esmaspäev, 10. november 2008

Kuidas läheb su eraelu?

Kuidas läheb su eraelu? Ma pole küsinud ammu. Kas pole ma teada tahtnud? Või vahel ehk polegi olnud mahti... Ja nii on voolanud aeg. 

Mõned asjad tulevad ootamatult. Mitte nüüd nii ootamatult, et poleks teadnud või osanud arvata, aga ikkagi nii palju ootamatult, et kätte jõudes tabavad ehmatusega vopsti vastu kukalt. Justnagu midagi oleks nüüd lõplikult kinni pandud, kuhugi kaugele ära. Nagu fotoalbumid, mis tuhmuvad aastaid riiulil, mida keegi ei vaata ega märka, ent eemale ära pannes, tunned neist kuidagi puudust. On need jutustatud lood ja elatud hetked, mis äkitselt otsivad väljapääsu hallidest ajurakkudest või hirm neid mitte mäletada, kui piisavalt tihti neid ei värskenda? Või on see lihtsalt ehmatus, et elu on mööduv ja võibolla ühel päeval enam keegi ei mäletagi sind? Et sinu jälg ei ole igavene...

Jalutades hauaplatside vahel süütad küünla ja asetad õigesse kohta paigale. Nii mäletad sa omasid, kes on ammu lahkunud, ent mitte mälust ja mõtetest ja tahad, et ka sinust nii kunagi peetaks. Ikka hea sõnaga. Olgugi, et kõigiga ei saa alati hästi läbi saada ega kõigile meelde jääda, aga et oleks keegigi, kes mõistaks ja teaks neid hetki sinuga. Eemal märkad rohtunud kalmuplatsi, millest enam keegi hoolt ei kanna. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, kuidas sellised platsid tekivad. Kuidas ei ole kellelgi kedagi, kes hoolitseks hiljemgi. Aga alati igale poole ei jõua ning miski ei saa ju olla igavene. Kuskil saab keegi otsa.

Mõned inimesed vaatavad tagasi, et minna edasi. Mõned vaatavad edasi, et mitte minna tagasi. Milline neist oled sina?

Minu jaoks on alati tekitanud teataval määral hämmastust need, kes otsustavad ja suudavad päeva pealt jätta selle, mis on, ja minna tagasi vaatamata, katkestades kõik, millest nad eal on hoolinud. Ma olen neid hukka mõistnud ja püüdnud mõista, aga kunagi ei ole nad jõudnud päriselt minuni. Võibolla on nüüd esimene kord, kus ma saan tegelikult aru, miks mõnedel on vahetevahel vaja vahetada telefoninumber ja aadress, et teda enam vana elu kunagi ei leiaks. Inimesed on lihtsalt nii erinevad. Lihtne on keerata uus leht ja olla keegi teine. Homme. 

Kätte saamata jäänud kirjad, kohale toimetamata sünnipäeva õnnesoovid. Nad ei saagi kunagi teada, kes neid on otsinud või kes neist puudust tundnud, meeles pidanud. Aga võibolla nad ei tahagi. 

Ma arvan, et minul on aeg minna edasi. Ma olen õnnelik.

3 kommentaari:

Mann ütles ...

uou, see oli nüüd väga ümber nurga =)

preili, mis sul südamel? kui ma teaks sind paremini, siis ma oskaks võib-olla isegi arvata, aga ma ei oska.

P ütles ...

Mann, soovi korral on alati võimalik paremini teada ;) seesuur, et millalgi peaks ehk jutustama, mis arvad?

Mann ütles ...

väga hästi arvan, kusjuures. homme kalevi ujulasse tahad ujuma tulla? me mängime sõpradega 20-21 veepalli, pärast võib minu pool teed juua. näiteks.