pühapäev, 12. november 2017

Tagasitee

Tänane päev kulus sisuliselt reisimiseks. Hommikul peale ärkamist pakkisin kohvri kokku ja tõdesin heameelt selle üle, et seekord ei pidanud ma kohvri kaalu pärast päriselt muretsema - meil oli võimalik mõlemal ära anda üks kuni 23 kg kott ning sedakorda oli meil kohvrites ruumi isegi pigem lahedalt võrreldes tavapärasega.

Kui ennast hotellist välja kirjutama läksime, adresseerisin administraatorile ka väikese möödalasu nende süsteemis: nimelt on võimalik riputada ukse külge silt sooviga tuba koristamata jätta ning saades selle eest vastu väikese vaucheri hotellibaaris kasutamiseks. Kuna olime hotellis mitu ööd, siis ei näinud me vahepeal vajadust toateeninduse järgi ning riputasime sildi päevaks ukse külge. Tuba jäetigi koristamata nii nagu silt palus, kuid vaucherit meile tuppa selle eest ka jäetud ei olnud. Tol päeval sai ka õhtul üle küsitud alt vastuvõtust, kas saime ikka süsteemist õigesti aru ning teenindaja lubas teemat uurida ja meile teada anda. Tagasisidet me siiski ei saanud. Täna olime juba hotellist lahkumas ja seega polnud meil selle vaucheriga enam midagi peale hakata, kuid hotellis varem töötanuna tean, kui oluline selline tagasiside võib hotellile olla. Peagi oli aga teenindaja vaucheriga tagasi mille peale ma nõutult õlgu kehitasin. Ta soovitas meil vaucheri eest teele lennujaama paar kohvi kaasa haarata, mis nagu selgus, oli päris hea mõte.

Ilm oli õues selline klassikaline sügisilm. Korraks piilus hommikul pilve tagant ka päike, kuid enamjaolt vaheldus hoovihm lihtsalt tuulise pilvisusega. Lasime end elektritaksol kohvritega hotellist metroojaama viia, kus külmas sügistuules kümmekond minutit perroonil oodates oli soe topsikohv heaks kaaslaseks. Hetk hiljem olime juba metroos, sealt peatus hiljem ümber istunud lennujaama rongile ning loetud minutid hiljem juba Schipoli lennujaamas. Tõesti, kui ühistranspordiga ära harjuda, ja see käib üsna kiiresti, siis on kogu selle süsteemi kasutamine väga lihtne ja mugav.

Schipoli lennujaamas oli meil täna korraks sarnane hämming sellele, mida tundsin aasta tagasi samas kohas. Tuled rongi pealt maha, näed enda ümber poekesi ja kohvikuid, on tablood, mis kuvavad saabunud lendude infot, kuid lahkuvate lendude infot justkui ei näe kuskilt. Samas näitavad lae all sildid kolme erinevasse suunda check-ini laudade osas. Tol korral arvasin, et asi on minu olematus orienteerumisvõimes, kuid täna seisime kahekesi keset lennujaama kivipõrandat täpselt samasuguse mõttega. M otsustas selle peale minna lennujaama infost järele küsima, et jõuaksime õigesse check-ini. Teenidaja ütles meile check-ini asukohaks 1a ja andis esialgse suuna paremale minekuks kätte.

Mäletan eelmisest aastast, et check-ini laud oli kuskil üsna eskalaatorite lähedal ja turvakontroll läks küll kiiresti, kuid seal oli omajagu rahvast. Ka lennujaama koduleht soovitab olla pagasiga reisijatel ca 2 tundi enne lennu väljumist lennujaamas kohal. Seekord kõndisime aga mööda pikki koridore üsna uuena näivasse terminali, kust paistsid lahkuvat just Põhja-Euroopat teenindavad lennuliinid. Järjekorda ei olnud seal ei check-ini laua juures ega turvakontrollis, nii et turvakontrolli tabloo kuvas kontrolli läbimiseks minevaks keskmiseks ajaks 0-5 minutit. Ahah. Nii kiiret turvakontrolli läbimist pole mul vist kunagi veel üheski lennujaamas olnud.

Teispool turvakontrolli sain lõpuks aru, miks seekord Amsterdamis maandudes olin kerges segaduses ega taibanud kohe, kust ja kuidas terminalist välja pagasialasse ja linna saab. Kuna maandudes sattusime samuti just uude terminali, mitte üldterminali, siis pikk kõndimine viis meid küll keskmesse kokku, aga olin saalis justkui valet pidi. Täna nägin, et nii mõnigi teine reisija koges umbes sama asja, kui hämmingus näoga korraks pikemalt ringi vaatama jäi. Üldises plaanis on tegelikult Amsterdami lennujaam lihtne ning sisuliselt sama loogilise süsteemiga nagu ka nende ühistransport - alguses läheb hetk, et pihta saada, kuid sealt edasi on juba väga lihtne.

Seekord saime ka pikima taxi, mida me lennates seni kogenud oleme. Teisisõnu pandi rahvas lennukisse ja lennuk hakkas hooraja poole sõitma. Sõitis ja sõitis. Ja nii pool tundi, nii et vahepeal jõudsime nalja visata, et enda arust ostsime lennu-, mitte bussipileti. Kui varasemates kogemustes on olnud vahel järjekorrad õhkutõusmisele ja seetõttu on aeg veninud, siis järjekorras olles lennuk enamjaolt seisab ja kui, siis liigub natuke ja aeglaselt. Seekord aga sõidutati meid lennukiga mööda maad kilomeetreid. Ma ei tea, kas see tuleneb uuest terminalist väljuvatest lendudest või oli seal muu põhjus. Igal juhul, kui lõpuks lennuk õhku tõusis, järgnes õhulinnule valge vahupilv vahepealsest maha sadanud vihmast.

Olen nüüd saanud kaks korda Nordicaga lennata. Mulle meeldib Nordica klassikaline lennuteenindusele lähenemine, nii on pardale minnes eestikeelsed lehed kõigile võtta, pakutakse teed, kohvi ja vett nende kulul ning lennukis asuvad sildid on lisaks inglise keelele ka eestikeelsed ning tiiva otsas tervitab meid sini-must-valge lipp. Kuidagi soe ja kodune tunne, mis Estonian Airi lõpuga oli vahepeal kadunud ja Nordica algusega kuidagi konarlikult kulges, kuid nüüdseks juba kuidagi taas oma tundus. Lisaks muidugi eestikeelsete pardateenindajate naeratus. Muidugi ma eelistaks ka edaspidi Nordicaga otselendu, kui nende lendude ärajäämise või hilinemise teema veidi paremaks saaks ning piletihinnad konkureerivate sama klassi lennufirmadega tihti kahekordsed poleks. Igal juhul on mul hea meel, et Eestil on siiski olemas toimiv otselennuühendus.

Kui Tallinnas maandusime, oli väljas juba pime ning sadas tihedat vihma. Üldse tundub, et viimased nädal on Euroopa kaetud ühtsete vihmapilvedega. Meil ei olnud lennukist lahkumiseks kiire, kuid meist üle vahekäigu istuv neiu lagistas hõikava kajaka kombel kõrvulukustavalt üle lennuki naerda, nii et meile tundus lennukist varem lahkumine pigem parema plaanina. Seesugust läbilõikavat naeru ei ole ma ammu kuskil kuulnud.

Lennukist väljudes tundsin äkki käsipagasis tugevat head lõhna, hetk hiljem tabas mind ehmatus, et Amsterdami lennujaamast Ritualsi poest ostetud lõhnapulkade purk on lennukis kuidagi katki läinud. Tegime esimese laua juures kiire peatuse, kontrollisin pakendid üle ega mõistnud esimese hooga, kuidas need väljaspoolt kõik kleepuvad, ent pakendid ise on terved ja kinnised. Alles siis tuli meelde mu täiesti esimeselt lennureisilt pärinev kogemus, kus praekapsa purk oli ennast kohvris ise lahti keeranud õhurõhu muutuse mõjul, nii et purk kinnine paistis, kuid terve kohvri sisu oli mõnusasti praekapsa vedelikust ja lõhnast läbiimbunud. Nii oli ka juhtunud seekord - dušiõli oli kuidagi immitsema pääsenud, olgugi et pakend oli täiesti terve ja kinnine. Oh, mul oli nii hea meel, et tooted said eraldi kilekotti ega surunud neid teiste asjade vahele käekotti.

Pagasilindi juures tervitas meid tollikoer, kes ükshaaval lindile laekuvaid kohvreid rõõmsalt läbi nuusutas. Niimoodi lindi peal jalutavat koera ei olnudki ma varem kohanud. Huvitav, kas tollikoer käib kõigil Amsterdamist laekuvatel reisidel vastas, kuna Amsterdamis on kanep legaalne, lootuses, et ehk keegi on seda sealt ka kodumaale kaasa toonud?

Tallinna lennujaama on alati nii mõnus maanduda. Lennukist saab maha kiiresti ja pagasilindini on lühike tee. Kogu lennujaam ise on kompaktne ja hubane. Lisaks ka meeldivad ja abivalmid teenindajad. Pöördusime pagasiteenindusse kohvri küljest puuduva lukuniblaka murega, sest selleta ei ole tegelikult kohver täielikult funktsionaalne. Noormees kuulas meie mure ära, soovitas pöörduda suvalise kingsepa juurde, kes paari euro eest meie mure ära lahendab ning otsis välja roosa plekist karbi, mis oli täis kõikvõimalikke lintide vahele jäänud lukuniblakaid soovitusega meil leida nende hulgast selline, mis võiks meie kohvrile sobida. See lahendus oli nii lihtne ja nii positiivne, et ma isegi ei osanud seda oodata! Ah, nii äge, et on olemas teenindajaid, kes tahavad ja viitsivad veidi raamist välja mõelda. Meie kohvri lukustamise mure on nüüd igatahes lahendatud ja saime rahuliku südamega kõndida pimedas sügisvihmas parklasse auto poole, et jõuda rahulikult pühapäeva õhtuks lõpuks oma koju. Kodus on ikka nii hea olla!






laupäev, 11. november 2017

Muuseumiõlle ostlemine

Hommikul magasime mõnuga ja ajasime end voodist välja alles napilt enne keskpäeva. Täna on laupäev ning oleme igati ära teeninud pikema une. Nii hea, kui ei pea hommikul kohe kuhugi kiirustama ja saab vahetevahel niisama lebotada. Pealegi, A lennuk läks juba hommikul vara, nii et olime M-ga omapäi.

Mul on harjumus, komme ja traditsioon reisidel alati võtta hetk väikseks shopinguks ning olin seda juba tasapisi plaanima hakanud. Meie hotellist paari metroopeatuse kaugusel asub suures metroojaamas Espriti outlet, mis on üks mu lemmikbrände. Lisaks, kui mul on võimalus, astun alati läbi ka Hunkemölleri pesupoest ning siin, Hunkemölleri kodukantsis, on nende poodide konsentratsioon kõige suurm ning lausa patt oleks pesupood vahele jätta. Mul on lihtne selles poes veeta märkamatult tohutu aeg ning ma väljun sealt alati suuremate ostudega. Hunkemölleri pesu on lisaks ilusale ka mugav ning ma siiralt usun, et on suur vahe selles, millist pesu sa kannad, olgugi et enamjaolt see pesu kuskil välja ei paista.

M on minu shopingute osas uskumatult kannatlik. Ostukotid käe otsas, istusime kohvikusse maha jalga puhkama ja aru pidama, mida edasi teha. Õhtu oli alles noor, ent suurte kottidega väga ringi trampida ei viitsi. Lisaks kõigele muule oli väljas taas korralikult sadama hakanud. Vaatasin veel korra Heineken Experienci kodulehte, kuid tänaseks olid kõik eelmüügi piletid juba välja müüdud. Sellegipoolest otsustasime Heinekeni sõita, et vaadata, ehk õnnestub meil siiski vanast õlletehasest läbi astuda, on Heineken ju Amsterdamist alguse saanud õllebränd.

Kui trammiga Heinekeni juurde jõudsime, märkasime juba eemalt kohta, kus õllemuuseum asub - pikk saba lookles mööda tänavat inimestest, kes soovisid piletit soetada Heineken Experiencele. Saba liikus õnneks kiiresti ning vihm jäi peagi järele, kuid ka siin on Heineken inimeste peale mõelnud, pakkudes töötajate poolt sabas seisjatele vihmavarje. Heineken Experience kujutab endast ringkäiku vanas õlletehases, mis on tehtud piisavalt interaktiivseks ja meelelahutuslikuks igale külalisele, andes võimaluse tutvuda nii Heinekeni pereloo ja ajalooga, samuti ülevaate tänasest päevast ja sponsorlusest, aga ka võimalust teha endast Heinekeni taustaga pilte, mängida videomänge, meisterdada endale omanimeline õllepudel kui ka nautida Heinekeni õlut, millest kaks ja pool klaasi kuuluvad mugavalt piletihinna sisse, lisaks veel muu väike Heinekeni nänn.

Nad on tõepoolest oma muuseumi õigesti nimetanud - Experience ehk kogemus - sest teisiti seda kõike iseloomustada ei olegi võimalik. Nad müüvad emotsiooni ja seda nad tõesti seal pakkuda oskavad. Töötajad on äraütlemata meeldivad ning entusiastlikud, tasuta alla laetav äpp audiogiidina mõnusalt kaasaegne ning lihtne, kogu taust ja viis selline, mis tekitab pigem brändifänlust. Muide, Heinekeni esimene kast õlut jõudis laevaga Ameerikasse kolm päeva peale kuiva seaduse lõppu, mis on teinud Heinekenist tugeva toote tänaseni, nii et nende tootmisõimsus on Euroopa suurimas õlletehases, mis asub vaid paarkümmend meetrit Amsterdamist, 800 000 pudelit tunnis. Kui Heinekeni veeti Amsterdami poodidesse ja aaridesse kuni 1960-date aastateni hobustega tulenevalt siinsete tänavate kitsusest, siis ka tänaseks on hobused endiselt Heinekeni palgal, ent nüüd brändisaadikutena. Nagu töötajatel ikka, on ka neil ette nähtud korraline puhkus, suvel lausa 6 nädalat ja hetkel talvepuhkus 3 kuud, sest kogu maja renoveeritakse ja tehakse täielikult uueks, nii et hobuseid meil täna näha ei õnnestunud. Igatahes on Heineken Experience selline muuseumikülastus, mida tasub kindlalt ette võtta.

Üsna kesklinna lähistel, Rijksmuseumi trammipeatuse vastas asub Zazare teemandipood, kus pakutakse tasuta tutvustavat ringkäiku teemandimaailma ehk nende töötaja jagab oma teadmisi sellest, kuidas teemate kaevandatakse, kuidas neid lõigatakse ning poleeritakse. Igaühel on võimalik ise käes hoida teematitega laavakivi tükki ja näha, kuidas oskuslikud meistrimehed tillukesi kive oma käte vahel vormivad. Seal samas on ka väidetavalt maailma kõige säravam teemant, 257-tahuline Amsterdami täht, mis on seni maailma kõige enamate tahkudega teemat. Tõepoolest, kui enne tundusid kõik kivid ühtemoodi sädelevat valguse käes, siis selle teemandi kõrval kipuvad teised ka ereda valgusega heledas ruumis veidi kahvatuma.

Amsterdamil on ilmselt pakkuda igaühele ja igale maitsele midagi. Siin on hea võrgustik igas mõttes, nii äriliselt kui kaubanduslikult, aga ka kõikidele maitsemeeltele üht-teist. Kui väsinuna õhtusöögile lõpuks mõtlema hakkasime, otsustasime täna jätta suuremad ekstreemsused kõrvale ning leida mingi tavalisema toiduga söögikoht. Burgerid kõlasid siin kontekstis lausa suurepäraselt. Telefon viitas meile 300 meetri kaugusel meie asukohast olevat ühe üsna hea tasemega väikese burgerisöögikoha The Butcher. See on tõesti väga ehe pisike nelja lauakesega burgerikoht, mis on kohalike hulgas üpriski populaarne. See on ka esimene selline söögikoht, mida olen külastanud, kus tualeti uks on seinaga ilma ühegi sildita nii ühte maskeeritud, et kui pole kedagi, kes vihjet annab ja ukse asukoha kätte näitab, ei oskakski arvata, et seina seest uks väiksesse tualettruumi viib. Koht ise on piklik, väike kahhelplaatidega ruum, mis on trendikalt ja kaasaegselt, kuid üsna lihtsalt sisustatud. Burgerite maitse, lõhn ja välimus aga sellised, mis panevad juba eos neelatama ning burgerit hammustades ahmima sisse pihvist väljaniriseivaid lihamahlu. Koha burgerid ja atmosfäär on igal juhul väga ehtsad ja head, veel üks selline väike peidetud pärl õhtu lõpuks.













reede, 10. november 2017

Nädalavahetuse tipptund

Hommikul ärgates oli vihm lõpuks järgi jäänud ja isegi päike paistis korraks pilve tagant, ent õues valitses tõsine sügisilm. Selline niiske ja rõske, kuid temperatuuri mõistes soe, tervelt 12 kraadi. Sättisin end valmis, andsin magusas unes põõnavale M-le põsemusi ja sättisime end A-ga konverentsile minema.

Meie hotell asub metroojaamale üpris lähedal, ca 900 meetri kaugusel ehk umbes 7 minutit jalutada, kuid hotell on leidnud kavala lahenduse mugavale ärikliendile, pakkudes hommikuti tasuta elektritaksoga sõiduteenust metroojaama. Just hetkel, kui hotellist välja astusime, ootas elektritakso meid maja ees kannatlikult ja olgugi et metroojaam on lähedal, otsustasime mugava võimaluse ära kasutada. Tõesti, nii lihtne ja väike asi, aga annab nii palju juurde. Umbes nagu lennud, kus pakutakse tasuta kohvi, teed ja vett või värsket ajalehte - pole ettevõttele just suur kulu, kuid kliendile annab sellise mõnusa väärtustatud enesetunde.

Orienteerumise mõttes oleme A-ga paar parajaid. Ma ei kujuta päris täpselt ette, kuidas vanasti üldse normaalselt reisida oli võimalik, ilma igasuguse GPSi, äppide ja elektrooniliste juhisteta, mis on vajadusel kiiresti kättesaadavad.  Ilmselt tuli siis rohkem ise meelde jätta, kohapeal inimestelt küsida, kuid ka varuda enam aega õigesse kohta kohale jõudmiseks. Kuigi läksime teist päeva samasse hotelli kesklinna konverentsile, siis Central Stationist välja tulles, sattusime ikkagi mõlemad korraks segadusse kuhu suunda me edasi minema peame. Seekord oli minu kõhutunne õigem, kuigi ma olen vabalt suuteline metsa ära eksima ka koos kaardi ja kompassiga.

Täna oli see päev, kus mul tuli teha konverentsil ettekanne. Olin ma siia ju kutsutud osalema esinejana. Kuigi teema on mulle tuttav, tegin sotsiaalmeedia ja värbamise teemadel ka oma magistritöö, siis inglise keeles ei olnud ma siiski pidanud varem sel teemal rääkima. Käes oli Thought Leader Globali personalikonverentsi 7th HR Transformation, Talent & Employee Engagement Forum teine päev ning mu ettekanne teemal Using Social for Talent Effectively korralikult ette valmistatud. Hommikusöögilauas käisime A-ga korraks mu ettekande pidepunktid läbi ning A andis mulle alustamiseks hea mõtte küsida mida inimesed Eestist teavad.

Mu ettekanne oli kohe peale hommikust kohvipausi. See tähendas, et publik oli parajasti üles äratatud, ent polnud enam näljane ega veel väsinud. Kui esitasin publikule küsimuse, mida nad Eestist teavad, siis oli väga põnev kuulata, kuidas meid tegelikult tuntakse. Eesti on Euroopa kaardil inimeste teadvuses olemas, eelkõige teatakse meie pealinna, kuid ka e-valimisi ja meie internetiseerumist. E-riigi mulje on laiemale üldsusele teadvusse jõudnud, kuid sellegipoolest oli tore näha hämmingus nägusid, kui muuseas e-residentsuse kõrvale mainisin ka võimalust ettevõte asutada internetis mõne minutiga. Vana Euroopa mõistes on see siiani ikkagi utoopia.

Tänapäeva nutimaailmas on inimeste tähelepanu eest võitlemine üpriski keeruline, seda eriti olukorras, kus ka kogu konverentsi slaidid asuvad internetis ning korraldajad on ärgitanud inimesi tweetima konverentsil tekkinud mõtetega. On ju nii lihtne haarata telefon ja natuke lugeda töömeili, mõnda jutustamise akent või surfata Facebookis, kui teema piisavalt huvitav ja köitev pole või aju suurest infotulvast lihtsalt ära väsib. Seda enam olen tänulik mind kuulanud publikule, et sisuliselt keegi mu ettekande ajal nina telefonis ei istunud, vaid tõesti kuulati ning mingites kohtades tõusid inimesed lausa püsti, et slaididest paremini pilte teha, mis siis, et need neil olemas olid. Hiljem sain nii mõneltki osalejalt väga positiivse tagasiside oma ettekandele ja eelmise päeva moderaator arvas lausa, et ma võiks eraldi raamatu kirjutada. Hah, sellised kommentaarid! Tegelikult on jube äge tunne, kui esinemine hästi välja kukub ning suuremad ämbrid jäävad kolistamata, eriti arvestades, et inglise keel ei ole mu emakeel ega ka mitte igapäevane töökeel. Häälestus oli seekord õige ja ma oskasin olla hetkes kohal. Ilmselgelt päriselt kohal olek ongi see kõige olulisem.

Päeva lõpuks ootas M meid juba üle tee kohvikus. Olgugi, et olime juba kesklinnas, otsustasime siiski käia hotellist läbi, et riided mugavamate vastu vahetada ning sülearvutit mitte niisama kaasa tassida. Kuigi meie hotell asub kesklinnast umbes poole tunni tee kaugusel, on sinna nii lihtne ja mugav ühistranspordiga minna, et see väike kõrvalepõige tundus igati loogiline, samas kui Tallinnas ei kujutaks ma ette, et lippan korraks kesklinnast Rocca al Maresse või Piritale, et asjad hotelli vahepeal ära panna ning sama teed linna tagasi tulla.

Käes on reede õhtu. Kell on saanud napilt kuus ja oleme metroo ooteplatvormil õues. Ette sõidab rong, mis on nii puupüsti inimesi täis, et peale suuremat surumist ja pressimist õnnestub meil kuidagi napilt kolmekesi rongi peale mahtuda. Oleme sattunud suurlinna tipptundi. Tundub, et inimesed on suuremas osas juba peale tööpäeva jõudnud kodust läbi lipata ja liiguvad linna baaridesse, pubidesse ning külla reede õhtut tähistama.

Kuna oleme A-ga mõlemad vaimustuses kolmapäeva õhtul avastatud 1679. aastal loodud kange alkoholi tootja Wynand Fockinki väiksest baarist vanalinnas, siis otsustame seda ka M-le kindlasti tutvustada. Kui läbi punaste laternate tänava rajooni linna keskväljaku serva lähistele baari juurde kohale jõuame, on hakanud just tugevalt uuesti sadama ning baar ja selle uksetagune tänav on umbselt rahvast täis. Siiski õnnestub meil peagi uuesti leti äärde saada ja tellida midagi põnevat juua. Lisaks kolmapäeval tööl olnud teenindajatele on leti taga veel kolmaski mees, kes satub hämmingusse meie soovitud mandlimaitselise likööri ja kange samakalaadse toote segusoovist, nii et ta peab seda kaks korda üle küsima ja siis üllatunud näoga kolleegilt üle küsima. Kolleeg vaatab meile otsa, lehvitades kelmikalt käega meie poole äratundmisrõõmus tervituseks, ning kinnitab baarmenile meie soovi korrektsust. Vana hollandi kombekohaselt küürutame õrnade pilgeni täis pandud klaasist pitside kohale, rüüpame esimese sõõmu ja asume õue katuseserva alla jooki nautima. Märkame, kuidas teenindaja tuleb vahepeal õue ja teeb rahulikult klientidega koos suitsu ning siis taas leti taha asub, seejärel tervitab teine teenindaja oma läbi astunud sõpru põsemusiga ning jääb nendega õues pikemaks jutustama. Keegi ei pea seda imelikuks ja see on igati normaalne. Eestis ei tuleks selline käitumine klienditeenindaja poolt üldse kõne alla.

Üldiselt tundub mulle, et Amsterdam on armas linn, kuid enamjaolt on tänavad üsna omavahel äravahetamiseni sarnased ning kui sa pole just muuseumi või kanepi ja punaste laternate tänava tüüpi, siis peale ühe päevaga kesklinna läbijalutamist ei olegi siin suurt midagi meelelahutusena vaba ajaga teha. Nii on kesklinnas ringi liikudes üsna tavapärane vaatepilt näha turiste, kes on end seentest või kanepist uimaseks söönud või vastupidiselt omaette arusaamatult lakkamatult naeravad. Eriti halb idee on sellises olukorras alkoholi tarbimine ja kui kolmapäeval A-ga avastatud likööribaaris olime, märkasime ka seal üht paarikest, kes olid ekstaatiliselt rõõmsas meeleolus, nii et neiu üle baari omaette kõvahäälselt laulma hakkas, mida baarmen esmalt kellegi nutuks pidas. Täna nägime üht keskealist paari, kes keset tänavat näpuga tuvile näitasid ning lakkamatult naersid, nii et naine lausa naerust nõrkema pidi. Kui mööda vanalinna tänavaid jalutada, on imalat immitsevat kanepisuitsu lõhna tihti tunda. Arvestades, et enamikes riikides on kanep keelatud ning Amsterdamis selgelt ja vabalt lubatud, siis ilmselgelt on ka see üks turismi vaatamisväärsusi ja vaba aja veetmise viise.

Reede õhtu tõttu on vanalinn puupüsti rahvast täis, nii et kitsamatel tänavatel liikumiseks tuleb minna rahvamassiga ühtses tempos kaasa. Hakkame söögikohta otsima ning valime esimese hooga Foursquare äpist välja paar kõrgeid punkte saanud söögikohta. Esimene on millegipärast kuu lõpuni suletud, teine aga nii puupüsti täis, et saaksime sinna laua alles kahe tunni pärast. Kolmandat me ei suudagi üles leida ja selleks hetkeks sajab juba nii ebamugavalt tugevasti, et tahaksime lihtsalt kuhugi maha istuda ja süüa. Kuigi Amsterdami vanalinn on täis kaasa ostetava toiduga söögikohti, seal hulgas ka täisautomaatne burgeriautomaat, kohvikuid ja kohvipoode, siis tänane ilm ei ole selline, et tahaks kuskil õues pingi peal istuda ja süüa. Nii valime esimese ettejuhtuva aasiapärase restorani, mille uksel märkan enne sisse astumist TripAdvisori soovituse kleepekat aastast 2014. See on Indoneesia restoran ning otsustame tellida valmismenüü. Reeglina TripAdvisori soovitused on üpris usaldusväärsed ja nendega eriti mööda panna ei saa. Seekord oleme aga ikkagi lõppkokkuvõttes ämbrisse astunud, sest teenindus on kohutavalt aeglane, söök kuiv ja meie jaoks liiga terav ning esitatav arve proportsionaalselt paigast ära saadud toidukogemust arvestades. See restoran näeb välja rohkem nagu pererestoran, siin on palju avarust ning sisustus on pigem lihtne ja veidi päevinäinud olemisega. Kuigi rahvast on keskmiselt ja ruumis on vaid üksikud vabad lauad, siis tegelikult on ruum jahe ja pikapeale poeb ruumis valitsev rõskus kontidesse, nii et hoolimata üliteravast toidust tunnen, kuidas iga liiges ja kont minus külmaga rohkem ja rohkem lõdisema hakkab. Kui magustoiduks meile jäätist serveeritakse, ei suuda ma seda peaaegu puutudagi ning soovin vaid õue jõuda, et veidi liigutades sooja nahavahele saada.

Kui üleüldises plaanis mõtlesime, mida oma õhtuga peale hakata, siis esmalt vaatasime kahte muuseumilaadset toodet: Heineken Experience ehk Heinekeni tehase külastust ning XtraCold Ice bari, ent mõlemasse olime piletiostuga hiljaks jäänud ja seetõttu ei saanud samal õhtul me kumbagi külastada. Kolmanda variandina olime õhtu alguses otsinud välja kesklinnas Central Stationi lähedal asuva panoraamvaatega baari Skylounge Amsterdam, et õhtu lõpuks sinna jõuda ja olgugi et meil oli aadress teada, ei suutnud me siiski lõpuks õiget hoonet tuvastada ning meile tundus parem idee metrooga tagasi hotelli sõita. Õhtu lõpetuseks istusime veidi aega oma hotellibaaris ning vaatasime, kuidas baarmenid klaase loopides efektselt kokteile kokku segasid ja kui kell lähenes südaööle, oligi aeg küps põhku pugemiseks.





neljapäev, 9. november 2017

Konverentsipäev

Öösel magasin veidi rahutult. Ei tea, kas selles oli süüdi võõras koht, pikk päev, tarbitud naps või liiga soe hotellituba, kuid nii mõnusat ööd ei tulnud, nagu oleksin lootnud, nii et hommikusöögi lauas ma sisuliselt veel tukkusin. Tundub, et A tukkus samamoodi, sest suure entusiasmiga asetas ta osad toidunõud minuga ühte lauda ja siis sättis end muuseas viimaste asjadega kõrvallauda blondi naisterahva juurde, kes teda sõnagi lausumata hämmingus pilguga vaatas. Mitte, et ei võiks kellegi võõraga hommikusöögilauda jagada, kuid unise peaga tunduvad blondid peaaegu äravahetamiseni sarnased. Hetk hiljem jagasime ühist söömaaega siiski koos.

Kui Amsterdami meile hotelli vaatasin konverentsi jaoks, siis soovisin, et see oleks konverentsipaigast mõistlikus kauguses või mugavalt ligipääsetav. Eestis olles mõtlesime A-ga, et lähme konverentsi paika Uberiga, kuid siin ostsime endale nagunii nelja päeva ühistranspordi pileti ja peale põgusat transpordiäpiga tutvumist selgus, et meile juba tuttavast metroopeatusest läheb rong otse kesklinna, kust on konverentsi hotelli jalutada vaid 400 meetrit. Nii ei olnud mõtet Uberi peale üldse mõelda, vaid seadsime sammud ühistranspordi poole.

Üldises plaanis on tegelikult Amsterdami ühistransport üsna lihtne, kui end sellega veidi harjutada, kuid meie jaoks on siiski maa-alused peatused harjumatud eelkõige seetõttu, et me ei kipu kohe üles leidma õiget väljapääsu. Seda eriti juhul, kui GPS ei juhenda millise tänava nimega väljapääs valida tuleb. Väljapääsud ei asu üksteisest sugugi kaugel, kuid maa peale minnes võid avastada, et edasi tuleb läbida ristmike rägastik, et teisele poole mingit platsi jõuda ja seejuures on kõige suuremaks ohuks voogav mass jalgrattureid, kes tulevad igast suunast päris korralikul kiirusel. Turistina neid alati ei märka kohe ja ma kujutan ette, kuidas kohalikud ratturid omaette pidevalt teele ette astuvaid turiste siunavad.

Thought Leader Global 7th HR Forum on väikese osalejaskonnaga personalivaldkonna konverents. Kokku on osalejaid plaanitud umbes 60 ringis, nii et tegemist on pigem sellise hubase ja privaatsema kuulajaskonnaga, mis annab ka lihtsamini võimaluse küsimusi küsida ja kuidagi teemale lähemal olla. Valisime saali nurgas oleva laua, sest seal oli veel kaks kõrvuti kohta vaba. Ja otse loomulikult sattusime samasse lauda kahe soomlasega. Eks naabrid leiavad ikka üksteist üles. 

Kui esimene ettekanne oli peale hakanud, kostus äkitselt kõlaritest jutu vahele veesorin ja kellegi sügavam ohe. Hetk hiljem sorin jätkus ning lõppes veepaagi tõmbehäälega. Tasapisi hakkasid ruumis pead tõusma, pilgud vahetuma ning esimesed naeruturtsakud pääsesid valla. Esineja ei saanud aru, mis publikut niimoodi reageerima paneb ning korraldaja oli parajasti ruumist väljas. Veidi hiljem saabus korraldaja saali tagasi, ent sarnane veesorina heli tualetishow algas uuesti. Hetk hiljem kargas korraldaja püsti ning keeras kiiruga mikrofoni piinlikustundega maha. Nimelt oli järgmine esineja, kellel mikrofon juba küljes, end vaikselt kergendama läinud, arvates, et mikrofon on välja lülitatud. Hoidsime A-ga mõlemad hinge kinni, et see meesterahvas teadmatusest mingit muud heli kuuldavale ei laseks ning siiralt soovisin, et ta ei saaks sellest intsidendist üldse teada. Igal juhul ääremärkus iseendale: kui mikrofon on külge pandud, peavad kõik kõrvalised tegevused ja kommentaarid ära jääma, et mitte sattuda tahtmatult äärmiselt piinlikku olukorda. Jah, inimlik, kuid meie jaoks ikkagi kohutavalt piinlik. 

Esinejad vahetusid iga kolmveerand tunni tagant. Ühtpidi on see hea vaheldus ja seega põnev ka ettekandeid kuulata, teistpidi 10 ettekandjat on suur koormus ja ühel hetkel väsib aju lihtsalt ära. Vahepealne kohvipaus aitab küll turgutada veidi, kuid peaaegu 10 tunnine konverentsipäev on ikka päris karm kogemus. 

Õhtu lõppes, nagu siinsetele konverentsidele kohane, väikese vastuvõtu stiilis kogunemisega, et osalejatel oleks võimalik omavahel tuttavaks saada ja kogemusi vahetada. Ma olen väga uhke ettevõtete grupi üle, kus ma töötan ja jagan meeleldi seda positiivset kogemust ka teistega. Minu meelest on meil tegemist Eesti mastaabis märkimisväärselt suure töötajaskonnaga, kõikide ettevõtete peale kokku ca 700 töötajat on ikkagi meie jaoks päris suur hulk. Ja siis satud kuulama ettekannet, kus räägitakse 70 000 töötajast ning hiljem veiniklaasi ääres lobisema personaliinimesega 250 000 inimesega organisatsioonist, kus tema vastutusalasse jääb 46 000 inimest. Need numbrid on minu jaoks töötajaskonna mõistes täiesti hoomamatud.

Kui oled pika päeva istunud, siis õhtu lõpuks on vastupandamatu soov end veidi liigutada. Otsustasime metroo asemel hotelli tagasi jalutada. Meie hotell asub äripiirkonnas, ringtee ja kiirtee lähedal, kesklinnast 5 km kaugusel, mis on jalutamiseks üsna paras maa. Väljas on ca 12 kraadi sooja ja tibutab kerget seenevihma. Tõsine sügise tunne. Ajaks, kui hotelli tagasi jõuame, on vihmasadu intensiivistunud ja uksest sisse astudes tunnen, kuidas värsked vihmapiisad mu nina otsast ükshaaval maha pudenevad. Kuigi olen mõelnud, et tahaks veel oma homset ettekannet õhtul läbi harjutada, ei jaksa ma seda kuidagi ette võtta ja otsustan, et vaatan homme veelkord slaidid enne ettekannet üle ning lõpuks tuleb see, mis tuleb. Ju läheb hästi.

Meil on seekord sattunud reisid kuidagi samale ajale M-ga. Nii lahkus ta päev enne mind Münchenisse konverentsile ja leppisime kokku, et kohtume Amsterdamis. M lend pidi tulema täna hilisõhtuse lennuga. Kui ta lennukist maha sai, püüdsin talle selgitada kuidas hotelli ühistranspordiga kohale tulla. Meie olime selle triki juba ju päev varem läbi teinud, kuid seda kirjeldust läbi Messengeri edasi anda ei olnudki nii lihtne. Peale väikest seiklust jõudis M ka lõpuks hotelli ja nüüd sai päeva rahulikult lõppenuks lugeda. Homme on jälle ees ootamas pikk päev.








neljapäev, 2. november 2017

A nagu Amsterdam

Umbes keset suve sain ma meili sooviga tulla Amsterdami personalijuhtimise konverentsile esinema. Kaalusin seda üht- ja teistpidi, valisin teema ja andsin jaatava vastuse. Mida lähemale konverentsi aeg ja saabuv tähtaeg tuli, seda enam hakkasin ma pingesse minema. Lõpuks saatsin slaidid ära viimasel tähtaja päeval ja enne esinemist tegin ka kaks korda kontoris publiku ees proovi. Reedeseks konverentsi esinemiseks peaks ma teoreetiliselt valmis olema. Praktikas tahaks veel korra enne läbi harjutada, kuid täna õhtul olen liiga väsinud, et seda hotellitoas ette võtta. Ja õnneks on mulle jäänud veel homne päev.

Amsterdamis olen nüüd kolmandat korda. Esimene kord oli paar aastat tagasi suvel, kui siit paari tunniga läbi kihutasime. Teine kord jäi aasta tagasi konverentsikülastuse aega ja nüüd siis praegu. Sedakorda võtsin kaasa ka kolleegi A, kellele avanes võimalus tulla konverentsi kuulama tasuta tänu mu esinemisele. Mul on jälle aga parem tunne, kui oma inimene saalis istub.

Mida aeg edasi, seda vähem viitsin ma eesseisvateks reisideks valmistuda ja nii kipub kohvri kokkupanek jääma päris viimastele õhtu, õigemini ööminutitele. Nii ka eile. Mölutasin kodus lihtsalt õhtu maha ja vahetult enne magama mineku aega asusin riidekapis tuulama. Viskasin kohvrisse mõned asjad, mis mul alati reisil kaasas käivad, siis proovisin mingeid riideid ja kui kohvrit kinni tõmbama asusin, avastasin, et ühel lukul on eelmise reisi käigus niblakas kaduma läinud ja seetõttu pole kohver lukustatav. Nuputasin üht- ja teistpidi kuniks välja mõtlesin, kuidas lukustamise probleemi lahendada, otsides kodust välja teise luku küljest muu niblaka ja kasutades oskuslikult näpitsaid. Hea, et olen varem näinud M-i näpitsaid kasutamas, vastasel juhul oleksin öösel püsti hädas olnud. Võidurõõmsalt kohvri lukuga võitluse võitnuna sain tuttu alles täiesti keset ööd ja nii andis hommikul uni end tugevalt tunda. Libe tee lennujaama ning ootamatu ummik ei teinud sugugi päeva algust paremaks. Kui aga Amsterdami kohale jõudsin, oli väsimus nagu käega pühitud. Reisid mõjuvad ikka kirgastavana.

Jõudsime hotelli pärastlõunal, kuid meie toad ei olnud veel valmis. Kui end sisse registreerima hakkasime ja dokumendid selleks esitasime, oli admin kerges segaduses: me tulime kahekesi, aga toad olid kolmele. Admin vaatas kord mulle, siis A-le otsa, siis taas mulle ja ei saanud suurt midagi aru. Jätsin ta omaette nuputama ning viisime oma kohvrid pagasiruumi, et asuda ümbruskonda uurima, et leida sobilik koht lõunasöögiks. Foursquare soovitas Cafe Frijdagi kohvikut. Eemalt paistis see tänavaäärne kohvik üsna inimtühi, kuid sisse astudes sai meile selgeks, et vabad olid suuremas ruumis üksnes paar lauda ning muul ajal tulles on ilmselgelt eelreserveering vajalik. Siin kandis ei ole ju lõunaks kombeks süüa päevapraadi nagu meil, vaid pigem võileiba, suppi või salatit. Olgugi, et olen Madalmaades korduvalt reisinud, on see minu jaoks endiselt harjumatu.

Jalutasime tagasi hotelli. Mina sain oma toa kätte, kuid A tuba ei olnud endiselt valmis. Olime õnneks küll vahepeal saanud tubadele upgrade kõrgemasse toakategooriasse, kuid enese mugavamale tundmisele see kuidagi kaasa ei aidanud. Viisime kohvrid minu tuppa ära ja jätsin A-le võimaluse endale mugavamad riided selga sättida, et veidi linna peal ka ringi vaadata.

Reisides meeldib mulle kasutada giidina Lonely Planeti raamatuid ja ma pole seni leidnud ühtki head alternatiivi, mis võiks neid asendada. Lappasin Amsterdami peatükki ning valisin meile välja väikese soovitusliku jalutuskäigu kesklinnas. See tähendas, et esmalt tuli meil võtta metroo ja siis ümber istuda trammile. Kui Amsterdami ühistransport tundub tegelikult olevat lihtne, siis täna oleme olnud kuidagi hajameelsed ühistranspordiga liigeldes. Nii et pane me jutuhoos tähele, kui õige peatus saabuma hakkab, hüppame ühe peatuse jagu varem sõidukist maha või jõuame valele platvormile, kust sõiduk ei lähe meile soovitud suunda. Meile teevad tekkinud olukorrad pigem nalja ja oleme avatud uutele võimalustele, mida elu meie teele reisil veeretab.

Satume trammist peatus varem maha tulema ja avastasime, et ühel pool trammi peatust asub teemandi muuseum, kus on küll tasuta sissepääs, kuid sisse lastakse üksnes giidiga, juhul, kui mõni giid vaba on. Paraku meie sinna sattumise hetkel olid kõik hõivatud ning polnud teada, millal keegi vabaneda võiks. Seega teemandid jäid meil nägemata. Täpselt teisel pool teed asub aga suur Van Goghi muuseum mille hoovi on internetist tuntud I Amsterdam kiri, mis on turistidele justkui kohustuslik pildistamisobjekt.

Meie linna jalutuskäigu alguspunktiks oli aga valitud kuulsaim juustupood De Kaaskamer, kus on tõepoolest sadu erinevaid juuste, nii et silme eest võtab tõeliselt kirjuks. See on selline väike vanaaegne juustubutiik, kus igale maitsele leiab midagi. Sealt viis tee meid edasi mööda äravahetamiseni sarnaseid kanaliületusi väikeste sildadega kuniks jõudsime American Book Center raamatupoeni, mille kõrval maja küljes on puidust suuremat sorti uks. Kui seda paotada, jõuab rohelisse nukumaja aeda, mis on palistatud väikeste majakeste, rohelise pargi ja imepisikese kirikuga. Kui ei teaks, et see seal asub, siis Begijnhofi nimelist kohakest ise naljalt üles ei leiaks.

Üldse, Amsterdam on linn, kus on peidus palju pisikesi üllatusi, millest on lihtne teadmatult mööda kõndida. Nii sattusime raamatu juhatusel õhtu lõpuks pealtnäha suvalisse inimtühjas kõrvaltänavas asuvasse baari. Tegelikult on tegemist väga imetabase kohaga, mida kutsutakse Wynand Fockink's ja kus pakutakse juba aastast 1679 kohapeal valmistatud ginni ja selle baasil erinevaid jooke, nii et raskete pudelite all on vajunud aastatega riiul kumeraks ja selle sisu võtab silme eest kirjuks. Kui mingil hetkel olime seal baaris justkui ainsad kliendid, nii et baarmenil oli aega meile pikalt seletada nende toodetest, anda maitsta erinevaid jooke ning lõpuks pakkuda meile sobilik klaasike, siis hetk hiljem oli tilluke püstijalabaar nii puupüsti rahavast täis, et raske oli endale kohta leida. See on kahtlemata parima klienditeenindusega baar, kus ma käinud olen, nii et me ei raatsinud sealt kuidagi lahkuda. Ja need inimesed, kes selle hästi peidetud pärli üles leiavad, on hoopis teistsugused, avatud, omapärased, teavad, mida tahavad ja leiavad selle just sihipäraselt inimetühjalt kiiret saginat täis peatänava kõrvaltänavalt.

Õhtu lõpuks istusime kesk Nieuwmarkti platsi marmorpingil, sõime paberist kokkuvolditud topsist hiina toitu ja vaatasime, kuidas kohalikud meist ratastega üksteisevõidu mööda tuhisesid. Jah, Amsterdam on nunnu ja romantiline linn. Ja sellel linnal on nii mitu nägu, pakkudes ühest küljest kesklinnas uudishimulikele turistidele kanepi proovimise võimalust ja punaste laternate tänaval ahvatlevalt puusi hööritavaid tüdrukuid koos lugematul arvul eriilmeliste muuseumide ja poekestega ning samal ajal olles tõeline madalakujuline metropol ärikeskusena ja äriinimeste konverentside ning kohtumistega. Amsterdam on justkui peidetud pärl teiste omasuguste hulgas.








teisipäev, 17. oktoober 2017

Päikesesoojast sügisvihma

Peale korralikku hommikusööki oli meil veel paar tundi aega, enne kui pidime hakkama lennukile sättima. Olin juba varakult planeerinud selle aja basseini ääres veeta päikest võttes ja raamatut lugedes. Täna ei olnud taevas ka pilvine, helesinises taevas, kus säras soe päike, paistsid vaid üksikud laisad rünkpilved ning termomeeter näitas 26 soojakraadi. Natuke kahju oli seda ilma siia maha jätta ja kui oleks saanud, tahtnuks killukese päikesesoojust, valgust ja energiat kohvrisse kaasa pakkida, et Eestimaa rõskesse sügisesse midagi säravat ja sooja tuua.

M läks veel rannapromenaadile korraks jalutama ning mina olin valmistunud toas kiireks riiete vahetuseks ja basseiniäärde minekuks. Läksin kindlal sammul riiuli juurde, kuhu olin hilisõhtul valmis seadnud riided, mis pidid täna koduteele selga minema, kindlal teadmisel, et olin sinna sättinud ka bikiinid, aga mida ei olnud, olid päevitusriided. Seisin ahastades poolalasti keset hotellituba ja vaatasin ehmunud näoga öösel pakitud kohvreid. Kuskil seal, asjade vahel pidid olema mu päevitusriided, mida on nii hädasti vaja nende viimaste soojade päikesekiirte püüdmiseks sel sügisel. Ja mul ei olnud vähematki aimu kus. Veerand tundi hiljem olin tuulanud lahti kaks kotti ja suure kohvri ning leidsin oma bikiinid mugavalt paigutatuna väikseks augutäiteks suure kohvri keskmes. No ei tasu öösel asju pakkides nii agar olla.

Meie hotellist oli check-out keskpäeval nagu hotellides on reeglina kombeks. Kuna asjad olid meil koos ja vajasime vaid kiiret riiete vahetust enne hotellist enda väljakirjutamist ja lennujaama poole teele asumist, jätsime tuppa mineku basseini äärest üsna viimasele hetkele. M oli just natuke varem üles korjanud ühe saksa härrasmehe, kes korduvalt oli Eestis käinud, on seotud DnB pangaga ning nüüd juhtusime temast just mööda jalutama. Härra tegi meiega põgusalt juttu, mistõttu jõudsime oma toa ukseni 12:01 ning avastasime, et meie toa uksekaart on deaktiveeritud, sest check-oudi aeg oli kukkunud. Vantsisime hotelli vastuvõttu, palusime uksekaarti ajaliselt veidi pikendada, võtsime oma asjad ning sõitsime lennujaama.

Lennujaam asub meie hotellist vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuid lennukite müra pole hotelli juurde üldse kuulda. Nii on meie hotellist ka lennujaama väga lihtne sõita mööda kiirteed. Vahetult enne lennujaama jõudmist tankisime auto paagi täis ja mõtlesime, et GPSi ei ole rohkem vaja jälgida, sest seal samas olid viidad teiste rendiautode tagastamisele. Võtsime suuna ühe rahvusvahelise rendifirma järgi, mille tagastuspunkt oli meie rendifirma oma läheduses, kuid avastasime end ühtäkki täiesti valest kohast. Jah, rahvusvahelise rendifirma tagastuspunkt küll, kuid mitte lennujaama oma, vaid mõeldud lennujaama lähistel väikebusside jaoks. Ikkagi tuli GPS appi võtta ja keerutada end ringteede rägastikust läbi lennujaama parkimismajja.

Palma lennujaam ei ole tegelikult väga suur, kuid sellegipoolest suutsime seal omajagu tiirutada, sest sildid ei ole alati üheselt arusaadavad. Õnneks oli meil piisav ajavaru, kuid suurte kohvritega ühest lennujaama otsast teise minna oli lihtsalt veidi tüütu. Sain küll eile veebis Eurowingsi lennule check-ini ära teha, kuid Air Balticu jätkulendu süsteem mulle küll näitas, aga check-ini ma millegipärast teha ei saanud. Otsisin eraldi välja Air Balticu veebilehe ning tegin meie jätkulennu check-ini ära seal, nähes, et meie esimene lend on kinnitatud, kuid teisele sai siiski pardakaardid alles Air Balticu lehelt. Täna lennujaamas läksime oma pagasit ära andma ning tädi pagasilauas teatas meile külma kõhuga, et peame oma pagasi Viinis välja võtma, uuesti check-ini tegema, turvakontrolli läbima ja pagasi uuesti ära andma. Jäin teda uskumatul ilmel vaatama, sest just see on ju ühe pileti peale erinevate lendude panemise mõte, et pagas otse läheks ja vahepeal ei peaks tunde veetma pagasit oodates, uuesti check-ini tehes, uuesti pagasit ära andes ja uuesti turvakontrolli läbides. Õnneks tuli siiski pagasimasinast kleeps sellisena, et meie pagas postitatakse otse Tallinnasse. Huh.

Viini lennujaamas kaks ja pool tundi hiljem maandudes tervitas stjuuardess meid saksakeelselt saabumise puhul Frankfurti, mida ta küll koheselt korrigeeris Viiniks, ent sai siiski saksakeelsete reisijate naerupahvaka osaliseks. Lisaks pandi südamele, et suitsetamisega tuleks oodata kuni jõutakse terminali vastavasse alasse. Mitte ühelgi teisel lennul pole kunagi varem mainitud maandumisel ära suitsetamist, vaid üksnes seda, et pardal pole suitsetamine, sh e-sigarett, lubatud. Kas tõesti austerlased on nii suitsunäljased?

Viini lennujaam on seest väga anonüümne. Seal olles saad selgelt aru, et tegemist on klassikalise lennujaamaga, kuid sisuliselt ei viita suurt kuskil midagi sellele, et tegemist on Austria pealinnaga, kui välja arvata mõned üksikud müügil olevad kommikarbid vastava viitega. Küll aga erineb Viini lennujaam selle poolest, et lennult tulles sattusime koheselt pagasialasse, millest edasi tuli meil liikuda läbi ostuala oma kodulennu terminali poole, läbides uuesti turvakontrolli. Selline täiendav turvakontroll on veidi harjumatu, mis tähendab, et inimesed, kes on endale ostnud midagi maksuvabalt ostualalt, võivad halvimal juhul sellest kaubast uues turvakontrollis lihtsalt ilma jääda, kui seda ei ole eraldi pakendatud turvatud kinni kleebitud kilekotti ostukohas. Nii jäi meie seljataga üks meesterahvas turvatöötajale seletama miks tal oli käsipagasis suurem kui 100 ml vedelik turvakotis (ka see tuleb eraldi koos turvakotiga välja tõsta) ning teine ilma oma äsja ostetud veepudelist.

Meie kahe lennu vahe oli neli tundi. See on piisavalt lühike aeg, et mitte jõuda linna peale ja piisavalt pikk, et lõpuks jõuaks istumisest kerge kopp ette saada. Istutasime end maha ühte söögikohta, einestasime, surfasime veebis, jalutasime ringi ja istusime jälle. Sellest terminalist oli Tallinna lend täna viimane, nii et enne meie lahkumist olid kõik müügipunktid juba suletud. Kasutasin seda aega, et teha ära veebist toidupoe tellimus, millega leevendada homset külmkapi vaakumit ning kirjutada osaliselt valmis tänane blogipostitus. Ühtäkki enam mu hiir arvutiekraanil reageerida ei tahtnud ning hakkas omapäi kergelt toimetama. Vaatasin seda sekundi hämmingus näoga, siis aga lükkasin kiirelt M soovitusel wifi välja ja panin läpaka lennurežiimi, mis katkestab kõik ühendused. Ma ei teagi, kas see oli lihtsalt mingi veider tehniline viperus või oli keegi pahatahtlik üritanud mu arvuti pilti siseneda, igal juhul tundus targem mõte olevat karta kui kahetseda. M lubas hiljem korraks arvutile ka pilgu peale visata, et välistada kellegi varasemad pahatahtlikud kavatsused.

Tallinna kohale olid täna kerkinud mustad pilved, nii et päev läbi olla sadanud ja õieti valgeks ei olnudki väidetavalt läinud. Sünoptikud ennustasid õhtuks korralikku tormi. See ei olnud just parim väljavaade lennuilmaks, kuid ajaks, mil me Eesti kohale jõudsime, oli torm juba möödas ning meie viimane lend sujus viperusteta. Kiiresti pooltühjast lennukist maha, pagas kenasti meie koduses lennujaamas käes, tõi M parklast auto ära ning juba peagi olime taas koduseinte vahel. Olgugi, et väljas on klassikaline oktoobri ilm vihmasajuga, tervitas meid 11-kraadine soojus. Olime valmistunud hullemaks Eestimaa ilmaks. Päike, soojus ning helesinine meri on mõnusad, kuid kodu vastu ei vaheta miskit!







esmaspäev, 16. oktoober 2017

Igaühele oma Mallorca

Hommikul oli mul plaan terve ennelõuna basseini ääres päikest võtta ja raamatut lugeda, enne kui pärastlõunaks end shoppama seame, kuid hommikul taevasse vaadates oli pettumus kiire tulema - taevas oli esmakordselt meie reisi jooksul täiesti pilves. Mitte pilveräbala servagi polnud kuskilt näha, kust võinuks päike läbi paista, nii et mu plaan läks täiesti vett vedama. Päikese võtmise asemel alustasime päeva hoopis ostlemisega.

Mallorca keskel asub Inca tööstuslinn, mis on peamine nahatööstuse koht saarel. Seal on ka kahe peamise nahatootja, Camper ja Lottusse, tehasepoed. Tegime mõlemas väikese tiiru, sealt midagi leidmata. Inca pidi olema väidetavalt ostlejate paradiis Mallorcal, nii et seal pidi saama shopata kuni nõrkemiseni. Tiirutasime põgusalt linnakeses ringi, nähes vaid suletud ärisid väikestel tänavatel. Butiigishoppajaid meist just pole ja nii tundus Inca meile igavavõitu.

Palmast paarikümne kilomeetri kaugusel asub Mallorca Fashion Outlet ehk meile harjumuspärane brändipoodide keskus mille sarnastes oleme Euroopas varemgi korduvalt külastanud. Siin on see ainult tiba väiksem ja brändivalikult ehk veidi rohkem kohalikum. Kui juba shoppamiseks läks, tegime ka vahepeatuse teel tagasi Palmasse Marratxis asuvas Alcampo keskuses, kus asusid ka meile tuttavad C&A ning Decathlon. Veider, kuidas sama keti pood väikeste vahemaade taga on osaliselt teise sisu ja ülesehitusega, nii et ühest poest leiad päris mitu asja, teisest aga justkui mitte midagi.

Tagasi hotelli jõudsime täna harjumatult vara, nii et päikegi polnud veel loojunud, kuid õhtusöögi aeg oli just kätte saamas. Meie laud asub restoranis ruumi nurgas ning meie teenindaja, Carina, on harukordselt rõõmsameelne mustapäine ja tumedasilmne naisterahvas. Ainuüksi tema pärast juba on soov õhtusöögile minna. Nii heledat ja kilkavat naeru nagu Carinal, ei kuule just tihti. Kui Carina meid eemalt näeb, teab ta juba meile tuua meie harjumuspärane jook lauda ning paluda senjoor M-lt tšekile allkirja. Täna sai ta lõpuks ka minuga nimepidi tuttavaks. See on vist esimene koht maailmas, kus ma päriselt ei pea oma nime kellelegi väga seletama, sest pealinn Palma kõlab mu nimega piisavalt sarnaselt. Teine huvitav nüanss on, et kuigi hotelli broneering oli tehtud minu nimele, siis edasi esitatakse tšekid allkirjastamiseks eranditult M nimele.

Õhtusöögi lõpuks ei olnud me täna liiga väsinud ning jalutasime Platja de Palma randa, mis asub meie hotellist vaid kaks tänavakvartalit eemal. Pimedas ei olnud me veel varem viitsinud sinna õhtul jalutada. Meie hämmastuseks sarnanes õhtune rannapromenaad nii tohutult Miami Beachile, justkui oleks see tükike Miamit Euroopas. Eks mõlemad kohad on ju rannaäärsed kuurortalad ja see seab eos juba mõned eeldused asukohtade sarnasuseks oma rannapromenaadi ääristavate restoranide ja turistidele suunatud poekestega, ainult siin on tumedanahalisi tänavakaupmehi oluliselt rohkem.

Olin kuulnud, et meie hotelli läheduses on kuskil piirkond, kus saksa noored käivad pidu panemas, kuid me ei olnud seda kuskil eraldi täheldanud. Täna õhtul jalutasime paar tänavat hotellist eemalt rannast tagasi hotelli poole ja sattusime tupiktänavasse, mis oli täis saksakeelseid silte suurte saksakeelsete baaride ja saksakeelse muusikaga, kust igaüks võis leida midagi sobilikku oma saksa maitsele, alustades šlaagritest ja lõpetades poolalasti laudadel väänlevate neiudega. Mu silmad vist ei läinud sel hetkel suuremaks - nii tohutu kontrast oli see möll ja müra, kuhu me äkitselt ootamatult sattusime. Mõelda vaid, meie hotell asus sellest tänavajupist vaid paari tänava kaugusel ja meie hotelli juurde ei ole üldse kuulda mingit suuremat müra või mürglit mujalt.

Jalutasime tagasi oma hotelli ning otsustasime veel viimast õhtut nautida hotelli katuseterrassi baaris, kus täna inglisekeelsed tuntud ballaadid kitarrikuusika saatel kõlasid. Istusime mugavates nahktoolides, vaatega sisehoovi värvi vahetavatele basseinidele, pimedale merele ning kauguses kumavatele Palma linnatuledele. Tõstsime pilgu taevasse ning tähesära oli otse me peade kohal. Keset linna. Ööpimeduses. See oli täiuslik punkt meie viimasele õhtule Mallorcal.