laupäev, 18. august 2018

Mööda külavaheteid Berliini


Hotelli hommikusöögilauda jõudes ja pilku terrassile visates, oli kohe selge, et meie seas on uus langeja – kõhuviirus oli oma kurja käe pannud seekord A peale. Ma teadsin, mis teda ees ootab ja mul oli temast üsna kahju, sest päev nägi meil ette ca 350 km sõitu, enne kui jõudsime Berliini külje alla shoppama ja õhtuks Berliini hotelli.



Mingil hetkel hakkasin märkama, et kiirtee näitab küll nii Berliini kui Dresdeni poole, ainult et Dresdeni suunal puuduvad kilomteeri numbrid. Alguses mõtlesin, et nägin valesti, hiljem sai selgeks, et neil liiklusmärkidel kilomeetrite arvud olid tõesti märkimata. Sakslased peaks tänseks ju ometi juba teadma, kus Dresden asub ja vaevalt, et see linn tihti oma asukohta muudab. Veidi hiljem sai aga selgeks, et ees on kiirtee kinni ning Dresdenisse saab vaid üle Berliini ja Berliinigi läheb edasi tee mööda külavahet.



Sattusime kuhugi sellisesse maakoha linnakesse, mis on ilmselt olnud mõnda aega tagasi õitsev ja edukas linnake, kuid nüüd paistis olevat osaliselt mahajäetud, nii et enamus kohti olid ka suletud. Selline veidi Sillamäe moodi koht. Meie esimene mõte leida tualeti võimalus linna keskmest päädis kiiresti tõdemusega, et jõudsime üha kitsenevatele tänavatele, mis lõpuks viis meid tupikusse ja pidime end üpris kitsastes oludes ringi keerama tagasi linna ühesuunalisele peatänavale. Hetk hiljem linna servas märkasime ehitustarvete poodi koos kohvikuga, kus kiire peatuse otsustasime teha koos väikese lõunaga. Nii kuiva šnitslit ja kõrbenud kartulit ei olnud ma ammu kuskil söögikohas näinud, küll aga maitses seljanka pigem tomatisupisena, ent siiski hästi. Olgem ausad, ega siin menüüdes väga kõhusõbralikku toitu valida ei ole ning seni olen peamiselt piirdunud supi ja saiaga, mis on üpris hästi toiminud.



Berliini disainer outletti oleme tahtnud ammu tulla, kuid iga kord on selle plaaniga mingi jama olnud. Küll me pole piisavalt siin kandis olnud, siis pole meil olnud piisavalt aega ja viimane kord, kui oli nii kant kui aeg olemas, suutsin haigeks jääda. Täna õnnestus meil lõpuks siis ka see outlet ette võtta, ent meie jaoks oli poodide valik pigem kesine ja neid kauplusi, kust omale pigem sobivaid asju leiame, kuidagi vähevõitu. Igal juhul tundub, et siia tagasi tulla meil väga ei tasu.



Õhtu lõpuks jõudsime Berliini. Meie hotell asus Alexanderplatsi lähistel kirjade järgi. Kohale jõudes ootas meid küll ees korralik hotel, kuid asukoht oli siiski Alexanderplatzist pigem kaugel ja nii otsustasime õhtustada hotelli restoranis. Olin veidi üllatunud, et sellises hotellis on õhtul nii a la carte menüü kui buffee laud. Õhtust buffeed, eriti linnas sees olevates hotellides, kohtab väga harva.



Homme oli meil esimese hooga plaan vaadata üle kiiresti Varssavi outletid, et näha, kas need on ikka nagu nö päris outletid, kuhu tasub ka tulevikus tagasi tulla, lisaks ka paus Ikeas, kuigi sõitmist on meil homme tõsiselt palju. Äkki tabasin end mõttelt kontrollida, kas Poolas on üldse pühapäeval poed lahti. Ja oh üllatust, hakkas meenuma üks varasem kord, kus sama portsu otsas olime – pühapäeviti on poed Poolas suletud. Nii saamegi homme terve pika päeva sõita ja õhtu lõpuks Augustowisse jõuda, kust siis alustada koduteed, et esmaspäeva õhtuks koju saabuda.

reede, 17. august 2018

Punane linn Lübeck

Saksamaal shoppamas oleme varem korduvalt käinud, aga Neumünsteri outlet polnud meile veel kordagi teepeale jäänud. See on ilmselt üks suuremaid, kus me seni käinud oleme ning lõdva randmega võib seal veeta tunde, ilma et ajakulgu ise kuidagi tähele paneks.

Meie päeva teine osa möödus Lübeckis, kuhu me ka varem sattunud polnud. Kirjelduste järgi tundub Lübecki vanalinn vähemalt sama armas ja romantiline nagu Tallinna vanalinn, tegelikkuses pole see aga sugugi nii kompaktne, vaid vahepeal on päris elu vahele tulnud ja linnapilti veidi ümber kujundanud. Sakslased on armastanud mingil hetkel kasutada ehituses palju punast tellist ja nii on suuremad ning vanemad hooned kõik punase tellise karva.

Lübeckisse sattusime just hetkel, kui seal oli käimas geiparaad, nii võis näha pajudel tänavatel välja riputatud vikerkaarevärvilisi lippe ning linna keskväljakul telke ja muusikuid samal puhul esinemas. Kui vikerkaarelipud poleks olnud nii edevalt demonstreeritud, võinuks toiminud kontserti pidada lihtsalt üheks linna vabaõhuürituseks.

Kuigi täna on mu enesetunne oluliselt parem võrreldes eilsega, siis väsimus ja keha läbivad kerged valud on ikkagi platsis ning mida rohkem õhtupoole edasi, seda enam annab keha tunda, et pole veel terve. Väsimus ja uni murravad mind korraga koos ning vannun neile nüüd alla. Jätangi siinkohal blogipostituse pigem lühikeseks, et saada üks korralik uni, enne kui tuleb hommikul tõusta, asjad pakkida ja Berliini poole liikuma hakata.










neljapäev, 16. august 2018

Roadtripil kõhuviirusega

Seda, et mul jääb blogikirje vahele, juhtub väga harva, kuid eile ei olnud ma suuteline seda kirjet kuidagi kirjutama ja teen seda nüüd tagant järele. Mind tabas tõsine kõhugripp, mille tulemusena jäi mul Taani vahele ning kui lõpuks Saksamaale hotelli jõudsime, viskasin end pikali ja tõusin sisuliselt voodist alles hommikul.

Mind tabas sama kõhutõbi, mis oli M-i vaevanud teisipäeval, nii et veidi oli mulle ka ette teada, mis mind tõenäoliselt ootab. Siiski oli see kõik veidi ootamatu. Kuna mu enesetunne oli hommikul üldiselt hea, siis profülaktilised bakterikapslid jätsin võtmata. Kuskil lõuna paiku, kui shoppasime Ringsted Outletis, tundsin, kuidas mu kurk järjest kuivemaks jääb, aga olin sel päeval ka vähe vett joonud ja kahtlustasin esimese hooga pigem vedelikupuudust. Kui hiliseks lõunaks ameerikapärast burgerit sõime, võtsin sinna kõrvale suure coca, sest reisidel on coca mind alati kõhuhädadest päästnud ning oma mõistusega aitasin nii leevendada ka vedelikupuudust kehas. Veidi hiljem tundsin tugevaid gaasivalusid, aga minu puhul, eriti peale eelmise aasta oppi, pole see ka mingi suuremat sorti erand ning esmalt arvasin, et tegin kõhule toiduga liiga, valides vale söögi.

Teel Taanist Saksa poole tegime peatuse kuskil tanklas. Kui teised sõid jäätist, oli mu ainus mõte korraks keha kergendada, sest enesetunne läks kuidagi kiiresti järjest halvemaks. Olen kuulnud lugusid sellest, kuidas naisterahvad on olnud sunnitud autos käekotti oksendama, sest ootamatult pole midagi muud võtta. Ennatlikult tõstsin ühe kilekoti autosse, et sellist olukorda vältida. V palus, et annaksin kiiresti märku, kui tunnen, et läheb jamaks. Ma küll esmalt arvasin keset kiirteed, et kannatan järgmise peatuspaigani, kuid ühtäkki oli selge, et nüüd on asi pöördumatult hull. Jõudsin vaid kätega plaksutada, kui V pani kiirteel pidurid blokki ja tõmbas auto kiirelt teepervele. Minust väljus kõik, mis oli seal end peitnud, kiiresti ja üpris hoiatamata. Ma polnud kunagi varem mõistnud seda, kuidas inimesed ei kannata järgmise tualetini, vaid peavad end kergendama teepervel või maanteekraavis, nüüd sain neist imeliselt hästi aru. Teisiti ei olnud meie reisi võimalik kuidagi jätkata ja ka siit edasi oli keeruline. Terve Taani läbisin autos kinniste silmadega, vaid hetkeks piiludes mitu minutit või kilomeetrit meil veel praamini ja pärast hotelli on. Selle eest olen aga hästi tuttav pea kõikide tee äärde jäänud avalike tualettidega. Taanis on nende kvaliteet vägagi ok.

Ma tean, et kõhuviiruse puhul tegelikult ei soovitata leida võimalust kõhu kinnipanekuks, vaid mõistlikum on lasta kehal see läbi põdeda, aga kui olla roadtripil kuskil keset maanteed, sunnitud liikuma punktist a punkti b sadu kilomeetreid, siis lähevad käiku kõik vahendid, mis vähegi enesetunnet aitavad paremaks teha, alustades Loperamidist ja bakterikapslitest, lõpetades söetableti, ibuprofeni ja Espumisaniga. Õhtu lõpuks oli enesetunne juba nii palju parem, et suutsin normaalselt magama jääda ja hommikuks oli tabanud mind väsimus ja nõrkus. Söögiga olin endiselt pigem ettevaatlik ja valiv.

Kui eelmine kord paar aastat tagasi oma tavalisel Eurotripil käisime, siis õnnestus mul ka seal põhjalikult haigeks jääda, nii et Saksamaa jäi mul tookord vahele. Nüüd siis põdesin taas otsapidi Saksamaal. Üldse, reisidel olen õnneks harva haige olnud, kokku nüüd vist umbes kolm korda. Esimene kord oli meie 12. klassi lõpureisi ajal Prahas, kus pärast bussiga kojutiksumine tundus igavikuna. Seekord jääb vaid loota, et iga hetkega läheb tasapisi paremaks ning saan siiski meie reisi nautida niipalju kui võimalik.

Taani shopingust veidi ka. Esimese peatuse tegime City2 kõrval olevas Copenhagen Designer Outletis, mis on sisuliselt kokku ehitatud suure kaubanduskeskusega. Paraku on selline idee aga kuidagi kehvavõitu ja pole hästi ilmselt käima läinud, sest paljud poekohad olid tühjad ja pakutav pigem üsna kesine. Teine, veidi eemale jääv keskus, Ringsted Outlet, on aga klassikaline. Pigem väike, ent selline, kus ikkagi shopata juba mõistlik on. Ja ausalt öeldes Taanist ma rohkem ei teagi, sest siis kippus juba pilt ees häguseks minema.





kolmapäev, 15. august 2018

Rootsi: Stockholmist Lundi

Öösel oli meri rahulik ning jõudsime hommikul kenasti Stockholmi sadamasse. Laeva mootorite raputus äratas mind vaid siis, kui varahommikul Ahvenamaal sadamasse jõudsime, ent peale seda suutsin uuesti suikuda. Mulle üldiselt ei meeldi laevas magamine ja selle võrra rõõmustasin enam, et meri öösel sile oli.

Stockholmi külje all asub esimene disainer outlet poodide keskus, kuid see jäi meie trajektoorist kõrvale. Teine variant oleks olnud jõuda õhtu lõpuks Göteburgi külje alla shoppama, aga see oleks rebimiseks läinud, nii et otsustasime juba reisi planeerides, et Rootsis me ei ostle ja jätame selle tegevuse pärastiseks.

Kui Stockholmist võtta autoga suund Malmö poole, siis on sisuliselt kolm võimalust mispidi sinna suunduda - kas ülaltpoolt järve üle Örebrö, mööda kiirteed piki suure järve külge või mööda väiksemat teed ranniku servast. Valisime kiirtee Helsinborgi peale ja sealt Malmö suuna. 

Meid ootas ees umbes 6 tundi sõitu, mis tähendas, et mõistlik oleks ilmselt vahele planeerida ka mõned jalasirutuspausid. Esimene mõistlik võimalus selleks oleks Nyköpingu linn, kus asub väike lennujaam, mida kasutavad odavlennufirmad, kes pakuvad reisi sihtpunktiks Stockholmi. Samuti on seal F11 muuseum ning Nyköpingusi kindluse varemed. Suurt muud seal vaadata pole ja meile tundus, et jalasirutuspausiks on see Stockholmile liiga lähedal. Nii otsustasime peatumata edasi sõita.

Veidi hiljem sattusime kiirteel teetööde tõttu korralikku ummikusse. Venisime mõnda kilomeetrit kokku tund aega, aga kuhugi maha keerata ka ei olnud võimalik. Mugavuse mõttes oli naabrimees, nimetan teda selguse mõttes edaspidi V, sättinud trajektoori Sygicu navigatsioonisüsteemile, kuid Sygic teepeal olevat ummikut paraku ei kuvanud. Kas Waze oleks osanud meid sellest mööda juhatada, on tagant järele tänamatu täppisteadus, kuid edasi sõitsime siiski Waze abi kasutades.

Navigeerimisega oli meil täna veel omajagu muresid. Esimese korraga panin mina mööda, kui esmaseks peatuspunktiks lasin M-l sisestada Norrköpingu linnakese, mille keskmes pidi olema vanade tehasehoonete juures Kungsfalleti tehiskosk, mis piltidelt nägi välja kuskui linnakest läbiv kosene jõgi, tndudes täpselt sobilik korraks jala sirutuseks. Norrköpingu linnas me seda aga kuskilt ei leidnud ning industriaallinnake ei pakkunud endas mitte midagi põnevat. Natuke hiljem selgus, et vana tehastekomplekisga linnaosa asub hoopis rannikul, ca 30 km eemal. Sinna me enam sõitma ei hakanud.

Teele Linköpingu linnakesse jääb Ekenäs Slotti loss. Võtsime selle järgmiseks sihtpuktiks, olime jupp aega sõitnud ja hakkasime juba Linköpingusse kohale jõudma, kuid lossi polnud ikka. Alles siis avastasime, et GPSi oli sihtpunkt kuidagi kogemata valesti saanud ja seetõttu olime lossist juba hoolega mööda sõitnud. Kuna tegemist oli juba hilise pärastlõunaga, kondid olid mitmetunnisest järjest istumisest juba kanged, siis tegime väikese jalutuspausi Linköpingu servas asuvas vabaõhumuuseumis, mis tegelikkuses kujutab endast väikest vanemate majadega tänavakompleksi, mis on kõigile avatud. Natuke selline tunne, justkui oleks sattunud Bullerby Laste filmi mõnikümmend aastat tagasi. Majad pärinevad seal pigem eelmise sajandi keskpaigast, on sellised pisikesed ja nunnud, kuigi leidub ka vanu halle palkmaju talude aegadest. Täpselt selline paras jalutuskäik ilusas suveilmas.

Otsisin meile Linköpingus välja Itaalia restorani hiliseks lõunaks. Kui resto ukseni jõudsime, selgus, et see on veel suletud. Ma ei osanud arvestada, et lõunat serveeritakse Rootsis reeglina kella 14ni, siis paljud kohad suletakse ja avatakse õhtusöögiks taas alles kella 16:30-17 paiku. Meie valitud restoran pakkus aga üksnes õhtusööki ning oli veel suletud. Kuna jõudsime lõuna mõtteni alles 14:45 paiku, siis olime lootusetult hiljaks jäänud ka kõikvõimalikele lõunapakkumistele. Siiski, leidsime ühe kohviku, kus lisaks võikudele pakuti ka salatit, nii et saime oma nälja rahuldatud.

Mugavalt edasi ca 130 km hiljem jüudsime Jönköping-Huskvarna linna. See on väike linnake, mis asub kauni suure järve ääres, mille kallast mööda kulgeb kiirtee päris jupp aega. See on üks nauditavamaid teelõike maanteest siinkandis üldse tänu ilusale vaatele. Huskvarna on just see linn, kust on alguse saanud Huskvarna tehas üle 300 aasta tagasi. Jõudsime napilt paarkümmend minutit enne muuseumi sulgemist ka sealt läbi astuda ja tutvuda kõikvõimalike asjadega, mida Huskvarna poolt kunagi toodetud on, alustades jahirelvadest, õmblusmasinatest, köögitehnikast ja lõpetades jalgrataste, muruniidukite, mootorsaagide ja ATV-dega. Päris muljetavaldav ajalugu, väljapanek ja ampluaa. Muide, samas linnas asub ka tikkude muuseum, sest Rootsi on see koht, kus mõeldi välja turvalised isekustuvad tuletikud.

Rootsi on Ikea sünnimaa ning Ikea on siin suurelt au sees. Üllatusena avastasin, et meie trajektoorist jääb kõrvale vaid paarkümmend kilomeetrit Ikea muuseum Almhulti linnakeses, kus kunagi asutati esimene Ikea pood 1958. aastal Ingvar Kampradi poolt. Paraku oleksime sinna jõudnud alles peale muuseumi sulgemisaega ja nii ei olnud mõtet seda väikest paunakest sisse teha. 

Meie ööbimine oli tänaseks planeeritud Rootsi kuulsaimasse väiksesse ülikoolilinna, Lundi, mis asub Malmö külje all, Helsingborgi lähedal. Alles eile oli meie meedias infokild, kuidas Göteburis 80 autot süüdati, mõned ka Helsingborgis ja Malmös, kuid Lund paistis igati rahulik ning miski ei viidanud siin sellele, et kuskil lähedal on alles hiljuti midagi toimunud. 

Lund on pisike väärikas ülikoolilinn, mis natuke meenutab justkui Haapsalut oma munakiviteid ääristavate värviliste puitmajadega, mille vanalinna servas asub kõigile avatud Botaanikaaed, kus võib vabalt taimede vahel pargis ringi uidata. Meie majutus asus Lundi keskmes Grand Hotelis, millest ei saa kuidagi linnapildis mööda vaadata - see on vanalinna serval asuv loss. Sõna otseses mõttes. Ka toad on veidi teistsugused, sellises lossilikumas stiilis ja erinevad. Kui vanasti said lossides ööbida vaid printsid ja printsessid, siis nüüd on see võimalus olemas kõigil. Meie jaoks on see kolmas lossis ööbimise kogemus - esmakordselt saime seda kogeda kunagi Hollandis, mis oli lausa imetabane tunne, teine kord aga W ja S pulmas Belgias. Lossides ööbimine on kuidagi erakordselt lahe ja suursugune tunne.









teisipäev, 14. august 2018

Üleaedsete shopingureis

Kuskil suve alguses tuli meil naabritega hea mõte minna koos Saksamaale shoppama. Kui kalendritesse vaatasime, tundus esimene ühine sobilik aeg olevat augusti keskpaigas. Siis tundus sinna veel üüratum aeg, kuid mõeldud-tehtud.

Marsruuti paika loksutades otsustasime seekord teha ringi teistpidi. Küll autoga, kuid mitte üksnes mööda maad, vaid ümber Baltimere. Kui laevapileteid Rootsi vaatama hakkasime, selgus tõsiasi, mida olin varemgi kuulnud - autoga kruiis võtta on oluliselt soodsam, kui osta ühe otsa pilet, kuigi meil jääb teine ots kruiisist kasutamata. Natuke absurd, ent kehitasime õlgu ja ostsime luks kajutitega kruiisi ära. Ma olen küll varem olnud Rootsi laevas laia voodiga kajutis, kuid ma ei teadnud, et on olemas veel klass kõrgem kajut, mis on natuke suurem, kus on olemas väike diivan, minibaaris joogid hinnas, vannitoas lisaks dushigeelile ja shampoonile ka raseerija ja hambahari ning laual ootab väike puuviljavaagen. Päris mõnus algus puhkusele.

Pakkisime eile kõik asjad ära ning sättisime kotid naabrimehe auto peale. Ma arvan, et ma pole mitte kunagi varem nii palju aega enne reisile minekut asju päriselt kokku pannud ja selliselt ära andnud, et kohvri sisu enam muuta või täiendada ei saa. Ma olen seda tüüpi inimene, kes seisab hommikul kapi ees ja tunnetab, mis riiete järgi parajasti tuju on. Nüüd pidin ma aga päev ette teadma, mida hommikul selga panna, lootuses, et see sama mõte ka hommikul veel sobib. Terve suve kestnud päike ja soojus on mind ära hellitanud ning nii tundus hommikune 17 kraadi ebaausalt jahe, pannes mind muretsema, kas midagi sooja sai ikka ka kaasa võetud. Shoppingureisil on õnneks see eelis, et saabki julgelt asju juurde osta, kui selleks soov ja vajadus on.

Vahetult enne tööpäeva lõppu teatas ühel hetkel M, et tal on terve päeva halb olnud ja nüüd on eriti halvaks läinud, nii et sees keerab, on külm higi ja tuleb kõike igalt poolt. Tund aega enne meie starti reisile. Helistasin perearsti nõuandeliinile küsimusega, mida nad soovitavad teha olukorras, kus ilmselgelt on tabanud M-i kõhuviirus, aga lähme kohe reisile. Sain vastuseks esmalt, et soovitavad reisi ära jätta. See variant meile ei sobinud. Siis soovitati pöörduda haiglasse tilguti alla. M olukord ei tundunud selleks piisavalt tõsine olevat. Seejärel sain ka mõned praktilised soovitused: juua mullivaba mineraalvett ja kummeli teed väikeste lonksudega, kui midagi süüa, siis valget ja kuiva, vältida piimatooteid, tarbida vee baasil tehtud pigem vedelaid toite, võtta Loperamidi ja probiootikume. Ohkasin, lõpetasin tööasjad ära, tormasin lõõtsutades apteegist läbi ja sättisin end sadamasse, et üleaedsetega seal kohtuda napid veerand tundi enne laeva check-ini sulgemist.

M keeras end kohe peale õhtusööki magama. Meie A ja M-ga vaatasime ära kabarees EV 100-le pühendatud etenduse osa, tegime paar kiiret kaardimängu ning sättisime ka end tuttu. Homme on ees pikk päev sõitu läbi Rootsimaa ning pole mõtet asjata üleval tiksuda. Pealegi, mõjub uni hästi ja ehk suudan ka end nii puhkuse lainele lülitama hakata.

PS! Pluss on see, et lukskajutites on premium wifi, kuid tõsine miinus see, et pilte sellega üles laadida on praktiliselt võimatu, nii et püüan siia juurde panna midagi siis, kui taas paremas levis oleme.




esmaspäev, 4. juuni 2018

Leitsakust jahedate tuulte kätte

Hommikuks oli Oslos tõusnud kerge tuul ning kell 8 oli sooja vaid 19 kraadi. Pakkisime end kokku ning sättisime lennujaama poole teele. Olime täpselt hommikuses tipptunnis, ent meie õnneks voolas liiklus linna sisse, meie aga sõitsime linnast välja. Õnneks on Oslo lennujaam suhteliselt lihtsalt märgistatud ning rendiauto äraandmise kohta on lihtne üles leida. Lihtsam, kui lennujaama lähedal olevat tanklat, kuhu justkui hästi nagu midagi ei viitagi, ent siin aitas lõpuks hädast välja GPS koos katse-eksituse meetodil selge peaga.

Norra on riik, kus sularaha sisuliselt vaja ei lähe. Kogu reisi jooksul oli vaid paar seika, kus kaardimakse ebaõnnestus, ent see tulenes pigem meie enda poolsest veast, mitte kohalikest süsteemidest. Kaardiga saab maksta tõesti kõikjal. Äia soovitusel olime siiski enne reisi kaasa vahetanud endale veidi sularaha, mis meil puutumatuna alles seisis. Kuna seda reisil vaja ei läinud, ent lennujaamast oli meil plaan üht-teist osta, otsustasime sularaha seal ära kasutada. Lõpuks jäi meil järgi täpselt 17 NOKi ehk veidi üle pooleteise euro. Veepudelit selle eest ei saanud - kõikide jookide hinnad algasid 30 ja enamast NOKist. Õieti ei saanud selle raha eest kohapeal midagi. Äkki märkasin aga maksuvabas poes väikese purgisiidri hinda, mis oli täpselt 15 NOKi. Kui muidu on Norras alkohol pigem väga kallis, siis nüüd ajasid nad meid sõna otseses mõttes alkoholi jooma. Mitte, et sellest 0,33l purgist just mitme peale palju jaguks.

Norwegiani lennukid on üllatavalt normaalse kvaliteediga odavlennufirma kohta ning selle reisi kogemuse põhjal lendaksin nendega vähemasti Euroopa siselende veelgi ning arvestades, et sügisest hakkavad nad lendama ka Tallinnast Stockholmi, avardab see meie lennuvõimalusi maailma mugavalt veelgi.

Ainult tänane tagasilend raputas veidi ebamugavalt, sest õues oli hakanud tõusma tuul. Kui Tallinnas maandusime, tervitas meid tugev tuul vaid 14 soojakraadiga, erinevalt Oslos kogetud 29-31 soojakraadisest leitsakust. Muidugi, juuni alguse ilm Oslo kandis on tavapäraselt pigem paarkümmend plusskraadi ning neilegi oli praegu kümme kraadi harjumatult soojem. Olen tänulik, et me ei maandunud täna õhtul, vaid just hommikul, mil tuul veel puhanguliselt tugev oli, sest õhtuks tõstis korraliku tormi, mis maha vaibuda eriti ei soovinud ja õues asjad lendama pani.

Meie minipuhkus on selleks korraks lõppenud. Oleme õnnelikult kodus ning valmis sukelduma tagasi argirutiini.


pühapäev, 3. juuni 2018

Taevalaelt linnaväljakule: Gausta mägi ja Oslo linn

Lõpetasime hommikusöögi oma majakese tagaõues vuliseva jõe kaldal varahommikul, korrastasime majakese, lasime võtme postkasti ja keerasime auto nina Gausta mäe poole. Olin lugenud, et Gausta mäe tippu saab tõusta kahel viisil - mööda 4 km kerget matkarada, ajakuluga ca 2-3 tundi või rongiga umbes 15 minutiga. Ilm oli kaunis - helesinine taevas, sisuliselt tuulevaikne, mäe all 30 kraadi sooja juba hommikul ning mäe jalamil pea 24 kraadi vamerjus. Ideaalne ilm mäe nautimiseks. 

Olin küll lugenud, et Gausta mäe tippu läheb rong, ent kujutasin seda ikka ette köisraudteena, mitte rongina. Seda suurem oli mu üllatus, kui kohapeal avastasime, et tegelikult lähebki mäe tippu rong, ent mitte mööda mäge, vaid mäe seest. Kõigepealt on 855 meetrit kitsast rongi mäe sisemusse, siis tuleb ümber istuda 39 kraadise nurga all olevasse rongi, mis viib mäe seest 1030 meetrit mäe tippu, lisada veel sadakond meetrit jalgsi mööda kõrgeid kiviastmeid juurde ning ees ootab Gaustatoppeni 9 toaga külalistemaja ja kohvik otse mäe tipus, Nato raadiotorni kõrval, ümberringi avaneva hingematvalt kauni vaatega umbes kuuendikule Norrale. Lihtsalt seisin seal 1883 meetri kõrgusel mäe otsas, vaatasin eemal igilumega kaetud mäetippe ning mägijärvi ja ahmisin endasse puhast mäeõhku. Mägedes on midagi nii tohutult erilist, mis mulle alati hinge poeb, nii et mul on raske sellest hetkest välja tulla. Ah, millised kirjeldamatud vaated.

Algselt olin plaaninud meile vahepeatuseks Kongsbergi linnas hõbedakaevanduse peatuse. Olime aga kõik ühel meelel, et peale sellist positiivset elamust rongidega mäe sisemuses ei ole meil mõtet enam kaevandusse minna, sest kaevandus tunduks selle kõige kõrval peale selliseid emotsioone kuidagi pläss. Selle asemel veetsime mäel natuke kauem aega ning peatusime teel Oslosse Kongsbergis vaid kergeks lõunapausiks.

Norrakad armastavad korras maanteid ja elektriautosid, aga eelkõige armastavad nad ringteid. Ringteed on pikitud kõikvõimalikesse kohtadesse ja nii tihedasti kui selleks vähegi võimalusi antakse. Isegi pikim tunnel, mis on 24 km pikk, pidi sisaldama ringteed. Nii on tavaline juhus, kui pole veel ühelt ringilt jõudnud mahagi keerata, kui abivalmis GPS teatab juba, kuidas sa peaks järgmiselt ringilt väljuma. Mul on raske hinnata, kas ringid on tõesti ka sellises kontsentratsioonis tõhusamad tavaristmikest, ent vähemasti hoiavad need juhi kindlasti ärkvel, sest alati jääb võimalus väikseks põnevuseks, kas sai ikka valitud ringilt õige mahasõit ja kui siinkohal mööda panna, siis muutub teekond taaskord veelgi huvitavamaks.

Ma olen küll Oslos käinud mõni aasta tagasi kolmepäevasel õppereisil, aga kesklinna piirkonnast välja me väga tol korral ei sattunud. Seekord oli meil auto ning võtsime ette kaks kohustuslikku vaatamisväärsust: Oslo servas asuva Holmenkolleni suusahüppetorni ning Vigelandi kivi- ja pronkskujudega pargi. Teleka vahendusel olen Holmenkollenist suusahüpete ülekandeid mitmel korral näinud, aga kohapeal oma silmaga hoomata seda hüppetorni kõrgust on hoopis midagi muud. Suusahüppajad peavad olema ikka hulljulged, kui sellistest kõrgustest alla vuhisevad. Täna oli seal peetud ka mingit lastele mõeldud teatevõistlust. Kuna ilm oli äärmiselt kaunis ja soe, olid paljud pered aktiivselt sealkandis just aega veetmas. Kui Eestis näeb tihti ilusate ilmadega isasid ja tütreid koos ratastega sõitmas, siis norrakad on ikka tõeline suusarahvas - siin sõidavad isad-tütred koos rullsuuska. 

Vigelandi kujudega park on koht, kuhu turist peaks igal võimalusel püüdma sattuda. Sealsed tahutud 225 inimkuju on tõesti vaatamine omaette, kuidas kunstnik on suutnud kogu emotsiooni ka kividesse valatult edasi anda. See suur park on mõnus vaba aja veetmise koht kõigile, nii et muruplats on täis nii piknikupidajaid, sõpruskondi, peresid kui ka turiste, kes sooja ilma naudivad.

Eelmisel reisil jäigi mul Oslo kohta viimane päev kirjeldamata, kuidas sattusime juhuslikult parlamendihoone ette minevale suuremale paraadile ning osa meie õppereisi seltskonnast tundideks loengupaiga lifti kinni jäi. Täna jalutasin mööda Oslot ning kohad tulid äkki kõik tuttavad ette, nagu oleks Oslo omalegi kodune linn. Ma olen üldiselt kehv orienteeruja, kuid eelmisel käigul saime kesklinna niivõrd selgeks, et teadsin kohti, mida vaadata üsna lihtsalt. Kõige mugavam on oma marsruut üles ehitada Google Tripsi Day Plansi järgi, mis pakub järjest välja Oslo 9 kõige olulisemat vaatamisväärsust mõistlikus järjestuses. Olin need niigi kaardile juba enne Lonely Planeti järgi ära märkinud, nii et nüüd saime teekonna lihtsalt läbi jalutada, alustades Oslo Katedraalist, jõudes parlamendihoone, raekoja ja Nobeli preemiate maja juurde, mis asub kaasaegses laheäärses kohvikute ja söögikohtadega palistatud nn Rotermanni kvartalis, sealt edasi ooperimaja juurde linnafjordi vaadet nautima ja täiesti ümmarguseks käidud jalataldadega tagasi hotelli. Kui alguses mõtlesime M-ga, et sööme õhtusöögi hotellis ära ja lähme siis uuesti kahekesi linnapeale veel jalutama, siis peale einestamist tundsime end niivõrd väsinuna, et otsustasime viimase õhtu rahulikult võtta ja end mõistlikult välja magada, enne kui hommikul vara taas ärkame ja lennujaama poole sättima hakkame. 

Oslo on endiselt ilus madal linn vee kaldal, mille külastamist nädalalõpu sihtkohana julgen igati soovitada. Samas, kui on vähegi võimalust Oslost natuke kaugemale minna, siis vaid paarisaja kilomeetri raadiuses on linnamelu ammu unustatud ning looduse ilu tõmbab sind endasse. Tänane päev on olnud nii kontrastne, mägi ja linn erinevad teineteisest nagu öö ja päev, nii et tunne on, nagu tänasesse päeva oleks mahtunud rohkem kui 24 tundi. Norra on kahtlemata riik, mille ilu ja võlu tasub avastada, eriti linnadest väljaspool, kui selleks vähegi aega ja võimalusi on. Taaskord, vaid kolm päeva, aga tunne on, nagu oleksime siin veetnud vähemalt nädala.