esmaspäev, 19. juuli 2010

Kui ootused ei kattu

Kui palju on maailmas neid inimesi, kellele võid alati kindel olla? Ma mõtlen, peale oma perekonna. Perekonna peale üldiselt võiks saada alati loota nagu ka oma teise poole peale. Aga kui palju on neid sõpru, keda sa võid tingimusteta usaldada?

On minu maailm ja on teiste maailm. Nõuda inimeselt objekti vaatlust väljaspool oma maailma vaatenurka on raske, kui mitte võimatu. Alati tehakse otsuseid lähtuvalt iseendast, harva teistest ja siiski ei suudeta olla lõpuni objektiivsed. Kui otsused puudutavad enda elu, on need alati subjektiivsed.

Mõned asjad on minu jaoks väga tähtsad. Patt oleks pilku maha salata ja väita, et pole. Ainuüksi selleks, et teised end hästi tunneksid. Ja tõenäoliselt on elus olukordi, kus ongi lubatud veidi enam enda mätta otsast asju vaadata. Vähemasti ma eeldan seda. Kui siis välispidised ootused ja lootused alati ei kattu ning infosulg ja -kadu vahepeal on tugevad, on haiget saada väga lihtne.

Kuidas ära tunda need hetked elus, mil lihtsalt naeratada ja öelda, et polnudki midagi ja läheb üle, kuigi seespidine mina on mossis ja haavunud?

Kommentaare ei ole: