Hommikul püüdsime ärgata varem, asjad pakkida ning 10ks linna jõuda – meil oli selleks ajaks reserveeritud rendiauto ja E-l kella 13ks lennukipilet. Lahkusime M-ga rongist ja jätsime E-ga kallistades head aega, kibe klomp kurku kerkimas.
Peale paari plokki jalutamist leidsime Europcari esinduse kenasti üles. Meie uus väike punane automaatkastiga sõber ootas meid juba ilusasti puhtaks pestuna. Autorent ise ei olnudki kuigi kallis, eriti kui võtta see läbi teiste teenusepakkujate Internetist, kuid sellele lisandus veel teist sama palju nö meie kasko kindlustuse näol, ent ilma selleta teistpidi liikluses ja keskkonnas, kus kängurud pidid muudkui mööda teid hüppama, ei olnud lihtsalt mõeldav.
Keerasime autorendist välja tänavale ja jäime peatuma, et GPS leiaks üles satelliidid ja juhataks meid tagasi ööbimiskohta, kuhu olime jätnud oma pagasi, et mitte suurte kottidega linna peal kolada. Melbourneis on väga põnevad kurikuulsad „u-pöörded“, mis tähendab, et enamikes kohtades saab paremale keerata ainult kõige vasakpoolsemast reast. A oli mind sel teemal hoiatanud ja öelnud, et kui me sellest täpselt aru ei saa, on lihtsam keerata vasakule ning sõita hoopis ümber kvartali. Pagasi järgi sõitmine tundus üsna lihtne: ainult vaja jõuda Flinders Stationini, sealt üle silla sõita ja olemegi juba õiges suunas. Sillani jõudmiseks oli tarvis ainult paremale keerata, kuid parempööre sellelt tänavalt oli keelatud. Tegime tiiru ümber kvartali ja olime taas tagasi Flinders Stationi juures, kuid sillale keerata ei õnnestunud ikkagi. GPS sattus suurte majade vahel segadusse ning kaotas meid vahepeal ära, appi tuli võtta lihtne loogika. Veel mõned tänavavahed sõitu ja... olime jälle Flinders stationi juures. Peale mitmendat ringi õnnestus meil siiski lõpuks sillale saada ja kodutee leida. Keskpäeva paiku asusime Melbourneist Sydney poole lõpuks teele.
Otsustasime sõita mööda rannikut, et vaade oleks teel kenam. S avaldas eile arvamust, et pimedas rannikuäärsel teel sõitmine pole ka kuigi ohtlik, sest seal on kängurusid vähem, küll aga tuleb ettevaatlik olla piirkondades, mis on rohkem sisemaa pool, sest seal pidid pimedas kängurud kohati lausa teeservasid palistama. M leidis GPS-st vaatamisväärsuste alt Eagles Nesti üles ning võtsime suuna sellele. Kaardi järgi tundus olevat see üsna Melbournei külje all. Kui üleüldise liiklusega oli muidu enam-vähem võimalik üsna kiiresti harjuda, siis õiges raja servas püsimine oli juba suurem väljakutse, ent õnneks on Hyundai Getz suhteliselt pisike auto. Suuremat peavalu tekitasid aga esimese hooga ringteed, et õigetpidi ringile saaks, sest ka need on siin tagurpidi. Lisaks suutis M pidevalt segi ajada kojameeste ja suunatulede kangid – mis meil on parema käe all, on neil siin vasaku all.
Kui olime sõitnud juba paar tundi, ent tundus, et ei hakka ikka veel kuidagi kohale jõudma, tegime teeäärses turismiinfopunktis peatuse. Tädi küsis osavõtlikult, kuhu me teel oleme ja mida näha sooviksime. Kui vastasin Eagles Nest, tegi ta suured silmad, et pole sellest kohast midagi kuulnudki. Tõin autost Lonely Planeti „East Coast Australia“ raamatu ning näitasin talle. Kirjelduse järgi tundus koht ka talle huvitav, ent kaardilt otsima hakates selgus – olime jõudnud täiesti valesse kohta: Mornington Peninsulasse, mis on sisuliselt Melbourneist otse alla tulla ning kui väike laht kannaks laevadega autosid üle, oleksime ringiga tagasi Melbourneis olnud. Olime sõitnud 70 km suhteliselt natuke liiga viltu. Turismiinfokeskusest saime nii kohaliku kaardi, suurema maanteedekaardi kokkuvõtte Melbourneist Sydneysse ja järgmise maakonna kaardikese. Avastasime ka turismminfo keskuse tagant mäekõrgendiku, kust avanes Mornington Peninsulale imeline vaade, nii et reis sinna polnudki päris raisatud vaev. Sellest kõigest lihtne moraal: ilma GPSita reisida on tüütu ja kohati keeruline, ilma paberkaardita aga mitte mõeldav. Olgu õnnistatud see inimene, kes kunagi turismiinfopunkti välja mõtles ning süsteemi üle maailma suutis rajada.
Kuidagi suutsime end suuremalt teelt ka veel teisel korral märkamatult maha keerata ning valesti sõita, küll mitte nii hullusti kui esimesel korral. Rendiautoga kruusa- ega kõvakatteta teel sõita ei tohi, seega pidime väiksemaid teid lühilõigetena vältima. Küll aga saime natukene otsemini minna. Kitsuke asfalttee viis meid üle küngastega farmimaa, kus õhk oli mõnusa sõnnikuse hõnguga, süsimustad lehmad mälusid värsket rohtu kuivanud lehtedega puude lähistel ning auto mootori väljasuretades kattis kõrvu lukustav vaikus. Ainult kitsuke looklev tee roheliste küngaste vahel oli nii kitsas, et lootsin lõugu kokku surudes, et keegi meile ainult vastu ei tuleks.
Kella 5 ajal hakkasin murelikumalt kaarti vaatama. Olime küll lähenemas rannikule juba suurema hooga ning saanud üsna lähedale, kuid valget aega oli järel üksnes tunnike. Pidime hakkama endale leidma kohta, kuhu ööseks ankrusse jääda. Cape Patersonis on imeline surfirand, mis suvisel hooajal on üsna populaarne, kuid ka väljaspool hooaega ei tohi selles linnakeses autos ööbida, ka telkimine on keelatud selleks mitte ette nähtud kohas. Sõitsime edasi õige Eagles Nesti poole, mille kenasti ka üles leidsime. Et väljas hakkas juba hämarduma, tegime üksnes lühikese peatuse ja vaatasime mererannale looklevat puittreppi, eemal merest tõusmas kaljunukk. Sellest edasi The Caves on koht, kus 115 miljonit aastat tagasi oli ookeani asemel laiapõhjaline jõe org, kust oli võimalik otse Antarktikasse välja jalutada jalgu märjaks saamata. Sel ajal oli ka Austraalia natuke rohkem lõuna pool, nii umbes 70 laiuskraadil. 1990-date alguses hakati The Cavesis tegema väljakaevamisi ja avastati dinosauruste säilmed. Paraku meie sinna jõudmise ajaks oli juba nii hämar, et fotokaga polnud sela suurt midagi teha ja silmgi õieti enam ei seletanud.
Jõudsime peatselt Inverloch’i linna lähistele, kus hakkasime öömaja omale otsima. Siinpool on õues siiski veel suhtleiselt jahe ja autos magada poleks just kõige soojem, kuigi ilmselt kõige soodsam. Esimene ööbimispaik, kust läbi astusime, nägi välja üsna kallivõitu 4-tärni vääriline maahotell koos karavanipargiga. Madalhooaja letihinnaks öeldi 219 AUDi, kliendikaardiomanikele 160, millega oleks ka meie saanud. Pelgasime seda veidi liiga kalliks ning uurisime administraatorilt, kas oskab midagi muud odavamat soovitada lähikonnas, sest pimedaga me enam väga kaugele sõita ei tahtnud. Administraator teadis kuskil lähedal veel olevat üht karavanparki, ent polnud kindel, kas nii hilisel öisel (kell oli just saanu 6 õhtul!) ajal seal enam kedagi on. Sõitsime linnakese keskusesse ja leidsime sealt turistiinfo kõrvalt motelli, kuid pelgasime ka sealse 130 AUDi kalliks. Motelli administraator soovitas paar maja mööda tänavat veel edasi minna, kust saimegi endale lõpuks öömaja teise motelli. Kõige väiksem kahene tuba maksis neil 89 AUDi, kuid meeldiv keskealine naisterahvas sosistas mulle vaikselt, et annab sama hinna eest meile salaja veidi suurema toa.
Tuppa sisse astununa pidi mu suu imestusest avali vajuma. Motellituba on meil tõeliselt suur. Põhimõtteliselt on tegemist ilmselt nö peretoaga: 1 lai voodi ja 1 kitsas voodi, diivan, diivanilaud, kirjutuslaud, telekalaud koos riidekapiga, külmik (mitte minibar) koos värske väikse kannu piimaga ilmselt hommikukohvile-teele panemiseks (hommikusööki polnud hinnas) ning veekeetjaga. Ka vannitoas-wc-s ootas mind positiivne üllatus: korralikud käterätid koos šampooni-palsami-seepide ja fööniga. Sellise raha eest lausa superluks. Kogu sellesse tuppa siin Austraalias oleks ära mahtunud ca 2,5 Istanbuli hotellituba.
Ennast sisse seadnud, asusime linnakest uudistama. Inverlochis elab veidi üle 4000 inimese, seega on see sisuliselt umbes sama suur kui Kärdla, ent eripäraks, nagu Austraaliale kohane, linna laialivalguvus, madalad ühekordsed majad ja kõrged aiad naabrite vahel, kuid korras aianurgakesed. Meie motellile väga lähedal asub linnastaadion, kus toimusid ilmselt mingid kohalikud noorte Austraalia jalgpallivõistlused. Poisid sibasid mööda üüratut palliplatsi korralikes vormides ning 4-veoliste autodega võistlust vaatama tulnud papasid-mammasid-pealtvaatajaid olid kõik kohad täis. Austraalia jalgpall on segu umbes Euroopa ja Ameerika jalgpallist, kuid reeglitest ma sotti saada kiire pilguga ei suutnud.
Staadioni kõrval, linnakese keskuse läheduses on ilmselt selle linna ainus supermarket. Tahtsime õhtuks midagi hamba alla saada ning asutasime end poodi. Jõudsime sinna veidi enne poolt 8 õhtul - 9 minutit enne sulgemist. Haarasime kiirnuudlid õhtuks ja pakisupid homseks teekonnaks kaasa, lisaks paki sinki, määrdejuustu, saiapätsi ja mahlapudeli – arve oli taas ca 200 EEKu. Austraalias on odavalt söömiseks ilmselt umbes 3 varianti: kui söögitegemisvõimalus endal olemas on, siis turult juurvilhu ostes, on võimalik ilmselt üsna soodsalt hakkama saada, aga tõenäoliselt tuleb selleks vähemasti osaliselt taimetoitlaseks hakata; valida odavaim söögikoht kõhutäieks, mis on McDonalds, ent see mõjub kindlasti nii tervisele kui kaalule või siis jätta osa söögikordi vahele ja püüda läbi ajada võileibade vms-ga ja ehk omada lootust kaalust kaotada paar kilogi. Eks reisi lõpuks ole näha.
Enda kõhud kiirsuppi täis pakkinud, jalutasime ookeani äärde. Meremüha oli kuulda juba eemalt ja valgustustega tänavatel ei tundunudki väga jube käia. Väljas oli suhteliselt kottpime, nii et kuhugi nurgataguste põõsaste vahele ei tahtnud kohe kuidagi piiluda, pealegi ei tunne ma siinset loodust. Oli tunne, justkui oleks kell juba südaöö, kuigi oli napilt alles 8 läbi.
Viimased ööd on olnud täiskuu. Kuuvalgus annab pimedas ehtud piltidele päris mõnusat lisaväärtust. M püüdis kaamerapurki ka mõned imelised pildid seisva lahevee kuusillerdusest.
reede, 30. aprill 2010
neljapäev, 29. aprill 2010
Viimane päev Melbourneis
Hommikul ärkasime hilja. Esimest korda piilusin kella 9 ajal, ent ei suutnud end kuidagi veenda ärkama. Lõpuks sain silma lahti alles peale 10. Olime mõlemad E-ga saanud öösel magama üsna hilja, mina natuke enne 4 ja tema kuskil peale 5. Kodust saime linnapoole alles keskpäeval.
Otsustasime täna käia kohtades, kuhu me eile M-ga ei jõudnud. Ostsin Victoria Marketilt omale lõpuks püksirihma, millest olen viimasel paaril aastal aeg-ajalt puudust tundnud. Nautisime St Kildas ookeanilainete vaadet ja suuri palmipuid rannaserval kasvamas. Fitzroysse jõudsime alles siis, kui poekesed olid juba suletud ja neist vaid üksikud veel lahti ning väljas juba pime, kuid tänavad olid äärmiselt hubased ja poekesed nunnud - palju hipilikke poode ja baarikesi-restorane. Tundus sellise kandina, kus oleks ilmselt mõnus õhtut veeta.
Homme lahkume Melbourneist. Rendiauto peaksime võtma hommikul kesklinnast ja plaanime siis tagasi majja tulla oma asjade järele, et mitte suurte kottidega mööda linna rännata. E läheb lõuna paiku lennukile ja stardib Darwini poole, et seal H-ga kohtuda. Rohkem me teda tõenäoliselt oma Austraalia reisi ajal ei näegi. Sellest on kahju, lootsin temaga veidi kauem siin kontinendil koos viibida ja mõnusaid reisimälestusi jäädvustada.
Kui koju olime jõudnud, oli kell taas 10 paiku õhtul. M hakkas panema paika homset teekonda Sydney suunas vastavalt minu märkmetele. A majakaaslane Scott tuli siinkohal kohaliku Canberralasena appi ning soovitas kindlasti sõita mööda rannikut, et näha imelisi vaateid. Umbes samal ajal avastasime, et oleme ilmselt oma ID-kaardi lugeja Eestisse maha jätnud, sest ühestki kotist me seda leida ei suutnud. Kasutan võimalust E-oma tarbida, enne kui ta sellega tuhandeid kilomeetreid eemale lendab ja mul on võimalus jääda tühja pangakaardiga, millele raha kanda pole võimalik. Eks ikka peab ju midagi koju maha ka jääma, kuidas siis teisiti?
Otsustasime täna käia kohtades, kuhu me eile M-ga ei jõudnud. Ostsin Victoria Marketilt omale lõpuks püksirihma, millest olen viimasel paaril aastal aeg-ajalt puudust tundnud. Nautisime St Kildas ookeanilainete vaadet ja suuri palmipuid rannaserval kasvamas. Fitzroysse jõudsime alles siis, kui poekesed olid juba suletud ja neist vaid üksikud veel lahti ning väljas juba pime, kuid tänavad olid äärmiselt hubased ja poekesed nunnud - palju hipilikke poode ja baarikesi-restorane. Tundus sellise kandina, kus oleks ilmselt mõnus õhtut veeta.
Homme lahkume Melbourneist. Rendiauto peaksime võtma hommikul kesklinnast ja plaanime siis tagasi majja tulla oma asjade järele, et mitte suurte kottidega mööda linna rännata. E läheb lõuna paiku lennukile ja stardib Darwini poole, et seal H-ga kohtuda. Rohkem me teda tõenäoliselt oma Austraalia reisi ajal ei näegi. Sellest on kahju, lootsin temaga veidi kauem siin kontinendil koos viibida ja mõnusaid reisimälestusi jäädvustada.
Kui koju olime jõudnud, oli kell taas 10 paiku õhtul. M hakkas panema paika homset teekonda Sydney suunas vastavalt minu märkmetele. A majakaaslane Scott tuli siinkohal kohaliku Canberralasena appi ning soovitas kindlasti sõita mööda rannikut, et näha imelisi vaateid. Umbes samal ajal avastasime, et oleme ilmselt oma ID-kaardi lugeja Eestisse maha jätnud, sest ühestki kotist me seda leida ei suutnud. Kasutan võimalust E-oma tarbida, enne kui ta sellega tuhandeid kilomeetreid eemale lendab ja mul on võimalus jääda tühja pangakaardiga, millele raha kanda pole võimalik. Eks ikka peab ju midagi koju maha ka jääma, kuidas siis teisiti?
kolmapäev, 28. aprill 2010
Melbournei linnatuur
Hommikul ärkamine oli raske. Kui silmi pilutasin, avastasin, et väljas on valge. Kell näitas veerand 10. Otsustasin jalad alla ajada, kiire duši võtta (siinpool maakera on veepuuduse tõttu duši all soovitav käia 4 minutiga, millega ma kuidagimoodi püüdsin hakkama saada) ja korralikult üles ärgata. Peeglist vaatas vastu aga paras padjakas. M üles äratamine polnud ka kõige lihtsamate killast. Ta loodis pääseda vabandusega, et ma võiks esimesena duši all käia, ent ma olin omadega juba valmis.
Rongijaama on siit jalutada umbes 20 minutit. Päevapilet (kehtib nii metroos/rongis, trammis kui bussis) soetada on oluliselt soodsam kui 2 eraldi piletit ja pealegi saab sellega hommikust õhtuni sõita seal, kus vaja. Eile õhtul me ei taibanud hommikuks midagi muretseda, mistõttu esimeseks söögilaadseks asjaks sai rongijaamast ostetud banaani piimakokteil, mis maitses õige hästi.
Esmalt võtsime ette Lonely Planeti poolt soovitatud ca 5 km pikkuse jalutusmarsruudi. Umbes poolel teel tundsin, kuidas mu kõht end ebamugavalt tunneb ja mõningane valu kõhtu lööb. Üsna pea sai selgeks, et mul on kiiresti tualetti vaja - soolestik ilmselt ei kohane siinse bakteeriaga nii kiiresti. Otsisime suvalise söögikoha ning uurisin tualeti kohta. Mind juhatati köögi tagant trepist üles. Tualett nägi välja nagu mõnes ameerika filmis - veidi kulunud valgete kahhelkividega seinas, väikese võretatud aknaga pea kohal kuhugi kõrvaltänavale. Tualetiotsingu retki sai päeva jooksul hiljemgi veel ette võetud. Muide, Federation Square avalike tualettide vesi on kogutud väljakul leiduvast vihmaveest - tõeliselt säästlik mõtteviis.
Otsustasime oma hilise hommikusöögi süüa võileiva näol keset Federation Squari treppe ning seejärel suundusime mööda Melbourne ringe tegevale tasuta turistitrammile. Tõsiselt turistisõbralik linn. Tramm teeb linnas ringe ja viib peaaegu kõikide mõistlike vaatamisväärsuste lähistele, sealjuures räägib onu viisakal häälel kõlaritest, millest me hetkel möödumas oleme. Nägime linnapeal ka tasuta ringe tegevat turistibussi, ent ei osanud leida selle peatust, mistõttu see reis jäigi tegemata. Trammis istudes tuli pidevalt jalust niitev uni peale. Esimese hooga arvasin, et ainult minul, siis märkasin, kuidas M-gi võitleb raskusega ärkvel püsida. Ilmselgelt mõjus ajavahe siiski hullemini kui ma arvasin. Kuskil pealelõunaks oli rusuv uni lõpuks lahkunud.
Külastasime rahvusgaleriid ja ACMI (Austraalia liikuvate piltide keskus) galeriisid. Nii tore, et sellised asjad tasuta vaadata on. ACMIs oli ka minu jaoks tõeliselt põnev vaadata näitust, kuidas hakati looma kunagi filme kuni tänapäevani välja. Sealjuures räägiti erinevatest nüanssidest nagu hääle lisamisest pildile ja seda sai ka ise proovida, aga ka kõigist muudest filmindusega seotud asjadest. Lisaks oli seal eraldi nurk pühendatud arvutite ajaloole, sest arvuti on filmindusega väga tihedasti seotud. Nii tore oli leida laualt endale tuttavat Commodore 64, mida näituse järgi peetakse põhimõtteliselt esimeseks mängimiseks mõeldud arvutiks.
Kui linnas juba pimenema hakkas, otsustasime minna kaema linna panoraami. Eureka torni 88. korruselt avaneb Melbournile imeline vaade ja seda soovitan ma tõesti kõigile. Päevasel ajal on sealt pilte ilmselt võimalik lihtsalt teha, ent öisel ajal peegeldavad klaasid nii tugevasti vastu seljataga olevat nõrka valgust, et pildile ei jää sisuliselt midagi. Küll aga sisuliselt 360-kraadine vaade tuledes linnale oli imekaunis.
Tagasi "koju" jõudsime alles õhtul veidi enne kella 22. Linnas söömine on üsna kallis. Kõige odavamd võileivad, mis meil leida õnnestus, maksid ca 50 EEK, kõige odavam söögikoht on McDonalds. Otsustasime kodu lähedalt supermarketist läbi käia ja osta midagi soodsat õhtusöögiks. Leidsin, et kiire, lihtne ja soodne on makaronid hakkliha ja juustuga - tõeline tudengi toit. Hiljem selgus, et tegin õige valiku - ka E, kes maandus lennujaama südaöö paiku ja kellel A-ga vastas käisime, sest ühistranspordiga poleks ta lennujaamast enam sellisel ajal peaaegu kuhugi saanud, oli näljane nagu hunt. Küll aga tuleb nentida, et ka toit on siin poodideski üsna kallis. Lihtne õhtusöök ja lihtne hommikusöök (jogurt ja banaanid) läksid maksma ca 250 EEK. M tegi avastuse, et alkoholgi pole soodsaimate killast - 6-pack Corona õlut maksis poes ca 160 EEK.
Kuigi kell on juba hoolega üle südaöö, ei saa ma veel päris kohe tuttu minna. Sain täna töötukassast vastuse, et minu töövõimetushüvitise taotlus jäetakse rahuldamata. Seega tuleb mul ikkagi kiiresti töökoht leida, et tagasitulles oleks kergem reisist tekkinud auke lappida. Ühelt firmalt olen saanud meilile lisaküsimused vastamiseks homse tähtajaga. Püüan need veel ära teha. Hoidke mulle siis pöialt.
PS! Olen kuulnud, et on olemas merehaigus maismaal, ent on olemas ka nö lennuhaigus maismaal. Nii minul kui M-l täna enamuse päevast maismaa endiselt veel kõikus, täpselt nagu oleksime lennukis või siis analoogi tuues merel - ega seal suurt vahet polegi. Ent minul oli täna juba parem kui eile, nii palju seda vahet enam ei tundnud. Vot sedasi on nende pikkade ja tihedate lendudega.
Rongijaama on siit jalutada umbes 20 minutit. Päevapilet (kehtib nii metroos/rongis, trammis kui bussis) soetada on oluliselt soodsam kui 2 eraldi piletit ja pealegi saab sellega hommikust õhtuni sõita seal, kus vaja. Eile õhtul me ei taibanud hommikuks midagi muretseda, mistõttu esimeseks söögilaadseks asjaks sai rongijaamast ostetud banaani piimakokteil, mis maitses õige hästi.
Esmalt võtsime ette Lonely Planeti poolt soovitatud ca 5 km pikkuse jalutusmarsruudi. Umbes poolel teel tundsin, kuidas mu kõht end ebamugavalt tunneb ja mõningane valu kõhtu lööb. Üsna pea sai selgeks, et mul on kiiresti tualetti vaja - soolestik ilmselt ei kohane siinse bakteeriaga nii kiiresti. Otsisime suvalise söögikoha ning uurisin tualeti kohta. Mind juhatati köögi tagant trepist üles. Tualett nägi välja nagu mõnes ameerika filmis - veidi kulunud valgete kahhelkividega seinas, väikese võretatud aknaga pea kohal kuhugi kõrvaltänavale. Tualetiotsingu retki sai päeva jooksul hiljemgi veel ette võetud. Muide, Federation Square avalike tualettide vesi on kogutud väljakul leiduvast vihmaveest - tõeliselt säästlik mõtteviis.
Otsustasime oma hilise hommikusöögi süüa võileiva näol keset Federation Squari treppe ning seejärel suundusime mööda Melbourne ringe tegevale tasuta turistitrammile. Tõsiselt turistisõbralik linn. Tramm teeb linnas ringe ja viib peaaegu kõikide mõistlike vaatamisväärsuste lähistele, sealjuures räägib onu viisakal häälel kõlaritest, millest me hetkel möödumas oleme. Nägime linnapeal ka tasuta ringe tegevat turistibussi, ent ei osanud leida selle peatust, mistõttu see reis jäigi tegemata. Trammis istudes tuli pidevalt jalust niitev uni peale. Esimese hooga arvasin, et ainult minul, siis märkasin, kuidas M-gi võitleb raskusega ärkvel püsida. Ilmselgelt mõjus ajavahe siiski hullemini kui ma arvasin. Kuskil pealelõunaks oli rusuv uni lõpuks lahkunud.
Külastasime rahvusgaleriid ja ACMI (Austraalia liikuvate piltide keskus) galeriisid. Nii tore, et sellised asjad tasuta vaadata on. ACMIs oli ka minu jaoks tõeliselt põnev vaadata näitust, kuidas hakati looma kunagi filme kuni tänapäevani välja. Sealjuures räägiti erinevatest nüanssidest nagu hääle lisamisest pildile ja seda sai ka ise proovida, aga ka kõigist muudest filmindusega seotud asjadest. Lisaks oli seal eraldi nurk pühendatud arvutite ajaloole, sest arvuti on filmindusega väga tihedasti seotud. Nii tore oli leida laualt endale tuttavat Commodore 64, mida näituse järgi peetakse põhimõtteliselt esimeseks mängimiseks mõeldud arvutiks.
Kui linnas juba pimenema hakkas, otsustasime minna kaema linna panoraami. Eureka torni 88. korruselt avaneb Melbournile imeline vaade ja seda soovitan ma tõesti kõigile. Päevasel ajal on sealt pilte ilmselt võimalik lihtsalt teha, ent öisel ajal peegeldavad klaasid nii tugevasti vastu seljataga olevat nõrka valgust, et pildile ei jää sisuliselt midagi. Küll aga sisuliselt 360-kraadine vaade tuledes linnale oli imekaunis.
Tagasi "koju" jõudsime alles õhtul veidi enne kella 22. Linnas söömine on üsna kallis. Kõige odavamd võileivad, mis meil leida õnnestus, maksid ca 50 EEK, kõige odavam söögikoht on McDonalds. Otsustasime kodu lähedalt supermarketist läbi käia ja osta midagi soodsat õhtusöögiks. Leidsin, et kiire, lihtne ja soodne on makaronid hakkliha ja juustuga - tõeline tudengi toit. Hiljem selgus, et tegin õige valiku - ka E, kes maandus lennujaama südaöö paiku ja kellel A-ga vastas käisime, sest ühistranspordiga poleks ta lennujaamast enam sellisel ajal peaaegu kuhugi saanud, oli näljane nagu hunt. Küll aga tuleb nentida, et ka toit on siin poodideski üsna kallis. Lihtne õhtusöök ja lihtne hommikusöök (jogurt ja banaanid) läksid maksma ca 250 EEK. M tegi avastuse, et alkoholgi pole soodsaimate killast - 6-pack Corona õlut maksis poes ca 160 EEK.
Kuigi kell on juba hoolega üle südaöö, ei saa ma veel päris kohe tuttu minna. Sain täna töötukassast vastuse, et minu töövõimetushüvitise taotlus jäetakse rahuldamata. Seega tuleb mul ikkagi kiiresti töökoht leida, et tagasitulles oleks kergem reisist tekkinud auke lappida. Ühelt firmalt olen saanud meilile lisaküsimused vastamiseks homse tähtajaga. Püüan need veel ära teha. Hoidke mulle siis pöialt.
PS! Olen kuulnud, et on olemas merehaigus maismaal, ent on olemas ka nö lennuhaigus maismaal. Nii minul kui M-l täna enamuse päevast maismaa endiselt veel kõikus, täpselt nagu oleksime lennukis või siis analoogi tuues merel - ega seal suurt vahet polegi. Ent minul oli täna juba parem kui eile, nii palju seda vahet enam ei tundnud. Vot sedasi on nende pikkade ja tihedate lendudega.
teisipäev, 27. aprill 2010
Melbourne
Nii suure lennukiga ei ole ma veel kunagi varem lennanud. M väitel oli lennukitüübiks A340-800. Inimesi mahtus sinna tõeliselt palju: akna all kahesed istekohad ja keskel neljane rida. Meie saime kohad 41. ritta ega olnud veel sugugi viimased. Olgugi, et lend oli pikk, oli see mugav. Toolidel ootasid meid mõnusasti sätitult padi, tekk ja kõrvaklapid ekraanilt filmide vaatamiseks. Ööseks anti ka silmaklapid, kõrvatropid, soojemad lisasokid ning miniatuurne hambahari koos hambapastaga. Lisaks korralik pardateenindus koos sooja toiduga. Igal juhul pikemateks lendudeks sooitan Etihadi kasutada kindlasti.
Tänu öisele lennule ja mugavale olekule, läks 13 tundi lennates kiiresti ning enne kui aru saime, olime juba Melbournei maandumas. Ennemaandumist anti kätte tollideklaratsiooni lehed täitmiseks. Seal tekkis meil paar küsimust, mida täpsustasime stjuuardessiga. Maale jõudes läks passikontroll kiiresti ning meid vastu võttev ametnik oli äärmiselt sõbralik: kiitis meie olemasolevat viisat ja inglisekeele oskust ning palus üksnes täpsustada, mis ravimid meil kaasas on, et oleme deklaratsioonile linnukese "jah" kasti märkinud. Järgmise tolliametniku, kes deklaratsiooni kontrollis, nägu vajus lahkelt naeratuseks kohe, kui märkas, et oleme Eestist. Ta oli ise külastanud Eestit aastapäevad tagasi ning omas sellest sooju mälestusi. Saanud pagasi kiirelt kätte, kontrolliti deklaratsiooni veelkord. Et olime märkinud kastikesse, mis käis muuhulgas ka taimede kohta, "jah" linnukese, suunati meid täiendavale kontrollile. Enne kui kotid lahti jõudsime teha, anti juba luba edasiliikumiseks, sest vitamiinide kaasatoomine riiki pole kontrolli aluseks. Nii lihtsalt see käiski.
Korralikult kotid uuesti selga ajanud, läksin travel informationist küsima, kuidas me lennujaamast linna saaks. Enne kui midagi kusagilt küsida jõudsin, tuli minu juurde väikebussijuht, kes teatas, et läheb just linnapoole ja kui meil vaja, siis tal paar vaba kohta. Meie kohtumispaik Adamiga, kohaliku Melbournlasega, kes pidi meid enda juurde majutama, ei jäänud päris väikebussi trajektoorile, ent bussijuht viskas meid lahkelt ära. Lisaks maksime pileti eest inimese kohta ca 50 EEKu vähem kui tavabussi võttes.
Nii me jõudsime kesklinna umbes tunniajase ajavaruga. Käisime läbe väikesest supermarketist, et haarata pudel mahla janu jaoks ning istusime tänavapingile ootama. Väljas oli 13 kraadi ning tõepoolest, juba kell 6 õhtul oli totaalselt kottpime. Harjumatu. Mõnda aega pingil istununa ja linnabrožüüre lugenuna, hakkas meil lõpuks jahe. Mitmed möödujad uurisid meilt, kas kõik on korras ja ega me eksinud ole. Niivõrd meeldiv hoolitsemine. Oodata saimegi umbes kokku tunnikese, enne kui A meid kokkulepitud ajal auto peale korjas.
Pimedas linna eriti ei näe, küll aga seletas A rõõmsalt roolis olles, mis meile teepeale jäi. Ehk homme päevavalguses näeb veidi paremini. A elab koos töökaaslasega väikses majas Melbournei äärelinnas, kus meile eraldati täiesti eraldi magamistuba. Majas on jahe, sest ka õues on jahe, aga selle võrra peaks uni parem tulema. Muide, toas käivad austraallased tõepoolest papudega. Vähemasti selles majapidamises. A joonistas meile väikese juhise rongijaamast tema juurde jõudmiseks ja tegi nimekirja soovituslikest vaatamisväärsustest. Lisaks pakkus ta end vabatahtlikult homme öösel E-d lennujaamast ära tooma, sest südaöö paiku on siia kanti lennujaamast ühistranspordiga juba keeruline saada.
Et aga ajavahega end kurssi viia japaremini sisse elada ning kätte on saanud juba südaöö, keeran ka ennast magada, et hommikuvalguses linna paremini näha.
Tänu öisele lennule ja mugavale olekule, läks 13 tundi lennates kiiresti ning enne kui aru saime, olime juba Melbournei maandumas. Ennemaandumist anti kätte tollideklaratsiooni lehed täitmiseks. Seal tekkis meil paar küsimust, mida täpsustasime stjuuardessiga. Maale jõudes läks passikontroll kiiresti ning meid vastu võttev ametnik oli äärmiselt sõbralik: kiitis meie olemasolevat viisat ja inglisekeele oskust ning palus üksnes täpsustada, mis ravimid meil kaasas on, et oleme deklaratsioonile linnukese "jah" kasti märkinud. Järgmise tolliametniku, kes deklaratsiooni kontrollis, nägu vajus lahkelt naeratuseks kohe, kui märkas, et oleme Eestist. Ta oli ise külastanud Eestit aastapäevad tagasi ning omas sellest sooju mälestusi. Saanud pagasi kiirelt kätte, kontrolliti deklaratsiooni veelkord. Et olime märkinud kastikesse, mis käis muuhulgas ka taimede kohta, "jah" linnukese, suunati meid täiendavale kontrollile. Enne kui kotid lahti jõudsime teha, anti juba luba edasiliikumiseks, sest vitamiinide kaasatoomine riiki pole kontrolli aluseks. Nii lihtsalt see käiski.
Korralikult kotid uuesti selga ajanud, läksin travel informationist küsima, kuidas me lennujaamast linna saaks. Enne kui midagi kusagilt küsida jõudsin, tuli minu juurde väikebussijuht, kes teatas, et läheb just linnapoole ja kui meil vaja, siis tal paar vaba kohta. Meie kohtumispaik Adamiga, kohaliku Melbournlasega, kes pidi meid enda juurde majutama, ei jäänud päris väikebussi trajektoorile, ent bussijuht viskas meid lahkelt ära. Lisaks maksime pileti eest inimese kohta ca 50 EEKu vähem kui tavabussi võttes.
Nii me jõudsime kesklinna umbes tunniajase ajavaruga. Käisime läbe väikesest supermarketist, et haarata pudel mahla janu jaoks ning istusime tänavapingile ootama. Väljas oli 13 kraadi ning tõepoolest, juba kell 6 õhtul oli totaalselt kottpime. Harjumatu. Mõnda aega pingil istununa ja linnabrožüüre lugenuna, hakkas meil lõpuks jahe. Mitmed möödujad uurisid meilt, kas kõik on korras ja ega me eksinud ole. Niivõrd meeldiv hoolitsemine. Oodata saimegi umbes kokku tunnikese, enne kui A meid kokkulepitud ajal auto peale korjas.
Pimedas linna eriti ei näe, küll aga seletas A rõõmsalt roolis olles, mis meile teepeale jäi. Ehk homme päevavalguses näeb veidi paremini. A elab koos töökaaslasega väikses majas Melbournei äärelinnas, kus meile eraldati täiesti eraldi magamistuba. Majas on jahe, sest ka õues on jahe, aga selle võrra peaks uni parem tulema. Muide, toas käivad austraallased tõepoolest papudega. Vähemasti selles majapidamises. A joonistas meile väikese juhise rongijaamast tema juurde jõudmiseks ja tegi nimekirja soovituslikest vaatamisväärsustest. Lisaks pakkus ta end vabatahtlikult homme öösel E-d lennujaamast ära tooma, sest südaöö paiku on siia kanti lennujaamast ühistranspordiga juba keeruline saada.
Et aga ajavahega end kurssi viia japaremini sisse elada ning kätte on saanud juba südaöö, keeran ka ennast magada, et hommikuvalguses linna paremini näha.
esmaspäev, 26. aprill 2010
Tahaks lennata...
Hommikusöögilauas kohtusime eestlastega. Nemad alustasid täna Air Balticuga tagasiteed Eestisse ja meie Istanbulist üle Abu Dhabi Melbournei. Peale hommikusööki otsustasime seada oma sammud Spice Bazaari ning veidi seal ringi vaadata. Sain endale uued ilusad kõrvarõngad. Kulda ei müüda seal letihinna järgi, vaid kaalu järgi ja seejärel tuleb hoolega tingida. Võistin kokkuvõttes hinnas ca 160 eek.
Klassikalisi vaatamisväärsusi nagu Grand Bazaar, Blue Mosque ja Aya Sofia me ei näinudki, nagu ka paljut muud. Küll aga tegime ühise otsuse, et Istanbuli tuleb uuesti tagasi tulla ja see linn korralikult üle vaadata. Ning sel juhul ikkagi mitmeks päevaks, sest 24 tunniga ei tee seal tõesti midagi ja ka 48st jääb kindlasti väheks.
Teel lennujaama kohtasime trammis sõbralikku Austraalia vanapaari, kes uurisid, kuhu meil plaan minna ning soovitasid Austraalias autorendi asemel siiski auto osta ja tagasilennul maha müüa. Iseenesest kui rohkem kohapeal aega oleks, teeksimegi kindlasti niimoodi, ent 3 nädalaks ilmselt läheb rebimiseks.
Istanbulis on ühistranspordiga liikumine lihtne. Kesklinnast tuleb trammiga sõita lõpp-peatusse ning ümber istuda rongiga ja rongiga uuesti omakorda lõppu, kus ongi lennujaam. Enne check-ini laudadeni pääsemist tuleb koheselt läbida kogu pagasiga turvakontroll. Esimese hooga vaatasin seda veidi kahtlustavalt, kas ikka kõik on õige, aga täpselt nii oligi. Check-ini jõudnuna uuris teenindaja minult, kas meil elektroonilised viisad on välja prinditud. Minu oma oli, M oma polnud, sest elektroonilise viisa mõte peakski olema ju selles, et eraldi seda paberkandjale printida pole vaja. Peale mõningast otsimist leiti ka tema oma üles. Seejärel tuli läbida passikontroll pikemas sabas. Ja enne lennukile minekut veelkord käsipagasi turvakontroll. Ka Abu Dhabi lennujaamas ringi vaadates on selge, et siinpoolmaailmas on pagasi mitmekordne turvakontroll üsna levinud, mistõttu tulebki lennujaamades nii palju varem kohal olla. Samuti on reisijate arv väga suur ja sabad pikad. Kui meie jaoks on passikontrollisabad unustuse hõlma vajunud ning mitmekordne pagasikontroll harjumatu, siis siinse kandi jaoks käsipagasisse vedelike ja teravate esmeete võtmine alles päris uus asi, ka ei ole nad harjunud vedelikke mahutama liitrisesse kotikesse. Istanbuli lennujaamas hakkas vedelike erikord kehtima alles 01.10.2009 vastavalt väljas olnud siltidele.
Abu Dhabisse lendasime Etihadiga. Tõepoolest, mida sa veebis näed, seda ka saad. Lennukid on puhtad ja ilusad, mugavad pealekauba. Igal istmel on oma ekraan, kust saab vaadata telekanaleid, filme, kuulata muusikat, aga ka jälgida lennutrajektoori nii kaardil koos reaalaja andmetega kui näha kahest erinevast kaamerast pilti nii lennuki kõhu alla kui pilootide aknast otse välja. Selline õhku tõusmine oli äärmiselt põnev. Samuti poleks mul muidu kuidagi aimugi olnud, kui palju suuri mägesid jäi meie lennutrajektoorile.
Abu Dhabi lennujaam on rahvusvaheline. Inimesi näeb siin täiesti igasuguseid ja ilmselt on praktiliselt kõik kultuurid esindatud. Kui lennukist maha tulla ja lennujaama ooteruumi siseneda, kus tax free poed on, avaneb imeline vaatepilt: ruum on justkui ehitatud seene kujuline ning laotud värvilisest säravast mosaiigist. Kõrgete lagedega koridorides on kasvamas suured palmid. Põrandaid katab vaip. Kahjuks pildistada siin ei lubata või vähemasti on väljas sellekohased sildid ja kaamerad filmimas, mistõttu me ka jäädvustamiskatset tegema ei hakanud.
Abu Dhabist läheb palju lende erinevatesse sihtkohtadesse, mistõttu on see püütud rahvusvahelisele reisijale äärmiselt mugavaks teha. Mitmes kohas on avalikud internetipunktid, kus saad rahulikult oma meile kontrollida ja niisama surfata. Ootekoridorides on lisaks tavalistele istmetele ka lamamistoolid. Aga lennujaam on suur. Et jõuda oma värava juurde, tuleb kõndida mööda mitmeid lõputuid koridore. Siin küll ei tahaks, et lennuvaheline aeg napiks jääks ja jooksma peaks. Ja taaskord tuleb läbida eraldi käsipagasi turvakontroll, mis siis, et oled lennujaama sees suletud alas ega pole kusagilt välja pääsenud.
Muide, Internetiga on siin selles mõttes huvitav, et MSN ja Facebook (mis on internetikioskitest möödudes olnud märgatavalt enamlevinud leht reisijate külastatavate veebilehtede hulgas) on lubatud, ent turvalisuse kaalutlustel Skype ja Orkut suletud. Ja kui Googlesse sisse logida, on kõik menüüd esilehel araabiakeelsed. Mine võta kinni, kus see õige link on. Muidugi, kui lõpuks sisse logida õnnestub, muutub kõik juba tuttavlikult inglisekeelseks. Vot sulle siis Internetti.
Peagi astume järgmisele lennule, et maanduda homme Melbourneis. Eks siis ole näha, kas mul on endiselt Etihadist veel ahvivaimustus.
Klassikalisi vaatamisväärsusi nagu Grand Bazaar, Blue Mosque ja Aya Sofia me ei näinudki, nagu ka paljut muud. Küll aga tegime ühise otsuse, et Istanbuli tuleb uuesti tagasi tulla ja see linn korralikult üle vaadata. Ning sel juhul ikkagi mitmeks päevaks, sest 24 tunniga ei tee seal tõesti midagi ja ka 48st jääb kindlasti väheks.
Teel lennujaama kohtasime trammis sõbralikku Austraalia vanapaari, kes uurisid, kuhu meil plaan minna ning soovitasid Austraalias autorendi asemel siiski auto osta ja tagasilennul maha müüa. Iseenesest kui rohkem kohapeal aega oleks, teeksimegi kindlasti niimoodi, ent 3 nädalaks ilmselt läheb rebimiseks.
Istanbulis on ühistranspordiga liikumine lihtne. Kesklinnast tuleb trammiga sõita lõpp-peatusse ning ümber istuda rongiga ja rongiga uuesti omakorda lõppu, kus ongi lennujaam. Enne check-ini laudadeni pääsemist tuleb koheselt läbida kogu pagasiga turvakontroll. Esimese hooga vaatasin seda veidi kahtlustavalt, kas ikka kõik on õige, aga täpselt nii oligi. Check-ini jõudnuna uuris teenindaja minult, kas meil elektroonilised viisad on välja prinditud. Minu oma oli, M oma polnud, sest elektroonilise viisa mõte peakski olema ju selles, et eraldi seda paberkandjale printida pole vaja. Peale mõningast otsimist leiti ka tema oma üles. Seejärel tuli läbida passikontroll pikemas sabas. Ja enne lennukile minekut veelkord käsipagasi turvakontroll. Ka Abu Dhabi lennujaamas ringi vaadates on selge, et siinpoolmaailmas on pagasi mitmekordne turvakontroll üsna levinud, mistõttu tulebki lennujaamades nii palju varem kohal olla. Samuti on reisijate arv väga suur ja sabad pikad. Kui meie jaoks on passikontrollisabad unustuse hõlma vajunud ning mitmekordne pagasikontroll harjumatu, siis siinse kandi jaoks käsipagasisse vedelike ja teravate esmeete võtmine alles päris uus asi, ka ei ole nad harjunud vedelikke mahutama liitrisesse kotikesse. Istanbuli lennujaamas hakkas vedelike erikord kehtima alles 01.10.2009 vastavalt väljas olnud siltidele.
Abu Dhabisse lendasime Etihadiga. Tõepoolest, mida sa veebis näed, seda ka saad. Lennukid on puhtad ja ilusad, mugavad pealekauba. Igal istmel on oma ekraan, kust saab vaadata telekanaleid, filme, kuulata muusikat, aga ka jälgida lennutrajektoori nii kaardil koos reaalaja andmetega kui näha kahest erinevast kaamerast pilti nii lennuki kõhu alla kui pilootide aknast otse välja. Selline õhku tõusmine oli äärmiselt põnev. Samuti poleks mul muidu kuidagi aimugi olnud, kui palju suuri mägesid jäi meie lennutrajektoorile.
Abu Dhabi lennujaam on rahvusvaheline. Inimesi näeb siin täiesti igasuguseid ja ilmselt on praktiliselt kõik kultuurid esindatud. Kui lennukist maha tulla ja lennujaama ooteruumi siseneda, kus tax free poed on, avaneb imeline vaatepilt: ruum on justkui ehitatud seene kujuline ning laotud värvilisest säravast mosaiigist. Kõrgete lagedega koridorides on kasvamas suured palmid. Põrandaid katab vaip. Kahjuks pildistada siin ei lubata või vähemasti on väljas sellekohased sildid ja kaamerad filmimas, mistõttu me ka jäädvustamiskatset tegema ei hakanud.
Abu Dhabist läheb palju lende erinevatesse sihtkohtadesse, mistõttu on see püütud rahvusvahelisele reisijale äärmiselt mugavaks teha. Mitmes kohas on avalikud internetipunktid, kus saad rahulikult oma meile kontrollida ja niisama surfata. Ootekoridorides on lisaks tavalistele istmetele ka lamamistoolid. Aga lennujaam on suur. Et jõuda oma värava juurde, tuleb kõndida mööda mitmeid lõputuid koridore. Siin küll ei tahaks, et lennuvaheline aeg napiks jääks ja jooksma peaks. Ja taaskord tuleb läbida eraldi käsipagasi turvakontroll, mis siis, et oled lennujaama sees suletud alas ega pole kusagilt välja pääsenud.
Muide, Internetiga on siin selles mõttes huvitav, et MSN ja Facebook (mis on internetikioskitest möödudes olnud märgatavalt enamlevinud leht reisijate külastatavate veebilehtede hulgas) on lubatud, ent turvalisuse kaalutlustel Skype ja Orkut suletud. Ja kui Googlesse sisse logida, on kõik menüüd esilehel araabiakeelsed. Mine võta kinni, kus see õige link on. Muidugi, kui lõpuks sisse logida õnnestub, muutub kõik juba tuttavlikult inglisekeelseks. Vot sulle siis Internetti.
Peagi astume järgmisele lennule, et maanduda homme Melbourneis. Eks siis ole näha, kas mul on endiselt Etihadist veel ahvivaimustus.
pühapäev, 25. aprill 2010
Türklaste külalislahkus on uskumatu
Tänane päev läks niimoodi nagu ma poleks unes ka osanud ette näha. Kõike muud kui plaanipäraselt.
Hommikul läksime igaks juhuks Tallinna lennujaama varakult. Check-ini saime üsna esimestena ja seal läks meil ca pool tunnikest aega. Minu elektrooniline Austraalia viisa leiti kenasti üles, M oma aga mitte. Ilmselt on probleem selles, et tema perekonnanimes on ä täht, lennukipiletid a-tähega ning viisa ae-tähtedega. Lõpuks lasti meid kenasti lennukile, ent hoiatati, et Istanbulist edasi lennates peaksime lennujaamas olema varakult ja tõenäoliselt tõmmatakse M kõrvale viisat kontrollima. Eks homme ole näha.
Air Balticu lennud olid väga sujuvad ja üllatavalt õigeaegsed. Kuigi reisibüroo oli meile kohad broneerinud lennuki lõpu poole, pandi Tallinnas meid mõlemal lennul üsna etteotsa istuma. Riia-Istanbuli lennul sattusime istuma kolmeses reas tõmmu noormehe kõrvale, kes välimuse järgi otsustades oli ilmselt türklane.
Enamuse lennureisi sisustasime ristsõnade lahendamisega. Juhuslikul kokkulangevusel oli pea igas ristsõnas küsimus Türgi kohta, mille peale oli mul vahepeal tahtmine oma tõmmut pinginaabrit juba tülitada. Et ta aga kuulas muusikat, ei hakanud seda tegema.
Peale tualetist tagasi tulekut märkasin, et M ajab meie pinginaabriga juttu. Noormees seletas midagi Istanbuli kaardi ja kohtade osas, kuhu võiksime minna ja mida vaadata. Lubas meile ka lennujaamas kenasti kätte näidata koha, kust rong linnapoole läheb. Temaga koos kõndisime passikontrolli sabani, kust tema läks türklastele mõeldud putkadesse ja meie võtsime suurte masside taha passikontrollisappa nagu vanasti. Türgi pole ju Euroopa Liidus. Pidime kohtuma noormehega uuesti pagasiliini juures, et ta saaks meile näidata teed ühistranspordile.
Kotte oodates piilusin ringi, aga ei märganud meie uut sõpra kusagil. Hetk hiljem oli ta oma pagasiga meie juures ning peale kottide kättesaamist hakkas juhatama teed rongile, millega ka ise liikuma pidi. Piletiputkani jõudes sõnas ta, et omab "imelist nupukest", millega peaks saama piletitega kenasti hakkama ja meil pole hetkel vajadust piletit osta. Teisisõnu oli tal selline magnetnööp, millega meil avatakse kortermaja uksi, mida siinmail kasutatakse aga ühistranspordi ettemaksu kaardina. Piletid tegi ta meile välja.
Rongis küsis ta meie hotelli aadressi ning vaatas oma iPhonest kaardilt järele täpsemad juhised, millises peatuses peaksime maha minema ja kuidas kenasti hotelli jõudma. Tänasime teda viisakalt abi eest ning vahetasime visiitkaarte. Meie uus sõber Hüseyin selgitas, et tavaliselt lendab ta Turkish Airlinesiga, milles ta ka töötab, aga reedel olnud riigipüha ja pika nädalavahetuse tõttu olid talle piletid seekord jube kallid ning otsustas koju lendamiseks kasutada erandkorras Air Balticut. Lätiga seob teda seal elav tüdruksõber.
H joonistas meile ka kaardi, kuidas saaksime kõige mugavamini hotellini jõuda. Enne rongist maha minekut pakkus aga, et võib meid hoopis autoga ise hotelli ära viia. Vahetasime M-ga pilke. Ja olime nõus.
Kõndisime rongijaamast mõned tänavavahed edasi kõrvaltänavasse. Kevadiselt soe tuul sasis juukseid. Õhk oli täis teistsuguseid lõhnu. Inimesi oli tänavatel kõikjal ja palju. H maja juurde jõudes, lippas ta tuppa kohvreid ära panema ning ootehetke maja ees kasutasime, et joped kottidesse ära pakkida. Varjus oli 19 kraadi.
H tuli hetke pärast ning pakkisime end ta autosse. Asusime hotelli poole teele. H valis teekonnaks pikema marsruudi piki linnamüüri ja mere äärt, et saaksime ka seda kanti näha. Inimesi oli igal pool meeletus koguses. Kõige väiksemgi murulapp oli hõivatud piknikupidajate poolt. H selgitas, et Istanbulis pole murul käimine lubatud, aga kõik teevad seda sellegipoolest, sest muud rohelust siin pole. Silm ei jõudnud seda kõike haarata, mis auto aknast näha oli. Oleksin tahtnud kuidagi kõike jäädvustada ja muudkui veel enam ringi vahtida.
Kohe sai selgeks ka see, et Istanbulis mina autot juhtida ei sooviks. Suunatuld näidatakse siin üksnes selleks, et teistele märku anda eest ära tulemiseks. Reavahetusel suunda ei näidata. Signaal on suuremaks sõbraks, aga ka mitte liiga tihti. Käigud ja keeramised on kiired ning impulssiivsed. Samas liiklusõnnetusi pidi olema üsna vähe, sest inimestel on head refleksid ja selline liikluskultuur harjumuseks. Teed ületatakse suvalisest kohast suvalisel ajahetkel. Sebra ei tähenda midagi. Ja teed ületavaid inimesi on palju. Pole ka ime, arvestades 15 miljoni suurust elanikkonda.
Parkimine on muidugi omaette ilmaime. Et autosid on palju ja parkimiskohti vähe, pargitakse teised kinni. Kui veab, on sind kinni parkinud auto juht märkinud armatuurile oma telefoninumbri, et teda oleks võimalik kätte saada. Aga pole harudlased ka avalikud parkimisplatsid, kus on parkimiskorraldaja, kelle kätte annad lihtsalt auto võtmed ning saad auto koos võtmetega tagasi siis, kui pärast parkimispileti ette näitad. Automaadid nimelt trükivad piletile ka fotosilmaga loetud auto numbri. Teisiti parkimine polekski võimalik, sest lihtsalt mitte kuskile ei mahu.
H abiga leidsime hotelli kenasti üles. Omal käel oleksime seda ilmselt otsinud üsna kaua. Hotellituba on tõepoolest miniatuurne. Ainsaks aknaks laes olev 20x50 cm avaus. Iseenesest pole ka hullu, sest ööbime siin vaid ühe öö ning hotellituppa tulimegi üksnes magama. Muide, administraator mainis, et täna pidi siinsamas pisikeses hotellis olema peale meie veel 9 eestlast, kes kõik homme lahkuvad. Nii suures riigis nii paljudest hotellidest valida just see sama. Hemingwayl ilmselt oli ikkagi õigus - igas sadamas on eestlane.
Kui olime asjad hotelli ära pannud, oli H nõus meid linnaga tutvustama. Kui minu kokkupandud esialgse plaani kohaselt arvasin, et teispoole jõge Taksimi kvartalisse me üldse ei jõua ja pigem vaatame natuke siinpool ringi, siis tegelikkus nägi välja sootuks teine. H viis meid autoga üle silla Taksimi kvartalisse. Netist ja raamatust sain juba varasemalt aru, et seda piirkonda hinnatakse, ent miks, ei mõistnud ma enne selle nägemist. Taksimis on kõik restoranid ja mõnusad ajaveetmiskohad, aga ka põhimõtteliselt enamus shoppingust. Seal on äärmiselt pikk kaubandustänav, kus sõidab ainult väike tramm ja muidu on see jalakäijate kasutada. Jalakäijaid on seal aga niipalju, et tramm kuigi kiiresti liikuda ei saa ning peab endale tee tegemiseks pidevalt kellukest helistama. Seepeale valguvad jalakäijad teelt hetkeks laiali ning peale trammikese möödumist tõmbuvad uuesti kokku. Tänav on nii rahvastatud, et kohati on raske kõndidagi.
H viis meid suure torni juurde, mille tipust pidi avanema imeline vaade, mida tahtsime meiegi päevavalguses näha. Ent torni oli meeletult pikk turistide saba, et isegi H imestas selle pikkuse üle. Nii jäigi meie torni minek katki. Ka õhtusel ajal pole sinna kuigi lihtne pääseda, sest tegemist on üsna populaarse restoraniga, kuhu laud tuleb kindlasti eelnevalt broneerida. Õhtust vaadet tahavad ju kõik nautida.
Istanbulis on palju varjatud kohti, mida teavad kohalikud, aga kuhu turist kunagi ei satu. H juhtis meid mööda paari kõrvalist tänavat, mis paistsid olevat täiesti suvalised tühjad kortermajadega tänavad, peatänavalt eemale. Hetk hiljem avanes meie ees aga hoopis uus väike ja sopiline restoranide tänav. Selline, mis pole turistilõks ja kus käivad kohalikud. Õhtuti mängib elav muusika ning paarikestele on see eriti romantiliseks kohaks.
Tagasi peatänavale jõudnud, jalutasime veel läbi mitmete restoranide tänavate, kus istusid sel hetkel küll peamiselt turistid. Oli juba tugev õhtupoolik. Meie olime küll lennukis võtnud kumbki ühe panini, ent H oli alles hommikuse söömaga ja ega meiegi kõhud tundusid juba korisevat. H viis meid taas paar tänavat eemale ja keeras ühest uksest sisse. Sattusime tüüpilisse türgi söögikohta. Toakese uksel võtsime papud jalast ja istusime maha patjadele madala ümarguse laua äärde. Lasime H-l valida toidu. Laud oli tõeliselt lookas: kebabi valik, erinevad pita leivad, juustuga pita leib (nagu juustu pitsa) ja õhuke pita leib lihase kattega, millele lisati taldrikult salatit ning keerati rulli selle söömiseks. Söögi lõpuks serveeriti pisikestest klaasidest musta teed, mida kohalikud siin palju joovad. Kõht sai nii triiki täis, et ei jõudnudki kolme peale päris kõike ära süüa.
Vestlesime H-ga pikalt türgi traditsioonidest, ajaloost, inimestest, temast, Eestist ja tema plaanist juunis tulla sõpradega Riiat-Tallinnat-Helsinkit avastama. Jutuajamine oli tõeliselt huvitav. Uurisin ka türklaste kommete kohta seoses vesipiibuga, mida siin tänavapealsetes kohvikutes igal pool näha oli lisaks Blackgammoni mängule, mida vesipiibu kõrvale usinasti mängiti. Seepeale lubas H meid viia vesipiibu kohvikusse. Ühel hetkel keeras H suurelt peatänavalt kõrvale väiksesse tänavasse ning sisenes justkui kortermaja pisikesest uksest kuskile korterisse, julgustades meid kaasa tulema. Korraks küll kõhklesin, aga asjatult. Ukse taga peitus pisike lift, mis viis meid 4. korrusele, kust avanes uks suurde vesipiibu kohvikusse. Sealt veel 2 korrust trepist üles minnes jõudsime terassile. Sealt avanev vaade oli lähedalolevatele tänavatele üsna imeline. Ja tõesti, vaadates ringi, oli tegemist üksne skohalikega. Turistina ilma kohalikuta poleks me sellisesse kohta kunagi sattunud. Vesipiip oli välimuselt küll sama, kui Eestis levinud, ent klaasis pulbitses roosa vesi ning tubakas maitses magusamalt ja mahedamalt. Piip tõmmati käima kohvikupersonali poolt oma huulikuga, et mitte tõmmata endale kibedat tubakat kurku. Igaühele anti oma huulik. Samuti serveeriti magusat õuna teed (siinkohal on oluline klaasi lisatud suhkrusegu mitte lusikaga liigutada, vastasel juhul muutub jook selliseks tökatiks, et seda ei suuda keegi juua). Mis oli veel aga imetabane, oli vesipiibule pandav süsi. See polnud pakisüsi, vaid kohapeal küpsetatud korralik süsi, mida jagati metallist nõust tangidega. Kui süsi ära põles, tuli mees ja pani tangidega uue peale. Nii käisid mehed muudkui ringi, kuum söeanum või teekandik käes. Muide, kõikides söögikohtades, mida külastasime või kus märkasin vaadata, olid teenindajateks üksnes mehed. Kas see tuleneb sellest, et Türgis on mehi rohkem kui naisi või siin levinud islamiusust, mine võta kinni.
Ei saa ma ka mainimata jätta oma tualeti kogemust. Nimelt esimese hooga tualetti sisenedes tuli mul kõigepealt hetkeks seisatada ja kukalt kratsida, siis aga leidsin inglisekeelse sildi koos piltide ja kirjeldustega, mis asja oluliselt hõlpsamaks tegi. Nimelt kattis prill-lauda kile. Kui poti kõrval olevat kangi vajutada, liikus kile prill-laual edasi ja keris rullist välja uue puutumata osa. Täielik hügieen ja puhtus avalikus tualetis. Siinpool Euroopat on selleni veel pikk maa minna.
Kui kohvikust lahkusime, oli õues juba pime, kuigi kell oli alles 8 paiku õhtul. Ilm oli küll ilus ja selge, taevas paistis peaaegu täiskuu, ent äärmiselt tuuline, nii et tuule käe seistes tundus 13 soojakraadi olevat siiski jahedavõitu. M ei märganud enne hotellist jakki kaasa võtta ja mässis end minu roosasse pašmina salli. Me kumbki poleks osanud arvata, et hoopis M reisil mu salli kannab.
H viis meid veel imelistesse kohtadesse. Näitas meile vaateplatvorme ja suurepäraseid vaateid. Paljusid neist oleks soojema ja vähem tuulisema ilmaga või mõnel muul nädalapäeval olnud raskem näha, sest turistide hulgas pidid need olema väga populaarsed. Istanbul asub 7 mäel, kahel kontinendil: ühel pool kanalit Euroopa ja teisel Aasia. Neid ühendab ilus tuledes sild, mis öisel ajal lausa särab. Mäed teevad linnatuledes vaate eriliseks: tuledemeri ulatud niikaugele, kui silm hoomab, kuid nii eri tasapinnas, et tegelikult on linna suurust raske mõõta.
Ah, kuidas võiks nendesse öistesse vaadetesse lausa armuda. See linn on suurepäraselt ilus. Me küll ei jõudnud tüüpilistesse turistikohtadesse, mis meil plaanis oli ja ka homme tänu piiratud ajale me ilmselt sinna ei jõua, kuid sellist terve päeva pikkust ringkäiku nii erilistesse kohtadesse ei oleks me kunagi omal käel saanud. Vaated on kirjeldamatud.
H tõi meid lõpuks kenasti hotelli tagasi. Kell oli saanud juba 11 õhtul ning tema pidi hommikul pool 9 lennujaamas taas tööl olema. Ka meie olime juba pikast päevast üsna väsinud. Enne tuppa tagasi jõudmist ostsime hotelliga samal tänaval olevast poekesest suure 1,5-liitrise vee tuppa kaasa. Endalegi üllatunult maksis turistidega üleküllastunud kohas pudel vett vaid 1 Türgi liir ehk umbes 8 krooni.
Ka türgi külalislahkust ei saa mainimata jätta - see on lasua uskumatu. Vähemasti H puhul. H püüdis meile ka selgitada, et see ongi vanadele türklastele kohane ning nii oligi kombeks, enne kui avastati turistihordide nöörimise võimalused. Ma poleks kunagi arvanud, et lennukist oma kõrvalistmelt võib leida niivõrd toreda ja abivalmis inimese, kes on nõus pühendama terve oma pühapäevase päeva, et kahele võõrale, kellel on vaid napp aeg, esimest korda linna näidata. Selle eest midagi küsimata. See on uskumatu kogemus!
Hommikul läksime igaks juhuks Tallinna lennujaama varakult. Check-ini saime üsna esimestena ja seal läks meil ca pool tunnikest aega. Minu elektrooniline Austraalia viisa leiti kenasti üles, M oma aga mitte. Ilmselt on probleem selles, et tema perekonnanimes on ä täht, lennukipiletid a-tähega ning viisa ae-tähtedega. Lõpuks lasti meid kenasti lennukile, ent hoiatati, et Istanbulist edasi lennates peaksime lennujaamas olema varakult ja tõenäoliselt tõmmatakse M kõrvale viisat kontrollima. Eks homme ole näha.
Air Balticu lennud olid väga sujuvad ja üllatavalt õigeaegsed. Kuigi reisibüroo oli meile kohad broneerinud lennuki lõpu poole, pandi Tallinnas meid mõlemal lennul üsna etteotsa istuma. Riia-Istanbuli lennul sattusime istuma kolmeses reas tõmmu noormehe kõrvale, kes välimuse järgi otsustades oli ilmselt türklane.
Enamuse lennureisi sisustasime ristsõnade lahendamisega. Juhuslikul kokkulangevusel oli pea igas ristsõnas küsimus Türgi kohta, mille peale oli mul vahepeal tahtmine oma tõmmut pinginaabrit juba tülitada. Et ta aga kuulas muusikat, ei hakanud seda tegema.
Peale tualetist tagasi tulekut märkasin, et M ajab meie pinginaabriga juttu. Noormees seletas midagi Istanbuli kaardi ja kohtade osas, kuhu võiksime minna ja mida vaadata. Lubas meile ka lennujaamas kenasti kätte näidata koha, kust rong linnapoole läheb. Temaga koos kõndisime passikontrolli sabani, kust tema läks türklastele mõeldud putkadesse ja meie võtsime suurte masside taha passikontrollisappa nagu vanasti. Türgi pole ju Euroopa Liidus. Pidime kohtuma noormehega uuesti pagasiliini juures, et ta saaks meile näidata teed ühistranspordile.
Kotte oodates piilusin ringi, aga ei märganud meie uut sõpra kusagil. Hetk hiljem oli ta oma pagasiga meie juures ning peale kottide kättesaamist hakkas juhatama teed rongile, millega ka ise liikuma pidi. Piletiputkani jõudes sõnas ta, et omab "imelist nupukest", millega peaks saama piletitega kenasti hakkama ja meil pole hetkel vajadust piletit osta. Teisisõnu oli tal selline magnetnööp, millega meil avatakse kortermaja uksi, mida siinmail kasutatakse aga ühistranspordi ettemaksu kaardina. Piletid tegi ta meile välja.
Rongis küsis ta meie hotelli aadressi ning vaatas oma iPhonest kaardilt järele täpsemad juhised, millises peatuses peaksime maha minema ja kuidas kenasti hotelli jõudma. Tänasime teda viisakalt abi eest ning vahetasime visiitkaarte. Meie uus sõber Hüseyin selgitas, et tavaliselt lendab ta Turkish Airlinesiga, milles ta ka töötab, aga reedel olnud riigipüha ja pika nädalavahetuse tõttu olid talle piletid seekord jube kallid ning otsustas koju lendamiseks kasutada erandkorras Air Balticut. Lätiga seob teda seal elav tüdruksõber.
H joonistas meile ka kaardi, kuidas saaksime kõige mugavamini hotellini jõuda. Enne rongist maha minekut pakkus aga, et võib meid hoopis autoga ise hotelli ära viia. Vahetasime M-ga pilke. Ja olime nõus.
Kõndisime rongijaamast mõned tänavavahed edasi kõrvaltänavasse. Kevadiselt soe tuul sasis juukseid. Õhk oli täis teistsuguseid lõhnu. Inimesi oli tänavatel kõikjal ja palju. H maja juurde jõudes, lippas ta tuppa kohvreid ära panema ning ootehetke maja ees kasutasime, et joped kottidesse ära pakkida. Varjus oli 19 kraadi.
H tuli hetke pärast ning pakkisime end ta autosse. Asusime hotelli poole teele. H valis teekonnaks pikema marsruudi piki linnamüüri ja mere äärt, et saaksime ka seda kanti näha. Inimesi oli igal pool meeletus koguses. Kõige väiksemgi murulapp oli hõivatud piknikupidajate poolt. H selgitas, et Istanbulis pole murul käimine lubatud, aga kõik teevad seda sellegipoolest, sest muud rohelust siin pole. Silm ei jõudnud seda kõike haarata, mis auto aknast näha oli. Oleksin tahtnud kuidagi kõike jäädvustada ja muudkui veel enam ringi vahtida.
Kohe sai selgeks ka see, et Istanbulis mina autot juhtida ei sooviks. Suunatuld näidatakse siin üksnes selleks, et teistele märku anda eest ära tulemiseks. Reavahetusel suunda ei näidata. Signaal on suuremaks sõbraks, aga ka mitte liiga tihti. Käigud ja keeramised on kiired ning impulssiivsed. Samas liiklusõnnetusi pidi olema üsna vähe, sest inimestel on head refleksid ja selline liikluskultuur harjumuseks. Teed ületatakse suvalisest kohast suvalisel ajahetkel. Sebra ei tähenda midagi. Ja teed ületavaid inimesi on palju. Pole ka ime, arvestades 15 miljoni suurust elanikkonda.
Parkimine on muidugi omaette ilmaime. Et autosid on palju ja parkimiskohti vähe, pargitakse teised kinni. Kui veab, on sind kinni parkinud auto juht märkinud armatuurile oma telefoninumbri, et teda oleks võimalik kätte saada. Aga pole harudlased ka avalikud parkimisplatsid, kus on parkimiskorraldaja, kelle kätte annad lihtsalt auto võtmed ning saad auto koos võtmetega tagasi siis, kui pärast parkimispileti ette näitad. Automaadid nimelt trükivad piletile ka fotosilmaga loetud auto numbri. Teisiti parkimine polekski võimalik, sest lihtsalt mitte kuskile ei mahu.
H abiga leidsime hotelli kenasti üles. Omal käel oleksime seda ilmselt otsinud üsna kaua. Hotellituba on tõepoolest miniatuurne. Ainsaks aknaks laes olev 20x50 cm avaus. Iseenesest pole ka hullu, sest ööbime siin vaid ühe öö ning hotellituppa tulimegi üksnes magama. Muide, administraator mainis, et täna pidi siinsamas pisikeses hotellis olema peale meie veel 9 eestlast, kes kõik homme lahkuvad. Nii suures riigis nii paljudest hotellidest valida just see sama. Hemingwayl ilmselt oli ikkagi õigus - igas sadamas on eestlane.
Kui olime asjad hotelli ära pannud, oli H nõus meid linnaga tutvustama. Kui minu kokkupandud esialgse plaani kohaselt arvasin, et teispoole jõge Taksimi kvartalisse me üldse ei jõua ja pigem vaatame natuke siinpool ringi, siis tegelikkus nägi välja sootuks teine. H viis meid autoga üle silla Taksimi kvartalisse. Netist ja raamatust sain juba varasemalt aru, et seda piirkonda hinnatakse, ent miks, ei mõistnud ma enne selle nägemist. Taksimis on kõik restoranid ja mõnusad ajaveetmiskohad, aga ka põhimõtteliselt enamus shoppingust. Seal on äärmiselt pikk kaubandustänav, kus sõidab ainult väike tramm ja muidu on see jalakäijate kasutada. Jalakäijaid on seal aga niipalju, et tramm kuigi kiiresti liikuda ei saa ning peab endale tee tegemiseks pidevalt kellukest helistama. Seepeale valguvad jalakäijad teelt hetkeks laiali ning peale trammikese möödumist tõmbuvad uuesti kokku. Tänav on nii rahvastatud, et kohati on raske kõndidagi.
H viis meid suure torni juurde, mille tipust pidi avanema imeline vaade, mida tahtsime meiegi päevavalguses näha. Ent torni oli meeletult pikk turistide saba, et isegi H imestas selle pikkuse üle. Nii jäigi meie torni minek katki. Ka õhtusel ajal pole sinna kuigi lihtne pääseda, sest tegemist on üsna populaarse restoraniga, kuhu laud tuleb kindlasti eelnevalt broneerida. Õhtust vaadet tahavad ju kõik nautida.
Istanbulis on palju varjatud kohti, mida teavad kohalikud, aga kuhu turist kunagi ei satu. H juhtis meid mööda paari kõrvalist tänavat, mis paistsid olevat täiesti suvalised tühjad kortermajadega tänavad, peatänavalt eemale. Hetk hiljem avanes meie ees aga hoopis uus väike ja sopiline restoranide tänav. Selline, mis pole turistilõks ja kus käivad kohalikud. Õhtuti mängib elav muusika ning paarikestele on see eriti romantiliseks kohaks.
Tagasi peatänavale jõudnud, jalutasime veel läbi mitmete restoranide tänavate, kus istusid sel hetkel küll peamiselt turistid. Oli juba tugev õhtupoolik. Meie olime küll lennukis võtnud kumbki ühe panini, ent H oli alles hommikuse söömaga ja ega meiegi kõhud tundusid juba korisevat. H viis meid taas paar tänavat eemale ja keeras ühest uksest sisse. Sattusime tüüpilisse türgi söögikohta. Toakese uksel võtsime papud jalast ja istusime maha patjadele madala ümarguse laua äärde. Lasime H-l valida toidu. Laud oli tõeliselt lookas: kebabi valik, erinevad pita leivad, juustuga pita leib (nagu juustu pitsa) ja õhuke pita leib lihase kattega, millele lisati taldrikult salatit ning keerati rulli selle söömiseks. Söögi lõpuks serveeriti pisikestest klaasidest musta teed, mida kohalikud siin palju joovad. Kõht sai nii triiki täis, et ei jõudnudki kolme peale päris kõike ära süüa.
Vestlesime H-ga pikalt türgi traditsioonidest, ajaloost, inimestest, temast, Eestist ja tema plaanist juunis tulla sõpradega Riiat-Tallinnat-Helsinkit avastama. Jutuajamine oli tõeliselt huvitav. Uurisin ka türklaste kommete kohta seoses vesipiibuga, mida siin tänavapealsetes kohvikutes igal pool näha oli lisaks Blackgammoni mängule, mida vesipiibu kõrvale usinasti mängiti. Seepeale lubas H meid viia vesipiibu kohvikusse. Ühel hetkel keeras H suurelt peatänavalt kõrvale väiksesse tänavasse ning sisenes justkui kortermaja pisikesest uksest kuskile korterisse, julgustades meid kaasa tulema. Korraks küll kõhklesin, aga asjatult. Ukse taga peitus pisike lift, mis viis meid 4. korrusele, kust avanes uks suurde vesipiibu kohvikusse. Sealt veel 2 korrust trepist üles minnes jõudsime terassile. Sealt avanev vaade oli lähedalolevatele tänavatele üsna imeline. Ja tõesti, vaadates ringi, oli tegemist üksne skohalikega. Turistina ilma kohalikuta poleks me sellisesse kohta kunagi sattunud. Vesipiip oli välimuselt küll sama, kui Eestis levinud, ent klaasis pulbitses roosa vesi ning tubakas maitses magusamalt ja mahedamalt. Piip tõmmati käima kohvikupersonali poolt oma huulikuga, et mitte tõmmata endale kibedat tubakat kurku. Igaühele anti oma huulik. Samuti serveeriti magusat õuna teed (siinkohal on oluline klaasi lisatud suhkrusegu mitte lusikaga liigutada, vastasel juhul muutub jook selliseks tökatiks, et seda ei suuda keegi juua). Mis oli veel aga imetabane, oli vesipiibule pandav süsi. See polnud pakisüsi, vaid kohapeal küpsetatud korralik süsi, mida jagati metallist nõust tangidega. Kui süsi ära põles, tuli mees ja pani tangidega uue peale. Nii käisid mehed muudkui ringi, kuum söeanum või teekandik käes. Muide, kõikides söögikohtades, mida külastasime või kus märkasin vaadata, olid teenindajateks üksnes mehed. Kas see tuleneb sellest, et Türgis on mehi rohkem kui naisi või siin levinud islamiusust, mine võta kinni.
Ei saa ma ka mainimata jätta oma tualeti kogemust. Nimelt esimese hooga tualetti sisenedes tuli mul kõigepealt hetkeks seisatada ja kukalt kratsida, siis aga leidsin inglisekeelse sildi koos piltide ja kirjeldustega, mis asja oluliselt hõlpsamaks tegi. Nimelt kattis prill-lauda kile. Kui poti kõrval olevat kangi vajutada, liikus kile prill-laual edasi ja keris rullist välja uue puutumata osa. Täielik hügieen ja puhtus avalikus tualetis. Siinpool Euroopat on selleni veel pikk maa minna.
Kui kohvikust lahkusime, oli õues juba pime, kuigi kell oli alles 8 paiku õhtul. Ilm oli küll ilus ja selge, taevas paistis peaaegu täiskuu, ent äärmiselt tuuline, nii et tuule käe seistes tundus 13 soojakraadi olevat siiski jahedavõitu. M ei märganud enne hotellist jakki kaasa võtta ja mässis end minu roosasse pašmina salli. Me kumbki poleks osanud arvata, et hoopis M reisil mu salli kannab.
H viis meid veel imelistesse kohtadesse. Näitas meile vaateplatvorme ja suurepäraseid vaateid. Paljusid neist oleks soojema ja vähem tuulisema ilmaga või mõnel muul nädalapäeval olnud raskem näha, sest turistide hulgas pidid need olema väga populaarsed. Istanbul asub 7 mäel, kahel kontinendil: ühel pool kanalit Euroopa ja teisel Aasia. Neid ühendab ilus tuledes sild, mis öisel ajal lausa särab. Mäed teevad linnatuledes vaate eriliseks: tuledemeri ulatud niikaugele, kui silm hoomab, kuid nii eri tasapinnas, et tegelikult on linna suurust raske mõõta.
Ah, kuidas võiks nendesse öistesse vaadetesse lausa armuda. See linn on suurepäraselt ilus. Me küll ei jõudnud tüüpilistesse turistikohtadesse, mis meil plaanis oli ja ka homme tänu piiratud ajale me ilmselt sinna ei jõua, kuid sellist terve päeva pikkust ringkäiku nii erilistesse kohtadesse ei oleks me kunagi omal käel saanud. Vaated on kirjeldamatud.
H tõi meid lõpuks kenasti hotelli tagasi. Kell oli saanud juba 11 õhtul ning tema pidi hommikul pool 9 lennujaamas taas tööl olema. Ka meie olime juba pikast päevast üsna väsinud. Enne tuppa tagasi jõudmist ostsime hotelliga samal tänaval olevast poekesest suure 1,5-liitrise vee tuppa kaasa. Endalegi üllatunult maksis turistidega üleküllastunud kohas pudel vett vaid 1 Türgi liir ehk umbes 8 krooni.
Ka türgi külalislahkust ei saa mainimata jätta - see on lasua uskumatu. Vähemasti H puhul. H püüdis meile ka selgitada, et see ongi vanadele türklastele kohane ning nii oligi kombeks, enne kui avastati turistihordide nöörimise võimalused. Ma poleks kunagi arvanud, et lennukist oma kõrvalistmelt võib leida niivõrd toreda ja abivalmis inimese, kes on nõus pühendama terve oma pühapäevase päeva, et kahele võõrale, kellel on vaid napp aeg, esimest korda linna näidata. Selle eest midagi küsimata. See on uskumatu kogemus!
Palju õnne, H!
Täpselt kaks kuud tagasi helises keset tööpäeva mu laual telefon. Võtnud kõne vastu, läks vestlus edasi umbes alljärgnevalt:
Helistaja: "Palju õnne, Palmi!"
Mina: "Aitäh, aga mille eest?"
H: "Kas sa siis veel ei teagi, et said täna teist korda tädiks?"
Tõesti, ei teadnud. Üllatus oli suur. Ja veel seda suurem, et selliseid uudiseid kuulsin kõigepealt linnapealt. Aga teadmine oli uhke - uus ilmakodanik on sündinud.
Helistasin vennale, ent ei saanud teda kätte. Hiljem proovisin uuesti, kuid tulutult. Helistasin emale, et uurida, ega ta vennast midagi tea, ent nagu kahtlustasingi, ei teadnud ta veel suurest sündmusest midagi. Mina ka uudist välja ei rääkinud. Õhtupoolikul helistas vend lõpuks tagasi. Värske ema ning lapsega oli kõik korras. Milline õnnis teadmine.
H, ma ei jõua täna kuidagi su sünnipäevale, arvestades seda, et hetkel istume lennujaamas ja ootame oma esimest lendu maakera kuklapoole suunas, ent see kirjatükk on pühendatud sulle. Palju õnne 2. sünnipäevaks!
Helistaja: "Palju õnne, Palmi!"
Mina: "Aitäh, aga mille eest?"
H: "Kas sa siis veel ei teagi, et said täna teist korda tädiks?"
Tõesti, ei teadnud. Üllatus oli suur. Ja veel seda suurem, et selliseid uudiseid kuulsin kõigepealt linnapealt. Aga teadmine oli uhke - uus ilmakodanik on sündinud.
Helistasin vennale, ent ei saanud teda kätte. Hiljem proovisin uuesti, kuid tulutult. Helistasin emale, et uurida, ega ta vennast midagi tea, ent nagu kahtlustasingi, ei teadnud ta veel suurest sündmusest midagi. Mina ka uudist välja ei rääkinud. Õhtupoolikul helistas vend lõpuks tagasi. Värske ema ning lapsega oli kõik korras. Milline õnnis teadmine.
H, ma ei jõua täna kuidagi su sünnipäevale, arvestades seda, et hetkel istume lennujaamas ja ootame oma esimest lendu maakera kuklapoole suunas, ent see kirjatükk on pühendatud sulle. Palju õnne 2. sünnipäevaks!
laupäev, 24. aprill 2010
Suurveeparvetamine Eesti moodi
Oma sünnipäeva paiku hakkasin mütlema, et sel aastal võiks teha midagi teistmoodi ja erinevat tavapärasest. Et märtsi lõpus on just tavaliselt suurvee aeg, kaalusin raftingut, mida ka M varem väga kiitnud oli. Mida aga märtsi lõpus polnud, oli suurvesi.
Paar nädalat tagasi teatasid M ja R mulle, et nende sünnipäevakingi saan kätte veidi hiljem. Nii käisimegi nädalapäevad tagasi raftingut tegemas Jägala jõel. Tõepoolest, see oli kogemus, mida tasus oodata.
Maismaal tehti instruktsioon, anti selga kileülikonnad, päästevestid ja pähe kiivrid. Parv lasti vette üsna Jägala joa alt ning kummiparvele mahutati 12 inimest. Esimene sõit oli nö õppesõit saamaks selgeks, kuidas manööverdada, sõuda, mida käsklused tähendavad jne. Sellele järgnes veel mitu tiiru lainetel hüplemist, kus vesi lõi kord üle paadi serva, nii et krae vaheltki peksis sisse, rääkimata kummikuservadest, aga emotsioon oli suurepärane.
Olgugi, et samal päeval leiti Jägala joa kallastelt meesterahva surnukeha, kes oli seal ilmselt juba kuid olnud, ent see meie tegevust ei häirinud. Kui korraldajaks on kogenud firma ning paadis korralik instruktor ja inimesed ise käituvad mõistlikult, saab õnnetusi ära hoida ning tegevust sootuks nautida. Ei ole ju vaja ronida paadiga otse joa alla või minna suurvee ajal jõele imepisikese nõrga kummipaadikesega.
Hoolimata sellest, et ligi 3 tunnisel vee peal viibimisel said kõik riided läbimärjaks, paljudel ka jalatsid, millest lausa vett välja kallata sai, ei tundnud me õues külma. Värske õhk tekitas üksnes rammestuse ja kerge väsimuse, pani põsed mõnusalt õhkama. Ilmselt aitas asjale veel kaasa ka peale vee pealt tulekut soe telk, milles riideid vahetada ning aurav supp ja tee.
Igatahes, kellel pole võimalik minna välismaale nö päris raftingut tegema, soovitan soojalt kodumaise suurvee ajal järele proovida. Ja kindlasti on Veematkadele makstav raha nende korralduse eest seda väärt.
Paar nädalat tagasi teatasid M ja R mulle, et nende sünnipäevakingi saan kätte veidi hiljem. Nii käisimegi nädalapäevad tagasi raftingut tegemas Jägala jõel. Tõepoolest, see oli kogemus, mida tasus oodata.
Maismaal tehti instruktsioon, anti selga kileülikonnad, päästevestid ja pähe kiivrid. Parv lasti vette üsna Jägala joa alt ning kummiparvele mahutati 12 inimest. Esimene sõit oli nö õppesõit saamaks selgeks, kuidas manööverdada, sõuda, mida käsklused tähendavad jne. Sellele järgnes veel mitu tiiru lainetel hüplemist, kus vesi lõi kord üle paadi serva, nii et krae vaheltki peksis sisse, rääkimata kummikuservadest, aga emotsioon oli suurepärane.
Olgugi, et samal päeval leiti Jägala joa kallastelt meesterahva surnukeha, kes oli seal ilmselt juba kuid olnud, ent see meie tegevust ei häirinud. Kui korraldajaks on kogenud firma ning paadis korralik instruktor ja inimesed ise käituvad mõistlikult, saab õnnetusi ära hoida ning tegevust sootuks nautida. Ei ole ju vaja ronida paadiga otse joa alla või minna suurvee ajal jõele imepisikese nõrga kummipaadikesega.
Hoolimata sellest, et ligi 3 tunnisel vee peal viibimisel said kõik riided läbimärjaks, paljudel ka jalatsid, millest lausa vett välja kallata sai, ei tundnud me õues külma. Värske õhk tekitas üksnes rammestuse ja kerge väsimuse, pani põsed mõnusalt õhkama. Ilmselt aitas asjale veel kaasa ka peale vee pealt tulekut soe telk, milles riideid vahetada ning aurav supp ja tee.
Igatahes, kellel pole võimalik minna välismaale nö päris raftingut tegema, soovitan soojalt kodumaise suurvee ajal järele proovida. Ja kindlasti on Veematkadele makstav raha nende korralduse eest seda väärt.
pühapäev, 18. aprill 2010
Does having a GPS in a car force you to stick to the planned route?
Kuskilt Internetiavarustest korjasin üles järgneva lause: " Does having a GPS in a car force you to stick to the planned route? How about a GPS with real-time traffic and weather information?". Minu jaoks tundus see niivõrd loogiline ja elementaarne, et ma lihtsalt ei saanud jätta seda märkamata.
Eneselegi ootamatult võib aga toodud tsitaat tõeks osutuda. Kui arvestada üle-Euroopalist lennuseisakut ning seda, et meie peaksime Eestist ära sõitma juba 8 päeva pärast. Keegi ei oska ega suuda anda garantiid, kas lennukid sel ajal lendavad ja kui lendavad, kas see, et sul lennule pilet on, garanteerib ka sinu lennule pääsemise? Tekkinud logistilist sasipundart annab lahti harutada veel pikka aega.
Istanbuli lennujaam pole suletud olnudki ja lennud toimuvad sealt endiselt. Tallinnast Istanbuli on ca 3000 km. See on umbes 2-3 päeva autosõit. Kui lennukid ka järgmisel pühapäeval ei lähe, siis äkki peaks sama tee ette võtma hoopis autoga? Kes ütleb, et pead oma paika pandud marsruudi juurde jääma planeeritult ja täies ulatuses?
kolmapäev, 14. aprill 2010
Öömaja üheks ööks
Kui keeruline saab olla leida öömaja üheks ööks? Kui mina selle ette võtan, siis ilmselt üsna. Nimelt olen ma nädala jagu päevi otsinud juba meile mõistlikku öömaja üheks ööks Istanbuli. Kui avastasin, et puhtjuhuslikult lähme Istanbuli turismihooaja tipphetkel (linnades aprill-mai ja september-oktoober, rannakuurortides juuni-august), mil hotellihinnad kõige kallimad on, said paika järgmised põhikriteeriumid:
1. Hind ei tohi ületada 45 eurot kahese toa kohta
2. Asukoht peaks olema lähedal Aya Sofiale ja Grand Bazaarile, sest mõlemad on meie jaoks ajakriitilised, küll aga erinevatel päevadel
3. Hommikusöök peab olema hinna sees
4. Tasuta wifi hotellis
Alustasin otsingut korraga viies otsimootoris, igaühes peidus ligi 500 Istanbuli hotelli. Esimese hooga ei saanud ma linnast kuidagi sotti. Google maps näitas justkui kesklinna ühes kohas, vaatamisväärsused tundusid aga asuvat teises ja lennujaam üldse arusaamatus kohas. Peale Lonely Planeti Istanbuli Encounteri läbilugemist (kui uskumatult lihtsaks võivad asjad minna selliseid raamatuid lugedes!) suutsin linnas juba kaardi peal veidi orienteeruma hakata.
Esialgsest selektsioonist jäi järgi lõpuks 13 hotelli: kõik kesklinnapiirkonnas, kuid erinevates servades, väga erineva tasemega (alustades hostelistest ja kodumajutusest, lõpetades kõrgema klassi hotellidega) ning väga erinevas hinnaklassis. Sealt edasi oli valikut teha üsna keeruline. Lugesin külastajate kommentaare, mis on alati teatud määral seinast seina. Vaatasin hotellitubade pilte, aga ka need olid üsna mittemidagiütlevad. Et mul oli juba varem valmis tehtud vaatamisväärsuste ringkäik täpselt kust kuhu peaksime liikuma ja mida vaatama, siis sellele tuginedes tegin võrdlustabeli esimese päeva ja teise päeva nimekirjas oleva esimese vaatamisväärsuse kauguse osas hotellidest. Külastasin kõikide sõelale jäänud hotellide endi kodulehekülgi peale mida jäi sõelale veel 6 hotelli. Kui võtta ratsionaalne kauguste nimekiri ja hinnasuhe, tuleb tulemus üks, aga kas just alati kõige parem ja meeldivam? Kui võtta piltide järgi meeldivus, on hind ilmselgelt plaanitust kõrgem. Ei ole lihtne see otsustamine.
Lõpuks suutsime siiski M-ga oma otsuse ära teha hotellivaliku suhtes. Ka sedakorda broneeringu (saime ostimootori väitel viimase vaba toa või siis vaba toa nendest, mis otsimootoril selle hinnaga broneerida oli lubatud). Peale nii põhjalikku vaagimist jääb vaid loota, et tehtud otsus oli õige ja saame normaalse toa koos normaalse hotelliga.
Vajab keegi veel Istanbuli majutust?
teisipäev, 13. aprill 2010
14 km ja 18 000 sammu
Eile oli ilus ilm. Et ma olin terve päeva toas istunud ja T tahtis õue minna, mõtlesime M-ga väikse jalutuskäigu teha.
Päeval panin kokku meie vaatamisväärsuste jalutusmarsruudi Istanbulis. Peaksime läbima 1 päevaga umbes 12 km ja tegelikult on see turistina linnas ringi jalutades üsna mõistlik teekonna pikkus. M arvas, kas natuke paljuks ei lähe...
Eile õhtul, kui jalutama läksime kolmekesi, tegime plaani suunduda kodust jala Harku metsa, seal teha kas 6- või 8 km-ne ring ja tulla koju tagasi. Metsaalune on kohati väga porine, kohati alles lumes ja jääs. Puud on suuresti veel raagus, aga pajutibud sätendavad hõbedaselt päikese käes juba väga kevadiselt. Kui me olime umbes 2 tundi juba jalutanud, otsustasime Harku metsast välja keerata ning kodu poole tagasi jalutada. Kaardiks kaasa võetud GPS näitas koju jõudmiseks veel enam kui tunni...
Lõpuks koju jõudes olime rampväsinud. Väikesest jalutuskäigust sai umbes 14 km ja 18 000 sammu.
Päeval panin kokku meie vaatamisväärsuste jalutusmarsruudi Istanbulis. Peaksime läbima 1 päevaga umbes 12 km ja tegelikult on see turistina linnas ringi jalutades üsna mõistlik teekonna pikkus. M arvas, kas natuke paljuks ei lähe...
Eile õhtul, kui jalutama läksime kolmekesi, tegime plaani suunduda kodust jala Harku metsa, seal teha kas 6- või 8 km-ne ring ja tulla koju tagasi. Metsaalune on kohati väga porine, kohati alles lumes ja jääs. Puud on suuresti veel raagus, aga pajutibud sätendavad hõbedaselt päikese käes juba väga kevadiselt. Kui me olime umbes 2 tundi juba jalutanud, otsustasime Harku metsast välja keerata ning kodu poole tagasi jalutada. Kaardiks kaasa võetud GPS näitas koju jõudmiseks veel enam kui tunni...
Lõpuks koju jõudes olime rampväsinud. Väikesest jalutuskäigust sai umbes 14 km ja 18 000 sammu.
esmaspäev, 12. aprill 2010
Kloaagimaailm
Reisi ette valmistades sattusin lugema Türgit tutvustavat Interneti turismikäsiraamatut, kus on ära märgitud ka kohalikud harjumused, veidi ajalugu, eripärasid, majutusteenustest ja sisuliselt kõigest, mida võiks üks turist enne reisi teada. Kui lugesin hotellide eripäradest, köitis mu tähelepanu lõik tualettidest. Ja selle kohta lausa eraldi loodud lehekülg!
"Minu Marokot" lugedes avanes mu silmaring tualettide teemal niimi, et moslemimaades on väga levinud just nimelt sellised auguga "potid", nagu meil vanasti Lauluväljakul ja peamiselt metsas kuivkäimlas on. Ei kujutaks ette, et keegi oma koju laseks tavalise klassikalise tualetipoti asemel sellise augu paigutada. Pealegi pole ma päris kindel, et neid Eestis väga suures valikus ka saada on. Küll aga on osa maailma just nende aukudega harjunud ega oska klassikalist Euroopalikku wc-potti kasutada. Sestap on ka paljudes Euroopa maades avalikes tualettides prill-lauad ära korjatud või katki astutud. Siiani mõtlesin ma pigem, kes küll peaks tahtma roniga jalgupidi prill-lauale, ent see raamat andis rohkem vastuseid. Tegemist on eelkõige kultuurilise eripäraga.
Ka Türgis on avalikes tualettides ja ka paljudes majapidamistes, sh hotellides levinud jalatugedega augud. Mis rohkem euroopa turistile orienteeritud, seal ilmselt leidub peamiselt ikkagi potte, ent ka need pole väidetavalt päris tavapärased. Nimelt tulenevalt augu-kultuurist ei kasutata wc-paberit (kui seda üldse on) mitte tagumiku pühkimiseks, vaid käte kuivatamiseks, kui vasaku käega on tagumik veega ära pestud (sestap ka kraan või mõnu muu vee saamise viis poti juurde integreeritud ongi ning see seletab ka, miks paljudes sellistes maades peetakse vasaku käega söömist lubamatuks). Aga see ei käi ainult augu-kujulise wc elemendi juurde, vaid on integreeritud ka uuematesse wc-pottidesse sisse!
Sattusin samal teemal J-ga arutlema ning tema käis välja uue väite. Nimelt mõnelgi juhul võib tualetti kasutades avastada, et prill-lauda on märgatud paagi poolsest otsast. Mina olen selle siiani kirjutanud lohakate meeskodanike arvele, ent kui tegemist on naiste wc-ga, jään ma nõutuks. Väidetavalt pidi osa vene naisi kükitama potile tagurpidi, näoga veepaagi poole, et mitte prill-lauda puutuda. Nii pidavat mugavam olema.
Kui googeldada veidi tualetiharjumusi, siis leiab mõned päris põnevad väited:
- Inimene pidavat tualetis veetma ca 500 000 minutit oma elust.
- Britid tegelevad tualetis enamjaolt sõnumite või e-kirjade saatmisega (vanasti loeti wc-des tüüpiliselt ajalehti või raamatuid).
- Tualettpaberifirma Zewa tegi 2007. aastal Saksamaal uuringu tualetiharjumustest. Sakslased pidid endiselt potil istudes peamiselt lugema. Tervelt veerandi jagu noortest kuulab tualetis iPodi ja/või saadab smse.
- Müüdi kohaslet pidi vesi Austraalias potis teistpidi alla keerlema.
- Väidetavalt Iraanis pidi mehed potil alati istuma ega kunagi kergendama end püsti seistes.
Ja otse loomulikult on loodud eraldi veebileht Internetiavarustesse kirjeldamaks rahvusvahelisi tualeti kasutamise etiketti.
Tellimine:
Postitused (Atom)