My Fitness Rocca

Olen varem korra Rocca My Fitnessis administraatorilt tuuri saanud, kui olin taas valimas endale spordiklubi, aga M polnud nõus Arcticust loobuma ja kedagi teist ma endale kaaslaseks tol ajal ei leidnud. Siis jäi ka trenniklubiga liitumine katki. Selles mõttes oli mul klubist justkui mingi ettekujutus olemas, kuigi üheski treeningus ma seal osalenud polnud.

Administraatorilt sain kiiresti positiivse ja meeldiva kirja vastu, paludes ära täita nende kodulehel tasuta treeningule registreerimise leht ning lisada sinna, millal Yoga klassis osaleda soovime. Mõeldud, tehtud.

Selles mõttes on My Fitness praegu veidi eelistatud seisus, sest pühapäeval oli cherry.ee-s päevapakkumiseks -60% allahindlusega My Fitnessi trenni kuukaart, mis ka tänu heale hinnale soetatud sai, kuigi tuleb nentida, et kuuhind on muidu neil üsna soolane.

Eile õhtul jõudsime My Fitnessi kohale paarkümmend minutit enne treeningu algust. Administaatori leti taga olnud kahest töötajast, pööras tähelepanu meile vaid üks, kes ilmselt meiega ka väga tegeleda ei viitsinud. Selgitasime, et tulime proovitreeningule ja registreerisime end internetis. Saanud meie isikuttõendavalt dokumendilt andmed kirja, andis ta meile tennisehalli riietusruumi võtmed, selgitusega, et nende oma on hetkel remondis. L küsimuse peale, kus treening toimub, vastas noormees lihtsalt, et meil tuleb trepist üles minna. Rohkem ei osanud me midagi eeldada ega küsida. Kõik tundus justkui toimivat.

Riietusruumide osas adekvaatset ülevaadet ma anda hetkel ei saa, sest tennisehalli omad ei ole ilmselt võrreldavad päriselt My Fitnessi omadega tänu oma tavapärasele väiksemale koormusele. Tennisehalli riietusruum on kahe sissepääsuga, millest ühe funktsioon mulle arusaamatuks jääb, väike ruum, mis täidetud nummerdatud metallkappidega, mille kasutamiseks antakse suure puidust klotsiga võti. Ruumi seal just palju pole, aga ajab asja ära. Duširuum on seevastu aga üpris tilluke: vaid nelja duši ja väikese leilisaunaga, mistõttu tekib sinna peale rühmatreeningu lõppu kerge järjekord.

Omal käel leidsime rühmatreeningu ruumi kenasti üles ja sättisime end treeningu algust ootama, nõjatudes kergelt tenniseväljakute kohal olevale rõduservale. Märkasin, kuidas mitmed treenijad piilusid kannatamatult saali ukse vahelt sisse, kus eelmine trenn veel kestis. Selles mõttes on ruum ehitatud veidi planeerimatult, et väljaspoolt ei ole kuidagi aru saada, kas eelmine treening veel kestab või on juba lõppenud. Pidev ukse avamine ja sulgemine aga häirib eelmise treeningu lõpetajaid. Kahjuks on see probleem aga paljudes klubides, nagu ma kuulnud olen.

Astusime koos teistega trenniruumi sisse ja märkasime, kuidas kõik treenerile järjest pileteid ulatasid. Meil neid aga polnud. Treener palus meil lipata alla administraatori juurde ja siiski piletid endale muretseda. All tegi noormees aga suuri silmi, sest tema ei teadnud meie rühmatreeningutes osalemisest midagi. Kahju, et seal oli tekkinud infosulg: üks administraator, kellega kirjavahetuses olime, lubas meid üles märkida, lisaks panime ka info oma ankeedile kodulehel, nagu palutud, ent kohale jõudes administraatoril seda ikkagi polnud, kuigi nimed tuvastas ta koheselt. Kuna olime seal esimest korda ja kõik tundus alguses minevat sujuvalt, ei tulnud me ka selle peale, et administraatorilt üle küsida, kas ikka treeningus kirjas oleme. Selles mõttes ei viitsinud administraator kahjuks end ka uute klientide püüdmiseks väga pingutada. Õnneks saime oma küsimise peale piletid kiiresti kätte ja lippasime trenni tagasi.

Ma olen küll Powerjoogat ja mingit muud joogat ühe korra varem proovinud, kuid Powerjooga oli minu jaoks ilmselgelt ülepingutus ja peale teises joogas osalemist turi ja kael eriti valusad ning puudus arusaam, mis on jooga fenomen, et seda nii palavalt armastatakse. Eile õhtul avanes mulle aga uus maailm.

Kui esialgu ei saanud ma aru, miks mu kõrval olev noormees higist lausa tilgub, nii et põrand tema ümber lainetab, siis see muutus umbes poole trenni peal, kui tundsin endalgi higiniret mööda otsmikku alla nirisemas. Jooga on pealtvaadates üsna lihtne painutustega treening, millest ometigi ei saaks ju tugevasti higistada ja lihaseid valusaks. Selles osas eksisin aga rängalt.

Olen kooli ajal kunagi väga kergelt teinud tuliseisu ja visanud silda. Need oli üsna lihtsad tegevused, mis ei vajandu isegi pingutamist. Keha oli kerge ja nõtkuv. Eile avastasin, et mu keha ei paindu enam. Teatud asendis endale vindi peale keeranud, ei suutnud ma sügavalt hingata, sest kopsud ja rasvavoldid ei mahtunud koos keerdus kehasse ära. Kui tõstsime end maast poolsilda, vajus puus randmetele, sest keha ei jaksanud seda hoida ja võttes sisse tuliseisu poosi, tundsin, kui meeletult raske mu keha äkitselt on. Ja seda suurt raskust kannan ma iga päev endaga kaasas. Mis on juhtunud selle kehaga, mida oli kerge tagurpidi taeva poole riputada? Ma olen võtnud neid asju iseenesest mõistetavatena. Ma ei ole oma keha austanud.

Tundmisega, kuidas ma ise olen oma keha aastate joogsul väärkohelnud selle nuumamise ja mitte liigutamisega, otsustasin seada sammud ka täna trenni ja püüda sellest kuu ajasest kaardist võtta, mis mõistlikult võimalik.

Nüüd on jäänud veel vaid piiramatu uudishimu kolmanda spordiklubi, Ritual osas, mille koduleht on kõige kutsuvam ja paljutõotavam, kuid millelt e-mailile vastust saada on pea võimatu. Telefonitsi nad õnneks suhtlevad. Päris kindlasti tuleb oma lõpliku otsuse langetemiseks meil ka seda millalgi väisata. Elustiil vajab muutmist.