pühapäev, 5. september 2010

Elu esimene seenelkäik

Olen juba paar aastat mõlgutanud sügiseti mõtet minna metsa seenele. Küll on idee tulnud valel ajal (pole veel või enam seeni), pole õiget seltskonda (loe: seeneteadlast) või normaalset ilma. Sedakorda tuli mul mõte äkitselt eile lõuna paiku ning kui kohe härjal sarvist ei haara, jääbki tegemata. Nii asutasime end pealelõunasel ajal autosse pakkima ja metsa poole teele.

Et ma pole praktiliselt üldse pealinna lähedal metsades käinud, ei osanud esimese hooga kuhugi täpselt sõitagi. Võtsime suuna itta. Kuskil 60-70 km pealt tundus olevat üsna sobilik metsa vahele keerata, kust, nagu arvatagi, leidsime eest hordide kaupa teiste seeneliste autosid.

Teine suurem probleem oli seenevarustus ehk riietus ja anumad, kuhu seeni korjata. Taaskord sain ma olla tänulik emale, kes mulle mingiks sünnipäevaks ilusad lillelised kummikud kinkis: need kulusid äärmiselt marjaks (seeneks oleks vist paslikum väljend?) ära. Ent seenekorvi või sobilikku ämbrit meil kodus ikkagi polnud, kapi otsast leidsin vaid väikese sašlõkiämbri, mis koos kilekotiga pidi seekord asja ära ajama. Lapsepõlvest meenus (jah, ma olen kunagi umbes 6-aastasena naabritädi Annaga maal seenel käinud), et kaasa tuleks võtta nuga ja ilmselt kummikindad ei teeks paha. Tõepoolest, kummikinnastega on metsas hea olla. Ilm oli piisavalt soe, et sõrmed külmetama ei hakkaks, kuid igasugune läbi jäi ikkagi kinnaste mitte paljaste sõrmede külge.

Olgugi et T oli ennist koos M-ga pikemal jalutuskäigul olnud, tundis ta metsas ringi jooksmisest puhast rõõmu. Pehme sambla peal oli absoluutselt jumalik end seljale visata ja püherdada. Ja siis kohtus T konnaga. Suure ja hüppava konnaga. Nende peitusemängust kahjuks konn eluga välja ei tulnud.

Tunnistan, et mina seeni ei tunne. Kunagi lapsepõlves oli väga vahva mängida lauamängu "Seenelkäik", aga see on ka kõik, mis piirdub minu seente tundmisega, st mingi ettekujutus mul neist on, aga reaalses elus jääb sellest ilmselgelt vajaka. Kaasa võetud sõbranna aga õnneks mõningaid tundis ja kui esialgu jäi meile mulje, et tuleme metsast ära üsna tühjade kätega, siis lõpuks olid kotid ünsa triiki täis. kaks ja pool tundi metsas läks asja ette. Olime juba eelnevalt arvestanud, et kui neist seentest poolgi kõlbab, on üsna hästi läinud. Õhtu lõpuks tirisime oma saagi A juurde kaasa, sest 5 pead on ikka 5 pead ja seltskonna peale kokku suudame seentel vahet teha küll. Lõpptulemusena suur potitäis puhastatud pilvikuid ja väiksem männiriisikaid, peotäis kukeseeni oma kastmekorda ootamas. Esimese korra kohta hea küll.

Metsast tõin kaasa ka kaks puuki. Esimese leidsin vasaku käe randme pealt end kinni imenuna, mille M kiiresti eemaldas. Nähtav jälg puugihammustusest kadus juba õhtu lõpuks, sest saime talle üsna kiiresti jaole. Siiski jutud puukide levitatavatest haigustest on niivõrd ebameeldivad, et ilmselt on targem oma tervist mõnda aega jälgida ja perearstiule vajadusel pöörduda. Teise puugi aga jõudsin alles pusa pealt ronivana kraanikaussi visata. Metsaskäigu varjupooled pole just kõige meeldivamad.

Sellegipoolest pean nentima, et metsa läheks teinekordki meeleldi. Värske õhk, mõnus seltskond ja tavaar, mida süüa või purki teha, on asja juures ainult boonuseks.

Kommentaare ei ole: