Kokkuvõtvalt Kuubast

Nüüdseks on peaaegu aasta möödas meie Kuuba reisist ning emotsioonidel olnud piisavalt aega laagerduda. Nagu ma ka varem arvasin, siis Kuubaga läkski umbes samamoodi nagu Vietnamiga - kulus õige mitu kuud, enne kui hakkasin tagant järgi Kuubat nautima ning raskused hakkasid ununema. Nüüd tagant järele Kuuba pilte vaadates tundus see reis täitsa tore. Teistsugune ja keeruline, jah, aga samas väga värviline, pigem sõbralik ning rütmikas. Kas ma läheks sinna uuesti? Endiselt olen arvamusel, et pigem mitte, ent mul on hea meel, et seal sai ära käidud.

Kuuba on väga mõnus kahel juhul:
a) kui lähed suurema sõprade seltskonnaga pidu panema või
b) võtad paketireisi kuurortisse, kust teed vajadusel päevaseid bussireise grupiga

Kui minna sõprade seltskonnaga, siis on Kuuba hea koht, sest rummi voolab ojadena ning peod ja muusika on mõnusalt nauditavad, naised on kurvikalt kaunid ning mõnusas melus on koos väga hea. Mitmekesi minnes on võimalus ka omavahel ülesandeid ära jagada - kes otsib kohapeal transporti, kes majutust, kes sebib järgmise päeva ekskursioone ja kes tegeleb meelelahutusega ning mis peamine, kes tagab joogivee varustuse olemasolu. Kui minna kahekesi, tuleb seda kõike teha ise ja nii võivad kohati pinged päris suureks kasvada.

Kui minna Kuubale paketireisiga kuurortisse, kus on kõik hinnas, siis ei ole ilmselt ei söögi ega veemuret ning ekskursioone on väga lihtne võtta, sest kõike pakutakse kohapeal kandikul, ole ainult mees, lepi kokku, telli ära ja maksa ka. Üldjuhul kõik kokkulepped peavad vett, aga nagu soojades maades ikka, siis vahel tuleb kaua oodata.Kuurorti elu on väga lihtne ja murevaba. Kui sealt siis edasi minna mõneks päevaks omal käel Havanat avastama, nii et peatutakse vaid ühes hotellis, pole ka selles mitte midagi keerulist ning kogu reis saab olla nauditav kogemus.

Omal käel reisides tuleb Kuubal väga kasuks hispaania keele oskus, kõnekeeles vähemalt algtasemel, mis ilmselt avab nii mõnedki uksed ja teeb kogu asjaajamise kohapeal kordades lihtsamaks. Inglise keelt noorem generatsioon räägib, aga neil pole enam kontakte nagu vanemal generatsioonil oli, ent vanad ei räägi jälle inglise keelt. Kui Kuubal nüüd tõepoolest ühel hetkel internet vabaks lastakse või mobiilne internet tekib, nagu uudised kirjutavad, siis ilmselt hakkab seal toimuma areng märgatava kiirusega - seda nii inglise keele oskuse kui ka reisi korraldamise ja planeerimise hõlbustumise osas.

Kuuba plussid meie kogemuse järgi:

• vitamiin R ehk rumm on rahvusjook ja seda saab sisuliselt iga nurga pealt ning see on tõeliselt soodne
• sigarid on kohapeal sama head kui mujal, aga tasub osta riiklikku kraami, sest muidu kiputakse põhku hea asja asemel pähe määrima
• sisuliselt kõik kuubakad on musikaalsed, nii et elav muusika on rütmikas ja äärmiselt nauditav
• kuubakatel on suurepärane kunstianne ja nad on ka andekad käsitöölised valmistama ehteid ning kõike muud nappidest käepärastest vahenditest
• kliima on meie jaoks üldjuhul väga mõnus, reeglina on alati soe ja kerge ookeanituul on ainult tervitatav jahutus
• loodus on imekaunis kohtades, kus see on veel rikkumata, kuigi suured turismihordid seda külastavad, sh valge liivaga helesinise merega rannad, mida võiks lõputult nautima jääda
• üldjuhul on inimesed heatahtlikud ja abivalmid ning ka keerulisemad mured saavad lõpuks lahendatud
• Kuubas ringi liikudes on turvaline tunne, ka öösiti Havanas
• üldjuhul kokkulepped peavad ning on ausad
• väga värvilised linnatänavad, seda nii inimeste kui majade suhtes, mida pärast on piltidelt väga mõnus vaadata ja tekitavad sooja emotsiooni
• võimalus näha lähedalt tubaka istandust ja kui hästi läheb, ka kohviistandust
• tunnetada nostalgiat ajast, kui midagi ei olnudki päriselt normaalselt saada ning naerda selle üle, mis jaburaid asju kõiki kohapeal saada on. Nt plaastreid sai Havanas vaid ühest turisti pisikesest ärapeidetud apteegist, aga seepi oleks võinud osta sisuliselt igast poest
• kogeda seda, mis mujal pole enam kättesaadav - igapäevane hobutransport või lipp-lipi peal, lapp-lapi peal ledidega kaunistatud uunikumautod
• kui ühel hetkel erakapital korralikult Kuubale jõuab, on seal ilmselt väga nauditavad korralikud hotellid ja hästi korda tehtud rannapromenaadid, mis täna pigem kipuvad lagunema
• inimeste hästi optimistlik meel tuleviku suhtes

Kuuba miinused:

• käibel on kaks paralleelset valuutat, mille kursi vahe on 25 korda ning mis on omavahel kohati väga sarnase välimusega, samuti on osa kohalikke, kes püüavad seda arvesse võttes turistile korralikult tünga teha, mistõttu tasub vahetada vaid ühte valuutat ja üldiselt turisti valuutast piisab
• üldjuhul puuduvad sularaha automaadid ja kaardimakse võimalused, mistõttu tuleb kaasa võtta suur hulk sularaha eurodes
• kuna Kuuba ja USA suhted on endiselt keerulised, siis dollareid vahetades rakendub lisa teenustasu kuni 20%
• poodide kaubavalik on ettearvamatu ja kui on midagi, mida sul on vaja, varu seda kohe ja palju hoolega - meil oli tõsiseid probleeme mitmel päeval joogivee leidmisega, ent ilm on õues palav
• interneti puudumine teeb majutuste ja transpordi leidmise ja broneerimise väga keeruliseks ning paljud asjad jäävad usalduse peale, nii et kohapeal alles selgub, kas kõik on nii, nagu kokku sai lepitud
• omal käel riigi avastamine hispaania keele oskuseta on keeruline
• pakutavad ühepäeva grupireisid on täis pikitud turistilõkse, mis ilmselgelt välja paistavad
• hotellid ja ärid on riiklikud, nii et hinnad on juba kalliks läinud, aga kvaliteet on veel väga madal - hind ja kvaliteet ei ole omavahel proportsioonis
• on asju, mis maksavad naeruväärselt palju (nt majutus) ja asju, mis on ebamõistlikult odavad (nt rumm)
• paljud asjad on lagunenud ja vajavad tõsiselt korda tegemist. Kui midagi ka renoveerima hakatakse, võib see võtta aastakümneid
• veevärk ja kanalisatsioon on vananenud ning tihti problemaatiline
• mitmel juhul on tunne nagu oleks ajas tagasi läinud 1970datesse või 1990datesse, ent ilmselt see muutub väga kiiresti, kui USAga hakkab kaubandus normaalselt tööle ja internet saab vabalt kättesaadavaks

Kokkuvõttes ma arvan, et neil, kes tahavad veel võimalust kogeda mingitki nn nõukaaegset tunnet, on täiesti viimane hetk Kuubal ära käia, sest üldiselt hakkab see tunne seal tasapisi kaduma ja areng on pigem seal, kus Eesti oli 1990date alguses. Läheb veel umbes kümmekond aastat, enne kui asjad nö normaliseeruvad ja Kuuba muutub teiste riikidega sarnaselt nauditavaks reisishtkohaks. Kes tahab aga Kuubat mugavalt ja kvaliteetselt nautida, võiks oodata veel 10-15 aastat, mil seal on kvaliteet lõpuks kerkinud hinnatasemele järele jõudnud.

Ma usun, et igaüks leiab kohapealt oma Kuuba - kas see oli siis lõpuks selline, nagu ette kujutati või hoopis midagi muud, see jäägu juba igaühe enda kogeda ja otsustada. Minu Kuuba on muutunud lõpuks tagant järele nauditavaks oma imetabaselt värviliste tänavate, uskumatult hea muusika ning mõnusalt sooja ilmaga. 

Kuubaks valmistudes

Kuuba on vist meie esimene reis, millele ma nii palju ja põhjalikku eeltööd teinud olen. Austraalia reisi eel sai seda ka palju tehtud, kuid see oli teisiti – siis läksime kuuks ajaks, esmakordselt omal käel kaugemale lennureisile, ma olin vahetult enne reisi töötu, nii et mul oli aega reisi planeerimisega tegeleda ja Austraalia oli ka pikalt ette teada. Kuuba see eest on olnud minu jaoks üsna algusest saadik kuidagi hoomamatu ning mida rohkem ma lugesin, vaatasin, uurisin, rääkisin, seda segasemaks see asi läks. Kuniks paar päeva enne reisi tuli mulle alles lõpuks ahha-efekt ning ma arvan, et suutsin omas peas lõpuks pildi kuidagimoodi kokku panna. Eemalt vaadates tundub Kuuba reisiplaneerimise mõttes justkui kombo Vietnamist ja Mehhikost. Vietnam šokeeris mind nii palju, et mul läks mitu kuud peale reisi, enne kui sealt saadud emotsioonidega leppida oskasin ja Vietnam tagant järele rohkem meeldima hakkas. Loodetavasti tervitab Kuuba mind positiivsete emotsioonidega.

Esimene asi, mis ma Kuuba reisi planeerides lugesin, oli soovitus kontrollida, kas ja kuivõrd meie pangakaardid Kuubal üldse toimivad. Iseasi on see, et Kuubal pole pangakaardiga reeglina üldse midagi pihta hakata, sest endiselt toimib vaid sularahamajandus, pealegi veel kahes kohapealses valuutas paralleelselt, kuid need üksikud kohad, mis karate aksepteerivad, võivad rahvusvahelisi karate mitte vastu võtta just nimelt meie enda kodupanga piirangute tõttu. Olin küll varem korduvalt kuulnud sõpradelt-tuttavatelt, kellele on pank reisi ajal helistanud ja uurinud, kas tehingud on nende enda tehtud või pank kaardi ootamatult sulgenud pettuse kahtluses, kuid ma ei olnud siiski teadlik, et peaks panka enne reisile väljaspoole Euroopa Liitu minemist sellest teavitama. Võtsin ühendust oma mõlema pangaga, nii SEB kui Swedbankiga, kelle teenuseid Eestis kasutan ja sain mõlemalt poolt üsna ühesugused soovitused. Kui kellelgi on plaani reisida EL-st väljapoole, siis on pangad oma turvaeeskirju veidi muutnud ja enamik kliente ei ole sellest teadlikud, ehk siis selleks, et teie kaart reisil olles töötaks ilma tõrgeteta, tasub teha järgmisi asju (nii SEB kui Swedbanki info kliendikonsultantide käest):

• kirjuta pangale teade (nt läbi internetipanga) mis kuupäevavahemikul millistes riikides viibid, eriti puudutab see USA (seal vaja piirkonna täpsusega) ja Taid, kus toimub ebanormaalselt palju krediitkaardi pettusi; Kui seda mitte teha, võib juhtuda, et turvalisuse kaalutlusel sulgeb/blokeerib pank kaardi keset reisi ilma ette teatamata.
• märgi internetipangas ära oma kaardi õiguste juures (SEBs) mis kuupäevadel ja mis riigis viibid, kui on plaan sularaha välja võtta. Kui seda tehtud pole, siis võimaldab panga turvasüsteem sularaha välja võtta  ainult 1 korra 24h jooksul välisriigis ning tehingu toimimiseks saadab smsi, millele tuleb koheselt reageerida, muidu raha kätte ei saa
• tasub uurida enne järgi, kuidas ja millised kaardid kus riigis reeglina kehtivad ja aktsepteeritakse. Nt Kuubal reeglina ei aktsepteerita deebetkaarte ning sobib ainult Visa ehk kui Visa krediitkaarti pole, võivad olla pehmelt öeldes hambad, ent enamus krediitkaarte mida väljastatakse, on MasterCardid (nt Swedil on 5 krediitkaardi toodet, millest 4 on MasterCardid ja 1 on Visa, kuid selle kuu hooldustasu on 12,5€). Samas USAs sobib MasterCard paremini kui Visa. Visa Electroni ja Maestro kohta ei osanud kumbki pank midagi kommenteerida.
• kontrolli üle enne reisi, kas su mobiiliteenuse pakkuja toetab mobiil ID ja Smart Id toimimist reisi sihtkohtades, sest kõigil see kõikides riikides ei toimi
• lisaks veel, et tasub reisile välja prindituna kaasa võtta nii reisikindlustuse poliis inglise keeles kui prinditud elektrooniline viisa ja muidugi isikuttõendava dokumendi paberkandjal koopia ka.

Teine teema, mis mulle Kuuba osas kuidagi pähe ei mahtunud, on kohapealne ühistranspordiühenduste võrgustiku sisuline puudumine ning samas ei ole mõistlik, kohati ka võimalik ise autot rentida. Auto rendi ettevõtteid isegi Kuubal leidub, kuid need kõik on riiklikud ning ülikalli hinnaga, alates ca 140€/päeva eest, samas kui mujal maailmas jääb reeglina autorendi hind mõnekümne euro ümber päeva kohta. Kui Kuubal isegi autot rentida, tuleb seal arvestada veel mõningate nüanssidega – väidetavalt puuduvad seal teeviidad ning on mõned eripärased liikluseeskirjad. Nii näiteks hoiatatakse, et kui sattuda õnnetusse, kus saab inimene viga, siis ei ole enam tähtis, kes oli süüdi, vaid kinni läheb autojuht igal juhul. Samuti, kui sattuda õnnetusse, on riigil õigus turisti Kuubal kinni pidada kuni kaks aastat asjaolude selgimiseni. Ei ole just need situatsioonid, kus tahaks asjatuid riske kalli raha eest võtta. Niisiis, autorent ei olnud seekord variandiks.

Kuubal ringi liikumiseks ei toimi ka rongiliiklus. On küll olemas ka mingid suhteliselt suvalise graafikuga käivad siselennud, aga nende kohta netist palju infot ei leia ning üldiselt ei peeta neid usaldusväärseteks. Järele jäävad vaid mõned variandid: liikuda linnade vahel Viazuli pikkamaa bussidega, mis pidid olema suht hea kvaliteediga, ent kuhu pidi olema üsna keeruline pileteid saada, sest kõik turistide hordid suunduvad just nende poole, ka võtab bussiga liikumine üsna pikalt aega ning arvestada tuleb ettenähtud graafiku ja marsruutidega. Teine variant on võtta takso igas sihtpunktis eraldi ning kolmas juhiga autorent. Viimased kaks versiooni peaks suhteliselt hästi toimima, ent pole kahtlemata just soodne transpordiviis, kuid sisuliselt siiski ainus, mis hästi toimib ja mida paljud seetõttu kasutavad.

Kuna Kuubal on internet äärmiselt piiratud levialaga ning väga kallis, siis seda sisuliselt pole ja seetõttu ei leia ka netist eriti infot ürituste kuupäevade, kohalike taksofirmade või muude oluliste kontaktide kohta, sest kohalikud ei pääse lihtsalt netile ligi. Peale mõningat otsingut suutsin leida kaks lehte, mida transpordi planeerimiseks ja broneerimiseks soovitatakse: Taxi Vinales, mis on ametlik taksoteenus, mida saab netist ette tellida ja ka ära maksta, üsna selge ja konkreetse hinnakirjaga, ning YoTeLlevo, mis vahendab sõidutamisest huvitatud kolme juhi kontaktid ja hinnad päringu tegijale ning sealt edasi tuleb siis juba ise kokku leppida. Kõige kindlam viis on siiski kohapeal hotellist või majutusest uurida transpordivõimalusi ning kui leida juht, kes vähegi meeldib, otse tema kontakt võtta ja edaspidi otse temaga asju ajada. Otse loomulikult tuleb kõikide sõitude hinnad eelnevalt kokku leppida ja tasuda sularahas.

Rahavahetusega on veel üks huvitav teema. Nagu ka Vietnami raha nii ei vahetata Kuuba CUPe (kohalik peeso, kursivahe turisti peesoga 24 korda) ega CUCe (turisti peeso, kurss euroga umbes üks-ühele) väljaspool riiki, nii et seda saab teha üksnes kohapeal. Küll aga tuleb arvestada, et USA ja Kuuba ei saa endiselt omavahel läbi ning praegu on kehtestatud suured piirangud USAst reisijatele Kuubale, nii et riiki ei pruugigi USA poolt tulles pääseda. Lisaks on Kuuba riik kehtestanud USA dollarile 10% täiendava tasu võrreldes muude valuutadega. Lühidalt kokkuvõttes tuleb kaasa võtta pakk eurosid ning loota, et nendest jagub ning vahetada neid siis jaopärast. Ahjaa, pangakaartidest veel ka seda, et kohapeal ei aksepteerita mitte ühtki kaarti, millel on kasvõi kaudne seos USAga, mistõttu MasterCard reeglina ei toimi ning kui midagi üldse, siis peaks see olema Visa krediitkaart, sest ka deebetkaarte nad ei armasta.

Kui reisiplaan enam-vähem paigas on, siis on järgmiseks teemaks majutus. Kuubal on üldiselt niimoodi, et hotellid kuuluvad suures osas riigile, ent leidub ka mõningaid üksikuid rahvusvaheliste kettide hotelle, ent hotellide kvaliteet on üsna keskpärane ja hind üsna krõbe. Lisaks on palju linnu, kus hotelle pole üldse. Peamine majutusviis on casa particular ehk kodumajutus, millega on lubatud ettevõtlusvormina kohalikel tegeleda. Mida aasta edasi, seda enam on need netist broneeritavad meilivahetuse teel ning kokkulepped on vettpidavad ja igas ööbimiskohas osatakse järgmise sihtkoha majutust soovitada ning ette kokku leppida. Kolmandaks on saarel ka paar suuremat kuurortlinna, kus on korralikud kallid all-inclusived hotellid, nii et igale eelarvele leiab lõpuks midagi. Ma ei ole aga väga kodumajutuse tüüpi, nii et otsustasime Havanasse siiski broneerida algatuseks hotelli, ilmselt Varaderos reisi lõpus veedame paar päeva kuurortis ning sinna vahepeale saab tõenäoliselt olema mingi osa öid ka kodumajutustes. Algatuseks on meil paigas vaid esimesed kolm ööd Havanas ja siis vaatame edasi, kuidas meie reisiplaan esialgsete mõtete järgi kulgema hakkab.

Võttes kõike eelnevat arvesse, on ootused üsna vastakad ning Kuuba on kahtlemata riik täis üllatusi. Üks on kindel, et kõik ilmselt päris plaanipäraselt ei lähe ning see on reis, mis õpetab elu ilma äppide ja internetita, tõenäoliselt ka kannatlikkust ja rahulikku meelt, ent ennekõike loodan, et lõplik emotsioon saab siiski olema positiivne.

Varadero – valgete liivarandadega kuurortlinn

Vesi on läbiv teema olnud kogu meie Kuuba reisi vältel. Küll ei õnnestunud meil leida Havanast pudeliga joogivett, siis ummistus meie Havana hotellitoa tualett pidevat ja Trinidadi jõudes olid hotellitoa kraanid täiesti kuivad. Meil küll õnnestus vesi kraani saada, ent nagu hiljem selgus, siis ajutiselt. Kui hommikul tahtsin duši alla minna, nirises dušist vaid nii palju külma vett, et otsikut põlvedest kõrgemale tõsta ei saanud. Loputasin end kiirelt külma veega ära ja hetk hiljem olid kraanid lõplikult kuivad. Selgus, et hotellil oli veepump katki läinud ning meile toodi plastämbriga vesi, kus kopsikuna saime kasutada pooleks lõigatud veepudelit. Vähemasti päris kuivale me ei jäänud, vähemasti leiti mingi kiire lahendus. Kuuba värk.

Hotellitubades on siin veel üks veider fenomen – juba mitmendas kohas järjest kohtame tavalist kaalu hotellitoas. Mitte kuskil mujal maailmas ei ole meil olnud vannitoas kaalu. Alguses arvasime, et se eon ühe hotelli püüd olla eriti peen, kuid kohates seda juba mitmendat korda, tundub, et see on pigem mingi standardi reegel või on see tulnud turistide pidevast soovist oma pagasit kaaluda, milleks paremat lahendust pole olnud?

Kui Havanas tervitasid meid hotellitoas nn Ameerika kitsa piluga pistikupesad, kus oli oma adapteri olemasolu hädavajalik, sest Kuubal pole ma ühtki kohta näinud, kus seda osta saaks, nii et parim variant on adapter kaasa osta hiljemalt lennujaamast, siis alates Trinidadist on toas juba universaalpistikud, kuhu saab pista nii Ameerika peenikese piluga otsiku kui Euroopa peenemate otstega ümara otsa. Enne reisi selle kohta netist googeldades saime nii erinevaid vastuseid, et enne kohalejõudmist ei saanudki me päriselt aru, milline elektrisüsteem siin on. Ühes toas võib elektrivool vahelduda kõrvuti pistikutes 110 ja 220 voldiga ning samuti pistikud ollagi erinevate otstega, kui seal üldse voolu on. Tihti tuleb majani ka korralik jäme elektrikaabel, mis on õues ümber ühendatud rippuma jäetud peenikesteks traatideks. Selline veidi lipp-lipi peal, lapp-lapi peal ilma nõelapistmata süsteem, aga mis peamine, see töötab ning tagab kõik hädavajaliku.

Meie tee Trinidadist Varaderosse kulges 1990date algusest pärit Peugeot 406-ga, mida juhtis kindlakäeliselt vanemaealine umbkeelne Jesus, nii et edasised neli tundi möödusid meil sisuliselt vaikuses. Üks asi on olnud aga meie autojuhtidel läbiv – kuskil tunnike peale sõidu alustamist hakkavad nad kõik ohjeldamatult köhima. Tuleb see siis lahtiste akendega sõitmisest suuremal kiirusel või täpsemalt millest, jäigi meile arusaamatuks.

Varadero on klassikaline kuurortlinn, kuhu tulevad inimesed charterlendudega ühte all-inclusive hotelli nädalaks või kaheks päikese alla mõnulema, võttes vahele ehk paar päevatrippi kuhugi lähedale, kui maitsetud lahjad kokteilid hakkavad ära tüütama. Ma siiralt loodan, et neid trippe ka võetakse, et natukenegi aimu saada Kuuba tegelikust välimusest ja olemusest, sest Varadero on kõike muud kui klassikaline Kuuba. Ma mõistan, et see on mugav puhkuse stiil, kuid meie jaoks tundub selline puhkus kohutavalt igav, mis ammendab end ilmselt paari päevaga, samas need paar päeva võtta reisi lõpus, visata jalad seinale või basseinivette, ongi äärmiselt mõnus. Varadero suureks plussiks on paarikümne kilomeetri pikkune valge liivaga helesinise merega rand, mida ääristab ca 60 erinevat hotelle ja mida siin järjest juurde ehitatakse, nii et igale maitsele ja rahakoti tasemele võiks siin ideeliselt midagi leida.

Lisaks veele on Kuubal veel üks kaup tõeline defitsiit – pabersalvrätikud. Neid küll mõnes kohalikus ja Panamericana poes müüakse, kuid baarides ja hotellides pabersalvrätte ei ole ning restoranides, kui üldse, antakse igale külastajale üks. Seda suurem oli meie üllatus, kui leidsime Varadero hotellitoast kenasti valmis sätitud paki salvrätte – olime ilmselgelt jõudnud turismi tuiksoonele.

Kuuba peaks juttude järgi olema päris hea koht sukeldumiseks, mille ühed kättesaadavamad vaated jäävad Sigadelahe kaldale, kus olime alles mõni päev tagasi, ning veidi vähem põnev, ent siiski väidetavalt ok koht paarikümne kilomeetri kaugusele Varaderost, nii et kuurorthotellid pakuvad siin usinasti sukeldumisvõimalusi. Kuna me sukelduma ja snorgeldama ei ole veel jõudnud, uurisime selle võimaluse kohta kohe Varaderosse saabudes. Varadeors on päris korralik tuul, mis on keerutanud siinsed merelained kõrgeks, nii et ühtki veesporti hetkel harrastada siin kaldal ei saa, ka ujumine ehk teisisõnu lainetesse hüppamine on vetelpääste range kontrolli all, nii et meile pakuti välja võimalus sõita kaks tundi bussiga Playa Gironi lähistele sukeldumiseks. Kui me just poleks sealt samast kandist tulnud, oleks see põnev võimalus olnud Kuubat näha. Nüüd aga panime end kirja laupäevasele väljumisele, lotuses, et tuul on suunda muutnud ning sukeldumine ja snorgeldamine saab siiski toimuma Varadero lähistel. Ilmselt selgub see peagi.

Ma kas hakkan Kuuba soojusega ära harjuma või on õhk siin läinud harukordselt jahedaks. Pealelõunal läks päike pilve taha, nii et basseini ääres oli ka riietega istudes jahe ja muidu ülikuum rannaliiv jahtus üsna hetkega. Loomulikult aitas sellele kaasa ka tugev tuul. Kui alguses Kuubale jõudes naeris M, et olen reisile kaasa võtnud tarbetult soojad asjad, siis nüüd õhtul hotelli terrassil istudes hakkas mul niivõrd jahe, et käisin toas pikki pükse ja sooja jakki peale panemas.

Hotellikompleks, Be Live Excusite Varadero, kus peatume, on ilmselt ehitatud 1970-datel, nagu suur osa Kuuba nn kaasaegsetest majadest. Teine ehituslaine on alguse saanud nüüd alles mõni aasta tagasi. Oleme varemgi naernud, et meil on klassikalise saksa pensionäri maitse ning see hotell siin ei ole erand – sakslasi on siin hotellis keskmisest rohkem ning ka meil õnnestus õhtul sattuda hotellibaari ühe laua taha vanema saksa-vene paariga, kellega suhtlus kais umbes selliselt, et meesterahvas rääkis saksa keeles, teda tõlkis vene keelde ta abikaasa ning M, kes mõlemat keelt natuke oskab, püüdis vastu purssida, vahelduva eduga tõlkides mulle kohti, millest ma täpselt aru ei saanud. Siin on palju erinevaid inimesi ja rahvuseid koos. Kuuba on tõesti üks turistide rahvaste paabel.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja kui üldiselt see Kuubal väga välja ei paista, siis natukene tähistatakse seda siingi. Trinidadis enne äratulekut kõndis tänaval mööda meist üks vanem meesterahvas, kes ulatas kolm kollast õit meie hotelli administraatorile, millest ta ühe mulle kinkis. Kui Varadero hotelli check-ini tegime, tõi naisadministraator kõigile parasjagu vastuvõtus olnud naistele trühvelkommi soovides head naistepäeva, ent rohkem me kuskil midagi erilist selle päeva puhul ka ei märganud. Muidugi, meie peres on täna veel üks suur tähtpäev, meie šokolaadivärvi karvane sõber saab täna 12 aastaseks ja kuigi me oleme temast hetkel väga kaugel, siis peame ka teda oma mõtteis meeles ning soovime talle tugevat tervist, et saaksime tema seltskonda veel kaua nautida.

Sigade laht – tagasi kuuekümnendates

Hommikuks ei olnud meile õhtuselt giidilt laekunud täiendavat infot hinna kohta, kui sooviksime autot rentida koos juhi ja giidiga vaid päevaks, nii et meil tuli leida kiire muu lahendus. M küsis meie hotelli peaportjeelt inglisekeelset autohiti, sihtpunktiga Playa Giron ja kolme vahepeatusega. Kui hind oli kokku lepitud, siis kümmekond minutit hiljem saime info, et meid ootab inglisekeelse juhiga audi. Päris ok lõpptulemus.

Kuubal on autodega keeruline lugu. Kohalikel ei ole otsesid piiranguid kasutatud autoed ostmiseks, kuid uut autot siiski ise naljalt osta ei saa. Küll aga on hinnad nii kõrged, et keskmine kuubalane ei jaksa endale lihtsalt autot osta. Selline umbes 100 000 km läbisõiduga 3-4 aastat vanad autod maksavad keskmiselt 50 000 CUCi ehk umbes 40 000 euro ringis. Kui tahta endale veel mingit luksautot nagu Audi, siis selle hind jääb kuni 100 000 CUCi juurde. Küll aga on Kuubale jõudnud uute autoed invasion just vast tärganud autorendiäriga, kus on riigi poolt tehtud diil, et ostetakse tutikad autod sisse, need sõidavad siis 3-4 aastat umbes 100 000 km-ni ja seejärel müüakse nad maha taksodeks või kohalikele elanikele. Samamoodi oli ka meie 2014. aasta Audi olnud eelnevalt rendiauto. Nagu taksojuht ise ütle, on Audi parim auto, mis siin saada on, aga ka halvim, sest teenindust Kuubal ei ole ning juppe on keeruline leida ja seetõttu väga kallis parandada. Osa juppe tuleb ka läbi tutvuste Saksamaalt sebida.

Kuuba maanteed on laiad ning autoed voogu küll on, ent see on siiski vägagi rahulik ja pigem hõredavõitu. Kuum ilm ja troopilised tsüklonid räsivad ka teekatet hoolega, lisaks pole tee just parima ehituskvaliteediga, nii et keset neljarealist maanteed laiuvad suured augud, mis tähendab, et autojuhid sõidavad ridade vahel seal, kus parasjagu manatee vähem hüppab ja autot lõhub. Suunatuli on uuematel autodel küll kasutuses, ent endiselt antakse mööda minnes igaks juhuks eelnevalt signaaliga märku, et keegi eesolevatest sõidukitest ei plaaniks kogemata rida hakata vahetama.

Umbes poolel teel Sigade lahte ehk Baya de Cochinosesse jäi autos korraks tukkuma ning ärkasin selle peale, kui juht hoolega pidurdas, pärides M-lt, mis juhtunud on. Selgus, et olime saanud maanteelt naela rehvi ja nii õnnetult, et rehvis enam õhku polnud ja nael oli otsapidi jäänud ratta koopasse. Kuniks autojuht tagavararatta alla pani, seisime meie teeääres ja vaatasime üksikuid mööduvaid sõidukeid. Maantee oli kuum ning õhk soe. Kerge jalasirutuspaus kulus marjaks ära.

Hiljem seletas meie autojuht, et praeguse autoga on tal üsna hästi läinud, sest see on alles teine kord, kui tal rehv niimoodi läheb. Varasemalt oli rehv läinud ikka reeglina umbes korra kuus. Kuuba teed on lihtsalt nii kehvas seisus ja nii palju naelu leidub seal. Turvavööde kasutamine on siin ka umbe selline nagu meil 90date alguses – seadus sätestab, et juhil peab turvavöö peal olema ja nii kõik autojuhid selle ka endale üle õla kohusteundlikult sätivad, nii et turvavöö ots on pistetud kinnitisse ning jäetud piisavalt varu, et turvavöö vahelt läbi pugeda, nii et see on lõdvalt üle ühe õla. Turvalisust see just ei taga, aga nõuded on justkui täidetud. Ka tagaistmetel on turvavööd olemas, kuid pole kohta kuhu neid kinnitada. Kuigi maanteel on lubatud sõidukiirus 100, siis reeglina liiguvad siin korralikumad autod pigem 140ga, kui sõiduk sellist kiirust vähegi kannatab. Päris harjumatu tunne oli tagaistmel niimoodi istuda, turvavöö kinnitamata.

Üldiselt jääb meile mulje, et Kuuba on veel natuke naiivne, üldiselt heatahtlik ning muu maailma poolt rikkumata. Ilmselt lähima 2-5 aasta pärast jõuavad nad sinna, kus hakatakse turistidele pigem kotti pähe tõmbama, sest taibatakse kui palju nii raha on võimalik kokku ajada ja kui raha maitse kord suus, on raske sellest loobuda. Ilmselt umbes 10 aasta pärast on Kuuba tundmatuseni muutunud ning jõudnud juba sellesse hetke, kus inimesed tunnevad end päris hästi ja turistidel on siin taas hea olla. Kui kohalikega rääkida sellest, kuidas Kuuba muutub, siis näevad nad suuri muutusi viimastel aastatel isegi, ent nad ei tea, mida edasiselt oodata, kuid lootused on suured. Kuuba tahab kaasaegsesse maailma ning hetkel pakub ta väga piiratud võimalustega seda, mis vähegi pakkuda võimalik on.

Tee Havanast Playa Largasse läheb läbi Austraalia, mis on väike endine suhkrurookasvandusega linnake ning Guama, kuhu on rajatud kaks turisti atrkatsiooni: põlisrahva tainode küla väiksele tainode igapäeva elu imiteerivate skulptuuridega saarele, kuhu saab ainult mootorpaadiga ning Kuuba krokodillifarm. Kuigi mõlemad on ehedad turistikad, siis tasub neid siiski külastada, seda enam, et krokodillifarm on rajatud Zopata märgalade regiooni, kus samad krokodillid ka päriselt elavad. Sattusime mõlemat atraktsiooni külastama just vahetult enne nende sulgemist, sattudes kokku ühe saksa turismigrupiga. Selline päevalõpu visiit andis võimaluse näha mõlemat kohta üsna inimtühjana, nii et meil oli võimalik nautida kohaliku looduse ilu peaaegu segamatult.

Kuniks meie põlisrahvaste parki ja krokodillifarmi külastasime, otsis meie autojuht võimalust kohapeal rehv ära parandada, sest varurattaga tagasi Havanasse kulgemine tundus tüütu mõttena. Tal õnnestuski leida üks väike kohalik rehviparandustöökoda, mis teda kiirelt aitas ja kust muuseas läbi keerasime, taas terveks tehtud rehvi alla autole saime ning mõnusalt oma sõitu jätkata õnnestus. Meile andis see aga võimaluse hetkeks näha ka päris kohalikku külaelu: vanu lagunevaid rattaid kõrvuti uhiuute säravate jalgrataste ja hobuvankritega, vabas õhus tantsuetendust harjutavat noorterühma, sõbralikke kohalikke ning hulkuvaid koeri, keda Kuubal on üldse palju, kuid kes on heas konditsioonis ning norivad sõbralikult pai.

Oma tänase öö veedame Playa Gironis, Sigadelahe kaldal, kuhu maabusid kunagi suured Ameerika väed, kes ehitasidki valmis peamised maanteed Kuubal. Siia sõit oli peale suurelt kiirteelt maha keerates üsna maaliline, läbides väikseid värviliste madalate majadega külasid, jõudes Playa Largasse, mis on väike mereäärne rannaküla ning sealt edasi Playa Gironi, mis peaks olema Kuuba parim sukeldumispaik. Meie ööbimiskohaks sai Playa Gironi hotell, mida saab võtta vaid all inclusive ehk toidukorrad ja joogid hinnas teenusena ning mis on väikeste majade kompleks. Kui kohale jõudsime, tervitasid meid möödakompleksi laiali pillutud värvilised madalad majakesed. Meil polnud aimugi, et olime endale kohaliku villa broneerinud. Ent siin tuleb arvestada, et oleme maapiirkonnas ning kohalik villa tähendab kõike kohalikus mõistes – see on all inclusive resort, kus käivad kohalikud uusrikkad perekondlikel väljasõitudel tuusikul ning mujalt maailmast satuvad siia kas läbisõitjad või sukeldujad, kelle jaoks pole ööbimiskoha kvaliteet kuigi määrav.

Meil oli tunne, nagu oleksime tagasi sattunud ajas 70-datesse. Ilmselt oli see rannakuurort väga vinge koht, kui see umbes 40 aastat tagasi ehitati, ent täna on see vana ja väsinud. See kõik on lihtsalt nii ebareaalse välimusega, et mul on Kuubale jõudmise hetkest saadik tunne, nagu ma oleksin filmi sattunud. Kui M arvas, et Havana majutusest kehvemaks ju ikka minna ei saa, siis Playa Gironi jõudes pahvatasime mõlemad kõva häälega naerma. See on tõeline ajarännak 40 aastat tagasi aega, mil meie vanemad veel noored olid ning neile ilmselt tundus see koht oma noorusajal viimase vindi peal uhke. Siin oleks aeg nagu seisma jäänud, kui välja aravata lobbys ning majakestes olevad lame-ekraantelekad.

Kuna lõuna jäi meil vahele, siis õhtusöögi ajaks olime tohutult näljased, ent toidu valikut justkui eemalt vaadates oli, aga enamus sellest oli külmaks läinud ning kõike päriselt proovida ei usaldanud. Baaris serveeriti taas keskmisest kangemaid kohaliku rummiga piirituse maitse alatooniga jooke, kuid teeninduse mõttes on nad tõesti püüdlikud – joogi sisse kõrs pannakse tangidega ning restoranis sätitakse määrdunud laudlinale defitsiitse kaubana pabersalvrätte kahvlit tangidena kasutades erilise hoolega.

Playa Gironi jõudsime täpselt päikeseloojanguks. Raske on leida romantilisemat hetke, kui vaatad, kuidas suur oranž päike vajub helesinisesse Kariibimerre heledal rannal kasvavate palmide varjus. Selline piltpostkaardi tunne. Seisad rannal, kuulad meremühinat ja ahmid seda mälupilti endasse. Hiljem istun oma pioneerilaagri villa terrassil plastpaelast punutud metalsel kiiktoolil, kirjutan blogikirjet, taamal käimas korralik diskomuusika paarsada meetrit eemal asuvas külabaaris seguna 80-date muusikast ja kaasaegsest hispaaniakeelsest räpist. Ei mingit internetti ega muud meelelahutust, kohalikud mõnusasti aega veetmas, nii et elav jutuvadin kostub kaugeles. Ah selline see elu siis oligi umbes 35 aastat tagasi.

Vinales - turistide tubakamaa

Tänaseks olime broneerinud bussireisi Vinalesesse, mis on eelkõige tuntud kui parim sihtkoht Havanast päevatripi kauguseks. Seal asuvad Kuuba mäed ning maa aluse jõega koopad, millesse turiste meelsasti mootorpaadi tuurile viiakse. Samuti on Vinales tuntud tubakaistanduse poolest. Ka meid viidi täna kõikidesse enamlevinud vaatamisväärsuste sihtkohtadesse, alustades kohaliku alkoholi tehase väikesest ruumist, liikudes edasi värviliste "eelajalooliste" koopamaalingute juurde ehk 1960. aastal värvilise kaljuseina plätserdise juurde, sealt edasi tubakafarmi ning lõpuks koopasse koos mootorpaadi tuuriga. Selline pesuehtne turistikas päev, kus ei ole mitte midagi ehtsat.

Meid hämmastas ehk kõige enam mootorpaatide kasutamine koopas sees, mis tekitas sinna tohutu vingu ning pani inimesed ühte kitsasse kaljuprakku paarikümneks minutiks ootama kuniks paadid jõuavad 15 inimese kaupa turiste koopast välja vedada. Atraktsiooni idee on hea, kuid läbiviimise professionaalse korraldamiseni läheb neil veel tükk aega.

Tubakafarm oli iseenesest lahe kogemus. Näha, kuidas tubakataime lehed tegelikult ka kuivavad ning mismoodi käsitsi tubakalehtedest sigareid keeratakse. Kohapeal pakkus sigarimeister ka soovijatele omatehtud sigarit mekkida ning julgemad võisid ka suveniiriks neid kaasa osta. Kraam oli üsna kange, mida seal pakuti. Kui sigareid guaavilehe sisse pakendatuna hoida, säilivad nad aasta, enne kui läbi kuivavad, kui panna punt veel plastkotti, siis kauemgi.

Üldiselt pakutakse Kuubal üsna igal sammul müüa rummi ja sigareid, mille tarbimisest võid end oimetuks tõmmata. Küll aga on siin mõned asjad üsna keeruliselt leitavad. Cocat neil pole, on aga kohalik koola, mida müüakse pooleteise liitrises pudelis, kui sul õnnestub vastav müügipunkt üles leida. Palju suurem defka kaup on aga pudelivesi. Kuubal ei ole kraanivesi joodav ning isegi hammaste pesu juurres tuleks kasutada pudelivett. Ka kohalikud joovad ise palju just pudeli- või filtreeritud vett, eriti arvestades, milline on organismi veekadu tulenevalt ilma soojusest. Seda enam paneb hämmastama see, et pudelivett pole eriti kuskilt saada. Ja kui leiadki poe, kus vett oli lademetes ning sinna järgmine päev tagasi jalutad, on riiulil sellel kohal haigutav tühjus ning oled taas kuivale jäänud. Vesi on aga elutegevuseks hädavajalik.

Hommikuks oli meil vesi otsas. Enne tuurile minekut ostsime hirmkalli raha eest poole liitrise veepudeli hotelli baarist kaasa, lootuses päeva peale kohata veel müügipunkte. Meie tuur kulges küll läbi turistides nõretavate punktide, kuid suveniiride müük neis kohtades on alles algjärgus, ent rummi ja sigarit, ka pina coladat saab igal pool, mitte aga vett. Kui väljaspool Havanat endale kokteili tellida, saab selle reeglina alkoholivabana ning rummi pudel antakse kõrvale - vala ise endale nii palju kui soovid kokteili sisse. Veidi harjumatu ja natuke ohtlik.

Oma vee otsinguid jätkasime õhtul hotelli tagasi jõudes. Pood, kust eelmised pudelid saime, oli tühi. Kõndisime nõutult mööda tänavaid ringi, jõudsime Havana Libre hotelli juurde, kust lootsime alkoholipoest vett saada, ent see suleti meie silme all. Üks restorani sisseviskaja, kus õhtu lõpuks ka einestasime, pakkus meile restoranist vett osta, kuid selle hind on poe või vanalinna tänavatel müüdavaga võrreldes topelt. Offline Google Maps kuvas meile poole kilomeetri kaugusel veel ühte Panamerica poodi, mis on meie mõistes nagu valuutapoed. Võtsime suuna sinna ja jõudsime uksest sisse just hetkel, kui nad sulgesid ja kassat lugesid, paludes meil hommikul naasta. Selleks hetkeks oli mu kehas juba selline vee nälg, et võtsin kasutusele oma olematu hispaania keele oskuse, manades ette nukrad kutsikasilmad, paludes siiski võimalust vett osta, mille peale leti taga olnud kutt lõpuks leebus, meile neli pooleliitrist veepudelit müüs oluliselt kallima hinnaga, ent janu ajab härja kaevu ja lõpuks oli vesi meil olemas. Lapsepõlves vaadatud Mehhiko seepidest oli siiski natuke ka kasu.

Kohtasime ka oma hotelli uksel esimesi eestlasi, kes reisivad kaheksakesi ja umbes samasse kanti kui meie. Et me pole oma taksomurele veel lahendust leidnud, siis küsisin neilt, kust nad endale sõiduki on leidnud. Nojah, 8 inimest on natuke midagi muud kui kaks ehk meie jutt jäi lühikeseks. Meil on küll eile õhtuselt giidilt pakkumine kellegi autole koos juhi ja giidiga, kuid küsitav summa on veidi ebamõistlikult kõrge. Ma tean, et see teenus on kallis, kuid meile pakutud hinnale on lisatud veel päris kopsakas vahendustasu. Eks kohalikud teavad, et turistilt tuleb raha ära võtta ning nad püüavad tunnetada, kus on ärimehelik piir. Eks näis, homme hommikul peame igatahes auto leidma ja müüdid sellest, kuidas juhiga auto leidmine saarel trippimiseks on imelihtne, ei vasta meie kogetuna tõele. Ah, küll see kuidagi lõpuks ikkagi laheneb.

Homme hommikul tuleb meil teha Havana hotellist check-out ning kuni tänase õhtuni ei olnud meil veel edaspidiseks muid majutusi olemas, kui üksnes viimaseks ööks Havanas, mille panime ka eile lõpuks paika. See ei ole päris minu stiil reisida, sest mulle ei meeldi reisil lisastressi tekitada ja aega kulutada öömaja otsimisele, panne sellega ka M-le paraja pinge peale, kuid Kuuba oli minu jaoks Eestist vaadatuna kuidagi hoomamatu ning kohapeal sain alles paremini aru, kuidas see kõik siin toimib. Kui reeglina soovitatakse Kuubal majutust vaadata kohapealt, küsides eelmisest majutuskohast järgmisesse soovitusi, siis meie hotell on selles osas nii apaatne ja anonüümne kui olla saab ning siit väga infot küsida pole mõtet.

Kuuba hotelle ei ole enamjaolt ka levinud majutusportaalides ning siin olevad rahvusvahelised hotelliketid on riigi majandada, mistõttu nende kvaliteet ei vasta tavapärasele standardile ning hind on oluliselt kallim kui mujal. Lõpuks leidsin googeldades siiski kohalikud turismiagentuuride lehed ning sain nende kaudu meile järgmised ööd ära broneeritud. Lõpuks ometi on meil majutused reisi lõpuni nüüd paigas, kuid arvestades ka, et alates homsest lahkume igasugusest wifi piirkonnast, siis teisiti ma päris täpselt meie reisi ka ette ei kujutaks.

Kuuba on kiiresti arenev ja kiiresti muutuv maa. Ilmselt on paari aasta pärast siin juba pea kõikides hotellides ja linnades wifi üsna lihtsalt kättesaadav, kuid kohalikud kasutavad juba praegu hoolega ära kõiki neile antud tehnilisi võimalusi. Nii on kõigil nutitelefonid, paljudel ettevõtmistel oma veebilehed ja Facebooki lehed. Kuuba ei ole täna enam see, mis ta oli mõni aasta tagasi, kui riik oli maailmale suletud. Ja päris kindlasti on Kuuba juba 10 aasta pärast tundmatuseni muutunud millekski muuks. Milliseks, seda näitab aga aeg.

Trinidad – kaunis Itaalialik väikelinn hea toiduga

Playa Giron on üks parimaid Kuuba sukeldumiskohti ja kuigi meil oli mõttes M sukelduma ning mul snorgeldama minna, siis hommikul otsustasime siiski selle vahele jätta. Jalutasime veidi küla vahel ringi, vaatasime tee äärde pargitud sõjaväelennukit, võtsime veidi päikest, saades naha esmakordselt punaseks, käisin esimest korda Kariibimeres ujumas ning sättisime end keskpäeval Trinidadi poole teele.

Juba eile õhtul küsisime hotellist esmakordselt takso kohta, kuid saime esmalt vastuseks Viazuli bussijaama asukoha. Täna takso kohta küsides, uuriti meilt, kas meil on kellegagi eelnev kokkulepe või tahame bussi peale minna. Kui korrutasin, et siiski taksot, juhatati taksot otsima bussijaama kõrvale, kuid seda, et hotel takso võiks tellida, ei eksisteerinud. Meie esmane mõte oli võtta kollane takso, mis on reeglina konditsioneeritud ja veidi paremas olukorras, kuid bussijaama juures ei näinud me ühtki ootamas. Selle eest oli seal velotakso abivalmis inglise keelt oskav kutt, kes küsis, kas vajame taksot kuhugi lähedale. Kui talle vastasime, et soovime minna Cienfuegosesse ja sealt edasi Trinidadi, pakkus ta meile taas Viazuli bussi. Tundub, et Playa Gironi jõuavad enamus külastajaid kaugliinibussiga.

Kui selgitasime, et soovime siiski taksot, juhatas ta meid esimese meesterahvani, aitas vahendada inglisekeelset teksti hispaaniakeelsega ning diili lukku lüüa. Meie esmaseks sõiduvahendiks sai 1959. aasta valge Opel koos hispaaniakeelse neljakümnendate lõpus oleva meesterahvaga, kes meile tee peal uhkelt püüdis tähelepanu pälvivaid asju näidata ja neid hispaania keeles meile seletada, millest me peale mõningat nuputamist reeglina ka aru saime. Teel Cienfuegosesse seletas ta meile ära ka pool oma elulugu, kuidas ta sai palju ringi reisid mööda Nõukogude Liitu, käies nii Venemaal kui Baltikumi lähistel riikides, samuti ka oma väikestest lastest. Üldse, kui võimalik, ei jäta kohalikud mainimata uhkusega seda mitu last neil on ning kui vanad ja reeglina on enamikul kaks lasteaiaealist last.

Playa Gironist Trinidadi on läbi Cienfuegose natuke alla paarisaja kilomeetri ning 1959. aasta Opeliga on tee päris aegavõttev, lisaks veel autojuhi koju tagasisõit. Nii organiseeris Opeli juht meile Cienfuegose külje alt uue auto, mis meiega tunnikese peatust Cienfuegose linna peal tegi ja seejärel Trinidadi viis. Meie uueks sõidukiks sai valge Moskvitš 412. Istusime Mosses, soe tuul lahtistest akendest sisse vihisemas ja mõtlesin, et umbes samasuguse autoga käisid omal ajal mu vanemad pulmareisil Kaukaasias. Temperatuuride ja tee kvaliteedi mõttes on tänane Kuuba ja tollane Kaukaasia samasuguse auto puhul ilmselt üsna sarnased. Peab ikka tahtmist olema, et sellise autoga tuhandeid kilomeetreid läbi uhada.

Cienfuegos on Kuuba lõunakaldal suuremat sorti linn veidi üle 150 000 elanikuga, mille keskmes asuv Jose Marti linnaväljak  on kaunilt korda tehtud koos seda ääristavate hoonetega ning kust viib tänav otse mereäärsele Maleconile. Sattusime linna keskväljakule just ajal, mil seal peetu rahvusvahelist raamatulaata, mis tähendas, et keskväljaku äärde autoga ei saanud ja sinna olid püstitatud mitmed raamatumüügitelgid, kus kohalikud usinasti tunglesid. Cienfuegos on üsna kaunis linn ja oma kaubavalikuga andis Havanale silmad päris korralikult ette – poeletid ei haiguta tühjusest ning leidub isegi kaubamaja laadne asutus, mille lettidelt on võimalik saada alustades torujuppidest ja nöörist lõpetades ripsmetuši ning žiletiterade ja niidi-nõelaga. Tundub, et siin on justkui elu parem kui Havanas.

Trinidadist olin palju kuulnud juba enne reisi. See on klassikalise turismipiirkonna viimane linnake lõunakaldal, kust alustatakse tagasiteed Varadero või Havana poole. Turistidele see linnake väga meeldib, sest majad on paljuski kordatehtud, kirgaste värvidega madalad ehitised munakiviteede ääres, mida mööda liiguvad peamiselt hobuvankrid. Kuna linn on suunatud peamiselt turistidele, on siin peaaegu igas majas casa particular ehk kodumajutus. Võtsime ette onely Planeti raamatus olnud soovitusliku jalutamise ringkäigu ning nii meiega koos samas suunas kui vastupidist ringi olid samal ajal tegemas väga mitmed turistid, käes sama raamat.

Meie hotel asub Trinidadi vanalinnas, täpselt peaväljaku kõrval, kuhu naljalt autoga hetkel ei pääse, nii et pidime kohvreid natuke mööda munakive lohistama. Meie püüdlik taksojuht otsis hotelli asukohta päris jupp aega, sest hotellideks peetakse siin pigem rahvusvaheliste kettide suuri maju, ent meie oma oli pisike butiikhotell, mida müüdi hotelli nime all, ent väljas oli silt hostel. Meie tuba on aga kõike mud kui hosteli oma klassikalises mõttes. Siin hotellis on vaid 4 tuba ning meilon sisehoovist eraldi sissepääs, tuba asub teisel korrusel ning aknaluugid avanevad otse nii sisehoovi kui turiste täis tänavale vanalinna. Tuba on suur ja uhke, millist koloniaalstiilis uhkust ei ole me veel Kuubal seni varem kohanud. Tundub, et seekord panime hotellivalikuga täkkesse.

Õhtu hakul leidsime ka ühe linnapargi, kus inimesed nina telefonis istuvad. Selle servas asus wifi kaartide müügipunkt, kuhu lasti inimesi sisse korraga vaid jaopärast ükshaaval, et soovijad saaksid endale 1,5 CUCi eest tunnikeseks aega internetti osta, mis ei garanteeri veel wifi võrku sissepääsemist. M-l õnnestus Wifisse logida umbes 6.katsel, mul läks kokku 18 minutit, enne kui mind imeliste virtuaalsete asjade maailma lasti, et korraks kiiresti teated üle vaadata. Kuna meil wifitada algselt plaanis polnud, siis jätsime tahvelarvuti hotelli, nii et eileõhtust blogipostitust täna siiski üles panna ei saanud. Eks sellel tuleb oma aeg ja koht tulevikus.

Trinidadi eripäraks võrreldes kaunile ilmele, on ka seni Kuuba üks parema kvaliteediga mõistliku hinnaga söök. Kuuba ei ole heade kulinaariaelamuste koht, kuid hea kvaliteediga toitu on siin siiski võimalik saada. Kui tänavatel ringi kõndisime, nägime naisi ukseaugus istumas, suured metallkandikud käes ja sealt riisi sorteerimas. Enne, Playa Gironist Cienfuegosesse sõites märkasime aga kohta, kus asfalt tee oli ühes sõidusuunas kaetud riisiga, mida kuumal teel niimoodi kuivatati.

Trinidad on seni Kuubast nähtust tõesti kõige kaunim linnake, vähemalt esmapilgul. Kui laulusõnad ütlevad, et poole oma südamest olen jätnud Havanasse, siis ma arvan, et õigem oleks öelda pigem Trinidadi.

Havana, ooh na-na

Hommikul ärkasime kella 4 ajal, et sättida end õigeaegselt Toronto lennujaama. Öösel oli maha tulnud lumekirme ning vaikselt sadas lund juurde. Ilma mõistes saime Torontost minema täpselt õigel ajal. Meid hoiatati eile tuuri giidi poolt, et keskmine aeg lennujaama jõudmiseks on poolteist tundi ning lennujaamas oleks mõistlik kohal olla ca 3 tundi enne lendu. Meie olime planeerinud minna esimese kiirrongiga, et jõuda lennujaama 2 tundi enne lendu.

Check-ini olin hotellis eile juba ära teinud, kuid pagas vajas siiski äraandmist. Lugesin küll paberitelt, et enne pagaist ära anda ei saa kui dokumendikontroll on läbitud, ent mulle jäi see osa segaseks. Lennujaamas alles kohapeal sain aru, mida nad selle all mõtlesid: lennujaamas tervitasid meid iseteeninduskioskid, kus tuli pass masinasse panna ning seejärel oma kohvritele pagasikleepsud välja printida ja kohvrile külge panna. Seejärel sai minna pagasiga iseteeninduslikku letti, pagas lindile panna ning ise pagas ära saata. Mitte üheski teises lennujaamas ei ole ma varem kohanud iseteeninduslikku pagasiletti.

Kui algselt reisi planeerides mõtlesin, et jätame ühe kohvri koos talveasjadega Toronto lennujaama pagasihoidu, siis mida enam ma sellele mõtlesin, seda tüütum tundus mõte üksnes jopede äravõtmise pärast läbida uuesti riiki sisenemine ja passikontroll, ent reisile tulime siiski arvates, et jätame asjad pakihoidu ja võtsime seetõttu kaasa teisekskohvriks väikese kohvri, kuhu just palju ei mahuta. Otsustasime Toronto lennujaamast osta ühe käsipagasi kohvri juurde ning teisest teha äraantava pagasi. Pagasipoe, mis peab ka pagasihoidu, opereerimise võtab märtsi teises pooles üle teine operator ja seetõttu oli valik nigelavõitu, ent lõpuks ühe kohvri me kaasa haarasime, kuhu pakkisime oma talvejoped, sest pea 30 kraadises soojuses neid ju Kuubal vaja ei lähe.

Veel üks eripära Toronto lennujaamas on tohutu tähelepanu pagasi kaalule. Nii et saa kahe inimese pagasite kaale summeerida ning käsipagas kaalutakse kahtluse korral üle enne turvakontrolli minekut eraldi käsipagasi kaalumise alal. Samas turvakontroll oli vähem põhjalikum kui meil või mujal Euroopas, nii et üks tasakaalustab teist ja ilmselgelt on kanadakate jaoks pagasi kaal kõige suurem mure lendamise juures.

Meie lendoli ülemüüdud, ent lõpuks jäid lennukisse siiski üksikud tühjad kohad. Küll aga oli lennufirma tekitanud olukorra, kus meie kõrval istuv noor isa oma paariaastase pojaga olid pandud teineteisest eraldi istuma üle vahekäigu. Stjuuardess vahendas ete ja taha ning lahendas olukorra oskuslikult.

Kuubasse sisenedes tuleb täita pere peale üks tollideklaratsioon ning lisaks viisakaardid. Olin kuulnud, et Air Canadal on viisa kaardid lennupileti hinna sees, ent ma polnud selles päris kindel ja seetõttu muretsesin viisad meile siiski läbi reisibüroo ette. Lennukis selgus, et oleksime saanud need kaardid ka salongis tasuta, lisaraha kulutamata.

Kuuba Havana Jose Marti lennujaam on üsna pisike. Passikontrolli jõudsime kuidagi enne teisi, peale seda läbisime veel saabuvate lendude passikontrolli ning asusime pagasit ootama. Kellegi seljakoti kumm oli jäänud pagasilindile saabuvale teele kinni ning see pani seisma kõikide kohvrite liikumise. Veidi tagaruumidest kohendamist ning pagas pääses kui tulva tagant. Õnneks saabusid meie kõik kolm kohvrit kiirelt ja tervelt. Pagas käes, tollideklaratsioon üle antud, astusime saabuvate reiside salongi, kus meid ootas ametlik taksojuht, minu nimeline silt käes. Kiire valuutavahetus lennujaamas ning pool tundi hiljem olime kenasti hotellis.

Kui check-ini hotelli tehtud saime ning pagasi portjee kätte jätsime, läksime otsima hotelli ärikeskust, kus pidime kätte saama oma WiFi parooli. Juhiste kohaselt jõudsime hotelli teisele  korrusele väiksesse ruumi, kus oli  hotelli külastajatele avatud ka võimalus arvuti taga toimetada. Oma toa sissekirjutamise kinnituse näitamise eest anti meile kaks paberit koodidega, mille kaotamine tähendaks edaspidi WiFita jäämist. Kuubal muutub tõesti praegu kõik väga kiiresti – ehitatakse uusi uhkeid maju, millest saavad ilmselt uued suured hotellid, millest siin on puudu. Hotelle justkui jagub, aga need on väga kallid ja alla keskmise kvaliteediga.

Meie tuba sai valmis alles kell 16, mis jättis meile keskeltläbi umbes 3 tundi omal käel ringi vaatamiseks. Otsustasime aega parajaks teha ümbruskonnas ringi jalutades. Kui ringi jalutada, siis pea igal sammul püüab keegi sulle pakkuda taksot või mõnda restorani. Kuskilt haakis meile külge keset tänavat tumedanahaline muusikust Lorenzo, kes kais alles mõni kuu tagasi Tallinnas laeval pilli mängimas. Tema inglise keel oli katkendlik, aga isehakanud giidina püüdlik. Tean neid lugusid, kus astutakse tänaval juurde, küsitakse paar küsimust, mille peale hakkab küsija justkui sujuvalt ise sõbalikuks giidiks ja küsib pärast ringkäigu eest kopsaka summa. Niisiis võtsime isehakanud giid Lorenzot teatava reservatsiooniga toreda seiklusena.

Lorenzo viis meid kohalikku baari, soovitades juua alkoholivaba Fresh Mojitot, mis on Kuuba päritoluga, selgitas meile Kuuba muusika ajalugu lühidalt ning organiseeris M-le proovimiseks ühe sigari, pakkudes seejärel välja külastuse kellegi koju, et võiksime sealt osta sigareid, mis väidetavalt on ainult täna Havana sigarifestivali tõttu poole hinnaga. Lasime end viia kitsast trepist üles väiksesse elutuppa, mis koosneski kahest voodikesest ja kitsast kapist, kus rohkem ruumi ei olnudki, kus kaks meesterahvast püüdsid meile maksumärkidega sigareid maha müüa, millest me huvitatud polnud. Lorenzo näitas meile veel Che Guevara maja ning kohalikku turgu, lõpetades ringkäigu küsimusega, kas oleksime tänutäheks tema kahele väiksele lapsele nõus piimapulbrit ostma. Olime arvestanud, et ta nagunii meilt raha küsib ning nõustusime sellega, kaubeldes pulbripakkide omajagu allapoole. Kaup koos, jätsime Lorenzoga head aega ning jalutasime tagasi hotelli poole, et oma tuba lõpuks kätte saada.

Peatume Hotel Nacional de Cubas, mis on olnud ajalooliselt Kuuba mafia kohtumiste kants ning mille koloniaalstiilis arhitektuur on selline, mida käiakse eraldi vaatamas. Hotell ise on tõesti vanaaegne, nagu Kuubal praegu kõikide asjadega kombeks on, enne kui avatud piirid ka siinse elu nn normaalseks muutmisele oluliselt kaasa aitab.

Ühe asjaga oli meil küll veidi keeruline – tean, et Kuubal ei ole kraanivee joomine soovituslik, ka mitte hammaste pesuks ja väidetavalt kasutavad ka kohalikud ise filtreeritud vett. Nägin inimestel veepudeleid käes, kuid ei saanud aru, kust nad neid saavad. Kuubal on üldiselt niimoodi, et iga teema jaoks on erladi pood, iseasi, kas ja kui palju kaupa selles poes ka müüa on, kuigi täna me kuigivõrd just tühju lette ei näinud, pigem piiratud kaubavalikut. Lõpuks õnnestus meil vesi siiski valuutapoest üles leida ja päev sai kohe endale külge mõnusama meki.

Olin reisijuhist lugenud ja kuskilt netist leidnud info, et õhtuti on Fortaleza de san Carlos de la Cabana kindluses kella 21 ajal tseremoonia koos kahuripaukudega. Jalutasime mööda mereäärset promenaadi Maleconi, kus kohalikele meeldib õhtuti aega veeta, kindluste poole. Ühtäkki hakkasime kaarti vaatama ning avastasime, et kindluse juurde viib vaid merealune autoga läbitav tunnel. Kohe oli meile ka üks väikse lapsega kohalik mees abiks, kes teadis rääkida, et kahuripaugud tehake küll kell 21, kuid tseremoonia algab kell 20 kuhu oleme lootusetult hiljaks jäänud. Kehitasime nõutult õlgu ning hakkasime hotelli poole tagasi jalutama, tehes vahepeatuse ühes koduse köögiga restoranis, kus oli turiste piisavalt palju, et see võiks tunduda usaldusväärse söögikohana.

Kuna pikast päevast ja niiskest soojast kliimast olid hakanud nii riided kui jalatsid hõõruma, otsustasime hotelli tagasi minna taksoga, sest neid vooris mööda nagunii igal sammul. Peatasime esimese kinni, tingisime hinna alla ning istusime vanasse ümmarguste servadega ameeriklasse, mis mürises ja kolises nagu traktor. Kui juht meid hotelli ees maha pani ja talle kokkulepitud summa andsime, vahetas ta kähku turisti valuta ümber 25 korda odavama kohaliku valuta vastu, püüdes meile justkui väita nagu oleksime talle tahtnud maksta kohalikus rahas. Kuna meil oli ainult turisti valuta ja olin sellisest pettuse variandist varem lugenud, ei läinud see trikk juhil kuidagi läbi. Küll aga jättis see meile kuidagi suhu maigu, mis manitseb Havanas ja Kuubal olema kokkulepete suhtes pigem ettevaatlik, sest turistile tahetakse igal sammul ikkagi kott pähe tõmmata.

Havana on linn täis vastuolusid ja omakasupüüdlikke inimesi, kuid vaadates, kuidas viimaste aastate seadusemuudatused ja majanduslik olukord Kuubat juba praegu muutma hakkab, nii et kaardimaksed on üksikutes kohtades võimalikud, aga harvad ja reeglina nõuavad passi esitamist ja passiandmete üles kirjutamist, kuidas kohalikel on kõigil nutitelefonid, aga netti saab vaid üksikutes parkides ja tänavanurkadel, kuhu on kohalikud kokku kogunenud wifi levialasse ja kuidas linnas uusi hooneid ehitatakse, vanasid varemeis maju maha tõmmates, on Havana ilmeslt kümne aasta pärast tundmatuseni muutunud. Need muudatused toimuvad üsna äkki ja võibolla veidi ootamatult, kuid turisti jaoks on ilmselt lõpptulemus tegelikult mugavam ja parem. Homseks on meil broneeritud kaks nn Free Walking Touri, kus giidile annetatakse vastavalt enda tunnetusele. Eks ole näha, kuidas Havana meid siis ehk positiivselt üllatada oskab.

PS! Siit ja edaspidi võivad blogi kirjed üles tulla viivitusega olenevalt sellest kas ja kuidas internet töötab, sest hoolimata kehtivast wifi kaardist, ei lasknud süsteem mind enam õhtul kuidagi netti.

PPS! Havana kohta käivate kirjete lugemiseks sobib hästi taustaks käima panna praegune Camila Cabello popplaul Havana.

Varadero – sukeldumine Kuuba moodi

Öösel ärkasime M-ga mõlemad mingi tohutu tümaka peale, nii et hotellitoa aknad värisesid. Meie tuba on tee poole ning enne just rõõmustasin, et hotelli siseõues toimuv möll kostab meile küll veidi tuppa, ent meie tuba on asukoha mõistes ilmselt üks vaiksemaid. Kuni selle öise hetkeni.

Kohalikele meeldib näidata seda, kui uhkeks nad suudavad oma elamist või autot ajada. Vabalt võib jalutada mööda linna serva, pigem aguli tüüpi ühekordsete väikeste majade vahel, kus pole aknaid ees, on vaid paar tuba, põrandapesu vesi visatakse päev läbi pärani olevast uksest otse tänavale, kuid selle eest on pandud muusika nii kõvasti üürgama, kui süsteem vähegi võimaldab. Ja nii igas majas oma muss. Meil oli Eestis vist natuke midagi sellist siis, kui 90-date keskpaigas muusikakeskused meile müügile tulid ja igaüks tahtis näidata, kui kõva keskuse ta on suutnud soetada.

Igatahes, keegi oli parkinud oma viimase vindinid helisüsteemi täis topitud auto otse tänava servas asuvasse parklasse, muusika põhja keeranud ning seal end mõnusasti tundnud, ainult et tümakas oli nii kõva nagu oleks me ise olnud diskoteegis hotellitoa voodi asemel. Kui kunagi kümmekond aastat tagasi M veel üksi mustamäel elas ning üks ta tol ajal noor naabripoiss samamoodi auto öösel maja ette parkis, võttis M tol korral veekannu ja lajatas tüübile vee otse lahtisest katuseluugist sisse. Edaspidi oli maja ees vaikus ning kutt hakkas M-i ka viisakalt teretama. Siin hotellis jäi meie akende ja parkla vahele mõnikümmend meetrit, nii et viskekaugusest oli tüüp oma autoga mugavalt väljas.

Olime broneerinud endale tänaseks sukeldumise, õigemini sukeldumise M-le ja mina lihtsalt kaaslasena paati, sest mulle sukeldumine tõesti ei istu ja paadis kaasas niisama olen ma meeleldi. Ärkasime kella peale vara, et jõuda vajalikud hommikused toimetused ära teha enne sukeldumisbussi saabumist, olles öisest ootamatust peole sattumisest omajagu väsinud. Olime hotelli ees kohal 8:15 nagu meile öeldud, vaatasime, kuidas üks buss tuli teise järel, korjates kokku päeva tuuri inimesed, ent meie bussi ei tulnud kusagilt. Kohalikel turismiagentidel algab tööpäev kella 9st ning kui tädike, kelle käest tuusiku sukelduma broneerisime, lõpuks kohal oli, olime tema laua juures uurimas, kas meid on unustatud või ei toimugi täna midagi.

Peale kokku tunnikest ootamist lõpuks saabus siiski buss, mis viis soovijad sukelduma. Kuuba meenutab mulle üha rohkem ja rohkem Mehhikot nii oma olemuselt kui välimuselt. Ühed hispaaniakeelsed lõunamaad mõlemad.

Klassikaliselt olin ainus, kes sukeldujatega paadiga kaasa läks, kuid vette ei saanud. Küsisin küll enne kalopsot ja snorgeldusmaski, kuid sain vastuseks, et kuna mulle ei ole kedagi järelevaatajaks jätta, siis snorgeldada ma paraku ei saa. Kuigi olime paadiga üsna kalda lähedal, vaid paarsada meetrit eemal, oli siin ooekanilainetus küll väike, ent selline, mis paati tohutult kõigutas, nii et süda kippus pahaks minema ja paigal seisvas paadis oli keeruline ringi liikuda.

Sukeldujad jagati gruppidesse ja nad sulpsasid rõõmsalt vette, kui esimese grupi instruktor midagi paati hispaania keeles tagasi karjus. Selgus, et paadi ankur pole paigas ning paat triivib minema. Kapten ja kaasas olnud paadi parandaja asusid asja kohe uurima, kistes lahti paadi kõhu ja ronides kättpidi mootori juurde. Loomulikult oli selleks hetkeks ka mootor katki ning ajas paksu musta suitsu korraliku vinguga üles. Selline ehe Kuuba värk.

Sukeldujate seltskond on siin väga kirju, alustades hispaanlastest, sakslastest, Lõuna-Ameeriklastest ning lõpetades hiinlaste ja kanadalastega. Meiega koos oli paadis ka üks 60-le lähenev Bakuus sündinud, kuid 1993. aastal Kanadasse emigreerunud venekeelne meesterahvas, kes muuseas oli oma pulmareisi 1984. aastal Tallinna teinud, kus tal hiljem polegi õnnestunud uuesti käia, ent detailideni olid tal meeles nii Viru hotell, Kännukuke liköör kui Kadriorg. Fenomenaalne mälu.

Ajaks, mil sukeldujad taas pinnale tõusid ja paati tagasi soovisid, saadi paat kahe pardal olnud sukeldumishuvilise abiga siiski taas nii palju töökorda, et see kenasti liikuma sai. Viimane grupp algajaid sukeldujaid vette ei saanudki, sest nende instruktor tegeles peamiselt ankurdamise probleemi lahendamisega. Kui M paati tagasi jõudis, arvas ta, et ta teist korda sukelduma siiski ei lähe täna – see on füüsiliselt liiga väsitav. Mul oli üsna hea meel, et ta selliselt otsustas, kuigi lõpuks kõik toimis, varustus oli normaalne, instruktorid olid professionaalsed ning paat liikus kuhu vaja, ei äratanud see kogu kaadervärk minus liiga palju usaldust. Tore kogemus, kuid las see jääb siin ühekordseks.

Pärastlõunaks kiskus taevas taas pilviseks, kuigi erinevalt eelmisest kahest päevast, oli õhk soe ja tuult pigem vähe, ka tuule sound oli muutunud, nii et lõpuks oli rannas roheline lipp ning sain siiski ka korraks ookeanisse ujuma minna, mida olin mitu päeva juba teha tahtnud. Viskasin ennast helesinistesse lainetesse ning nautisin sooja merevee mõnusat loksutamist, kuid taveas läks üha rohkem ja rohkem pilve. Kuigi rand asub meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel, oli tagasi hotelli jõudmise hetkeks hakanud tibutama. Hmm, vihmahooaeg peaks ju olema maist oktoobrini ja muul ajal väidetavalt ei saja, kuigi tean, et ilmaennustus lubas homseks äikest. Tibutamine kaua ei kestnudki, kuid õhtu lõpuni oli õhk lämbe ja niiske. Eemalt mere pealt paistis paar sähvatust, mis taeva valgeks lõid.

Praeguseks on kätte jõudnud hetk, kus lihtsalt mitte midagi ei viitsi teha. Paras reisiväsimus on ka ning tegelikult tahaks me mõlemad vaikselt juba koju. Ilmastik ilmselgelt päikesepuhkust pikalt hetkel ei soosi ning juba homme hakkame tagasi sättima Havana poole, mis saab olema meie reisi viimane peatuspaik. Aeg on hakata vaikselt kohvreid pakkima.

Vana Havana oma uhkuses

Broneerisime tänaseks endale Havanas kaks linnatuuri: vanalinnatuuri ning õhtuse baarituuri. Havana tervitas meid täna kogu omas ilus. Need koloniaalstiilis majad on isegi lagunenult ja räämas kuidagi nukralt kaunid, rääkimata nendest, mis juba korda on jõutud teha. Kuubal on võetud suund vana taastamisele, sest Havana vanalinn on arvatud Unesco pärandisse ja see tähendab, et vanadest majadest on kohustus jätta alles vähemalt üks fassaadi pool. Lisaks on tehtud investeering riigi poolt selleks, et majad kauniks ja korda saaks renoveeritud: on loodud terved õppekavad renoveerimiseks ning riik rahastab suurte objektide renoveerimist, lisaks tuleb ca 40% annetustest teiste riikide poolt, mille üle otsustab ainuisikuliselt linnaplaneerija, kes on natuke nagu kohaliku kuninga staatusesse sel teemal tõstetud. Kui riiklikud objektid korda saavad, hakatakse munitsipaal- ja sotsiaalmaju korrastatama. Ilmselt läheb lõplikult selleks kõigeks veel päris palju aega, ent kuna ca 5 aasta pärast on Havanal suur ümmargune sünnipäev, pingutatakse hoolega, et selleks ajaks oleks mitmed asjad kenasti korras.

Havana tänavad on väiksed ja kitsad ning vanalinna osa tihedalt rahvast täis, kuid ometigi jääb siin üsna turvaline tunne ka tänavatel rahvamassides liikudes. Kui natuke jälgida, siis kuubalased ise kõnnivad reeglina mööda tänavat ja mitte kõnnitee osa, eriti kui kõnnitee jääb maja serva alla. Seda eelkõige seetõttu, et suur osa majadest on kunagi ehitatud punasest tellisest, millele ühtpidi mõjuvad kehvasti troopilised tormid, teistpidi aga imab punane tellis vett, mis siinses kliimas kiiresti muutuva soojuse mõjul muutub kergesti hapraks ja tekitab majade varinguid.

Kui tulla Havanasse õigete ootustega ning kogeda seda positiivset, mida linnal on pkkuda, läbi kohaliku ametliku giidi silmade, on linn kaunis ning siia võib tõesti pool oma südant jätta, nagu laulusalm ütleb. Havanas on midagi magusalt erilist, mida esmapilgul ei taipa ning mis võib olla üsna šokeeriva loomuga, kui siia tulla valedel eeldustel, kuid lähemal tutvusel on sel omad võlud. Rütmikas, segunenud, kõikides värvitoonides, täpne, aeglane, sõbralik, petlik, must, ent mitte vastikult räpane, abivalmis, arvestav ja kokkulepetest kinnipidav – see on mulje, mille Havana mulle esimese kahe päevaga on jätnud.

Havana kohta olen kuulnud, et toidu osas on kvaliteet kehv ja võib pigem nälga jääda. Ma kipun arvama, et asi on pigem selles, et turist reeglina ei oska sattuda kohtadesse, kus toit on mõistliku raha eest täiesti ok. Keegi päris giidilt, kas ta oskab mingit söögikohta soovitada ja lõpuks juhendas ta soovijaid kellegi kodurestorani, mis asub küll peatänaval, ent kellegi kodu teisel korrusel. Vähk mustade ubadega tumeda riisi ning salatiga oli maitselt puhas ja toitev. Meie paarikümnest inimestest järgi jäänud kuueliikmeline rahvusvaheline grupp (singapurlane, austraallased, jaapanlased ja meie) oli nii toidu kui seltskonnaga rahul ja otsustasime õhtusel baarituuril suures enamuses taaskord kohtuda.

Kuuba kodud ei ole ajalooliselt väga suured, kuigi tänaseks päevaks on olukord muutunud ning inimesed on juba hakanud harjuma mugavustega. Kord kahe nädala tagant linnasaun ning koridori peal olev wc ei ole täna enam see, mida soovitakse. Küll aga elab hulk inimesi veel vanalinnas kõrgete lagedega koloniaalstiilis sotsiaalmajades, kus on tihti korrus kõrguse pealt pooleks tehtud, et paremini perekond ära mahutada. Kui rahahäda suur on, on pool oma kodust kellelegi teisele edasi müüdud, nii et ühes väljast pisikesena paistvas kolme-neljakordses majas võib nii kokku elada sadakond inimest.

Öine Havana tiksub teises rütmis kui päevane. Tänavad ei ole enam rahvast nii täis ning parimad söögikohad või baarid on hõivatud, nii et inimesed seisavad sabades. Sabas on kuubalased üldse harjunud palju seisma. Kui midagi vaja osta on, mis võib defka kaubaks muutuda, seistakse ikka sabas. Defitsiitset kaupa on siin palju ja turisti piirkonnas kuvatakse hinnad CUCides, kuid mõni tänav eemal juba on hinnad kohalike jaoks CUPides ehk 25 korda odavamas kohalikus peesos, mis hinda ennast muidugi 25 korda odavamaks ei tee.

Kui keegi hiljuti väitis, et Kuubal pole kaubamaju, siis sellele ma vaidleks vastu: nägime täna mitut kaubamaja laadset hoonet, mis meeutasid nii kauba valiku kui letimajanduse poolest meie omaaegset Teenindusmaja. Põhimõtteliselt on Kuubal võimalik saada igasuguseid veidraid asju, mis meie jaoks on üpris igapäevased, kui vaid teada õigeid kohti. M-l hakkasid tennised varbaid hõõruma, nii et minu neli kaasa võetud plaastrit panime eile hakkama, ent neist jäi väheks. Meie üllatuseks Kuubal plaastreid sisuliselt ei müüda, kuid kohalike poodide vahel turistipiirkonnast veidi eemal ringi vaadates, astus mu juurde üks tõmmu meesterahvas, kes küsis, mida ma otsin. Näitasin talle telefoni ekraanilt sõnastikust plaastrite hispaaniakeelset vastet, mille peale ta kahe teise tüübi juurde astus ning kolme peale välja mõtlesid, et plaastreid saab ilmselt Sevilla hotelli juurest. Olime korduvalt juba varem küsinud paljudest poodidest, apteekidest ja giidiltki, kuid sinna ei osanud meid veel keegi juhatada. Sevilla hotelli külje peal asub turistiele mõeldud väike apteek, mis tõesti müüb hädavajalikku, ka kaua otsitud plaastreid.

Igatahes, tagasi ööelu juurde. Kuuba baarides on üsna tavapärane, et seal mängib nii lõuna kui õhtusöögi ajal elav muusika rütmikat Kuubaga seotud lugusid, nii kaasaegset poppi kui vana klassikat. Puusi saab keerutada selle najal igatahes igal pool. Nii sattusin endalegi ootamatult kiirele salsa kursusele koos teiste meie tuuri turistidega. Kui salsat mitte õppida Kuubal, kus siis veel?

Õhtu lõpetuseks istusime oma hotelli Hotel Nacional de Cuba väliterrassil ning vaatasime tohutut kohalike rahvamassi, mis oli Maleconile kogunenud laupäevaõhtut veetma. Täna oli hommikust saadik korralik tuul olnud, mis õhtuks oli lained nii kenasti üles keeranud, et need pritsisid tugevalt üle Maleconi betoonist piirde, umbes samamoodi kui meil tormiga Pirita teel laine üle lööb. See kõik andis Maleconile veel oma võlu juurde.

Jah, Kuuba on mind täna positiivsemalt üllatanud kui eile. Tuleb lihtsalt lasta Havana eluolul endast läbi voolata. Loodan, et see kõik jätkub emotsioonide osas positiivselt tõusvas joones.

Varadero & Havana: tagasi algusesse

Hommikul ärgates vaatasin kella, see näitas alles 7. Käisin tualetis, tulin tagasi voodisse ja vaatasin uuesti kella, nüüd oli kell 8 saanud. No kuidas? Ma ei olnud ju ometigi tund aega endale märkamatult tualetis? Vaatasin hämmeldunult uuesti kella ja arvasin, et ju siis enne vaatasin lihtsalt valesti. Hiljem selgus, et täna öösel keerati Kuubal kella tund aega edasi. Täpset selgitust sellele me aga kuskil ei näinudki.

Pakkisime oma asjad kokku, jätsime mõned käsitöösigarid, mis pole sellise kvaliteediga, et tasuks Eestisse kaasa tuua, naabertoa rootslasele, palusime endale takso tellida lõunaks ning sättisime end nautima veel viimaseid kuurortimõnusid. Olgugi et kuurortis hakkab kiiresti igav ja läheb üksluiseks, on siin teispidi ka mõnus lihtsalt vedeleda ning mitte midagi teha.

Hommikul oli õues tugev soojavine, mis hommikutuulega laiali hajus, jättes järgi vaid sinise taeva terava päikesega. Täna oli lõpuks ometi ideaalne rannailm, peaaegu sileda helesinise merega, mille soojast veest polnud mul soovi kuidagi välja tulla. Nii mõnus oli vees lihtsalt hõljuda, lastes õrnadel lainetel end kergelt kiigutada.

Tee Varaderost Havanasse on korralik ning läheb kiiresti. Umbes poole tee peal ületab pikk betoonsild džunglist orgu ning Havana poole otsa on mugavalt rajatud kohvik koos vaateplatvormiga. Sealt avaneb ümberkaudsele maastikule tõepoolest imeline vaade, millest ei tasu lihtsalt niisama mööda kihutada.

Seekord peatusime Havanas vanalinna servas Loft Havana majutuses, millele ma päris täpset nime ei oskagi anda. See pole päris casa particular ehk kodumajutus, kuid hotel ka mitte. Majutusasutuse vastuvõtt asub ühes majas, kus on ka mõned toad, hommikusööki serveeritakse katuseterrassil. Meie tuba asus aga samal tänaval mõni maja eemal teisel korrusel, kõrvuti kohalike elanike korteritega. Kuubal oleme harjunud juba sellega, et pildid näevad netis tihti paremad välja kui asi ise on ehk pildid on küll tõesed, ent tubade olukord on tihti väga väsinud. Seekord tabas meid aga positiivne üllatus - see elutoa osaga kõrgete lagedega suur tuba, mille enda käsutusse saime, on kahtlemata Kuuba reisi kõige parem majutus, millest jääb Trinidadi oma vaid grammi võrra alla. Ma olin heas mõttes rabatud. Üsna värske remondiga, korraliku sisustusega, maitsekas, lihtsalt ilus ja kaasaegne korteri stiilis majutus.

Havana vanalinna eripäraks on see, et void käia mööda kõrvaltänavat, kus on täielik vaikelu ja mis näeb välja nagu kohalik agul, aimamata, et paalleeltänaval käib linna kõige suurem turismimöll, sest selle heli ega melu ei paista üheltki ristmikult ega kostu eemalt. Nii võid kõndida mööda kõrvalisi tänavaid linnas sikk-sakitades, möödudes turistikatest tänavatest neid täiesti märkamata, kuigi neid just otsidki. Ka meoe ööbimiskoht asub tänaval, kuhu turistid väga ei satu ja mis on täis kohalike sagimist, kuigi tihedat sagimist täis tänavad asuvad meile väga lähedal. See annab hoopis teistsuguse võimaluse nõjatuda hotellitoa rõdu piirdele ning vaadata all tänaval kohalike inimeste asjatoimetusi. Ah, Havanal on siiski olemas omad võlud.

Õhtu hakul tegime veelkord tiiru Havana vanalinnale peale, kuigi olime kõikides kohtades juba olnud. Täna on pühapäev ning linn on täis kohalikke jaluavaid perekondi, kes on tulnud vanalinna aega veetma. Poed on suletud ning mitmed söögikohadki kinni. Inimesed näevad välja lõõgastunud ja oma aega mõnusasti nautivat, pigem õnnelikud ja rahulikud, oma pere seltsi nautivad. Perekond on kuubalastele üldse äärmiselt tähtis ning kõik asjad käivad pere järgi.

Kuigi internet kasutamine Kuubal on piiratud, on nad väga teadlikud turistidele suunatud reitinguportaalidest ning presenteerivad uhkusega TripAdvisori soovituskleepsu või kutsuvad üles enda kohta soovitusi netis andma. Ühtpidi on ju romantiline mööda tänavat jalutades suvalisse söögikohta sisse astuda ning vaadata, mida sel kohal pakkuda on, kuid teistpidi terve reis niimoodi ei viitsi ning tahaks ka head toitu nautida. Valisime offline kaardilt välja kõrge reitinguga söögikoha El del Frente, mille nime tänaval kuskil näha ei olnud ning mida reetis vaid Trip Advisori kleeps uksel. See oli pisike kahel korrusel söögikoht umbes kümmekonna lauakesega, kus oli iga sentimeeter arvel ning mis oli tugevasti rahvast täis. Meil ei olnud broneeringut, kuid meil õnnestus saada laud pooleteistkümneks tunniks, millest meile täiesti piisas. Söögid olid head, ent kokteilid suured ja kahtlemata ühed parimad, mida oma Kuuba reisi jooksul saanud oleme. Kuubalt on võimalik täiesti saada hea toidu ja joogi elamus.

Meil oli vaid üks koht, kuhu tahtsime kindlasi minna, veel käimata – Fortaleza de San Carlos de la Cabana merekindlus, kus õhtul kell 20:30 algab keskaegsetesse riietesse rõivastatud püssimeeste marss, mis lõppeb ehtsa kahuripauguga. Sättisime end tänavanurgale veidi enne kella 20 taksot ostima. Nagu oodatud, astus hetk hiljem meie juurde nö sisseviskaja, kes taksot pakkus. Kui ta kuulis meie taksosoovist, jooksis ta kohe eemale suure tee äärde, peatas takso, rääkis tingimused juhiga läbi ning kokkulepitud hinnaga saime kenasti vana ameeriklasega kindluse juurde.

La Cabana merekindlus on suur ja võimas kiviehitis, mille juurde pääseb kas merealust autotunnelit mööda, üle kanali praamiga või väga suure ringiga jalgsi. See kindlus näeb välja täpselt selline nagu vanasti arvutimängudes oli. Kindluse siseruumidesse on rajatud museum, kuid kindluse tegelik väärtus lisaks õhtusele showle on sealt avanev vaade Havana linnale.

Kui etendus läbi ning linnavaade nauditud, avastas M kindluse siseõuest Etecsa wifi leviala ehk minutipõhise internet, mille kaardid meil olemas olid. See oli hea hetk homsete lendude check-in ära teha, et saaksime hommikul minna rahuliku südamega veel panka raha vahetama, et taksosõiduks vajalik summa olemas oleks ning seejärel lennujaama liikuda. Kindlusest äratulles peatas meid taas tee ääres mingi tüüp, kes taksot pakkus. Kuna sõiduvahendit oli meil vaja, et hotelli tagasi jõuda, siis leppisime hinnas kokku, ta leidis meile vana ära-hinga-ära-liiguta napilt koos seisva ameeriklase ning istus ise selle eesistmele. Meie sõit oli õnneks lühike, eesmärgiga vaid hotelli lähistele jõuda. Kui autost lahkusime ja tüübile kokkulepitud summa andsime, vahetas ta taas turistivaluuta kohaliku 25 korda väiksema kupüüri vastu ning väitis, et andsime talle vales valuutas. Kuna sama triki olime oma reisi alguses juba läbi teinud, ei viitsinud me tüübiga pikemalt jaurata ja kõndisime ignoreerides lihtsalt minema. Tüüp kehitas õlgu, istus tagasi autose ja sõitis ära.

Oma ööbimiskohta jõudsime tagasi napilt enne öist vihma. Olgugi, et väljas on just sadanud, siis kohalikke see kuidagi ei heiduta ning olenemata pühapäeva õhtust käib meie majutuse tänaval tõsine melu. Kuigi akendel on siin isegi klaasid ees, kostab tänavamelu koos kaasa võetud kõva muusikaga niivõrd hästi tuppa, nagu oleksid aknad pärani avatud. See on üks asi, millega on mul Kuuba puhul endiselt keeruline harjuda.