Alustasin hommikut veidi teisiti kui tavaliselt. Enne töölejõudmist tormasin supermarketisse plaaniga osta sealt 3 eriliiki asju. Peale hämmeldunud pilguga saalis kolamist, sest ma ei suutnud leida elemetaarselt lihtsaid kõige väiksemas suuruses kingirosette, haarasin kaenlasse 15 rulli jõuluteemalist pakkepaberit, paar teist artiklit ja suundusin kassa poole. Mind vaadati veidi segaste pilkudega: milleks on kellelgi vaja teisipäeva hommikul, peaaegu terve nädal aega enne jõule, nii palju jõulupaberit?! Mina aga vaatasin teisi hämmeldunud pilgul: miks on teisipäeva varahommikul, kui enamus inimesi peaks olema tööl ja teine enamus inimesi kodus veel magama, nii suur hulk inimesi kuskil supermarketis shoppamas. Lõpptulemusena väljusin loomulikult poest artiklita, mida olin plaaninud osta.
Õhtupoolik tööl möödus nagu väikeses päkapikutöökojas ikka. Algas mõõda-lõika tund. Sisuliselt digimuutus meie personaliosakonna kabinet momentaalselt Jõuluvana väikeste abiliste kiirete ja töökate käte abil kingi pakkimise töökojaks. Esimest korda tundsin ma seda valu ja võlu, mis võib olla pakkeletis jõuluhooajal. Poolteist tööpäeva selleks, et pakkida 150 kingitust (150 sellepärast, et rohkemaks ostetud paberist ei jätkunud, kuna poes ma kuigivõrd arvutada ei viitsinud). Homme hommikul saab minu töökas abivalmis kolleeg jätkata ülejäänud sadakonna kingi pakkimist. Pure fun. Vähemasti saab jõuludeks sõrmed soojaks ja tegevus peaks käpas olema. Tabasime ära ka päkapiku sündroomi: mida kauem me olime kinke pakkinud, seda enam meile tundus, et me hakkasime kahanema, ümisema omaette jõululaulukesi ning kartsime habeme äkk-kasvamist. Homme on esimesed Jõulud. Tegelikult küll juba kolmandad sel aastal, kui need sisse arvata, kus ma ise kinki ei saanud, aga osaline olin... ja siis tulevad homme veel ka neljandad...
Muide, tundub, et ühiskond koob väikestviisi mingit sõnatut vandenõud mu vastu. Alates sellest, kui Tallinnas kuiv seadus kehtima hakkas, olen märganud paljusid teisi asju, mis kahtlasel kombel just õhtul kaheksani lahti on, nt jõulude eel postkontor, et ma mingil juhul töölt tulles kallitele sõpradele pakke saata ei saaks, või siis kuusemüügikohad, et peale seda, kui ma lõpuks otsustasin minna siiski omale supermarketi juurest kuuske soetama, ma mingil juhul seda teha ei saaks. Ükski asi ei seleta mulle kuidagi ära, millest tuleneb kaupmeeste arvamus, et peale kella kaheksat õhtul mitte keegi enam mõningaid toiminguid teha ei soovi. Või on see ilmselge vihje, et ma peaks hakkama töölt varem koju minema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar