neljapäev, 20. oktoober 2016

Pole paremat kohta kui kodu

Peale viit tundi und ärgates tuikas mu pea nagu oleksin eelmisel õhtul korraliku peo maha pidanud. Kehas ei olnud kohta, mis poleks valutanud. Väsimus, pikk sundasend autos ja haigusevimm andsid end tunda. Turgutasin kuuma dushiga end ärkvele. Tunnike hiljem asutasime Lodzi hotellist end kodu poole teele. Terve ennelõuna ei suutnud ma kuidagi silmi lahti hoida ja mul oli hea meel, et M roolis oli.

Eile meile ühtegi apteeki teepeale ei jäänud ja ma ei raatsinud kuidagi kuhugi suuremasse linna sisse keerutada, et külmetuse vastu rohtu leida. Täna selle eest avastasin, et Poola tanklates on päris korralik valik käsimüügiravimeid olemas. Kahju, et seda Saksamaal polnud.

Kui roadtrippida, siis paned tähele ka liikluskultuuri erinevusi. Poolas, nagu varem, enamjaolt pikkade antennidega kihutavaid autosid ei liigu ja liikluskultuur on rahulikumaks jäänud. Lätlased ei sõida enam üks ratas teepervel. Väljaspool Baltikumi on kaks väga head kommet ohu märkimiseks teel: kui keegi tuleb seljatagant kiiremini, vilgutatakse tulesid korraks. Kui kunagi ajas mind see kohutavalt närvi, siis täna tegelikult hindan seda väga. Kui ees tekib ootamatu liiklustakistus, mis tempo äkki maha võtab, pannakse ohutuled sõites tööle, et tagant tulijad teaksid pidurdada. See hoidis meil nii mõnegi halva olukorra ära ja peagi hakkasime seda ka ise kasutama. Baltikumiski oleks aeg-ajalt ohutulede vilgutamine eesoleva ootamatu situatsiooni märkamiseks vägagi abiks.

Kui olime alles teel oma reisile, siis kuulsime Saksamaal ummikus olles veidrat vilinat-viginat. Peagi saime aru, et see tuli meie auto rehvide juurest. M arvas, et äkki piduriklotsidest, kuigi ta lasi auto enne reisile tulekut üle kontrollida kuluvmaterjalide osas. See vilin saatis meid terve reisi ja kostus eelkõige siis, kui autoga aeglasemini sõita. Eile lisandus aga kiirel sõidul, 180 km/h ka mootoritule süttimine ja veojõukontrolli kadumine. Õnneks oli selleks ajaks enamus Saksamaad juba läbitud ja madalamatel kiirustel seda viga ei tekkinud. Meie truu punane ratsu vajab ilmselgelt ka puhkust ja on auga välja teeninud väikse spaa-puhkuse.

Sügisesel ajal liigub Eesti autosid Euroopas vähe. Tavaliselt märkab neid siiski omajagu. Minnes nägime viimast Eesti autot Leedu piiri ääres Poolas ja sama oli ka tulles. Selle eest hakaks meie auto aga paremini silma, nii et W nägi meid üleeile juhuslikult Brüsselis ringi sõitmas.

Poola-Leedu piirilt koju, Tallinna on puhas sõiduaeg 7,5 tundi. Olles selleks ajaks juba teist samapalju maha sõitnud, oli see paras väljakutse üheks päevaks. Kui kiirteedel suurtel kiirustel sõitmine on väsitav, siis veel väsitavam on Leedu 70 ja 90 alade vahel pidev pendeldamine - aeg läheb, aga tee mitte nii väga. Leedu on üldse läbitud riikidest ilmselt kõige väsitavam läbida. Seda nii pimedas kui päevavalges.

Hommikul Lodzist startides näitas õhutemperatuur 10 plusskraadi, koju jõudes aga -2. Pärnust alates kukkus temperatuur nulli, kuid jälgisime juba poolest Lätist alates, et suverehvidega libe ei oleks. Meie õnneks oli tee kuiv ja hästi läbitav. Kokku trippisime seekord 14 päeva ja 5745 km ja kulutasime 547 liitrit kütust. Täna, peale 17,5 tundi sõitmist ja 1100 km hiljem olime lõpuks turvaliselt kodus, koduteel saatmas suur punane poolik kuu ja säravad tähed öises taevas.





kolmapäev, 19. oktoober 2016

Euroopa sügis: tuul, vihm, udu

Meie esialgne plaan oli end reisi lõpus mitte üle tõmmata ja koju tulla rahulikus tempos, kuigi tavapäraselt kipume me M-ga pikemalt vaidlema teemal kust alates on mõistlik ühe jutiga koju tulla. Kui algselt plaanisime tänaseks päevaks Roermondi ostulinnaku shopingu ja sealt rahuliku kulgemise R ja K juurde Duisburgi ning homseks sõidu läbi Saksamaa, ööbimisega Požnanis I juures ning viimaseks ööks Kaunase, siis leppisime M-ga juba paar päeva tagasi kokku, et püüame siiski Kaunases ööbimise vahele jätta ja I juurest pigem vara startida, et ühe jutiga 15 tunniga  Požnanist koju ära sõita. 15 tundi ei ole utoopia, kui teha seda mõistusega ja ühekordselt. Üle selle on tegelikult juba mõttetu risk.

Hommikul ei olnud mu enesetunne võrreldes eilsega sugugi parem. Ärgates olin kohutavalt väsinud ja söögiisu puudus täielikult, napilt libistasin klaasi vett hinge alla. Hollandi ja pool Saksamaad magasin sõna otseses mõttes maha ja üldiselt olen ma väga närb magaja. Roermondis otsustasime M-ga, et meil ei ole mõtet K ja R väikseid lapsi ohtu seda, sest ilmselgelt olen ma mingi viiruse üles korjanud ja nakkusohtlik. Saatsin R-le sõnumi ning leppisime kokku, et kohtume Duisburgis vaid hetkeks, et saada tema käest sinna tellitud väike tehnikapakike ning ööseks leiame endale hotelli. Kuna I ootas meid Požnanisse alles homme ega olnud täna õhtul isegi kodus, jäi meil ka tema nägemata ja võtsime sihtmärgiks ööseks Lodži jõuda. Lodžist oleme korra varem paar aastat tagasi samuti ühe jutiga ära sõitnud. Pealegi näitas Roermondist GPS Lodži kohalejõudmise ajaks 23:22 ehk igati mõistliku aja ka siis, kui väike tambov otsa panna.

Hannoveri külje all jäime kiirteel korralikku ummikusse. Tiksusime seal üle tunni aja. Ummikud on väsitavad. Ka tänase ilmaga ei vedanud meil kuidagi. Juba hommikul Hollandis hakkas sadama külma peenikest vihma ja puhus kõle tuul. Päeva peale läks vihm hullemaks. Pool teed 1150 km-st läbisime tihedas kehva nähtavusega vihmasajus. Lootsin vaid, et vihm lõppeb. Viimased 300 km tuli meil läbida küll vihmata, aga niivõrd tihedas valges udus, et nähtavus oli enamuse teest maksimaalselt 20 meetrit. Punnitasime mõlemad pingsalt silmi, et näha, kas kiirteel on keegi ees ja kui, siis millises reas. Lõpuks hakkasid rekkade tagatuled juba paistma topelt. Ja siis muidugi olid teel veel need tüübid, kellel tagatuled sellises udus ja pimeduses ei põlenud, küll õnneks vaid üksikud. Ma olin siiralt õnnelik, kui lõpuks hotelli jõudsime.

Tegime vahepeal vaid imepisikese peatuse kuskil Saksamaa väikelinnas, et toidupoest läbi astuda. Mulle ei meenunud esimese hooga ühegi toidupoe nime, mida GPSi sisestada ja GPS niisama omast peast midagi välja ei pakkunud, kiirtee äärde aga mingit kaubandust ei jää. Lõpuks meenus M-le Aldi. Reaalselt oli see maailma kõige mõttetum toidupood kus ma siiani käinud olen. Õnneks seal kõrval oli ka Rewe, mis üllataval kombel oli isegi kella 22ni lahti. Alles peale seda hakkasid meenuma ka kõik muud tuntumad kaubamärgid, nagu ikka.

Hotelli bronnisin Lodži kesklinna. Kui magada lühikest aega, siis vähemasti kvaliteetselt. Hotellil pidi olema ka parkla, kuid meie kohalejõudmise ajaks pool kaks öösel oli see pilgeni täis. Administraator helistas kõrvaloleva ostukeskuse turvameestele ja palus parkimismaja meie jaoks avada. Saime uhkes üksinduses oma auto parkida parkimismajja ära ning sättisime end hotelli poole teele. Sisuliselt oli meil valida, kas kõndida öises Lodži kesklinnas ümber bloki või ronida üle mulle umbes vööni aia ja olla kohe hotelli juures. Valisime selle viimase versiooni. Väike seiklus ka meie tänasesse päeva.


teisipäev, 18. oktoober 2016

Omad Euroopa südames

Täna oli meie puhkuse viimane paikne päev. Homme hommikust hakkame tasapisi tagasi kodupoole tüürima ja ausalt öeldes hakkab peale tulema juba kerge reisiväsimus ning koju jõudmine kõlab väga motiveerivalt. Ootame seda M-ga mõlemad.

Nüüdseks on sügis jõudnud ka Brüsselisse. Hommikust saadik oli ilm pilves ja vahelduvalt vihmane, väljas küll 13 soojakraadi, kuid jahe tuuleke tekitas eheda sügise tunde. Kuigi öeldakse, et ei ole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus, siis tänane ilm ei kutsunud kuidagi aega looduses või vabas õhus veetma. Õnneks polnud meil tänaseks ka kuigi suuri plaane peale paari kohtumise.

Eilseks olime lõuna kokku leppinud AT-ga, kuid lükkasime tema tervisest tulenevalt selle tänaseks ja püüdsime lõuna ühildada MP-ga. Kui olime AT-ga maha istunud, saatis MP sõnumi, et ta hilineb veidi. Tunnike hiljem, kui oma lõunat lõpetasime, saime MP-lt vabandava teate, et ta lõunale seekord siiski kahjuks ei jõua - töögruppide koosolekud läksid ajas üle. Euroametnike elu ei ole kerge, Eesti tulevane eesistumine pingestab ajakava ilmselt omajagu. Mul on siiras hea meel, et vähemasti AT-ga õnnestus meil lõunale jõuda. Peale seda, kui ta meie külast Brüsselisse kolis, on ka temaga suhtlus jäänud üha harvemaks, ent kui kohtume, on see endiselt ehe. Täna oli ka mul võimalus esmakordselt maitsta Liibanoni kööki Lebanon House restoranis. Kuigi Lähis-Ida köök on põnev, on see mulle võõras ja harjumatu, ent on hea, kui ei pea toiduelamuse saamiseks päriselt Lähis-Itta sõitma.

Lõuna ja kokkulepitud hilise õhtusöögi vahele jäi meile mõni tund aega. Tiirutasime autoga ringi Brüsseli linnapeal ja käisime paaris poes. Teel oma sihtmärki läbisime ka Molenbeeki linnaosa, kus tabati kevadised terrorirünnaku planeerijad. Ma oleks eeldanud Molenbeekist välimuselt midagi koledamat, arvestades sealset pagulaste ja immigrantide kontsentratsiooni. Sellegipoolest ei olnud meil julgust sinna poodi minekuks oma autot ka päevasel ajal parklasse jätta. Kuidagi harjumatu on näha nii palju rättidega kaetud päid ja tõmmunahalisi ühes kohas korraga.

Viimase 12 aasta jooksul olen Brüsselisse sattunud vist 7 või 8 korda. Mida aeg edasi, seda vähem see linn mulle meeldib. Siin on ilusaid kohti ja turistina korra siin ära käia on vägagi mõistlik, näha vanalinna ja Eurokvartalit ning mõnda ilusamat parki, Atoomiumit ja Mini Euroopat, kuid selle linnaga ei teki mul kuidagi suhet, et ma võiks tahta siia kolida. Brüssel ei ole lihtsalt linnana minu unistuste koht elamiseks.

Jõudsime A ja U juurde tagasi klassikalise tööpäeva lõpu ajal. Juba hommikul ärgates tundsin ma end veidralt ning päeva lõpuks see tunne üha süvenes. Nüüd, reisi lõpus, kui ees on pikk pingutust nõudev autosõit koju, ei tahaks kuidagi haigeks jääda. Võtsime M-ga mõlemad ära ühe sooja külmetusevastase graanulijoogi, mina kangema, tema lahjema ja keerasime end tunnikeseks magama enne õhtusöögile minekut. Ma olen siiralt tänulik A-le ja U-le, et saan tunda end nende juures väga kodusena. Sellistes olukordades on see hädavajalik.

Meie Euroopa reiside üks sihte on alati kohtuda minu perekonna belglastega. Viimased umbes 15 aastat suhtlemist nendega on olnud pikk ja oluline aeg. Nad on mu südamesse kasvanud nagu osa mu perest ja ma tunnen alati siirast rõõmu, kui mul õnnestub nendega kohtuda. See on minu jaoks oluline. Kui mõne muu kohtumise oleks võinud täna õhtul ära jätta, arvestades enesetunnet, siis nendega kohtumist kindlasti mitte. Viimati käisin nende juures külas vist 6 aastat tagasi, vahepeal oleme kohtunud restoranides. Nii veider on tunne, kui justkui iseenesest tead, kuhu tänavale keerata, milline on nende koduuks ja kus kodus enam-vähem midagi asub. Kuigi laias plaanis on asjad muutumatud, siis nende kodune väike loomaaed on ajas kasvanud. Kui varem olid neil ainult kümme kassi, siis nüüd on kassidele lisandunud kanad, kalad ja kõrbehiired. Elutoas tervitas meid suur, umbes meetri kõrgune kollane karu, mille perepoeg W kunagi meiega Brüsseli tänavatel jalutades üles korjas. Nii palju nii häid mälestusi! Perekonna belglastega suhtlus on puhas kvaliteetaeg. Nad on nii vahetud, avatud ja siirad, nii ehedad. Nad on minu perekond belglasi.

esmaspäev, 17. oktoober 2016

Brüssel üllatab endidselt

Hommikul magasime kaua. Ärkasin alles selle peale, kui telefon piuksuma hakkas ning imestasin, et olin maganud niivõrd sügavalt, et pererahva hommikused toimetused jäid täiesti kuulmata. Magasin end mõnusasti välja. Kuna meie kokkulepitud lõunapartner, segaduse vältimiseks nimetan teda AT, oli ootamatult haigestunud, siis saime pidada pikka hommikut ja päeva omas rütmis toimetada.

Täna hommikul sõitis U ja A 9-aastane poeg kooliga kolmepäevasele väljasõidule. Siin pidi olema kohustuslik kolmandatele klassidele sõita kolmeks päevaks rannikule, umbes viis bussitäit lapsi korraga. Neljandad klassid pidid minema neljaks päevaks kuhugi mujale ja viiendad klassid kümneks päevaks suusalaagrisse. Mind pani veidi imestama selline niivõrd noores eas laste iseseisvumise kasvatamine reisidega kodust eemal, arvestades, et alla 12-aastased lapsed ei tohi siin riigis ka üksi kodus tegelikult olla.

Minu kindel soov oli Brüsselis käia Camaieu poes, mida leidubki ainult Prantsusmaal, Belgias ja Luxembourgis. Nende riided on kuidagi hästi minu maitsele ning naudin alati nende külastamist, kui siiakanti satun. Üks neist poodidest asub City2 kaubanduskeskuses Brüsseli kesklinnas. Kuna oleme seal M-ga korduvalt käinud, oli tee meile tuttav ning lihtne minna. Parkisime auto lähedal asuvasse parkimismajja ära ning asutasime end kaubanduskeskuse poole teele. Suur oli minu üllatus, kui sissepääsuks olid suletud neljast uksest kolm ning mustade lintide vahelt suruti kogu keskust külastav mass läbi ühe kitsa ukse sisse. Seespool kontrollis turvamees kõiki kotte ning suuremaid kaasas olevaid esemeid metallidetektoriga. Aasta tagasi oli kõik tavapärane ning külastajad voorisid vabalt sisse-välja, ilma et kedagi oleks huvitanud, mis sul kaasas on. Niimoodi ongi mõjunud terrorirünnakud Brüsselis.

Kesklinnas ringi liikudes märkab tihti tänavatel ära pargitud sõjaväe veokeid. See omakorda tähendab, et kuskil läheduses patrullivad täisvarustuses automaatidega sõjaväelased linnatänavatel ja tähtsamate hoonete ees. See vaatepilt on minu jaoks nii kohutavalt võõras. Ma olin juba unustanud need rünnakud Euroopale eelmise aasta lõpus ja sellel aastal, sest siin olles tegelikult seda ei tunneta ega taju. Linn tiksub oma tavapärases rütmis, inimesed sagivad nagu alati ja turistid klõpsivad rõõmsate nägudega selfisid teha. Ainult automaatidega sõjaväelaste kohtamine tuletab meelde neid kohutavaid sündmusi, mille peale külmavärinad üle selja jooksevad ning hea meel on, et me liigume oma auto ja mitte ühistranspordiga. Üldiselt oleme vältinud ka suuremaid rahvakogunemisi, kuid reisiplaane tehes ja linnadega tutvudes ometigi ei mõtle sellele, et midagi võiks juhtuda. Nii lühike ongi tegelikult inimese mälu. Aastaga on ikka linnapildis nii palju muutunud.

Ringi jalutades tekkis meil soov osta tüüpilisi Belgia vahvleid, mida kõikidel tänavanurkadel vanalinnas müüakse. Kuniks oma vahvlit ootasime ja nautisime, kuulasime veidi eemal tänaval ühte noort kutti Prantsuse keeles laulmas ja kitarri mängimas. Ilmselgelt oli sel performancil mingi sügavam sisu ja eesmärk, kuid meieni see ei jõudnud. Samas oli keskpäevases päikesepaistes 18-kraadises soojuses vahvlit nautides prantsuskeelset meloodiat kuulata kuidagi äärmiselt kaunis. Mingil veidral põhjusel tunduvad mulle üldse prantsuskeelsed laulud väga romantilised oma kõla poolest, olgugi et keelt ma kuigi palju ei mõista.

Kui juba Brüsseli kesklinnas olla, siis on patt jätta käimata tüüpilised turisti vaatamisväärsused, mis kõik käe ja jala ulatuses on. Pissivat poissi ehk Manneken Pisi olen ma näinud korduvalt ja iga nurga alt lähenedes. Iga kord ilmub ta siiski aga nurga tagant justkui ootamatult. Sellest veidi eemal, mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel ühes kõrvaltänavas asub ka pissiv tüdruk ehk Jeanneke Pis, mille purskkaevu münti visates pidi soov täide minema ja mis pidi tähendama hellust, vooruslikkust ja armastatu imetlust sooviga truuks jääda. Ilmselt neid münte käiakse sealt purskkaevust aeg-ajalt ära koristamas, sest vastasel juhul võiks arvata, et truudust väärtustavaid inimesi on tiba vähevõitu. Brüsselis on ka kolmas pissiv kuju: koer Zinneke Pis. Koer on eemal veidi tavapärastest turismi sihtkohtadest ja Molenbeeki linnaosa lähedal, kus U ei soovita just öisel ajal jalutada.

Zinneke Pis asub samas ajaloolisest börsihoonest mõnesaja meetri kaugusel, Marriotti hotellist peaaegu ümber nurga, kus veebruaris W ja S pulmade jaoks ööbisime. Seal samas kandis asuvad ka Hiina poed ning lai linnatänav, kus veel kaks aastat tagasi toimus tihe liiklus, on nüüd muudetud jalakäijate tänavaks. Samas võib arvata, et see tänav avatakse liiklusele peagi uuesti, sest ärid pidid tugevasti virelema, kuna inimesed ei satu sinna enam.

Üks asi on veel linnapildis ajaga muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem näeb Brüsseli linnapeal kesklinnas kohtades, mis ei ole liiga turistikad, araablasi ja moslemeid, kelle päid katavad rätikud ja naised on kaetud pigem pikkade lohvakate riietega. 12 aastat tagasi, kui tegin esmakordset tutvust Brüsseliga, on linn ja inimesed päris palju muutunud. Tol ajal tundus Brüssel mulle ihaldusväärse Euroopana, nüüd on Brüssel tohutu rahvaste paabel ja pigem on meeldivad väikelinnad. Kui tol ajal oli harjumatu vaatepilt tumedanahaline inimene, siis täna on veider vaadata, kuidas linnapildis kohtab heledajuukselisi ja sinisilmseid inimesi pigem harva. See on lihtsalt meie jaoks harjumatu vaatepilt. Ent endiselt on Brüsseli vanalinn siiski kena ja mulle meeldib seda igakordselt külastada.

Alates 2004. aastast olen sattunud nüüd Brüsselisse umbes 7 või 8 korda, nii et linna kese on juba nii palju tuttav, et kaardiga enam väga orienteeruda vaja ei ole. Sellegipoolest suudab see linn mind ikka veel üllatada. Alles täna sain teada, et ka Brüsselis on prostitutsioon legaalne ning keskse raudteejaama kõrval asub punaste laternate tänav nagu Amsterdamis. See jäi meie seekordsest reisist vaatamisväärsusena siiski kõrvale.

Mäletan, et esmakordsel Brüsseli külastusel imestasin siinse linnaliikluse üle - see kõik tundus mulle hektiline ja kaootiline, kohutavalt kitsas ning üliväikeste parkimiskohtadega nii tänavatel kui parkimismajades. Tipptunnil Brüsselis liigeldes on kõik endine: ummikus, teetööde või aeglase liikumise korral liiguvad autod nii, kes esimesena jõuab, samal ajal astuvad jalakäijad vaatamata teele ning sisuliselt peavad silmad olema korraga kõikides ilmakaartes. Ent ometigi kõik kuidagi toimib. Mul oli taaskord hea meel, et M roolis on.

Õhtu lõpetasime Itaalia restoranis La Piazza koos E-ga. E kolis Brüsselisse umbes poolteist aastat tagasi ning eelmisel suvel, kui siin käisime ja temaga kohtusime, oli ta alles siia tulnud. Linn ei pidanud talle siiani päriselt meeldima, aga tänaseks on ta kenasti kohanenud. Nii põnev oli kuulata teda ja näha milline vahe hoiakutes ja väärtustes on aastaga toimunud. See on väga äge tunne, kui on võimalik kõrvalt jälgida kellegi kohanemist uue eluga ning selgeid muutusi. Elu Brüsselis on E-le hästi mõjunud. Loodan, et seda põnevat teekonda on mul võimalik ka tulevikus tunnistada.





pühapäev, 16. oktoober 2016

Kodumessil ummikus

M avastas eile oma koduautomaatika teemasid uurides, et Luxembourgis on just algamas Home & Living mess. Kuna pühapäeviti on siinpool kandis kõik kohad, sh toidupoed, suletud, ent mess oli lahti, tundus mulle hea mõte messi külastada. Pealegi on põnev näha, kuidas siinpool maailmas sellised messid välja võiksid näha - maksejõulist klientuuri siin ju on.

Messiala tundus kaardi pealt kohutavalt suur, läbi mitme halli ning osalevate ettevõtete nimekiri oli tohutult pikk väikeses kirjas. Minu üllatuseks ei olnud mess sugugi nii põhjalik nagu algselt tundus. Kuigi messihallid olid jaotatud teemade järgi, siis pigem oli halli ülesehitus veidi kaootiline, olgugi et põrandale oli suure teibiga maha märgitud soovituslik läbimistrajektoor. Kõik kodu ja ehitusega seotud teemad olid küll kaetud, ent ei olnud sugugi üllatav, kui ühe teema osas oli vaid üks väike esindaja. Peamine rõhk oli pigem pandud arendajatele, kes seal suuresti oma uusi kinnisvaraprojekte pakkusid koos illustreerivate makettidega, ning ehitajatele ja pankadele, kes kõike seda finantseerida aitasid. Mis oli aga kahtlemata silmapaistvalt erinev meie messidest, oli igas messihalli keskmes olev söögikoht. Toit ja söömine on siinpool endiselt olulise, vahel ka sotsiaalse tähtsusega ning nii ei saa seda unustada ka messil.

Luxembourgis olime nüüd kolmandat korda, kuigi minu esimene kokkupuude Luxembourgi riigiga oli aastal 2004, mil elu esimese omakäelise turismireisi raames koos oma perekond belglastega ühepäevase reisi siia tegime. Tollest ajast on mul meeles suured maisipõllud, mida ma ei olnud kunagi varem lähedalt näinud. Kuigi olime siin juba mitmendat korda, ei soovinud ma kuidagi lahkuda, enne kui olime käinud korraks ka kesklinnas jalutamas. See on linn küngastel ja vahelduv maastik teeb linnakese kuidagi eriti armsaks. Luxembourg on endiselt kaunis.

Täna oli äärmiselt ilus soe sügisilm. Väljas paistis hommikust saadik ere päike ning taevas oli sisuliselt pilvitu. Varjus näitas 18 soojakraadi. See tundus pigem uskumatu, kuid oktoobrikuine sügispäike soojendas tõepoolest. Tavapäraselt pidi oktoober Luxis olema vihmane kuu ja pigem jaheda ilmaga. Meil on seekord puhkuseilm lausa tellitud ja sellega tõeliselt vedanud. Kuldne kaunis helk vaikselt värvimuutvate puude lehtedel tegi Luxembourgi eriliselt romantiliseks.

Õhtuks olime plaaninud jõuda Brüsselisse A ja U juurde. Luxist sõidab sinna umbes kaks tundi, kuid varusime igaks juhuks ligi 2,5 tundi. Eeldatav kohalejõudmise aeg oli 18:22 ning A plaanis 19ks valmistada õhtusöögi. Tankisime veel auto Luxi piiril asuvast bensukast soodsat kütust täis ning tunnike hiljem olime esimeses väikses ummikus - teeremont. Umbes 15 km enne A ja  U juurde jõudmist hakkas aga pihta pühapäevaõhtune Brüsselisse sissesõidu ummik kiirteel, mida ei teinud sugugi ka kergemaks seal toimunud väike avarii. Tiksusime meeter haaval viite kilomeetrit kolmveerand tundi. Kuigi nii Google Maps kui Waze olid ummikust teadlikud, siis tundus, et kummagi GPSi järgi justkui alternatiivset teed ka ei olnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui püüda tähelepanu säilitada, vaadata, kuidas tsiklistid aeglaselt liikuvate ridade vahelt läbi pressisid ning oodata hetke, mil ummik laheneb. Jõudsime lõpuks A ja U juurde veerand kaheksa õhtul. Õnneks ei olnud A valmistatud kodune gurmee veel jahtunud ja sooja vastuvõtuga õhtu sai mõnusasti alata.

Eilsega sai murtud ka puhkuse selgroog ehk puhkuse lõpuni on jäänud vähem päevi kui on puhatud. Natuke nautimist ja mõnusaid suhtlusi ning siis võtamegi kodutee juba rataste alla. Siiani on olnud meie puhkus ennast täielikult õigustav ja absoluutselt nauditav. Nii nagu üks korralik puhkus olema peab.






laupäev, 15. oktoober 2016

Polüglottide pidu Trieris

K ja J vanema lapse 5. sünnipäevapidu oli planeeritud laupäeva pärastlõunaks Saksamaa linna Trieri. K oli selleks pikalt ettevalmistusi teinud ning käsitööna valmistanud kõik sünnipäevaks vajalikud vidinad. Siin pidi olema ka kombeks igale külalisele sünnipäevalapse poolt teha väike tänukingitus tulemise eest. Ma ei ole kuulnud, et Eestis selline komme oleks ning arvestades kui palju ja tihti ilmselt laste pidude kutsed tulevad, on see igale lapsevanemale paras väljakutse.

K ja J noorem laps oli hommikuks siiski tõsiselt haigestunud, mistõttu tuli jooksvalt veidi plaane ringi mõelda. Kui olime algselt arvestanud Trieri minekuks kahte autot, siis nüüd oli selge, et keegi pidi haige lapsega koju jääma. Sedakorda jäi J lapsevalvesse ning meie kolmekesi suundusime Trieri poole K ja J 7-kohalise autoga. K võttis Euroopa koolist sünnipäevalapse ja tema kaks sama vana sõpra veel peale ning asutasime end minekule. Minu jaoks oli paras väljakutse istuda autos tagaistmel koos kolme ülienergilise 5-aastasega. Pidu ise oli planeeritud sisejalgapalliväljakuga spordisaali ning arvasin, et kui lapsed mürgeldavad seal 3 tundi vahetpidamata, on nad õhtuks omadega läbi. Minu üllatus oli aga suur, kui selgus, et peale mõnetunnist vahet pidamata jooksmist ja möllu oli nende energiatase endiselt ühtlaselt suur ning väsimuse ilminguid ei eksisteerinud kusagil.

Luxembourgi on reeglina enamus sisserännanuid tulnud elama ajutiselt. Tihtipeale on esmaseks perioodiks vaid kuus kuud, millest reeglina kujunevad sujuvalt aastad või isegi aastakümned. Nii on siin sündinud ja kasvanud lapsed tõelised maailmakodanikud. Täiesti tavapärane on, et laps räägib vähemalt 3-4 keelt, mõni ka rohkemat, olenevalt elu- ja keelekeskkonnast kuhu nad sattunud on. Kui sünnipäevalaps ise räägib hästi eesti ja inglise keelt, mõni sõna sekka ka Prantsuse keelt, siis tema hea sõber valdab soome, rootsi, jaapani, inglise ja saksa keelt. Lastel omavahel suheldes aga probleemi i ole ning keeli vahetatakse käigupealt, nii et pole ka ebatavaline, kui ühte lausesse satubki kokku mitu erinevat keelt kõrvuti sõnadena. Siinsed lapsed on tõelised maailmakodanikud ja polüglotid.

Sünnipäevapeo asukoha valik on tegelikult üpris lai ning riigipiir pole siinkohal üldse küsimuseks. Pigem hinnatakse seda, millise summa eest millist teenust pakutakse ja kui kaugel sihtkoht asub autoga sõites. Korraks käia poes teises riigis või pidada pidu kolmandas, on täiesti tavapärane ja mugav. Ainus, millele sel juhul mõelda tuleb, on kehtiv mobiilipakett rändlusteenuse tasudega.

Trier arvatakse olevat Saksamaa vanim linn, mis on asutatud Keltide poolt 4 sajandit enne Kristust. See teeb linnatänavate loogika veidi keerulisemaks tänapäevast, nii et ka need, kes linna tihti külastanud, eelistavad seal liigelda GPSga. Linna keskme läheduses asub suur tumedast kivist kindlus Porta Nigra, mis ühtäkki ootamatult uuemate majade keskelt välja ilmub. Vanalinn on armas ning kohane Saksamaa väikelinnale, omades kõiki olulisemaid elemente raekoja platsil nagu purskkaev, monument ja turg. Ajanappuse tõttu polnud meil paraku aega seal pikalt ringi vaadata, kuid esmapilgul tundub mulle, et üht-teist seal peidus on, millega võiks lähemalt tutvuda. Selles linnas on ajaloolist hõngu selle sõnapaari positiivses tähenduses.

Meie tänase õhtu plaaniks oli ära pakkida auto, et võiksime homme peale messikülastust, mille M täna juhuslikult avastas, seada sõidusuuna Brüsseli poole. Ma vaatasin M ja J entusiastlikke nägusid ning kastide, pakkide ja kottide hunnikut garaažipõrandal ning suhtusin kogu sellesse ettevõtmisse teatud skepsisega, sest ükskõik kuidas mulle ka ei tundunud, meie väikeautosse kõike ära mahutada ei olnud mingi valemiga võimalik. Paar tundi hiljem tõestasid M ja J mulle aga vastupidist. Nad on kahepeale ikka tõelised pakkimismeistrid!

Mis mulle Luxembourgis veel meeldib, on külastada Auchani toidupoodi. Kuna me otse siit koju ei sõida, siis enamjaolt pole meil toidupoest hetkel midagi väga kaasa osta, ent see melu ja möll, mis seal käib, on ühtpidi harjumatu, teistpidi ligitõmbav. Kui ma Eestis enam toidupoode väga külastada ei viitsi ning olen pigem e-poe kasutaja, siis siin ma naudin Auchani väljanägemist, sätitust, hea ja kvaliteetse poe tunnetust, aga ka suurepäraseid pakkumisi ning teemadena tooteesitlusi, kus ei ole sugugi harvad juhused, mil tumedanahaline tantsib kõva muusika järgi mõnuga leti taga või teise leti keskealine tooteesitleja kõvahäälselt oma toodet üle poe karjudes demonstreerib. Inimesed naeratavad, kohtuvad teineteisega toidupoes ja räägivad juttu. Mulle tundub, et ka kohalikud naudivad toidupoe melu.

Millest ma kuidagi üle ja ümber ei saa, on mereandide lett. Sealne valik on nii üüratult lai, et mingite toodete kohta ei osanud me M-ga kumbki arvata, millisest otsast neid süüakse ja kuidas neid üldse valmistatakse. Siin on võimalik soetada endale ka suurepärase kampaaniahinnaga värsket ja head kraami. Tänaseks hilisõhtuseks snäkiks varusime poolteist kilo hiidkrevette, is kadusid laualt hetkega. Mulle tõeliselt meeldivad mereannid ning minu jaoks on selline õhtu tõeline nauding.

Mõned asjad on Luxis imetabaselt soodsad. Kuna M armastab aeg-ajalt sigarillosid teha, siis on meile silma hakanud eri riikides konkreetsete sigarillode hinnad - sama toodet on ju lihtne võrrelda. Tuleb välja, et Luxis on sigarillod sõna otseses mõttes üle kolme korra odavamad kui Eestis. See seletab ka siinsete elanike tubakalembust. Lisaks sigarettidele on muidugi siin ka oluliselt soodsam kütus, mistõttu võib näha enne Saksamaa riigipiiri tee ääres mitmeid tanklaid koos, kust suur osa mööduvaid juhte paagid tis panevad, sest ca 30 senti liitrilt hinnavahe on täispaagi puhul siiski juba märgatav vahe.

Kui Euroopa Liidus on toodete netist tellimine lihtne ja reeglina toimetatakse suurematesse riikidesse kõik probleemideta kohale, siis Luxis asi alati päris nii lihtsalt ei käi. Nimelt paljud netipoed mingil veidral põhjusel Luxi kaupa ei tarni või kui, siis transpordikulu on ebamõistlikult suur. Probleemi on lahendanud Luxembourgi post, mis pakub teenusena võimalust kaupa Saksamaale tellida ja sealt toimetavad nad selle tellijale ise koju ainult 5€ eest. Väga mugav lahendus.

Üks huvitav lahendus on Luxis veel. Sedakorda liikluses. Kui Luxembourgi linnas ringi sõita, siis harjumatult tavapärane on siin suurematel tänavatel parema käe reegel. loogiline oleks ju pigem see, et suur ja lai tee, kus on pidev liiklusvoog ja bussiliiklus, on peatee, ent siin on asjad lahendatud hoopis kõikjal parema käe ristmikega. Väidetavalt on see vajalik selleks, et kiirusi taltsutada, kuna kohalikud kiirust piiravatest märkidest väga kinni ei peaks, ent parema käe reegel on liiklusõnnetuseks piisavalt suur oht, et sellest reeglist hoolida.

Lisaks leidub Luxis suur hulk autosid, mille numbrimärk sisaldab ainult nelja numbrit ja mitte tähti. Tuleb välja, et need numbrid on kunagi algusaegadel soetatud koos esimeste autodega ning juhiload tulid kaasa koos auto ostuga, mistõttu tasub selliste numbrimärkide omanike sõidumanöövrite osas veidi ettevaatlik olla. Et sellised numbrid on aga väga olulised, siis on need nii pärandatavad kui kalli raha eest müüdavad. Oleme veidi hasartselt viimasel paaril päeval neid numbreid jälginud ja seni on väikseim nähtud number olnud 1100 millegagi. Üks uus asi, mida liikluses märgata ja kuidas autosõit enda jaoks põnevamaks teha.





reede, 14. oktoober 2016

Tuhkatriinu portselanipoes

K on mulle pikka aega rääkinud Luxembourgi külje all asuvast Villeroy & Bochi tehasepoest Mettlachi linnas Saksamaal, olgugi et ta ise polnud sinna veel jõudnud. Juba suvel otsustasin, et tahan endale ühel hetkel muretseda sobilikku Villeroy & Bochi kohviserviisi. Valisin isegi netist sobilikud tooted välja ja saatsin K-le, kuid olukord ei soosinud meid ning tema Messengerist vastu saadetud pildid ei jõudnud kuidagi minuni ja tol korral jäigi kohviserviis ostmata. Seda suurem oli minu soov minna siiski Mettlachi. Olin selle esmalt planeerinud eilsesse päevaplaani, aga päeva lõpuks me sinna ei jõudnudki.

Kui K oli hommikul lapsed kooli ja lasteaeda viinud ning tal tekkis mõni tund vaba aega, otsustasime oma sõidusuuna võtta Mettlachi poole. Mettlachi tehasepood ei ole netist just kuigi lihtsalt leitav ja kui sa ei tea, et see eksisteerib, siis ilmselt see sinu trajektoorile kogemata ei satu. Kuigi tehasepoodide ostulinnakutes Villeroy & Bochi poode leidub, siis harva on seal suuri eripakkumisi ning Mettlachi poega tegelikult ei võistle neist ükski.

Leidsime Mettlachis just parkimiskoha ning läksin otsima parkimisautomaati pileti soetamiseks, kui meile kõndis vastu üks naisterahvas, parkimispilet käes, ja pakkus seda meile kasutamiseks - ta oli ostnud rohkem aega, kui plaanis ning ei vajanud seda. See oli niivõrd meeldiv ja ootamatu üllatus, et päev sai edasi minna ainult paremaks. Samas märkasime eemal ka suurt valget telki Villeory & Bochi sildiga ning inimesi tulemast sealt ära suurte kärudega. Meie uudishimu üksnes kasvas.

Uskumatul kombel olime sattunud just täna kogemata erimüügile, kus pakuti just ühte neist serviisidest, mille ma olin ammu juba netist välja valinud. M oli esmalt veidi skeptiline meie Seat Leoni mahutuvuse osas, sest meil on Luxembourgist vaja Eestisse tuua ka siit varasemalt soetatud 12 kasti veini, kuid K lahendas mure kiiresti, mainides, et peagi kolivad ühed eestlased Luxembourgist tagasi Eestisse ning nende kolimisautosse saab ilmselt ühtteist lisada. Selle peale tundsin end nagu laps kommipoes: mul oli võimalus soetada endale kaua igatsetud sisuliselt täisserviis. Mettlachi tehasepood pakub veelgi suuremat valikut ja seal on toidunõude sisse võimalik end täielikult ära kaotada. Ma isegi ei taha mõelda, mis oleks, kui satuks sinna ale perioodil. Ilmselgelt ei ole meil kodus nii palju kappe, kuhu kõiki neid ilusaid toidunõusid ära mahutada.

Minu jaoks on söömine sotsiaalne tegevus ning toiduvalmistamine tõeline nauding. Seda enam on mulle ka olulised detailid kust ja kuidas toitu serveeritakse. Ah, kuidas mul kunagi oli raske mõista, miks vanaemadel olid kapis külaliste tulekuks hoitud serviisid. Ilmselt selline väärtustamine tuleb vanusega ja ma olen ilmselgelt õigesse ikka jõudnud. Ma ei sooviks külla hoida nõusid üksnes külaliste jaoks, sest ka argipäev peab olema nauditav, kuid ma mõistan täielikult vajadust ja soovi ilusate komplekssete toidunõude järele.

Mettlachis on lisaks Villeroy & Bochile veel mõned köögitarvete ja muud tehasepoed, kuid tegemist ei ole klassikalise ostulinnakuga, vaid linnakesega, kuhu on integreeritud kokku muude ettevõtete tehasepoed. Esmakordselt kohtasin seal ka köögitarvikute tootja Siliti poodi. Minu esimene kogemus Silitiga jääb 6 aasta taha kui lennumiilide eest tellisin kaks Siliti potti. Potid saabusid minuni kulleriga, kasti sees potid ükshaaval riidest kotti pakituna ning 50 aastase garantiiga. Need potid on siiani olnud imelised, ei ole värvi muutnud, põhja kõrbenud ja lähevad ülikiiresti keema, hoides temperatuuri ühtlasena ka madalal kuumusel. Kui oled kord tunda saanud kõrget kvaliteeti, on tagasi minna väga raske. Siliti tooteid müüakse reeglina ka MWFi poodides ja kuigi MWFi tooted on vägagi hea kvaliteediga, on Siliti omad klass veelgi kõrgem.

K ja J olid planeerinud meile õhtuks ühise restoranikülastuse Luxembourgi restorani nädala raames. See pidi olema esmakordne õhtu, kui nad jätavad mõlemad lapsed lapsehoidja hoolde ja tulevad õhtut mõnusalt nautima. Kui Mettlachist tagasiteel olime, helistas J K-le, et nende noorem laps oksendab. See ei tõotanud midagi head. Kuigi K püüdis oma pisitütart igati turgutada, läks olukord ajas üksnes hullemaks ning südaöö paiku otsustasid K ja J tütrega erakorralisse suunduda, sest tüdrukul ei püsinud tundide kaupa midagi sees ja vedeliku kaotus oli ilmselgelt märkimisväärne. Homme on aga plaanitud nende vanema lapse sünnipäevapidu Trieris. Eks ole näha, kuidas see välja nägema hakkab ja kuivõrd plaane paraku muuta tuleb.

Enne restorani õhtust sööma minekut sättisime end K ja J juures valmis. Meie auto on sisuliselt maast laeni asju täis, sest me ei ole jõudnud neid veel korralikult ära pakkida. Kell tiksus juba restorani broneeringu aega, kui ma end alles peaaegu valmis sain - meil läks Auchani toidupoes veidi plaanitust kauem aega ja nii jäime üpris viimasele minutile. Auchan toidupoena meeldib mulle tõeliselt ja iga kord on mul Luxembourgis raske siin poest ära minna, kuigi Eestis ma viimasel ajal toidupoe külastusi enam ei naudi, reisidel aga küll ja väga. Igatahes, kui olime restorani minekuks juba valmis ning hakkasin kingi jalga panema, avastasin, et mul oli vaid üks king ning M-l polnud kohe päriselt aimugi, kuhu mu teine king autos saanud on. Midagi muud sobilikku mul aga kleidi juurde jalga panna polnud. M arvas, et ma võiks tulla ühe kingaga, mina arvasin, et siis jääb restorani minemata. Hetk hiljem oli M tagasi auto juurest korteri ukse taga, käes üksik sinine king, ootamas mu jala proovimist. Ma tundsin end tõelise tuhkatriinuna printsi ees.

Meie jaoks tähendas haige lapsega tekkinud olukord seda, et K ütles ära lapsehoidjale ning jäi lastega koju kuniks meie kolmekesi restoranis õhtusööki nautisime. Le Chatelet on imepärase Prantsuse köögiga hotelli restoran. Ma ei ole nii head Foie Gras'd kunagi varem söönud ning kõik kolm käiku viisid lausa keele alla. Ma oli siiralt tänulik K-le ja J-le imetabase gurmaanse söögikogemuse eest. Ah, kuidas ma armastan head prantsuse kööki!


neljapäev, 13. oktoober 2016

Tükike ajutist kodumaad Strasbourgis

Strasbourg on armas klassikaline prantsusepärane linn oma kitsaste linnatänavatega. Parkimiskohta on üpris keeruline leida, sest tüüpiline prantslane armastab väikeautot ning seetõttu on parkimiskohad ka üpris kitsad. Kui olime leidnud lõpuks tänavaäärse parkimiskoha, asutasime end kesklinnaga tutvuma. Kuigi kell ei näidanud enam varajast hommikutundi, ei olnud päike veel kõrgel ning õues valitses hoolimata seitsmest soojakraadist kontideni läbilõikav jahedus. Tunnike hiljem, mil päike väisas kõrget taevakaart, soojenes ilm märgatavalt, kui ei sattunud just mõne maja varju tuule kätte. Sügisesed ilmad on ettearvamatud.

Strtasbourgi tuntuim vaatamisväärsus on keskväljakul asuv ühe torniga Notre Dame katedraal. Katedraalile on võimalik läheneda kahest küljest: ronida külguksest 66 m kõrgusele asuvasse torni või siseneda peauksest ja tutvuda kirikuga lähemalt. Et me ei olnud hommikusöögini veel jõudnud, tundus klassikaline kirikuga tutvumine meile mõistlikuma plaanina.

Sattusime kirikusse sisenema just hetkel, mil sinna oli sappa end seadnud kaks turismigruppi, kuid õnneks läks järjekord kiiresti. Veidi harjumatu oli näha silte mille kohaselt polnud lubatud kirikusse siseneda seljakoti, kohvri ega spordikotiga. Kõikide huviliste kaasas olevad kotid vaadati turvatöötaja poolt enne läbi. Üheski teises linnas ei olnud me sellist turvakontrolli kohanud ning see tundus pisut harjumatu. Seda suuremaks läksid mu silmad, kui kirikust väljudes leidsime eest kaheksa täisvarustuses automaatidega kuulivestidega sõjaväelast patrullimas kiriku ümbrusel platsil. Ma olin sellest küll kuulnud, et Kesk-Euroopas on automaatidega tüübid korda valvamas, aga ma ei olnud seda päriselt kunagi näinud. Terroriohu tunnetus oli päriselt esmakordselt siin ja praegu meie jaoks olemas. Tunnetuslikult oli mul vaid soov rahvarohkest kohast eemale jalutada ning nautida klassikalist Prantsusmaa linna.

Strasbourgi Notre Dame on veidi eriline kirik. Selle üks torn jõuti kunagi valmis ehitada, ent teiseni ei jõutudki kunagi päriselt. Samuti on kirikus sees 16. sajandist pärit astroloogiline kell, mis tol ajal oli suur saavutus. Igal täistunnil lööb kellal olev ingel kellukest, millele vastab temast aste kõrgemal olev luukere koputusega. Hetk hiljem keerab teine ingle liivakella teistpidi ja triangel lõppeb. Umbes veerand tundi hiljem on uus väike osaline show. Kui meie jaoks tundub täna normaalne maa tiirlemine ümber päikese, siis 16. sajandil arvati universum pöörlevat ümber maa, mistõttu on seesugune kell, mille keskmes tiirlevad planeedid ümber päikese ja mis näitab paralleelselt nii kohalikku aega kui poole tunnise vahega GMT aega, tegelikult haruldus ja tolle aja kohta innovatiivne teerajaja.

Jalutasime veidi veel mööda Strasbourgi ringi, enne kui auto juurde tagasi suundusime. Lonely Planet soovitas läbi käia paarist ajaloolisest kvartalist, mis meie silmale paistsid kui klassikalised Prantsusmaa väikelinnad, ent inimesele, kes satub vaid suurlinnadesse, on need kvartalid kindlasti erilised ja armsad. M teatas ühel hetkel, et edasi jalutades satume raamatusse trükitud kaardilt välja ning meil puudub kindel orientiir. Otsustasime siiski veidi kaugemale kiigata ning ühel hetkel avastasime end maja eest, mille ees olevas kahes mastis lehvisid kaks lippu: Euroopa Liidu oma ja Eesti oma. Mu silmad ei suutnud imestusest rohkem pärani minna. Lihtsalt juhuslikult olime sattunud Euroopa Nõukogu maja ette, mille eesistumise periood käib Euroopa Liidu liikmesriikides tähestikujärjekorras ning Eesti kord on just selle aasta maist novembrini. Ah, milline meeldiv avastus on kohata oma koduriigi lippu juhuslikult tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust.

Minu plaanitud päeva teise osas pidi moodustama shoppamine Zweibrükkeni ostulinnakus, kuhu me polnud veel oma reisidel varem sattunud, ning Mettlachi külastus Villeroy ja Bochi tehasepoodi. Olin ilmselgelt enda võimeid ülehinnanud ja kolmest tunnist sai sujuvalt Zweibrückenis kuus kuniks poed suleti ja jalad andsid väsimusest tunda. Oli viimane aeg võtta suund Luxembourgi.

Juba aastaid tagasi Riias katkise GPSiga ekseldes jõudsime järeldusele, et tasub alati usaldada võõra mehe GPSi, kui sa päris täpselt ei tea kuhu sa lähed, hoolimata sellest, et sul pole aimugi, kuhu sinu ees sõitev auto suundub. Kiirteel mängisime kassi-hiiremängu ühe Luxembourgi numbritega Porschega ja kuna M telefon otsustas taas Saksamaal mitte netti minna, siis oli hea seda autot jälitada, olgugi, et meil polnud päriselt aimu kuhu ta suundus. Paar tähelepanekut kiirteedest veel: riiki sisenedes on sildil kiirteede kiiruspiiranguks 90 km/h, ent tegelikult on lubatud 130 km/h, kui ei ole teisti märgitud. Täpselt sama fenomeni märkasime ka mujal Euroopa teedel, v.a Saksamaal. Kiirusepiirangu märke selle kohta aga teede ääres ei leidu. Ka on Luxembourglastel hea huumorisoon: pool teed Luxembourgi on hetkel teetööde all, mis tähendab sõitmist piki kitsast üherajalist teed, mida ääristavad kilomeetrite kaupa helkuritega palistatud betoonblokid kiirusepiiranguga 60 km/h vaheldumas 80 km/h, ent teetöölised on entusiastlikult paigaldanud aeg-ajalt tee äärde märgi, mis keelab möödasõidu või tunnelisse siseneda vastassuunast, nagu oleks võimalik autoga üle betoonblokkide vastassuunda sõita.

Luxembourgis ootasid K ja J meid juba ammu mõnusalt valitud sushi ja hea veiniga. Meid ootas ilmselt neist aga enam nende täna 5-aastaseks saav poeg, kelle sünnipäevakingi vanavanematelt Eestist kaasa tõime. Kui reeglina oleme Euroopasse läinud tühja autoga, siis seekord kogunes kaste ja pakke poole pagasiruumi jagu, mida lubasime oma tuttavatele kohale tuua. Tagasiteel plaanime sama ruumi täita veinidega, mille esmase valiku tegin juba eelnevalt ära ja K&J meile viimase paari nädala jooksul varunud on. Mitte, et Eestis veini ei müüdaks, ent siin, veiniriikides, on valik oluliselt suurem ja eksklusiivsem ning kui juba autoga tulla, oleks patt seda suurepärast võimalust kasutamata jätta. On aeg nautida head ja kvaliteetset veini.



kolmapäev, 12. oktoober 2016

Romantilised Pranstsusmaa väikelinnad

Ööbisime täna esmakordselt AirBnB kaudu. Üldine kogemus oli positiivne: korter oli mugav, kõik vajalik olemas ja kõik toimis õlitatult. Sellegipoolest avastasin, et ma ei ole väga AirBnB inimene. See on kahtlemata mugav juhul, kui on plaan kuhugi veidi pikemaks jääda või reisitakse perega, aga ka soov hoida veidi raha kokku võrreldes hotellidega, kuid siin ei ole sa ise oma aja peremees päriselt, sest kohalejõudmise aeg tuleb ette kokku leppida majutuse pakkujaga ning lõppkokkuvõttes oli mul koguaeg tunne, et olen kellelgi külas ning soovisin teda oma olemasoluga mitte häirida. Kui vajadus on ühe-kahe öö järele võõras linnas, siis minu eelistuseks on igal juhul hotell.

Hommik tervitas meid sooja päikesepaistega. Ilm tundus tulevat pigem kevadine kui sügisene. Selle teadmisega parkisime oma auto Zürichi kesklinna parkimismajja ära ning jalutasime kohalike hulgas populaarsesse kohvikusse Babu's Coffehouse, kus saime napilt viimase vaba laua. Tõepoolest, Foursquare teab kohti, mis kohalikele meeldivad. Teine kindel märk heast tasemest on TripAdvisori kleeps uksel. Olgugi ehk hind vahel veidi kallim, kuid reisil olles ei taha kuidagi riskida kehva kvaliteediga söögikogemusega, sest neid võimalusi ja kohti, mida võõras linnas proovida, on ju väga piiritletud tulenevalt asukohas veedetud ajast. Seega on oluline pigem hea elamus.

Võtsin endale hommikusöögiks klassikalise croissanti ning suurest uudishimust kõrvitsa latte (jah, see on cafe latte, mis sisaldab päriselt kõrvitsat lisaks kohvile ja piimale), kontrollides enne teenindajalt üle, mida see täpselt sisaldab, sest reeglina kiputakse kõrvitsatoitudesse panema kas kaneeli või muskaatpähklit, mida ma kumbagi süüa ei saa. M valis endale toidu kõrvale topeltespressoga piimakohvi. Kui meie joogid lauda jõudsid, avastasin üllatusega kõrvitsalattest suurema hulga kaneeli. Nii ei jäänud meil muud üle, kui M-ga joogid omavahel ära vahetada. Minu jaoks oli see paras katsumus, sest kohvi ma reeglina ei joo ja topeltespresso, olgugi väga kvaliteetne ja maitsev, võttis mul kergelt juuksed peas püsti.

Kui praegu siin kandis Euroopas veidi ringi käia, siis on kõrvits hooaja kaubana ülipopp teema. Trendikamad söögikohad pakuvad erinevaid kõrvitsatoite, kõrvitsaid kasutatakse kodude, poodide vaateakende ja kohvikute dekoratsioonideks ning teede ääres on hulgaliselt iseteenindusega kõrvitsate müügilette. Dekoratsioonidena leidub kõrvitsaid ka Halloweeni tarbeks nägudeks lõigatuna, ent rohkem kui Halloweeni kaunistusi, on poodide vaateakendel juba jõulukaunistused. Oktoobris on minu jaoks jõulukaunistusi näha veel kuidagi harjumatult vara.

Zürichi kesklinna tänavad on kesk sügist üpriski inimtühjad ning see annab võimaluse turistidele rahulikult uudistada ja ringi vaadata. Meie jaoks veidi harjumatu on vaid see, kui kirik on avatud külastamiseks vaid paar tundi päevas või kiriku uksest sisse vaatamiseks peab soetama pileti. Zürichis on raha lõhna üldse üsna palju tunda. Kui jalutada kesklinnas kallite brändide tänaval, siis seal ringi lippavad perfektselt istuvates ülikondades mehed ja viisakates hästiistuvates kostüümides naised panevad tundma nagu ei oleks linnatänavate külastamiseks mu enda riietus piisavalt viisakas, kvaliteetne või pidulik. Samas on seal mõnus seista veidi aega keset tänavat ja lasta sel voogaval rahvamassil endast mööda astuda, neid vaadeldes kui vaateaknal. Samas oli ka kellapood, mille brožüüri ajaviiteks korra lappasin selle sügise uustoodete kohta. Arvestades, et viimati kandsin ma käekella 6 aastat tagasi ja nüüd oleks hea aeg uus kell soetada, oli mu huvi kellade vastu ilmselgelt põhjendatud. Lisaks on ju Šveits tuntud oma kellade poolest. Leidsingi uutest kelladest endale ühe sobiliku, tagasihoidliku heleroosa kella. Kui seda M-le näitasin, ei jaganud ta miskipärast kuidagi mu vaimustust, pidades kella eest 118 000 CHF (see on ca 108 000 EURi) veidi ebamõistlikult kalliks. Zürich ei ole ikka päris minu tasemele linn.

Enne Šveitsist lahkumist peatusime ka piirilinnas Baselis. Baselis saavad kokku kolm riiki: Šveits, Saksamaa ja Prantsusmaa. Sellest tulenevalt on ka sealse lennujaama nimeks Euro Airport. Mõtlesime korraks otsida üles kaardi pealt nurgakese, kus kolm riigipiiri kohtuvad ning sealt korra läbi sõita, et see kohake asub aga keset jõge, siis ilmselt ei oleks seal visuaalselt kolme riiki korraga kuidagi väga eraldanud ning lisaajakulu koha otsimiseks ei tundunud kuidagi mõistlik. Samas, kui Baselist Prantsusmaa poole kiirteele välja sõita, siis seal on piirihooned ja tollipunkt endiselt olemas, olgugi et keegi dokumente kontrollimas ei ole, kuid selle eest oleks võimalik piirikontroll taastada vajadusel vägagi lihtsalt. Teistes piiriületuskohtades enam piiri väga kergelt hoonestuse järgi ei tuvasta ning pigem on teeääres vaid väike silt, mis teavitab sind riigi vahetusest.

Basel on ülikoolilinn ning seetõttu kohtab seal üsna palju üliõpilasi linnatänavatel ringi sebimas. Me ei olnud väga ettevalmistunud selleks, mida Baselis vaadata, kuid kesklinn on seal kenasti sildistatud peamiste vaatamisväärsuste viitadega, mis teevad nende leidmise lihtsaks ja loogiliseks. Selline hea märgistus on suurlinnades pigem keeruline kui tavapärane. Basel on oma olemuselt klassikaline euroopalik linn sarnase arhitektuuriga, kus on mõnus ja mugav teha väike jalutuskäik. Tegime sealt ka mõned väiksed ostud ning eriti tore on poodides hoiak, et kui ost läheb kingituseks, pakitakse see kohe ka kenasti lisatasuta kinkepakendisse. See on niivõrd mugav ja meeldiv, et tekib vahel tahtmine midagi endalegi osta ja lasta kenasti sisse pakkida, kui tujutõstmine peaks vajalik olema. Kingitusi meeldib ju kõigile saada.

Prantsusmaa kiirteedel hakkab silma selge erinevus võrreldes teiste riikidega, kus seni sõitnud oleme. Seal on eriline tähelepanu pööratud turvalisusele, nii et kõikvõimalikud keelumärgid on tehtud puust ette ja punaseks ning kuvatud võimalikult suurelt, sama käib ka teeviitade kohta, nii et üksnes pime saab neist märkamata mööda sõita. Lisaks on tee serv palistatud pikkade valgete juttidega, juhtimaks tähelepanu ohutule pikivahele: kahe juti pikkus on täpselt ohutu kaugus. Proovisime sellist pikivahet tihedas liikluses ka hoida, kuid see tundus meile pigem ebatavaline. Kuigi teede ääres on ka mitmed sildid, mis hoiatavad roolis telefoni näppimise eest, siis esimesel mõnekümnel kilomeetril nägin juba vähemalt kolme juhti, kes roolis olles tegelesid sõidu ajal oma telefoniga, selle asemel, et pilku teel hoida. Arvestades teedel lubatud 130 km/h kiiruselimiiti, on telefoni näppimine niimoodi ikka väga ohtlik.

Olin tänaseks planeerinud sõidu läbi Alsace veinipiirkonna, et külastada väikseid Prantsuse linnakesi ja nautida viinamarjaistanduste imelisi vaateid. Kuna meie Prantsuse keele oskus on äärmiselt limiteeritud ning prantslased just inglise keele oskuse ja kasutusega ei hiilga, siis päris veiniistandusse sisse astumine polnud meie reisiplaanides ja piirdusime üksnes linnakeste veinipoodidega. Kui Šveitsi poolt tulla, siis esimene suurem asula, mis tähistab veiniteed, on Colmar. Pigem on mõistlik aga sealt edasi sõita ja teha esimene peatus Kaysersbergis. Sellistes turistide poolt populaarsetes linnakestes on kehtib reeglina soov, et sa jätaksid oma auto kuhugi parklasse ning avastaksid kesklinna jalgsi. Need parklad on reeglina muidugi tasulised või on teede ääred märgistatud tasulise parkimisalaga. Isegi kui õnnestub parkimisautomaat lihtsalt leida ja seal on väidetav keelevalik inglise keele peale, siis see kas lihtsalt ei tööta, muutub poole pealt tagasi Prantsuse keelseks või pole päris selge, kas miinimumtariif kehtib päeva või tunni kohta. Igal juhul saime kõikides peatuspaikades parkimise mure kenasti, vajadusel loominguliselt lahendatud.

Kaysersberg on imearmas väike keskaegne Prantsusmaa linnake. Jõudsime sinna kella neljaks pärastlõunal, just ajaks, mil meil nälg silme eest mustaks hakkas võtma, sest hommikusöögist oli juba omajagu aega möödas. Meie reisidel kipub loomulik kell tiksuma tavapärasest rütmist veidi erinevalt ja nii me satume lõunatama pigem kella 14 ja 16 vahel. Mäletan, et Itaalias oli see tõsine probleem, sest lõunakohad olid selleks ajaks kinni ja õhtusöögikohad ei olnud veel avatud. Prantsusmaal on täpselt sama lugu. Lõunat pakutakse kella 12 ja 14 vahel ning õhtusöögikohad hakkavad end avama vaikselt kella 16st, kuid peamiselt 19st, mil muud ärid ja poed suletakse. Kella 14st 17ni on reeglina kõik söögikohad kinni ning kui midagi avatud üldse on, on see pigem Salon de The, mis pakub sooja jooki ja külma pirukat (quiche) või kooki (tart). Midagi asjalikumat leida on oluliselt keerulisem. Suutsime leida küll ühe restorani, mis oli avatud, kuid esimese 10 minuti jooksul teenindaja meile menüüd vabatahtlikult tooma ei jõudnud ja hetk hiljem avastasime, et süüa sealt ikkagi ei saa.

Jätkasime oma veinimarsruudi teekonda Riquewihris, samuti üliarmsas, romantilises Prantsusmaa keskaegses väikelinnas, mis turistide hulgas on äärmiselt populaarne. Kuigi linnakesed on oma olemuselt veidi erinevad, on üldmulje siiski äravahetamiseni sarnane. See on umbes nagu Itaalia Cinque Terre viis kalurikülakest: igaüks on neist omanäoline, kuid kui oled käinud ühes, oled sa sisuliselt näinud neid kõiki. Samas, kui elaksin kuskil suurlinnas ja mul oleks soov teha ühte nädalavahetuse argipäevast põgenemist, siis oleks just sellised kulakesed üheks sobivaimaks kohaks, kus peatuda. Need nõretavad romantikast ning tunduvad pigem raamatulikult fantaasias eksisteerivate kohtadena (loe: Söö, palveta, armasta ja Toskaana päikese all stiilis) kui päriseluna. Seal jalutades tundsin end täiesti ebareaalsena.

Riquewihris astusime sisse ühte kohvikusse, et lõpuks endale midagi hamba alla leida. Selgus, et me polnud mitte ainsad sama murega ning leitud hea soovitusindeksiga kohvik oli nii pilgeni rahvast täis, et sinna kuidagi ei mahtunud. Ilmselgelt ei ole prantslased väga rahateenimise eesmärgil väljas, sest järgmist avatud kohta õhtul kella 17 ajal leida oli päris keeruline. Lõpuks avastasime end ühest creperiest (prantsusepäraste õhukeste pannkookide kohvikust, mis serveerib ka sooju jooke ja loomulikult avatud põhjal küpsetatud kooke), mida pidas noor pere oma elumaja esimesel korrusel. Sellised pere söögikohad on alati hästi nunnud ja püüdlikud. Lisaks imetabasele prantsuse köögile proovisin seal ära ka noore veini, mida siinses Alsace piirkonnas sisuliselt igal nurgal klaasiga pakutakse. Ah, see oli ehe nauding! Kergelt mullitav maheda maitse ja ülimadala alkoholisisaldusega jook, mis mekib pigem kui viinamarjane siider mitte vein, jättes oma täidlast maitset saavutamata. Ma ei olnud selle joogiga varem kokku puutunud ja seda positiivsem oli kogemusest tabatud üllatus. Kui seda noort veini saaks vaid aastaringselt ja kaasa osta.

Kuigi meie Alsace veinipiirkonna teelõigule olid planeeritud veel Ribeauville, kus peaks asuma Pranstsusmaa vanima veinitegijate assotsiatsiooni maitsmisruum, Selestat, Chateau de Haut Koeningsbourg ja Dambach-la-Ville, otsustasime puht praktilistel kaalutlustel need linnakesed vahele jätta. Kell oli saanud napilt õhtul 6 läbi ning kõik veini maitsmisruumid suleti kell 18, söönud olime just, nii et õhtusöögi plaane meil teha polnud mõtet ja pikast päevast hakkas reisiväsimus peale pressima. Oli viimane aeg võtta suund hotelli poole. Pealegi, mida rohkem Euroopas ringi reisida, seda enam hakkavad mingid kohad teineteist meenumata ning suuremad linnad lähevad üha enam ühte nägu. Muidugi, seda rohkem kerkib esile ka see, mis on tõeliselt eriline.

Tänaõhtune hotell oli mul jäänud ette planeerimata ajapuuduse tõttu. Mingi hetk küll vaatasin erinevatest äppidest pakutavaid võimalusi Strasbourgi kandis, kuid ükski koht ei olnud päris see. Paar päeva tagasi ilmus äkki Hotels Tonight äppi Diana spa-hotell Molsheimis, mis mujalt otsingutest ei olnud mulle sõelale jäänud. Viivitasin broneeringuga päevakese ja avastasin, et selle ajaga oli hotell kõikvõimalike broneeringulehtede ja ka hotelli enda koduka järgi välja müüdud kuniks eile õhtul ilmus Hotel Tonighti see sama spa-hotell äkitselt tagasi. Mõeldud-tehtud. Jõudsime hotelli täpselt tund aega enne seda, kui nende spa osa suleti. Ma ei pidanud mõtlema kaks korda: vahetasime riided ja seadsime end mõnusalt basseinialale sisse. Algselt oli seal veel kaks prouat, kes peatselt ka lahkusid, nii et kogu bassein ja saunakompleks jäi vaid meile kahele kasutada. Milline luksus! Üllataval kombel oli Soome saunas isegi 85 kraadi sooja, mida ma päriselt ei julenudki loota, sest mu varasema kogemuse järgi Prantsusmaal saunad just liiga soojad meie jaoks ei ole. Viskasin saunalavale pikali ja nautisin kuidas soojus vaikselt ja õrnalt nahavahele poeb. Tõeline mõnu ja lõõgastus, eriti arvestades autos veedetud tunde. See hetk iseendale oli täpselt see hädavajalik mõnusa päeva lõpetuseks i-le punkti panekuks.





teisipäev, 11. oktoober 2016

Mägedele kaotasin südame

Hommikul ärgates avanes aknast paljutõotav vaade: otse meie akna alt algas suusatõstuk. Hommikusöögilauas ei saanud ma pilku kuidagi aknast mööda, vahtisin avali silmi taamal paistvaid valgete tippudega mägesid ja lumiseid kuuselatvu. Hetk hiljem algas lumesadu. Rõõmustasin kui väike laps esimeste lumehelveste üle. See oli lihtsalt nii romantiline!

Jufa alpihotell, kus peatusime, Malbuni küla jalamil ja avati alles selle aasta veebruaris - neil on tulemas alles esimene täishooaeg, milleks valmistuda. Sellegipoolest on hotelli kvaliteet suurepärane ja absoluutselt nauditav. Sõitsime autoga veel mõnisada meetrit hotellist edasi külakese keskusesse, kust teed enam edasi ei läinud. Malbun on väike alpiküla, mis asub päris mäe tipu lähedal. Suvel on seal matkahooaeg, talvel suusahooaeg. Praegu on sujuv puhkuste periood, kus kohalikud tõmbavad hinge enne kiiret aega. Nii on mitmed kohalikud ärid, aga ka restoranid ja hotellid osaliselt või täielikult suletud. Külast läheb mäkke ka aastaringselt töötav suusalift, millega oli mul suur soov sõitma minna. M aga veidi kahtles selles, arvestades lumesadu ning tekkinud pakse valgeid pilvi, mis mäetipud sujuvalt enda sisse mässisid.

Malbunist algavad ka mitmed matkarajad kõrvalolevatele mägedele. Seal on mõeldud kõigile: nii peredele lastega, koeraga jalutajatele, lapsevankriga kõndijatele kui ka professionaalsetele matkajatele. Seisin matkaraja alguses, kiviklibu krõbisemas talla all ja tundsin, kuidas värsked lumehelbed langevad mu näole. Tõmbasin kopsud õhku täis ja lasin hõreda mäeõhu endast läbi. See kõik, mis mind ümbritses, oli sõnulseletamatult imeline. Need vaated, see tunnetus. Ma ei olnud kunagi varem midagi sellist kogenud. Mind ei häirinud krae vahelt sisse langenud lumehelbed, mis sujuvalt jaheda veena mööda mu nahka alla nirisema hakkasid, ega õues valitsev niiske jahedus 4 miinuskraadiga. Ah, kuidas ma oleks tahtnud sel hetkel tõmmata selga korralikud matkariided ning minna väikesele jalutuskäigule mägedesse.

Mägedes on midagi täielikult erilist. Midagi võimsat ja ürgset, kaitsvat ja kutsuvat. Ma võiks neid lihtsalt vaadata ja imetleda. Mäletan, et midagi sarnast tundsin ma ka siis, kui elus esimest korda päris mägesid Austrias nägin, kui esmakordselt roadtrippisime. Sellegipoolest ei ole ma mägedega lähedalt tutvust siiani päriselt teinud, vaid üksnes eemalt kergelt nendega flirtinud ja pikkade pausidega sammukese lähemale astunud. Ma loodan, et kunagi tuleb kätte see hetk, kui mägesid päriselt lähemalt näha saan ja ma väga tahaksin, et see kogemus oleks meeldejäävalt positiivne. Ilmselt ei ole see hetk minu jaoks veel käes. Häid asju tulebki teinekord veidi kauem oodata, et neid lõpuks täielikult nautida. Oma südame olen ma igal juhul mägedele juba kaotanud ka siis, kui saan neid vaid eemalt imetleda.

Edasi saime inna vaid tagasi ehk eile pimedas tuldud serpentiini mööda mäest alla sõita. Pimedas tundub kõik täiesti teistmoodi. Päevavalguses avanevad vaated ümberkaudsele loodusele, metsaga kaetud mägedele, pisikeste majakestega, millel veel pisemad aknad,  mägiküladele, teeääres rohtu söövatele kelladega lehmadele ja imekitsastele teedele on hoopis midagi muud kui pilkases pimeduses tundmatut teed sõites pimeduses helkivate tulukeste merd vaadata. Mul on raske seda kõike omavahel võrrelda ja seisukohta võtta kumb vaade kaunim on. Teede ääres on palju karjamaid koos lehmade ja lammastega mille kohta M naerab, et arvestades mäe kallakut, peavad pooled jalad neil küll lühemad olema. Üks asi on mulle aga arusaamatu, mikspärast kõigil lehmadel kellad kaelas on? Tore on muidugi kuulda lehmade liikumisel kolisevat kaja, kuid lehmade endi jaoks on see ilmselt igapäevaselt kohutavalt tüütu. 

Mida allapoole kõrgustest tulla, seda enam hakkas lumesadu muutuma lörtsiks, kuid lakkas õnneks peagi. Kuigi oleme harjunud sõitma lumega, siis serpentiinid on meie jaoks võõrad ja suverehvidega seal sõita pole just meelakkumine, kuigi teede kvaliteet on suurepärane. M rõõmustas, kuidas lõunamaa reisile tulnud põhjamaa inimesel oli ennatlikult kaasas hari, millega auto lumest puhtaks lükata. Umbes poolel teel mäest alla asub Triesenbergi väike asula. Jalutasime seal natuke ringi ja püüdsime pildile saada vaadet Liechtensteini pealinnale Vaduzile. Kogu külake koosneb imekitsastest käänulistest teekestest, kuhu üks auto napilt peale mahub. Meie üllatuseks olid need tänavad aga kahesuunalised, kuid õnneks kohtusime vastutuleva autoga juhuslikult tiba laiema koha peal, nii et saime teineteisest mööduda ohutult.

Võtsime suuna Vaduzi peale. GPS juhatas meid tuima järjekindlusega mööda Triesenbergi imekitsaid tänavaid kuniks jõudsime mäe küljel asuva veidi laiema teeni. Tee alguses oli saksakeelne infotahvel ning keelumärk. Jäime autoga nõutult seisma. Otsisin telefonist välja sõnastiku ja püüdsin saksakeelsete sõnadega kuidagi hakkama saada. Tõlge ei olnud meile päris selge, kas väljaaarvatud talvel ehk ainult talvel on lubatud ka sedapidi sõita või ei ole lubatud talvel ehk siis muul ajal võib just sedapidi sõita. Püüdsin enne GPSiga konsulteerida, kuid ühtki teist adekvaatset alternatiivi ta teeks Vaduzi välja ei pakkunud. Vaatasime teineteisele nõutult otsa, kehitasime õlgu ja hakkasime üsna vaikselt mööda mäekülge minevat teed edasi sõitma. Üsna kohe tuli meile vastu valge maastur, mille juht akna alla lasi ja saks keeles meile midagi seletas. Saades aru, et me seda keelt ei mõista, lisas ta sõbralikult inglise keeles, et tee on siiski ühesuunaline ja soovitas meil tagasi pöörata. Ma olin sel hetkel siiralt tänulik, et olime välismaa numbrimärgiga autoga, sest turistidele antakse lollused enamjaolt ikka andeks. M lükkas tagurpidi käigu sisse ning tagurdas need mõnikümmend meetrit tagasi, mis me sõita olime jõudnud. Lõpphea, kõik hea.

Vaduzi lossini, mille olin meile sihtmärgiks seadnud, saime veidi kavaldatud teed pidi: vaatasime kaarti, panime vahepunktiks mäejalamil asuva McDonaldsi (olgu siinkohal kiidetud tasulised reklaamid, mis end kaardile sujuvalt mugavateks vahepunktideks sätivad) ning sõitsime ringiga mäest alla, et uuesti teispoolt sama mäge hakata autoga poolde kõrgusesse ronima, jõudes otsapidi välja samale teelõigule, mille teises otsas olime end ringi keeranud. GPS teed ju teadis, lihtsalt mitte seda, et hetkel oli teelõik meie jaoks ühesuunaline ja vastupidi.

Vaduzi loss on külastajatele suletud. Kui netist võib leida kommentaare mille kohaselt on lossiaed mõnda aega tagasi külastajatele jalutamiseks avatud olnud, siis nüüd on seal selge kiri eramaa kohta ning valvur pingsal pilgul oma putkast jälgimas. Eks see on loogiline ka - selles keskaegses lossis elab ehtne printsess, nagu muinasjutus. Liechtensteini valitseb siiani prints, nii et sõitsime mäe ja mere taga on tõepoolest olemas ikka veel nii printsid kui printsessid. Liechtenstein üllatas mind ka oma väiksusega: et terve riik on jagunenud sujuvalt ühe terve mäe peale, tundub see üpris suur, ent on tegelikkuses vaid  160 ruutkilomeetrit suur, rahvaarvuga 36 000 inimest. Tunnetuslikult tahaks aga väita, et sellisel juhul peaks justkui igas majas vaid üks inimene elama. Teine huvitav nüanss on ka riigi rahvusvaheline lühend FL nagu Florida, ainult et asukoht ja loodus on kardinaalselt erinevad.

Vaduzi keskmes asub esimene ametihoone, mis nüüd on turismiinfo punkt, kust saavad alguse kõik Liechtensteini teed ja tänavad ehk riigi nullpunkt. Linnake jätab endast ka väga kultuurse mulje muuseumide, skulptuuride ja purskkaevudega, mida kohtab tihti ja palju, kuid tavapärased turistidele mõeldud ninn-nänn ja muu info, jääb igal pool pigem tagaplaanile ja on eraldi otsimise vaev. Sattusime sinna just hetkel, kui mööda tänavaid jalutas üks suurem venelaste grupp. Ootasin parajasti M-i tualetist naasmast, kui minu juurde astus üks vene proua ja nagu muuseas küsis vene keeles, kus siin lähim tualett on. Viipasin sõnatult käega õigesse suunda. Olin jahmunud, kas tõesti peeti mind taaskord venelaseks? On mul siis selline nägu peas, et ma peaks justkui igal juhul vene keelt oskama? Ilmselt on viimane aeg õppida ära vene keeles lause: "Miks te küll arvate, et ma vene keelt võiksin osata rääkida?". Oli viimane aeg lahkuda sellest imearmsast riigikesest.

R soovitas meil Liechtensteinist sõita Zürichi poole mööda väiksemaid teid, et nautida imelisi mägiseid vaateid, pakkudes välja veidi lühema ja veidi pikema trajektoori. Otsustasime need ühildada ning sõita läbi kõigist kolmest väiksest, imeliste vaadetega järvede kallastel asuvatest mägilinnakestest: Oberäger, Schwyz ja Zug. Keerasime kiirteelt maha läbi metsade ja heinamaade kulgevale kõrvalteele, mis viis meid lõuna ajal mööda Ratuse mäe tipus asuvast restoranist. Meie pilku haaras fakt suurest hulgast kohalikest autodest restorani parklas, arvestades, et restoran asus kuskil sisuliselt pärapõrgus, eemal suuremast asustusest. Otsustasime peatuse teha ning lõunat süüa. Olime juhuslikult valinud koha, mis oli Tripadvisori soovituste nimekirjas, ent taas olid seal vaid pensionärid lisaks meile. Meil kohe on nina selliste söögikohtade ja majutuste peale, mis meeldivad pigem rikkamale vanemale keskklassile. Sellegipoolest, oli söök igati meeldiv maitseelamus.

Meie tee kulges mööda postkaardilikult maalilisi vaateid, ühel pool kätt sügavad, helesinise täiesti läbipaistva veega järved ning teisel pool mäejalamid, mis kaetud kas metsade või kõrgustes igilumega, läbi tillukeste asumite. Olime just keset pikemat diskussiooni teemal, kas kõigil Šveitsi kiriku tornidel on kellad, kui möödusime ühest pisikesest kellata kirikust, mida M veidi pikemalt silmitsema jäi, märkamata ees teeparanduse tõttu äkitselt seiskuvat liiklust. Jõudsin vaid tugevalt karjatada, et ta pidurdaks, kui eesoleva auto tagumik meile liiga äkitselt kohutavalt lähedale jõudis. M hea reaktsioon päästis meid napist sissesõidust. Huh. Adrenaliini taseme sain aga selle peale hoobilt üles. Ei tasu siin midagi kõva häälega rääkida sellest, kui uue auto ostaksime, mis see olla võiks. Meie Seat teenib meid veel endiselt hästi ning tegelikult pole meil vajadust autot praegu vahetama hakata ega seda vajadust endale ka ligi kutsuda. Loodetavasti kulgeb meie autoreis edaspidi viperusteta ning jõuame turvaliselt kõikidesse plaanitud sihtkohtadesse.

Mägede ilmastik on kiiresti vahelduv ja üpriski ettearvamatu. Temperatuur vaheldus täna neljast miinuskraadist üheksa plusskraadini. Teepeal saime nii päikest, tuult, vihma, rahet, lörtsi kui lund. Kohalikud inimesed on tänavatel samuti väga erinevalt riides - kes jalutab ülikonna väel, kes kannab talvejopet, mütsi ja kindaid. Linnadest väljaspool võib tekkida udu või pilv keset mäge sama äkki kui see sealt kaob, muutes nähtavuse korraks kehvemaks ja hetk hiljem säravselgeks. Mägede vaheldusrikkus on imeline.

Seekord otsustasime ööbida AirBnB kaudu. Ma olin seda varem küll korduvalt piilunud, kuid tegelikult ise kordagi kasutanud polnud. Minu AirBnB kogemus piirdus seni vaid suveperioodil meie korteri väljaüürimisega, kuid arvestades asukohta, siis pole see olnud liiga populaarne ja oleme leidnud pigem pikaajalised kliendid. Seda põnevam oli ise katsetada, kuidas on üheks ööks läbi AirBnB on tegelikult ööbima tulla. Olin kirjutanud meie perenaisele eelnevalt teate, et kuna tuleme autoga, pole mul saabumisajast tegelikult aimugi, kuid kindlasti jõuame õhtul. Saatsin umbes pool tundi enne prognoositavat aega ette smsi. Jõudsime küll kohale Wangeni linnakesse, kuid ilmselgelt juhatas GPS meid mingil põhjusel valele tänavale. M telefon ei tahtnud internetiga meiega enam üldse koostööd teha ja ilmselt oli ta ületanud päevalae limiidi (hiljem selgus ka, et Elisa kliendile on 1 MB hind 1,5€, samas kui Telia kliendile on 1 MB 0,06€ - jõhker vahe ja karta on, et M telefonile tuleb nüüd ka korralik arve). Minu telefon ei suutnud nii kiiresti ümber navigeerida ning võtsime kasutusele võrguühenduseta kaardi. Sygic suutis meid küll õigesse suunda sättida, kuid oli oma reaktsioonikiirusega niivõrd aeglane, et olime sisuliselt juba õigest teeotsast möödas, enne kui GPS meid sinna üldse suunata tahtis. Avatud silmad ja kaine meel juhatas meid aga peagi õigesse tänavasse.

Meie ööbimiskoht on eramaja teisel korrusel asuv eraldi korter, allkorrusel elamas meie perenaine oma perega. Ruumi on meil nii harjumatult palju, et me ei oska sellega suurt midagi pihta hakata ja istume harjumuspäraselt ikka ühes toas. Iseenesest on korteri rent ju mugav - kõik eluksvajalik on olemas ning lihtne kasutada. Nii otsustasime, et õhtul välja sööma ei lähe ning külastame hoopis toidupoodi, et sealt endale midagi meelepärast muretseda. Meie host oli valmis pannud klade koos lähedalasuvate oluliste kohtade infoga. Kell oli saanud just õhtul 7, mis meie jaoks oli majutuskohta jõudmiseks harjumatult varajane kellaaeg. Seda suurem oli minu imestus, kui üllatusega avastasin, et kuigi meie lähedal asuvad kolm toidupoodi, siis neist üks suleti kell 7, teine suletakse paarikümne minuti pärast ja vaid kolmas on lahti kella 8ni. Tõmbasime jalad tagumiku alt välja ning kimasime toidupoodi.

Et olime auto nina linnakese keskmesse juba suunanud, enne kui GPSi sain Coopi nime sisestatud, siis suunas GPS meid poodi paari kilomeetri kaugusele sisuliselt üle Kapa-Kohila, mööda pimedaid, järske ülikitsaid asfaltteid, mille ristumiskohas oli anna teed märk suurem kui tee ise. Tagasitee oli selle eest aga täpselt poole lühem ja poole lihtsam. Sellest ka kerge moraal: kui sa ei tea kindlalt, kuhu sa lähed, siis ole niipalju kannatlik, et oodata ära juhised, sest kiirustamine võib võtta rohkem aega kui ootamine.

Otsustasime toidupoest korraliku õhtusöögi asemel varuda mõned õlled ja natuke snäkke. Šveitsis on kõik veidi kallim kui mujal ning see mind toidupoes ka ei üllatanud. Kuniks ma jõudsin singiletini. 100 grammist singipakki alla 3,5 € leida ei olnud võimalik, enamus maksid pigem 5€-6€ kanti paki kohta. Libistasin oma silma korraks kilohinnale ja peale seda ei kippunud käsi enam tõusma, et snäkiks singipakki korvi panna: kõige tavalisema võileivasingi kilohind oli 58€/kg, serrano singi tüüpi viilud lausa 93€/kg. Samas kui juurvilja ja puuviljad olid pigem sarnase hinnaga nagu meil Eestis. Pole siis ime, et inimesed taimetoitlasteks hakkavad. Leidsime siiski endale sobilikud snäkid ning sättisime end tagasi auto juurde. Sisestasime parkimispileti automaati ja avastasime, et kuigi pool tundi oli parkimist tasuta, olime suutnud selle märkamatult mõne minutiga ületada ja nüüd tuli tasuda 50 Šveitsi senti. Šveitsi raha me endale muretsenud ei olnud ning seekordne parkimisautomaat eurosid ei söönud. Üheks võimaluseks oli minna ja automaadist raha välja võtta, kuid hakata seda tegema 50 sendi pärast, tundus üpris mõttetu, eriti kui automaat on suuteline väljastama ka eurosid. Panime koti autosse ära, võtsin suuna tagasi poodi, et paluda ehk mõni müüja on nõus eurosendid Šveitsi sentideks vahetama, kui nägin, et parkimisautomaadi juurde tuli üks paarike. Uurisin neilt, kas nad oleksid nõus meile 50 eurosenti vahetama 50 Šveitsi sendiks, sest kurss on peaaegu üks-ühele, et saaksime oma parkimise ära tasuda. Inimesed olid äärmiselt abivalmid ning saime oma vahetuskauba kiiresti tehtud. Üldiselt oleme reisil mitmes kohas märganud, kuidas tegelikult on inimesed väga abivalmid ja märkavad teisi hästi. See on soe tunne. 

Homme ootavad meid ees Zürich ja Prantsuse Alsace veinipiirkonna läbimine. Unne jään ma täna aga unistades mägede ilusatest vaadetest.



esmaspäev, 10. oktoober 2016

Mägede ootuses, tulede säras

Hommik tervitas meid Prahas kauni päikesepaistega, nii et veidi kahjugi oli autosse istuda ja võtta rataste alla mitmetunnine teekond. Prahast väljasõites seisid ühtäkki teel ees neoonkollaste jakkidega meesterahvad, kes meid sujuvalt tuldud suunda tagasi suunasid, sest eesolev kiirteele keeramise lõik oli suletud. Egas midagi, keerasime kõrvalisele tänavale, lasime GPSil end ümber kalkuleerida ning jätkasime teed siiski soovitud sihtmärgi suunas. Kulgesime mööda siledat maanteed Saksamaa piiri poole, auto aknast paistmas taamal kuppelmaastik vaheldumas mägedega. Ah, Tšehhimaa on ikka nii ilus! Tegime kiire peatuse supermarketis, et reisile mõned tumedad Tšehhi õlled kaasa haarata ja veevarusid täiendada, enne kui sisenesime sujuvalt mööda kiirteed Saksamaale.

Kui eile plõksis minu telefon neti teemal, siis täna oli M telefoni kord. Waze oli meile teekonna valmis kalkuleerinud, kuid lisapeatusi sinna võrguühenduse puudumise tõttu panna ei saanud. Lükkasin vahepeal oma telefonist neti sisse, et täiendavat infot leida. Peale restarti taastus lõpuks ka M telefonis internet. Iseenesest oleks me ka netita hakkama saanud, sest varusime endale kaasa ka võrguühenduseta kaardid igaks juhuks, kuid teetakistuste reaalajas nägemine on lihtsalt mugavam. Kui Tšehhis on Waze kasutamine üpriski populaarne ning enamus asju jooksevad kiiresti ekraanile, siis Saksamaa on pigem konservatiivsema lähenemisega.

Saksamaal nägime tee ääres kahte põllumajanduslikku nähtust, mida me enda jaoks kuidagi seletada ei osanud. Nimelt on väiksemates kohtades tee ääred täis platse kõrgete toigastega, mida ühendavad tuttidega nöörid. Ilmselt kasvavad seal mingid kõrgemad taimed, millelt saadusi koristatakse, kuid mis need olla võiksid, äkki viinamarjad või midagi sellist, jäi meile lõpuni saladuseks. Teine huvitav ilmutis tabas meid juba kiirtee ääres, kus suur põld valge suitsuga tossas. Kui esmalt pidasime seda kulupõlenguks, siis selliseid valgelt tossavaid põlde teel veel ja veel kohates, ilma et põllul oleks must jutt järel, ei saa see olla põlenguga seotud. Ainus mõte, millele oskasime tulla, on mingi väetise liik, nt lämmastiku segu, mis ehk sellise reaktsiooni võiks anda. Huvitavad nähtused igatahes mõlemad.

Meie esimene suurem peatus oli planeeritud Ingolstadt Village ostlemislinnakusse, mis vististi oli Saksamaa esimene disainer outlet keskus, ent millest meie trajektoor oli alati kaarega mööda läinud. Seekord sobis linnak aga enam-vähem meie teele, lisaks jäi ta täpselt teekonna keskele, mis tähendas mõnusat jalasirutuspausi peale ligi 4-tunnist sõitu.

Olime kiirteelt maha keeranud ning tiksunud mööda väikseid külavaheteid mõnikümmend kilomeetrit. GPS lubas entusiastlikult meid kohale viia veel vähem kui 10 minutiga. Ja siis ühtäkki oli meil teel ees teesulg. Tee oli lihtsalt kinni. Ei ühtki selgitavat silti, millest me poleks suurt midagi aru nagunii saanud, sest Saksa keelt me ei valda, ei ümbersuunamismärke ega ühtki eelnevat hoiatust. Seisime ristmikul, M vaatas mulle otsa ning küsis, kas vasakule või paremale. Läksime paremale. Tegime GPSi ignoreerides 10 kilomeetrise ringi ja 15 minutit hiljem olime lõpuks kinni pandud tee teisel pool otsas. Peaaegu oli vahepeal juba tunne, et meie plaanitud peatus peab vahele jääma.

Jalutasime ostulinnaku risti-põiki läbi, liigselt aega kulutamata. Tegime hilise lõuna, nautides söögi kõrvale Paulaneri valget alkoholivaba õlut, mis minu jaoks oli absoluutselt positiivne leid. Kui reeglina on alkovabad õlled pigem liiga magusad, lääged, pilsneri moodi, siis see maitses kui ehe ja aus õlu. Ilmselgelt midagi, mis tuleb meelde jääda ja võib-olla tagasiteel kojugi veidi kaasa tuua.

Meie eesmärk oli päeva lõpuks jõuda Liechtensteini, kuhu olin meile mägedesse hotelli broneerinud. Kui hakkasime Saksa piirile juba üpris lähedale jõudma, plahvatas mul alles, et ehk oleks mõistlik kontrollida, kas ja mis tingimustel üldse Liechtensteini ja Šveitsi sisenemine lubatud on. Enne reisi ei olnud see mõte minuni jõudnud ja nüüd oleks üsna viimane sekund avastada, et riiki sisenemiseks on näiteks vajalik viisa või pass ja mitte ID kaart. Lonely Planeti Central Europe raamat on selleks liiga pinnapealne, et saada ülevaadet ka sellest millistes riikides on kiirteed tasulised või kuidas reeglina tasumine käib (kas läbi makseputkade või vinjetiga).

Vaatasin telefonist Välisministeeriumi reisiinfot ja jõudsin sealt Liechtensteini turismiinfo lehele, mis oli äärmiselt mugavalt telefonist näppimiseks üles ehitatud. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et Saksamaalt läheb tee meie sihtpunkti nii läbi Šveitsi, mida plaanisime nagunii külastada, kui ka läbi Austria. Hommikul trajektoori valides arutlesime just, kas minna üle Saksamaa või nautida Austria kenasid vaateid ja valisime Saksamaa kui kiirema võimaluse kasuks. Waze kahjuks riigipiire ei näita, kuid Google Maps selgitab seda kenasti kui pikk maa kuskil riigis läbida tuleb. Austriat jätkus meile napiks 30 kilomeetriks ja see omakorda tähendas, et vajasime 10-päevast vinjetti oma auto tuuleklaasile.

Saksamaa kiirteede ääres ei ole tanklad kuigi hästi märgitud ja siinpool kandis on kiirteeäärseid tanklaid üldse napivõitu. Kuna tee läheb pisikeste ja suuremate linnade lähistelt, siis ilmselt on kohalikele mugav vahepeal teelt maha keerata tankimiseks mõnda väikelinna. Turistina eelistaks mina siiski mugavat teeäärset võimalust. Napilt enne Austria piiri tuli siiski mõne märgiga hoiatus, kuhu oli vinjeti kleepekas peale pandud. Mõeldud-tehtud ja keerasime kiirteelt maha tanklasse sisse. Autosid oli seal palju, kütust tankisid nii kohalikud kui Šveitsi numbrimärgiga sõidukid, mis pani meid kahtlema kütuse hinnas Austrias ja Šveitsis, sest teada on, et näiteks Luxembourgis ja Poolas on kütus oluliselt soodsam kui näiteks Hollandis, kus võib end peaaegu vaeseks maksta.

Seisime piiriäärses tanklas ning nuputasime kütuse hindu teispool piiri. See oli taas hetk, kui tehnikast meile suurt abi ei olnud, sest mobiil pendeldas mitme võrgu vahel ja tänu sellele internetiühendus puudus ehk sisuliselt esimest õlekõrt, publiku abi, me kasutada ei saanud. Edasi oli valida kahe õlekõrre vahel: helistamine sõbrale ja 50/50. Valisin esimese. Kuna R jagas julgesti meile soovitusi kuidas Šveitsis hea oleks Zürichisse sõita, siis otsustasin helistada talle. Vastus oligi hetkega olemas: Austrias on kütus soodsam kui Saksmaal ja Šveitsis eriti kallis. Muretsesime endale Austria vinjeti ning siirdusime üle piiri, et seal tankida.

Austrias olnud tanklast me lisaks kütusele paraku Šveitsi vinjetti ei saanud - need olid lihtsalt läbimüüdud. GPSi järgi pidi olema napilt enne Šveitsi piiri veel vähemasti üks tankla. Lisasin selle sisse ja võtsime suuna Šveitsi piiri poole. Väljas oli selleks ajaks juba kottpimedaks läinud, nii et silm haaras vaid eemalt taamal laiuvaid mägesid, millele vihjasid ka üksikud heledad täpid kuskil taevalaotuse kõrgustes ehk kaugelt paistvad mägedes asuvate majade tuled. Ah, see võiks päevavalguses niivõrd kaunis olla!

Hetk hiljem oli meie ees sild ja teispool silda Šveits. Ei mingit tanklat enne piiri. Tagasiteed ka enam ei olnud. Vaatasime teineteisele otsa, kehitasime korraks õlgu ja läksime. Tankla oli siiski kohe peale piiri ning sealt saime ka oma kaua igatsetud vinjeti, mis kehtib aasta ja kaks kuud ehk jaanuari lõpuni. Hästi investeeritud raha kahepäevaseks kasutamiseks.

Tee Liechtensteini kulgeb Saksamaalt kõigepealt piki Austria, siis Šveitsi piiri ja läheb nii sujuvalt üle Liechtensteiniks, et seda tegelikult ei märka. Mul oli suur soov reisi ajal kindlasti just Liechtensteinis peatuda, kuid arvestades riigi miniatuursust, siis mõistliku raha eest ööbimiskohtade valik on siin piiratud. Kui leidsin meile hotelli mäe tippu, tundus see kohutavalt romantiline mõte, sest meil ju mägesid pole ja kuna ma ka suusatamist ei harrasta, siis mägedesse ma tavaliselt ei satu. Siin kulges aga tee mööda kitsast asfalteeritud serpentiini teravate kurvidega läbi pisikeste mägikülade pilkasesse pimedusse. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli ja mitte mina. Meie Seat roomas mäest üles vaevaliselt, aga tublilt: reeglina aitas edasi pigem teine kui kolmas või kõrgem käik.

Ma olin ennist peljanud mõtet ronida mägedesse pilkases pimeduses, pealegi on tee võõras ja õues siin lubas temperatuuri langust ka miinustesse, mis omakorda tähendab jäite ohtu teedel. Ent see vaade, mis avanes auto aknast mäest üles sõites, oli hingematvalt kaunis ja sõnatuks tegevalt ilus. Ma arvan, et ma ei ole näinud ühtki niivõrd hämmastavat linnavaadet pimedas kunagi varem. See oli nagu lennukiaknast alla vaadata tuledesäras linna peale, kuid kõik oli nii palju lähemal ja käegakatsutavam, kuid samas nii kaugel. Kui oleks olnud vaid võimalus korraks auto peatada ja püüda kaamerasse seda vaadet, soovinuks ma seda teha. Nüüd on see pilt vaid mu mälus ja ei kuskil mujal. Ja sõnadega ei ole võimalik seda kõike kirjeldada.

Meie hotell asub sõna otseses mõttes mäe tipus suusakuurortis 1600 meetri kõrgusel, kuigi oktoobris veel lund maas ei ole. Viimasele lühikesele lõigule teest jäi läbi mäe ehitatud tunnel. Kui Austrias saime läbida ootamatult pika, ligi kümnekilomeetrise tunneli, mis pani mõtlema, kuidas oleks sõita 80 kilomeetrit tunnelis Tallinnast Helsinkisse, siis Liechtensteinis ootas meid ees umbes kilomeetrine kitsas üherealine tunnelijupp. Imestasin, mis saab siis, kui keegi vastu tuleb, sest mööda teineteisest seal ei mahuks. Tunnelist lahkudes sain aga oma küsimusele vastuse: kui keegi tunnelisse siseneb, läheb teisel sõidusuunal automaatselt foor punaseks ja nii on garanteeritud liikluse läbilaskmine mõlemas suunas.

Jufa Hotel Malbun, kus peatume, on igal juhul ootamatult hea kvaliteediga. Väidetavalt on meie tuba ka mäevaatega, kuid pimedas ei paista siin midagi. Pimedus on isegi nii sügav, et tegelikult ei valgusta auto tuled ka teed korralikult. Hea, et siia sõites ei sadanud või tugevat udu polnud. Vastuvõtu administraator tervitas meid väga entusiastlikult, arvestades, et olime täna hotellis kolmandad ja ühtlasi ka tänaseks viimased külalised. Tema silmad läksid suureks, kui ta mu ID kaardilt riiki luges - Eestist siia ilmselt külalisi kuigi tihti ei satu. Administraator arvas, et niivõrd pika tee sõitmiseks peab olema autosse varutud suurel hulgal head muusikat. Jah, täna ma leidsin kindalaekast tõesti ühe The Suni plaadi, mille me vahepeal mängima isegi panime, kuid reeglina jutustame autos omavahel nii palju, et raadio on taustal pigem kinni. Nähes administraatori üllatunud nägu selle peale, jäin mõtlema, kas see on tõesti pigem haruldus. Kui nii, siis meil on üksteisega M-ga tõeliselt vedanud, et me niivõrd ühel lainel oleme.

Viisime oma asjad autost tuppa, tõmbasime kopsud karget mäeõhku täis ning jäime õhtule, lootuses homme näha neid piltpostkaardilikke mägede vaateid, mida Šveitsi kohta olen alati ette kujutanud.