Kuu aega peale puhkust olen ma kergelt öeldes murdumas. Täna on lihtsalt olnud kohutavalt raske päev. Miks mõned päevad on sellised, mis panevad sind mõtlema, kas ja miks sa üldse teed seda tööd ja seal, kus sa seda teed? Need päevad on sellised, mis panevad iiveldama, seda sõna otseses mõttes. Sees lihtsalt keerab, nagu oleksid külmetanud või langenud mõne gripiviiruse ohvriks. Äärmiselt ebamugav. Emotisoonid on kontrollimatud ja väljapaiskuvad, aga püüad neid ohjeldada, sest sa ei saa lubada endale liigset emotsionaalsust töökohal, kuigi oled ka vaid inimene. Aga selle eest vastutav. Ja vastutav ka kellegi teiste tegude, lubaduste ja tegemata jätmiste eest.
Sellised päevad on täis pinget ja rõhumist, nähtamatut kilode hunnikut su õlul. Ja võibolla on need päevad sellised, mis ei tõota ka kellelegi teisele head, olgu need inimesed siis ise oma olukorra raskuses süüdi või mitte.
Ja võibolla on need päevad saatuslikud. Saatuslikud tunnete, tegude ja tuleviku suhtes. Selles firmas. Sinu elus. Saatuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar