teisipäev, 28. aprill 2009

Miks minust ei saa ettekandja

Nädalavahetuse popp teema oli riigikirjandi kirjutamine. Absoluutselt raske katsumus igale abituriendile. Kuigi kirjandi kirjutamine oli mul omal ajal üsna käpas, ei tahaks ma seda siiski naljalt uuesti teha. Sellegipoolest püüan siinkohal au andes abiturientidele kirjutada lühiesseed teemal, miks minust ei saa ettekandja.

Ettekandja töö on huvitav. Selline arusaam jäi mulle alati kõrvaltvaatajana, kui räägiti suurest catering üritusest. Kõigil oli tähtis roll. Ettevalmistused. Kohapeal rolli täitmine. Klientidega suhtlus. Ootamatud olukorrad. Korrastamine ja ürituse lõpetamine. Meeskonnatöö ja rammestus. Tänu ja tagasiside. Tundub ju mõnus? Vähemasti ei muutu üksluiseks ning alati on midagi erinevat. 

Ettekandja töö on raske. Palju erinevaid situatsioone ja ootamatuid olukordi. Palju segadust. Keegi ei tee oma tööd korralikult ja sina kannatad. Midagi lõppeb otsa, midagi läheb katki, aga asendada pole millegagi, samas ei tohiks lauad tühjaks jääda. Kliendile peab alati jääma mulje, et kõik on paremas korras, alati särav naeratus ja üliviisakas olek, olenemata sellest, et said just kelleltki teiselt vastu pead asja eest, mis ei puudutanud üldse sind. Kliendi soovid on eripärased ja küsimused kummalised. Taldrikud ja kandikud on kaalult rasked, klaasidega täidetud kandikud vajavad lisaks veel tasakaalu harjutamist. Füüsiline väsimus on suur, esimesena jõuab see põlvedesse ja päkkadesse. Aeg jookseb meeletul kiirusel, aga päeva lõpp ei paista.

Ettekandja töö on igav. Keegi teeb oma tööd liiga hästi või pole piisavalt kliente. Lihtsalt seisad ja ootad. Ootad. Midagi ei toimu. Kui seda tööd teha rohkem kui üks kord, hakkab muster korduma. Tuleb klient, soovib midagi, saab selle, lahkub. Naeratus, viisakus, teenindus. 

Ettekandja töö on ebameeldiv. Seda eriti siis, kui see pole sinu igapäevatöö. Erandkorras oled tulnud vastu kolleegide abipalvele ligi 600 külalisega uue suure üksuse avamisürituse näol. Oled nõus abistama ja proovima ettekandja tööd korra. See tundub isegi esmapilgul lõbus. Ühel hetkel märkad, kuidas asjad ei toimi päris nii, nagu peaksid. Saad pähe asjade eest, mis päriselt ei olegi nagu põhjendatud. Jalad on surnud ja lisaks väsimusele ärritab suur söögi- ja joogikogus näljast maitsemeelt. Seejärel märkad, kuidas inimesed, kellega oled harjunud suhtlema, sinust justkui välja ei tee. Öeldakse, et hea teenindus on märkamatu, aga kas ka teenindaja peab olema märkamatu kõigile, ka omadele? Ma mõistan meie teenindajate raskust ja hindan kõrgelt head teenindusoskust, südikust ja vastupidamist. Aga tuginedes tänasele ainulaadsele kogemusele sooviksin omadelt rohkem hoolivust. Ja tänutunnet. Rohkem märkamist. Selline suhtumine ja käitumine riivab mu eneseväärikust.

Ma olen teenindaja. Oma igapäevatöös. Teenindan kolleege ja inimesi tänavalt. Olen harjunud viisakalt suhtlema. Mulle meeldib see. Aga minu töö on kuidagi teistsugune. Mul on teatav eneseuhkus ja ilmselt ka ego, mis on ületanud tavalise ettekandja töö ootused. Ma pean head teenindust ja head teenindajat väga oluliseks, hindan neid kõrgelt, ent see töö ei ole minu jaoks. Teenindaja töö on elustiil. Ettekandja töö on oskus ja tahe lisaks elustiilile. Selle kõige pärast ei saa minust ettekandjat.

esmaspäev, 27. aprill 2009

Palun anna mulle pool oma unenäost

Täna öösel nägin unes, et vaatasin ühe sõbranna reisipilte ja seal oli foto, mida tahtsin väga M-le näidata, arvasin, et talle võiks meeldida. Läbi une tekkis mõte, et ok, teda siin ei ole, aga ta magab mu kõrval, pean ta üles äratama, et ta saaks ka seda pilti mu unenäos näha. Tol hetkel ma õnneks küll suikusin uuesti ja tema uni jäi rikkumata.

Aga mis siis, kui olekski võimalik kutsuda teisi oma unenägudesse, vaatama seda, mida sinagi näed? Või külastada teiste unenägusid, kui oled saanud selleks kutse? Kas see võiks aidata teist inimest paremini mõista või hoopistükkis mõista liiga palju ja näha tema mõistuse tegelikku maailma, mis eemale peletaks?

Või kui saaks lihtsalt vahetevahel anda kellelegi osa oma heast unenäost, et temalgi tore oleks?

kolmapäev, 15. aprill 2009

10 000 sammu - istuv töö

Märkamatult on kätte jõudnud kevad. Ma avastasin seda kuidagi alles umbes eile. Kui selle avalduse tööl teatavaks tegin, arvas kolleeg, et ma võiksin vahelduseks kalendrisse vaadata: aprill juba poole peal ja suur kevad oli ammu juba kohal olnud. Vaatasin teda altkulmu topaka pilguga. Olgugi et mu sünnipäev on märtsis ja see peaks olema üks hilisemaid kevade kuulutajaid, aga minu jaoks oli kevad saabunud alles nüüd ja kuidagi äkki. Nagu ikka. Talvejopega käia tundub kuidagi kohatu.

Sain sünnipäevaks sammulugeja. Kuigi mul on nö tüüpiline istuv kontori töö, olen ma ammu kahtlustanud, et omajagu samme teen ma päeva jooksul ära siiski. Et see ei oleks pelgalt vabandus sellele, et ma kuidagi trenni ei jõua (jah, ma pole ka viimased tubli mitu nädalat kepikõndima jõudnud), siis oli mul lõpuks meeles eile hommikul sammulugeja käekotti visata ja autost välja astudes ilutses seal üsna ilus number 100 sammu: teekond kodu uksest autoni. Eile oli üsna tavaline tööpäev, veidi sebimist ja jooksmist mööda maja, aga muus osas täiesti tüüpiline. Päeva lõpuks näitas sammulugeja 9467 sammu. Täna oli päev veidi kiirem, sebimist natuke rohkem ja jaladki päeva lõpus kerges surinas - 11817 sammu (olgu täpsustusejks öeldud, et eile sain autoga maja ette, täna pidin autost tööle ja tagasi jalutama ca 5 minutit, mille sammud on näidu hulgas). Arvestades, et kuulu järgi pidavat olema heas vormis püsimiseks normaalne sammude arv päevas 10 000, siis pole ju paha tulemus istuva töö kohta?