Reisiäpid - asendamatud abimehed

Ma olen väikest viisi äpipede, nii et kui kuskil on võimalik mõnda uut vähegi kasulikku äppi katsetada, siis seda ma ka teen, nii et vahel sõbradki naeravad, et mul on kõik maailma äpid olemas. Sellegipoolest, kui äpp mulle midagi asjalikku juurde ei anna, siis lasen ta kiiresti maha ning naljalt äppide eest ma raha välja ei käi - leian, et osta on mõttekas neid äppe, mis on reaalses tihedas kasutuses.

Kõige enam leidub äppe mu telefonis reisimisega seotud kaustas. Kasutan neid nii reiside planeerimisel kui reisil olles, igaühel neist omad head ja vead ning arvestades, kui reisiblogi nägu mu blogikirjed viimasel ajal saanud on, oleks ilmselt paslik siia üles lugeda ka mõned paremad äpid, mis mulle reisimisel suuremaks abimeheks on olnud. Lingin allpool küll äpid ära nende veebilehtedega, kuid peaaegu kõigil allpool nimetatul on olemas ka mugavad äpilahendused, mida olen seni kasutanud nii Androidi kui iOSi peal.

Reisi planeerimine
TripIt on see, kust minu jaoks kõik algab - see on nii veebipõhine kui äpina olemasolev lahendus, kuhu on võimalik sisse panna oma reisiplaanid kuupäevade ja kellaaja täpsusega, samuti oskab TripIt meilboksist ise sisse tõmmata hotelli broneeringuid, lennupileteid ja muid broneeringuid, mis on reisimisega otseselt seotud, kalkuleerida ka sihtpunktide vahelist ajakulu, kui mõlemad kohad on sisse pandud. Plaane saab neile ka edastada meili teel, mis automaatselt sisestatud reisiga seotakse. Nii jagan ma tehtud plaane teiste reisikaaslaste ja pere ning sõpradega, kes soovivad meie reisidel silma peal hoida ja teada kus ning millal me umbes olla võiksime. Enne TripIti avastamist möllasin Exceli tabelitega ja seal oli alalõpmata häda, et unustasin ajavahed või mõnes kohas jooksis plaan kokku - TripItis seda muret enam ei ole. Tänaseks olen TripItit kasutanud kokku 30 reisi planeerimiseks viimase 9 aasta jooksul ning minu jaoks on see muutunud asendamatuks abimeheks. Tasuline versioon loeb kokku ka lennupunktid jms, jälgib lende reaalajas ning teavitab, kui kuskil midagi muutub või hilineb, ent kui paljude ümberistumistega lende just pole, siis katab tasuta versioon ka absoluutselt kõik plaani vajadused. Lisaks võimaldab TripIt plaane teha ka teistele, mida eelmisel suvel vennaperele Horvaatia reisi kokku pannes ka kasutasin. Sellest tuleb aga kunagi tulevikus eraldi kanne. TripItist võin kirjutada ilmselt veel väga pikalt ja üksnes ülivõrdes.

Marsruudi planeerimisel on muidugi Google Maps täiesti asnedmatu, sest Google Mapsi sihtkohtade sissepanek on väga mõnus viis näha kaardil teekonda, lisaks kuluvat aega ja kilometraaži. Varem näitas Google Maps ka orienteeruvat kütusekulu ning sihtpunkte sai sisse panna lõputult, ent nüüd on need funktsioonid sealt maha võetud. Orienteeruvaks kütusekuluks on hea vaadata Via Michelini kaarti ning kui reisil on enam kui 10 vahepeatust, tuleb Google Mapsiga teekond mitmesse ossa jaotada. Sellegipoolest, paremat alternatiivi ei ole ma veel leidnud. Muide, Google Maps võimaldab alla tõmmata ka konkreetse piirkonda offline kaarti, mis reisil olles on navigeerimiseks täiesti asendamatu.

Lennud
Momondo ja Skyscanner on kaks veebikeskkonda, kust on väga hea otsida kõikvõimalikke erinevaid lennupileteid. Tegelikult Google Flights on ka üsna hea veebileht, mis annab kätte lennumarsruudid, kuid hinnad on sealtkaudu otsides ebamõistlikult kõrged ja sobilike kuupäevade leidmiseks parema hinnaga on Momondo ja Skyscanner paremad. Ega neil kahel lehel suurt vahet ei ole oma toimimiselt, kuid vahel leiavad nad natuke erinevate vahemaandumistega marsruute, mis võib tekitada juba märkiisväärse hinnavahe - seetõttu kasutan ma mõlemat paralleelselt ja telefonis on selleks olemas ka mõlemad äpid.

Majutus
Kui reisikuupäevad hakkavad paika loksuma, hakkan majutusvõimalusi vaatama, et täpsemalt paika panna sihtkohas marsruuti. Vahel võib juhtuda niimoodi, et tee peale planeeritud sihtpunkti läheduses ei ole ühtki mõistlikku majutusvõimalust sobilikel kuupäevadel ja see nüanss võib üsna oluliselt lõppmarsruuti muuta nii kuupäevade kui sihtpunktide osas. Seni parimaks lahenduseks majutuse otsingute vahendaja on minu meelest Trivago, mis tõmbab kokku kõikvõimalikelt erinevatelt lehtedelt majutuse pakkumise ja broneeringu huvi korral suunab edasi otse teiste lehtede broneeringulehele.

Kuigi majutusotsingut teen Trivago lehe kaudu, siis broneerin siiski reeglina Booking.comi või Hotels.comi kaudu, sest nendel lehtedel ei ole peidetud tasusid ja kui peakski mingi jama broneeringuga tekkima, võtavad nad kiiresti ise ühendust. Näiteks kord ei läinud mul makse läbi, sest sain uue pangakaardi millel ei olnud välismaksed lubatud ja ma ei tulnud selle peale, et seda kontrollida. Ilma et ma ise oleks pidanud kuhugi kirjutama, tuli ca kümmekond minutit hiljem mu telefonile juba UKst kõne, kus püüti leida lahendus, et saaksin broneeringu ikkagi korrektselt lõpule viia. Äppidena kasutan neid telefonis just seetõttu, kui broneering on tehtud läbi nende lehtede, siis on broneeringud kohe nähtavad ka äpist ja kohapeal on hotellis lihtne vajadusel äpi broneeringut näidata - ei ole vaja sahmerdada mingite paberite või postkasti otsingutega. Muidugi, on alati mul broneeringud lisatud ka TripItisse, mis toimib edukalt ka offline äpina, näidates ära sisse eelnevalt laetud info, kui netiühendus veel olemas oli.

Lisaks äpipedele olen ma ka punktipede ehk kui kuskilt on võimalik mingi ostu pealt mingeid punkte koguda, siis reeglina on mul see kliendikonto olemas. Neid punkte ma ka tegelikult aeg-ajalt monitoorin ning kipun neid ära kasutama, enne kui nad aeguvad, kas siis soodsamaks majutuseks, reisimiseks, vajalike asjade ostmiseks või vahel ka heategevusse annetamiseks. Nii sattusime me tänu Air Balticu vaucherile kunagi Itaaliasse ja Austraalia reisilt tagasi naastes tellisin lennupunktide eest ülikvaliteetsed Siliti potid, mida igapäevaselt kasutan siiani. Seetõttu on mul olemas ka telefonis nii Marriotti, Hiltoni kui Accor Hotelsi äpid, mille kaudu saab kliendihinnaga otse tube broneerida kui teha ka mugavalt hotelli check-ini, nii et kohale jõudes on vaja saada üksnes võti ilma midagi täiendavalt täitmata. Vahel tõmban ma ka teiste hotellikettide äppe ära ajutiselt täpselt samadel põhjustel. Päris mugav.

Ja lõpuks ei saa ka üle ega ümber AirBnB äpist, mis aitab teinekord hädast välja, kui hotelle pole soovitud sihtkohas saadaval või hotellid on ebamõistliku hinnatasemega. Loomult olen ma ise rohkem hotelli tüüpi inimene, sest see annab võimaluse reisida kellestki teisest peale oma reisikaaslaste, sõltumata. Muidugi, kui reisil on teistsugune iseloom, nagu siis, kui me Austraalias kuu aega puhkasime, oli CouchSurfing ideaalne reisi täiustaja ning tol ajal veel AirBnBd ei eksisteerinud.

Nüüd on ka majutusäpinduse maailmas veel mõned uued põnevad lahendused esile kerkinud, näiteks HotelTonight on äpp, kust saab otsida ainult lähiöödeks viimase hetke pakkumisi ja võib juhtuda, et saab väga kalli hotelli väga soodsa hinnaga. Siis on veel Roomer, kuhu saab panna üles iga kasutaja ise oma ostetud hotelli bronne, mis mingil põhjusel kasutamata jäävad ja neid teistele kasutajatele maha müüa - jällegi võimalus saada juhuslikult soodne diil, kui asukoht ja kuupäevd klapivad, nii et võidavad lõpuks kõik osapooled. Ja pikkade lendude tegijatele üsna sobilik lahendus Dayuse, kuhu hotellid panevad üles oma vabad toad päevaseks ajaks soodsa hinnaga eesmärgiga pakkuda inimestele, kellel on vajadus päevasel ajal kuskil pikali visata, seda teha. Eriti hea juhuks, kui kahe pika lennu vahele jääb näiteks 8 tundi ning vahepeal tahaks lihtsalt inimese moodi pesta ja korraks pikutada. Äriklientidele jällegi võimalus ärikohtumisteks broneerida päevaseks ajaks sviit väga hea hinnaga.

Transport
Kui lennud ja majutus on paigas, siis vahetult enne reisile minekut või ka reisi ajal on hea teada kuidas kuhugi saada võõras riigis ning mis see umbes maksab, sest tihtipeale ei ole ette teada tundmatus sihtkohas milline transport seal üldse liigub.

Parimaks otsinguks transpordiühenduse ja hindade osas olen enda jaoks leidnud Rome2Rio, kuhu saab sisse panna algpunkti ning lõpp-punkti ja ta leiab ise seal vahel kõikvõimalikud transpordiviisid, alustades lendudest ja laevadest, lõpetades ühistranspordi, takso, Uberi ning sõidujagamisega koos orienteeruvate hindadega, suunates edasi vajadusel ajakavadele ja teenusepakkuja kodulehele. Olen seda katsetanud mitmes erinevas riigis ja linnas ning tõesti, pakutud lahendused toimivad ning hinnaklass on enam-vähem õige.

Sarnast alternatiivi pakub ka Citymapper ning aeg-ajalt on mõistlik mõlemat vaadata, sest erinevates linnades on neil all natuke erinev andmebaas ning nii võib juhtuda, et äpid pakuvad erinevaid lahendusi, millest vahel on üks mõistlikum kui teine. Siia juurde muidugi veel ka Google Maps ning Apple Maps, mis võivad olla vahetevahel samuti olulised täiendused. Näiteks Brüsselis oli Rome2Rio täpsem ja parem, kuid kuskil kadus ära mu GPS ühendus ning sel juhul aitas hädast välja hoopis Google Maps, mis leidis mulle kiirema tee ühistranspordiga, samas kui Apple Maps aitas Amsterdamis navigeerida veel paremini ja täpsemalt, näidates ära ka reaalajas peatused, kus ma metrooga hetkel asusin, kuid Brüsselis jällegi oli millegipärast Apple Maps tühi ega toiminud. Seetõttu hoian telefonis ka mitut sarnast äppi paralleelselt.

Muidugi, kui liikuda autoga, siis täiesti asendamatu on internetiühenduse olemasolu korral minu jaoks Waze, mis viib väga häasti ja mugavalt sihtpunktist sihtpunkti, tundes ummikuid ja kohalikke teeolusid. Kui netiühendus aga puudub, siis on heaks alternatiiviks navigeerimisel Google Maps. aze

Vaatamisväärsused ja söögikohad
Reisi panen ma kokku üldjuhul alustades Lonely Planeti raamatutest (Lonely Planetil on ka oma äpp olemas, kuid seal on paraku linnu vähe ning raamatud on veidi mugavamad ja praktilisemad, ent see äpp on mul siiski olemas) ning täiendades nimekirja TripAdvisoris leiduvate soovitustega. TripAdvisor on üldse väga mugav abivahend reisi ajal, et vaadata mis ümberkaudsed kohad on, mida külastada, ning milliseid söögikohti tasub usaldada, et mitte sattud turistilõpksu või kuhugi ebakvaliteetse söögi otsa. TripAdvisori ega FourSquare soovitustega söögikohtade ja vaatamisväärsuste osas ei ole ma veel kordagi puusse pannud. Kogukond teab, is on hea ja kus käib kohalik, see on ka turistile reeglina väga hea.

Suvel avastasin Stockholmis enda jaoks ka Google Trips äpi, mis on selles mõttes mõnus reisil kasutada, et sinna saab sisse panna oma eelolevad reisid, lisada linnad, mida külastad, tõmmata alla offline kaart ja juhend olulise infoga linna kohta. Tihti on Google Tripsis olemas ka soovituslikud päeva jalutuskäikude marsruudid, mis viivad ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, aidates kaardil kenasti navigeerida.

Teine põnev äpp ümbruskonna avastamiseks on Sidekix, mis kuvab kaardil sinu läheduses olevad vaatamisväärsused ja söögikohad, aga ka üritused, kuhu on hea jalutada, kuvades nii teekonna kui juhendades kohalejõudmisel. Arvestades, kui palju meile meeldib välismaal olles jala käia, on see äpp kahtlemata üks uus põnev lahendus.

Muud reisimisega seotud äpid
Lisaks eeltoodule on mu telefonis veel mõned muud olulised äpid, mis reisimisel head abivahendid on.

Google Translate annab võimaluse ära tõmmata sõnastikud offlines kasutamiseks ning netiühenduse olemasolu korral suudab ka fotode ja veebilehtede pealt tõlget teha. Vahetevahel ülioluline abimees, kui sõõras riigis on mõni asi veidi arusaamatu. Näiteks kord üritasime Poolas aru saada parkimiskorraldusest ja -tasudest ning mugav oli telefoniga lihtsalt teha klõps ja saada vastuseks meile hädavajalik info.

Wallet on abiks lennupiletite pardakaartide hoidmisel, et need kuhugi muude failide-meilide rägastikku ära ei kaoks. Lihtne ja mugav lahendus.

Välisministeeriumi Reisi Targalt on äpp, mille kaudu saab kiiresti registreerida oma viibimise välismaal, nii et Välisministeeriumil oleks võimalik kiiresti ühendust sinuga võtta, kui reisi ajal sihtriigis peaks juhtuma mõni looduskatastroof või terroriakt, samuti leiab sealt reisiinfo riigiti viisatingimuste, saatkondade jms kohta.

Kui reisitakse mitmekesi ning rahakotid ei ole ühised, on tihti reisil peavalu, kuidas kulusid jagada ja meeles pidada kes mille eest ja palju on maksnud ning kes kellele võlgu on. Selleks on üks hea alternatiivne lahendus Splittr äpp, kuhu saab sisse panna kõik reiside kulud, need teiste vahel välja jagada ning kuvada kõigile osapooltele mis seis täpselt rahadega kuskil on. Lihtne ja tülivaba.

Ning viimaks Xe Currency, mis on hädavajalik juhuks, kui reisitakse võõra valuutaga riiki ja soov on aru saada palju midagi tegelikult maksab. Võimaldab sisse panna nii palju valuutakursse kui vaja ning kontrollib kursse ise automaatselt.

Kindlasti on veel terve hulk põnevaid reisimisega seotud vidinaid ja äppe, alustades reisile kaasavõetavate asjade nimekirja meelespeast ja millest kõigest veel (muide, nimekirjadena, mida teha või kaasa võtta, kasutan eelkõige igapäevaselt Wunderlisti, aga see pole otseselt reisimisega seotud äpp), kuid muud asjalikku ja hädavajalikku reisi planeerimiseks ning reisil olles, ei ole ma veel ena jaoks tuvastanud. Soovitused on siinkohal absoluutselt teretulnud.

Naistepäeva lõhe-lillkapsa pirukas

Mis juhtub siis, kui mehed tööl naistepäeva toitude toormaterjalidega tõsiselt üle pingutavad? Peale teist päeva järjest sushi keeramist ja söömist tekib mõte järele jäänud toorainet kuidagi teisiti kasutada. Nii istusin ja nuputasin, mida pihta hakata suure koguse toorjuustu ja 350g värske lõhega koos kodus käepäraste vahenditega.

Esimesena läks ahju Ameerika toorjuustukook topelt koguse kattega, ent edasi ei olnud enam nii lihtne. Avastasin üllatusega, et kodust on otsa saanud munad ning võid on järgi vaid trips. Õnneks aitas naabrinaine kolme munaga hädast välja, kuid sobilikku retsepti interneti avarustest mul siiski leida ei õnnestunud ja nii lähenesin loominguliselt. Panen retsepti siia kirja - äkki läheb kunagi tulevikus tarvis.

Lõhe-lillkapsapirukas

Põhi:
Sega 3 dl jahu, 0,5 tl soola ja 50 g külma võid tükkidena omavahel, lisa 4 spl kreeka jogurtit ja keeruta köögikombainiga taignapalliks. Pane 30 minutiks külma. Seejärel rulli taigen küpsetuspaberil lahti, keera ümmargusele pirukavormile ja suru kenasti põhja ja äärtele. Torka kahvliga augud põhja, lisa kuivatatud oad, herned vms tugevduseks põhjale ja pista 175 kraadi juurde ahju 10 minutiks küpsema.

Täidis:
Sega 350g tooreid lõhefilee tükke peotäie hakitud tilli ja soolaga, jäta hetkeks seisma. Haki pool pead lillkapsast väiksemateks õisikuteks, keeda 2-3 minutit soolaga maitsestatud vees, nõruta ja jahuta külma vee all koheselt. Laota lõhe ja lillkapsas taignale. Sega omavahel kokku 250g toorjuustu, 3 muna, sool, pipar, 2 purustatud küüslauguküünt, 2 dl vahustamata vahukoort ja 1 tl kartulitärklist ning kalla vormile. Küpseta 180 kraadises ahjus 40 minutit.

---

Meie meestele tööl tuleb igati au anda. Nad olid naistepäeva üritusega südamest vaeva näinud ja nii seame me vastastikku latti muudkui omavahel kõrgemale. Eks peame nuputama, mida nendega novembris rahvusvahelisel meestepäeval taas pihta hakata.

Igal juhul, hommikul kontorisse jõudes tervitas kõiki naisi nende töökohal valge ümbrik, kõrval Rafaello kommid. Ümbrikus peitis end postkaardi suurune pilt, millel ilutses kaunis punane süda ja meie kontori mehed kõik šikilt üles lööduna mustades pintsakutes, valges särgis ja kikilipsus. Lisaks peitsid ümbrikus end veel väiksed pusletükid, millest saime fuajeesse kamba peale kokku samasuguse suure punase südame meie meespere piltidega kelle vahelt paljastus sõnum kus ja millal mehed meid ootavad. Selline ühine pusle kokkupanek tekitas päris omajagu elevust ja oli isegi natuke keerulisem kui esmapilgul paistis. Seda enam, et lõpuks jäi puudu kaks pusletükki, mis küll õnneks peale pikemat otsimist end ilmutasid.

Kogunesime kerge ärevusega ennelõunasel ajal naistega fuajeesse taas kokku. Mehed seadsid end sujuvalt rivvi, valged särgid üll, ning võtsid kitarri saatel laulu üles. Vaatasime neid kõik ammuli sui - meie kolleegid ei ole veel kunagi varem niimoodi pingutanud naistepäeval. Olime juba selleks hetkeks täiesti kõrvust tõstetud.

Seejärel jagasid mehed meid värvide alusel kolmeks naiskonnaks ning juhatasid koosolekuruumi, kus ootasid meid ees sushi valmistamise vahendid: riis, nori, toorjuust, erinevad kalad, kurk, avokaado ja kõik vajalikud abivahendid. Meil oli aega 40 minutit, et valmistada meile kõigile ühine lõunasöök ja lõpuks seda presenteerida "Juba linnukesed" viisil ühe omakoostatud salmikesega. Justkui nõiaväel alustasid kõik naiskonnad sõnadega "Juba sushikesed laual ootavad...".

Aga see ei olnudki veel kõik, mida meie meespere meil nautida lasi. Taas fuajees, taas mehed kenasti rivis ja uuesti kitarrihelid kõlamas. Mõnusalt tuttaval vanal rahvaviisil laulu algus... ja siis äkiline pööre, kus avastasime, et oleme ühtäkki igaüks laulu sisse sattunud. Vau! Milline üllatus. Ja milline pühendumus ning mõttetöö. Öeldakse ju, et kui sa juba laulu sisse satud, muutud surematuks. Vähe sellest, et meie meeskolleegid meile oma südame kinkisid, nüüd oleme ka meie alatiseks jäädvustatud. Lilled, klaas alkoholivaba vahuveini ning mõnus ühine lõuna - mida sa veel hing oskad ihaldada?

Mehed olid aga nii korralikult ürituse ette valmistanud, et peale riisi jäi kõiki sushi materjale üle päris südamest. Saime tänagi veel lõuna ajal kollektiivselt koos sushirulle keerata ning ühise mõnusa söögikorra veeta, ainult riisi pidime selleks juurde tellima, et sushi ikka tõepärasem oleks. Tundus, et see oli kõigile nauditav üritus. Teinekord ongi nii vähe (töö)õnneks vaja.

2016: oluliste hetkede väärtustamine

Möödunud aastas on mitmeid asju mille üle uhkust tunda ja mille eest tänulik olla. 

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma oma esimese kõrgharidusastme ja nüüd omandasin lõpuks magistrikraadi, millega ma olin omajagu hoogu võtnud. Olin eneseteadmata teinud enda elu magistritöö uurimust kokku pannes tahtmatult keeruliseks ja nii nägin aasta alguses kurja, pisarateni vaeva, et töö analüüs lõpuks korralikult kokku kirjutada. Seda uhkem olin ma kaitsmisel saadud suurepärase tulemuse üle. Oma magistritöö esitasin kevadel personalijuhtimise tööde konkursile, kus mu töö pälvis kõige rakendatavama töö tiitli. Sügisel esitasin sama töö ka rahvusvahelisele konkursile, kuid see konkurss lükati paraku aastajagu edasi. Eks ole näha, kas 2017. aasta sügisel hakkan sama tööd uuesti esitama. Uhke olen ma ka M saavutuste üle lõpetada magistrikraad, nii et meie aktused olid samas koolis samal päeval 2 tunniste vahedega, ning jõuda oma tööga IT magistritööde konkursi finaali. Kui minu kooliminek ja lõpetamine oli justkui mingil hetkel eelduslik, siis M puhul on see tõeline kättevõtmine ja saavutus. Midagi, mille üle tõeliselt uhke olla.

Siia aastasse jääb ka omajagu reisimist, kuigi sihtkohad on sedakorda olnud pigem lähemal kui kaugemal. Meie 5. pulma-aastapäeva saime tähistada enneolematult ägeda emotsionaalse sündmusena Brüsselis Belgia-USA pulmas. Minu esimene rahvusvahelises pulmas käimise kogemus. Ma olen nii siiralt õnnelik siiani selle võimaluse eest olla osaks niivõrd erilisest sündmusest W ja S elus. Ma ei oleks osanud tol ajal arvata, et 15 aastat tagasi interneti vestlusest alguse saanud tutvus seob elud nii kestvaks sõpruseks kokku. Olen avastanud, et suurem osa mu lähedasemaid sõprussuhteid on pärit just sellest samast ajast ja kestavad siiralt südamlikult siiani. On ka kalleid inimesi, kes on mu ellu tulnud hiljem ning on just samavõrd väärtuslikud. Kõik need suhted on, mille eest tänulik olla.

Arvestades viimase paari aasta sündmusi Euroopas olen ma eelistanud pigem autoga reisimist ning selline viis sobib meile M-ga suurepäraselt. Suvel viisime ellu ühe mu pikaaegse soovi minna autoga veidi Soomet avastama, nautides Järvedemaa rahulikke loodusvaateid koos mu vanematega. Olen üldse viimasel ajal hakanud väga hindama aega koos pere, sugulaste ja hõimlastega. Need on jutud, hetked ja emotsioonid, mida ei saa lühidalt kokku võtta ja sõnadega lihtsalt edasi anda. Need on momendid minu omaks osast olemisest. Need on traditsioonid olla 10. aastavahetust järjest Hiiumaal, oodata uue aasta saabumist kodus, kõlistada klaase, paugutada ja saluuditada ning kõndida läbi uusaastaöise Kärdla hõimlaste juurde neid saabunud aasta puhul tervitama. Enne seda veeta alati koos esimese jõulupüha matk Hiiumaal. Ja nii iga aasta. See on väärtus omaette.

Kuigi mu rahutu hing ei taha palju paigal püsida ning ühe reisi lõppedes unistan juba järgmisest, oleme sel aastal oma reisidega olnud pigem tagasihoidlikud. Kevad möödus koolide tähe all, suvi ametikoha muudatuste ning tugeva töö rabamise juures, nii et alles sügisel leidsime mahti oma iga-aastaseks Euroopa autoreisiks. Me polnud kunagi nii hilisel ajal veel trippimas käinud ja kuldne Euroopa sügis oli imekaunis. Sain sooja päikselist sügisilma veel nautida novembri lõpuski Amsterdamis. Vahetevahel tuleb lihtsalt end argitoimetustest lahti rebida ja võtta aega iseendale, et eemalt vaadates saaks pilt taas selgemaks.

Kevade lõpuks olin pidevast pingutusest lõputult väsinud. Ma ei pelga suurt pingutust ja pikki tööpäevi, kuid minu jaoks on oluline näha, et selle kõige tulemusena saab midagi tehtud või muutub midagi paremaks. Kui ma seda ei tunne või taju, kipub vahel ka siht silme ees lõpuks tuhmuma. Minu jaoks oli suve hakul tulnud ametikoha muudatus ja tööülesannete muutus hädavajalik. Kuigi see kõik tähendas tohutut ümberorienteerumist ja meeletut töömahu kasvu koos pikkade lõputute päevadega, nii et aeg voolas märkamatult justkui läbi sõrmede käest, andis see kõik mulle uue hingamise ja uue energia. Kuigi lõputult ei saa selline rabelemine kesta, olen ma siiski hetkel õnnelik - iga päev on midagi uut, iga päev on põnev. Ma olen tänulik antud usalduse eest.

See on aasta, mil ma olen ka iseenda kohta avastanud nii mõndagi sellist, mida ma enne ei teadnud või millele enne otsa vaadata ei julgenud. Kõige raskem on iseendale tunnistada midagi, mida muuta ei saa. Ma olen harjunud mõtteviisiga, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja vajadusel tuleb selleks pingutada, liigutada mägesidki paigast. Noore ja terava energiana võisin ma uksi jalaga lahti lüüa ning nõuda, mis tundus mulle oma. Teinekord aga ei lähe asjad päris nii, nagu soovitud või plaanitud ja see võib teha kriipivalt haiget. Nüüd olen jõudnud äratundmisele, et võibolla vahetevahel ei peagi mägesid paigast liigutama. Võibolla ei olegi vaja koguaeg rabeleda, vaid võtta hetk ja pidada aru. Vahel on lahendused otse meie silme ees. Vahel on vaja teist hingamist ja teist lähenemist, et tunda rõõmu sellest, mis tegelikult olemas on.

Facebook on täis inimeste aasta kokkuvõtteid, kust näib, et möödunud on paljudel segane ning raske aasta. Tihti käib suur rõõm ja suur kurbus käsikäes. Aastasse on mahtunud nii piiritut rõõmu kui sügavat kurbust ja enesesse vaatamist. Kui kolm aastat tagasi kogesin emotsionaalselt rasket nädalat, mil ülipositiivse tundena soetasime endale uue kodu ja samal ajal oli ootamatult surma saanud mu töökaaslane Tom, siis sel aastal oli olukord veidi sarnane, minu jaoks ainult ehk natuke kergem. Vahetult enne Jaanipäeva otsustasin vastu võtta uue tööalase väljakutse, teades, et meeskond, kellega ma maailma vallutama asun, on suurepärane. Andres, kes oli selle meeskonna võtmeisik ja minu jaoks uue rolli alustala, lahkus ootamatult meie maailmast vahetult peale Jaanipäeva, just siis, kui korraldasin suuri pidustusi. Kahte nii äärmuslikku emotsiooni taas korraga tunda. Ja õppida hindama seda, kui habras on elu ja väärtuslik iga elatud päev. 

Ma olen tänulik, et 2016 on õpetanud mulle palju olulisi asju, paljut, keda ja mida väärtustada, tuletada meelde, mis on minu sees, kuidas tunda ja olla õnnelik selle üle, mis on minu maailmas olemas. Aasta alguses tõmbasime igaüks personalitüdrukutega tööl aastat iseloomustavad kaardid. Minu aasta kaart ütles, et väärtustaksin ja elaksin hetkes. Täpselt nii on ka mu aasta läinud. Minu aasta koosnes paljudest võrratutest hetkedest, on möödunud väga sujuvalt ja tegelikult hästi. Uuele aastale on avatud uks sillutatud teega. 

Unistades suurelt

Millal on see hetk, kus sa tead, et unistus, mida sa püüad, pole see, mis on sulle käega katsutavas kauguses, vaid kusagil mujal? Teadmatus kauguses mujal. Ilma ühegi garantiita, et sa selleni tegelikult jõuad. Kui palju lihtsam oleks rahulduda sellega, mis on käepäraselt võimalik, kui see on peaaegu ideaalilähedane.

Unistada tuleb suurelt, eesmärgid seada kõrgelt selleks, et saavutada keskpärased tulemused. Keskpäraste eesmärkidega jäävad tihti tulemused kehvapoolseks ning madalad eesmärgid sootuks saavutamata. Olla realist või visionäär? See on nagu konnapoegade lugu, kus konnapojad otsustasid korraldada võistluse, kes jõuab esimesena torni tippu ronida. Paljud konnapojad väsisid juba teel tornini, täiskasvanud konnad kõrval hüüdmas, kuidas maa on liiga pikk. Teised konnapojad loobusid torni ronimisel, kuuldes, kuidas torni ronida ei ole võimalik. Vaid üks konnapoeg rühkis muudkui edasi ja edasi kuniks jõudiski torni tippu välja, sest ta oli kurt ega kuulnud, mida teised hüüdsid, ta ei teadnud, et torni ronimine on võimatu. Ja just sellepärast tulebki unistada suurelt ja seada eesmärgid kõrged ka siis, kui see tundub saavutamatu või keeruline.

Taipasin täna õhtul ootamatult, et olin terve õhtupooliku hinge kinni hoidnud. Kui korraga sügavalt välja hingasin, siis tundsin, kuidas kogu raskus, mis oli pikalt mu pea kohal rippunud, äkki õlgadele varises ja õlad longu vajutas. Seisatasin ja raputasin end ning tundsin, kuidas raskus minust mööda maha kukkus. Jah, ma tean, et ükskõik millise tee me valime, on edasine igal juhul pingutust nõudev. Ja ma tean ka, et tulemus on seda pingutust väärt.

Aga miks siis ikkagi on kuidagi hinges raske tunne loobuda juba käega katsutavast unistuse realiseerimisest, mis pole küll päris ideaalne, kuid mis on senistest parim lahendus? Kusagil paralleeluniversumis oli kogu elu juba paigas. Olgugi, et nii mõistus kui kõhutunne ütlevad mõlemad, et pakutud lahendus pole parim. Süda on see, mis lootis ja vaimusilmas pilte manas tuleviku reaalsusest, kui mõistus õhulossid hetkega pihuks ja põrmuks tegi. Elada siis südame või mõistuse järgi?

Meid pani otsustama täna lõplikult midagi, mida meile öeldi, olgugi et neis sõnades polnud midagi põhjapanevat või negatiivset. Kui küsida, mida meile öeldi, ei oskakski seda sõnadega öelda, aga see oli midagi, mida me mõlemad ühtäkki tajusime. Ilmselt olid need meie endi sees varjul olnud kahtlused, mis ühtäkki selgeks said. Ma tundsin, kuidas korraga mu kõhus midagi teistpidi keeras. Ja olgugi, et hinges tõstis ehmunult pead paanika, et oleme taas tagasi alguses, teadsin ma, et sisimas langetatud otsus oli raske, ent õige. Ja konsensuslik.

Ma usun, et õige ära tundmine tuleb tegelikult iseenesest. Vahel ta tuleb niimoodi, et sa otsid teda sootuks teisest kohast ja ta lihtsalt jääb su teele, nagu meie punane auto, kui otsisime hoopis midagi muud, aga teda kohates pilku enam mujale pöörata ei suutnud. Olime lummatud, aga otsus oli ka õige. Või otsus abielluda oli hinges nii lihtsalt paigas, küsimusi küsimata, kuidas ma võin olla kindel, et see on õige valik. Seda küsimust lihtsalt ei olnudki vaja, sest süda ja mõistus tundsid üht. Ja tegelikult ei ole me tagasi päris alguses: meil on täna uued teadmised ja kogemused, mis viivad meid lähemale meie soovide täitumisele.

Kuskil, veel täna minu jaoks teadmata kus, ootab meid ka meie unistus. Ma tean, et selleni jõudes teavad nii süda kui mõistus, et see ongi see. Oleks meil vaid tarkust hetk jäädvustada ja ära tunda!

E&L, teretulemast koju!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Kui umbes 2,5 aastat tagasi E Eestist ära sõitis, oli mul sellest väga kahju ma ma ei kujutanud päris täpselt ette, milline saab olema elu, kui mu parim sõbranna on teispool maakera. L läks talle pool aastat hiljem järgi. Meile jäi vaid ootusigatsus kuniks nad lõpuks koju naasevad.

Kui E&L viimane kord Eestis käisid, siis otsustasime A-ga neid vastu võtta nagu kord ja kohus: tervitasime neid lennujaamas kandikuga, millel ootasid kiluvõileivad ja pitsidesse välja valatud Lõuna-Eesti samakas. Kuigi E kilu ei söö, oli ta suurest heameelest nõus lennujaamas ka mustast kiluleivast ampsu võtma. L paistis see-eest võileibade üle üsna rõõmustavat.

Mõtlesime A-ga, mida neile taas lahkudes kaasa anda sellist, mis neile meelde jääks ja meid reisil meenutaks.  Mina otsisin välja pildid sõpradega veedetud ühisest Jõuluüritusest ning mõned ka meie perest, A mõned enda perest ja enda tehtud imelistest Tallinna vaadetest. Köitsime need paelaga kokku, mida katsid värvilisest paberist meisterdatud kaaned, kuhu kinnitatud viimasel hetkel lõpetatud E&L-i heegeldatud nimed. Lennujaamas seda väikest lahkumiskingitust üle andes vallandus pisaralaviin. Alati on kahju, kui head sõbrad pikaks ajaks kaugele lähevad.

Otsustasime A-ga juba tol korral ära, et kui E&L lõplikult koju saabuvad, tuleb neid vastu võtta nagu kord ja kohus, nii et ikka alatiseks positiivselt meelde jääks. Kui algselt käisid E&L välja idee saabuda koju mööda Trans-Siberia raudteed, lõpetades rongiga Balti Jaamas, kliksas meil A-ga ära, et nad tuleks sel juhul vastu võtta perroonil punaste nelkide ja puhkpilliorkestriga. E&L-i plaanid aegamööda aga muutusid ja meie ideed said tasapisi küpsemaks.

Kui A naases Sri Lankalt, kus oli E&L-ga koos ringi reisinud ning oma reisimuljetamise lõpetas, arvas ta, olgugi alles septembri algus, ent detsember pole kaugel ja peaksime panema täpsema plaani paika, kuidas me E&L-i vastu võtame, kui nad lõplikult koju saabuvad. Saime omavahel veel paar korda kokku ning plaan hakkas tasapisi rohkem ilmet võtma.

Laiendasime oma korraldusmeeskonda veel kolme liikme võrra + M, kes kodus kuulas ja meie lennukaid ideid veidi kritiseeris, püüdes meid kohati maapeale tagasi tuua. Meie lõplik plaan pidi paika saama novembri lõpuks, enne seda kui M-ga kahekesi Vietnamisse lendasime, et seal E&L-ga umbes nädalajagu päevi koos veeta. Oluline oli veel paika panna peo kuupäev, enne kui saame kutsed külalistele laiali saata ja loota, et saladust hoitakse ning E&L-i üllatus on täielik.

Kuupäeva paika panemisega oli meil väikene probleem. E&L teatasid, et nende tagasilennu piletid on tühistatud ning nad peavad endale organiseerima uued lennud. Seega polnud neil päris täpselt aimugi millal nad lõplikult koju jõuavad. Et meie soov oli pidu korraldada just nende korteris, kus nad küll hetkel sees ei elanud, ent kuhu nad kindlasti tahtsid tulla üsna kohe peale naasmist, siis pidime tagama ettevalmistuste tegemise võimaluse ja nende korterist eemale hoidmise kuniks peoni. See tähendas omakorda, et pidu sai toimuda vaid üksnes vahetult peale nende koju saabumist. Lõpuks sai selgeks: lennuk koos E&L-ga maandub 16. detsembri hilisõhtul ja pidu peab toimuma esmaspäeva, 17. detsembri õhtul peale klassikalise tööaja lõppu. Vähemalt üks, peaaegu kõige olulisem detail, sai lõpuks paika.

Minu ülesandeks oli läbi rääkida E emaga võimalus teha pidu E&L-i korteris Pääskülas, saada selleks luba, võtmed ning kütmisvõimalus, sest pind, mis on pikka aega kütmata, tahab enne peo tegemist ikkagi korralikult soojaks saada. Kui E ema nõusolek käes, sai hakata ellu viima meie kohati võimatuna näivaid ideid peo teostamiseks.

Kui E&L Eestimaalt esimest korda pikemaks lahkusid, korraldasid nad kumbki lahkumispeo. Õnneks olid nad kutsed sõpradele laiali saatnud viisil, et meiliaadressid jäid meili päisesse nähtavale. Otsisin need kutsed üles ja sealt saimegi endale üllatuspeo külaliste nimekirja, mida täiendasime teada olevalt veel paari nimega. Enne meie Vietnamisse lendu saatsime kutsed laiali, ent 2 aastat on piisavalt pikk aeg, et inimesed jõuaksid oma meiliaadresse vahetada, nii et kõik külalised kirja kätte ei saanudki. Kordki oli meil siiras hea meel Facebooki olemasolu üle, kust õnnestus leida üles nii mõnigi kaduma läinud E&L-i sõber.

Vietnamis olles oli minu ülesandeks kindlaks teha, et E&L kuidagi meie kaudu ees ootavast peost teada ei saaks. Meil oli küll FB-sse tehtud salajane korraldusmeeskonna veidra nimega grupp, ent oma läpakat E&L-ile reisil laenates pidin alati kindel olema, et olen oma FB kontolt igaks juhuks välja logitud. Sama kehtis meilboksi kohta. Lisaks enda sõnade kontroll, sest endalgi oli eesootavast peost suur elevus sees ja nii väga oleks tahtnud neile rääkida, kui äge see kõik on, mis neid ees ootab. Peale reisi avastasin, et viimaste avatud dokumentide all oli nii kutse tekst kui korraldusmeeskonna protokollid ilusti nähtavad - neid aga E&L ilmselt otsida ei osanud ja saladus jäi peo toimumiseni kaitstuks.

Päev enne E&L-i saabumist saime korraldusmeeskonnaga kokku E&Li korteris, et teha seal ära peo ettevalmistused ja rääkida veelkord läbi nii päevaplaan kui viimased lahtised asjad. E vanaema lasi meid ilusasti tuppa ning võimaldas meil mõnusasti omaette askeldada - mööbel paika, tehnika ja valgustus üles, viimane kontroll, mis kohapeal olemas ja kasutatav on. Jätkasime oma plaanikomitee koosolekut Pääsküla BabyBackis.

Tegin veel viimase kõne E emale, et kõik üle kontrollida ning sain sealt hoiatava noodi: E&L võivad teadmatusest teha endale esimeseks tagasituleku päevaks mingeid plaane, mis võivad meie plaanid kõik pea peale keerata ja seetõttu tuleks meil neile ikkagi mingi vihje anda. Panime pead kokku ja nuputasime veidi. Hetk hiljem oli meil plaan valmis ning palusime selle täitmiseks teenindajalt patakat joogiklaasi aluseid ja musta markerit.

Ausalt öeldes oli kogu protsessi organiseerimine niivõrd lõbus, et peale igat omavahelist plaanikomitee kohtumist vajasid kõhulihased puhkust, et naermisest valulikuks jäämisest tasapisi tagasi tõmmata. Meie viimaseks tingimuseks oli, et peo ajal 38. nädalat rase üks peaorganisaatoritest peo õhtul sünnitama ei hakkaks - niivõrd meeldejäävat õhtut me nüüd ka L&E-le korraldada ei tahtnud. Siinkohal on paslik tänada vastset ilmakodanikku suurepärase koostöö eest!

Kui E&L Tallinna lennujaamas maandusid, tervitasime neid seekord kiluvõileibade ja samaka asemel värske Kroonika ning krüsanteemidega. Kui esimesed kallistused ja tervitused olid üle antud, võtsin taskust välja joogiklaasi alused ja palusin E&L-l kohapeal kokku panna sõnum, mis sõna haaval alustele kirjutatud oli. Nad vaatasid mind veidi segaduses näoga, ent suures koju saabumise eufoorias laotasid alused radiaatorile ja panid sõnumi enam-vähem kokku, andes seal juures tõotuse kõigest osa võtta, saamata isegi aru, kuhu nad mässitud on.

Käes oligi suur ja tähtis päev. Hommikul laadisin eelmisel päeval valmis ostetud ja osaliselt ka tehtud söögid autosse ning sõitsin tööle. Olime kokku leppinud, et tervitame E&L-i punaste nelkidega, kuid keset detsembrit nende saamine polnud just lihtne ülesanne. Peale põhjalikku Rocca keskuse kammimist suutsin ka selle ülesandega hakkama saada. Nüüd jäi vaid oodata, et kell 14 saaks ning peo suunas kõik asjad tasapisi liikuma hakkaksid, igas olulises kontrollpunktis kindlaks tehes, et kõik liigub plaanipäraselt.

Sama päeva hommikul püüdis E veidi pärastlõunasest ootamatult kaela tulnud kohustusest kõrvale hiilida. Seda ma talle ei võimaldanud. E eest midagi varjata on suhteliselt keeruline ülesanne, pealegi on ta ülimalt kirgas pliiats kõikvõimalikest vihjetest läbi hammustamisel, ent tol hetkel ei kujutanud ta täpselt ette, kui ulatuslik programm neid ootab ja seetõttu ei osanud ta ka kedagi teist väga pinnida, ka H-ga rääkides ei kahtlustanud E kuidagi tema kaasatust. Minu lennujaamas söödaks andmine oli lausa ideaalne plaan. Istusin arvuti taga ja irvitasin oma ette.

Kell 14:30 võtsid S ja A E&L-i E vanematekodust peale. E&L pidid ootel olema heas tujus, täis kõhu ning sooja pesuga. Meid heidutas kergelt mõte, et S on L sõber ning A E sõber, kes said omavahel üldse tuttavaks peo organiseerimise käigus ja kui E&L veidigi mõtlevad, peaks neil tekkima küsimus, kuidas S ja A üksteist üldse tunnevad. Üllataval kombel seda küsimust aga ei tulnudki.

Otsustasime E&L-ile korraldada tagasi ellu integreerumise ringkäigu ehk näidata neile kohti, mis on uued ja nende eemal oleku ajal avatud. S ja A viisid nad kõigepealt Teletorni, kus neil tuli sisse lugeda väike uudisklipp ning torni tipust uudistada vaadet Tallinnale. Seejärel ootas neid ees Lennusadam. Esmaspäeviti on  Lennusadama siseruumid paraku suletud, kuid õues see-eest piisavalt ruumi ja vaatamist, mis aega sisustavad. Selleks ajaks oli väljas pimedaks läinud ning õues 15-kraadine külm tundus veelgi jahedam.

Lennusadamast edasi juhatas tee neid Balti Jaama, et sõita rongiga Pääskülla. Seal lahkus A nende meeldivast seltskonnast ning E&L jäid talle uskumatul ilmel järele vaatama, hinges kahtlus millegi väikese toimumisest. Terve rongisõidu kedagi nende ja S-ga ei liitunud, mistõttu oli perroonil ootav üllatus veelgi suurem.

Olime Pääsküla raudteejaamas plaaninud E&L-i vastu võtta punase vaiba, rahvatantsijate etteaste ja punaste nelkidega. Tunnike enne etteastet sain rahvatantsijatelt aga sõnumi, et haigestumise tõttu jääb nendepoolne teema ära ning nii lühikese etteteatamisajaga polnud meil mitte kuskilt enam uusi tantsijaid organiseerida. Niisiis pidime plaani kiirelt ringi mängima: hoolimata räigest pakasest, mis tungis läbi kõikide riidekihtide ja ähvardas nina otsast hammustada, ootasime neid sõpradega perroonil põlevate tõrvikute, punaste nelkide ja säraküünaldega - see ilme, mis valitses E&L näol, kui rongi uksed avanesid, oli sõnulseletamatu. Õhtu oli selle hetkega juba täiesti korda läinud.

Jalutasime E&L-i juurde koju, kus ootasid ülejäänud sõbrad ja soe tee. E&L tegid kiire poepeatuse, nii et oma koju jõudsid nad viimastena. Õues põlesid pilkases pimeduses lume sees küünlad ja lumme otsapidi pistetud tõrvikud. Kui nad kodu ukse avasid, tervitasid lisaks sõpradele neid ka elav muusika, mille taustaks jooksis seinal erinevatest reisidest ja üritustest kokku pandud pildiesitlus ning värvivalgusega ilmsetatud toanurgad, lisaks küünaldele ning soojale verivorstile ahjukartulite ja praekapsaga. Pidu jäi meenutama tagasitulemast reaalsusse kast, milles ootasid neid sõprade poolt jäetud praktilised kingitused, mille abil igapäevasesse Eesti ellu kergem integreeruda on.

E&Li emotsioonid olid ülevoogavalt suuremad, kui hinge suutis üldse mahtuda. Sellised asjad ei juhtu ju kunagi päriselus, vaid ikka ainult Hollywooodi filmides! Me saime sellega hakkama! See on viimase aja parim üritus, mida ma üldse korraldanud olen. Pidu õnnestus täielikult, üllatus oli veelgi suurem, kui julgesime loota. Tänan kõiki suurepärase panuse eest üritusse. Pidu oli vägev ja kogu päev tegelikult suurepärane ning täitis meie eesmärki E&L-le korraldada positiivsete emotsioonidega meeldejääv päev ning anda märku, et neid oodati väga tagasi. Ilma sõprade osaluseta oleks see olnud võimatu! Mina tänan.

Uue aasta lubadused

See aastavahetus tuli kuidagi teisiti. Mitte klassikalises mõttes teisiti - kõik oli umbes samamoodi, nagu viimased 6 aastavahetust on olnud ja selles ei olnudki asi, vaid kuidagi sellist ühe lõppemise ja uue alguse tunnet ei olnud. Justkui oleks tavaline õhtu lähedaste seltsis. Uue aasta esimestel tööpäevadel ei olnud mul mingit probleemi hoobilt aastanumber 2013-ks kirjutada, käsi ei vääratanud kordagi.

Seetõttu ei osanud ma ka kuidagi anda ühtegi uue aasta lubadust. Mulle tundub, et minu hinges tuli uus aasta juba veidi aega varem, millalgi siis, kui ma julgesin teha enda jaoks olulised otsused. Aga seekord tuli uus aasta ilma lubadusteta. Kas alati peabki midagi lubama? Ometi ei tähenda see, et mul eesmärke pole.

Mulle tundub, et 2013 on kuidagi kulgemise ja kirgastumise aasta. Palju asju saavad selgemaks ja loksuvad õigesse paika. Selleks, et uued asjad saaks tulla, tuleb vanu korrastada ja mittevajalikust loobuda. Kõike ei saa endale koguda, sest ükski koht pole kummist. Ei ole mõtet astuda olematusse võitlusse iseendaga. Uuele saab olla vaid avatud siis, kui selleks on ruumi.

Pikka aega, veidi isegi liiga kaua on oodanud mõned asjad oma järge - küll ei ole viitsimist, siis aega või siis kumbagi. Paras hetk on sellised tüütud tegevused nagu põhjalik kodukoristus ja raamaturiiulite korrastus ette võtta. Niimoodi saavad õigesse paika ka mõned laokil olnud asjad mu enda sees.

Vahel on vaja võtta aega iseenda jaoks. See ei tähenda alati üksinda metsa pagemist, vaid teadlikke teesuundi ja otsuseid, aga vahel on nendeni jõudmiseks vaja iseenda korrastumiseks natuke aega anda. Õnn ei ole sihtkoht, vaid rännak ja täna ma olen tänulik ja õnnelik selle üle, kes ja mis on mu elus, ma olen tegelikult väga rahul.

Ma usun, et uued asjad minu ellu tulevad siis, kui ma selleks tegelikult valmis olen, ma lihtsalt veel ei tea, millised ja millal on see teekond nendeni. Julgeda otsustada, mida tahta ja avada uksed, teha ruumi nende jaoks. Täna ma ei tea, mis tunnetega ma olen aasta pärast samal ajal, aga ma usun, et käes on hea aasta mitmete soovide täitumisega.

Koduveini veinitegu

Täitsa uskumatu, kuidas ma ei ole oma blogisse mitte midagi seni kirjutanud veiniteost. Sel aastal, kui juba teistkordne koduveini tegu käsil, vaatasin blogisse ja imestasin, miks ma eelmisel aastal üles polnud täheldanud, kuidas see asjatoimetus käis, et oleks sel korral šnitti võtta. Tundub, et ma pole oma eelmise aasta veast ka kuigivõrd õppinud, sest selle aasta esimene veinitegu on juba ka pudeldatud ja sildistatud, teine alles mulksub omasoodu ja peaks ka peagi valmis saama. Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita, nagu vanasõnagi ütleb. Niisiis.

Eelmisel aastal tabas Hiiumaal meie aeda tõsine alõtša uputus, nagu ka aasta varem. Ma olin vaikselt juba mõnda aega kibelenud koduveini tegemist proovida, seda enam, et teadsin vanematel olevat kuskil ühe klaaspudeli niisama sesivat koos mulksutajaga. Vanasti tegi ema koduveini ja mulle nii meeldis vaadata, kuidas mullid muudkui mulksti ja mulksti mulksutajat läbisid.

Ma ei ole olnud ise suurem asi Eestimaise marjaveini fanatt, kui päris ausalt üles tunnistada. Minu kõige esimene veinikogemus üldse, mida mäletan, on seotud Põltsamaa Õunaveiniga üsna ammu. Kui seda sai proovitud väikese lonksuga, ei saanud ma kuidagi aru, miks täiskasvanud veini joovad – mulle ta ei maitsenud. Järgmiseks veinikatsetuseks sai teismelisena ära proovitud Manastõrskaja Izba, mida Lasnamäe keldripoodides igal pool kolmes eri sordis leidus üsna taskukohase hinnaga. Tõepoolest, õudne. Maitseelamusega pole sel joogil küll miskit pistmist. Lisaks meenub kuskilt mälusoppidest lapsepõlves kuuldud täiskasvanute kommentaarid justkui koduveini väga ei hinnatud ja selle maitse pigem veider kui hea oli. Nii ma siis koduveinist suurt palju ei pidanudki, kuigi katsetuse kihvatus oli sees ikkagi.

Paar aastat tagasi uuris L õunamahlade kohta kellel palju üle on ja pani toanurgas õunaveini käima. Kuigi tema veini sain maitsta vaid keeleotsa täie, siis selle maitse oli üle ootuste hea. Samal aastal oli õunu ikka südamest palju (saime sellest õunamahla kogusest ka kogu oma pulmalaua morsid), nii et mahla tegime M-ga sügisel praktiliselt iga nädalavahetus, millele lisandus mahla maalt linna transportimine, siis kuumutamine ja pudeldamine. Kokkuvõttes olid õhtud sisustatud nädalate kaupa, aga kodune õunamahl on igatahes kõikvõimalikest siirupitest etem ja hea janu korral või toidu kõrvale mekkida.

Ühe osa sellest õunamahlast pistsin ka maalt üles leitud vanasse puhtaks küüritud õllepunsusse siidriks tiksuma. Tol ajal olin ma alles koduse alkoholi meisterdamisega niivõrd võhik, et Interneti foorumitest loetud kommentaarid mind pigem ära ehmatasid kui proovima julgustasid. Nii ei julgenud ma siidrisse kuigi palju suhkrut lisada, sest mahl oli ise suhteliselt magus, ent mul polnud aimugi, et käärimisprotsessis suhkur magusest ei anna, vaid sootuks tulevase alkoholi kangust mõjutab. Ühesõnaga siider tiksus omaette tempos punsus 3 kuu asemel umbes aasta, enne kui valmis sai ja ilusaks selgeks tõmbas, aga tulemus jäi üsna kuiv ja niisama õhtuseks mekkimiseks ta kuigivõrd ei maitse. Samas liha selles marineerida või muid väljundeid leida ilmselt tasuks. Pealegi on seda ligi 20 liitrit ikka veel punsus rõhu all alles.

Kui alõtša uputus meid eelmisel aastal taas tabas, siis minu varasemad eksperimenteerimised alõtsaga näitasid, et see mari on huvitav väljakutse toimetamiseks. R rääkis just umbes samal ajal, kuidas ta mustikaveini teeb, nii polnudki mõtet kaugelt otsida, mida alõtšadega seekord pihta hakata. Lasin vanematel maalt ära tuua väiksema veinipudeli koos mulksutajaga, puhastasin alõtšad kividest ja panin ämbrisse käärima. Mingil hetkel sai marjad läbi marli kuivaks pigistatud ja vedelik koos suhkru ja viljalihaga veinipudelisse ümber valatud ning mulksuma pandud. Mis järjekorras ja kuidas asjad käisid, enam täpselt ei mäletagi. Küll aga mäletan emotsiooni, kui plastiliiniga õhukindlaks muudetud mulksutist esimene mull välja pigistatud sai ja see oli võimas.

Umbes samal ajal lugesin ma läbi ka Koduveini aabitsa, kus mõned päris asjalikud näpunäited ja taust lahti seletatud on. Vist sealt või kusagilt Interneti avarustest sain ka teadmise, et kui marju veiniteoks napib, siis võib lisada juurde selle võrra rosinaid poole väiksemas koguses. Nii sai teise veinipudelisse pandud alõtšad pooleks rosinatega. Lõpuks valmis meil üks laadung kuivemat valget ja teine dessertveini moodi roosat veini.

Eelmise aasta veiniteost innustust saanuna olin ma üpris rõõmus, kui selgus, et sel aastal on kirsse puu peal priipärast. Eelmise aasta kirsimoosi oli veel veidi järgi ning ploomimoosi alles veel üsna mitmed purgid, nii et pigem ikka kirsid veiniks, milleks muuks.

Kaks päeva istusin diivanil ja puhastasin kirsse kividest. Kirsside puhastamisega on see väike probleem, et mahl kipub laiali pritsima ning need plekid ei taha naljalt maha tulla riietelt. Mõned aastad tagasi olen katsetanud igasugust kodukeemiat kirsimahla pisikeste plekkide eemaldamiseks, aga kui plekid on ka näiliselt jalga lasknud, on nad kuidagi imeväel mõne aja pärast osaliselt tagasi ilmunud. Kuniks hakkasin tegelema GNLD-ga ja avastasin, et enamuse kirsimahla plekkidest olen saanud lõplikult eemaldada Super 10 ja G1 abil, kui plekid pole korralikult riietesse ära kuivanud. Sellegipoolest on paar köögirätikut edaspidiseks kaltsuks läinud.

Kuna eelmise aasta veini tegemise protseduur päris meelde ei tulnud, otsustasin sel aastal toimetada täpselt veini stardipakis oleva juhendi järgi. Nii valmis ka 21 pudelit kauni tumepunase tooniga kirsiveini, mille maitset ma ei oska kuidagi iseloomustada: liiga magus ta pole, kuiv samuti mitte.

Ema telefoneeris mõnda aega tagasi suvel ning kurtis, et tal sel aastal valge sõstra põõsas on marju üpris täis, kuid ühtki head ideed, mida nendega peale hakata, pole. Uurisin veidi asja Internetist: väidetavalt pidi valge sõstar olema kõige ligilähedasem veinimari valgele viinamarjale ning sellest pidi tulema suurepärane vein. Mõeldud, tehtud. Sõstrad läbi hakkliha masina aetud ning pudelisse käärima pandud vastavalt stardipaki juhendile. Valge sõstra-rosina vein aga alles mulksub vaikselt magamistoas ja selle mekkimine ning pudeldamine on alles ees. Kui need tulemused ka ükskord käes, siis püüan meeles pidada endalegi teadmiseks siia ka üles märkida, milline resultaat seekord pudelisse sai.

Muide, kui esimene suurem trend oli leiba kodus küpsetada ja viimasel ajal paljud tuttavad on veini/siidrit/koduõlut tegema hakanud, siis tundub, et uueks trendiks on saamas kodune juustutegu, millesse ma esimese hetkega kerge skepsisega suhtun, eriti arvestades keskküttega korteri igasuguseid ruumide ja temperatuuride kitsaid võimalusi. Aga kes teab, ehk proovin isegi millalgi ära, sest ka veiniteol on temperatuurid olulised, kuid tänapäevaste vahenditega saab õnneks hakkama ka keskküttega korteris.

Proosit!

Aeg aega hinnata

Teatud mõttes jäi aeg minu jaoks seisma umbes 2 aastat tagasi, kui oma eelmisest töökohast lahkusin. Tulin koju ja võtsin käekella käe pealt ära. Esimese hooga polnudki justkui kella vaja käele tagasi panna, sest töötu ei pea nii väga kuhugi ju kiirustama minuti pealt. Ja nii jäi käekell kapiservale seisma.

Esimest korda üle kahe aasta tundsin eelmisel nädalal, et tahaks käekella uuesti käele panna. Ei, ajad ei ole läinud alles nüüd uuesti kiireks, et kella otseselt vaja võiks olla. Ma ütleks, et alles nüüd on mul tekkinud aega kella vaadata.

Võibolla on aja väärtustamine minu jaoks täna kokkuvõtte punkt. Peaaegu 2 aastat olen ma olnud oma praegusel töökohal ja see töö saab kohe otsa. Õigemini, pidanuks juba saama otsa aprilli lõpuga, aga ma ei olnud siis päriselt valmis veel lahkuma. Töö vajas tegemist.

Veidi enam kui aasta tagasi olin ma ise oma meeskond. Üksinda. Kohe-kohe oli algamas suure projekti üli tihe töölõik, mida ma siis veel ettegi ei kujutanud. Siis ma ei teadnud veel, et kohe-kohe on mu meeskond ligi 30 pealine. Et kohe-kohe on ees unetud ööd ja pikad päevad täis pead suitsema panevaid töötunde. Et kohe-kohe teen ma Eestimaale peale nii mitu tiiru, millest ma unes ka näha ei oska. Et kohe-kohe ripun ma enamike Eestimaa kortermajade trepikojas oma naeratusega. Et kohe-kohe tutvun ma inimestega, kelleta see kõik olnuks võimatu.

Täna olen ma taas üksi. Minu meeskond on lõpetanud oma töö ja pannud ukse enda selja tagant kinni. Mu meeskonnas oli inimesi, kes olid minu jaoks alustalad, millele toetuda raske kaadervärgi ülesehitamisel.

Ma olen uhke saavutatu üle. Võin südametunnistuse piinadeta täna tagasi vaadata ja öelda, et andsin endast parima. Ka siis, kui oli raske. Ka siis, kui homne päev polnud selge. Ka siis, kui tundus, et kõik on juba möödas. Ja ka siis, kui tuba oli täis lõkerdavat naeru. Ma olen uhke oma inimeste üle.

Mul on palju õppetunde, mida kaasa võtta. Hetki, mida sõnadesse valada ei ole võimalik. Pilte, mis jutustavad kogu loo sõnagi ütlemata. Emotsioone, mis murravad ja sütitavad. Inimesi, kellega tuldud läbi tulest ja veest. Aitäh, et tulite mu ellu!

Jah, nüüd on mul taas aega kella vaadata, enne kui panen ka enda järel ukse kinni ja asun toimetama uutel radadel.

Teeninduskultuur Rakveres

Sellist teenindust, nagu Rakveres, ei ole ma siiani kohanud veel kusagil. Vähemasti mitte nii massiliselt.

Leppisime mõni aeg tagasi kokku sõpradega nädalavahetuse Rakvere Aqva Spas. Kuna jõudsime Rakverre juba hommikul, otsustasime siin endale leida sobilikku tegevust enne hotelli sisse registrerimisaja kätte jõudmist.

Kui olime suletud väravatega linnusele tiiru peale teinud (paraku on see talveks suletud) ning kirka kollase salliga ehitud tarva kuju tervitanud, otsustasime võtta hommikukohvi kuskil mõnusas kohvikus, et külmast tuulest põskedele tekkinud puna soojas kohas roosakamaks muuta.

Meie pilku köitis Pihlaka kondiitri kohvik, sest Pihlaka tooted on siiani olnud üsna head. Ja toodete üle ei saanud me ka kohvikus kuidagi viriseda. Leti taga oli kaks näitsikut, kes klientide soove rahuldada püüdsid. Neist üks ilmselt alles õpilane, sets kliente ta ei teenindanud, vaid pigem vaatas lihtsalt kõrvalt. Teine aga küsis klientidelt pidevalt üle tellimusi. Ma ei tea, kas teenindajal oli lihtsalt kehv kõrvakuulmine või keeleoskus, igatahes lõppes asi sellega, et meie seltskond maksis ja sai 1 kohvi tellitust rohkem ning jäi ilma ühest tellitud koogist. Kui leti äärde uurima läksime, kuhu kook jäi, teatas teenindaja, et me polnud seda tellinudki. Eks tellisime siis uuesti. Sellest väiksest vaheseigast ei lasknud me end esialgu segada ning mulle tundus, et käesoleva nädalavahetuse kohta mul justkui blogida polegi midagi.

Meie reisiseltskonda kuulus ka 5-aastane poiss, kellega oma käikude ning tegevustega arvestama pidime. Nii oli tema ema välja otsinud Internetist võimaluse Rakvere Linnakodaniku muuseumis hampelmanni valmistada, milleks sai ka ette helistatud ning aeg broneeritud. Tegelikult on Linnakodaniku muuseum iseenest päris huvitav ja eelkõige just giidi juttude tõttu, et ta oskab majas olevatele vanadele asjadele tähelepanu pöörata. Küll aga oli tädi siiski veidi hämmingus, et hampelamnni tegemine neil kodulehel välja reklaamitud on, kuigi olime sel teemal ka ette helistanud ja rääkinud ilmselt sama naisterahvaga. Sellegipoolest õnnestus meil valmistada edukalt kaks hampelmanni, kuigi neetide arv vajadusega ei kattunud, ent kiirete lahenduste leidmise ja väikese loogikaga õnnestus mure kiiretsi tädi enda algatusel lahendada. Ma pole ikka ilmatuma aja midagi sellist käsitsi meisterdanud. Hampelmanni valmistamine tõi meelde hetki lapsepõlvest.

Linnaga veidi tutvunud, tundus olevat paras aeg lõunasöögiks. Tänu E soovitustele siirdusime Turuplatzi. Oma atmosfäärilt on Turuplatz tõeliselt mõnus ning minu tähelepanu tõmbasid endale eelkõige suure teekannu kujuliseks punutud lambikuplid. Me olime lõunaks sel päeval vist esimesed külastajad, kelle sisse astudes teenindajad kiirelt püsti krahmasid. Lauast tellimust esitades oli 90-te stiilis taustamuusika aga sedavõrd vali, et isegi omavahel rääkida tundus keeruline. Meie palvele muusika veidi vaiksemaks keerata, reageeriti meeldivalt kiiresti, kuid kahju oli ilmselt juba tehtud: tee asemel toodi meile lauda hõõgvein, mida me tellinud polnud. Saime selle õnneks tee vastu välja vahetada. Eks tegijal ikka juhtub.

Muus osas julgen Turuplatzi Rakvere külastajale aga kindlasti soovitada, sest teeninduskultuuri ja etiketiga ollakse seal kursis: toidud tulid lauda õiges järjestuses, täiesti normaalse kiirusega, nägid suurepärased välja ning maitsed ületasid kõiki maitseelamuste ootusi positiivselt. Portsud olid aga mahlased ja suured, nii et peale lõunasööki veeresime sõna otseses mõttes hotelli poole. Igal juhul külastaksin Turuplatzi meeleldi veel, kui Rakverre satun.

Aqva spa vee- ja saunakeskus oli aga veidi teistsugune, kui seda ette kujutasin. Kuulduste järgi oli mul tekkinud sellest pilt analoogsele saunakeskusele, nagu on Grand Rose spas Saaremaal. Tegelikkuses on need kaks kohta ikka väga erinevad. Aqva spa veekeskuses on kahtlemata huvitav nii lastel kui täiskasvanutel. Siin on kaks lastebasseini, lisaks suuremas basseinis nii mulli atraktsioonid kui torud, kust vett purskub, aga ka veekardin ja hoovusega veerada. Lisaks ka toru, kust alla lasta ning bassein, mis viib õue. Pigem meenutab basseinipool Tallinki veekeskust selle erinevusega, et Aqva spas on lisaks veel üks klassikaline suur bassein ujumiseks. Tõepoolest, veekeskusele on siin kõvasti rõhku pandud ja seetõttu tundub see olevat üsna populaarne ka kohalike hulgas.

Aqva spa saunakeskus on üsna mitmekülgne, pakkudes kõikvõimalikke erinevaid saunu ja olemuselt meenutab veidi Pärnu Estoni terme, kuigi Estonia termid oma saunadega annavad Aqva spale kindlasti silmad ette. Eriti meeldiv on Aqva spas aga see, et kõikjal saunakeskuses on virnade viisi puhtaid väikseid rätikuid, mida istumise alla panna ning seejärel musta rätiku korvi visata. Niivõrd kliendisõbralikku mugavust pole ma veel üheski teises saunakeskuses kohanud.

Ainsaks veidruseks Aqva spa vee- ja saunakeskuse osas võin pidada üksnes riietusruumi, mis on nii naistel kui meestel ühine. Kes seda ei märka, võib esimese hooga saada üsna halva üllatuse osaliseks, ent kappide vahel harjumuspäraselt paljaks koorides ja vastassoo esindajate juuresolekul. Samas hotellikülastajale on asi kohe eriti mugavaks tehtud: tuled toast otse hommikumantliga, mille all ujumisriided, veekeskusesse ja saad end seal väga mugavasti tunda, ilma riietuskabiine kasutamata. Kahju on vaid sellest, et kuna vee- ja saunakeskus nii populaarne on, siis riietusruumide kappidest on üsna pidev puudus, kuna umbes poolte kappide lukusüsteemid paraku ei tööta. Sellegipoolest on Aqva spa vee- ja saunakeskus väga väärt külastamist ning täiesti elamus omaette.

Olime otsustanud õhtust süüa hotelli restoranid, kuid seda, et restoran niivõrd populaarne on, ei osanud me päris täpselt ette kujutada. Seetõttu polnud meil ka broneeringut ja ilmselgelt vaba lauda restoranis meil saada ei õnnestunud. Küll aga suunas väga meeldiv kelner meid restoranist sujuvalt hotelli ruumides kõrval asuvasse Arabella kohvikusse.

Kui olime Arabellas sõpradega mõnda aega juba istunud, läks sõbranna pärima, kes seal on leti- või lauateenindus, sest see ei saanud välisel vaatlusel kuidagi selgeks. Saanud vastuse, et tegemist on lauateenindusega, jäime oma ettekandjat ootama. Ja ootama pidime teda kohe eriti pikalt. Aega just ei võtnud, aga esmaste tellimuste andmiseks kulus vist oma pool tundi. Kui me oleksime eriti näljased olnud, siis tõenäoliselt läinuks me linnapeale mõnda muud kohta otsima.

Andsime oma tellimused lõpuks Arabellas sisse, kuid selgus, et menüüs olevat õlut ikkagi pole, kuigi olemas on teine õlle, mida menüüs sootuks kirjeldatud pole. Olles taaskord jupp aega oodanud, et jõudsime juba ironiseerima hakata, kas nad tõesti läksid poodi õlle järele, saime lauda alles oma joogid. Seejärel paarkümmend minutit hiljem hakkasid baariletile ilmuma järjest seda tüüpi road, nagu olime tellinud, kuigi ka need said letil vähemalt 10 minutit enne seista ja jahtuda, kui need meile toimetati. Napilt jõudis sõber välja öelda, et pange tähele, supp ja praad tuuakse lauda raudselt korraga. Seekord tal päris õigus polnud: praad toodi enne. Selge on see,l et peale praadi suppi keegi enam ei söö ja need toidud käivad ikka vastupidises järjestuses. Väga ennast kehtestavalt selgitas ta, et soovib ikkagi nüüd supist loobuda. Seejärel tuli teenindaja lauda tagasi ja teatas, et üks roog, mille tellimuse olime kolmveerand tundi tagasi sisse andnud, on vahepeal otsa saanud ja meile seda lihtsalt ei tooda. Olime hämmingus.

Aga pidev ootamine, söökide vale järjekord või mitte saamine, ei olnud veel sugugi kõik, mis meid Arabella kohvikus, kus Aqva spa reklaamlehe järgi pidavat olema laitmatu teenindus(!), ees ootas. Kui arved lauda saime, siis palusin meie arve panna toa arvele, et saaksin kõik mugavalt koos check outi tehes ära maksta. Selleks pidi teenindaja lauda tooma mulle uue arve. Uus arve oli aga 3,20 € võrra suurem kui esimene maksmiseks presenteeritud arve: meie arvel oli ühe toidu kogusele lisandunud veel üks portsjon. Ma olin hämmingus - selline häbematus ületas ikka kõiki piire.

Kui kõike eeltoodut kokku võtta, siis tundub, et Rakveres on täiesti oma teeninduskultuur, mis tõepoolest ületab kõiki su eelnevaid ootusi. Kahjuks negatiivselt.

Pilk iseendasse

Viimasel ajal tunnen ma üha rohkem vajadust iseendaga rännata. Vaadata enda sisse ja jõuda selleni, kes ma olen. Või pigem leppida sellega, milline ma olen.

Igaühel meist on teatud ettekujutus endast. Seda nii visuaalselt kui iseloomu poolest. Mitte kunagi ei näe me ennast täielikult selliselt, nagu teised meid tajuvad. Teiste arvamus ei olegi siinkohal oluline. Ent meie taju iseendast selgitavad eelkõige fotod, kuhu oleme ise sattunud. On mitmeid pilte, kus midagi iseenda juures häirib. Ega fotoaparaat ole seda sinna juurde pannud, vaid jäädvustanud ikka, mis kaamerasilma ette on sattunud just sellisena, nagu see sel murdosa sekundil oli. Tegelik mina ise.

Minu ajju on jäänud kujutluspilt minust endast kuskilt ilmselt keskkooli lõpu ajast. Ma olen alati sama lühike olnud, ent kunagi varem pole ma märganud, kui proportsioonist väljas mõned mu kehaosad on. Nii on see aga alati olnud.

On asju, mida saab muuta ja asju, mis ei allu meie tahtele. Kehakuju saab vormida lihastele toonuse andmise ning rasvaprotsendi alla viimisega, mis nõuab pikka järjepidevat tööd iseendaga, kuid proportsioonid liigeste vahel jäävad muutumatuks. Kuidas aktsepteerida enda peegelpilti sellisena nagu ma olen?

Peegelpildina ei mõtle ma üksnes füüsilist välimust, vaid ka seda, mis on mu sees. Kui ma tean, et ma olen andnud endast parima situatsioonis, kus mul on olnud piiratud info ja vaja teha kiireid otsuseid, siis kui palju mul on vaja pingutada, et iseendale tõestada oma parimaid valikuid?

Ma tean, et ma olen andnud endast 110%. Andnud endast kõik. Miks ma siis ennast nuhtlen?

Mis siis kui sisemine leek hakkab põlema vales suunas, põletades mind ennast enda seest? Kui kaugele lasen ma endal minna, enne kui end peatada suudan? Kui palju ma pean endast ära andma lõplikult, et siiski jääda iseendaks? Kuidas taastada langenud müüri, elimineerides edaspidised praod? Hing säästes keha?

See on rännak iseendaga. Teadmata sihtpunkti.

Iseendale otsa vaadates ei pea ma pilku kõrvale pöörama. Ma olen andnud endast kõik. Ma olen andnud endast parima.

Emotsionaalne aasta

Mõtlesin tükk aega, kas teha veel sellel aastal üks blogikanne või mitte ja otsustasin siiski korraks aastale tagasi vaadata. Ühest küljest on aasta 2011 läinud väga kiiresti, sel aastal olen teinud senistest ka kõige vähem kirjeid, teisalt on see aasta olnud väga pikk - kohati tundub, justkui mõned sündmused jäänuks juba mitme aasta taha olles aset leidnud vaid mõned kuud tagasi.

Viimase aasta võin kokku võtta enda jaoks eelkõige kui emotsionaalselt äärmustesse kõikuva aja. On olnud taevalikult kõrgeid hetki (pulmad) kui ka laastavalt valusaid momente (Mamma matused) lisaks kõigele muule, mis sinna vahele on jäänud. Kui esmapilgul tundus aasta olevat pigem tavapärane ja kergemate killast, siis pikemal mõtlemisel on tegelikult olnud üsna keeruline aasta.

Mulle tundub, et märksõnu, mis jäävad 2011. aastat ilmestama on mitmeid, nende hulgas: abiellumine, tervisemured, operatsioonid, matused, reisid, uus auto, tööalased väljakutsed, suured ja kiired muudatused, tagasilöögid, õnnestumised, hea meeskond, lähedased sõbrad, perekond ja kodu.

Ma arvan, et 2012 tuleb huvitav aasta mitmete muutustega (eesotsas juba töökoha osas, sest projekt saab ju minu jaoks läbi hiliskevadel), ent 2012 saab tulla ju üksnes parem kui oli 2011.

Et uus aasta tooks kaasa õnnestunud ettevõtmisi ja täitunud lootusi. Lõpuks ometi tuli täna ka lumi maha ja aastavahetus tuleb mõnusa talveilmaga, nagu kord ja kohus. Maa on valge. Õnnelike tegude rohket uut aastat!

1 maja. 3 autot. 9 koera.

Kui tihti oled sa mõelnud, et tahaksid olla keegi teine või elada kasvõi natukene aega kellegi teise elu? Kui tihti juhtub, et selline võimalus sulle ka tegelikult avaneb?

Ma ei räägi siinkohal Hollywoodilikust kehade vahetusest, kus absoluutselt kõik on mõneks ajaks kellegi teise elust, vaid päris elus reaalselt olevaid võimalusi. Meil on sel nädalal võimalik katsetada natuke kellegi teise elu, elades amal ajal ka oma plaanide ja elukorralduse järgi.

Meie eesolev väljakutse on saada hakkama nädal aega kahetoalise keskküttega korteri asemel kahekorruselises majas, ühe auto asemel on meie käsutuses 3 sõiduvahendit ning ühele täiskasvanud labradorile lisandub 8 labradori vanuses 8 nädalat kuni 7 aastat. Lisaks koerte ja maja hoidmisele tuleb meil käia igapäevaselt tööl ning kinni pidada kokkulepetest, mis sõlmitud juba enne seda, kui teadsime, mis meid sel nädalal ootama hakkab.

Muidugi, kui siia patta lisada veel kaks väikest last, keda seekord meie hoolde ei jäetud, siis oleksime saanud tõeliselt tunda, mismoodi on nädal elada sisuliselt kellegi teise elu ja hoolitseda nii mitme lisandunud suu eest.

Päris põnev on üle öö muutuda korraks kardinaalselt. Justkui oleks sattunud reality-showsse. Olla korraks keegi teine.

Ajalend

See aasta läheb kiiremini kui ükski varasem. Aimasin seda ette juba varem, kuid nüüd, augusti alguses, saanud kinnitust, et tõepoolest aeg lippab. Tänaseks olen töötanud praeguses asutuses juba paar nädalat enam kui aasta, ent mäletan selgelt nii töövestlust kui esimesi tööpäevi. Kuhu see aeg on küll läinud?

On olnud hetki, kus ma tunnen, et enam ei jaksa või ei taha, aga need hetked lähevad mööda ja asenduvad uue energialaengu ja särasilmaga. On olnud tüütuid hetki, mida kroonib käsilaiutama panevalt nõutu olek. Pikk ettevalmistusprotsess, mille reele olen hüpanud poolelt teelt, on tekitanud vahel tunde, et ettevalmistus kestabki igavesti ja seda hetke, mil kõik lahti läheb, päriselt ei tulegi. Aeg on petlik oma näilisuses.

Jaanuaris vahetult enne puhkust alustatud dokument sai lõpuks ometi täna, vahetult enne puhkust, kinnituse. Milline kergendus! Jaanuaris planeerisin riigihanget märtsi ja see aeg tundus jube kaugel olevat, tänaseks on teada nii hanke tulemused kui uued suunad ja elumuutvalt suured otsused, mille tulemusena on tööle asunud 3 inimese asemel 28, et saavutada veelgi paremaid ja võimsamaid tulemusi. Sisuliselt kahe kuuga sai tehtud töö, mida võinuks planeerida kuid kui mitte aastaid.

Väsimus. Jalatallad on pidevast sebimisest ümmarguseks muutunud, hommikul ei saanud kuidagi maast lahti. Aga see emotsioon ja tunne, mille tekitas ühe ajalooliselt suure projekti avalöök sissejuhatavate koolituspäevadega, on täiesti asendamatu ja võrreldamatu millegi muuga.

Need on minu (uued) inimesed.

Karm nädal

Esmaspäev
Esimene päev peale 1,5 nädalat haigust tööl. Hunnik lugemata meile. Vahepealsed ebaratsionaalsed suured otsused. Segadus.

Teisipäev
Ettevalmistused töölt eemal olekuks. Palju kiireid koosolekuid. Uus info, mida ei jõua läbi töötada. Uus plaan teoorias.

Kolmapäev
Haigla. Meeldivad palatikaaslased. Uuringud. Firma lõpetamise teade. Töö.

Neljapäev
Meilide laviin. Intervjuu raadiole. Uuringud. Haigla. Mitmekordne poeskäik maksevahendite puudumisel. Organiseerimine. Koeratoidu logistika. Koertenäituse ettevalmistamine. Isa kõne. Mamma lahkumine siit ilmast. Nutuklomp tõuseb kurku. Venna kõne. Pisarad.

Reede
Kurbus. Mustad riided ja päikseline ilm. Telefonikõned vanematega. Tahaks aidata. Tahaks kallistada. Pisarad. Koertenäituse virr-varr hilisõhtuni. Väsimus.

Laupäev
Terve perega maal. Päike. Lähedus. Perekond. Kuivanud puude saagimine. Lõke. 3 ööd järjest pole korralikult maganud.

Pühapäev
Perekond. Matusetalituse arutamine. Päike. Puud. Lõke. TV. Kodu. Kirjad. Väsimus. Kurbus. Ei taha teist sellist nädalat.

Looduse kutse

Ma olen alati olnud veidi kangevõitu. Sellest tulenevalt ei salli ma kuidagi tunnet, kus paistan olevat parajalt äpu. Ilmselt seetõttu on mul vaja ka endale tõestada, et suudan ennast aeg-ajalt ületada. Kui eelmisel hilissuvel kaks hüppeliigese rebendit erinevatele jalgadele järjest sain, ei suutnud ma kuidagi minemata jätta lühikesele rabajalutuskäigule Lõuna-Eestis, kuigi tegin seda küünarkargu abil. Nii ei saanud ma ka seekord peale oppi osalemata jätta töökaaslastega ette võetud jalutuskäigul Majakivi rabas. Ja ma pean ütlema, et see meeldis mulle.

Tagasiteel Majakivi rabast sattusime ühe kolleegiga arutlema, mida on Eestil turistidele pakkuda, mida mujal nii palju ehk ei ole. Tallinna vanalinn on kahtlemata harudlaselt ilus, kuid ei erine ilmselt äärmiselt palju teiste keskaegsete Hansalinnade säilinud vanalinnast. Ilusamat, soojemat ja turistidele meeldivamat suvist ilma on meil keskeltläbi 2 kuud aastas: juuni keskpaigast augusti keskpaigani, mis ilmselgelt ei toida ära ülejäänut 10 kuud aastast. Talvel on meil viimasel ajal olnud äärmiselt mõnusalt lund, ent mägesid meil pole, mistõttu suusaturisti siiakanti kuigipalju ei satu. Aga mida meil siis on, mida teistel nii palju ei ole?

Meil on loodust. Ilusaid metsasid, rabasid ja soid. Korrastatud matkaradu ja piknikupaiku. Ja see kõik on kasutamiseks tasuta.

Aastapäevad tagasi olime M-ga Austraaliat avastamas. Minu vastupandamatu soov oli ette võtta jalutuskäik vihmametsas, mida me reisi viimasel päeval lõpuks ka tegime. Ja see oli imeline. Olen sellele palju tagasi mõelnud ning iga kord tekib tunne, et läheks ja avastaks seda imelist loodust veel. Jah, seal olid maod, ämblikud ning muud ohtlikud ja mürgised looduse asukad meid ümbritsemas, kuid ilmselt ei osanud ma neid märgata. Eestis on meil tüütusteks pigem sääsed, põdrakärbsed ja puugid, aga saab ehk neistki jagu.

Mõelda vaid, kui mõnus võiks olla iusa ilmaga avastada Eestimaa loodust koos hea seltskonna ning mõnusa piknikuga? Kõik see on käega katsutavas kauguses. Sõbrad, millal me loodusesse lähme?

Ootamatud uudised

Minu viimane blogikirje läks sinna, kuhu lähevad kõik asjad Internetis, mis kunagi lugejani ei jõua - internetikosmosesse või musta auku. Ühesõnaga suutsin blogikirje rõõmsalt valmis kribada ning avaldamise hetkel otsustati Bloggeris alustada mingite bugide parandamist. Et ma enne avaldamist kirjet mällu ei kopeerinud, läkski see lihtsalt kaduma. Ju ei olnud määratud sel kirjel avaldatud saama ja seetõttu ma seda ka uuesti ei kirjuta.

Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.

Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.

Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.

Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.

Ma olen vahepeal kirjutamisest üsna pika pausi võtnud. Mitte, et mul poleks midagi kirjutada. Vahel ei ole olnud ka. Pigem olen ma tundnud väsimust arvuti taga istumisest ja viimasel ajal pigem peale tööpäeva koju laekudes püüdnud arvutit tööle panna ainult hädavajalikul määral niipalju, et mugav oleks, ent mitte veetes selle taga tunde nagu ma tööpäevast niigi veedan. Tehnika on kohati võtnud mu elu üle liiga suurt võimust.

Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.

Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.

Milline mäng väärib küünlaid?

Kõigile meeldida ei ole võimalik. Alati on keegi, kes saab haiget, haavub või solvub. Eriti lihtne on kedagi haavata siis, kui teema on isiklik ja tegelikkus ei vasta ootustele.

On olukordi, kus elus tuleb teha raskeid otsuseid. Tulevad need otsused siis füüsiliste võimaluste piiratusest või mujalt seatud kriteeriumitest, on alati keegi, kelle suhtes tundub tulemus ebaõiglane, ent kuhugi tuleb tõmmata piir ja kusagilt teha otsuseid. Otsus, mille osas sa pole subjektiivne, ei saa sind kunagi ükskõikseks jätta. Ent lõplikult õiglasi süsteeme ja tulemusi ei ole olemas.

Eestlane on üks uskumatult kriitiline olend. Ja seda eriti teise eestlase suhtes. Alati leitakse kohti, kus viriseda ja näpuga näidata. Harva pakutakse abi või kiidetakse. Eks sellelgi on oma põhjus, miks mitmedki laused eestlase kõnepruugis algavad sõnadega "Jah, aga...". Alati on kusagil üks väikene aga.

Siinkohal ei ole vahet, kas püütakse ehitada üles uut palgasüsteemi, mis peaks sobima kogu organisatsioonile või üksnes ühele lülile sellest või korraldatakse pulmi või suurt sünnipäevapidu. Ilmselt nii kaua kuniks pole endal tulnud teha suuri otsuseid, on mõistmatus suur ning mõistmine raske.

Kui hakkasime kokku panema esialgset pulmakülaliste nimekirja, kirjutsime üles kõik, kes meile meelde tulid ja kellega soovinuksime jagada oma tähtsat päeva. Nii kogunes nimekirja kahe lehe jagu tihedas kirjas mitmes tulbas nimesid. Üsna pea sai selgeks, et kuhugi tuleb tõmmata piir - ükskõik, kui väga me seda ka ei sooviks, pole meil võimalik kõigiga, kes meie elus on mingit rolli mänginud, on sugulased, sõbrad, tuttavad või niisama toredad lehmalellepojad, oma erilist päeva jagada. Ühest küljest seab piirangud rahakott, teisest pulmapeo koht.

Ükskõik, kui idülliliseks võib endale ette kujutada rahaliste võimaluste vähetähtsust oma elu suurpäeva planeerimisel, siis hetkel, mil avastad, et tegelik eelarve ületab juba ammu pea kahekordselt esialgselt planeeritut, on pigem valik, kas teha see, mis on võimalik ja mida ja kuidas ise sooviksid, aga teatud piirangutega või jätta sootuks tegemata või teha hoopis teisiti, olles oma erilisel päeval võibolla üksnes kahekesi.

See on ääretult raske otsus, mis nõuab lugematus koguses unetuid öid, pisaraid, pettumusi, loobumisi, oma hirmudega võitlemist ja südamevalu. See on otsus, mis nõuab julgust ja enesekindlust, teadlike hoiakute võtmist ja väljendamist ning arvestamist, et ühel hetkel tulevad rasked vestlused haavunute ja solvunutega. Kui need üldse veel vaevaks võtavad sinuga suhelda peale teadmist, et nemad pulmanimekirja ei mahtunud. Kahjuks ei ole see koht, kus on võimalik jaanalinnu kombel pead liivaalla pista ning loota, et keegi teine teeb rasked otsused sinu eest ära ja ajab asjad korda.

Raske südamega otsustasime oma piirid ja võtsime vastu oma loobumised. Jah, ma tean, et võibolla on neid, kes meiega pärast enam kunagi ei räägi. Jah, ma tean, et on ka neid, kes on meie elus täna olulisel kohal, kuid kellega on elu teed võibolla mõnekümne aasta pärast eri suundades viinud. Jah, ma tean, et on ka neid, kes tulevikus on meie elus tähtsatel kohtadel, kuid keda me täna veel ei tunne. (Eestlaslikult öeldes) Aga ma ei saa muretseda lõputult teiste tunnete pärast. See on meie päev ja ometigi kord võiksime meie olla sel päeval kõigist teistest tähtsamad. Ma ei pea ju sellepärast ometi süümepiinu tundma?