Mõtlesin tükk aega, kas teha veel sellel aastal üks blogikanne või mitte ja otsustasin siiski korraks aastale tagasi vaadata. Ühest küljest on aasta 2011 läinud väga kiiresti, sel aastal olen teinud senistest ka kõige vähem kirjeid, teisalt on see aasta olnud väga pikk - kohati tundub, justkui mõned sündmused jäänuks juba mitme aasta taha olles aset leidnud vaid mõned kuud tagasi.
Viimase aasta võin kokku võtta enda jaoks eelkõige kui emotsionaalselt äärmustesse kõikuva aja. On olnud taevalikult kõrgeid hetki (pulmad) kui ka laastavalt valusaid momente (Mamma matused) lisaks kõigele muule, mis sinna vahele on jäänud. Kui esmapilgul tundus aasta olevat pigem tavapärane ja kergemate killast, siis pikemal mõtlemisel on tegelikult olnud üsna keeruline aasta.
Mulle tundub, et märksõnu, mis jäävad 2011. aastat ilmestama on mitmeid, nende hulgas: abiellumine, tervisemured, operatsioonid, matused, reisid, uus auto, tööalased väljakutsed, suured ja kiired muudatused, tagasilöögid, õnnestumised, hea meeskond, lähedased sõbrad, perekond ja kodu.
Ma arvan, et 2012 tuleb huvitav aasta mitmete muutustega (eesotsas juba töökoha osas, sest projekt saab ju minu jaoks läbi hiliskevadel), ent 2012 saab tulla ju üksnes parem kui oli 2011.
Et uus aasta tooks kaasa õnnestunud ettevõtmisi ja täitunud lootusi. Lõpuks ometi tuli täna ka lumi maha ja aastavahetus tuleb mõnusa talveilmaga, nagu kord ja kohus. Maa on valge. Õnnelike tegude rohket uut aastat!
laupäev, 31. detsember 2011
laupäev, 17. detsember 2011
Purunenud lootused
Kui asjad ei lähe nii, nagu sa oled oodanud, arvestanud ja planeerinud, vaid sootuks vastupidises suunas. Sinu pingutustest ja proovimistest hoolimata. Siis on pettumus kerge tulema.
Mis saab siis, kui kõik läheb oodatule vastupidiselt? Alati peaks olema plaan B. Aga kui seda ei ole? Kust leida see jõud ja tahtmine, et kõigega edasi minna? Mis on see, mis toob naeratuse uuesti näole ja annab lootuse? Ma ei oska nende emotsioonidega toime tulla.
Midagi ju justkui polekski nagu juhtunud. Kui sul pole midagi, ei saa sa ka millestki ilma jääda. Aga tunne on, nagu ma oleks kaotanud just terve maailma. Nüüd läheb natuke aega, enne kui päike uuesti paistma hakkab ja maa enam ei musta.
Tundub, et selle aasta Jõulud tulevad mustad. Kahjuks.
Mis saab siis, kui kõik läheb oodatule vastupidiselt? Alati peaks olema plaan B. Aga kui seda ei ole? Kust leida see jõud ja tahtmine, et kõigega edasi minna? Mis on see, mis toob naeratuse uuesti näole ja annab lootuse? Ma ei oska nende emotsioonidega toime tulla.
Midagi ju justkui polekski nagu juhtunud. Kui sul pole midagi, ei saa sa ka millestki ilma jääda. Aga tunne on, nagu ma oleks kaotanud just terve maailma. Nüüd läheb natuke aega, enne kui päike uuesti paistma hakkab ja maa enam ei musta.
Tundub, et selle aasta Jõulud tulevad mustad. Kahjuks.
Tellimine:
Postitused (Atom)