Viin on ilus linn

Hommikul ärgates olin täiesti kindel, et meie lennuk läheb õhtul poole kümne ajal. Kui telefon teatas mulle, et lennu aeg on 20:45, vaatasin teda umbuskliku pilguga ning kontrollisin TripItist järgi, kas tõesti on meie lend varem kui mul meeles oli. Jah, telefonil oli õigus. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et tegelikult lükatakse meie lennu väljumist Air Balticu poolt kaks korda edasi ja eeldatav väljumisaeg viimase info kohaselt on 21:50, mis omakorda tähendab, et lennuk ei maandu 00:05, vaid umbes kell 1 öösel. Öö tõotab lühikeseks jääda.

Tänaseks oli meil sisuliselt ainult kaks plaani: Schönbrunni loss ja tehnikamuuseum, mis asuvad teineteisele võrdlemisi lähedal. Schönbrunni lossi ehitades on selle omanik ilmselgelt põdenud suurusehullustust. Lossihoone ise on tohutult suur, kuid seda ümbritsev park lausa hoomamatu. Sinna mahub Viini loomaaed, hekilabürint, hulk muuseume, mäe otsa suur palee ja lugematu arv marmorkujusid, purskkaeve ning kauneid peenraid. Ainuüksi seal lossiaias jalutades võib veeta väga lihtsalt tunde, ilma et lossi endasse või muudesse samas aias asuvatesse kohtadesse jõuaks.

Algselt plaanisin ka lossi kullatud tube vaadata, kuid peale paaritunnist jalutuskäiku lauspäikeses lossi aias, loobusime sellest mõttest. Seadsime hoopis oma sammud mõnisada meetrit eemal oleva tehnikamuuseumi poole. Kui kaardi järgi oli sinna vaid ca 700 meetrit, siis üks äpp tahtis meid pool tundi ühistranspordiga ringi saata, teine pool tundi ümber pargi jalutada ja alles kolmas näitas jalgsi otseteed. Sellest lihtne moraal: usalda, aga kontrolli ja mõistlik on omada mitut transpordi-kaardi äppi, sest nii mõnigi kord pakkusid erinevad äpid meile välja erinevaid transpordilahendusi ja valisime siis selle, millega kõige otsem ja mugavam tundus. Ühistransport on Viinis üldse väga lihtne. Metroo, tramm või buss lähevad iga natukese aja tagant ning ümber istumised on tehtud väga mugavaks ja kiireks, nii et ühistranspordiga pääseb tihti linnas ühest kohast teise kiiremini või sama ajaga kui auto või taksoga. Tallinnal on suurlinnade transpordisüsteemidest palju õppida.

Tehnikamuuseum asub suures massiivses kivihoones neljal korrusel. Enamus sealseid eksponaate on staatilised, elusuuruses näidised alustades autodest ja rongivagunitest ning lõpetades kodutehnika ja nukumajadega. Seal on ka hulk selliseid asju, mida saab näppida ja järgi proovida, kuigi enamjaolt on kogu interaktiivne info saksa keeles. Kui esimese korruse jalutasin läbi huviga vaadates, kuidas elektrit toodetakse ja mismoodi mootorid töötavad, siis ülemisele korrusele jõudes oli meil ilmselgelt juba väsimus peal. Seal on lihtsalt liiga palju asju ja teemasid, nii et kõigesse ei jõua kuidagi süveneda. Ühte majja on püütud kokku panna kõik, mis vähegi võimalik. Ühtpidi on see tore, sest selline lahendus annab võimaluse kohalikel lastel sama muuseumi korduvalt külastada, enne kui kõik üle vaadatud on ja igavaks läheb, teistpidi kui on võimalus vaid korra käia ja tahaks kõike näha, on see kohutavalt energiat nõudev. Sellegipoolest on tehnikamuuseum huvitav kogemus ja tehnikahuvilisel on seal ikka väga palju vaatamist tundideks.

Mõttes arvestasin, et kui lend läheb 20:45, siis peaksime hotellist oma kohvrid võtma umbes kella 18 paiku, mis jättis meile mugavalt ca kaks tundi söömiseks. Leidsin poolel teel hotelli kõrgelt hinnatud Kreeka restorani. Kahju, et Tallinnas Kreeka söögikohta pole. Need toidud on mõnusalt värsked ja maitsvad.

Odysseuse restoran on väga ehe Kreeka värk. Nii menüü kui teenindav personal on kreeklased ja mitmed toiduained imporditaksegi Kreekast. Istusime tänaval väliterrassil ja nautisime head sooja ilma. Meie reisil on üldse ilm olnud suurepärane, iga päev varjus 24-27 kraadi, lauspäike, üksikute pilvede ja kerge tuulega. Reisimiseks väga mõnus. Kuulsime, et ka Tallinnas oli samalaadne ilm olnud, nii et kaunis ja soe suvi ei ole veel ka Eestist lahkunud.

Kui olime metroojaama jõudnud, et suund hotelli poole pagasi järgi võtta, minemaks lennujaama, tuli äkki Air Balticult sõnum, et meie lend on kolmveerand tundi edasi lükatud. Ilmselgelt ei olnud meil mingit mõtet minna nii vara lennujaama. Lappasin kiiresti oma reisiäpid läbi, kas lähedal asub veel midagi, mida me näinud pole ja võiks vaadata kuna meil aega on. Kõik suunad viitasid aga taas Schönbrunni lossile ja selle territooriumil asuvatele asjadele, mis tuletas mulle meelde, et olin märkinud endale ära üheks võimalikuks kohaks, mida vaadata, Palmimaja lossiaias. Mõeldud, tehtud.

Schönbrunni lossi Palmimaja on väidetavalt Euroopa sellelaadseim suurim. Seal on koos kõikvõimalikud erinevad troopilised taimed, nii et on tunne, nagu oleks sattunud keset linna džunglisse. Mõnusalt tihe ja roheline on seal ning kaunis viis aja veetmiseks.

Viini üheks vataamisväärsuseks on ka klassikalised kohvikud, mis on seest kaunistatud kristall-lühtritega ning punasest sametist kaetud istmetega. Selliste kohvikute tordiletid on värvilised ja isuäratavad, nii et koogitükkide vahel valikut teha on keeruline. Istusime lühtrite all, nautisime ehedaid Viini maitseid ja tundsime, kui mõnus on selline koht. Seejärel pakkisime end kokku, võtsime hotellist kohvrid ja sättisime end kiirrongiga lennujaama.

Jah, Viin on ikka väga ilus linn. Sealne arhitektuur, lossid, lossipargid, linnapargid on sellised, mis annavad paljudele kohtadele maailmas silmad ette. Need on võrratult kaunid ja kui alguses võtab uue linnaga harjumine veidi aega, siis mingil hetkel tekib tunne, kuidas mõnus rahulik linnarütm sinust läbi voogab, nii et päriselt ei pea kuhugi jooksma ja saab kogu seda ilu ning maitsenaudinuid tõeliselt nautida. Viin on linn, kuhu tasub igal juhul tulla.

Hobused, rotid ja jõgi

Viinis on mitmeid kuulsaid asju, kuid kui Viini peale mõelda, siis esimesteks märksõnadeks kipuvad olema ooper, filharmoonikud ja hobused. Viini Hispaania Ratsakool on kuulus just eelkõige hästi koolitatud hobuste pärast ning nende korraldatavatele etendustele on pileteid küll saada, kuid see vajab ette planeerimist ja kohapeal reeglina etenduse piletit osta ei saa. Olin need piletid umbes nädalapäevad tagasi ära ostnud, saades tänasele etendusele viimased 4 kõrvuti kohta, needki teisele rõdule. Kui algselt tundus, et nurgapealsed kohad pole võibolla kõige paremad, siis tegelikkuses kohapeal oli just vastupidi - nurgapealsetest ja otsa kohtadest, mis olid areenile sisenemise uste vastas, avanes kõige parem vaade ja nägi sisuliselt kogu areeni.

Imeline on vaadata, kuidas kaunid ja hästi hoolitsetud helehallid hobused klassikalise muusika taktis tantsusammul astuvad ja kohapeal sitsivad, kuuletudes oma ratsanikule täielikult. See hobuse ja inimese vaheline koostöö on lihtsalt võrratu. Etendusel ei ole lubatud filmida ega pilte teha, samuti peab telefon olema hääletu peal ja mitte üksnes viisakusest, vaid ka selleks, et mitte häirida hobuseid etenduse ajal. Ühtäkki käis kerge matsatus ning hetk hiljem märkasime, kuidas meie vastasrõdul oli keegi kokku kukkunud ning pool etendust tegeleti tema turgutamisega kuniks kiirabi ta etenduse lõpus sujuvalt ja vaikselt ratastoolis tilguti all minema toimetas. Ilmselgelt mõjub reisimine väsitavalt ning igapäevarutiinist väljatulek võib kaasa tuua ka terviserikkeid. Loodetavasti läks selle inimesega lõpuks siiski hästi, kuid see paneb mõtlema, et vanematega reise planeerides peab jätma neile piisavalt hingetõmbeaega ja istumisvõimalusi.

Meie tänane plaan oli kindlalt minna laevaga Danube ja Doonau jõe peale sõitma. Piletikassasse jõudes selgus,et linnakruiisid on täna ära jäetud, kuid on võimalik minna kas laevaga Bratislavasse, kuhu me täna poleks väga jõudnud, või mööda jõge teha 2 tunnine sõit ja sealt ise leida endale tee järgmisse huvipunkti või täisringi tehes veeta jõel 3,5 tundi. Otsustasime valida 2-tunnise jõekruiisi, kuid meil oli selle väljumiseni veel 2 tundi aega, mis tundus piisav, et Naschmarkti turule pilku peale visata.

Naschmarkt on suur turuplats, kus toimub laupäevitika kirbukas, ent kus kohalikud ei käi enam ammu endale igapäevaseid toiduasju ostmas, vaid kus on pigem segunenud kõikvõimalikud maailma maitsed käsikäes, teineteise kõrval. Seal on ka hulk tänavatoidustende ja söögikohti väga erinevates stiilides. Valisime lõunaks välja ühe Kreeka-idamaa menüüga tänavakohviku. Sattusime sinna ajal, kui suurem lõuna oli küll möödas, ent köögil olid endiselt veel käed-jalad tööd täis, nii et pidime oma toite ootama üle poole tunni. Kui algselt tundus meile maha istudes, et tunnist lõunaks on küll ja veel, siis lõpuks jäi meil toidu söömiseks vaid napid kümme minutit, enne kui pidime lauast tõusma ja metroo peale lippama, et jõuda napilt enne laeva väljumist sadamasse.

Viinis kulgeb jõekruiis esmalt mööda Danube kanalit ja keerab siis laia Doonau peale. Doonau vesi on läbipaistmatu, hele ja pigem savi värvi, kuid mingi nurga alt päikesepaistes lööb sinna sisse ka helesinist ehk ilmselt Strauss on kunagi näinud rohkem Doonau värve erinevatel hetkedel, et kirjutada oma lugu Ilusal sinisel Doonaul. Ühel hetkel jõudsime hüdroelektrijaama tammi juurde, kus laev tõmmati vastu tammi seina seisma ja lüüsi uksed suleti. Kui algselt olime justkui kanali põhjas ning meid ümbritsesid tumehallid kõrged betoonseinad, siis paarkümmend minutit hiljem olime tõusnud kümmekond meetrit kõrgemale, otse tasa nende samade betoonseintega. Avati lüüsi teine pool ning meie teekond sai jätkata, nüüd juba oluliselt kõrgemal asuvas vees mööda laia Doonaud. Ma olin küll sellistest laevade ja paatide tõstmistest kuulnud, aga mitte kunagi seda varem näinud. Juba ainuüksi selle kogemuse pärast tasub jõekruiis ette võtta.

Kui üldiselt Viinis on rahvamass üsna homogeenne ja kuigi siin on suur rahvaste paabel, siis tänavapildis on ikkagi pigem heledanahaline inimene kui tumedanahaline või kaetud peaga. Meie laevareis lõppes aga Mehhiko pargi külje all, kus kohalikud kaetud peadega memmed pargis aega veetsid, veidi eemal tõmmud mehed pargipingil pühapäeva nautisid ning tänavanurgal türklased omavahel mõnusalt vadistasid. Olime kesklinnast eemal ning sattunud sinna linnaossa, kus elavad sisserändajad.

Väidetavalt asub Viinis maailma vanim lõbustuspark Prater, mis avati 1766. Google teab siiski rääkida, et tegelikult on mingite andmete kohaselt maailma vanim lõbustuspark hoopis Taanis Bakken aastast 1583, ent Praten tuleb siiski teisena. Igal juhul on tegemist vana ja väga kuulsa kohaga, mille kuulsaimaks atraktsiooniks on vagunitega vaateratas. Tegime ka sellega tiiru ära, nautisime vaadet Viinile ja all olevale lõbustuspargile. Olles turist tuleb ikkagi ka päris turisti atraktsioone vahel nautida.

Otsustasime koogi nautimiseks sõita Viini Ülikooli lähistele Freudi pargi külje alla. Kohvik, mille esmalt välja olin kirjelduste järgi valinud, oli väga noortepärane ja popp ning hõivatud, nii et istusime maha selle kõrvale suvalisse kohvikusse, et oma kook ja kohvi kätte saada. Olin juba eile maininud M-le, et on üks koht, kuhu me Viinis jõudnud pole oma seekordsel reisil ja see on raekoda. Äkki avastasin, et raekoda on meile väga lähedal, nii et enne hotelli tagasi pöördumist võtsime suuna sinnapoole.

Viini raekoda on pimedas väga kenasti valgustatud ning raekojast saab parima pildi just teispool parki trammitee äärest. Jalutasime läbi pargi, et leida pildistamiseks parim nurk, kui äkki märkasin, et mingi tume kogu siblib kiiruga muru sees, siis üle asfalti ja otse lillepeenrasse. See oli ilus paks lihav tumehall pika sabaga rott. Isa oli just enne nalja teinud, et rathaus on ju roti maja. Nojah, rotte ma päriselt kohata ei arvanud, aga see park lausa kubises nendest, nii et meie eest ja nina alt jooksis neid läbi päris mitu korraliku hooga, nii et meie selja taga jalutanud naised kiljudes õhus kõrgele hüppeid tegid. Ma ei tea, kas Viinis on rotid kesklinna parkides tavapärased elanikud või olid need kaasa tulnud raekoja ette püstitatud tsirkusetelkidega, nagu ema arvas, kuid neid oli seal tõesti palju ja inimesi nad ei peljanud.

Ennist rääkisime vanematega homsest päevaplaanist. Isal kihvatas korraks, et võiks ju minna Bratislavasse, see on siin nii lähedal, nagu Budapestki ja reisi plaanides tekkis mul endalgi sama mõte, ent Viinis endas on väga palju vaadata ja kolme päevaga just kaugele ei jõua. Ah, kui olla Euroopa südames ja kõik muud suured linnad on nii lähedal ja käega katsutavas kauguses, on kiusatus nii suur ka neist korraks läbi lipata! Kuna lendame juba homme hilisõhtul koju tagasi, siis ilmselt peavad Ungari ja Slovakkia mõneks teiseks korraks jääma.

Viini võlud: lossid, pargid, koogid ja inimesed

Tänaseks olin planeerinud meile pärastlõunaks Viini linnaekskursiooni. Me oleme M-ga viimasel ajal võimalusel mitmel juhul kasutanud tipil baseeruvaid linnaekskursioone ja üldjuhul on need alati olnud head. Vaid korra on ekskursioon ära jäänud, aga ka see kahtlus oli ette teada varasemate netikommentaaride põhjal. Viinis on ekskursioonidega üks eripära - seaduse järgi ei tohi giiditööd teha keegi, kellel puudub ametlik litsents ja nii teevad ka tasuta ekskursioone vaid professionaalsed giidid.

Tihti tekib küsimus kas ja kui palju giidile tuuri lõpus raha anda ja kuidas seda teha niimoodi, et piinlik poleks. Enamikel rahvustel ilmselt polegi, aga eestlane ei ole tihti harjunud raha niisama käest kätte andma, kui eelnevalt pole keegi esitanud täpset arvet. Meil lihtsalt ei ole tippimine veres. Üldises plaanis kehtib umbes selline reegel, et tippida võiks ca pool hinnast, mida muidu maksaksid tasulise tuuri eest. Ehk kui tasuline tuur on muidu ca 25€ inimene, siis tasuta tuuril on viisakas tippida umbes 10€, kui giid tegi väga head tööd, siis ka 15€ või rohkem. Seal on ka see hea asi, et kui giid polnud mingil põhjusel suurem asi, võid ka vabalt minema jalutada ilma raha maksmata, ent on teatud kultuurid, kus peaks olema sellises olukorras valmis julgelt vastama, miks sa nii otsustasid.

Tasuta tuuridel on ka grupi kooslus veidi teistsugune ning inimesedki suhtuvad veidi teisiti. Meie kogemuse põhjal on tasuta tuuridel tihti reisijaid igast maailma otsast. Tänagi oli meil grupis inimesi nii Indiast, Filipiinidelt, Usast, Taiwanist, Uus-Meremaalt, Austraaliast, Iisraelist, Poolast, Slovakkiast, Venemaalt ja mujaltki, nii et seltskond on kirju. Nii klikib tihti ka kellelgi omavahel, saadakse jutu peale ja jube põnev on kuulata, kes kust kuidas siia samma kohta jõudnud on. Meie tänases grupis jalutas peale tutvustusringi üks Taiwani tüdruk koos asiaadist Uus-Meremaa poisiga M juurde ja tegi jutu, sest nad olid vaid nädalapäevad tagasi Tallinnas olnud, ent polnud kohanud seal ühtki päris kohalikku kellega jutu peale saada. Nad ei saanud aru, miks Leedu ja Läti on omavahel sarnased, aga Eesti täiesti kardinaalselt erinev, kuigi oleme kõik üks Baltikum. Meie jaoks oli aga veidi hämmingut tekitav, kuidas saab maailmas niimoodi reisida, et tuled lihtsalt töölt ära ja siis reisid järjest ilma plaanita, vaadates kuhu tee viib, teadmata millal tagasi oled. Nii oli see poiss olnud reisil juba aasta ja 3 kuud ning plaanis reisida kokku järjest kuni 3 aastat. Oma Taiwani neiuga oligi ta tutvunud reisides, mille peale tüdruk töölt ära tuli ja on nüüd temaga kolm kuud mööda maailma rännanud. Kui nad ühel hetkel otsustavad kuhugi paikseks jääda, saab kontrast olema niivõrd suur, et kohanemine võtab ilmselt aega. Iga ränduri tee on erinev ja just sellistes kohtades puudutad korraks kellegi teise elu ja mõttemaailma. See on lihtsalt nii ääretult põnev.

Viin oli meil M-ga esimene omal käel autoreis Euroopasse 9 aastat tagasi. Ah, kui palju on vahepeal meie enda reisimises muutunud! Siis olime nii rohelised ja avastasime alles reisimise maailma, teadmata, millised võlud ja võimalused siin peituvad. Nüüd vaatan ma Viini veidi teise pilguga kui siis. Olgugi, et linn on sama ega ole vahepeal eriti muutunud, on mul kohati tunne nagu ma ei oleks siin varem käinud. Teised kohad, teised pilgud.

Mäletan, et esmakordsel Viini külastusel käisime Belvedere lossi aias. See oli esimene kord minu jaoks näha kaunist korrastatud lossiaiaparki, mille kõrval Kadrioru lossi park kahvatub. Öeldakse, et kui satud Viini vaid korra ja sul on aega üksnes üheks asjaks, siis mine käi Belvederes ära. Jah, ma olen sellega nõus. Täna jalutasime seal taas. See park on ikka imeliselt kaunis oma taimestiku ja purskkaevudega.

Belvedere lossi küljel asub botaanikaaed, millest on lihtne juhuslikult mööda vaadata. Samas on see mõnus park, kus jalutada, vaadata niivõrd erinevat taimekooslust kõrvuti, imetleda suuri tuntud ja tundmata puid ning piiluda korraks bambuse metsa. Koos Belvedere lossiga moodustab see kõik mõnusa roheluse keset linna.

Õhtu lõpuks mõtlesime peale väikest puhkepausi ja õhtusööki hotelli restoranis siiski korrakslinna veel tagasi minna. Isa jäi tuppa puhkama, kuid me kolmekesi ei raatsinud õhtut kulutada, kuigi päevasest jalutamisest oli kehas mõnus roidumus.

Sõitsime metrooga linna eesmärgiga minna klassikalisse Viini kohvikusse, kus nautida tükikest imelist torti ning tassi teed ja kohvi. Karlstadtil metroost väljudes sattusime otse keset parki toimuvale tänavakunsti festivalile, mis algas juhuslikult täna. Pargiteed olid täis sööke ja jooke pakkuvaid telke, platsidele seadsid end valmis erinevad esinejad. Kuna väljas oli juba vaikselt pimedaks läinud, siis tuleshow jaoks oli just sobilik aeg. Vaatasime, kuidas artist oskuslikult tulekerasid pimedas õhus keerutas ning tundsime, kuidas olime täpselt õigel ajal õiges kohas suurlinnamelus.

Veidi hiljem jalutasime tagasi ooperiteatri juurde. Kui reisi Viini planeerisin, vaatasin ka ooperiteatri pileteid, kuid olemata ooperifänn, ei tõusnud käsi kuidagi 150€ või kallimat piletit ostma. Jah, seisukohti saab ka kohapeal kassast soetada, kuid tundide kaupa püsti seista ooperi nägemiseks? Ma pole kindel, kas minus on seda viitsimist ja jaksu. Õnneks on linnakülalistele ooperi külastamine ka teistpidi lihtsaks ja mugavaks tehtud - kui ooperis midagi toimub, siis kuvatakse etendus ka suurele ekraanile koos korraliku heliga õue ooperimaja küljel, mida kõik saavad tasuta nautida. Minu meelest väga hea idee ja niimoodi saavad kõik kasvõi väikesegi osa kätte sellest suurest elamusest.

Lõpetasime oma päeva R soovitatud klassikalises Viini kohvikus Gerstner K.uK-s, kus tortide ja kookide valik võtab silme eest nii kirjuks, et mingit otsust teha mida proovida, on väga keeruline. Õnneks on siin teenindajad kiirelt abivalmis ning saime endale üsna sobilikud maitseelamused. Kui Viini tulla, siis tuleb ka siinne koogikultuur ära proovida. Jah, see on tõesti suurepärane.

Kuigi Austrias on saksakeelne kultuur ning paljud rahvustoidudki on sakslastega äravahetamiseni sarnased, siis Viini spetsialiteediks peetakse siin välja töötatud Sacher kooki, Viini šnitslit, Viini vorste, õunastruudlit ning guljaši. Olen enamikku neist ka varasemalt Viinis proovinud ning üldiselt võiks kohalikud asjad ka alati võimalusel ära katsetada.

Viin on valitud juba mitmeid aastaid number üks linnas maailmas, kus elada, võttes arvesse kõikvõimalikke faktoreid. Pikalt on Viin esimese koha pärast võistelnud Melbourniga Austraalias, ent sel aastal kinnitati Viin ära parimaks linnaks lausa mitmes uuringus. Nii on siia kokku sattunud ka palju erinevaid rahvuseid, kuid sellegipoolest ei ole tänavapilt pooltki nii kirju nagu Saksamaal või Belgias. Täna õhtul sattus meie restoranilauda teenindama noormees, kes inglise keelt rääkima hakates kõlas nagu oleks mõnest Briti teleseriaalist välja astunud, olles tegelikult kreeklane ja elanud Viinis vaid viimased 3 aastat ning enne seda 6-7 aastat Londonis. Kui ta kuulis, et oleme eestlased, avaldas ta, et Eesti reis on tema soovinimekirjas juba ammu olemas. Nad olid sõbraga sel aastal valinud, kas Island või Eesti ja otsustanud siiski seekord Islandi kasuks. Jah, kui igas sadamas peaks olema üks eestlane, siis võib julgelt öelda, et kui sadamas just eestlast ei kohta, siis linnapeal kindlasti kedagi, kes Eestis on käinud või siia tulla soovib. Eesti on saanud turismi sihtkohana atraktiivseks ja mul on selle üle üksnes hea meel.

Isa juubelireis Viini

Kevadel sai mu isa 70. Lähedastele kingi otsimine on alati keeruline ülesanne ja ma soovisin talle kinkida midagi sellist, mis oleks teistmoodi ja annaks positiivse emotsiooni. Isa on küll lähiriikides viimasel ajal reisinud, aga kaugemal käis ta viimati Nõukogude ajal. Tema viimase aja reisid on piirdunud sellega kuhu on olnud mugav kaugus ja ajakulu minna kas auto või laevaga. Lennukiga ei ole mu isa lennanud üle 30 aasta, ega emagi on lennanud kaasajal vaid kaks korda ja neist viimanegi jääb umbes 10 aasta taha.

Mõte kinkida isale juubeliks lennureis neljakesi kuhugi Euroopasse, mis oleks piisavalt lähedal, kuhu läheks Eestist otselend, kuhu lendaks enam-vähem normaalne lennufirma, mitte odavlennukas, mille pilet oleks mõistliku hinnaga ja kus sihtkohas oleks kultuur Eesti omast veidi erinev, aga mitte liiast, on piisavalt keeruline ülesanne. Kui siia juurde veel lisada klausliks, et reis võiks jääda nädalavahetusele, olla kestvusega ca 3 päeva ning arvestades, et lõplik mõte tuli umbes nädal enne sünnipäevapidu, ei andnud see just palju mänguruumi ega valikuvõimalust sihtkohtadeks või kampaaniate ootusteks.

Kammisin läbi erinevaid võimalusi, vaatasin isegi lende Riiast ja Helsingist, et laiendada otselennu võimalusi Euroopasse ning jõudsin lõpuks Air Balticu piletiteni Tallinnast Viini. See vastas mõningate painutustega kõikidele kriteeriumitele, pealegi oleme M-ga Viinis ise käinud pikemalt, neljaks päevaks meie kõige esimesel autoreisil, mis toimus ka umbes 10 aastat tagasi. Hiljem oleme siit vaid korra läbi sõitnud ja lennujaamaski vaid ümber istunud, nii et sihtkohana selline, mida mõlemad mäletame, kuid mida võiks põnevusega uuesti vaadata. Saigi mõeldud-tehtud ja piletid mai kuus Viini ostetud, lennuajaga septembri alguses.

Kui mais tundus september veel väga kaugel ja aega reisi planeerimiseks terve maa ja ilm, siis kuidagi ootamatult kiiresti hakkasid igasugused lapsevanemad rääkima laste kohe-kohe taas kooli minekust ning kalendrisse vaadates oli äkki september käes. Viini reisi peale olin jõudnud küll veidi mõelda, ent kõik plaanid pole veel lõpuni paigas ja üldises plaanis saab see reis olema ka ilmselt rahulikumas tempos ning rohkem vanemate huve arvestav, kui meie tavapärased reisid. Rohkem kultuuri, head sööki ja vähem shoppamist.

Vanematega kohtusime täna Tallinna lennujaamas poolteist tundi enne lennu algust. Läbisime kiirelt ja mugavalt turvakontrolli ning sättisime end lendu ootama. Nagu Air Balticule kombeks, jäi ka seekord meie lend pool tundi hiljaks, kuid meil ei olnud kuhugi kiiret ja puudus jätkulennu vajadus, nii et see lisa pool tunnikest veeta mõnusas hubases ja koduses Tallinna lennujaamas ei ole kuidagi miinuseks. Kui kohale jõudsime, ootas meid ette tellitud transfeer lennujaama. Oleme sellist teenust M-ga varem vaid korra kasutaud, Vietnamis, kus see oli nii soodne, et seda oli patt kasutamata jätta. Täna aga otsustasin transfeeri teenuse tellida, sest meie lend maandus õhtul hilja peale pikka päeva ja reisi alustuseks on hea mugavalt otse koos vanematega kiiresti hotelli jõuda. Küll me ühistransporti ja linna jõuame lähipäevil avastada. Tegelikult on päris kift tunne tulla lennukipealt niimoodi, et vastas on keegi, kes sind viisakalt sildiga ootab, autosse mugavalt juhatab ja hotelli ees maha paneb ning särava naeratusega musta autoga pimedasse öösse kaob.