Mitte, et kurjast saatusest paar nädalat tagasi väheks oleks jäänud, aga sel autol kohe on omadus õnnetusi ligi tõmmata. Selliseid pisikesi, aga meelt häirivaid siiski. Veidi enam kui nädalake tagasi murti parkides kõnnitee ääres juhipoolne uksepeegel ära. Ilmselt mõni jalakäija mõtles, et teeb nalja. Minul pärast kuigi naljakas polnud. Hea, et on olemas kuldsete käte ja igavese kannatusega mehi, kes viitsivad jupid algosadeks lammutada ning püüavad lego siis õigesti kokku saada. Peaasi, et toimib.
Eelmise nädala teisel poolel oli hommikune talv ootamatu nagu alati. Väike valearvestus ning oma lollus. Autoõnnetus oli käes. Kõik õnneks terved, kuid ehmatus oli suur sellegipoolest. Hea, et oli mõistlik kannataja. Paberite täitmine, kerge värin käes. Siis kindlustus ja tööle hilinemine. Tulemuseks purunenud esistange ja paremas kapotinurgas mõlk. Teisel autol päris nii hästi ei läinud, aga minu kindlustus katab kõik. Hea, et liikluskindlustus olemas on.
Kui nüüd tagasi mõelda, on see auto algusest saadik jamasid ligi tõmmanud. Enne seda, kui sellega üldse sõitma hakata sain, tuli juba juppe vahetada ja remonti viia. Aga peaasi, et ta mul sõidab. Ikkagi truu teekaaslane ja hea seltsiline, annab vabaduse liikuda ja iseenda peremees olla. Et ta mind alt ei veaks ja maha ei jätaks - muud ma väga ei palugi.
Ehk nüüd õnnetustest aitab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar