kolmapäev, 14. märts 2018

Reis nagu filmis: 50 pikka tundi koduteed

Ärkasime Torontos, kui väljas oli valge ning meie jaoks oli tegemist justkui uue päevaga, mis aitas koduteed alustada oluliselt parema enesetundega. Istutasime end kolmeks tunniks hotelli restorani, et seal midagi einestada ning taas lennujaama minekuks aega parajaks teha. Meil polnud mitte mingit soovi minna Torontos linna peale, kuigi lumist Torontot me varem näinud ei olnud.

Hotellis kohtasime mitmeid teisi meiega samal lennul olnud reisijaid, kellega tervitasime sõbralikult omavahel ning pärisime millal keegi uue lennu on endale saanud. Meil vedas, me saime uue pileti Frankfurti õhtul kella 18ks ning sealt edasi Tallinnasse juhuslikult täpselt nendele lendudele, mida ka R meile kiirelt Messengeris soovitas. Kõigil aga päris nii hästi ei läinud - oli ka neid, kellele ei leitud uut lendu enne kahte päeva ning kuulsime nendest, kes paigutati kuhugi 24 km kaugusele linnast nö pärapõrgusse oma lende ootama, aga ka neid, kes polnud varem Torontot külastanud ning tulenevalt pikast elnnu ooteajast otsustasid seda ära kasutada hea võimalusena linna nägemiseks. Eks iga halb asi on millekski hea.

Tagasi lennujaamas läks pagasi äraandmine koos turvakontrolliga kiiresti ning valutult, kuigi automaatkiosk meile mingil põhjusel pagasikleepse printima nõus polnud ja pidime selleks teenindaja poole pöörduma. Meiega koos lendas Frankfurti Florida muusikakooli enam kui 100-liikmeline keskkooli õpilastest koosnev orkester oma Saksamaa-Austria esinemistuurile, kellest umbes pooled olid juba Euroopas kohal, kuid meiega koos olev hulk jäi oma lennust maha sama Air Canada elektroonikasüsteemide viperuse pärast mistõttu meie Havanas oma lendu 4 tundi ootama pidime.

Meie Toronto-Frankfurdi lend oli täis meile juba tuttavate reisijate nägusid. Siit-sealt oli kuulda, kuidas meie kaasreisijad oma uutele reisikaaslastele rääkisid oma läbielatust. Hädamaandumisest olid kuulnud ka hotellitöötajad ning taksojuhid, kes ka meiega meeleldi sel teemal veidi ettevaatlikult juttu tegid. See on teema, millest ei saa mööda vaadata ja inimesed tahavad teada, kuidas tegelikult olukord oli, kui filmilik see kõik on olnud ning kui palju oli lennukis tegelikult paanikat või karjumist - meil oli lennukis vaikus.

Olime sattunud pikemalt suhtlema Sloveenia tüdrukutega, kes meist Sheratoni hotelli maha jäid, sest nende Londoni lend pidi minema alles peale kella 19 ning sealt edasi pidid nad lendama Veneetsiasse, kust võtavad auto, et sõita koju Sloveeniasse. Meie üllatus oli suur, kui nägime neid meiega samale Frankfurdi lennule tulemas, meist vaid paar rida tagapool istumas. Selgus, et mingil põhjusel neile antud uuute piletite broneering ei olnud siiski kehtiv ning nad paigutati kiiresti ümber Frankfurdi lennule, et sealt lõpuks lennutada nad oma kodulinna, ilma vahepealse autorendita, mis neile lõppkokkuvõttes oluliselt mugavam oli, arvestades kõiki väntsutusi.

Minu algne plaan oli pikal lennul korralikult magada, et jõuaksime võimalikult kergelt tagasi kodusesse ajatsooni. Lisaks pidi jääma mul veel üks puhkusepäev, enne kui ma tööle naasen. Nüüd seda kohanemispäeva meil enam ei olnud ja uni oli lausa hädavajalik. Lend Frankfurti kestis umbes 8 tundi, millest lennuk suurema osa teest turbulentsis raputas, nii et ca 70% ajast turvavööde peal hoidmise tuled lennukis põlesid. Oeh. Nii väga tahaks rahulikku lendu. M suutis umbes poole lennu pealt siiski magama end keerata, kuid mina sain sõba silmale vaid pooleteistkümneks tunniks enne hommikust maandumist.

Frankfurti jõudmise ajaks olin sellises väsimusastmes, et ma ei suutnud enam ennast normaalselt inglise keeles väljendada. Jalutasin aja parajaks tegemiseks Tax Free poes veidi ringi, soovides vaadata veidi kindlat kosmeetikat, kuid ma ei suutnud kuidagi teenindajale inglise keeles selgeks teha, mida ma otsin.

Lõpuks kell 9 hommikul näitasid ekraanid meie lennu boardingut, värava avamist teadvustati ka kõlaritest ning sättisime end M-ga restoranide alalt väravasse. Esitasime oma pardakaardid teenindajale, kuid süsteem andis punast tuld. Hetk hiljem küsis teenindaja meie nimesid ning ütles, et oli meid lokaalsetest kõlaritest korduvalt kutsunud. Nojah, see kostub ju ainult värava juures, ent kuna väravas pole peale istekohtade midagi, olime väravast eemal. Lisaks olid meil ju pardakaardid käes ja kõik justkui lennuga hästi.

Teenindaja palus meie passe, tippis sealt midagi arvutisse ja seejärel kukkus passi läbi lappama, meile lõpuks otsa vaadates ja küsides, kus on meie Eesti viisa. Mu väsimusaste oli selleks hetkeks täiesti ületamatus tasemes, tahtsin saada vaid koju. Jäin talle lolli näoga otsa jõllitama ja vastasin, et meil pole Eesti viisat. Me oleme Eesti kodanikud ja tahame vaid minna koju. Teenindaja vaatas meid hetkeks jahmunud näoga, siis klõbistas taas arvuti taga ja teatas, et siiski süsteem meid lennule ei lase ja nõuab viisat. Ma olin uskumatus hämmingus. Hetk hiljem siiski leidis teenindaja lahenduse - ta kustutas süsteemist meie broneeringu täiesti ja lisas selle käsitsi uuesti, printis uued pardakaardid ja alles seejärel saime end sättida lennukile. Oh, lõpuks ometi on kodu juba käega katsutavas kauguses.

Meie lend Tallinna ei väljunud siiski õigeaegselt, sest selgus, et meie lennule jõudis küll 9 reisija pagas, kuid inimesed ise mitte ning pagas tuleb lennukilt maha laadida. Täpselt sama teema oli ka paaril meie varasemal lennul. Mitte kunagi varem ei ole me sellist teadvustamist kuulnud ning lend pole pidanud seetõttu viibima. Pagasi väljaotsimise tõttu kaotasime oma õhku tõusmise augu ning ootasime veel pool tunnikest, enne kui lõplik kodutee alata sai.

Tallinna lennujaamas maandudes oli tunne enneolematult hea. Meie koju jõudmine oli lõpuks veninud 22 tundi plaanitust hilisemaks ning ajaks, mil kodu uksest sisse saime, oli kodutee alustamisest möödunud juba 50 tundi, millest olime magandu kokku vaid 6-7 tundi ning sedagi ärevat und. Mu keha oli kange ja nii üleväsinud, et varisesin esimese asjana koju jõudes voodisse. Ei ole olemas paremat kohta maailmas kui oma kodu! Lõpuks kodus olemise tunne on ikka veel veidi ebareaalne. Naljakas, kuidas 50 tundi võivad tundnuda vahel terve igavikuna.

Olen tänulik selle eest, et me siiski elusa ja tervena lõpuks turvaliselt koju jõudsime. Samuti kõigile kaasaelajaile ja muret tundijaile. Ma ei taha mõeldagi, mida mu vanemad tundsid hetkel, kui reaalajas meie Havana-Toronto lendu jälgisid ja märkasid, et lennukil on midagi täiesti valesti. Või M vanemad hetkel, kui said teate, et tegime hädamaandumise - on nad ju M puhul lennuõnnetuse juba korraks pidanud läbi elama. Ja mul on siiras hea meel, et tänapäeval on olemas kõikvõimalikud tehnoloogilised vahendid suhtlemiseks ning teada andmaks kallitele, et meiega läks kõik tegelikult väga hästi. Õnnelikud õnnetused on siiski olemas ning inglid, kes meie üle valvavad, samuti. Nagu T Facebooki kogu selle teema peale kirjutas, et kaptenile tuleb edasi öelda, et lennata võib vaid sama kiiresti, kui jõuavad lennata inglid, siis peaks kõik korras olema. Jah, kirjutan sellele kahe käega alla.

Tegelikult oli kogu meie reis algusest saadik minu jaoks kuidagi veidi ebareaalne. Ütlesin seda ka reisi alguses M-le, kui olime jõudnud esimest korda Havanasse, et mul on tunne nagu me oleksime sattunud mingisse filmi ja see kõik, mida näeme ja kogeme, ei ole tegelikult päris. Võttes arvesse ka reisi lõppu, on tunne siiani täpselt sama. See kõik on kuidagi sürreaalne, nagu teises dimmensioonis. Meie Kuuba reis oli justkui üks suur mängufilm, kus mängisime endalegi arusaamatult peaosa. Elu on ikka seiklus.

teisipäev, 13. märts 2018

Jacksonvillest Torontosse: Air Canada

Meie tagasitee Kuubalt koju oli kõike muud kui traditsiooniline ning selle algusest kirjutasin pikemalt Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles postituses. Kuna ööpäeva vahet ma enam teha ei suuda, siis jätkan asjaolude kirjeldust edasi eelmise postituse lõpetamise kohast.

Jacksonvilles olin blogi kirjutamise lõpuks nii väsinud, et tundsin, kuidas kõik minu sees vaikselt keerama hakkas ning keha vajas tohutult und. Keerasin end tollitsooni põrandale vaibale kolmveerand tunniks pikali ja püüdsin uinuda. Mul oli hea meel, et olime käsipagasisse pakkinud mõned soojemad riided, kuid mitte talve asju, nii et salli või suuri matkarätikuid mul tekiks peale tõmmata polnud ja tuli hakkama saada sellega, mis oli - sättisin M fliisi põrandale endale alla ning enda jaki kuidagimoodi tekiks peale. Ega und väga ei tulnud ja see vähene, mis oli, oli ärev, kuid kehale oli pikali viskamine ometigi hädavajalik.

Kella 1 paiku öösel maandus meie uus lennuk uue meeskonnaga Torontost. Meid jaotati lennunimekirja alusel kahekümne inimeselisteks gruppideks ja lasti jaokaupa lennukisse samadele kohtadele istuma, kus olime ennegi olnud. Ka lennureisi number jäeti samaks, mis meie katkenud reisil, ent Kanada tollikaardi pidime täitma uuesti, sest saabumiskohaks oli nüüd USA. Nii mõnelegi reisijale oli samadele vanadele kohtadele istumine kohutavalt ebamugav ja inimesed vahetasid omavahel kohti. Oli nutetud nägusid, punaseid silmi, väsinud olekuid ning närvilist käitumist. Ilmselt oleks suur osa inimesi hea meelega uuesti mitte lennukisse roninud, aga muud varianti meilt sealt ära saada ei olnud. Kõik tahtsid lihtsalt koju.

Air Canada Rouge on nende nö odavlennufirma, millega pidime saama Havanast Torontosse ning Rouge peal on kõik lisateenused ehk söök ja jook tasulised. Uus meeskond luges sisse oma tavapärase harjunud teksti ning püüdsime end M-ga kuidagimoodi magama sättida. Kui teenindaja toidukäruga meie reani jõudis, ärkasin ootamatult ja võttes arvesse eelmise pooliku lennu kogemust ning tekkinud näljatunnet, otsustasin siiski midagi süüa osta. Kuigi meeskond ei maininud midagi selle kohta, et söögid ja joogid on meie uuel lennul lennufirma poolt, selgus wrappi kätte saades, et tasuma selle eest siiski seekord ei pea. Asi seegi.

Ma olin üllatunud, et uus lennumeeskond ei andnud elnnu ajal ega lõpus mitte mingit infot selle kohta, mis edasi saab või kuidas peaksime reisijatena toimima. Oletasime vaid, et ju on Torontos keegi lennul vastas ja siis saame infot, mis ja kuidas edasi. Lennul vastas aga Air Canada teenindajat ei olnud.

Hea küll, võtsime oma asjad, ületasime riigipiiri ja jõudsime pagasilintideni. Keegi meist ei teadnud, kas peame oma pagasi ära ootama ja väälja võtma või mitte, ent omavahel M-ga arutades jõudsime selgusele, et ega muud võimalust ju pole, sest keegi ei tea millega ja millal edasi lendame. Pagasilindi ääres oli üks vanem Air Canda vormis proua, kes oli saadetud assisteerima teist vanemat prouat, keda lennujaama territooriumil ratastoolis sõidutati. Meie reisil olnud endine stjuuardess, kes on töötanud ka lennufirmas juristina, oli ainus, kes meile üldse kogu situatsiooni jooksul vabatahtlikult ja omaalgatuslikult mingit infot jagas. Ta palus otsida meil välja kaamerad ning filmida, kuidas Air Canada esindaja keeldub hädamaandumise läbinud reisijaid abistamast ega anna mingit täiendavat infot, mis edasi saab. Õnneks suutis meie kaasreisija veenda lennufirma esindajat siiski oma ülemusega suhtlema ning peagi oli kosta lõpuks ka kõlaritest info, et võtaksime pagasi ja liiguksime Air Canada infolaua poole. Hea, et oli öö ning olime lennujaamas ssel ajal sisuliselt ainsad reisijad ning seetõttu ei pidanud me muude massidega võitlema.

Meie kaasreisijast eks-stjuuardessist Kanada proua selgitas lähedal olijatele meie õigusi Kanadas, sest need erinevad EL-i omadest oluliselt ning meie 140+ reisijast oli vaid paarkümmend kohalikku, ülejäänud kõik olid jätkulendudega suurema osaga Euroopasse. Kanada seaduste järgi on meil sellises olukorras kindlalt õigus küsida uusi pileteid, saada hotell koos transfeeri ja toidukupongidega. Ausalt öeldes korralikust voodist ja korraks duši alla saamisest ma ära ei oleks küll öelnud.

Air Canada plussiks tuleb öelda, et nad olid tegelikult olukorraga juba väga korralikult tegelenud, me lihtsalt ei teadnud seda ja teadmatus tekitab inimestes küsimusi. Üles oli seatud kolme teenindajaga laud, kuhu olid nimeliselt asukohtade järgi juba välja prinditud uued pardakaardid uute lendudega neile, kellele oli võimalik kiire lahendus leida, teised suunati edasi teenindusletti, kus järjekord liikus üllatavalt kiiresti. Meie pileteid väljaprinditute hulgast ei leitud ning võtsime teenindusleti sappa.

Kümmekond minutit hiljem jõudsime teenindaja juurde, kes saades meie passid, imestas, et meile eelmisest lauast pileteid ei antud, sest ta oli isiklikult meie asjadega juba tegelenud. Hetk hiljem oli ta meie juures tagasi koos pardakaartide, kesklinna Sheratoni hotelli toa ja söökide vaucheri ja lennujaama limusiiniteenistuse vaucheritega. Wow! Me ei pidanudki midagi küsima või paluma, kõik oli juba tehtud, kiirelt ja lihtsalt. Uskumatu lausa. Põhjus, miks meie pardakaarte esmalt üles ei leitud, peitub Tallinna lennujaama uues nimes Lennart Meri Tallinna Lennujaam ehk kui teistele pardakaartidele on trükitud linn, nt Frankfurt, siis meie pardakaardile oli sihtkohaks saanud Lennart Tall, sest rohkem ei mahtunud, kuid Lennarti järgi me sihtkohta küsida ei osanud. Toronto on küll esimene koht, kus sellist asja kohtame, kuid hea teada siisiki tulevikuks.

Pool tundi hiljem olime kesklinna lukshotellis, kuhu saabus järjest ja järjest meie lennukaaslasi uute taksodega. Kuna hotell oli täis broneeritud, siis hilist check-outi meil teha ei õnnestunud ja pidime toa vabastama kella 12ks päeval. Selleks hetkeks oli meie ärkveloleku aeg kestnud juba 24 tundi. See jättis meile täpselt ei rohkem ega vähem kui 4 tundi magamisaega. Pehmes voodis. Valgete linade vahel. Ahh, see pikali viskamine oli nii hädavajalik!

esmaspäev, 12. märts 2018

Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles


Mu esimene mõte tänase postituse kohta oli teha see tagasivaatena Kuubale, kuid see teema peab jääma ootele, sest mõned mud emotsioonid vajavad väljakirjutamist. Tänane päev on olnud kõike muud, kui see, mida arvasin ja ette kujutasin.

Alustasime hommikut kaunilt päikesepaisteliselt oma hotelli katuseterrassilt vaatega merele, taamal paistmas suur korsten, mille otsas põles hele leek koos musta suitsuga. Palusime endale hotellist lennujaama sõitmiseks takso tellida ning käisime veel viimast korda Havana vanalinna nautimas ja ühtlasi ka lennujaama sõitmiseks raha vahetamas. Kuigi lootsime tavalist sõiduautot, ootas meid ees roheline vanakooli Ameeriklane, millele oli paigaldatud 3,9 liitrine Fiati mootor, elektriaknad, kaasaegne audio süsteem ning Kia rool, nii et peale välimuse polnud seal originaalist palju järgi. Õõtsusime lennujaama tubli pool tunnikest, kuulates eesistmel istuva kõrendist kuti inglisekeelseid selgitusi oma kodumaa kohta – kõige muuga oli ta rahul, ainult tugev saastatus, mis tervist rikub, häiris teda.

Hommikul rõõmustasin, et same alustada täna oma koduteed, lootuses teisipäeva õhtuks kenasti omas kodus tagasi olla, peale kolme lendu ja peaaegu 24 tundi. Hommikul jõudsime lennujaama veidi peale kella 10, ent Air Canada leti ääres oli siis juba lennujaama terminali välisukseni looklev saba. Kuna Havana lennujaamas iseteeninduskioske pole, siis polnud selline saba ka kuigi üllatav, sest vanasti olid lennujaamades alati sellised pikad looklevad sabad, kui veebis veel check-ini teha ei saanud. Ainult et see saba ei liikunud karvavõrdki.

Natuke hiljem kuulsime ühelt reisijalt, kes varem on stjuuardess olnud, et Air Canadal on mingi elektrooniline problem ning lennud seisavad üle maailma, sest nende IT süsteem on maas ja seega ei saa lennujaam välja printida ei boarding passe ega pagasikleepse. Kui alguses olid inimesed entusiastlikud, siis peagi sumin vaibus, muutus vaiksemaks ning lõpuks istusid kõik kas põrandal või oma kohvrite otsas. Havana lennujaamas ei ole tasulist wifit ka väljuvate lendude alas, vaid alles peale turvakontrolli, nii et aja surnuks löömiseks ei olnud seal mitte midagi teha.

Tänaseks lubas ilmateade alates lõunast vihma ning juba lennujaama jõudes olid taevas tumedad ähvardavad pilved, kuigi vihmahooaeg algab Kuubal alles aprillist ja kestab siis üsna lakkamatult novembrini. Kui olime umbes paar tundi juba põrandal istunud looklevas sabas väljuvate lendude terminalis, läks taevas äkki veel tumedamaks ning algas lakkamatu sadu. Vett kallas nii tugevalt, et ka sekundiks vihma kätte jäädes olid inimesed täiesti läbimärjad.

Kuuba on selles mõttes huvitav paik, et peale sigarite ja rummi ei ole siit suurt midagi kaasa tuua ja needki on samad, mis Eestiski saada. Lennujaamas igavusest ringi jalutades märkasin üht müügiletti, kus lisaks krõpsudele ja jookidele müüdi ka mingeid komme. Kuskilt polnud küll näha, kas kommid on kohalikud või mitte, ent see oli parim lootus midagi kaasa osta. Hindadega on siin ka omaette lugu. Kui hind isegi väljas on, siis ei pruugi see käsitsi kirjutatud osaliselrt loetamatu silt olla õige asja ees. Kui olin ära seisnud küll lühikese, ent igaviku võtva järjekorra, sest müüjal oli klientide teenindamise asemel vaja vahelduva eduga konsulteerida kassalindiga, teha inventuuri, suhelda tuttavatega ning tegeleda kõige muuga, ära seisnud, siis kassas selgus, et meie viimasest rahast kahe kommipaki jaoks ei jagu ning lõpuks ei saanudki ma päris täpselt aru, mis see kommipakk maksis, ent kätte ma ta sain. Kuna Kuuba rahaga väljaspool Kuubat midagi teha ei ole, on mõistlik siin viimane raha pigem ära kulutada. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et meie lend ikkagi plaanipärasel ajal välja ei lähe.

Kolm tundi peale ootamist saadi süsteemid siiski kuidagi nii palju korda, et väga pikaldaselt hakkas rahvamass vaikselt liikuma. Kui check-ini letini jõudsime, selgus, et seekord olime teinud vea netis check-ini tehes – tänu sellele tulid meie boarding passed eriti aeglaselt süsteemist välja ja kõrval leti taga jõudis teenidjaa vahepeal neli reisiseltskonda lennukile saata, kes eelnevat check-ini teinud ei olnud. Lihtne tõde edaspidiseks: kui on riik, kus nett pole eriti kättesaadav, tasub check-in teha lennujaamas.

Lõpuks pagas ära antud ja boarding passed käes, kiirustasime piiri- ja turvakontrolli. Meie lennu uue väljumisajani (muudetud 12:30 pealt 14:30 peale) oli jäänud 22 minutit. Meid suunati turvakontrolli kiirliinile, ent see oli nii ülerahvastatud ja liikus sama aeglaselt kui tavakontroll. Lõpuks saime turvakontrollist läbi ning kiirustasime väravasse, kus ootas meid juba lennukitäis rahvast ees. Seal oli ka wifi, millesse saime kiiruga oma veel kasutamata tunnikaartidega sisse logida ning jooksu pealt kodustele teada anda, et meie lend viibib. Hetk hiljem olime juba bussis ning istusime lennukis. Lõpuks lahkus meie Air Canada lend AC1875 Havanast Toronto poole kell 16 päeval.

Me polnud hommikust saadik söönud ning ma ootasin pikisilmi, et teenindaja söögi- ja joogikäruga meieni jõuaks, et saaksime sealt midagi osta. Äkki tundsin õhus mingit imelikku lõhna, sellist kerget kärsakat. Küsisin M-lt kas ka tema tunneb lõhna, ta noogutas. Vaatasin ringi, kuidas inimesed samal hetkel hakkasid imeliku lõhna üle omavahel arutama ning stjuuardess otsis kohta, kust lõhn pärit on. Hetk hiljem lükkas kapten turvavöö sildi põlema ning lennuk hakkas kiiresti laskuma. Istusin keskmisel istmel, vaatasin aknast välja nägin üksnes vett ümberringi. Peale Hiiumaa lennukiga alla kukkumist 2001. aasta 23. novembril, istub M alati tiivast taga pool akna all, et näha maapinda. Küsisin, kas ta maad näeb, ta vastas jaatavalt. Vaatasin, kuidas meri meile kiiresti lähemale tuli, kuigi laskumine oli tunnetuslikult üsna sujuv. Jõudsin vaid mõttes palvetada.

Ma ei taibanud päris täpselt kus me oleme. Kartsin vette maandumist, sest vesi ei ole kindlasti soe ning ujuda ma ei oska, aga vett oli ümberringi väga palju. Hetk hiljem teavitas stjuuardess inimesi läbi mikrofoni, et teeme erakorralise maandumise Savannas, Georgia osariigis USAs ning seejärelt, et maandume mõne minuti pärast hoopis Jacksonville, Floridasse. Kellelgi minu istumiskoha lähedal oli samasugune hirm vette maandumise ees nagu mul, kuid stjuuardess rahustas, et maandume siiski kenasti lennujaama, ainult päästeautod saadavad meid, et kõik turvaline oleks.

Lennukis oli vaikne, ilma et keegi seda ilmselt päriselt märganud oleks. Kõik ootasid edasist infot, mis nüüd saama hakkab. Kapten andis korraks teada, et tegemist on kerge tehnilise rikkega ja maandume peagi ning stjuuardess vabandas, et kapten hetkel rohkem rääkida ei saa, sest tal on veidi tegemist. Arvestades olukorda, olid lennusaatjad väga rahulikud ning äärmiselt meeldivad.

Kui lennuk korralikult maandunud oli ning end maapinnal turvaliselt tundsime, tuli kapten kokpitist välja ja seletas olukorda: mingi tiivik, mis peaks end automaatselt välja lülitama, ei teinud seda, mines kärssama ning kokpit oli olnud üleni suitsu täis. Õnneks piloodid taipasid juhtuma hakkavat kohe, kui nad veidrat lõhna tundsid ja tõmbasid endale hapnikumaskid pähe. Kapteni 12 aastase kogemuse juures oli see esmakordne juhtum, kuid õnneks olid nad sama situstasiooni simulaatoris varasemalt korduvalt harjutanud. Oh, mul oli siiras hea meel, et me olime turvaliselt maandunud professionaalsete lendurite ja suurepärase meeskonna käe all ning hea, et saime kõiki neid detaile teada hiljem ning mitte lennu ajal.

Kui olime maandunud, lubati meil lennukis ringi käia, tualette kasutada ning stjuuardessid pakkusid vett juua. Sain lõpuks ometi oma tuned kestnud janu veidi leevendada. Umbes tunnike hiljem jagasid nad laiali ka kõik pardal olnud snäkid, kuid paraku võileiba ega mud sööki nad tulenevalt seadusandlusest pakkuda ei tohtinud. Me olime ootamatult USA pinnal maandunud võõrast riigist tulev lennuk ehk teisisõnu me olime justkui pagulased, kellel polnud mingeid õigusi, mida kapten ka igaks juhuks korduvalt kinnitas. Veel ei olnud selge, mis meist tegelikult edasi saab. Minu ees istunud sakslastest 70 aastane proua ja 80 aastane härra, kes istusid kumbki üle vahekäigu, hoidsid teineteisel veel südamlikult käest kinni kogu hilisema lennukis viibimise aja. See oli väga liigutav vaatepilt.

Kolm tundi hiljem selgus siiski, et viga kohapeal kohe kiiresti parandada ei saa ning me peame lennukist maale saama. Meie lennumeeskonnal sai vahetuse aeg läbi, nad olid hommikul viiest saadik juba üleval olnud ja ausalt öeldes olid nad puhkuse igati auga välja teeninud. Olid nad ju meid turvaliselt maale toimetanud, jäädes lõpuni professionaalseks ning huumorimeelseks, mida tervitasid reisijad aplausiga nii lennuki maandumisel kui hiljem, kui tollitsoonis juba istusime ja lennuki meeskond hotelli puhkama lasti, meeskond lahkus ja teistkordse suure aplausi osaliseks sai.

USA ja Kuuba poliitilised suhted on hetkel keerulised ning see ei teinud meie olukorda sugugi kergemaks. Meil oli umbes 200 inimest, kellel enamikul puudus USA visa ning USA IRS ei osanud meiega mitte midagi esimese hooga peale hakata. Lõpuks lasti meid siiski tollitsooni istuma, organiseeriti meile Jacksonville lennujaama poolt võileivad, väiksed pitsad ja pudelivesi ning anti kõigile soovijalile võimalus käia korraks värsket õhku hingamas või suitsul. Esimese info kohaselt pidi uus lennuk Torontost kohale jõudma veidi peale 23 ning südaöö paiku pidime Toronto poole teele asuma, et umbes 2:30 öösel Torontos maanduda ning siis seal edasi vaadata kuidas keegi oma uuele jätkulennule saab. Praeguseks, kirjutamise hetkeks on kell saanud õhtul 23:33 ning viimase info kohaselt maandume Torontos alles hommikul 4:30. Tegelikult ei ole vahet mis kell, peaasi, et lõpuks turvaliselt kohale jõuame.

Ausalt, mul on siiras hea meel olla kahe jalaga maa peal, tervena ja turvaliselt. Meil läks kõik väga hästi ning ma olen südamest tänulik, et oleme olnud hoitud. Tahaks koju, väga. Ma olen nõus ootama ükskõik kui kaua selleks, et jõuda koju tagasi elusalt, tervelt ja turvaliselt. Pealpool pilvi paistab küll päike või säravad tähed, ent päris kindlasti on inglid meid täna hästi hoidnud. Ma soovin, et inglid hoiaksid meid ka terve edasise tee. Olen siiralt tänulik. Aitäh!

pühapäev, 11. märts 2018

Varadero & Havana: tagasi algusesse


Hommikul ärgates vaatasin kella, see näitas alles 7. Käisin tualetis, tulin tagasi voodisse ja vaatasin uuesti kella, nüüd oli kell 8 saanud. No kuidas? Ma ei olnud ju ometigi tund aega endale märkamatult tualetis? Vaatasin hämmeldunult uuesti kella ja arvasin, et ju siis enne vaatasin lihtsalt valesti. Hiljem selgus, et täna öösel keerati Kuubal kella tund aega edasi. Täpset selgitust sellele me aga kuskil ei näinudki.

Pakkisime oma asjad kokku, jätsime mõned käsitöösigarid, mis pole sellise kvaliteediga, et tasuks Eestisse kaasa tuua, naabertoa rootslasele, palusime endale takso tellida lõunaks ning sättisime end nautima veel viimaseid kuurortimõnusid. Olgugi et kuurortis hakkab kiiresti igav ja läheb üksluiseks, on siin teispidi ka mõnus lihtsalt vedeleda ning mitte midagi teha.

Hommikul oli õues tugev soojavine, mis hommikutuulega laiali hajus, jättes järgi vaid sinise taeva terava päikesega. Täna oli lõpuks ometi ideaalne rannailm, peaaegu sileda helesinise merega, mille soojast veest polnud mul soovi kuidagi välja tulla. Nii mõnus oli vees lihtsalt hõljuda, lastes õrnadel lainetel end kergelt kiigutada.

Tee Varaderost Havanasse on korralik ning läheb kiiresti. Umbes poole tee peal ületab pikk betoonsild džunglist orgu ning Havana poole otsa on mugavalt rajatud kohvik koos vaateplatvormiga. Sealt avaneb ümberkaudsele maastikule tõepoolest imeline vaade, millest ei tasu lihtsalt niisama mööda kihutada.

Seekord peatusime Havanas vanalinna servas Loft Havana majutuses, millele ma päris täpset nime ei oskagi anda. See pole päris casa particular ehk kodumajutus, kuid hotel ka mitte. Majutusasutuse vastuvõtt asub ühes majas, kus on ka mõned toad, hommikusööki serveeritakse katuseterrassil. Meie tuba asus aga samal tänaval mõni maja eemal teisel korrusel, kõrvuti kohalike elanike korteritega. Kuubal oleme harjunud juba sellega, et pildid näevad netis tihti paremad välja kui asi ise on ehk pildid on küll tõesed, ent tubade olukord on tihti väga väsinud. Seekord tabas meid aga positiivne üllatus - see elutoa osaga kõrgete lagedega suur tuba, mille enda käsutusse saime, on kahtlemata Kuuba reisi kõige parem majutus, millest jääb Trinidadi oma vaid grammi võrra alla. Ma olin heas mõttes rabatud. Üsna värske remondiga, korraliku sisustusega, maitsekas, lihtsalt ilus ja kaasaegne korteri stiilis majutus.

Havana vanalinna eripäraks on see, et void käia mööda kõrvaltänavat, kus on täielik vaikelu ja mis näeb välja nagu kohalik agul, aimamata, et paalleeltänaval käib linna kõige suurem turismimöll, sest selle heli ega melu ei paista üheltki ristmikult ega kostu eemalt. Nii võid kõndida mööda kõrvalisi tänavaid linnas sikk-sakitades, möödudes turistikatest tänavatest neid täiesti märkamata, kuigi neid just otsidki. Ka meoe ööbimiskoht asub tänaval, kuhu turistid väga ei satu ja mis on täis kohalike sagimist, kuigi tihedat sagimist täis tänavad asuvad meile väga lähedal. See annab hoopis teistsuguse võimaluse nõjatuda hotellitoa rõdu piirdele ning vaadata all tänaval kohalike inimeste asjatoimetusi. Ah, Havanal on siiski olemas omad võlud.

Õhtu hakul tegime veelkord tiiru Havana vanalinnale peale, kuigi olime kõikides kohtades juba olnud. Täna on pühapäev ning linn on täis kohalikke jaluavaid perekondi, kes on tulnud vanalinna aega veetma. Poed on suletud ning mitmed söögikohadki kinni. Inimesed näevad välja lõõgastunud ja oma aega mõnusasti nautivat, pigem õnnelikud ja rahulikud, oma pere seltsi nautivad. Perekond on kuubalastele üldse äärmiselt tähtis ning kõik asjad käivad pere järgi.
Kuigi internet kasutamine Kuubal on piiratud, on nad väga teadlikud turistidele suunatud reitinguportaalidest ning presenteerivad uhkusega TripAdvisori soovituskleepsu või kutsuvad üles enda kohta soovitusi netis andma. Ühtpidi on ju romantiline mööda tänavat jalutades suvalisse söögikohta sisse astuda ning vaadata, mida sel kohal pakkuda on, kuid teistpidi terve reis niimoodi ei viitsi ning tahaks ka head toitu nautida. Valisime offline kaardilt välja kõrge reitinguga söögikoha El del Frente, mille nime tänaval kuskil näha ei olnud ning mida reetis vaid Trip Advisori kleeps uksel. See oli pisike kahel korrusel söögikoht umbes kümmekonna lauakesega, kus oli iga sentimeeter arvel ning mis oli tugevasti rahvast täis. Meil ei olnud broneeringut, kuid meil õnnestus saada laud pooleteistkümneks tunniks, millest meile täiesti piisas. Söögid olid head, ent kokteilid suured ja kahtlemata ühed parimad, mida oma Kuuba reisi jooksul saanud oleme. Kuubalt on võimalik täiesti saada hea toidu ja joogi elamus.

Meil oli vaid üks koht, kuhu tahtsime kindlasi minna, veel käimata – Fortaleza de San Carlos de la Cabana merekindlus, kus õhtul kell 20:30 algab keskaegsetesse riietesse rõivastatud püssimeeste marss, mis lõppeb ehtsa kahuripauguga. Sättisime end tänavanurgale veidi enne kella 20 taksot ostima. Nagu oodatud, astus hetk hiljem meie juurde nö sisseviskaja, kes taksot pakkus. Kui ta kuulis meie taksosoovist, jooksis ta kohe eemale suure tee äärde, peatas takso, rääkis tingimused juhiga läbi ning kokkulepitud hinnaga saime kenasti vana ameeriklasega kindluse juurde.

La Cabana merekindlus on suur ja võimas kiviehitis, mille juurde pääseb kas merealust autotunnelit mööda, üle kanali praamiga või väga suure ringiga jalgsi. See kindlus näeb välja täpselt selline nagu vanasti arvutimängudes oli. Kindluse siseruumidesse on rajatud museum, kuid kindluse tegelik väärtus lisaks õhtusele showle on sealt avanev vaade Havana linnale.

Kui etendus läbi ning linnavaade nauditud, avastas M kindluse siseõuest Etecsa wifi leviala ehk minutipõhise internet, mille kaardid meil olemas olid. See oli hea hetk homsete lendude check-in ära teha, et saaksime hommikul minna rahuliku südamega veel panka raha vahetama, et taksosõiduks vajalik summa olemas oleks ning seejärel lennujaama liikuda. Kindlusest äratulles peatas meid taas tee ääres mingi tüüp, kes taksot pakkus. Kuna sõiduvahendit oli meil vaja, et hotelli tagasi jõuda, siis leppisime hinnas kokku, ta leidis meile vana ära-hinga-ära-liiguta napilt koos seisva ameeriklase ning istus ise selle eesistmele. Meie sõit oli õnneks lühike, eesmärgiga vaid hotelli lähistele jõuda. Kui autost lahkusime ja tüübile kokkulepitud summa andsime, vahetas ta taas turistivaluuta kohaliku 25 korda väiksema kupüüri vastu ning väitis, et andsime talle vales valuutas. Kuna sama triki olime oma reisi alguses juba läbi teinud, ei viitsinud me tüübiga pikemalt jaurata ja kõndisime ignoreerides lihtsalt minema. Tüüp kehitas õlgu, istus tagasi autose ja sõitis ära.

Oma ööbimiskohta jõudsime tagasi napilt enne öist vihma. Olgugi, et väljas on just sadanud, siis kohalikke see kuidagi ei heiduta ning olenemata pühapäeva õhtust käib meie majutuse tänaval tõsine melu. Kuigi akendel on siin isegi klaasid ees, kostab tänavamelu koos kaasa võetud kõva muusikaga niivõrd hästi tuppa, nagu oleksid aknad pärani avatud. See on üks asi, millega on mul Kuuba puhul endiselt keeruline harjuda.

laupäev, 10. märts 2018

Varadero – sukeldumine Kuuba moodi


Öösel ärkasime M-ga mõlemad mingi tohutu tümaka peale, nii et hotellitoa aknad värisesid. Meie tuba on tee poole ning enne just rõõmustasin, et hotelli siseõues toimuv möll kostab meile küll veidi tuppa, ent meie tuba on asukoha mõistes ilmselt üks vaiksemaid. Kuni selle öise hetkeni.

Kohalikele meeldib näidata seda, kui uhkeks nad suudavad oma elamist või autot ajada. Vabalt võib jalutada mööda linna serva, pigem aguli tüüpi ühekordsete väikeste majade vahel, kus pole aknaid ees, on vaid paar tuba, põrandapesu vesi visatakse päev läbi pärani olevast uksest otse tänavale, kuid selle eest on pandud muusika nii kõvasti üürgama, kui süsteem vähegi võimaldab. Ja nii igas majas oma muss. Meil oli Eestis vist natuke midagi sellist siis, kui 90-date keskpaigas muusikakeskused meile müügile tulid ja igaüks tahtis näidata, kui kõva keskuse ta on suutnud soetada.

Igatahes, keegi oli parkinud oma viimase vindinid helisüsteemi täis topitud auto otse tänava servas asuvasse parklasse, muusika põhja keeranud ning seal end mõnusasti tundnud, ainult et tümakas oli nii kõva nagu oleks me ise olnud diskoteegis hotellitoa voodi asemel. Kui kunagi kümmekond aastat tagasi M veel üksi mustamäel elas ning üks ta tol ajal noor naabripoiss samamoodi auto öösel maja ette parkis, võttis M tol korral veekannu ja lajatas tüübile vee otse lahtisest katuseluugist sisse. Edaspidi oli maja ees vaikus ning kutt hakkas M-i ka viisakalt teretama. Siin hotellis jäi meie akende ja parkla vahele mõnikümmend meetrit, nii et viskekaugusest oli tüüp oma autoga mugavalt väljas.

Olime broneerinud endale tänaseks sukeldumise, õigemini sukeldumise M-le ja mina lihtsalt kaaslasena paati, sest mulle sukeldumine tõesti ei istu ja paadis kaasas niisama olen ma meeleldi. Ärkasime kella peale vara, et jõuda vajalikud hommikused toimetused ära teha enne sukeldumisbussi saabumist, olles öisest ootamatust peole sattumisest omajagu väsinud. Olime hotelli ees kohal 8:15 nagu meile öeldud, vaatasime, kuidas üks buss tuli teise järel, korjates kokku päeva tuuri inimesed, ent meie bussi ei tulnud kusagilt. Kohalikel turismiagentidel algab tööpäev kella 9st ning kui tädike, kelle käest tuusiku sukelduma broneerisime, lõpuks kohal oli, olime tema laua juures uurimas, kas meid on unustatud või ei toimugi täna midagi.

Peale kokku tunnikest ootamist lõpuks saabus siiski buss, mis viis soovijad sukelduma. Kuuba meenutab mulle üha rohkem ja rohkem Mehhikot nii oma olemuselt kui välimuselt. Ühed hispaaniakeelsed lõunamaad mõlemad.

Klassikaliselt olin ainus, kes sukeldujatega paadiga kaasa läks, kuid vette ei saanud. Küsisin küll enne kalopsot ja snorgeldusmaski, kuid sain vastuseks, et kuna mulle ei ole kedagi järelevaatajaks jätta, siis snorgeldada ma paraku ei saa. Kuigi olime paadiga üsna kalda lähedal, vaid paarsada meetrit eemal, oli siin ooekanilainetus küll väike, ent selline, mis paati tohutult kõigutas, nii et süda kippus pahaks minema ja paigal seisvas paadis oli keeruline ringi liikuda.

Sukeldujad jagati gruppidesse ja nad sulpsasid rõõmsalt vette, kui esimese grupi instruktor midagi paati hispaania keeles tagasi karjus. Selgus, et paadi ankur pole paigas ning paat triivib minema. Kapten ja kaasas olnud paadi parandaja asusid asja kohe uurima, kistes lahti paadi kõhu ja ronides kättpidi mootori juurde. Loomulikult oli selleks hetkeks ka mootor katki ning ajas paksu musta suitsu korraliku vinguga üles. Selline ehe Kuuba värk.

Sukeldujate seltskond on siin väga kirju, alustades hispaanlastest, sakslastest, Lõuna-Ameeriklastest ning lõpetades hiinlaste ja kanadalastega. Meiega koos oli paadis ka üks 60-le lähenev Bakuus sündinud, kuid 1993. aastal Kanadasse emigreerunud venekeelne meesterahvas, kes muuseas oli oma pulmareisi 1984. aastal Tallinna teinud, kus tal hiljem polegi õnnestunud uuesti käia, ent detailideni olid tal meeles nii Viru hotell, Kännukuke liköör kui Kadriorg. Fenomenaalne mälu.

Ajaks, mil sukeldujad taas pinnale tõusid ja paati tagasi soovisid, saadi paat kahe pardal olnud sukeldumishuvilise abiga siiski taas nii palju töökorda, et see kenasti liikuma sai. Viimane grupp algajaid sukeldujaid vette ei saanudki, sest nende instruktor tegeles peamiselt ankurdamise probleemi lahendamisega. Kui M paati tagasi jõudis, arvas ta, et ta teist korda sukelduma siiski ei lähe täna – see on füüsiliselt liiga väsitav. Mul oli üsna hea meel, et ta selliselt otsustas, kuigi lõpuks kõik toimis, varustus oli normaalne, instruktorid olid professionaalsed ning paat liikus kuhu vaja, ei äratanud see kogu kaadervärk minus liiga palju usaldust. Tore kogemus, kuid las see jääb siin ühekordseks.

Pärastlõunaks kiskus taevas taas pilviseks, kuigi erinevalt eelmisest kahest päevast, oli õhk soe ja tuult pigem vähe, ka tuule sound oli muutunud, nii et lõpuks oli rannas roheline lipp ning sain siiski ka korraks ookeanisse ujuma minna, mida olin mitu päeva juba teha tahtnud. Viskasin ennast helesinistesse lainetesse ning nautisin sooja merevee mõnusat loksutamist, kuid taveas läks üha rohkem ja rohkem pilve. Kuigi rand asub meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel, oli tagasi hotelli jõudmise hetkeks hakanud tibutama. Hmm, vihmahooaeg peaks ju olema maist oktoobrini ja muul ajal väidetavalt ei saja, kuigi tean, et ilmaennustus lubas homseks äikest. Tibutamine kaua ei kestnudki, kuid õhtu lõpuni oli õhk lämbe ja niiske. Eemalt mere pealt paistis paar sähvatust, mis taeva valgeks lõid.

Praeguseks on kätte jõudnud hetk, kus lihtsalt mitte midagi ei viitsi teha. Paras reisiväsimus on ka ning tegelikult tahaks me mõlemad vaikselt juba koju. Ilmastik ilmselgelt päikesepuhkust pikalt hetkel ei soosi ning juba homme hakkame tagasi sättima Havana poole, mis saab olema meie reisi viimane peatuspaik. Aeg on hakata vaikselt kohvreid pakkima.

reede, 9. märts 2018

Varadero – pilvine ja tuuline päikesepuhkus


Öösel ärkasin mitu korda tugeva kaelavalu peale – olin ilmselgelt saanud tuult lahtiste autoakendega sõites. Head ei teinud ka õhtune tuul ning jahe olek. Hommikul ärgates olin poolenisti magamata.

Olime tänaseks planeerinud päeva päikese all veeta ning teha vahelduseks mitte midagi. Ega ausalt öeldes Varaderos ka suurt midagi teha ei ole, lisaks asuvad enamik hotelle linnakese keskmest omajagu eemal, hotell hotelli kõrval. Ent taevas oli täiesti pilves, kaetud valgete tihedate pilvedega, mis andsid vaid eemalt aimu, et kusagil nende taga peitub päike. Temperatuur oli jahe. Istusime basseini äärde maha, pikad riided seljas, pakkisin talveriiete kohvri lahti ning otsisin sealt välja pika salli, mida ümber kaela mässida, et õlavalu veidigi järele aknnaks. See on juba mitmes puhkusereis, kus olen reisi lõppu planeerinud mõned päevad niisama lebotamiseks ja päikese võtmiseks ning just siis otsustab päike pilve taha pugeda. Oma kangekaelsuses ei jäta ma siiski jonni reise sedapidi planeerides.

Kuskil lõuna ajal ajas jahe tuul korraks pilved nii palju laiali, et terav ja tuline päike pääses korraks paistma ning jahenenud kehasid soojendama. Viskasime kiiresti riided seljast ja keerasime kõhud päikese poole. Umbes paarkümmend minutit hiljem oli aga terav Kuuba päike meie valgele põhjamaisele nahale jõudnud veidi liigagi teha. Egas midagi, korralik päikesejärgne kreemitamine ning edaspidi pidevalt korralik enne päikest kreemitamine sinna otsa, et nahk niisutatud oleks. Nii raske on seda vähest päikestki nähes soojust mitte nautida ning kuulata mõistuse häält.

Kui päeva teises pooles toa rõdult üle tee keskaegse välimusega torni juures pruutpaari ilupildistamist jälgisin, märkasin, kuidas kõrval rõdule ilmus kutt naabertoast – rootslane, kes oli Varaderosse tulnud üksi puhkama kaheks nädalaks. Mõni tund ja paar rummi kokteili hiljem oli meil juba pool ta elulugu teada, lisaks Rootsi hetkel aktuaalsetele teemadele ja poliitilisele olukorrale. Õhtu möödus linnutiivul.

Suuremates kuurortites on planeeritud reeglina ka mingi meelelahutusprogramm. Nii on iga päev basseini ääres laval kolm aktivisti, kes püüavad päikest nautivaid turiste lavale meelitada endaga tantsima või mingeid väikseid mange mängima. Õhtul on samas kohas muusikaline ettaste. Kui esimene õhtu magasime selle lihtsalt sõna otseses mõttes maha, siis täna oli kavas rokk-kontsert. Eemalt kostvate helide põhjal võis julgelt kinnitada – kuubakad oskavad päris hästi laulda. Kui basseini äärde kõndisin showd lähemalt vaatama, sain sellele ka kinnituse.

Siinsetel bändidel on kombeks laval keset esinemist omavahel pille vahetada ning üsna tavapärane on ka solitsi jooksev vahetus. Seekord oli bändil kaks peamist solitsi, kes olid laval kordamööda, lisaks ainsale tõmmule naisterahvale, kes muidu bassi mängis, ent soolona ka loo vahele tegi. Kavasse olid valitud head rokihitid 80-datest ja 90-datest, see muusikastiil on üldse selline, mida kuuleb Kuubal väga palju pea igal sammul. 7-liikmeline band aga ise tundis end laval kui tõelised rokk-staarid, keda lavatagune meeskond tihti poputamas käis. Kuuba võib olla küll selline riik, kus asju tehakse käepäraste vahenditega, kuid andekad on nad igal juhul ning 90-date lõpu, 2000-date alguse muusikavideod on neile ilmselt pealuu sisse kulunud, et nad staaride käitumist ja välimust laval ka une pealt jäljendada oskavad. Tõesti, sellist asja võib täna näha ilmselt veel ainult Kuubal.

neljapäev, 8. märts 2018

Varadero – valgete liivarandadega kuurortlinn


Vesi on läbiv teema olnud kogu meie Kuuba reisi vältel. Küll ei õnnestunud meil leida Havanast pudeliga joogivett, siis ummistus meie Havana hotellitoa tualett pidevat ja Trinidadi jõudes olid hotellitoa kraanid täiesti kuivad. Meil küll õnnestus vesi kraani saada, ent nagu hiljem selgus, siis ajutiselt. Kui hommikul tahtsin duši alla minna, nirises dušist vaid nii palju külma vett, et otsikut põlvedest kõrgemale tõsta ei saanud. Loputasin end kiirelt külma veega ära ja hetk hiljem olid kraanid lõplikult kuivad. Selgus, et hotellil oli veepump katki läinud ning meile toodi plastämbriga vesi, kus kopsikuna saime kasutada pooleks lõigatud veepudelit. Vähemasti päris kuivale me ei jäänud, vähemasti leiti mingi kiire lahendus. Kuuba värk.

Hotellitubades on siin veel üks veider fenomen – juba mitmendas kohas järjest kohtame tavalist kaalu hotellitoas. Mitte kuskil mujal maailmas ei ole meil olnud vannitoas kaalu. Alguses arvasime, et se eon ühe hotelli püüd olla eriti peen, kuid kohates seda juba mitmendat korda, tundub, et see on pigem mingi standardi reegel või on see tulnud turistide pidevast soovist oma pagasit kaaluda, milleks paremat lahendust pole olnud?

Kui Havanas tervitasid meid hotellitoas nn Ameerika kitsa piluga pistikupesad, kus oli oma adapteri olemasolu hädavajalik, sest Kuubal pole ma ühtki kohta näinud, kus seda osta saaks, nii et parim variant on adapter kaasa osta hiljemalt lennujaamast, siis alates Trinidadist on toas juba universaalpistikud, kuhu saab pista nii Ameerika peenikese piluga otsiku kui Euroopa peenemate otstega ümara otsa. Enne reisi selle kohta netist googeldades saime nii erinevaid vastuseid, et enne kohalejõudmist ei saanudki me päriselt aru, milline elektrisüsteem siin on. Ühes toas võib elektrivool vahelduda kõrvuti pistikutes 110 ja 220 voldiga ning samuti pistikud ollagi erinevate otstega, kui seal üldse voolu on. Tihti tuleb majani ka korralik jäme elektrikaabel, mis on õues ümber ühendatud rippuma jäetud peenikesteks traatideks. Selline veidi lipp-lipi peal, lapp-lapi peal ilma nõelapistmata süsteem, aga mis peamine, see töötab ning tagab kõik hädavajaliku.

Meie tee Trinidadist Varaderosse kulges 1990date algusest pärit Peugeot 406-ga, mida juhtis kindlakäeliselt vanemaealine umbkeelne Jesus, nii et edasised neli tundi möödusid meil sisuliselt vaikuses. Üks asi on olnud aga meie autojuhtidel läbiv – kuskil tunnike peale sõidu alustamist hakkavad nad kõik ohjeldamatult köhima. Tuleb see siis lahtiste akendega sõitmisest suuremal kiirusel või täpsemalt millest, jäigi meile arusaamatuks.

Varadero on klassikaline kuurortlinn, kuhu tulevad inimesed charterlendudega ühte all-inclusive hotelli nädalaks või kaheks päikese alla mõnulema, võttes vahele ehk paar päevatrippi kuhugi lähedale, kui maitsetud lahjad kokteilid hakkavad ära tüütama. Ma siiralt loodan, et neid trippe ka võetakse, et natukenegi aimu saada Kuuba tegelikust välimusest ja olemusest, sest Varadero on kõike muud kui klassikaline Kuuba. Ma mõistan, et see on mugav puhkuse stiil, kuid meie jaoks tundub selline puhkus kohutavalt igav, mis ammendab end ilmselt paari päevaga, samas need paar päeva võtta reisi lõpus, visata jalad seinale või basseinivette, ongi äärmiselt mõnus. Varadero suureks plussiks on paarikümne kilomeetri pikkune valge liivaga helesinise merega rand, mida ääristab ca 60 erinevat hotelle ja mida siin järjest juurde ehitatakse, nii et igale maitsele ja rahakoti tasemele võiks siin ideeliselt midagi leida.

Lisaks veele on Kuubal veel üks kaup tõeline defitsiit – pabersalvrätikud. Neid küll mõnes kohalikus ja Panamericana poes müüakse, kuid baarides ja hotellides pabersalvrätte ei ole ning restoranides, kui üldse, antakse igale külastajale üks. Seda suurem oli meie üllatus, kui leidsime Varadero hotellitoast kenasti valmis sätitud paki salvrätte – olime ilmselgelt jõudnud turismi tuiksoonele.

Kuuba peaks juttude järgi olema päris hea koht sukeldumiseks, mille ühed kättesaadavamad vaated jäävad Sigadelahe kaldale, kus olime alles mõni päev tagasi, ning veidi vähem põnev, ent siiski väidetavalt ok koht paarikümne kilomeetri kaugusele Varaderost, nii et kuurorthotellid pakuvad siin usinasti sukeldumisvõimalusi. Kuna me sukelduma ja snorgeldama ei ole veel jõudnud, uurisime selle võimaluse kohta kohe Varaderosse saabudes. Varadeors on päris korralik tuul, mis on keerutanud siinsed merelained kõrgeks, nii et ühtki veesporti hetkel harrastada siin kaldal ei saa, ka ujumine ehk teisisõnu lainetesse hüppamine on vetelpääste range kontrolli all, nii et meile pakuti välja võimalus sõita kaks tundi bussiga Playa Gironi lähistele sukeldumiseks. Kui me just poleks sealt samast kandist tulnud, oleks see põnev võimalus olnud Kuubat näha. Nüüd aga panime end kirja laupäevasele väljumisele, lotuses, et tuul on suunda muutnud ning sukeldumine ja snorgeldamine saab siiski toimuma Varadero lähistel. Ilmselt selgub see peagi.

Ma kas hakkan Kuuba soojusega ära harjuma või on õhk siin läinud harukordselt jahedaks. Pealelõunal läks päike pilve taha, nii et basseini ääres oli ka riietega istudes jahe ja muidu ülikuum rannaliiv jahtus üsna hetkega. Loomulikult aitas sellele kaasa ka tugev tuul. Kui alguses Kuubale jõudes naeris M, et olen reisile kaasa võtnud tarbetult soojad asjad, siis nüüd õhtul hotelli terrassil istudes hakkas mul niivõrd jahe, et käisin toas pikki pükse ja sooja jakki peale panemas.

Hotellikompleks, Be Live Excusite Varadero, kus peatume, on ilmselt ehitatud 1970-datel, nagu suur osa Kuuba nn kaasaegsetest majadest. Teine ehituslaine on alguse saanud nüüd alles mõni aasta tagasi. Oleme varemgi naernud, et meil on klassikalise saksa pensionäri maitse ning see hotell siin ei ole erand – sakslasi on siin hotellis keskmisest rohkem ning ka meil õnnestus õhtul sattuda hotellibaari ühe laua taha vanema saksa-vene paariga, kellega suhtlus kais umbes selliselt, et meesterahvas rääkis saksa keeles, teda tõlkis vene keelde ta abikaasa ning M, kes mõlemat keelt natuke oskab, püüdis vastu purssida, vahelduva eduga tõlkides mulle kohti, millest ma täpselt aru ei saanud. Siin on palju erinevaid inimesi ja rahvuseid koos. Kuuba on tõesti üks turistide rahvaste paabel.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja kui üldiselt see Kuubal väga välja ei paista, siis natukene tähistatakse seda siingi. Trinidadis enne äratulekut kõndis tänaval mööda meist üks vanem meesterahvas, kes ulatas kolm kollast õit meie hotelli administraatorile, millest ta ühe mulle kinkis. Kui Varadero hotelli check-ini tegime, tõi naisadministraator kõigile parasjagu vastuvõtus olnud naistele trühvelkommi soovides head naistepäeva, ent rohkem me kuskil midagi erilist selle päeva puhul ka ei märganud. Muidugi, meie peres on täna veel üks suur tähtpäev, meie šokolaadivärvi karvane sõber saab täna 12 aastaseks ja kuigi me oleme temast hetkel väga kaugel, siis peame ka teda oma mõtteis meeles ning soovime talle tugevat tervist, et saaksime tema seltskonda veel kaua nautida.