Ma olen alati tahtnud uskuda, et aastavahetused on maagilised ja erilise tähendusega. Eks sestap olen uskunud ka tinavalamisse uue aasta hakul ja legendi, et esimeseks uue soovijaks peab olema meesterahvas - siis tuleb hea aasta. Neli aastat tagasi sattusin ootamatult aastavahetuseks Hiiumaale. Nüüd olen uut aastat tervitanud juba 4. korda järjest Hiiumaal. 2007 aasta detsembrikuu viimasel päeval oli see parim otsus, mis ma teha võisin - võtta suund Hiiumaa poole.
Tänavune aastavahetus oli tõeliselt valge - maapinda kattis paks lumevaip, ent käreda pakase asemel oli õues leebe talveilm mõne miinuskraadiga. Mõni minut enne südaööd, kui kärsitumad juba ilutulestikku taeva poole paugutasid ja meie end õues uue aasta vastu võtmiseks shampuseklaasidega valmis seadisme, nägin ühtäkki silmanurgast tumedat kogu väledasti liikumas. Jõudsin kiire reageeringuga kinnastatud käega haarata vaid T karvadest, kuid sedakorda oli T kiirem - naabri hoovist silkas otse risti üle meie õue suurte hirmunud silmadega kits, kellele T tuhatnelja järele tuustis, kuid õnneks enne silda pidama sai ja kodu poole tagasi vantsis. Hetk hiljem saabus uus aasta ja €uro.
Mäletan, kui sain oma elu esimesed kroonid. Olin vanemate antud taskurahast kokku hoidnud ja sedasi saanud 100 rubla asemele päris enda 10 krooni, mis oli tol ajal ilmatuma suur raha, mida ma väga hoida püüdsin. Et vennas on vanem ja temal kulus raha kiiremini, lubasin talle kord äsja müüki tulnud Soome jäätise välja teha. Kui jäätiseputka juurde kohale jõudsime, oli raha aga taskust kadunud - oli see siis välja kukkunud või keegi osavalt oma sõrmed sellele teepeal taha saanud, mine võta kinni.
Kui väike olin, näitas Memm vahel ikka vanasti kehtinud raha. Saksa markasid ja õigeid Eesti kroone. Oh, need rahad olid nii ilusad ja hästi hoitud ning mängimiseks neid ei antud, hea kui korraks sõrme vahelegi sai võetud. Rublad olid ju nende rahade kõrval nii pisikesed ega olnud erilised haruldused. Tänaseks on Eesti krooni tabanud sama saatus.
Järgmised 2 nädalat saab küll kroonidega veel maksta, kuid uusi enam kuskilt ei anta. Mõtlesin korraks vanaema kombel panna ka igast rahast ühe kõrvale, et saaksin kunagi oma lastele ja ehk ka lastelastele näidata, milline Eesti oma raha kunagi välja nägi, ent peale Jõule ja enne palgapäeva ei raatsinud viimast natukest siiski kappi seisma jätta, nii et eraldi raha kollekstiooni ma teinud ei olegi. Muuseumist need rahad vast ikka kuhugi ei kao...
Enamuse oma teadlikust elust olen arvanud, et Eesti kroon on osa rahvuslikkuse ja eestluse sümboleid ning Eurostumisega kaob esmalt raha, seejärel on oht kultuuril ning keelel - on eestlasi ju ometigi nii vähe. Nüüd, kus meil reaalselt polegi enam käibel kaua tuttavat oma Eesti raha, puudub hinges oodatud kurbuse tunne, mis muidugi võib veel tulla paari nädala pärast, kui kroonides enam päriselt ka maksta ei saa. Raha muutus ei tähenda veel kultuuri kadumist, €uro pole ju meile võõras, kuigi eks kroonist on natuke kahju ikka ja €uro vajab veidi harjumist. Lõppeks on €urol ju palju häid külgi ka ja raha on lihtsalt maksevahend. Tervitame uut!
2011 on muutuste aasta. Häid ja positiivseid muutusi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar