Kui viis aastat tagasi M-ga Austraalias käisime, otsustasime et
järgmise suurema juubeli puhul ehk viis aastat hiljem reisime Ameerikasse. Sel
kevadel vaatasime kalendrisse ja kuigi olime Ameerika reisile pikalt mõelnud,
tõdesime, et ajaliselt ei mängi see hetkel kuidagi välja ning otsustasime
hoopis kevadel Maldiivide kasuks. Maldiivid olid seda kõike väärt ning olen
tänaseni väga rahul, et selle otsuse langetasime tookord sedapidi.
Suve lõpul küsis K äkki kas tuleksime tema ja ta elukaaslase, M-i
onupojaga, siinses blogis edaspidi S, et mitte ajada segi kahte ühesugust
eesnime tähte, sügisel Miamisse. Mõte oli ootamatu, ent ahvatlev. Justkui
tundus, et ka ajaliselt võiks kõik klappida, nii et mõeldud, tehtud ja
lennupiletid ostetud.
Suvel tundus novembri lõpuni veel nii üüratu aeg, et jõuab kõike mõelda
ja plaanida. Magistritöö ning muud toimetused trügisid aga niivõrd vahele, et
reisi nii põhjalikult, nagu ma oleksin soovinud, ette valmistada ei jõudnudki.
Õnneks läksime seekord neljakesi, mis tähendas, et K panustas reisile
mõtlemisele rohkem, kui mul selleks hetkel võimalust oli ja seega ei
lähenenudki ärasõidu kuupäev hirmuäratava kiirusega.
Täna hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et jõuda lennukile.
Õigemini me ei saanudki öösel sisuliselt magada, sest M-l oli tööüritus,
mistõttu jõudis ta koju napp tunnike enne äratuskella helinat ja mina tahtsin
ühe õhtuga jõuda kõik veel tegemata asjad ära teha, nii et voodisse jõudsin
lõpuks alles umbes tunnike enne M saabumist. Kui veidi peale kella 3 öösel
telefon äratas, olime M-ga mõlemad ülimalt unised ja rampväsinud. Juba 25
minutit hiljem ootas meid maja ees takso ja meie reis Miamisse oligi alanud.
Lendasin Lufthansaga esimest korda. Check-ini tehes justkui õnnestus
kõik, ent viimase lehe peal kuvas arvuti mulle teadet nagu minu elektroonilist
USA-sse sisenemist ei oleks leitud. K ei saanud üldse korralikult check-ini
teha – S lennupiletid lihtsalt ei printinud. Seega tuli meil kõigil enne reisi
algust ka Lufthansa leti juurest läbi käia, et üle kontrollida kõigi asjade
toimivus. Pardakaardid käes, hakkasime end lennule sättima.
Lufthansa lennuk nägi ilus ja korralik välja. Kuigi minus on patriootlikult
veidi kahju, et rahvuslikku lennufirmat Estonian Airi enam ei ole ning keegi
pardal eesti keeles enam ei tervita, siis Lufthansaga võiks ma meeleldi lennata
teine kordki. Seda suurem oli mu üllatus, kui lennuki kõlaritest kostus
lindistatud eestikeelne tervitus. Me oleme nii väike rahvas ja meie keele
kõnelejaid on napivõitu, seda erilisem on see, kui üks suurfirma viitsib vaeva
näha ning organiseerida stardiriigi emakeelse tervituse.
Frankfurdis maandudes ootas meid ees kerge lumesadu. Tallinnast saatis
meid ära harukordselt soe sügisilm oma ca 7 soojakraadi ning tugeva tuulega,
Frankfurdis tervitas meid aga klassikaline põhjamaine talv ühe soojakraadi ja
valgete lumehelvestega. Meie lendude vahe oli piisavalt suur, et kuskil
söögikohas rahulikult maha istuda ning hommikueinet nautida. Frankfurdi
lennujaam üldse on küll suur, ent sellegipoolest jätab hubase ja meeldiva
mulje.
Enne USA lennule minekut tuli meil läbida täiendav turvakontroll. USA
puhul on see tavapärane, kuid arvestades praegu maailmas toimuvat, on kõikjal
turvakontrolli oluliselt täiendatud. Nii saatis ka Tallinna lennujaamas meid
lennule esmakordselt kolm naispolitseinikku.
Läbisime Frankfurdis turvakontrolli tavapäraselt, kui meie nelikust
viimasena turvakontrolli sattunud S kõrvale kutsuti ja täiendavasse kontrolli
suunati. See ehmatas korraks. K läks temaga kaasa ning meie jäime M-ga seisma
tavajärjekorda ootamaks, mis edasi saab. Käisime piirikontrollist läbi, aga K-d
ja S-i ei paistnud kusagilt. Meile tuli vastu vaid sama piiriametnik, kes S-i
oli kõrvale suunanud. Pöördusime tema poole ja küsisime kuhu meie
reisikaaslased jäid. Ametnik vaatas meid arusaamatu näoga ega seostanud
millegagi. Küsisime eestlaste kohta. Ametnik küsis vastu, hispaanlased?
Eestlastest ei teadnud ta midagi. Kui K-d ja S-i kirjeldama hakkasin, tulid nad
talle siiski ette ning ta juhendas meid õige ruumi juurde, kus koheselt
kohtusime ka oma kaasreisijatega. Selgus, et S oli sattunud tavapärasesse
rutiinsesse lisaturvakontrolli ning pidi läbima röntgeni peale mida lubati meie
reisil jätkuda.
Suundusime oma Miami lennu väravasse. Inimesed olid kogunenud juba
piletilaua juurde, et valmistuda lennukisse minema. Lendasime meie jaoks
esmakordselt kahekordse lennukiga, Airbusiga, mis peaks olema hetkel maailma
kõige suurem reisilennuk. Ühtäkki täitis ootesaali saksakeelne naisteadvustaja
hääl, mille peale enamus reisijaid naerma hakkas. Kui sellele järgnes
inglisekeelne tõlge, mis teatas, et lend viibib ootamatu ja tavapäratu põhjuse
tõttu: lennukisse on sattunud lind ning enne reisijate salongi laskmist tuleb
lind kinni püüda, turtsatasime meiegi naerma. Pool tundi hiljem oli lind käes
ning meie lend sai alata.
Mulle on kusagilt mulje jäänud, et kahekordne lennuk on suur ja vinge
ning ilmselt on erinevatel lennufirmadel teatud detaile lastud ka lennuki
juures muuta, ent tegelikkuses ei ole see midagi erilist. Jah, suur on see
küll, mahutades ca 500 inimest pardale, kuid mulle tundub, et esimesel korrusel
on ruumi isegi rohkem kui ülemisel. Oma suuruse tõttu tundub see lennuk õhus ka
stabiilsem ja seetõttu on pikka, üle 10-tunni kestvat reisi sellega päris mõnus
ette võtta. Olgugi, et lennuk oli suur ja mugav, siis tavareisija klassis nii
pikka aega sundasendis püsida on kehale siiski kurnav. Nii oli mul tunne,
justkui oleksime teel olnud juba kaks päeva ja Frankfurdis juhtunu oleks
justkui olnud eile. Tegelikkuses kestis üks pikk päev ikka veel edasi, mis
kulmineerus õhtu lõpuks ka tohutu väsimusega.
Ameerikasse kohale jõudes tuleb täita ära pere kohta üks riiki
sisenemise deklaratsioon ja edasi seista pikas looklevas sabas, et sisestada
samad andmed, mis deklaratsioonil, uuesti iseteeninduskioskisse, et sealt saada
prinditud pilet, millega minna piiriametniku juure kellele anda uuesti oma
sõrmejäljed ja lasta teha pilt, kuigi sai need just kioskisse sisestatud. Ent
selline on kord ja sinna ei ole midagi parata. Las parem kontrollivad topelt,
peaasi, et kõik turvaliselt läheb. Meie olukord oli aga tiba keeruline:
reisijad, kellel on passis viisa (M-i kunagi ammu taotletud viisa kehtib veel)
suunatakse vasakule ning ESTA (elektroonilise sisenemistaotluse täitnud)
paremale. Nii läkski M jupp aega enne mind piirikontrollist läbi. Kui mina
esimese ametnikuni jõudsin, selgus aga tõde, et pere, kes koos reisib, peab
alati läbima ka piirikontrolli koos. Seda ei selgitanud meile enne aga mitte
ükski ametnik ja nii tuli mul kahele ametnikule järjest selgitada, miks ma oma
abikaasast eraldi piirikontrolli läbin. Õnneks läks kõik siiski kiiresti ning
edaspidi lihtsalt teame, et läbime kontrolle alati koos.
Olime otsustanud, et rendiauto võtame alles homme Miami kesklinnast,
sest täna me seda tegelikult ei vaja. Lennujaamast tuli aga kuidagi kesklinna
saada. Miami lennujaam meenutas mulle oma olemuselt väga New Yorgi oma – suur,
lahmakas, veidi kõle ja segane. Plaanisime esimese hooga võtta lennujaamast
takso, et sellega oma kesklinna hotelli lihtsalt ja mugavalt saada, kuid meil
ei õnnestunud leida lennujaamast väljapääsu tänavale ega tuvastada, kuidas me
takso peale saaksime. Neid, kellel transfeer oli ette tellitud, ootasid lennule
vastu tulnud inimesed nimesiltidega. Need, kes olid auto rentinud ja soovisid
seda lennujaamast kätte saada, mis on vaieldamatult ka kõige populaarsem, ent
reeglina ka kallim valik, suundusid peale pikki koridore vasakule ning paremale
läks ainult ühistranspordi silt, ei enamat. Kehitasime õlgu ja otsustasime
tuttavaks saada Miami ühistranspordisüsteemiga.
Piletiautomaadist ühistranspordi pileti sooritamisel pole siin
iseenesest midagi keerulist, kui sa süsteemi oled juba korra läbi teinud. Meie
magamatusest ja lendamisest pehmeks läinud ajud aga ei hammustanud kõike kohe
läbi. Õnneks leidsime ühe väga abivalmis teenindaja, kes aitas meil piletid
osta ning välja selgitada ka selle, kus peame maha minema ja kus ümber istuma.
USA piletiautomaadi ostusüsteemi teeb keeruliseks paar nüanssi: korraga saab
osta ainult ühe pileti; piletiostul tuleb sisestada alati postiindeks mingil
veidral põhjusel ning ühe pangakaardiga saab järjest osta vaid kolm piletit.
Kui neist kõigest mööda saada, siis prindib automaat paberist kaardikese,
millega pääseb ühistranspordi alasse sisse ning välja kaarti valideerides.
Istusime rongile, sõitsime õigesse peatusse, väljusime rongijaamast
ning suundusime elektrilisele monoraudteele, mis sõidab Miamis kesklinnas
väikest ringi, ent seda kõigile tasuta. Monoraudtee peatus pidi olema meie
hotellile üpris lähedal, nii et tegelikult peale väikesi nuputamisi jõudsime
üpris lihtsalt Miami kesklinna. Tulime peatusest välja tänavale, kus pidi asuma
ka meie broneeritud hotell ning hakkasime uurima maja numbreid. Meil oli vaja
leida maja nr 146, meie ees oli maja nr 200. Selge, ühele poole minnes lähevad
numbrid suuremaks ja teisele poole väiksemaks, nii et lühikese jalutuskäiguga
peaks asjad selguma kähku. Kõndisime mõne suure maja jagu edasi, kuid mida me
ei leidnud, olid maja numbrid. Ühtäkki seisime maja ees nr 50. K otsustas seal
samas olnud ilusalongist pärima minna kuidas me oma hotelli üles leiaksime.
Teenindaja mõtles veidi ja teatas siis, et meie otsitud hotell on neist
ülejärgmine maja. Esmamuljena tundub mulle, et maja numbrid on siinkandis küll
midagi muud, kui meie traditsiooniliselt harjunud oleme.
Saime hotellis toad kätte hotelli kõige kõrgemal, 17. korrusel, ent
vaatena avardub väike nurgake sisehoovi basseinidele, kõrval kõrgumas kordi ja
kordi kõrgemad kortermajad ning hotellid. Hakkasin toas uurima vastuvõtust
kaasa saadud pabereid ning avastasin, et meie hotelli hinna sisse kuulus ka
tasuta jook hotelli baaris. See oli meeldiv üllatus väsimuse peletamiseks ning
mõnusa õhtu alguseks. Imesime läbi ülipeenikeste kõrte lahjad kokteilid ära ja
jalutasime hotellist üle tee otse sadamakai juurde, kust kostis melu ja
paistsid tuledes söögikohad. Veider on vaadata keset palmisalusid ja
27-kraadist soojust jõulurüüsse ehitud tuledesäras kümnete meetrite kõrgust
kuuske, veel veidram aga novembri lõpus näha sellises kliimas autosid, mis
veavad koju võrku pakendatud kuuske.
Jalutasime mööda sadamakaid, kuulasime hispaaniakeelse bändi esinemist
ning otsisime restorani, kus õhtust süüa. Seal samas asus ka meile üllatusena
ostukeskus, mis ka õhtutundidel veel avatud oli. Eile oli USA enne jõuluse
perioodi suurim ostupüha Black Friday ehk must reede, mille jaoks tehakse
tohutuid suurte soodustustega müüke, ärgitamaks kliente sobilikke jõulukinke
ära ostma. Nii mõneski kohas kehtib ka see allahindlus veel täna ja homme.
Kasutasime K-ga võimalust ning hüppasime sisse Victoria’s Secreti pesupoodi.
Soojas ja hubases suures poes võttis silme eest valik kirjuks ning ühtäkki
saabus ka selline väsimus, et mõistus selgelt enam ei võtnud ja pea hakkas
kergelt pöörlema. Jõudsime ühisele järeldusele, et viimane aeg on end tagasi
sättida hotelli ja magama keerata. Ilmselgelt annab ka 7-tunnine ajavahe end
tunda.
Meie hotelli kõrval asub Pharmacy ehk meie mõistes apteek, kuid ukselt
sisse piiludes avastasime hoopis 24-tunnise avatusega väikese toidu- ja
esmatarbekaupade poe, kust õnnestus meil muretseda nii elektriadapter
konverteerimaks USA süsteemi ümber Euroopa omaks kui ka maha jäänud hambaharjad.
USA-s ei ole mitmed asjad päris need, mis nad algselt esmapilgul tunduvad. Nii
mõnedki asjad võivad olla sootuks paremad.
1 kommentaar:
Lufthansa on minu vaieldmatult kõige lemmikum lennufirma, mille ainsaks puuduseks on sagedad streigid. Münchenis ja Frankfurdis sai näiteks veel eelmine aasta nende ootealas (tavalises, mitte VIP lounge'is) tasuta häid ajalehti ja kuumi jooke. Kuidas lood nüüd on, ma ei tea. Pole nendega lennanud :)
Postita kommentaar