Kopenhaagen ja Toronto - tuulised suurlinnad

Kell äratas meid 4 ajal öösel ning õues tervitas meid -17 kraadi käre Eestimaa pakane. Pakkisime kohvrid autosse ning asusime lennujaama poole teele. Viisin auto kontori juurde parklasse, M ootas kohvritega lennujaamas, ning jalutasin läbi näpistava kärge öise õhu kodusesse lennujaama. 

Kui kohale jõudsin, oli M just jõudnud check-ini laua juurde, kus näitsik soovis, et mina ka kohal oleks, nii et ajastus oli täpne. Olime pakkinud kahepeale ühe veidi raskema kohvri ning teise, käsipagasi kohvri peaaegu asjadest tühjaks jätnud, plaaniga kohvrid Torontos veidi ümber pakkida ja jätta talveasjad Toronto lennujaama pagasihoidu kuniks me Kuubal soojas oleme. Check-ini näitsik teatas meile aga, et hoolimata teiste lennufirmade poliitikast, ei luba SAS arvestada kahe inimese pagasit üheks ning kui me just 4 lisakilo eest kohvri kohta juurde ei taha maksta, peame kohe ümber pakkima. Selleks hetkeks oli kogunenud meie seljataha juba paras hulk inimesi ootama. Otsustasin kiiresti – kosmeetikakott pesemisasjade ja kreemidega on kõige raskem, see läks suurest kohvrist kohe väikesesse, paar paari teksasid ka ning oligi suur kohver 4 kilo kergem ja väiksest sai just äraantav pagas. Iseenesest polnudki lahendus halb, sest see andis meile võimaluse minna Kopenhaagenis linnapeale jalutama, ilma et me peaks kohvrit järgi lohistama.

E hiljutisest USA reisi kogemusest õppust võttes olin ennatlikult välja printinud ka Kanada e-viisade olemasolu tõendavad paberilehed, kuigi elektroonilise viisa mõte ongi selles, et seda justkui printima ei peaks. Näitsik check-ini lauas soovis viisasid kindlasti paberkandjal näha. Kuna vormid olid erinevad, mille printinud olin, siis esimese hooga talle meie e-viisad ei sobinud – jah, meil on ühel inimesel e-viisa olemas küll, aga mõlemad paberid on ju ühe ja sama inimese kohta. Juhtisin ta tähelepanu korduvalt sellele, et perenimi on sama, aga eesnimi erinev. Kui ta lõpuks nimed üles leidis, ei suutnud ta leida paberilt sõna „approved“, nii et mu kannatus hakkas juba vaikselt katkema ja pakkusin, et kui ta mulle värvilist markerit annab, joonin need olulised sõnad tema jaoks paberil alla. Õnneks sellega meie diskussioon ka piirdus ning kuni Torontosse jõudmiseni ei küsinud e-viisasid meie käest hiljem enam mitte keegi.

Kopenhaageni lennujaamast läheb otse kesklinna rong, mis võtab vaid pool tunnikest aega, nii et kui seal peaks olema kahe lennu vahepealne aeg vähemalt 4 tundi, tasub igal juhul korraks linnapeale minna. Seda enam, kui äraantavat pagasit pole ning check-in jätkulennule on juba tehtud. Meil oli kindel paal viietunnist lennuvaheaega sisustada hommikusöögiga Kopenhaagenis ning väikese jalutuskäiguga linna peal, sest me polnud seal kumbki varem käinud.

Kopenhaagenis näitas temperatuuriks vaid -5 kraadi, taevas oli selge ja sinine, üksikute kiudpilvedega, mille vahelt paistis ere päike. Aknast vaadates tundus üsna ideaalne ilm, millega linna peal varahommikul jalutada. Kui rongijaamast välja saime ning võtsime suuna väljavalitud hommikusöögikoha Next Door Cafe poole, tabas meid ootamatult tugev jäine tuul, mis läbistas meie soojad talveriided hetkega kontideni. Selleks ma valmis ei olnud.

Jõudsime kohvikusse, nautisime oma mõnusat hommikusööki, jälgisime ümberringi sagivaid kohalikke, kes kohviku uksest muudkui sisse ja välja voorisid, hästi lõhnav aurav hommikukohv topsis ning tundsime, et puhkus on tõesti vist alanud. Tegin veidi jalutuskäigu plaane, vaadates milliste vaatamisväärsusteni me kesklinnas tunnikesega, mis meile jäänud oli, veel jalutada jõuaksime. Esimene neist oli Hans Christian Anderseni kuju Kopenhaageni raekoja külje peal. Hetkeks, mil oma kümmekond minutit kestnud jalutuskäiguga kujuni jõudsime, olime mõlemad M-ga üdini läbi külmunud. Tundsin, kuidas teksade all nahk külmast niimoodi kipitas, et mul oli ainus soov kiiresti kuhugi sooja saada, sest eelmine kord, kui sellist kipitust tundsin Barcelonas, lõppes see tõsise naha külmakahjustusega, mida ravisin veel pärast mitu kuud. Sellise ilmaga ei tulnud jalutuskäigust mitte midagi välja.

Võtsime otsesuuna tagasi rongijaama poole, et jõuda kiiresti sooja lennujaama. Nii olime lennujaamas tagasi umbes tund aega varem, kui plaanisime, läbisime turvakontrolli sujuvalt ja kiiresti ning jalutasime lennujaama taga otsas uues terminalis olevasse väravasse. Kui keegi peaks jätma oma EL-st väljamineva lennu peale jõudmise üsna viimasele hetkele, siis sinna uude terminali annaks sel inimesel ikka joosta. Kui muidu tundub Kopenhaageni lennujaam pigem kompaktne, siis uus terminal asub tõesti kilomeetrite kaugusel lennujaama väravast. Muide, üks tähelepanek veel – vee maksumus võib lennujaamas erineda kuni kolm korda. Tahtsin meile järgnevale peaaegu 9 tundi kestvale lennule paar pudelit vett kaasa osta, ent kui esimesse punkti jalutasin, kus vett müüdi, oli selle hind peaaegu kolm korda kõrgem, kui mõned sajad meetrid eemal asuvas Tax Free poes.

Air Canada lend Kopenhaagenist Torontosse oli reisijatega täidetud üksnes kolmandiku võrra, mis andis kõigile soovijaile võimaluse istuda just seal, kus ta soovis, tihti hõivata üksi ka terve pingirea, mis teeb pika lennu eriti mugavaks, sest mitme istme peal magamine on tõsine luksus turistiklassis. Kuigi meil oli päevane lend, oli mu plaan lennul siiski piisavalt magada, et jaksaksime 7 tundi ajas tagasi lennates pärastlõunal kohale jõudes veel linnapeal tiirutada ja nö kohaliku aja järgi normaalsel ajal magama minna, et ude hommikusse juba kohaliku aja järgi ärgata. Mäletan Mehhiko reisist, et esimesed paar ööd ja päeva olid minu jaoks eriti rasked, sest ajavahe andis nii tohutult tunda ning loodan, et see meetod hõlbustab teise ajatsooni sisse elamist oluliselt.

Maandudes ootas meid passikontrollis pikk lintide vahel looklev saba, nagu kolmandatest riikidest tulles sellistesse riikidesse sisenedes tavaks on. Kui USA passikontrolli alas on telefoni näppimine rangelt keelatud, siis Kanada on selles osas märkimisväärselt sõbralikum, pakkudes passikontrolli sabas lausa tasuta wifit, et oma järjekorda ootavatel reisijatel oleks mõnusam olla. Passiametnik uuris paari sõnaga, miks me Torontosse tulime kolmeks päevaks ning kas meil on Kuubal juba plaan paigas ja rohkem küsimusi tal polnudki. Hetk hiljem olime juba pagasilindi juures, võtsime oma kohvrid ning jälgisime viitasid, mis juhendasid meid linna minevale rongile, millele olin piletid juba kodus netist ette ära ostnud. Oma vaimus olin ma valmis, et peale Kopenhaagenit on elu sisuliselt netita, sest Kanadas on nett kallis, kõned ja smsid veel kallimad (100 MB netti ööpäevas on 18€, kõne Eestisse 2€/minut, kohalikule numbrile €/minut, vastuvõetav kõne 1,61€/minut ning sms selle kõrval lausa poolmuidu, vaid 31 senti – selliseid hindu sai viimati nähtud vist krooni ajal teistesse riikidesse reisides), kuid Kanada tervitas meid kiire ja hästi toimiva wifiga nii lennujaamas, linna viivas rongis, hotellis kui ka õhtusöögiks leitud pubis.

Torontos maandudes tervitas meid mõnus kevadine päike ja kuigi Toronto kohta öeldakse, et siin on külmad lumised talved, oli ometigi väljas mõnus kevadilm ning lumest polnud kuskil jälgegi, ent taas oli hoolimata kümmekonnast plusskraadist väljas tugev riideid läbistav tuul, millega ei osanud end kuidagi riidesse panna. Kui esialgu tundus mulle, et meil seljas olevad talvejoped ja mütsid-kindad on ilmselge ülepingutamine, siis õhtul linnapeal jalutades oli mul hea meel, et otsustasin jope alla ka fliisi panna. Jube tuulised on need talv-kevadised suurlinnad.

Toronto on esmamuljel kuidagi selline nunnu suurlinn, kus elab 13,5 miljonit inimest ning mis on maailma üks multikultuurseim linn, kus räägitakse üle 140 erineva keele ning üle poole linnas elavatest inimestest on oma juurtega võrreldes siin sisserändajad. Nii on Toronto ka väga mitmekülgne ning äärmiselt sõbralik kõikvõimalikele erinevatele kogukondadele ja vähemustele. Tänavapildis kesklinnas midagi erilist märgata pole ning inimesed on täpselt nagu inimesed suurlinnades ikka, esindades kõikvõimalikke rasse ning rahvuseid läbisegi, küll aga on siin olemas erinevad linnaosad, alustades Kreekalinnast ja lõpetades Hiinalinnaga.

Meil oli jäänud päevavalgust veel paar tundi, enne kui päike õhtul kuue paiku loojus, mis andis täpselt paraja võimaluse linnaga esmatutvuse tegemiseks. Valisin välja väikse kesklinna vaatamisväärsuste marsruudi, alustades veeäärsest promenaadist ning lõpetades uue linnahalli eelse uisuplatsiga, mille serval sillerdab värviline Toronto kiri. Kui muidu lennukiaknast vaadates jätab Toronto pigem madala linna mulje, siis kesklinn koosneb üksteise kõrval tihedalt koos olevatest pilvelõhkujatest, mis moodustab Financial Districti ehk kohaliku Wall Streeti. Üldse, esmamulje Kanadast on väga sarnane USAle nii arhitektuuriliselt kui tänava siltide, toidukultuuri ja kõige muu osas, kui välja arvata väga tihti tänavapildis kohatav kirg hoki vastu ning seda illustreerivaid plakateid, spordilembust ja Kanada punase vahtralehega lippe, mida leidub kõikjal.

Õhtupimeduse saabudes tundsime mõlemad M-ga tohutut väsimust. Eks meie päev oli tegelikult olnud ka juba väga pikk ning saanud alguse peaaegu 24 tundi tagasi. Lisaks muule oli M-i tabanud tõsine peavalu ning mina tundsin, kuidas väsimusest pea kergelt ringi käib. Otsisime Toronto kõige elavama linnaplatsi ääres olevast kino-kaubanduskeskusest sobilikuks söögikohaks spordibaari, tellisime endale klassikalise ameerikapärase õhtusöögi ning jalutasime hotelli, et kukkuda väsinuna voodisse. Kell oli saanud kohaliku aja järgi just pool kümme õhtul, mis magamaminekuks oli justkui varajane, ent koduse kella järgi näitas päev juba poolt viit hommikul. 24 tundi ärkamisest, et reisile minna, oli just täis saanud. Jalad tulitasid ning riietest ära hõõrunud keha andis tunda, et peaaegu 25 000 sammu läbimine nii pikas päevas on veidi palju ning meil on ilmselgelt väljateenitud puhkehetk.

Kuubaks valmistudes

Kuuba on vist meie esimene reis, millele ma nii palju ja põhjalikku eeltööd teinud olen. Austraalia reisi eel sai seda ka palju tehtud, kuid see oli teisiti – siis läksime kuuks ajaks, esmakordselt omal käel kaugemale lennureisile, ma olin vahetult enne reisi töötu, nii et mul oli aega reisi planeerimisega tegeleda ja Austraalia oli ka pikalt ette teada. Kuuba see eest on olnud minu jaoks üsna algusest saadik kuidagi hoomamatu ning mida rohkem ma lugesin, vaatasin, uurisin, rääkisin, seda segasemaks see asi läks. Kuniks paar päeva enne reisi tuli mulle alles lõpuks ahha-efekt ning ma arvan, et suutsin omas peas lõpuks pildi kuidagimoodi kokku panna. Eemalt vaadates tundub Kuuba reisiplaneerimise mõttes justkui kombo Vietnamist ja Mehhikost. Vietnam šokeeris mind nii palju, et mul läks mitu kuud peale reisi, enne kui sealt saadud emotsioonidega leppida oskasin ja Vietnam tagant järele rohkem meeldima hakkas. Loodetavasti tervitab Kuuba mind positiivsete emotsioonidega.

Esimene asi, mis ma Kuuba reisi planeerides lugesin, oli soovitus kontrollida, kas ja kuivõrd meie pangakaardid Kuubal üldse toimivad. Iseasi on see, et Kuubal pole pangakaardiga reeglina üldse midagi pihta hakata, sest endiselt toimib vaid sularahamajandus, pealegi veel kahes kohapealses valuutas paralleelselt, kuid need üksikud kohad, mis karate aksepteerivad, võivad rahvusvahelisi karate mitte vastu võtta just nimelt meie enda kodupanga piirangute tõttu. Olin küll varem korduvalt kuulnud sõpradelt-tuttavatelt, kellele on pank reisi ajal helistanud ja uurinud, kas tehingud on nende enda tehtud või pank kaardi ootamatult sulgenud pettuse kahtluses, kuid ma ei olnud siiski teadlik, et peaks panka enne reisile väljaspoole Euroopa Liitu minemist sellest teavitama. Võtsin ühendust oma mõlema pangaga, nii SEB kui Swedbankiga, kelle teenuseid Eestis kasutan ja sain mõlemalt poolt üsna ühesugused soovitused. Kui kellelgi on plaani reisida EL-st väljapoole, siis on pangad oma turvaeeskirju veidi muutnud ja enamik kliente ei ole sellest teadlikud, ehk siis selleks, et teie kaart reisil olles töötaks ilma tõrgeteta, tasub teha järgmisi asju (nii SEB kui Swedbanki info kliendikonsultantide käest):

• kirjuta pangale teade (nt läbi internetipanga) mis kuupäevavahemikul millistes riikides viibid, eriti puudutab see USA (seal vaja piirkonna täpsusega) ja Taid, kus toimub ebanormaalselt palju krediitkaardi pettusi; Kui seda mitte teha, võib juhtuda, et turvalisuse kaalutlusel sulgeb/blokeerib pank kaardi keset reisi ilma ette teatamata.
• märgi internetipangas ära oma kaardi õiguste juures (SEBs) mis kuupäevadel ja mis riigis viibid, kui on plaan sularaha välja võtta. Kui seda tehtud pole, siis võimaldab panga turvasüsteem sularaha välja võtta  ainult 1 korra 24h jooksul välisriigis ning tehingu toimimiseks saadab smsi, millele tuleb koheselt reageerida, muidu raha kätte ei saa
• tasub uurida enne järgi, kuidas ja millised kaardid kus riigis reeglina kehtivad ja aktsepteeritakse. Nt Kuubal reeglina ei aktsepteerita deebetkaarte ning sobib ainult Visa ehk kui Visa krediitkaarti pole, võivad olla pehmelt öeldes hambad, ent enamus krediitkaarte mida väljastatakse, on MasterCardid (nt Swedil on 5 krediitkaardi toodet, millest 4 on MasterCardid ja 1 on Visa, kuid selle kuu hooldustasu on 12,5€). Samas USAs sobib MasterCard paremini kui Visa. Visa Electroni ja Maestro kohta ei osanud kumbki pank midagi kommenteerida.
• kontrolli üle enne reisi, kas su mobiiliteenuse pakkuja toetab mobiil ID ja Smart Id toimimist reisi sihtkohtades, sest kõigil see kõikides riikides ei toimi
• lisaks veel, et tasub reisile välja prindituna kaasa võtta nii reisikindlustuse poliis inglise keeles kui prinditud elektrooniline viisa ja muidugi isikuttõendava dokumendi paberkandjal koopia ka.

Teine teema, mis mulle Kuuba osas kuidagi pähe ei mahtunud, on kohapealne ühistranspordiühenduste võrgustiku sisuline puudumine ning samas ei ole mõistlik, kohati ka võimalik ise autot rentida. Auto rendi ettevõtteid isegi Kuubal leidub, kuid need kõik on riiklikud ning ülikalli hinnaga, alates ca 140€/päeva eest, samas kui mujal maailmas jääb reeglina autorendi hind mõnekümne euro ümber päeva kohta. Kui Kuubal isegi autot rentida, tuleb seal arvestada veel mõningate nüanssidega – väidetavalt puuduvad seal teeviidad ning on mõned eripärased liikluseeskirjad. Nii näiteks hoiatatakse, et kui sattuda õnnetusse, kus saab inimene viga, siis ei ole enam tähtis, kes oli süüdi, vaid kinni läheb autojuht igal juhul. Samuti, kui sattuda õnnetusse, on riigil õigus turisti Kuubal kinni pidada kuni kaks aastat asjaolude selgimiseni. Ei ole just need situatsioonid, kus tahaks asjatuid riske kalli raha eest võtta. Niisiis, autorent ei olnud seekord variandiks.

Kuubal ringi liikumiseks ei toimi ka rongiliiklus. On küll olemas ka mingid suhteliselt suvalise graafikuga käivad siselennud, aga nende kohta netist palju infot ei leia ning üldiselt ei peeta neid usaldusväärseteks. Järele jäävad vaid mõned variandid: liikuda linnade vahel Viazuli pikkamaa bussidega, mis pidid olema suht hea kvaliteediga, ent kuhu pidi olema üsna keeruline pileteid saada, sest kõik turistide hordid suunduvad just nende poole, ka võtab bussiga liikumine üsna pikalt aega ning arvestada tuleb ettenähtud graafiku ja marsruutidega. Teine variant on võtta takso igas sihtpunktis eraldi ning kolmas juhiga autorent. Viimased kaks versiooni peaks suhteliselt hästi toimima, ent pole kahtlemata just soodne transpordiviis, kuid sisuliselt siiski ainus, mis hästi toimib ja mida paljud seetõttu kasutavad.

Kuna Kuubal on internet äärmiselt piiratud levialaga ning väga kallis, siis seda sisuliselt pole ja seetõttu ei leia ka netist eriti infot ürituste kuupäevade, kohalike taksofirmade või muude oluliste kontaktide kohta, sest kohalikud ei pääse lihtsalt netile ligi. Peale mõningat otsingut suutsin leida kaks lehte, mida transpordi planeerimiseks ja broneerimiseks soovitatakse: Taxi Vinales, mis on ametlik taksoteenus, mida saab netist ette tellida ja ka ära maksta, üsna selge ja konkreetse hinnakirjaga, ning YoTeLlevo, mis vahendab sõidutamisest huvitatud kolme juhi kontaktid ja hinnad päringu tegijale ning sealt edasi tuleb siis juba ise kokku leppida. Kõige kindlam viis on siiski kohapeal hotellist või majutusest uurida transpordivõimalusi ning kui leida juht, kes vähegi meeldib, otse tema kontakt võtta ja edaspidi otse temaga asju ajada. Otse loomulikult tuleb kõikide sõitude hinnad eelnevalt kokku leppida ja tasuda sularahas.

Rahavahetusega on veel üks huvitav teema. Nagu ka Vietnami raha nii ei vahetata Kuuba CUPe (kohalik peeso, kursivahe turisti peesoga 24 korda) ega CUCe (turisti peeso, kurss euroga umbes üks-ühele) väljaspool riiki, nii et seda saab teha üksnes kohapeal. Küll aga tuleb arvestada, et USA ja Kuuba ei saa endiselt omavahel läbi ning praegu on kehtestatud suured piirangud USAst reisijatele Kuubale, nii et riiki ei pruugigi USA poolt tulles pääseda. Lisaks on Kuuba riik kehtestanud USA dollarile 10% täiendava tasu võrreldes muude valuutadega. Lühidalt kokkuvõttes tuleb kaasa võtta pakk eurosid ning loota, et nendest jagub ning vahetada neid siis jaopärast. Ahjaa, pangakaartidest veel ka seda, et kohapeal ei aksepteerita mitte ühtki kaarti, millel on kasvõi kaudne seos USAga, mistõttu MasterCard reeglina ei toimi ning kui midagi üldse, siis peaks see olema Visa krediitkaart, sest ka deebetkaarte nad ei armasta.

Kui reisiplaan enam-vähem paigas on, siis on järgmiseks teemaks majutus. Kuubal on üldiselt niimoodi, et hotellid kuuluvad suures osas riigile, ent leidub ka mõningaid üksikuid rahvusvaheliste kettide hotelle, ent hotellide kvaliteet on üsna keskpärane ja hind üsna krõbe. Lisaks on palju linnu, kus hotelle pole üldse. Peamine majutusviis on casa particular ehk kodumajutus, millega on lubatud ettevõtlusvormina kohalikel tegeleda. Mida aasta edasi, seda enam on need netist broneeritavad meilivahetuse teel ning kokkulepped on vettpidavad ja igas ööbimiskohas osatakse järgmise sihtkoha majutust soovitada ning ette kokku leppida. Kolmandaks on saarel ka paar suuremat kuurortlinna, kus on korralikud kallid all-inclusived hotellid, nii et igale eelarvele leiab lõpuks midagi. Ma ei ole aga väga kodumajutuse tüüpi, nii et otsustasime Havanasse siiski broneerida algatuseks hotelli, ilmselt Varaderos reisi lõpus veedame paar päeva kuurortis ning sinna vahepeale saab tõenäoliselt olema mingi osa öid ka kodumajutustes. Algatuseks on meil paigas vaid esimesed kolm ööd Havanas ja siis vaatame edasi, kuidas meie reisiplaan esialgsete mõtete järgi kulgema hakkab.

Võttes kõike eelnevat arvesse, on ootused üsna vastakad ning Kuuba on kahtlemata riik täis üllatusi. Üks on kindel, et kõik ilmselt päris plaanipäraselt ei lähe ning see on reis, mis õpetab elu ilma äppide ja internetita, tõenäoliselt ka kannatlikkust ja rahulikku meelt, ent ennekõike loodan, et lõplik emotsioon saab siiski olema positiivne.

Tänavakunstist vastlakuklini ehk Berliinist otse kelgumäele

Hommikul ärgates olin  meie intensiivest minipuhkusest kohutavalt väsinud ega tahtnud end kuidagi voodist välja ajada, kuid piiratud hommikusöögi kellaaeg tegi omad korrektuurid. Täna ei olnud me hommikusöögilauas sugugi viimased ning peale meie istus seal sarnaste nägudega veel mitu perekonda.

Täna on kojusõidupäev ning meil ei ole otseselt kiiret kuhugi, sest lennuk läheb alles õhtul ning nimekirja lisatud kohad oleme kõik juba läbi käinud. Ainult enne veelkord linna peale minekut tuleks kohvrid pakkida. Olime tulnud reisile üksnes käsipagasiga üsna teadlikult ning oma ostlemised piiranud ka käsipagasi võimalustega. Sellegipoolest tuli kohver korralikult sisse pakkida, et kõik ära mahuks. Talvised riided võtavad kuidagi jube palju ruumi ning kui nende juurde lisada veel paar saapaid, on kohvri pakkimine kunst omaette.

Kuigi öösel oli lund sadanud ning Berliiniski kerge valge kirme maas, siis paistis hommikul imeilus päike, mis juba kevadiselt mõnusalt soojendas. Täna oli üsna ideaalne ilm linnapeal jalutamiseks. Tegime väikese tiiru veelkord Trabi Wordli juurde, minnes mööda Checkpoint Charliest. Täna olid tänavad rahvast täis ning turiste paistis kõikjal. Eks ilus ilm oli ka inimesed majadest rohkem õue meelitanud.

Kuigi kell oli veel vähe, kirjutasime end hotellist välja ning asusime tasapisi lennujaama suunas teele. Muidu oleksin meeleldi teinud väikse peatuse Alexanderplatzil, et veidi mööda poode kolada, kuid seljakoti ja kohvriga polnud see just kõige mõnusam tegevus ja kohvris vaba ruumi meil sisuliselt nagunii ei olnud.

Peale väikest surfamist netis avastasime, et üks koht, kuhu minna soovisime, oli meil siiski veel käimata, kuid jäi üsna mugavalt lennujaama tee peale - East Side Gallery ehk Ida-Berliinis asuv 1309 meetri pikkune jupp Berliini müüri, mis on muudetud tänavakunstiga kaetud vaatamisväärsuseks ning kust pärineb ka kuulus pilt sellest, kuidas Brezhnev suudleb Honeckeri. Ilma selle pildi nägemiseta ei olnud ometi võimalik Berliinist lahkuda.

Berliini ühistransport on tõeliselt lihtne ja mugav kasutada ning kui Tallinna ja selle lähiümbruses oleks selline ühistranspordi süsteem, ei kahtleks ma ka siin ühistranspordi kasutamise mõttekuses. Berliinis jooksevad risti-rästi läbi linna ja linna ümbruse kõikvõimalikud transpordivahendid omavahel kenasti kokku, ristudes paljudes kohtades ning väikeste ajavahedega, tihti isegi ajagraafikud selliselt ajastatud, et kuskil ei peaks keegi ootama ning ühte jaama saabub kolm linnarongi korraga, mis ükski ei lahku, enne kui soovijatele on antud võimalus mugavalt ja kiirelt ümber istuda, ent samas on kõik nii selges graafikus nagu saksa täpsus seda nõuab.

Sõitsime rongidega East Side Gallery juurde, tegime seal mõnusa jalutuskäigu värskes õhus ning vaatasime seda getolikku ümbrust seal veidi veel. See on kant, kus hetkel on lahti tõeline ehitusbuum ning peagi on ühtpidi getoliku mulje jätva linnaosa servas suured ja uhked kõrged uued majad. Juba praegu asub üks uus kortermaja jõe, kust jooksis vanasti Ida- ja Lääne-Saksa piir ning Berliini müüri jupi vahel - alal, mis enne oli piiritsoon ja seetõttu paljuski veel täisehitamata tühjana seisab. Ilmselt on see vaid lähiaja küsimus, kui ka seal kõik kohad uusi maju täis saavad olema.

Minu kindlaks sooviks oli Berliinis enne lahkumist süüa Dunkin Donutsite pontšikuid, mille ma enda jaoks USAs avastasin, ning võtta sinna kõrvale üks Starbucksi vahukoorega kohvijook. Selline imal unistus. Meile mugavalt lähedal asusidki rongijaamas mõlemad teineteisest üle tee. Kui olime endale pontšikud välja valinud, vaatas teenindaja meid korraks nõutu pilguga ning lisas juurde, et võiksime natuke veel võtta, sest see tuleb kokku soodsam kui meie praegune valik. Nii saime endale suure karbi kuue ülimagusa pontšikuga, millest meil mõlemal M-ga kippus süda läikima hakkama. Täna on vastlapäev ja Saksamaal seda kommet ei tunta, vähemasti vastlakukleid mitte kuskil müügil ei paista, kuid Dunkin Donuts oli teinud ühe valge kreemitäidisega pontšiku täpselt sellise, mis sobinuks hästi alternatiivseks vastlakukliks. Vähemasti oma välimuse poolest.

Lennujaama jõudsime täpselt poolteist tundi enne lennu väljumist. Schönefeldi lennujaam on väike ja askeetlik ning mahutab vaevu-vaevu ära sinna trügitud odavlennufirmade lennuvajadused. Samas on seal aga kõik hädavajalik olemas ning kuna seal ümberistumisi reeglina väga ei ole, pole turistil enamjaolt vaja seal ka tundide kaupa aega veeta, kui just lend päris keset ööd ei lähe ja sellest lähtuvalt keegi seal just ööd veeta ei otsusta, kuigi ausalt, see oleks üsna ebameeldiv kogemus, sest see on lennujaam kus toole napib ning pikali viskamiseks sobilikke pinke sisuliselt pole.Kuna enam ei ole EasyJetil käsipagasi kaalupiirangut, vaid üksnes mõõdupiirang, mis tuleneb peakohal olevate pagasiriiulite suurusest, siis ei kohta enam ka lennujaamas kubujusse, kes lisapagasi ostmise vältimiseks endale mitu paari riideid üksteise otsa ajavad. Odavlennufirmade lennujaam on küll lihtne ja suuremate mugavusteta, linnast veidi kaugemal, kuid muidu lennujaam nagu iga teinegi. 

Meie lend oli üsna väljamüüdud, kuid juhuse tahtel sattus minu kõrvale mugavalt tühi koht, nii et saime end terve tagasitee üsna mõnusasti tunda. Lend ise Berliinist Tallinna kestab umbes poolteist tundi, ent täna oli lennuk kohe eriti kiire, nii et olenemata odavlennufirmade kuulsusest, oli EasyJet isegi ca pool tundi lubatust varem maandunud. Muljetavaldav.

Jõudsime koju täpselt siis, kui meie küla vastlapäeva tähistamine oli täies hoos. Valge lumi, kelkudega lustivad lapsed ja täiskasvanud mäel, värsked vahukoorega vastlakuklid, soe lõke ja hea seltskond. Ah, me elame ikka imelises kohas. Koju tagasi tulla on alati nii tohutult hea.

Berliin peopesal

Oleme Berliinis vaid teist täispikka päeva, kuid hilisõhtuks on meil mõlemal tunne nagu oleksime siin olnud nädala. Nii palju oleme saanud käia, näha ja ka vaimu välja puhata. Ajal on hoopis teise dimmensiooniline mõõde.

Võtsime oma ennelõunaseks eesmärgiks teletorni külastamise ning seadsime sammud tasapisi sinnapoole. Väljas valitses hall jahedavõitu veebruariilm. Meie hotellist teletornini jääb teepeale esmalt suuremat sorti kortermajadega elamukvartal, mille varjust üsna ootamatult hakkab paistma kontserdimaja ning suur ümara kupliga kirik. Veidi lähemale astudes märkasime oma üllatuseks kontserdimaja kõrval suurt Arvo Pärdi plakatit - kohe-kohe on siin algamas Baltikumi muusikapäevad ning Arvo Pärt tuleb isiklikult esinema. Linnapildis kohata kuulsa eestlase plakateid on päris mõnus tunne.

Üsna teletorni lähistel on üks suuremat sorti maja renoveerimisel, mille renoveerimisprotsessi tarbeks on püstitatud täiesti eraldi hoonesse näitus ja restaureerimisprotsessi ülevaade ning mille katuselt avaneb päris kena vaade linnale.

Teletorn on turistide hulgas üsna populaarne. Olgugi et on esmaspäeva ennelõuna, on siin inimesi üsna palju ja piletisaba märkimisväärne. Kohe teletorni ukse taga õues aga ka siseruumides asuvad ka piletiautomaadid, kust oli piletit võimalik osta sisuliselt ilma sabata. Ostsime piletid ära ja astusime uhke näoga uksest sisse, piletikassa looklevast sabast mööda. Meid lasti esimesele ooteplatvormile, kuid seal ka naeratus esimese hooga meie nägudel tuhmus - olime ostnud tavapileti ning seina olevate ekraanide järgi oli meie ooteajaks tund. Tõesti, ka madalhooajal keset tööpäeva tasub pilet netist ette ära osta ning kohale tulles saata sms pileti taga olevale numbrile, et teada saada millal sinu järjekord kätte jõuab, ilma et peaksid niisama kohapeal mõttetult passima.

Kui meie aeg lõpuks kätte jõudis ja pääsesime läbi turvakontrolli elektrooniliste piletiväravateni, ei tahtnud värav kuidagi M piletit vastu võtta, alles hetk hiljem märkasime, et automaat vilgutab tulesid mille järgi on torni lubatud inimeste arv ületatud. Tuli oodata, et keegi tuleks tornist alla. Sealt kadalipust läbi, saime sättida end liftiootejärjekorda, kus ühte lifti lasti eelisjärjekorra piletitega inimesed ning teise tavapiletitega. Kitsa lifti ainus huvitav eripära oli katuse asemel olev klaas, kust sai jälgida kuidas lift üles ja hiljem alla tagasi sõidab.

Teletorn ise on üsna sarnane Tallinna teletornile, kuid ruumi on oluliselt vähem. Ka toimusid seal hetkel ehitustööd, nii et kolmandik teletornist oli suletud ja mattunud tugeva haamritoksimise alla. Tegime tiiru teletornile peale - vaade on tõesti hea ning näha saab kaugele, kui ilm seda vähegi võimaldab. Vaatasin korraks närviliselt kella - meie Riigipäevahoone külastuseni oli jäänud napid pool tundi, kuid sättisime end alles liftiootejärjekorda, et teletornist alla sõita.

Teletorn ei ole tegelikult Riigipäevahoonest kuigi kaugel, umbes pool tundi jalutamist, kuid meil läks ajaliselt juba napiks, kuna enne ringkäiku tuleb 15 minutit varem turvakontrollis olla. Võtsime linnarongi, sõitsime mõned peatused ning andsime siis jalgadele valu. Päike oli just välja tulnud ning paistis eredalt meile silma, kuid üle muruplatsi turvakontrollipunkti poole tõtates ei olnud meil kuidagi mahti seda nautida. Jõudsime lõõtsutades kohale, läbisime turvakontrolli ning saime õigeaegselt kenasti Riigipäevahoonesse sisse.

Tavaturist saab Riigipäevahoones külastada eelkõige eemalt paistvat klaaskuplit, mis koosneb piki kupli serva kulgevast spiraalsest teest üles kupli tippu ning kupli keskel asub suur peeglitega kupli nn jalg. Kindlasti tasub seal võtta ka tasuta audiogiid, kus on väga hästi kokku pandud täpselt see, mida sa mööda spiraali üles jalutades ümberringi näed, selgitades ära kõik tähtsamad ümberkaudsed hooned. See külastus on elamus omaette, mida tasub kindlasti kogeda ja ilmselt pimedal ajal on siit ka linnale imeline vaade.

Kui tunnike hiljem Riigipäevahoonest väljusime, avastasime, et meie kaheks tunniks ostetud ühistranspordipilet veel kehtib. Nii otsustasime ära proovida ka linnaliinibussi ja minna lähemalt vaatama Charlottenburgi lossi, millele buss mõnusalt lähedale viib. Väidetavalt ei ole Berliinis kaugemat puntki kui 500 m lähimast ühistranspordist ja see võrgustik toimib siin tõesti hästi.

Kui aga Charlottenburgi lossini jõudsime, avastasime, et see on esmaspäeviti suletud. Nii ei jäänud meil muud üle, kui võtta suund päeva teise poolde planeeritud Classic Remise vanaaegsete autode näitusesaali. Tõepoolest, see on koht, kus mehed muutuvad oma fantaasiates poisikesteks ja naised autokalendrite modellideks. Vanas trammidepoos on saalide kaupa kahel korrusel igivanu laitmatus korras läikima löödud klassikalisi hirmkalleid autosid, mida seni vaid filmidest ja piltidelt nähtud. See on imeline, et keegi on võtnud vaevaks sellised autod kokku koguda ning võimaldada neid autosid ka huvilistel niisama vaadata. Samas asuvad ka sarnaste autode remonditöökojad ning nii mõnigi eksemplar on kohapeal müügis, kui selliste autode vastu huvi suurem peaks olema. See oli üks parim soovitus, mida sai anda teistsuguseks külastuskogemuseks.

Et õhtu oli alles noor, mõtlesime veel veidi ringi jalutada. Sidekixi äpp näitas lähedal olevat pruulikoda. Mõeldud, tehtud. Avastasime end veidi hiljem ühest laohoone hoovist, mis oli täis virnadeviisi õllepudelite kaste mille vahelt eemalt hoovi nurgast paistis viide pruulikojale. Tõesti, pruulikoja me selle kastide virna vahelt ka üles leidsime, kuid tegemist oli üksnes laopinnaga, ilma müügisaali osata, kus tõeline käsitööõllesõber end ilmselgelt nagu kala vees võiks tunda, meile polnud aga päris see, et viitsida hakata seletama inglise keeles saksakeelsetele laomeestele mida me sealt täpselt jalgsi otsime.

See on reis, kus me ei olnud veel kordagi shopanud, ent arvestades meie reisi lühidust tuli ka see viga parandada. Pealegi, mis on veel parem jalutamise sihtpunkt kui pood, mis meile mõlemale meeldib? Peale väikest shopingut metrooga hotelli tagasi loksudes olime mõlemad rampväsinud. M tegi väikese iluune ning mina puhkasin lihtsalt natukene jalga, enne kui õhtusöögiks end hotellist taas välja seadsime.

Olin otsinud õhtusöögiks meile välja ühe klassikalise saksa köögiga kohalike hulgas populaarse söögikoha. Mõtlesin oma naiivsuses, et esmaspäeva õhtuks kella 21ks ei ole ju ometi vaja lauda kinni panna. Kui jala üle ukseläve saime, nägime vaid mööda suurt saali ringi jooksvaid teenindajaid ning üksnes hõivatud laudu. Restoran oli puupüsti täis. Natuke ootamist ja sebimist ning meil õnnestus siiski laud saada. Klassikalises mõttes tähendab selline õhtusöök saksa vorste kartulipudru või friikartulite ja hapukapsaga, kõrvale liitrine toop õlut. Poole liitrist radlerit tellides, vaatas teenindaja mind korraks ehmunud näoga ja täpsustas, kas ma ikka tean, et radler pole klassikaline õlu, vaid hele õlu Spritega. Jah, ma teadsin. See on mingi sakslaste värk ja ma tahtsin selle ära proovida.

Kui hotelli tagasi jõudsime, oli mul tunne, et täna me tõesti enam kuhugi ei liigu. Jalad lõid tuld ja alaselg andis tunda. Juba eile hakkasid saapad kõndimisest hõõruma ning täna hõõrusid teised saapad juba jalgu teisest kohast. Ka M polnud hõõrumisest puutumata. Ent täna on meie viimane õhtu Berliinis ja kui me tõesti tahame veel näha ka linna kõrgustest pimedas, on see meie ainus võimalus.

Ägisedes ajasime end toolilt püsti ning võtsime vaiksel sammul suuna umbes pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse 17. korruse Solarise baari, kust avaneb üsna kaunis vaade ümbruskaudsele kesklinnaosale. Solarise Skybar on selline natuke veider avalik saladus, mille olemasolu eemalt ei paista kuskilt välja ja kuhu kogemata ei satuta. Kortermaja katusele on kaks korrust juurde ehitatud, kuhu viib eraldi lift, mis on ehitatud üleni klaasist maja otsa külge õue. Selleks, et üldse leida baari uks üles, tuleb minna hotelli ja kortermaja sisehoovi, kus ühes väikses nurgas on must metalluks kuldse Solarise kirjaga, ent see on lukus ja avatav vaid seestpoolt. Ei mingit kella ega märgu andmist. Kui avatakse ja sa uksehoidjale sobid, saad sisse, anda ära oma mantli, klaasliftiga sõita 16. korrusele, kus asub restoran, veel ühe korruse jalgsi üles minna ja avastada end siis hubasest väga intiimsest ja romantilisest loungest, mis ka esmaspäeva hilisõhtul veebruarikuus on nii inimesi täis, et vaba lauda on raske leida ja inimesi tuleb muudkui juurde. Tõeline üllatuste koht.

Kuskil päevases meeltesegaduses enne lõpliku 28000 sammu ja 17,5 km läbimist olime arvanud, et võiksime õhtu lõpetada meie hotelli saunas. Vedasime end siiski M-ga korraks väikest ja hubast saunaruumi vaatama ning kui ahvatlev ka sooja puidu lõhn ei tundunud, ei suutnud me kumbki end veenda mõtte vajalikkuses peale nii pikka päeva veel südaöö ajal sooja sauna ronida. Nii jäigi meil saun tegelikult järgi proovimata, hoolimata sellest, et kõndimisest valus keha selle järgi lausa kisendas.

Oleme nüüdseks ära käinud neljal vaateplatvormil, kus on avanenud imeilus vaade linnale, ent kõige mõttetumaks pean ma neist teletorni ning kõige vingemateks elamusteks Riigipäevahoone kuplit ja Potsdam Platzi Panorama punkti. Oleme saanud nüüd sõita Euroopa kiireima, klaaskatusega, klaasist seintega, väljaspool maja asuva ning kõikvõimalike muude tavapäraste liftidega, kusjuures mitmel pool on endiselt ametis liftisaatjad. Oleme maha trampinud kümneid tuhandeid samme ning kümneid kilomeetreid. Berliin on tõesti linn, mida on parim avastada jalgsi.

Berliinis on kõike: ajaloo ängist imelise teeninduseni

Täna 7 aastat tagasi sai meist härra ja proua. Minu jaoks on pulma-aastapäeva tähistamine oluline sündmus ja nii oleme igal aastal natuke nuputanud, mida ette võtta ja kuhu minna, et seda päeva veidi erilisemaks teha. Seekord tulime kolmeks päevaks Berliini.

Oma hommikut alustasime nagu tavalised turistid ikka, valides kõige lähemaks sihtpunktiks uuesti Checkpoint Charlie, et see ka päevavalguses üle vaadata. Meie üllatuseks oli tänaval rahvast palju, olenemata sellest, on on jahe, kuigi päikseline veebruarikuine pühapäev. Checkpoint Charlie juures on avatud ka nn BlackBox, kus on pikalt kirjeldatud Berliini müüri ajalugu, sellega seotud sündmusi ning nii palju kui on teada, siis ka üle müüri põgenemistest ja luhtunud katsetest. Berliini müür kerkis inimeste jaoks 1961. aastal sama ootamatult nagu see ka 1989 oma lõpu sai - ühel hetkel öeldi, et siia tuleb piiritsooni jaoks müür ning samal hetkel hakati seda ka ehitama. Mitmete inimeste jaoks, kes soovisid üle piiri põgeneda Lääne-Saksa poole, oli see hetk, kas nüüd või mitte kunagi, sest müüri püstitamise eesmärk oligi põgenemistele piir peale saada, kuna Ida-Saksast oli nii palju inimesi juba põgenenud, et töökäsi hakkas nappima. Üldiselt oli põgenemiste osas Lääne-Saksa pool väga abivalmis, nii et kes üle piiri juba astutud sai, võeti teisel pool üsna avasüli vastu. Aidati põgenema ka, pakkudes USA sõduri vormiriideid ning diplomaatiliste autode pagasiruume, lisaks maa alustele tunnelitele. Ida-Saksa muidugi põgenemist kuidagi heaks ei pidanud, nii et need, kes vahele jäid, said müüri juures selga endale kuulirahe või eluga pääsemisel mõisteti mitmeks aastaks vangi.

Müür langes sama ootamatult, kui see oli püstitatud. Umbes samal ajal, kui Baltikumis oli ärkamisaeg, tunti ka Berliinis poliitilist survet müür maha võtta, kuid kokku pandud dokumentides oldi unustatud märkimata kuupäev millal see juhtub ja nii tuli tele otse-eetris närvilisel poliitikul anda kohene vastus aja kohta. Kuna kuupäeva täpsustatud poldud, hakkas müüri lõhkumise käsk kehtima koheselt, mis tõid kaasa uskumatud rahvajoovastused. Lõpuks ometi ühendati Berliin taas üheks, Euroopa ei olnud enam jagatud pooleks. Üldises plaanis on täna kuidagi arusaamatu, et linna võib niimoodi jõuga müüriga kaheks jagada - siin kohapeal olles on seda raske tajuda, et kunagi üsna hiljuti on need kaks linna poolt niivõrd erinevad olnud. 

Täna on Berliinis alles veel umbes 200 meetrit originaalmüüri, mida säilitatakse selleks, et inimestele meelde tuletada meie lähiajalugu. Sinna samasse juurde on rajatud Topography of Terror Muuseum, mille sissepääs on tasuta ja kuhu oli hea äsja alanud lumesaju eest korraks sooja minna. See muuseum kirjeldab maailmasõdade käike ja vahelist aega genotsiidi seisukohast. Väga karm ning ängistav teema ja lugemine. Sõjateemad ei ole endiselt minu meelelaadi järgi.

Berliin, nagu iga suurlinn, on teinud palju selleks, et siinsetele turistidele pakkuda meelelahutust peaaegu igal sammul, olenevalt kõigi rahakottide paksustest ehk siis on võimalik leida igaühel enda võimalustele vastav ekskursiooniviis. Nii on võimalik teha linnas tuur nii Ida-Saksa auto Trabandiga kui limusiin Miniga, lisaks hop-on-hop-off kahekordsetele bussidele, mis jahedate ilmadega on turistidele väga mugav valik. Muidu veel ka nii tasuilised kui tasuta jalgsi tuurid või ise linna vaatamine, suvisel ajal kindlasti ka jalgrattad.

Vahepeal oli väljas hakanud sadama peenikest vihma, kuigi ilmateade tänaseks sademeid ei lubanud ning null-kraadi lähedane temperatuur vihmas ei olnud just kõige mugavam jalutamiseks. Olin enne Lonely Planetit sirvides märganud spioonimuuseumi (German Spy Museum) ning see jäi meile üsna mugavalt teepeale. Muuseum oli pühapäeva puhul üsna rahvast täis, kuid lõpuks jagus seal ruumi kõigile. Spioonimuuseumis on märkimisväärne väljapanek kõikvõimalikest läbi ajaloo väikestest spioneerimisvahenditest, kodeerimismeetoditest ja kujunemisjärkudest, jõudes läbi ajaloo välja tänasesse päeva. Sisuliselt on kõik kunagi Bondi filmidest nähtud veidi absurdsusena tundunud spioonividinad ka tegelikult olemas ning muuseumis kohapeal nähtavad. Samuti ka James Bondi filmide väljapanek eraldi, rõhutades, et Bond polnud päris fiktsioon, sest autor ise on kunagi mereväes töötanud. Lisaks ka toodud ära seos kunagi raadioamatörismi ning spioonimaailma vahel. Kunagi olen ma ju isegi raadioamatööri kutsungit omanud, nii et seda poolt oli seal vaadata päris huvitav. Isale ilmselt see muuseum meeldiks. Muuseumisse on ehitatud ka väike lasertuba, kus kõigil on võimalik proovida, kui lihtne filmides nähtud kiirte vahelt ikka läbi pugeda on, ilma et alarmi kuskil tööle paneks. Jälgisin seda natuke aega kõrvalt ning mõne meetrise koridori läbimine polnud ühelegi proovijale selle ajaga võidukas.

Berliinis on päris mitu kohta, kust saab nautida imelist vaadet linnale. Neist üks on kunagisel Euroopa liikluse tuiksoonel Potsdami väljakul asuva punase telliskivi hoone 24. ja 25. korrus nimega Panorama Punkt, kuhu viib üles Euroopa kiireim lift, mis tõuseb 90,15 meetrit 20 sekundiga, läbides korrused peaaegu vabalanguse kiirusega kõigest 8,5 m/sekundis. Tõesti, sealt ülevalt avaneb päris ilus 360-kraadine vaade Berliinile, kui nähtavus on hea. Lisaks ka väike kohvik, kus naha vahele saadud külmast on võimalik üles soojeneda.

Üldiselt on Berliinis niimoodi, et väga paljudes kohtades ei saa üldse kaardiga maksta, sh restoranides ning mitmetes turismi sihtpunktideski, seega tasub siia tulles sularaha päris hoolega kaasa võtta. Õnneks olime sellest küll eelnevalt kuulnud, aga päris sellist olukorda me siiski ette kujutada enne ei osanud, kuigi oleme Saksamaal korduvalt käinud. Sularaha on igal juhul ülitugevalt au sees.

Jalutasime Potsdami väljakult Holokausti memoriaali poole, kui juhuslikult jäi meie teele kunstliigeseid tootva Otto Bocki väike muuseum, mis on eelkõige pühendatud paraolümpiale ning puuetega inimeste liikumisvõimalustele, selgitades väga detailselt lahti milline on närvisüsteemi roll koostöös lihaste liikuvusega ja andes igale külastajale võimaluse läbida virtuaalne ringraja osa ratastooliga või püüda ratastooliga linnapargi teedel simulaatoris liikuda. Päris keerulised ülesanded. Iseenesest põnev väljapanek ning teadmisi saab päris palju juurde, ent meie külastuse ajal olid paraku mitmed eksponaadid rivist väljas.

Napilt enne Brandeburgi väravaid on suur Holokausti memoriaal, mis koosneb sirgjooneliselt laotud massiivsetest tumehallidest erineva kõrgusega betoonblokkidest kuhu vahele on lihtne end ära kaotada. Natuke hirmutav on linnapildis sellist suurt ja massiivset tumedat ala silmata.

Brandeburgi väravate külje all asub Berliini Riigpäeva hoone. Olime sellest just pilti tegemas, kui märkasin äkki pargi servas putkat, millest lookles saba uksest välja. Lähemale astudes sai selgeks, et seal on võimalik broneerida aeg Riigipäeva hoone külastuseks, mille me mugavalt järgmisesse päeva endale sättisime. Saab huvitav olema.

Traditsiooniliselt on meil alati plaanis pulma-aastapäeval restoranikülastus ja kui pole midagi muud märkimisväärset, siis ka kino. Seekord käisime kinos reede õhtul, rohkem juhuste kokkusattumisel, kuid restorani valisime pühapäeva õhtuks Berliini. Meie esimest pulma-aastapäeva tähistasime Helsinkis Michelini tärniga restoranis, kus mind peeti venelaseks, tuues mulle nö emakeelne menüü, olgugi et suhtlus oli inglise keeles ning M sai inglisekeelse menüü. Sellest ajast saadik olen restorani valides olnud vahel veidi kahtleval seisukohal, ent M on lõpuks alati see, kes lõpliku valiku aitab paika panna. Nii ka seekord. Valisin välja meile 6 võimalikku õhtusöögikohta, millest sõelale jäid lõpuks kaks - Crackers ja Entrecote. Kuna neist viimane asus meie hotellile võrdlemisi lähedal, otsustasime viimase kasuks. Kui laupäeva õhtul lennuki pealt tulime, jalutasime sellest restoranist mööda, avastades, et see on sisuliselt meie hotelli kõrval. Igal juhul mugav valik.

Olin Entrecotes igaks juhuks meile laua broneerinud, kuigi oli pühapäeva õhtu. Meie üllatuseks oli restoran peaaegu täis. Lisaks imelisele prantsuse köögile ja suurepärasele steigi tegemise oskusele pani mind hoopis ahhetama sealne teenindus. Milline kiirus ja imeline meeskonnatöö. Kelnerid käivad ringi koguaeg lahtiste silmadega, valades pidevalt möödaminnes igas lauas klaasi veidi juurde, tuues toite ette üllatava kiiruse ja tempoga, klienti siiski kiirustamata ning tehes tõelist meeskonnatööd. Nii näiteks koristas üks kelner mängleva kergusega meie eest eelroa nõud, kui teine samal ajal meile valitud veini tutvustas, saades selle just sekund varem kolmandalt mööda lipsanud kelnerilt. See kergus ja mängulisus, kõige ideaalne toimivus ja suurepärane meeskonnatöö tekitas tunde, et ma ei ole vist olnud kunagi varem parema ja nii märkimisväärse teenindusega restoranis. Eesti teenindajatelt oleks siin ikka väga palju õppida. Igal juhul oli Entrecote pulma-aastapäeva tähistamiseks ideaalne valik ning meeleldi kogeksin seda restorani kunagi uuesti.

Tehtud, mõeldud - Berliin

Kunagi sügisel istusime ühel laupäeva õhtul M-ga kahekesi diivani peal, kui telefoni näppides jäid äkki silma EasyJeti kampaaniahinnaga lennupiletid Berliini. Täpselt meie pulma-aastapäeva ajal. Klaasi veini taga sai piletid ära ostetud. Nii viistetist minutit hiljem selguski, et oleme veebruaris paariks päevaks Berliini minemas. Tehtud, mõeldud.

Ma olen Berliini tahtnud mitu korda sattuda, kuid siiani pole see kuidagi õnnestunud. Küll kord ei jäänud meil piisavalt aega Eurotripil, teinekord ei sattunud trajektoorile ja kui viimane kord olime Berliini isegi pikema peatuse planeerinud, jäin ma lihtsalt keset reisi ootamatult haigeks, nii et kihutasime otse kodupoole, ikka Berliinist mööda. Lõpuks oleme me siiski siin.

Broneerisime endale hotelli mõned nädalad tagasi ära, kuid mul ei õnnestunud täna kuidagi broneeringust leida infot millise toa me kinni pannud olime. Kui hotelli Checkpoint Charlie küljealla jõudsime, siis tervitas meid meeldiv administraator, kes jagas lahkesti kiirema wifi parooli, tervistujookide kupongi ning ulatas võtmed korralikku suurde junior-sviiti. Püüdsime küll M-ga mõlemad meenutada, kas olimegi broneerinud suurema toa või saime toa osas ülendust, ent kuna see meile ei meenunud, meeldib mulle mõelda, et meile antigi pulma-aastapäeva puhul parem tuba. Lausa rõduga sisehoovi. Kevadel võib siin kohe eriliselt kaunis olla.

Ma ei ole EasyJetiga lennanud väga palju aastaid ning üldiselt odavlennufirmad väga mu trajektoorile ei ole viimasel ajal sattunud - kas pole kuupäevad või marsruudid kuidagi kattunud. Sellegipoolest üllatas mind EasyJet vägagi positiivselt nii oma meeskonna, lennuki kvaliteedi kui kogu teenuse osas. EasyJeti äpp teavitas mind juba varakult, et meie väljuv lend jääb hiljaks, sest saabuv lend hilineb, kuvades mulle seda reaalajas, ent sellegipoolest jõudsime Berliini täpselt graafikujärgselt. Ainult kaks väikest detaili, mis pole tegelikult üldse lennufirmaga seotud, vaid hoopis reisijatega, häirivad mind veidi ikka veel - kaasa võetud suured moonakotid, mida hakatakse seltskonnas lennukis laiali jagama ning lennu maandumisel plaksutamine. Ühelgi keskklassi liinilennul ei ole ma kumbagi asja kohanud. Või kui siis plaksutamist, siis üksnes juhul, kui lend on enamjaolt karm olnud ning lõpuks on inimesed turvaliselt maandunud ja selle eest siiralt tänulikud. Lühidalt öeldes pole enam odavlendudel häda midagi ning vanasti lastud pidev reklaamtekst ja müügisurve lennukis on tänaseks täielikult kadunud. Saab lennata soodsalt nagu valge inimene. Päris mõnus.

Olen siin erinevatel Euroopa reisidel katsetanud mitmeid transpordi äppe, et näha millega ja kuidas kõige paremini sihtpunkti jõuaks. Ilma internetiühenduseta oleks olnud esimese hooga üsna keeruline Schönefeldi lennujaamast meie hotelli jõuda - olin küll alla laadinud Berliini offline kaardi, kuid ühistranspordi kuvamiseks oli siiski netti vaja ning kui see ilmus, oli see aeglane. Rome2Rio juhatas meid kiiresti õigesse suunda, näidates ära terve teekonna, ent ei kuvanud samm-sammult juhist. Apple Maps, mis toimis suurepäraselt Amsterdamis, ei leidnud Berliinis üldse ühistransporti. Citymapper oli neist kõige teravam, näidates ära ka detailselt samm-sammult reaalajas juhendi neti olemasolu korral, kuid arvas, et jäime rongist, milles olime, maha ja seetõttu kuvas lõplikku kohalejõudmise aega 20 minutilise nihkega. Lõpuks juhindusime Rome2Rio esialgsetest juhtnööridest, jälgides poole silmaga Google Mapsi ning lõppkokkuvõttes lähtusime Citymapperist. Kohale jõudsime rongi ja metrooga siiski üsna ladusalt.

Seadsime end hotelli kenasti sisse ning hoolimata hilisest õhtutunnist, otsustasime minna hotelli lähedal asuvasse KFC-sse midagi hamba alla saama. Kui selleni jõudsime, selgus, et see oli nii hilisel tunnil juba suletud. Nii muuseas sattusime aga Checkpoint Charlie ehk Berliini müüri keskpunkti juurde, kust jooksis nö Vene ja Ameerika võimu piir II maailmasõja ajal. See koht on keset tänavat siiani selgelt ja arusaadavalt tähistatud omaaegse valge putkaga, mille ette on ladustatud tihedalt liivakotid ja millest kümmekond meetrit eemal asub suur posti otsas valgusekraan, ühel pool vene sõduri, teisel USA sõduri pilt, et oleks selgelt aru saada, kuhu jäi Ida-Saksamaa ning kuhu Lääne-Saksamaa. Lugesin lennukis pikalt Lonely Planetist e-lugeris Berliini müüri tekkelugu, ajalugu, hukkamisi ning langemist. Ma olen sellest kõigest ka varem kuulnud, kuid mitte kunagi seda niimoodi tajunud. Seista keset öist linna ja näha, kus tänavad ning linn on olnud lihtsalt pooleks lõigatud suure betoonmüüriga, mida märgib selge munakividest laotud joon müüri mälestuseks, mis kulgeb pikalt läbi Berliini. Täna on see kõik kuidagi ebareaalne ja hoomamatu ning mul on hea meel, et Euroopa on üks, kunstlikult killustamata.

Jalutasime edasi mööda tänavat Lääne-Berliini poole, lootuses leida veel mõnda restorani, mis laupäeva õhtul kella 22 paiku õhtusööki serveeriks. Üsna pea sattusime Itaalia restorani juurde, mille uksel asetses TripAdvisori kleeps. Astusime sisse ning tellisime endale õhtusöögi. Lauda saabunud portsud olid suuruse poolest ausad ning iga senti väärt, kuigi suuremat sorti maitseelamust sealt just ei saanud ja söök oli pigem itaallaslikult kodune. Tellisime endale ka suure pudeli vett lauda. See on esmakordne juhus, kus mulle tuuakse restoranis lauda pooleteistliitrine plastpudel veega, mille eest kasseeritakse arvel lõpuks vaid euro. Lisaks paistis, et meid teenindas itaallasest omanik isiklikult. Selline ehe ja väga autentne kogemus kõik kokku. Ja nagu Saksamaal kombeks, ei saanud seal kaardiga maksta, kuid olime sellega mõttes arvestanud. Ka tšekk oli selline, mida pole ammu näinud - käsitsi kirjutatud numbrid paberitükil.

Jalutasime hotelli tagasi, lugedes huviga teepeale jäänud seina, millel on detailselt kirjeldatud  Berliini müüri ajalugu. Veebruarikuine ööjahedus kippus mulle vaikselt kontidesse pugema, olgugi et Berliinis oli terve plusskraad, võrreldes Tallinnas täna olnud viie miinuskraadi ning eilse mõneteist miinuskraadiga. Ma loodan, et Berliinil on meile veel palju positiivset pakkuda.