaks keha veidi puhata saama. Igal juhul on need kolm päeva olnud üsna korrliku trenni eest ja üles-alla käimisega saab ehk kiiretsi niimoodi tagumikugi trimmi.






esmaspäev, 16. jaanuar 2017

La Sagrada Familia - võrreldamatult võimalik pühakoda

Eile märkasin Starbucksi kohvikut üpris meie hotelli lähedal ning otsistasin hommikusöögiks sammud just sinna seada. Kui jõudsime kohviku ukseni, selgus, et seal on kapitaalremont ning pidime leidma mõne teise võimaluse. Õnneks asus kõrvalruumides täpselt sobilik ehthispaanialik veidi hipsterliku hõnguga hommikusöögikoht La Esquina. Tankisime end seal päevaks mõnusalt täis, nii et alles millalgi pärastlõunal tekkis väike vajadus sooja joogi ja koogi järele ja alles hilisõhtul mõte õhtusöögist.

Tänase päevaplaani eesmärgiks olin võtnud Gaudi tuntuima teose La Sagrada Familia kiriku. Kui maailma eri paigus oleme pühakodasid näinud mitmeid, siis La Sagrada Familiale ei ole ma seni väärilist konkurenti veel kohanud. See on uskumatu detailsus, kunst, läbimõeldus, fantaasia ja värvidemäng peidetud kihilisusesse, mida ei ole naljalt võimalik võrrelda millegi muuga. Gaudi teadis, et ta ei näe ise kiriku lõplikku valmimist ja nii tegi ta otsuse horisontaalse ehituse asemel jupitada kiriku ehitus vertikaalseks, mis andis võimaluse kiriku osaliseks kasutuselevõtuks juba ca sada aastat tagasi. Gaudil endal õnnestus näha vaid esimese kirikutorni ehitust, enne kui ta õnnetult trammiõnnetuses surma sai, ent torne ja kirikut ehitatakse jupiti siiani ning plaan on see lõplikult valmis saada 2026. aastaks, mil on Gaudi 100. surma-aastapäev.

Kõik muu, mida ma seni olen Gaudi arhitektuurilisest loomingust näinud, kahvatub tõsiselt La Sagrada Familia kõrval. Gaudil on olnud ilmselge respekt looduse vastu, püüdes pikkida loodusest pärinevaid detaile nii selgelt ja samas peidetult pühakoja ehitusse, unustamata olulisemaid piiblitegelasi ja usundeid, sidudes neid nii sujuvalt ja fantaasiarikalt kaunilt üheks tervikuks. Kui La Sagrada Familia on ka olnud läbi aegade poolik, ei saaks sellest tegelikult aru seda teadmata. Ma loodan, et kunagi õnnestub mul näha seda kirikut ka lõplikult valmis kujul.

Kui olime mööda Barcelona alleedega ääristatud tänavaid, millel päike peitusemängu meiega mängis, kirikuni jõudnud, ei pidanud ma M-i kaks korda veenma, et just sellesse kirikusse võiksime sisenemiseks pileti soetada, olgugi, et M sõnutsi oli ta eile saanud tõsise kultuuri üledoosi. Seistes piletisappa, jagas kohalik töötaja meile flaieri, millega soovitati pilet soetada hoopis internetist, kus see pidi lisaks mugavusele ka soodsam olema. Isegi piletiostusappa oli selleks spetsiaalselt wifi paigaldatud, et turistide elu lihtsamaks teha. Mina oma telefoniga küll wifisse sisse ei saanudki, kuid hetkeks, mil jõudsime piletisabast kassani, oli M oma telefoniga jõudnud just virtuaalses keskkonnas täispileti ostmiseni koos audiogiidi ja tornikülastusega.

La Sagrada Familias on võimalik külastada kahte torni, millest avaneb vaade linnale, kuid pileti ostmisel tuleb teha oma valik kumba poolt linnast sa näha soovid ja mõlemat torni külastada ei ole võimalik. Mängisime sisuliselt lotot ja valisime ühe. Tornis viib lift 65 meetri kõrgusele, kuid alla tuleb sealt tulla mööda kitsast kivitreppi, milles laiaõlgsetel mugavuse mõttes on mõistlik külg ees alla tulla. Edasi läheb trepp kümneid meetreid vahtrapuu "nina" langemisest inspireerituna spiraalselt otse alla. Tornist avanev põgus vaade linnale on igal juhul väärt seda emotsiooni. Barcelona külje all kaigub väike mägi ning Gaudil oli kirikut planeerides põhimõte, et inimene ei või loodusest võimsam olla - nii on planeeritud ka kiriku kõrgeima torni tipp saama küll Barcelona kõrgeimaks hooneks, kuid jääma napilt alla linnaservas peituva mäe kõrgusele. Muide, piletitulu on planeeritud finantseerimaks kiriku lõpuni ehitust ehk algse mõtte kohaselt on see kirik inimestelt inimestele.

Inspireerituna mõnusast päikesepaistest otsustasime peale La Sagrada Familia ja L'Eixample piirkonnaga tutvumist võtta ette järgmise Barcelona linnaosa - Pedralbese. Sinna oli jaluada umbes 6 km, kuigi metrooga oleks olnud vaid otse mõni peatus sõita. Kui eile tegime 24 tuhat sammu, siis väike iseendaga võistlus oli täna seda kogust veidi ületada, kuigi jalad andsid endast juba varakult tunda ja mitte niivõrd esmalt väsimusest, kuivõrd kõikvõimalikest muudest ootamatutest kohtadest, eesotsas suure varba küüne tundlikuks muutumisega. No lihtsalt ei ole harjunud mitu päeva järjest paarkümmend kilomeetrit jalutama. Olgu etteruttavalt öeldud, et hotelli lõpuks tagasi jõudes oli M sammulugejal ees 30 000 sammu, ent mul ca 700 sammu vähem, olgugi et olime terve päeva koos veetnud. See on meie igipõline vaidlus, kas tema sammulugeja valetab, olenemata mõlema sammulugeja koos testimisest - ilmselt teeb M oma samme kuidagi teisiti, et tal päevaga alati sama marsruuti läbides kuni tuhatkond sammu rohkem on kui mul. Igal juhul ei lubanud mu südametunnistus päeva lõpetada alla 30 000 sammu ja nii läksin ma veel üksi paari ümbruskonnas olevasse poekesse õhtul oma järelejäänud mõndasadat sammu tegema, et ilus number ja ligi 25 km siiski täis tuleks. Mu väsimusaste oli aga nii märkimisväärselt suur, et olenemata headest soodukatest ei suutnud ma mitte midagi endalegi üllatusena shopata.

Risti läbi Barcelona läheb lai diagonaalavenüü, mida mööda on lihtne jõuda ühest sihtpunktist teise. Selle äärde jäävad nii suuremad ärihooned kui ka Barcelona haigla, nii et siinkandis turisti kuigipalju ei märganud, pigem kohalikke tööinimesi. Mida üldse Barcelona tänavatel pigem tähele paneb, on palju suitsetajaid, suures koguses rollereid ja politseinikke ning olematul hulgal pagulasi ja kerjuseid. See viimane on lausa nii märkimisväärne, et arvestades praegust olukorda pagulaspoliitikas Euroopas ja Hispaania väidetavalt ülikõrget töötuse määra, lausa imekspandav.

Umbes poolel teel meie sihtpukti märkasin äkki, kuidas meie ees teed ületanud naine, telefon kõrva ääres, äkki tagasi pöördub. Pead paremale keerates märkasime tohutult paksu musta suitsu ja kõrgeid leeke tänava ääres ägedalt põlevast suurest prügikonteinerist tõusmas. Telefoniga naisterahvas oli sinna just päästeameti kutsunud. Vaid loetud sekundid hiljem olid kohal motoolitseinikud, kes liikluse ümber korraldasid ja inimesed põlevast konteinerist eemale hoidsid. Umbes minutit-paar hiljem laekus ka tuletõrje, kes vaid mõnekümne sekundiga ka vahepeal tuld võtnud teise konteineri kustutas. Päästjad kontrollisid üle konteinerite lähedal asuva tsikli ja auto ning puud ja postid kuivõrd kuumaks need olid jõudnud minna ning ohutuse mõttes kastsid ka need veega märjaks. Kogu actioni algusest oli möödunud alla viie minuti, kui kõik juba lõpule sai. Barcelona politsei ja pääste toimib tõeliselt kiiresti ja sujuvalt.

Pedralbese linnaosa tipneb künkaga (meie mõistes mäega), millele on ehitatud vaatega linnale villad vaheldumisi roheliste parkidega. Seal tänavail ringi jalutades märkasime kohe, et olime tüüpilisest turistipiirkonnast sattunud eemale elamupiirkonda, rohkem selline meie Kakumäe või Viimsi kant. Tee mäe otsa võttis vahepeal omajagu hingeldama ning naha märjaks, kuid me ei olnud kumbki nõus alla andma ei tempos ega sihtpunktis. Kui üsna mäe nõlvale jõudes ootasid ees veel mõnikümmend trepiastet, polnud muud teha, kui kergelt irooniliselt naeratades neist üles rühkida, M kõrval õhutamas tempo lisamiseks. Pedralbese tänavaid mööda jalutades oli mul tunne nagu oleksime sattunud Kesk-Itaaliasse. Kuidagi nii tuttav oli see arhitektuur, see loodus, aga ka tänavamüürile toetuv suudlev noorpaar. Milline romantika päikeseloojangus!

M hakkas mulle varakult sisendama soovi leida õhtusöögiks mõni sobilik paik. Tema ei ole söögi osas nii valiv kui mina. Õigemini, minu soov on tarbida korralikku ja kvaliteetset toitu, mitte üksnes saia ja kiirtoitu. Jalutasime mööda tänavaid me hotelli suunas, kuid diagonaalavenüü kommertskvartalis leidus tänavaäärseid söögikohti vähe ja mul polnud mingit viitsimist oma praktiliselt tühja akuga telefoni veenma hakata mobiilse interneti toimimises, et leida mõni ablas söögikoht populaarsete äppide abiga. Mõned asjad võiksid ju ometi toimida ka kõhutunde najal, eriti kui kõht on tühi.

Enamus söögikohti, millest me möödusime, olid sisuliselt inimtühjad, olenemata õhtusest kellaajast. Minu loogika järgi võiks 7-8 ajal õhtul olla kell juba selline, mis tähistab õhtusöögi aega, kuid enamik kohti nägid välja sellised, et nad alles hakkavad tasapisi õhtusöögiks valmistuma. Millal siis kohalikud väljas õhtustavad? Jõudsime lõpuks meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel asuvasse Placa de Universitati väljakule, mille äärest valisime välja ühe restorani. Tänavanurgal menüüd silmitsedes tundus meile justkui piisavalt valikut olevat, ent lauda maha istudes täpsemalt vaatama hakates olid menüüs sisuliselt vaid tapased. Tapas on puhas Hispaania värk, sisuliselt taldrik ühelaadse suupistega, ja iseenesest oli üks minu soove kindlasti reisil ära proovida tapasevalik. Kuna menüüs üks selline kombo just oligi, otsustasime selle kasuks. Esmalt toodi lauda meile tomatikastmega sai, veidi serrano-laadset sinki ja tomativiilud kerge lihaga. Imestasime selle niivõrd väikese portsu üle, arvestades menüü hinda ja mõtlesime, et oleme klassikalise turisti tünga saanud. Meie laua juures olevast aknast paistis teispool tänavat sushi kaasaostukoht, millest mõlemad kõva häälega tasapisi unistama hakkasime. Peagi jõudsid lauda kartulisektorid kastmetega ja küpsetatud rohelised piprad. Meie positiivseks üllatuseks laekusid lõpuks lauda veel kaks rooga, küpsetatud kuningkrevetid ning mereannitaldrik. Kui me kõige sellega lõpetanud olime, oli unistus suhsist mõtteist pühitud kui võluväel ja kõht vägagi mõistlikult täis.

Lõpuks hotelli tagasi jõude solime mõlemad nii väsinud, et algne unistus väikesest veinist oliivide ja singiga, jäigi vaid unistuseks. Uni võtab hoolega võimust, lastes pikast jalutamisest kurnatud keha auga väljateenitud puhkusele.











pühapäev, 15. jaanuar 2017

24 tuhat sammu Barcelonat

Magasime hommikul mõnuga kauem. Ikkagi ju pühapäev. Kuna me hotellist hommikusööki ei võtnud, polnud ka otsest põhjust ennast enne kella 11 üles ajada. Pealegi on meie hotelli vastas Foursquare järgi üpris kõrgelt hinnatud Costa Cafe kohvik, kus päeva alustasime värske croissanti ja maitsva kohvijoogiga. Tõesti, tundsin end nagu Hollywoodi filmis. Tõeliselt mõnus.

Mida rohkem suurlinnu külastada, seda sarnasemaks nad omavahel muutuvad. Kõndisime päeva lõpuks maha 18,5 km, nii et jalatallad olid ümmargused ja alaselg andis endast väsimusest hoolega tunda. Barcelona on ilus linn. Siin on kõigile midagi. Ühest küljest meenutab Barcelona mulle veidi Miamit, teisets küljest Itaaliat, millele on muidugi olemas mõlema puhul ka loogiline selgitus, arvestades nii kultuurilist tausta kui asukohta.

Tänane ilm soosis igati mõnusat jalutuskäiku. Väljas oli särav päikesepaiste ja 12 kraadi sooja. Päikseprillid olin muidugi koju unustanud, aga uusi osta, hoolimata käimasolevatest allahindlustest, polnud pühapäeval kuskilt, sest kõik poed olid suletud. Päeva lõpuks avastasime rannaäärsest rajoonist küll ühe suurema ostukeskuse, mis on avatud kõik päevad aastas ja söögikohad selles lausa kella kaheni öösel, ent siis oli juba päike loojunud ning meie jalad andsid endast juba piisavalt tunda, et mitte minna veel kuhugi shoppama. Muidugi, mingi päev tahaks ma sealt keskusest sujuvalt läbi jalutada korra...

Kui Barcelonas on aega vähe, siis on mõned kohad ilma mille nägemiseta sa pole justkui Barcelonas käinudki. Üks neist on jalakäijate peatänav La Rambla. Hoolimata madalhooajast oli see lai tänav omajagu inimesi täis, kuid sellist tunglemist, nagu turismi tipphooajal, õnneks polnud. La Rambla algus asub meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel ja see tänav viib otse välja mere äärde, olles ääristatud kõikvõimalike turistipoodide, kaheldava väärtusega söögikohtade, hotellide ja muude äridega, aga ka rahvuslik teater jääb sinna äärde. See on ka kant, kus hoiatatakse kõige enam taskuvaraste eest, mistõttu on mõistlik linnapeale minnes jätta dokumendid hotelli seifi, hoida rahad ja kaardid erinevates taskutes ning hoida ka oma asjadel pidevalt silm peal.

Mulle on alati meeldinud Lonely Planeti raamatutes soovituslikud jalutuskäigu marsruudid, kui need ära toodud on. Nii me läbisime esmalt La Rambla ja gooti kvartali, hiljem vanalinna La Riberaga ning pimeda saabudes Barcelonata koos vahemereäärse alaga. M tundis korraks muret, kui me päevaga jalutame läbi juba pool Barcelonat, mida me siis ülejäänud päevadel teeme. Juhuks, kui see mure peaks tõesti olema, siis pakub Lonely Planet välja ka alternatiivse lahendina lähilinnade ühepäevareisid, kuid eks me näe, kas me selleni jõuame. Üldiselt on aeg näidanud, et meil on omadus esimesel päeval end üle jalutada ehk siis võtta justkui viimast, nii et jalad tuld löövad.

Kui hotelli planeerisime Barcelonasse, siis üks, mille järgi vaatasin, oli see, et asukoht oleks ühtpidi kesklinnas, teistpidi konverentsikeskusest mitte liiga kaugel ja väga lihtsalt sinna mindav. Alternatiivina rõõmustasin selle üle, kui märkasin kaardil hotelli lähedal avalikke linnarataste laenutuspunkte, mida tõesti on linnapeal väga tihedasti näha. Paraku selgus täna väikse googeldamise tulemusena, et Hispaanias on transpordile sätestatud väga karmid tingimused ja konkurentsi võetakse äärmiselt tõsiselt. Et mitte kaotada kohalike rattalaenutuste eelist ja luua neile konkurentsi linnarataste näol, saavad linnarattaid laenutada üksnes kohalikud aastase lepinguga. Seadusandluse karmid piirangud on ka põhjuseks, miks Hispaanias on Uber keelatud ning linnapildis on näha vaid ühtseid kollase-mustaga taksosid. Kui nii, siis tuleb siiski jalgadele valu anda ja kondimootorit kasutada. Kuigi Barcelonas on väidetavalt väga hea ühistranspordi ühendus, siis kesklinnas ringi liikudes jõuab mitmetesse paikadesse jalgsi reeglina kiiremini.

Barcelona arhitektuur on väga mitmekülgne ja kahtlemata on tuntuim linnapildi mõjutaja Gaudi, kelle loodut kohtab kesklinnas palju. Hispaanlased on osanud seostada suurepäraselt vana ja uue kõrvuti - nii seisavad koos 1. sajandist enne Kristust pärit akvedukt ja erinevate piltidega kahhelplaatidest loodud mosaiik suudlevate nägudega, milleni jõudsime juhuslikult ja alles kaugemalt pilti tegema hakates taipasin, mida mosaiik tähistab. Kuskil iidsete hoonete vahel ringi jalutades astus me juurde äkki kaameraga ajakirjanik, kes tegi lugu mingi turismilehe või portaali jaoks ja palus lühikest kommentaari mida reisimine minu jaoks tähendab, esmalt kaamerasse öelda mu emakeeles ja hiljem neile selgitada, mida ma päriselt ütlesin. Sain sekundiks kümme korda kuulsamaks ja ilmselt ei näe seda lõiku ma ise ega keegi mu tuttavaist kunagi.

Mulle on alati meeldinud väikesed kunstiturud, mis seatakse üles suurlinnade jõekallastele või väikestele platsidele vanalinnas. Mul on kuskilt tekkinud unistus kunagi meile koju ühest sellisest kohast ka sobilik maal osta, kuid see päris õige pilt pole nii muuseas möödaminnes minuni veel jõudnud. Täna sattusime juhuslikult ühele sellisele pisikesele platsile, kus toimub iga nädalavahetus kunstnike tööde müük ning valikut on seal palju ja igale maitsele. Sarnaseid müüke, ka muudes kategooriates, toimub nädalavahetustel mujalgi ja reeglina korjatakse need kokku kuskil 2-3 ajal pärastlõunal. Nii sattusime juhuslikult ka teisele väljakule, kus pakuti numismaatikutele kõikvõimalikke münte ja rahatähti.

Barcelonas on lihtne saada tõsist kultuuri üledoosi. Kui ei satu just mõne kunstipakkuja juurde, on võimalik tänaval kohata mitmel pool mõnda muusikut, taidlejat või muud kultuurse tegevusega toimetavat isikut. Kui oma käike hästi ja teadlikult ajastada, on võimalik ka mitmetesse asutustesse ilma piletita sisse pääseda. Traditsiooniliselt on muuseumides tausta iga kuu esimene pühapäev, kuid nii mõneski kirikus ja muuseumis on lisaks sellele reeglina pühapäeviti mingid ajavahemikud tasuta sissepääsuks. Pablo Picasso on kunstnik, kelle üle ollakse Barcelonas umbes sama uhked kui Gaudi üle. Kui Flordias külastasime Salvador Dali muuseumi, siis mõtlesin vargsi, et Barcelonas oleks patt külastamata jätta Picasso muuseum. Ma pole küll suuremat sorti kunstifänn, aga mõned asjad on sellised, mida ilmtingimata tuleb oma silmaga näha, kui need juba käeulatuses on.

Sattusime Picasso muuseumi juurde poole kolme ajal pärastlõunal. Muuseumi hinnakirja lähemalt uurides selgus, et igal pühapäeval on kell 15-19 kõigile tasuta sissepääs. Tänavale oli tekkinud juba märkimisväärne saba, kuid see liikus kiiresti ja 20 minutit hiljem olime oma tasuta pääsmed kätte saanud, et oodata veel paarkümmend minutit kuniks muuseumisse sisse pääsesime. Picasso arengu jälgimine läbi tema maalide, mille kogu on Barcelona muuseumis imetlusväärselt ja erakordselt suur, on põnev. Olgugi, et tema stiil on ajas omajagu muutunud, mõjutatuna asukohtadest ja inimestest, kellega ta sel hetkel on rohkem lävinud, kajastab teemadevalik ka omajagu seda, milline oli elu tol ajal tema ümber. Kui on osa inimesi, kellele ei meeldi pildistamine, siis mulle tundub, et Picasso õde polnud suurem asi maalifänn, sest galeriis olevatel piltidel oli Picasso teda kajastanud reeglina seljaga või küljega ja ilma näota. Teistpidi jooksid Picasso maalidesse sisse alasti inimesed ühe-, kahe- ja mitmekaupa, mis ilmselt ajastut arvestades oli ka pigem tavapärane. Täna ma vataan neid pilte hoopis teise pilguga kui kunagi kunstiajaloo tunnis neid pähe tuupides ja meeleheitlikult meelde püüda jättes. Kui palju lihtsam oleks olnud siis kunstnikke meelde jätta, kui oleks saanud külastada selliseid muuseume nagu täna. Ah, võibolla oleks ma hakanud siis kunsti rohkemgi armastama!

Barcelona on vahemereäärne linn, mis tähendab, et kui kuskil mereande nautida, võiks üks nendest ideaalsetest kohtadest olla just siin. Passage del Borni juurde jõudes oli ilmselgelt käes meie jaoks teise söögikorra aeg. Olime ennist möödunud ühest soovitatud restoranist, kuid see oli pilgeni rahvast täis. Teise söögikoha ukseesise ummistasid kohalikud selle ees kambakesi koos jutustades, mis tundub olevat üldse siinse kultuuri osa. Meie jaoks on ka veider näha keset jaanuarikuud inimesi istumas ja einestamas väliterrassidel, sest meie kliimas ei tuleks see reeglina kõne alla. Muidugi, siin on ka tänavapildis mandariinipuudel alles mandariinid lopsakalt peal. Jalutasime veidi veel ringi ning jõudsime lõpuks Casa Delfini restorani. Kuna olin kindlalt otsustanud mereande proovida, tellisin tuunikala, mida serveeriti avokaado-tomati salsa ning magusa tomatikastmega. Ausalt, ma ei ole parema maitsekooslusega tuunikala steiki kunagi saanud. See oli midagi tõeliselt imelist ja absoluutselt nauditavat.

Kohe Borni kultuurikeskuse taga asub Ciutadella park, mis peidab endas Kataloonia parlamenti. Üldiselt on kataloonid oma eraldiseisva kultuuri üle väga uhked ja nii on kõikides avalikes kohtades sildid alati kakskeelsed - hispaania ja katalani keeles. Ka kirikus peetavad missad on tihti kakskeelsed. Ciutadella park on M sõnul veidi New Yorki Central Parki moodi. Seal on hästi hooldatud mõnusad jalutusrajad, kus inimestele meeldib tervisesporti teha, tiik, millel saab sõudepaadiga aerutada lindude ja vees kasvavate puude vahel, plats kogunemisteks ja kultuurilisteks sündmusteks, aga ka lauatenniseväljakud ning muud ühiskondlikult kasutatavad alad. Pargi ühes servas on massiivne kujudega uhke veekosk, mis talvisel ajal küll vett ei tarbi, ent silmapaistev siiski. Üldse on Barcelonas purskkaeve väga palju, kuid suurem enamus neist on ilmselt talveks suletud.

Õhtu lõpuks jõudsime Barcelona rannarajooni. Mingi aeg tagasi jõudis Barcelona selgusele, et kõiki turiste pole mõtet saata ujuma ja päikest nautima kuurortitesse, kui neist osa oleks võimalik endale meelitada ja nii loodigi rannajoonele kaunis kilomeetreid pikk tehisrand, mis on ääristatud palmipuude, rannarestoranide ning sadamaaladel kallite jahtidega. Soojas ja päikesepaistes võib seal olla veelgi kaunim, kuid ka jaanuarikuises päikeseloojangus ja õhtuhämaruses oli absoluutselt kaunis vaadata, kuidas lained mühisedes kaldale lõid. Meres on alati olnud midagi kummastavat lummavat, et teda kaldalt kauem jälgida. Hea punkt tänase päeva jalutuskäigule.

Tagasi hotelli jalutasime otse mööda La Ramblat. Meie hotelli vastas asub väike toidupood, mis müüb kõike vajalikku. Oleme avastanud, et Kesk- ja Lõuna-Euroopas on kesklinnas palju väikseid toidupoekesi või on suuremad üsna hästi ärapeidetud väikeste sissepääsude taha, ent silma jäävad just need toidupoed, mis ei kuulu kuhugi ketti, vaid on pigem väiksed pereärid. Eestis selliseid ei leidu ja just see panebki neid märkama. Haarasime poest pudeli veini, korgitseri ja paki serrano sinki, et õhtule mõnusa lõõgastava lõpu teha. Meil on ju ikkagi hetkel puhkus.

24 tuhat sammu Barcelonat annab üsna hea ülevaate linnast, kus me peatume. See on kaunis ja mitmekülgne, siin on palju ajalugu, põnevust ja on tõesti, mida vaadata. Juba esimese päeva põhjal võiksin öelda, et see on linn, kuhu tasub tulla.