Metzingeni sarnane linn on ilmselgelt shopaholicu unistus. Avasilmi unistus. Firmapood on aõna otseses mõttes firmapoes kinni. Me ei olnud seal ale perioodil, küll aga olid hinnad oluliselt soodsamad sellest, mida pakutakse Eestis. Ausalt öeldes tekib mul kohati lausa küsimus, kuidas eestlased üldse riides jaksavad käia, st riideid endale selga osta. Eestis on riided ilmselgelt ülehinnatud.
Sõna otseses mõttes shopates veetsime aega kuni pärastlõunani. Tänavatel ei kohanud inimesi, kellel poleks käes olnud poekotte. Nii ei saanud ka meie erineda. Üht-teist veidi soodsama hinnaga asju siiski leidis (nt 15 euri eest püksid Espritist). Oli poode, kus tunglemine oli niivõrd tugev, et kaubale raske löögile saada ning mitmekümne riietuskabiini ukse taga ootasid kunded oma proovimisjärjekorda riiedeid täiskuhjatud kärudega. Samas oli poode, kus liikusid vaid üksikud inimesed.
Oma tõelised shopingu elamused sain aga kahest poest. Mitte ainult Eestis pole probleem lühikestel inimestel endale mõistliku pikkusega pükse leida, vaid nagu selgus, ka Euroopas, kuigi klientuuri peaks seal ometi rohkem olema. Ma olen otsinud paar viimast aastat endale uusi vaba aja spordipükse, a la kilekad, ent tulutult, sest kõik siinmail pakutavad on mulle pikaks jäänud. Spordipükse tihti aga lühemaks teha ise ei saa: on õmblustega paika pandud põlvekohad ja allotstes lukud-trukid-paelad jne. Pealegi, kui korralike pükste eest makstud tuhat või enam krooni, pole ka eriti tahtmist neid ise õmblema hakata. Selle raha eest eeldaks juba nn valmisprodukti. Metzingenis leidsin aga Vaude spordipoe, kus oli täiesti mõistlike hindadega korralikke spordipükse ka spetsiaalselt lühikestele pikkustele. Minu jaoks oli see niivõrd väärtuslik leid, et suurest õnnest ei suutnud ma kuigi kiiresti otsustada, kas võtta 2 või lausa 3 paari pükse. Siiski leppisin kahega. Lõpuks ometi üks firma, kes mõistab, et maailmas on ka lühijalgseid inimesi! Juhuu!
Teine sootuks vastupidiselt huvitav elamus oli Escada poes. Et seal oli üsna vähe rahvast, arvasime juba eelnevalt nägevat end kalleid hindu. Leidsin Escadast nö allahinnatud toodetega leti. Siidkleidi outleti hinnaks märgitud 1700 euri oli alandatud 1000 euro peale. Hinnavõit missugune. Veidi eemal paelus meie tähelepanu paar kihistavat noorukit. Lähemale astudes leidsime enda eest õhukese ussinahast mantli, mille outleti hinnaks (NB! letihinnast tavapoodides oluliselt soodsam!) oli märgitud 14 700 eurot. Minu mõistus keeldus seda summat eesti kroonidesse ümber arvutamast. Nii kallist riiet ei julgenud isegi puutuda, hirmust, et see võib puruneda.
Tõenäoliselt päris kõiki poode me läbi käia seekord ei jõudnudki. Absoluutselt mõnus shopingu kogemus. Soovitan soojalt!
Kella 16 paiku alustasime tagasiteed Saksamaalt Eesti suunas, eesmärgiga jõuda ööseks Tšehhi. Saksa kiirteed on võrratud ja nende läbimine läheb üsna kiiresti ja mugavalt. Nägime ka ühte üle katuse keeranud mikrobussi, kuid inimesed tundusid mitte viga saanud. Üllatavalt kombel suutis saksa politsei äärmiselt kiiresti liikluse ohutult eemale suunata, ilma ummikuid tekitamata. Tõeline logistiline oskus!
Et kilomeetrid lendasid auto rataste all vuhisedes, väljas oli ilus ja soe ilm, siis avastasime alles üsna Tšehhi piiri lähistel, et oleme maha maganud võimaluse mõnda suuremasse linna maha keerata ning toidupoodi minna. Meie praktika kinnitas seda, et väiksemates kohtades ei saa krediitkaardiga (meie pangakaardid on nende jaoks kõik krediitkaardid) paraku maksta. Kiirteel hakata aga otsima kohta, kus saab teha tagasipööret (st mahapööret ja uuesti pealesõitu), et leida mõni suurem linn, on aga üsna keeruline ja aeganõudev tegevus. See oli hetk, kus pidime valima, kas püüame jõuda Praha lähistele enne hilisõhtut või püüdma toidupoodi leida. Samal ajal tuli meil ka idee soodsa ööbimisvõimaluse kohta Pardubice ülikooli ühiselamus Tšehhis, kus V hetkel töö tõttu ise ööbima pidi. Nii me Saksamaalt Tšehhi mööda korralikku kiirteed vuhisesimegi.
Meie hea mõte soodsast öömajast aga ei klappinud, sest me jõudnudks Pardubicesse lihtsalt liiga hilja. Kui meile kui mitte tudengeile olekis ka ööbimise osas erand tehtud, siis pidanuks me siiski kohal olema enne kella 22 õhtul. Kahjuks arvas GPS, et jõuame sel ajal alles Prahasse, ent Prahast on veel 1,5-2 h pikkune sõit Pardubicesse.
Üle Tšehhi piiri jõudnud mööda kiirteed, tahtis GPS meid pidevalt kiirteelt maha suunata. Esimese hooga arvasime, et GPS ei saa täpselt aru, kus me oleme, sest ka tee paistis välja üsna uus. Kahtluseuss ronis hinge aga siiski seda enam, et M oli piiril märganud kirja, nagu sisenemine oleks lubatud ainult kleepsudega. Ent millistega? Lappasin oma Silmaringi reisijuhti ning avastasin, et Tšehhi kiirteed on tasulised. Keerasime esimesel võimalusel teelt maha ja hakkasime otsima bensiinijaama, kust endale kiirtee kleeps soetada. Meie jaoks oli oluline ajaline võit, sest tahtsime jõuda igal juhul Tšehhi-Poola piirile ööbima, et järgmisel päeval Poolat väisata.
Esimene väike koht, kuhu jõudsime, ei saanud meist sõnagi aru, kuid suunasid meid siiski mõni km eemal asuvasse veidi suuremasse linna. Sealses bensiinijaamas aga ei suutnud me end kuidagi mõistetavaks teha. Saatsin V-le smsi küsimaks, kuidas kiirtee kleebis tšehhi keeles on. Veidi hiljwm taipasin, et piiril tehtud pilt liikluspiirangutest peaks ka tšehhikeelset infot kleebise kohta sisaldama. Ja alles siis, et konkreetne pilt koos lause endaga on Silmaringi reisijuhis täiesti olemas. Järgmisest bensiinijaamast suutsime selle endale 220 Kc eest muretseda ning jätkata teed muretult nii kaugele, kuniks seda jätkus.
Et meie huviorbiiti jäi Tšehhis külastada supermarketit, et täiustada oma moonavarusid teekonnaks ning tuua kaasa Eestisse oma tarbeks veidike õlut, püüdsime leida suuremast linnast Tšehhis õhtul peale kella 20 avatud olevat supermarketit. Esimese Tescoga ei läinud meil õnneks. Siis aga jõudsime järgmise, üsna suure Tesco juurde, mis oli avatud ööpäevaringselt. Väga harjumatu on olukord, kus kaubanduskeskuses muud poed on kinni, aga korralik suur supermarket avatud ööpäevaringselt. Ma ei tea, kas neil alkoholi müügi osas ka mingeid ajalisi piiranguid on, aga osta saime me seda ka veel üsna hilisel õhtusel ajal. Muide, huvitav tšehhi poodides on see, et peale kohaliku alkoholi on sealt muud alkoholi üsna raske leida. See kehtib nii veinide kui õllede kohta ja siidrit kui sellist pole seal üldse.
Ostud tehtud, suundusime Poola piirile. Jõudsime sinna üsna veidi peale südaööd. Et poola piir just palju usaldusväärsust ei tekita oma pisikeste "Kantor" putkakeste ja vilka eluga ka öisel ajal, parkisime Poola poolele auto suurte rekkade külje alla valgustatud alale. Lasime istmed alla ja kerisime magamiskotid lahti. Otsustasime ööbida autos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar