teisipäev, 13. veebruar 2018

Tänavakunstist vastlakuklini ehk Berliinist otse kelgumäele

Hommikul ärgates olin  meie intensiivest minipuhkusest kohutavalt väsinud ega tahtnud end kuidagi voodist välja ajada, kuid piiratud hommikusöögi kellaaeg tegi omad korrektuurid. Täna ei olnud me hommikusöögilauas sugugi viimased ning peale meie istus seal sarnaste nägudega veel mitu perekonda.

Täna on kojusõidupäev ning meil ei ole otseselt kiiret kuhugi, sest lennuk läheb alles õhtul ning nimekirja lisatud kohad oleme kõik juba läbi käinud. Ainult enne veelkord linna peale minekut tuleks kohvrid pakkida. Olime tulnud reisile üksnes käsipagasiga üsna teadlikult ning oma ostlemised piiranud ka käsipagasi võimalustega. Sellegipoolest tuli kohver korralikult sisse pakkida, et kõik ära mahuks. Talvised riided võtavad kuidagi jube palju ruumi ning kui nende juurde lisada veel paar saapaid, on kohvri pakkimine kunst omaette.

Kuigi öösel oli lund sadanud ning Berliiniski kerge valge kirme maas, siis paistis hommikul imeilus päike, mis juba kevadiselt mõnusalt soojendas. Täna oli üsna ideaalne ilm linnapeal jalutamiseks. Tegime väikese tiiru veelkord Trabi Wordli juurde, minnes mööda Checkpoint Charliest. Täna olid tänavad rahvast täis ning turiste paistis kõikjal. Eks ilus ilm oli ka inimesed majadest rohkem õue meelitanud.

Kuigi kell oli veel vähe, kirjutasime end hotellist välja ning asusime tasapisi lennujaama suunas teele. Muidu oleksin meeleldi teinud väikse peatuse Alexanderplatzil, et veidi mööda poode kolada, kuid seljakoti ja kohvriga polnud see just kõige mõnusam tegevus ja kohvris vaba ruumi meil sisuliselt nagunii ei olnud.

Peale väikest surfamist netis avastasime, et üks koht, kuhu minna soovisime, oli meil siiski veel käimata, kuid jäi üsna mugavalt lennujaama tee peale - East Side Gallery ehk Ida-Berliinis asuv 1309 meetri pikkune jupp Berliini müüri, mis on muudetud tänavakunstiga kaetud vaatamisväärsuseks ning kust pärineb ka kuulus pilt sellest, kuidas Brezhnev suudleb Honeckeri. Ilma selle pildi nägemiseta ei olnud ometi võimalik Berliinist lahkuda.

Berliini ühistransport on tõeliselt lihtne ja mugav kasutada ning kui Tallinna ja selle lähiümbruses oleks selline ühistranspordi süsteem, ei kahtleks ma ka siin ühistranspordi kasutamise mõttekuses. Berliinis jooksevad risti-rästi läbi linna ja linna ümbruse kõikvõimalikud transpordivahendid omavahel kenasti kokku, ristudes paljudes kohtades ning väikeste ajavahedega, tihti isegi ajagraafikud selliselt ajastatud, et kuskil ei peaks keegi ootama ning ühte jaama saabub kolm linnarongi korraga, mis ükski ei lahku, enne kui soovijatele on antud võimalus mugavalt ja kiirelt ümber istuda, ent samas on kõik nii selges graafikus nagu saksa täpsus seda nõuab.

Sõitsime rongidega East Side Gallery juurde, tegime seal mõnusa jalutuskäigu värskes õhus ning vaatasime seda getolikku ümbrust seal veidi veel. See on kant, kus hetkel on lahti tõeline ehitusbuum ning peagi on ühtpidi getoliku mulje jätva linnaosa servas suured ja uhked kõrged uued majad. Juba praegu asub üks uus kortermaja jõe, kust jooksis vanasti Ida- ja Lääne-Saksa piir ning Berliini müüri jupi vahel - alal, mis enne oli piiritsoon ja seetõttu paljuski veel täisehitamata tühjana seisab. Ilmselt on see vaid lähiaja küsimus, kui ka seal kõik kohad uusi maju täis saavad olema.

Minu kindlaks sooviks oli Berliinis enne lahkumist süüa Dunkin Donutsite pontšikuid, mille ma enda jaoks USAs avastasin, ning võtta sinna kõrvale üks Starbucksi vahukoorega kohvijook. Selline imal unistus. Meile mugavalt lähedal asusidki rongijaamas mõlemad teineteisest üle tee. Kui olime endale pontšikud välja valinud, vaatas teenindaja meid korraks nõutu pilguga ning lisas juurde, et võiksime natuke veel võtta, sest see tuleb kokku soodsam kui meie praegune valik. Nii saime endale suure karbi kuue ülimagusa pontšikuga, millest meil mõlemal M-ga kippus süda läikima hakkama. Täna on vastlapäev ja Saksamaal seda kommet ei tunta, vähemasti vastlakukleid mitte kuskil müügil ei paista, kuid Dunkin Donuts oli teinud ühe valge kreemitäidisega pontšiku täpselt sellise, mis sobinuks hästi alternatiivseks vastlakukliks. Vähemasti oma välimuse poolest.

Lennujaama jõudsime täpselt poolteist tundi enne lennu väljumist. Schönefeldi lennujaam on väike ja askeetlik ning mahutab vaevu-vaevu ära sinna trügitud odavlennufirmade lennuvajadused. Samas on seal aga kõik hädavajalik olemas ning kuna seal ümberistumisi reeglina väga ei ole, pole turistil enamjaolt vaja seal ka tundide kaupa aega veeta, kui just lend päris keset ööd ei lähe ja sellest lähtuvalt keegi seal just ööd veeta ei otsusta, kuigi ausalt, see oleks üsna ebameeldiv kogemus, sest see on lennujaam kus toole napib ning pikali viskamiseks sobilikke pinke sisuliselt pole.Kuna enam ei ole EasyJetil käsipagasi kaalupiirangut, vaid üksnes mõõdupiirang, mis tuleneb peakohal olevate pagasiriiulite suurusest, siis ei kohta enam ka lennujaamas kubujusse, kes lisapagasi ostmise vältimiseks endale mitu paari riideid üksteise otsa ajavad. Odavlennufirmade lennujaam on küll lihtne ja suuremate mugavusteta, linnast veidi kaugemal, kuid muidu lennujaam nagu iga teinegi. 

Meie lend oli üsna väljamüüdud, kuid juhuse tahtel sattus minu kõrvale mugavalt tühi koht, nii et saime end terve tagasitee üsna mõnusasti tunda. Lend ise Berliinist Tallinna kestab umbes poolteist tundi, ent täna oli lennuk kohe eriti kiire, nii et olenemata odavlennufirmade kuulsusest, oli EasyJet isegi ca pool tundi lubatust varem maandunud. Muljetavaldav.

Jõudsime koju täpselt siis, kui meie küla vastlapäeva tähistamine oli täies hoos. Valge lumi, kelkudega lustivad lapsed ja täiskasvanud mäel, värsked vahukoorega vastlakuklid, soe lõke ja hea seltskond. Ah, me elame ikka imelises kohas. Koju tagasi tulla on alati nii tohutult hea.


















esmaspäev, 12. veebruar 2018

Berliin peopesal

Oleme Berliinis vaid teist täispikka päeva, kuid hilisõhtuks on meil mõlemal tunne nagu oleksime siin olnud nädala. Nii palju oleme saanud käia, näha ja ka vaimu välja puhata. Ajal on hoopis teise dimmensiooniline mõõde.

Võtsime oma ennelõunaseks eesmärgiks teletorni külastamise ning seadsime sammud tasapisi sinnapoole. Väljas valitses hall jahedavõitu veebruariilm. Meie hotellist teletornini jääb teepeale esmalt suuremat sorti kortermajadega elamukvartal, mille varjust üsna ootamatult hakkab paistma kontserdimaja ning suur ümara kupliga kirik. Veidi lähemale astudes märkasime oma üllatuseks kontserdimaja kõrval suurt Arvo Pärdi plakatit - kohe-kohe on siin algamas Baltikumi muusikapäevad ning Arvo Pärt tuleb isiklikult esinema. Linnapildis kohata kuulsa eestlase plakateid on päris mõnus tunne.

Üsna teletorni lähistel on üks suuremat sorti maja renoveerimisel, mille renoveerimisprotsessi tarbeks on püstitatud täiesti eraldi hoonesse näitus ja restaureerimisprotsessi ülevaade ning mille katuselt avaneb päris kena vaade linnale.

Teletorn on turistide hulgas üsna populaarne. Olgugi et on esmaspäeva ennelõuna, on siin inimesi üsna palju ja piletisaba märkimisväärne. Kohe teletorni ukse taga õues aga ka siseruumides asuvad ka piletiautomaadid, kust oli piletit võimalik osta sisuliselt ilma sabata. Ostsime piletid ära ja astusime uhke näoga uksest sisse, piletikassa looklevast sabast mööda. Meid lasti esimesele ooteplatvormile, kuid seal ka naeratus esimese hooga meie nägudel tuhmus - olime ostnud tavapileti ning seina olevate ekraanide järgi oli meie ooteajaks tund. Tõesti, ka madalhooajal keset tööpäeva tasub pilet netist ette ära osta ning kohale tulles saata sms pileti taga olevale numbrile, et teada saada millal sinu järjekord kätte jõuab, ilma et peaksid niisama kohapeal mõttetult passima.

Kui meie aeg lõpuks kätte jõudis ja pääsesime läbi turvakontrolli elektrooniliste piletiväravateni, ei tahtnud värav kuidagi M piletit vastu võtta, alles hetk hiljem märkasime, et automaat vilgutab tulesid mille järgi on torni lubatud inimeste arv ületatud. Tuli oodata, et keegi tuleks tornist alla. Sealt kadalipust läbi, saime sättida end liftiootejärjekorda, kus ühte lifti lasti eelisjärjekorra piletitega inimesed ning teise tavapiletitega. Kitsa lifti ainus huvitav eripära oli katuse asemel olev klaas, kust sai jälgida kuidas lift üles ja hiljem alla tagasi sõidab.

Teletorn ise on üsna sarnane Tallinna teletornile, kuid ruumi on oluliselt vähem. Ka toimusid seal hetkel ehitustööd, nii et kolmandik teletornist oli suletud ja mattunud tugeva haamritoksimise alla. Tegime tiiru teletornile peale - vaade on tõesti hea ning näha saab kaugele, kui ilm seda vähegi võimaldab. Vaatasin korraks närviliselt kella - meie Riigipäevahoone külastuseni oli jäänud napid pool tundi, kuid sättisime end alles liftiootejärjekorda, et teletornist alla sõita.

Teletorn ei ole tegelikult Riigipäevahoonest kuigi kaugel, umbes pool tundi jalutamist, kuid meil läks ajaliselt juba napiks, kuna enne ringkäiku tuleb 15 minutit varem turvakontrollis olla. Võtsime linnarongi, sõitsime mõned peatused ning andsime siis jalgadele valu. Päike oli just välja tulnud ning paistis eredalt meile silma, kuid üle muruplatsi turvakontrollipunkti poole tõtates ei olnud meil kuidagi mahti seda nautida. Jõudsime lõõtsutades kohale, läbisime turvakontrolli ning saime õigeaegselt kenasti Riigipäevahoonesse sisse.

Tavaturist saab Riigipäevahoones külastada eelkõige eemalt paistvat klaaskuplit, mis koosneb piki kupli serva kulgevast spiraalsest teest üles kupli tippu ning kupli keskel asub suur peeglitega kupli nn jalg. Kindlasti tasub seal võtta ka tasuta audiogiid, kus on väga hästi kokku pandud täpselt see, mida sa mööda spiraali üles jalutades ümberringi näed, selgitades ära kõik tähtsamad ümberkaudsed hooned. See külastus on elamus omaette, mida tasub kindlasti kogeda ja ilmselt pimedal ajal on siit ka linnale imeline vaade.

Kui tunnike hiljem Riigipäevahoonest väljusime, avastasime, et meie kaheks tunniks ostetud ühistranspordipilet veel kehtib. Nii otsustasime ära proovida ka linnaliinibussi ja minna lähemalt vaatama Charlottenburgi lossi, millele buss mõnusalt lähedale viib. Väidetavalt ei ole Berliinis kaugemat puntki kui 500 m lähimast ühistranspordist ja see võrgustik toimib siin tõesti hästi.

Kui aga Charlottenburgi lossini jõudsime, avastasime, et see on esmaspäeviti suletud. Nii ei jäänud meil muud üle, kui võtta suund päeva teise poolde planeeritud Classic Remise vanaaegsete autode näitusesaali. Tõepoolest, see on koht, kus mehed muutuvad oma fantaasiates poisikesteks ja naised autokalendrite modellideks. Vanas trammidepoos on saalide kaupa kahel korrusel igivanu laitmatus korras läikima löödud klassikalisi hirmkalleid autosid, mida seni vaid filmidest ja piltidelt nähtud. See on imeline, et keegi on võtnud vaevaks sellised autod kokku koguda ning võimaldada neid autosid ka huvilistel niisama vaadata. Samas asuvad ka sarnaste autode remonditöökojad ning nii mõnigi eksemplar on kohapeal müügis, kui selliste autode vastu huvi suurem peaks olema. See oli üks parim soovitus, mida sai anda teistsuguseks külastuskogemuseks.

Et õhtu oli alles noor, mõtlesime veel veidi ringi jalutada. Sidekixi äpp näitas lähedal olevat pruulikoda. Mõeldud, tehtud. Avastasime end veidi hiljem ühest laohoone hoovist, mis oli täis virnadeviisi õllepudelite kaste mille vahelt eemalt hoovi nurgast paistis viide pruulikojale. Tõesti, pruulikoja me selle kastide virna vahelt ka üles leidsime, kuid tegemist oli üksnes laopinnaga, ilma müügisaali osata, kus tõeline käsitööõllesõber end ilmselgelt nagu kala vees võiks tunda, meile polnud aga päris see, et viitsida hakata seletama inglise keeles saksakeelsetele laomeestele mida me sealt täpselt jalgsi otsime.

See on reis, kus me ei olnud veel kordagi shopanud, ent arvestades meie reisi lühidust tuli ka see viga parandada. Pealegi, mis on veel parem jalutamise sihtpunkt kui pood, mis meile mõlemale meeldib? Peale väikest shopingut metrooga hotelli tagasi loksudes olime mõlemad rampväsinud. M tegi väikese iluune ning mina puhkasin lihtsalt natukene jalga, enne kui õhtusöögiks end hotellist taas välja seadsime.

Olin otsinud õhtusöögiks meile välja ühe klassikalise saksa köögiga kohalike hulgas populaarse söögikoha. Mõtlesin oma naiivsuses, et esmaspäeva õhtuks kella 21ks ei ole ju ometi vaja lauda kinni panna. Kui jala üle ukseläve saime, nägime vaid mööda suurt saali ringi jooksvaid teenindajaid ning üksnes hõivatud laudu. Restoran oli puupüsti täis. Natuke ootamist ja sebimist ning meil õnnestus siiski laud saada. Klassikalises mõttes tähendab selline õhtusöök saksa vorste kartulipudru või friikartulite ja hapukapsaga, kõrvale liitrine toop õlut. Poole liitrist radlerit tellides, vaatas teenindaja mind korraks ehmunud näoga ja täpsustas, kas ma ikka tean, et radler pole klassikaline õlu, vaid hele õlu Spritega. Jah, ma teadsin. See on mingi sakslaste värk ja ma tahtsin selle ära proovida.

Kui hotelli tagasi jõudsime, oli mul tunne, et täna me tõesti enam kuhugi ei liigu. Jalad lõid tuld ja alaselg andis tunda. Juba eile hakkasid saapad kõndimisest hõõruma ning täna hõõrusid teised saapad juba jalgu teisest kohast. Ka M polnud hõõrumisest puutumata. Ent täna on meie viimane õhtu Berliinis ja kui me tõesti tahame veel näha ka linna kõrgustest pimedas, on see meie ainus võimalus.

Ägisedes ajasime end toolilt püsti ning võtsime vaiksel sammul suuna umbes pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse 17. korruse Solarise baari, kust avaneb üsna kaunis vaade ümbruskaudsele kesklinnaosale. Solarise Skybar on selline natuke veider avalik saladus, mille olemasolu eemalt ei paista kuskilt välja ja kuhu kogemata ei satuta. Kortermaja katusele on kaks korrust juurde ehitatud, kuhu viib eraldi lift, mis on ehitatud üleni klaasist maja otsa külge õue. Selleks, et üldse leida baari uks üles, tuleb minna hotelli ja kortermaja sisehoovi, kus ühes väikses nurgas on must metalluks kuldse Solarise kirjaga, ent see on lukus ja avatav vaid seestpoolt. Ei mingit kella ega märgu andmist. Kui avatakse ja sa uksehoidjale sobid, saad sisse, anda ära oma mantli, klaasliftiga sõita 16. korrusele, kus asub restoran, veel ühe korruse jalgsi üles minna ja avastada end siis hubasest väga intiimsest ja romantilisest loungest, mis ka esmaspäeva hilisõhtul veebruarikuus on nii inimesi täis, et vaba lauda on raske leida ja inimesi tuleb muudkui juurde. Tõeline üllatuste koht.

Kuskil päevases meeltesegaduses enne lõpliku 28000 sammu ja 17,5 km läbimist olime arvanud, et võiksime õhtu lõpetada meie hotelli saunas. Vedasime end siiski M-ga korraks väikest ja hubast saunaruumi vaatama ning kui ahvatlev ka sooja puidu lõhn ei tundunud, ei suutnud me kumbki end veenda mõtte vajalikkuses peale nii pikka päeva veel südaöö ajal sooja sauna ronida. Nii jäigi meil saun tegelikult järgi proovimata, hoolimata sellest, et kõndimisest valus keha selle järgi lausa kisendas.

Oleme nüüdseks ära käinud neljal vaateplatvormil, kus on avanenud imeilus vaade linnale, ent kõige mõttetumaks pean ma neist teletorni ning kõige vingemateks elamusteks Riigipäevahoone kuplit ja Potsdam Platzi Panorama punkti. Oleme saanud nüüd sõita Euroopa kiireima, klaaskatusega, klaasist seintega, väljaspool maja asuva ning kõikvõimalike muude tavapäraste liftidega, kusjuures mitmel pool on endiselt ametis liftisaatjad. Oleme maha trampinud kümneid tuhandeid samme ning kümneid kilomeetreid. Berliin on tõesti linn, mida on parim avastada jalgsi.








pühapäev, 11. veebruar 2018

Berliinis on kõike: ajaloo ängist imelise teeninduseni

Täna 7 aastat tagasi sai meist härra ja proua. Minu jaoks on pulma-aastapäeva tähistamine oluline sündmus ja nii oleme igal aastal natuke nuputanud, mida ette võtta ja kuhu minna, et seda päeva veidi erilisemaks teha. Seekord tulime kolmeks päevaks Berliini.

Oma hommikut alustasime nagu tavalised turistid ikka, valides kõige lähemaks sihtpunktiks uuesti Checkpoint Charlie, et see ka päevavalguses üle vaadata. Meie üllatuseks oli tänaval rahvast palju, olenemata sellest, on on jahe, kuigi päikseline veebruarikuine pühapäev. Checkpoint Charlie juures on avatud ka nn BlackBox, kus on pikalt kirjeldatud Berliini müüri ajalugu, sellega seotud sündmusi ning nii palju kui on teada, siis ka üle müüri põgenemistest ja luhtunud katsetest. Berliini müür kerkis inimeste jaoks 1961. aastal sama ootamatult nagu see ka 1989 oma lõpu sai - ühel hetkel öeldi, et siia tuleb piiritsooni jaoks müür ning samal hetkel hakati seda ka ehitama. Mitmete inimeste jaoks, kes soovisid üle piiri põgeneda Lääne-Saksa poole, oli see hetk, kas nüüd või mitte kunagi, sest müüri püstitamise eesmärk oligi põgenemistele piir peale saada, kuna Ida-Saksast oli nii palju inimesi juba põgenenud, et töökäsi hakkas nappima. Üldiselt oli põgenemiste osas Lääne-Saksa pool väga abivalmis, nii et kes üle piiri juba astutud sai, võeti teisel pool üsna avasüli vastu. Aidati põgenema ka, pakkudes USA sõduri vormiriideid ning diplomaatiliste autode pagasiruume, lisaks maa alustele tunnelitele. Ida-Saksa muidugi põgenemist kuidagi heaks ei pidanud, nii et need, kes vahele jäid, said müüri juures selga endale kuulirahe või eluga pääsemisel mõisteti mitmeks aastaks vangi.

Müür langes sama ootamatult, kui see oli püstitatud. Umbes samal ajal, kui Baltikumis oli ärkamisaeg, tunti ka Berliinis poliitilist survet müür maha võtta, kuid kokku pandud dokumentides oldi unustatud märkimata kuupäev millal see juhtub ja nii tuli tele otse-eetris närvilisel poliitikul anda kohene vastus aja kohta. Kuna kuupäeva täpsustatud poldud, hakkas müüri lõhkumise käsk kehtima koheselt, mis tõid kaasa uskumatud rahvajoovastused. Lõpuks ometi ühendati Berliin taas üheks, Euroopa ei olnud enam jagatud pooleks. Üldises plaanis on täna kuidagi arusaamatu, et linna võib niimoodi jõuga müüriga kaheks jagada - siin kohapeal olles on seda raske tajuda, et kunagi üsna hiljuti on need kaks linna poolt niivõrd erinevad olnud. 

Täna on Berliinis alles veel umbes 200 meetrit originaalmüüri, mida säilitatakse selleks, et inimestele meelde tuletada meie lähiajalugu. Sinna samasse juurde on rajatud Topography of Terror Muuseum, mille sissepääs on tasuta ja kuhu oli hea äsja alanud lumesaju eest korraks sooja minna. See muuseum kirjeldab maailmasõdade käike ja vahelist aega genotsiidi seisukohast. Väga karm ning ängistav teema ja lugemine. Sõjateemad ei ole endiselt minu meelelaadi järgi.

Berliin, nagu iga suurlinn, on teinud palju selleks, et siinsetele turistidele pakkuda meelelahutust peaaegu igal sammul, olenevalt kõigi rahakottide paksustest ehk siis on võimalik leida igaühel enda võimalustele vastav ekskursiooniviis. Nii on võimalik teha linnas tuur nii Ida-Saksa auto Trabandiga kui limusiin Miniga, lisaks hop-on-hop-off kahekordsetele bussidele, mis jahedate ilmadega on turistidele väga mugav valik. Muidu veel ka nii tasuilised kui tasuta jalgsi tuurid või ise linna vaatamine, suvisel ajal kindlasti ka jalgrattad.

Vahepeal oli väljas hakanud sadama peenikest vihma, kuigi ilmateade tänaseks sademeid ei lubanud ning null-kraadi lähedane temperatuur vihmas ei olnud just kõige mugavam jalutamiseks. Olin enne Lonely Planetit sirvides märganud spioonimuuseumi (German Spy Museum) ning see jäi meile üsna mugavalt teepeale. Muuseum oli pühapäeva puhul üsna rahvast täis, kuid lõpuks jagus seal ruumi kõigile. Spioonimuuseumis on märkimisväärne väljapanek kõikvõimalikest läbi ajaloo väikestest spioneerimisvahenditest, kodeerimismeetoditest ja kujunemisjärkudest, jõudes läbi ajaloo välja tänasesse päeva. Sisuliselt on kõik kunagi Bondi filmidest nähtud veidi absurdsusena tundunud spioonividinad ka tegelikult olemas ning muuseumis kohapeal nähtavad. Samuti ka James Bondi filmide väljapanek eraldi, rõhutades, et Bond polnud päris fiktsioon, sest autor ise on kunagi mereväes töötanud. Lisaks ka toodud ära seos kunagi raadioamatörismi ning spioonimaailma vahel. Kunagi olen ma ju isegi raadioamatööri kutsungit omanud, nii et seda poolt oli seal vaadata päris huvitav. Isale ilmselt see muuseum meeldiks. Muuseumisse on ehitatud ka väike lasertuba, kus kõigil on võimalik proovida, kui lihtne filmides nähtud kiirte vahelt ikka läbi pugeda on, ilma et alarmi kuskil tööle paneks. Jälgisin seda natuke aega kõrvalt ning mõne meetrise koridori läbimine polnud ühelegi proovijale selle ajaga võidukas.

Berliinis on päris mitu kohta, kust saab nautida imelist vaadet linnale. Neist üks on kunagisel Euroopa liikluse tuiksoonel Potsdami väljakul asuva punase telliskivi hoone 24. ja 25. korrus nimega Panorama Punkt, kuhu viib üles Euroopa kiireim lift, mis tõuseb 90,15 meetrit 20 sekundiga, läbides korrused peaaegu vabalanguse kiirusega kõigest 8,5 m/sekundis. Tõesti, sealt ülevalt avaneb päris ilus 360-kraadine vaade Berliinile, kui nähtavus on hea. Lisaks ka väike kohvik, kus naha vahele saadud külmast on võimalik üles soojeneda.

Üldiselt on Berliinis niimoodi, et väga paljudes kohtades ei saa üldse kaardiga maksta, sh restoranides ning mitmetes turismi sihtpunktideski, seega tasub siia tulles sularaha päris hoolega kaasa võtta. Õnneks olime sellest küll eelnevalt kuulnud, aga päris sellist olukorda me siiski ette kujutada enne ei osanud, kuigi oleme Saksamaal korduvalt käinud. Sularaha on igal juhul ülitugevalt au sees.

Jalutasime Potsdami väljakult Holokausti memoriaali poole, kui juhuslikult jäi meie teele kunstliigeseid tootva Otto Bocki väike muuseum, mis on eelkõige pühendatud paraolümpiale ning puuetega inimeste liikumisvõimalustele, selgitades väga detailselt lahti milline on närvisüsteemi roll koostöös lihaste liikuvusega ja andes igale külastajale võimaluse läbida virtuaalne ringraja osa ratastooliga või püüda ratastooliga linnapargi teedel simulaatoris liikuda. Päris keerulised ülesanded. Iseenesest põnev väljapanek ning teadmisi saab päris palju juurde, ent meie külastuse ajal olid paraku mitmed eksponaadid rivist väljas.

Napilt enne Brandeburgi väravaid on suur Holokausti memoriaal, mis koosneb sirgjooneliselt laotud massiivsetest tumehallidest erineva kõrgusega betoonblokkidest kuhu vahele on lihtne end ära kaotada. Natuke hirmutav on linnapildis sellist suurt ja massiivset tumedat ala silmata.

Brandeburgi väravate külje all asub Berliini Riigpäeva hoone. Olime sellest just pilti tegemas, kui märkasin äkki pargi servas putkat, millest lookles saba uksest välja. Lähemale astudes sai selgeks, et seal on võimalik broneerida aeg Riigipäeva hoone külastuseks, mille me mugavalt järgmisesse päeva endale sättisime. Saab huvitav olema.

Traditsiooniliselt on meil alati plaanis pulma-aastapäeval restoranikülastus ja kui pole midagi muud märkimisväärset, siis ka kino. Seekord käisime kinos reede õhtul, rohkem juhuste kokkusattumisel, kuid restorani valisime pühapäeva õhtuks Berliini. Meie esimest pulma-aastapäeva tähistasime Helsinkis Michelini tärniga restoranis, kus mind peeti venelaseks, tuues mulle nö emakeelne menüü, olgugi et suhtlus oli inglise keeles ning M sai inglisekeelse menüü. Sellest ajast saadik olen restorani valides olnud vahel veidi kahtleval seisukohal, ent M on lõpuks alati see, kes lõpliku valiku aitab paika panna. Nii ka seekord. Valisin välja meile 6 võimalikku õhtusöögikohta, millest sõelale jäid lõpuks kaks - Crackers ja Entrecote. Kuna neist viimane asus meie hotellile võrdlemisi lähedal, otsustasime viimase kasuks. Kui laupäeva õhtul lennuki pealt tulime, jalutasime sellest restoranist mööda, avastades, et see on sisuliselt meie hotelli kõrval. Igal juhul mugav valik.

Olin Entrecotes igaks juhuks meile laua broneerinud, kuigi oli pühapäeva õhtu. Meie üllatuseks oli restoran peaaegu täis. Lisaks imelisele prantsuse köögile ja suurepärasele steigi tegemise oskusele pani mind hoopis ahhetama sealne teenindus. Milline kiirus ja imeline meeskonnatöö. Kelnerid käivad ringi koguaeg lahtiste silmadega, valades pidevalt möödaminnes igas lauas klaasi veidi juurde, tuues toite ette üllatava kiiruse ja tempoga, klienti siiski kiirustamata ning tehes tõelist meeskonnatööd. Nii näiteks koristas üks kelner mängleva kergusega meie eest eelroa nõud, kui teine samal ajal meile valitud veini tutvustas, saades selle just sekund varem kolmandalt mööda lipsanud kelnerilt. See kergus ja mängulisus, kõige ideaalne toimivus ja suurepärane meeskonnatöö tekitas tunde, et ma ei ole vist olnud kunagi varem parema ja nii märkimisväärse teenindusega restoranis. Eesti teenindajatelt oleks siin ikka väga palju õppida. Igal juhul oli Entrecote pulma-aastapäeva tähistamiseks ideaalne valik ning meeleldi kogeksin seda restorani kunagi uuesti.














laupäev, 10. veebruar 2018

Tehtud, mõeldud - Berliin

Kunagi sügisel istusime ühel laupäeva õhtul M-ga kahekesi diivani peal, kui telefoni näppides jäid äkki silma EasyJeti kampaaniahinnaga lennupiletid Berliini. Täpselt meie pulma-aastapäeva ajal. Klaasi veini taga sai piletid ära ostetud. Nii viistetist minutit hiljem selguski, et oleme veebruaris paariks päevaks Berliini minemas. Tehtud, mõeldud.

Ma olen Berliini tahtnud mitu korda sattuda, kuid siiani pole see kuidagi õnnestunud. Küll kord ei jäänud meil piisavalt aega Eurotripil, teinekord ei sattunud trajektoorile ja kui viimane kord olime Berliini isegi pikema peatuse planeerinud, jäin ma lihtsalt keset reisi ootamatult haigeks, nii et kihutasime otse kodupoole, ikka Berliinist mööda. Lõpuks oleme me siiski siin.

Broneerisime endale hotelli mõned nädalad tagasi ära, kuid mul ei õnnestunud täna kuidagi broneeringust leida infot millise toa me kinni pannud olime. Kui hotelli Checkpoint Charlie küljealla jõudsime, siis tervitas meid meeldiv administraator, kes jagas lahkesti kiirema wifi parooli, tervistujookide kupongi ning ulatas võtmed korralikku suurde junior-sviiti. Püüdsime küll M-ga mõlemad meenutada, kas olimegi broneerinud suurema toa või saime toa osas ülendust, ent kuna see meile ei meenunud, meeldib mulle mõelda, et meile antigi pulma-aastapäeva puhul parem tuba. Lausa rõduga sisehoovi. Kevadel võib siin kohe eriliselt kaunis olla.

Ma ei ole EasyJetiga lennanud väga palju aastaid ning üldiselt odavlennufirmad väga mu trajektoorile ei ole viimasel ajal sattunud - kas pole kuupäevad või marsruudid kuidagi kattunud. Sellegipoolest üllatas mind EasyJet vägagi positiivselt nii oma meeskonna, lennuki kvaliteedi kui kogu teenuse osas. EasyJeti äpp teavitas mind juba varakult, et meie väljuv lend jääb hiljaks, sest saabuv lend hilineb, kuvades mulle seda reaalajas, ent sellegipoolest jõudsime Berliini täpselt graafikujärgselt. Ainult kaks väikest detaili, mis pole tegelikult üldse lennufirmaga seotud, vaid hoopis reisijatega, häirivad mind veidi ikka veel - kaasa võetud suured moonakotid, mida hakatakse seltskonnas lennukis laiali jagama ning lennu maandumisel plaksutamine. Ühelgi keskklassi liinilennul ei ole ma kumbagi asja kohanud. Või kui siis plaksutamist, siis üksnes juhul, kui lend on enamjaolt karm olnud ning lõpuks on inimesed turvaliselt maandunud ja selle eest siiralt tänulikud. Lühidalt öeldes pole enam odavlendudel häda midagi ning vanasti lastud pidev reklaamtekst ja müügisurve lennukis on tänaseks täielikult kadunud. Saab lennata soodsalt nagu valge inimene. Päris mõnus.

Olen siin erinevatel Euroopa reisidel katsetanud mitmeid transpordi äppe, et näha millega ja kuidas kõige paremini sihtpunkti jõuaks. Ilma internetiühenduseta oleks olnud esimese hooga üsna keeruline Schönefeldi lennujaamast meie hotelli jõuda - olin küll alla laadinud Berliini offline kaardi, kuid ühistranspordi kuvamiseks oli siiski netti vaja ning kui see ilmus, oli see aeglane. Rome2Rio juhatas meid kiiresti õigesse suunda, näidates ära terve teekonna, ent ei kuvanud samm-sammult juhist. Apple Maps, mis toimis suurepäraselt Amsterdamis, ei leidnud Berliinis üldse ühistransporti. Citymapper oli neist kõige teravam, näidates ära ka detailselt samm-sammult reaalajas juhendi neti olemasolu korral, kuid arvas, et jäime rongist, milles olime, maha ja seetõttu kuvas lõplikku kohalejõudmise aega 20 minutilise nihkega. Lõpuks juhindusime Rome2Rio esialgsetest juhtnööridest, jälgides poole silmaga Google Mapsi ning lõppkokkuvõttes lähtusime Citymapperist. Kohale jõudsime rongi ja metrooga siiski üsna ladusalt.

Seadsime end hotelli kenasti sisse ning hoolimata hilisest õhtutunnist, otsustasime minna hotelli lähedal asuvasse KFC-sse midagi hamba alla saama. Kui selleni jõudsime, selgus, et see oli nii hilisel tunnil juba suletud. Nii muuseas sattusime aga Checkpoint Charlie ehk Berliini müüri keskpunkti juurde, kust jooksis nö Vene ja Ameerika võimu piir II maailmasõja ajal. See koht on keset tänavat siiani selgelt ja arusaadavalt tähistatud omaaegse valge putkaga, mille ette on ladustatud tihedalt liivakotid ja millest kümmekond meetrit eemal asub suur posti otsas valgusekraan, ühel pool vene sõduri, teisel USA sõduri pilt, et oleks selgelt aru saada, kuhu jäi Ida-Saksamaa ning kuhu Lääne-Saksamaa. Lugesin lennukis pikalt Lonely Planetist e-lugeris Berliini müüri tekkelugu, ajalugu, hukkamisi ning langemist. Ma olen sellest kõigest ka varem kuulnud, kuid mitte kunagi seda niimoodi tajunud. Seista keset öist linna ja näha, kus tänavad ning linn on olnud lihtsalt pooleks lõigatud suure betoonmüüriga, mida märgib selge munakividest laotud joon müüri mälestuseks, mis kulgeb pikalt läbi Berliini. Täna on see kõik kuidagi ebareaalne ja hoomamatu ning mul on hea meel, et Euroopa on üks, kunstlikult killustamata.

Jalutasime edasi mööda tänavat Lääne-Berliini poole, lootuses leida veel mõnda restorani, mis laupäeva õhtul kella 22 paiku õhtusööki serveeriks. Üsna pea sattusime Itaalia restorani juurde, mille uksel asetses TripAdvisori kleeps. Astusime sisse ning tellisime endale õhtusöögi. Lauda saabunud portsud olid suuruse poolest ausad ning iga senti väärt, kuigi suuremat sorti maitseelamust sealt just ei saanud ja söök oli pigem itaallaslikult kodune. Tellisime endale ka suure pudeli vett lauda. See on esmakordne juhus, kus mulle tuuakse restoranis lauda pooleteistliitrine plastpudel veega, mille eest kasseeritakse arvel lõpuks vaid euro. Lisaks paistis, et meid teenindas itaallasest omanik isiklikult. Selline ehe ja väga autentne kogemus kõik kokku. Ja nagu Saksamaal kombeks, ei saanud seal kaardiga maksta, kuid olime sellega mõttes arvestanud. Ka tšekk oli selline, mida pole ammu näinud - käsitsi kirjutatud numbrid paberitükil.

Jalutasime hotelli tagasi, lugedes huviga teepeale jäänud seina, millel on detailselt kirjeldatud  Berliini müüri ajalugu. Veebruarikuine ööjahedus kippus mulle vaikselt kontidesse pugema, olgugi et Berliinis oli terve plusskraad, võrreldes Tallinnas täna olnud viie miinuskraadi ning eilse mõneteist miinuskraadiga. Ma loodan, et Berliinil on meile veel palju positiivset pakkuda.











pühapäev, 21. jaanuar 2018

Reisiäpid - asendamatud abimehed

Ma olen väikest viisi äpipede, nii et kui kuskil on võimalik mõnda uut vähegi kasulikku äppi katsetada, siis seda ma ka teen, nii et vahel sõbradki naeravad, et mul on kõik maailma äpid olemas. Sellegipoolest, kui äpp mulle midagi asjalikku juurde ei anna, siis lasen ta kiiresti maha ning naljalt äppide eest ma raha välja ei käi - leian, et osta on mõttekas neid äppe, mis on reaalses tihedas kasutuses.

Kõige enam leidub äppe mu telefonis reisimisega seotud kaustas. Kasutan neid nii reiside planeerimisel kui reisil olles, igaühel neist omad head ja vead ning arvestades, kui reisiblogi nägu mu blogikirjed viimasel ajal saanud on, oleks ilmselt paslik siia üles lugeda ka mõned paremad äpid, mis mulle reisimisel suuremaks abimeheks on olnud. Lingin allpool küll äpid ära nende veebilehtedega, kuid peaaegu kõigil allpool nimetatul on olemas ka mugavad äpilahendused, mida olen seni kasutanud nii Androidi kui iOSi peal.

Reisi planeerimine
TripIt on see, kust minu jaoks kõik algab - see on nii veebipõhine kui äpina olemasolev lahendus, kuhu on võimalik sisse panna oma reisiplaanid kuupäevade ja kellaaja täpsusega, samuti oskab TripIt meilboksist ise sisse tõmmata hotelli broneeringuid, lennupileteid ja muid broneeringuid, mis on reisimisega otseselt seotud, kalkuleerida ka sihtpunktide vahelist ajakulu, kui mõlemad kohad on sisse pandud. Plaane saab neile ka edastada meili teel, mis automaatselt sisestatud reisiga seotakse. Nii jagan ma tehtud plaane teiste reisikaaslaste ja pere ning sõpradega, kes soovivad meie reisidel silma peal hoida ja teada kus ning millal me umbes olla võiksime. Enne TripIti avastamist möllasin Exceli tabelitega ja seal oli alalõpmata häda, et unustasin ajavahed või mõnes kohas jooksis plaan kokku - TripItis seda muret enam ei ole. Tänaseks olen TripItit kasutanud kokku 30 reisi planeerimiseks viimase 9 aasta jooksul ning minu jaoks on see muutunud asendamatuks abimeheks. Tasuline versioon loeb kokku ka lennupunktid jms, jälgib lende reaalajas ning teavitab, kui kuskil midagi muutub või hilineb, ent kui paljude ümberistumistega lende just pole, siis katab tasuta versioon ka absoluutselt kõik plaani vajadused. Lisaks võimaldab TripIt plaane teha ka teistele, mida eelmisel suvel vennaperele Horvaatia reisi kokku pannes ka kasutasin. Sellest tuleb aga kunagi tulevikus eraldi kanne. TripItist võin kirjutada ilmselt veel väga pikalt ja üksnes ülivõrdes.

Marsruudi planeerimisel on muidugi Google Maps täiesti asnedmatu, sest Google Mapsi sihtkohtade sissepanek on väga mõnus viis näha kaardil teekonda, lisaks kuluvat aega ja kilometraaži. Varem näitas Google Maps ka orienteeruvat kütusekulu ning sihtpunkte sai sisse panna lõputult, ent nüüd on need funktsioonid sealt maha võetud. Orienteeruvaks kütusekuluks on hea vaadata Via Michelini kaarti ning kui reisil on enam kui 10 vahepeatust, tuleb Google Mapsiga teekond mitmesse ossa jaotada. Sellegipoolest, paremat alternatiivi ei ole ma veel leidnud. Muide, Google Maps võimaldab alla tõmmata ka konkreetse piirkonda offline kaarti, mis reisil olles on navigeerimiseks täiesti asendamatu.

Lennud
Momondo ja Skyscanner on kaks veebikeskkonda, kust on väga hea otsida kõikvõimalikke erinevaid lennupileteid. Tegelikult Google Flights on ka üsna hea veebileht, mis annab kätte lennumarsruudid, kuid hinnad on sealtkaudu otsides ebamõistlikult kõrged ja sobilike kuupäevade leidmiseks parema hinnaga on Momondo ja Skyscanner paremad. Ega neil kahel lehel suurt vahet ei ole oma toimimiselt, kuid vahel leiavad nad natuke erinevate vahemaandumistega marsruute, mis võib tekitada juba märkiisväärse hinnavahe - seetõttu kasutan ma mõlemat paralleelselt ja telefonis on selleks olemas ka mõlemad äpid.

Majutus
Kui reisikuupäevad hakkavad paika loksuma, hakkan majutusvõimalusi vaatama, et täpsemalt paika panna sihtkohas marsruuti. Vahel võib juhtuda niimoodi, et tee peale planeeritud sihtpunkti läheduses ei ole ühtki mõistlikku majutusvõimalust sobilikel kuupäevadel ja see nüanss võib üsna oluliselt lõppmarsruuti muuta nii kuupäevade kui sihtpunktide osas. Seni parimaks lahenduseks majutuse otsingute vahendaja on minu meelest Trivago, mis tõmbab kokku kõikvõimalikelt erinevatelt lehtedelt majutuse pakkumise ja broneeringu huvi korral suunab edasi otse teiste lehtede broneeringulehele.

Kuigi majutusotsingut teen Trivago lehe kaudu, siis broneerin siiski reeglina Booking.comi või Hotels.comi kaudu, sest nendel lehtedel ei ole peidetud tasusid ja kui peakski mingi jama broneeringuga tekkima, võtavad nad kiiresti ise ühendust. Näiteks kord ei läinud mul makse läbi, sest sain uue pangakaardi millel ei olnud välismaksed lubatud ja ma ei tulnud selle peale, et seda kontrollida. Ilma et ma ise oleks pidanud kuhugi kirjutama, tuli ca kümmekond minutit hiljem mu telefonile juba UKst kõne, kus püüti leida lahendus, et saaksin broneeringu ikkagi korrektselt lõpule viia. Äppidena kasutan neid telefonis just seetõttu, kui broneering on tehtud läbi nende lehtede, siis on broneeringud kohe nähtavad ka äpist ja kohapeal on hotellis lihtne vajadusel äpi broneeringut näidata - ei ole vaja sahmerdada mingite paberite või postkasti otsingutega. Muidugi, on alati mul broneeringud lisatud ka TripItisse, mis toimib edukalt ka offline äpina, näidates ära sisse eelnevalt laetud info, kui netiühendus veel olemas oli.

Lisaks äpipedele olen ma ka punktipede ehk kui kuskilt on võimalik mingi ostu pealt mingeid punkte koguda, siis reeglina on mul see kliendikonto olemas. Neid punkte ma ka tegelikult aeg-ajalt monitoorin ning kipun neid ära kasutama, enne kui nad aeguvad, kas siis soodsamaks majutuseks, reisimiseks, vajalike asjade ostmiseks või vahel ka heategevusse annetamiseks. Nii sattusime me tänu Air Balticu vaucherile kunagi Itaaliasse ja Austraalia reisilt tagasi naastes tellisin lennupunktide eest ülikvaliteetsed Siliti potid, mida igapäevaselt kasutan siiani. Seetõttu on mul olemas ka telefonis nii Marriotti, Hiltoni kui Accor Hotelsi äpid, mille kaudu saab kliendihinnaga otse tube broneerida kui teha ka mugavalt hotelli check-ini, nii et kohale jõudes on vaja saada üksnes võti ilma midagi täiendavalt täitmata. Vahel tõmban ma ka teiste hotellikettide äppe ära ajutiselt täpselt samadel põhjustel. Päris mugav.

Ja lõpuks ei saa ka üle ega ümber AirBnB äpist, mis aitab teinekord hädast välja, kui hotelle pole soovitud sihtkohas saadaval või hotellid on ebamõistliku hinnatasemega. Loomult olen ma ise rohkem hotelli tüüpi inimene, sest see annab võimaluse reisida kellestki teisest peale oma reisikaaslaste, sõltumata. Muidugi, kui reisil on teistsugune iseloom, nagu siis, kui me Austraalias kuu aega puhkasime, oli CouchSurfing ideaalne reisi täiustaja ning tol ajal veel AirBnBd ei eksisteerinud.

Nüüd on ka majutusäpinduse maailmas veel mõned uued põnevad lahendused esile kerkinud, näiteks HotelTonight on äpp, kust saab otsida ainult lähiöödeks viimase hetke pakkumisi ja võib juhtuda, et saab väga kalli hotelli väga soodsa hinnaga. Siis on veel Roomer, kuhu saab panna üles iga kasutaja ise oma ostetud hotelli bronne, mis mingil põhjusel kasutamata jäävad ja neid teistele kasutajatele maha müüa - jällegi võimalus saada juhuslikult soodne diil, kui asukoht ja kuupäevd klapivad, nii et võidavad lõpuks kõik osapooled. Ja pikkade lendude tegijatele üsna sobilik lahendus Dayuse, kuhu hotellid panevad üles oma vabad toad päevaseks ajaks soodsa hinnaga eesmärgiga pakkuda inimestele, kellel on vajadus päevasel ajal kuskil pikali visata, seda teha. Eriti hea juhuks, kui kahe pika lennu vahele jääb näiteks 8 tundi ning vahepeal tahaks lihtsalt inimese moodi pesta ja korraks pikutada. Äriklientidele jällegi võimalus ärikohtumisteks broneerida päevaseks ajaks sviit väga hea hinnaga.

Transport
Kui lennud ja majutus on paigas, siis vahetult enne reisile minekut või ka reisi ajal on hea teada kuidas kuhugi saada võõras riigis ning mis see umbes maksab, sest tihtipeale ei ole ette teada tundmatus sihtkohas milline transport seal üldse liigub.

Parimaks otsinguks transpordiühenduse ja hindade osas olen enda jaoks leidnud Rome2Rio, kuhu saab sisse panna algpunkti ning lõpp-punkti ja ta leiab ise seal vahel kõikvõimalikud transpordiviisid, alustades lendudest ja laevadest, lõpetades ühistranspordi, takso, Uberi ning sõidujagamisega koos orienteeruvate hindadega, suunates edasi vajadusel ajakavadele ja teenusepakkuja kodulehele. Olen seda katsetanud mitmes erinevas riigis ja linnas ning tõesti, pakutud lahendused toimivad ning hinnaklass on enam-vähem õige.

Sarnast alternatiivi pakub ka Citymapper ning aeg-ajalt on mõistlik mõlemat vaadata, sest erinevates linnades on neil all natuke erinev andmebaas ning nii võib juhtuda, et äpid pakuvad erinevaid lahendusi, millest vahel on üks mõistlikum kui teine. Siia juurde muidugi veel ka Google Maps ning Apple Maps, mis võivad olla vahetevahel samuti olulised täiendused. Näiteks Brüsselis oli Rome2Rio täpsem ja parem, kuid kuskil kadus ära mu GPS ühendus ning sel juhul aitas hädast välja hoopis Google Maps, mis leidis mulle kiirema tee ühistranspordiga, samas kui Apple Maps aitas Amsterdamis navigeerida veel paremini ja täpsemalt, näidates ära ka reaalajas peatused, kus ma metrooga hetkel asusin, kuid Brüsselis jällegi oli millegipärast Apple Maps tühi ega toiminud. Seetõttu hoian telefonis ka mitut sarnast äppi paralleelselt.

Muidugi, kui liikuda autoga, siis täiesti asendamatu on internetiühenduse olemasolu korral minu jaoks Waze, mis viib väga häasti ja mugavalt sihtpunktist sihtpunkti, tundes ummikuid ja kohalikke teeolusid. Kui netiühendus aga puudub, siis on heaks alternatiiviks navigeerimisel Google Maps. aze

Vaatamisväärsused ja söögikohad
Reisi panen ma kokku üldjuhul alustades Lonely Planeti raamatutest (Lonely Planetil on ka oma äpp olemas, kuid seal on paraku linnu vähe ning raamatud on veidi mugavamad ja praktilisemad, ent see äpp on mul siiski olemas) ning täiendades nimekirja TripAdvisoris leiduvate soovitustega. TripAdvisor on üldse väga mugav abivahend reisi ajal, et vaadata mis ümberkaudsed kohad on, mida külastada, ning milliseid söögikohti tasub usaldada, et mitte sattud turistilõpksu või kuhugi ebakvaliteetse söögi otsa. TripAdvisori ega FourSquare soovitustega söögikohtade ja vaatamisväärsuste osas ei ole ma veel kordagi puusse pannud. Kogukond teab, is on hea ja kus käib kohalik, see on ka turistile reeglina väga hea.

Suvel avastasin Stockholmis enda jaoks ka Google Trips äpi, mis on selles mõttes mõnus reisil kasutada, et sinna saab sisse panna oma eelolevad reisid, lisada linnad, mida külastad, tõmmata alla offline kaart ja juhend olulise infoga linna kohta. Tihti on Google Tripsis olemas ka soovituslikud päeva jalutuskäikude marsruudid, mis viivad ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, aidates kaardil kenasti navigeerida.

Teine põnev äpp ümbruskonna avastamiseks on Sidekix, mis kuvab kaardil sinu läheduses olevad vaatamisväärsused ja söögikohad, aga ka üritused, kuhu on hea jalutada, kuvades nii teekonna kui juhendades kohalejõudmisel. Arvestades, kui palju meile meeldib välismaal olles jala käia, on see äpp kahtlemata üks uus põnev lahendus.

Muud reisimisega seotud äpid
Lisaks eeltoodule on mu telefonis veel mõned muud olulised äpid, mis reisimisel head abivahendid on.

Google Translate annab võimaluse ära tõmmata sõnastikud offlines kasutamiseks ning netiühenduse olemasolu korral suudab ka fotode ja veebilehtede pealt tõlget teha. Vahetevahel ülioluline abimees, kui sõõras riigis on mõni asi veidi arusaamatu. Näiteks kord üritasime Poolas aru saada parkimiskorraldusest ja -tasudest ning mugav oli telefoniga lihtsalt teha klõps ja saada vastuseks meile hädavajalik info.

Wallet on abiks lennupiletite pardakaartide hoidmisel, et need kuhugi muude failide-meilide rägastikku ära ei kaoks. Lihtne ja mugav lahendus.

Välisministeeriumi Reisi Targalt on äpp, mille kaudu saab kiiresti registreerida oma viibimise välismaal, nii et Välisministeeriumil oleks võimalik kiiresti ühendust sinuga võtta, kui reisi ajal sihtriigis peaks juhtuma mõni looduskatastroof või terroriakt, samuti leiab sealt reisiinfo riigiti viisatingimuste, saatkondade jms kohta.

Kui reisitakse mitmekesi ning rahakotid ei ole ühised, on tihti reisil peavalu, kuidas kulusid jagada ja meeles pidada kes mille eest ja palju on maksnud ning kes kellele võlgu on. Selleks on üks hea alternatiivne lahendus Splittr äpp, kuhu saab sisse panna kõik reiside kulud, need teiste vahel välja jagada ning kuvada kõigile osapooltele mis seis täpselt rahadega kuskil on. Lihtne ja tülivaba.

Ning viimaks Xe Currency, mis on hädavajalik juhuks, kui reisitakse võõra valuutaga riiki ja soov on aru saada palju midagi tegelikult maksab. Võimaldab sisse panna nii palju valuutakursse kui vaja ning kontrollib kursse ise automaatselt.

Kindlasti on veel terve hulk põnevaid reisimisega seotud vidinaid ja äppe, alustades reisile kaasavõetavate asjade nimekirja meelespeast ja millest kõigest veel (muide, nimekirjadena, mida teha või kaasa võtta, kasutan eelkõige igapäevaselt Wunderlisti, aga see pole otseselt reisimisega seotud äpp), kuid muud asjalikku ja hädavajalikku reisi planeerimiseks ning reisil olles, ei ole ma veel ena jaoks tuvastanud. Soovitused on siinkohal absoluutselt teretulnud.

neljapäev, 30. november 2017

Pealpool pilvi paistab päike

Õhtul magama minnes olin nii väsinud, et panin hommikuks igaks juhuks kolm äratust, et kindlasti üles saaksin ja lennukile jõuaksin. Nii ärkasin öösel mitu korda ja vaatasin igaks juhuks kella, et ma sisse poleks maganud. Vedasin end esimese kella peale püsti ja astusin mõned minutid peale kella 7 hommikul hotellist välja, kohver näpuotsas, metroo peale.

Õhtul oli hotelli administraator öelnud, et hotellist lennujaama süidab umbes pool tundi ühistranspordiga, kuid ta soovitas mul minema hakata pigem poolteist tundi varem, sest kunagi ei tea, kuidas liiklus mõjutada võib. Suhtusin tema sõnadesse kerge skepsisega, kuid püüdsin siiski olla seekord pigem varem kui hiljem kohal. Google Mapsi juhiste järgi lahkusin hotellist täpselt õigel ajal, et kella 8ks lennujaama jõuda.

Brussels Nord jaamas pidin metroo pealt ümber istuma rongile. Tipptunni rahvamassis vastassuunas liikudes leidsin õige perrooni üles ja alles siis taipasin, et mul on rongipilet ostmata ning ühtki piletiautomaati läheduses ei paistnud. Vedasin kohvri taas trepist alla ning suundusin automaadi otsingutele. Sel ajal, kui ma piletiostuautomaadiga hullasin, selgus tõsiasi, et rong, millele ma planeerisin minna, hilines jaama üle poole tunni ning järgmine lahkus kaugemal olevalt perroonilt kuhu ma piisavalt kiiresti ei oleks jõudnud. See omakorda tähendas, et sain külma tuule käes oodata hilinenud rongi, mis saabus samal ajal ülejärgmise rongiga. Õnneks olin endale siiski väikse ajavaru jätnud ning jõudsin pagasi äraadmise leti juurde 15 minutit enne selle sulgemist, olles seal ainuke reisija.

Turvakontrollis oli rahvast juba omajagu. Valisin kiirelt värava, kus paistsid olevat reisijad, kel reisimisega veidi enam kogemust, nii et saba läks kiiresti. Turvalindi juures pakkisin oma asjad vilunult kastidesse, astusin väravatest läbi ja rõõmustasin, et mu asjad skännerist kiiresti tulid. Haarasin kasti kaasa eemal oleva laua juurde, et seal end veidi paremini kokku pakkida, kui märkasin silmanurgast eemal turvalindil mingit roosat asja. Vaatasin oma kasti, siis linti uuesti ja taipasin, et keset linti klaaskuubikus seisis mu sall, mille andurid olid tuvastanud ja pagasikontrolli lindi tänu sellele seisanud, ent sall ise oli nii kerge, et see sealt kuidagi edasi ei liikunud, klaaskuubikusse aga turvatöötaja järele küünitama ei ulatunud. Peale mõningast püüdlemist leidis turvanaine kuskilt mingid tangid, millega ta salli järele upitas ja selle lõpuks kätte sai. Huh.

Eile jõudsin toidupoodi hetkel, kui sealset šokolaadipoodi just sulgema hakati. Arvasin, et leian ka vajaliku täna lennujaamast. Tõepoolest, lennujaamas on ostuala nagu mujalgi, kuid üsna nadi valikuga ja pisikene. Kui Brüsseli lennujaam on muidu suur lahmakas, mille ühest otsast teise kõndimiseks võid märkamatult vabalt tunni kulutada, siis ostuala on seal sisuliselt olematu. Ohkasin omaette ja nentisin sama tõetera, mida ammu juba reisidelt tean: kui näed ja meeldib, osta kohe, sest hiljem ei tule selleks enam võimalust. Nii ka seekord. Eks omad vitsad peksavad ning valik tuli teha sellest, mis pakuti.

Pagasit ära andes loeti mulle kindlad sõnad peale, et oleksin väravas õigel ajal, kuna buss viib lennukile ja buss ei oota. Haarasin teepealt hommikusöögiks võiku ja vee ning sättisin end väravasse. Lasin suurema massi mööda, järasin oma saia ning jäin viimase viie inimese hulka, kes lennukile teise bussiga saadeti. Osad näod olid juba tuttavad - noogutasime tervituseks ühe naisterahvaga, kellega koos esmaspäeva õhtul samal lennul juba olnud olime.

Kui lennukisse jõudsin, avastasin, et mu iste oli juba kellegi teise poolt hõivatud. Kui kergelt hämmingus näoga istmerea vahesse seisma jäin, märkis kõrvalistuja, et nad soovisid saada kõrvuti kohti ning sestap võiksin ma istuda nende algsele kohale varuväljapääsu juurde 13. ritta. Muidu ei olekski sellest ju suurt midagi, jalgadel on seal veidi enam ruumi, kuid omakorda tähendas avariiväljapääsu rida kahte asja: läpakat ei saanud ma eesistuja jalge alla käekotiga panna, sest avariiväljapääsu reas peab olema kogu pagas üles ära pandud ja teisalt magama keeramiseks ei olnud võimalik aknakatet alla tõmmata, sest avariiväljapääsul aknakatet pole. Arvestades aga kogu antud reisi planeerimist ja senist kestvust, ei olnudki siin ausalt öeldes suurt muud midagi oodata, nii et istusin siiski 13. ritta, panin läpaka käekotiga üles ära, tõmbasin endale salli tekiks peale jaheda lennukikere varjuks ning tukkusin järgnevad paar tundi aknast paistva ereda sooja päikesevalguse käes. Pealpool pilvi siiski paistab päike.

Lennujaamast välja astudes oli mul siiras hea meel, et see reis oli ilma suuremate muredeta lõppenud. See kriipiv tunne, mis tekib siis, kui näed, et asjad ei hakka kuidagi plaanipäraselt kulgema juba algusest saadik, ei ole mitte midagi mõnusat ning tekitab pigem tahtmise reis üldse ära jätta. Ja kui see ei ole võimalik, siis kogu seda stressi reisi jooksul on rohkem kui rubla eest. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi varem olnud ühtki sellist reisi, kus nii palju väikseid asju järjest valesti kipub minema. Siiski rõõmustasin ja olen siiralt tänulik, et lõppude lõpuks läks kõik hästi ning ilma suuremate viperusteta. Jah, elu on ikkagi seiklus ning pealpool pilvi paistab päike.




kolmapäev, 29. november 2017

Teekond sihtkohta

Magasin öösel rahutult ühest küljest mõjutatuna õhukestest hotellitoa seintest, mis lasevad lähedal asuvas teises toas toimuvaid naudinguid peensusteni helidena läbi kosta ning teisest küljest õhtul tekkinud ärevusest võimalike rahutuste ja demonstratsioonide osas, mida plaaniti täna õhtuks mu hotelli ümbrusesse. Selliste sündmuste keerisesse ei tahaks kuidagi juhuslikult sattuda, olles lihtsalt valel ajal vales kohas. Olin ka Välisministeeriumi Reisi Targalt lehe lahti võtnud ja avastanud, et Brüsselis on ohutase alates 17. novembrist tõstetud kolmandale tasemele neljast võimalikust, mis ei sisendanud just turvatunnet.

Lisaks kõigele muule jätab hotell, kus ma viibin, mulle veidi ebaturvalise mulje, ilma et mul oleks alust seda millegi põhjal otseselt arvata. Nii ma ärkasin hommikul tõsiselt väsinuna ega suutnud end motiveerida kuidagi kiiresti liigutama. Soe dušš siiski äratab mind harjumuspäraselt üles. Siin hotellitoas ei ole vannitoas ühtki nagi kuhu rätikut riputada ja nii olin rätiku õhtul kuivama riputanud toa poolele. Duši alt tulles haarasin vannitoas riiuli pealt järgmise puhta rätiku, millesse esimese hooga oma nägu kuivatama hakkasin, ise samal ajal sügavalt sisse hingates. Ja järgmisel hetkel tundsin, kuidas mul süda pahaks läks – puhas, just riiulist võetud rätik lõhnas sõna otseses mõttes seksi järgi. Vau, seda ma küll ei näinud ühestki otsast tulemas. Puristasin näo veega puhtaks, hingasin paar korda värsket õhku sügavalt sisse ja välja, tõin toast teise korraliku rätiku ning sättisin end lõpuni valmis konverentsile minekuks. Lõpuks jõudsin konverentsipaika täpselt esimese esineja sissejuhatuse ajaks.

Konverentsil leidsin üle eelmisel aastal kohatud L-i, kellega enamuse päevast koos veetsime, lisades meie seltskonda vahelduva eduga uusi nägusid ja kontakte ning kohates ka teisi belglasi kellega juba eile pikemalt jutustasin. Tuttavate nägude nägemine tekitab sellise mõnusa turvatunde ja hea oleku. Kuigi järgmise aasta konverentsi pakutakse hea hinnaga, siis kuna asukoht ja kuupäevad on samad ning arvesse võttes ka mu selle aastast üle kivide ja kändude reisi planeerimise teemat, otsustasin pikemalt mitte järgmise aasta konverentsi mõttega oma peas mängida ja selle vahele jätta. Olen saanud eelmise aasta ja selle aasta konverentsidest piisavalt palju head ja kvaliteetset infot ammendada, et vahepeale võiks vabalt väike paus tekkida. Eks ole näha milliseid teadmiste omandamise võimalusi elul mulle veel varuks on. Viimase aastaga olen selles vallas ikka äärmiselt rahule jäänud ning elu on mind selles osas vägagi heldelt kohelnud.

Ma arvan, et minu jaoks oli üks tänase päeva tipphetki see, kui märkasin konverentsi ajakavas esinemas Heinekenist kedagi, kes rääkis tööandja brändist. Heinekeni reklaamid on alati olnud mõnusa kiiksuga ning teistest erinevad, sellised, mis meelde jäävad ja minu maitsele sobivad. Ka nende värbamisklipid on olnud pigem uuendusmeelsed ja põnevad. Kaks nädalat tagasi Amsterdamis saadud Heineken Experience lisas minu jaoks wow-efekti veel juurdegi. Ja tõepoolest, ka tänases sessioonis ei pidanud ma kuidagi pettuma. Ma arvan, et oma Go Places kampaaniaga on Heineken justkui raamatunäitena teinud kõik täpselt õigesti: mänguline, põnev, lühike ja kiire lähenemine potentsiaalsele huvilisele midagi vastu pakkudes ja kujundades niimoodi tõelisi brändisaadikuid. Ilmselt on nende loodud leht praegu ka sõna otseses mõttes lühim avalik töövestlus, milles kõik osaleda saavad. Igal juhul midagi sellist, mida tasub ise kogeda. Ka mul oli võimalik täna lavale minna ja teiste ees see läbi teha, kuid loobusin võimalusest kärmelt, sest hommikusel ajal tänu väherdud ööle olin ma veel liiga unine, et jaksata laval midagi juhuslikult toimetama hakata.

Peale konverentsipäeva pidime kohtuma mu perekond belglastega ja nende juurde õhtusöögile minema. Kuna see jättis mulle koos ühistranspordi kasutamisega umbes paar tundi aega, otsustasin kesklinna igaks juhuks laias plaanis vältida ning teel Kraainemi metroojaama läbi astuda oma teisest lemmikpoest Camaieau’st (esimese tiitli saab endiselt omale Hunkemölleri pesupood). Sõitsin metrooga kahe liiniga linna, leidsin õige tänava ja poegi üles ning kui poe ukseni jõudsin, tervitas mind seal kena käsitsi kirjutatud silt, et pood on tänaseks suletud ja avatakse taas homme hommikul. Nojah, olekski liiga lihtne olnud mul ette võtta väike shoppamine. Kõmpisin nõutu näoga tagasi sama metroo jaama poole, kust olin hetk tagasi maapeale tõusnud.

Kraainemi metroo jaama lähedal, umbes kümmekonna minuti jalutuskäigu kaugusel asuvad Carrefouri ja DelHaize toidupoed, mida oleme harjumuspäraselt külastanud oma visiitidel Brüsselisse ja seega on kant minu jaoks veidi tuttavam. Leppisime kokku, et teen oma toidupoe tripi ära ning siis võtab A mind sealt samast poest peale.

Ma olen tõeline äpipede ja mul on tõesti iga asja jaoks sisuliselt olemas oma äpp, mida kasutada, kuid minus kehtib ka põhimõte: usalda, aga kontrolli ja nii on mul ühe ja sama tulemuse jaoks telefonis tihti ka mitu äppi. Eilesest alates Apple Maps kuidagi jukerdas, kuigi õhtu lõpuks tundusid ühistranspordi vasted siiski taas toimivad. Rome2Rio suunab pigem ühistranspordi kasutamisse kui jala käimisse ja nii on hetkel kõige usaldusväärsem olnud ühistranspordi variantide pakkumisel Google Maps. Panin sinna sisse toidupoe ja hakkasin kaardi järgi kõndima. Umbes 700 meetrit hiljem tekkis minus kahtlus, kas ma ikka lähen päris õiges suunas. Kaardi järgi küll, kuid pood ei paistnud kusagilt. Hetk hiljem avastasin, et Google Maps oli mind miskipärast valesse kohta suunanud. Parandasin vea ning jalutasin õhtuses sügisvihmas rahuliku südamega toidupoodi, seekord ka päriselt õigesse kohta välja jõudes.

Carrefouril on siin tore asi: toidupood pakub oma külastajatele tasuta WiFit. Kohalikele ehk pole see nii oluline, kuid mulle turistina, vägagi. Peale mõningast poes ekslemist tegin oma vajalikud ostud ning veetsin A-d oodates aja parajaks M-ga FaceTime videokõnet tehes. Päris mugav, chillid toidupoe koridoris, adekvaatse wifiühendusega kodustega videokõnet tehes. Tänapäeva tehnikalahendused on ikka võrratud.

Mu perekond belglaste kodu ei ole viimase 13 aasta jooksul just kuigi palju muutunud. Ka inimesed on ikka samad, soojad ja omad. Ainult nende kümmekond kassi roteeruvad ajas veidi, tulenevalt elu tavapärasest kulgemisest. Nii hea on, kui on asju, mis suures plaanis ei muutu, kuid detailides uuenevad. Täna ütles üks esineja konverentsil, et umbes 35. eluaasta paiku muutume me oma vanemateks, sest me oleme väljakujunenud ja meie väärtushinnangud on ajas muutunud. Nii on tuttavate kohtade ja inimestega enda ümbritsemine meie jaoks nauditav turvatunne. Kogu seda õhtust sooja emotsiooni arvesse võttes tundub mulle, et sel esinejal oligi vist õigus.

Õhtu lõpuks tundsin end tõsiselt väsinuna. Õnneks oli kesklinn rahulik ning mingeid jamasid siin teadaolevalt ei toimunud, kuid sellegipoolest otsustasin Sterrebeekist tagasi kesklinna tulla pigem takso või Uberiga. Kui M on Uberi fänn, siis mina pooldasin seni traditsioonilist taksot. Sellegipoolest otsustasin korraks Uberi äppi piiluda, kas mõni auto on ehk lähedal tiirutamas ja uskumatul kombel ka parajasti oli. Kümmekond minutit hiljem korjas mind peale uus ja läikiv must Volkari buss, veel tumedama nahaga viisakalt riides kutt rooli taga istumas. Paarkümmend minutit hiljem olin mugavalt hotellis. Turisti jaoks on Uberi sarnased äpid tõesti lihtsad kasutada, seda eriti juhul, kui olla võõramas kohas. Välismaal on Uber väga mugav lahendus.


Tagasi hotellis avastasin, et täna on tuba siiski koristatud, kuid olenemata sellest, et hommikul vastuvõttu teavitasin dušigeeli lõppemisest toas, ei olnud õhtu saabudes seda siiski asendatud uuega. Nojah, ilmselt mu ootused olidki juba liiga suured. Pakkisin kohvri kokku ning sätin end magama. Homme tuleb üüratult vara ärgata, et hommikuse lennuga tagasi kodusesse turvalisse Tallinna jõuda.