Mu vanematel on täna kuldpulmad! Nende esimene väike pulmareis toimus ka Lätti, kuigi teise regiooni, nii et seda sümboolsem on see reis seekord koos ette võtta. Olen lapsepõlves küll palju kordi nende reisi lugusid kuulnud, aga nüüd on see ometi kuidagi teistmoodi - teistsugune ettekujutus ja arusaam, olles ise omajagu reisinud, ja mõningaid asju ongi raske ette kujutada. Meile on nii loomulik, et enne reisile minekut ma broneerin majutused ette, sest kõrghooajal kuskil kohapeal midagi otsida ja suuremale seltskonnale oleks täiesti lootusetu ja mõeldamatu. Viiskümmend aastat tagasi ei olnud mingit ette broneerimist ja kui kellelgi oligi mingit kontakti majutuse kohta kuskil jagada, toimus kogu suhtlus posti teel. Tol ajal reisiti telkidega ja need ei olnud mugavad lihtsalt lahti käivad kerged ja Varblas, olid peokülalistele vanemad päev enne pulmi ise üles pannud telgid ööbimiseks. Külalisi oli 60-70 ringis, nii et neid telke pidi ka olema omajagu. Ja kui tellitud bussiga sai õhtul peokohta, pidi igaüks ise järgmise päeva õhtul peokohast tagasi koju liinibussiga saama. Täna täiesti mõeldamatu stsenaarium.
Meie reisi ilmsestavad seekord suursugused mõisad. Ööbime Kuldigas Virkas Muiza kolme magamistoaga külaliskorteris ning siinkandis on ilusaid losse ja mõisu nii palju, et igaühte uudistama ei jõua ja kui tahtsime broneeritud õhtusöögi ajaks Kuldigasse jõuda, tuli meil teha valik. Esimesena jäi teele jalasirutuspausiks Tukumsis Durbe mõis, mis on lihtne kollane sammastega mõis, sarnane nagu Eestiski mitmeid on. Selle taga asub vana mõisapark, kust avaneb vaade alla orgu ja ümbritsevale külale. Kujutan ette, kuidas kunagi mõisahärra seisis seal kollaste lõvikujude vahel, muhelev ilme näol, jalutuskepp käes ja vaatas alla orgu oma valdustele. Mõisas sees on täna muuseum, kus on palju suursugust mööblit ja ajaloo huvilisel omajagu pikemat uudistamist.
Teine mõis meie teel oli Jaunmoku punastest tellistest loss. See on ikka väga suursugune ja tundub ideaalne koht olevat nii pulmade kui suurte pidulike sündmuste jaoks. Just siis, kui sinna parklasse maha keerasime, pakiti eilse õhtu punase roosi valikuid ja küünlajalgu autosse. Jaunmokus on ka hotell, aga sinna tuleb tuba broneerida oluliselt rohkem ette kui nädal või paar, sest kauni asukoha tõttu on see tihti täiesti broneeritud. Jaunmoku lossi ümbritseb imeline lossiparki koos tiigiga, kus on mitmed erinevad lilleaiad ja vaade juba eemalt on ahhetama panevalt ilus. Kui tahta veeta Lätis üks romantiline nädalalõpp, on see kahtlemata koht, kuhu tulla.
Tukums peaks olema rooside linn. Siin oli alles nädal tagasi roosifestival ja tänavatel peaksid olema haljasalad kaetud kõikvõimalike eriliste roosidega, mille kohta on linn isegi välja andnud roosi marsruudi jalutamiseks. Parkisime auto keskväljakule sooviga linnakeses veidi ringi vaadata ja lõuna leida ja kuigi linnakeses mõned söögikohad ka on, ei jätnud see linn mulle kuigi erilist muljet ja palju reklaamitud roose nägime vaid üksikuid ja kui poleks teadnud neid otsida, poleks neeed eriti silma hakanudki. Ei tea, kas me lihtsalt ei sattunud õigesse kohta, et selle linnakese võlu tabada või ongi siin head turundust tehtud pigem rohkem kui asi ise väärt on.
Lätlastelt, tundub, et aega on, eriti maakoha söögikohtades. Ei kiirusta keegi tellimust võtma ega sööke liigse tempoga valmistama. Siin peab söömiseks päriselt aega võtma, nii et tunne on pigem omane Lõuna-Euroopale kui Baltikumile. Aga kui söögid lõpuks lauda saabuvad, on need ausad ja olenemata kohast, kuumad ning maitsvad ja kõhu saab alati täis. Ei saaks öelda, et teenindus märkimisväärselt aeglane on, kuid nähtamatu on ta küll ja seda üpriski igas mõttes. Aga puhkusel olles ongi ju tegelikult aega. Aega istuda, nautida ja juttu rääkida. Eriti, kui oled koos oma kõige lähedasemate pereliikmetega.
Kuigi Lätis eesti keelt kuuled vaid turistidelt, siis võib siin eesti keel nii mõneski kohas veel üllatada. Kuldiga Bangert’s restorani aknalaualt leidsime kohalike vaatamisväärsuste turismibrožüüri eesti keeles, Durbe mõisa sissepääsu juures Tukumsi piirkonna eestikeelse vihiku lastega tegevusteks ja kui Rimisse minna, siis äpp ostupuldina ei tööta ja kassas eesti keelt valida ei saa, aga nii kui iseteeninduskassas kliendikaardi äpist ära registreerid, muutub kassa eestikeelseks. Tuleb tõdeda, et see kõik paneb turistina end tundma veidi kõrvust tõstetuna ja seda parema meelega jätad ka raha kohta, kus tunned, et sind külalisena väärtustatakse.
Veidi enne Kuldigat on pisike Sabile linnake, mis on Kurzeme piirkonna veiniregioon. Siin asub viinamarjamägi ja siin piirkonnas kasvavad viinamarjad pigem hästi. Juba aastakümneid on siin korraldatud juuli viimasel nädalavahetusel veinipäevi, kus kohalikud tootjad tulevad oma viinamarja ja marja alkohoolset joogitoodangut laadale tutvustama. Arvasin, et viinamarja mäele me jalutama ei jõua, kuid Sabile linnakeses asub ka Nuku aed (Doll Garden), mis on ühe memmekese initsiatiiv oma koduhoovis presenteerida erinevaid väikelapse suuruseid õlgedest tehtud kangaga kaetud riietatud nukke igapäevastes toimetustes. See aiake jääb täpselt linnakest läbiva kesktänava äärde ja on märkimisväärselt eriline vaatepilt. Et keegi on viitsinud selliselt nukke meisterdada, korras hoida, neid meie kliimas uuendada ja mõelda välja igapäevased situatsioonid, kuhu nukke tegevusse sättida, nõuab tõeliselt head fantaasiat ja kui siia kanti tulla, tasub sealt kindlalt läbi astuda.
Sabilesse jõudes märkasime kohe teede ääres parkivaid autosid - olime sattunud siia täpselt veinipäevade ajal. Kuigi viinamarjamäele me päriselt jalutama ei jõudnud, siis kohalike tootjate veini, siidri ja marjadest tehtud kange alkoholi ülevaate saime me küll väga hästi. Igal juhul, ajastuse mõttes täpp i peal ja tasus tulla. Kel soovi, saab siit laadalt ka uued viinamarja taimed kaasa otsa ning paar tänavavahet edasi on ka käsitöö laada osa, nii et vaatamist ja tegevust jätkub siin sel ajal pikemaks.
Kuldiga on vana linn UNESCO pärandi nimekirjas. Siin asub Euroopa kõige laiem kosk, kuigi kõrguse mõttes üpris madal, mida ületab jõe poolt vana telliskivi kaarsild ja kõiki linna tänavad on kas munakividest või laotud kividest tehtud. Siin ilmselt ei imestaks, kui hobuvanker linnavahel vastu tuleks. Samas on kohvikud kaasaegsed, köök ja söök trendikas ning kvaliteet selline nagu oleks mõnes suuremas linnas. Kuldiga on koht nagu filmitseenist, kus kõik tundub päris ja samal ajal selline, et vaatad ja mõtled, kas sa ikka oled päriselt Lätis, siinsamas, kodule nii lähedal. Kevadel ja sügisel näeb siin ka hüppavaid forelle, kes püüavad selliselt koske ületada ja see pidi olema juba omaette vaatepilt. Suvel aga näeb hüppavaid inimesi, kes koske mööda ujumisriietes jalutavad või püüavad ronida. Igal juhul on see koht maaliliselt ilus.
