Hommikul ärkasin konditsioneeri müra peale. Meie hotellitoas oli konditsioneer selliselt katki, et ta puhus koguaeg täisvõimsusel ning vähemaks puhumist keerata ei õnnestunud. Ameerikas on reeglina konditsioneerid paigutatud aknalaua alla põranda kohale seinale, nii et meie hotellitoas muudkui kardinad ööläbi lendlesid konditsioneeri puhumise käigus.
Kui end voodist välja olin vedanud ja akna eest kardinad ära tõmmanud, tõdesin fakti, et täna jälle sajab. Aknast paistva basseini ääres oli maapinnale kogunenud juba mitme cm kõrguselt vett. Väidetavalt pidi terve detsembrikuu keskmine sademete hulk Floridas olema kokku 50 mm. Vaadates aga viimaste päevade sadu, kus vihmavesi tuleb taevast alla kohati valge joana, kattes maapinna mitme sentimeetri paksuselt, nii et vesi kõndides jalatsitesse tungib, peaks ette nähtud sademete hulk nüüd küll olema juba mõn päevaga maha tulnud. Reeglina on detsember Floridas kuiv kuu ning praegused lakkamatud padukad ei ole tavapärased.
Kuna õues sadas lakkamatult vihma, siis pidime nuputama välja endale veidi tubasema tegevuse. Olime planeerinud täna jõuda välja Ameerika kõige lõunapoolsemasse tippu, kuhu autoga saab ehk Key Westi ja ausalt öeldes, kui meil sinna hotell ette broneeritud poleks olnud, siis arvestades ilma oleks me suure tõenäosusega ümber mõelnud. Esmalt veetsime oma hommikupooliku orraks taas shopates, seekord Florida Keys Outletis ning siis keerasime auto nina vihmast hoolimata siiski Key Westi poole.
Keys on väljend, mida ameeriklased kasutavad saarestiku kohta. Key West on aga selle konkreetse saarestiku kõige läänepoolsem saar, mis on ühendatud maismaaga läbi pikkade sldade ning maantee. Key West on ka punkt, kus asub 0-miil Ameerika 1. maanteel ehk siin on kõigi teede alguspunkt.
Tee Key Westi kestab Florida Cityst ca 3-4 tundi, maantee on tihti üherealine ning aeglaste kiirustega, seda eelkõige ka seetõttu,e t siin regioonis elavad Keysi hirved ehk umbes koerasuurused hirved, kes kipuvad auto alla jääma, seda eriti öösel ning seetõttu on ka öine kiirus päevasest veelgi madalam.
Esimene suurem asula saarestikus on Key Largo. Kuna vihma sadas nii tugevasti, et auto kojamhed ei jaskanud vihma ära pühkida, siis meie ees sõitvad autod kulgesid väga ebaühtlase sõidukiirusega ning M tegi ettepaneku teha peagi väike peatus lõunaseks einestamiseks. Otsisin Lonely Planetist välja söögikohad Key Largos. Olime otsustanud, et kiirtoidust on meil kõrini ja tahaks ehedat ameerika asja.
Lonely Planeti soovitusel jäi teeäärde Mrs Mac's Kitcheni nimeline koduste toiudega söögikoht. Mrs Mac on mõnus väike ja hubane koht, mis on ka kohalike seas väga populaarne ning saanud TripAdvisoris kõrgeid hinnanguid ka teiste reisijate poolt. Atmosfäärilt on seal seinad üle löödud kõikvõimalike autode numbrimärkidega ning laes oleva sõrestiku vahele on topitud enamjaot dollaritest koosnevat paberraha. Söök ise oli aga aus ja ehe.
Keysi piironnas on veel üks huvitav nüanss. Siin märgitakse aadresse miilidena ning täpsustatakse vaid, kas tegemist on ookeanipoolse või lahepoolse tee äärega. Miilide tähistusmärke on postide küljes aga pigem harva ja nii on lihtne mööda sõita soovitud sihtpuntist. Kui otsitaval objektil on tee ääres suuremad sildid väljas, on selle üles leidmine oluliselt lihtsam.
Kui alles USA sõidule mõtlesime, uurisin töökaaslaselt, kes alles paar nädalat tagasi Miamist tuli, mida ta vaadata või teha soovitab. Tema kindel soovitus oli külastada teel Key Westi ka tarpoonide söötmisvõimalusega Robbie sadamat Islamorada saarel. See on pisike Hiiumaal asuvat Ristna surfiparadiisi meenutav laheäärne kohake, kus on võimalik tellida nii kalastusretki, kinnitada keha kui kasutada kalade söötmise võimalust lisaks suveniiride muretsemisele. Tarpoonid, kes seal vetes vabalt elavad ning keda söödetakse, pakkudes neile sööta poole väikse kala kaupa, on tõeliselt suured kalad, kes vabalt võiksid kala järele hüpates ka su käe pintslisse ilmselt pista. Sellegipoolest ei ole nad kuigivõrd ohtlikud ja pigem võivad näksata, aga see söötmise kogemus on omaette vaatepilt ja väärt igat senti. See oli tõesti midagi väga erilist.
Veidi peale kalade toitmist jäi vihm järgi ning Key Westi poolt hakkas paistma helesinine taevas, mis andis lootust päikesepaisteks ja vihma lakkamiseks. Otsustasime teha umbes poolel teel Key Westi vahepeatuse Sombrero rannas. Sombrero rand pidi olema Keyside üks väheseid liivapõhjaga randu - enamjaolt on siinne rannaäär ja merepõhi koralliliselt kivine, mis tähendab, et paljajalu merre minek võib osutuda keeruliseks. Samal ajal, kui meie randa nautisime, peeti meist veidi eemal avaliku piknikulaua taga ühe lapse sünnipäeva ja teise piknikulaua juures mingi ettevõtte jõulupidu, nii et rannale olid kaetud klapplauad valge linaga, mille taga kokkupandavad matkatoolid istumiseks. Ikka veel on veidi kummaline vaadata nii soojas kliimas tuledega ehitud palmipuid ja kuuski ning päkapikumütsidega inimesi rannakleitides ja lühikestes pükstes.
Key Westi jõudsime äpselt päikeseloojangu ajaks. Olin kuulnud ja lugenud, et see on hetk, milleks tuleb kindlasti koguneda kesklinna mere äärde. Otse loomlikult tähendas see ka seda, et peamine parkla oli pilgeni autosid täis ning meil tuli parkimiskoht leida veidi eemale parkimismajja. Mere äärde jõudsime täpselt hetkeks, kui päike pilve taha vajus ja sealt edasi merre. Loojang, mida meil õnnestus näha St Petersburis, oli aga oluliselt ilusam.
Tegime oma check-ini hotelli ära ning leppisime kokku, et lähme peagi linna peale. Siis selgus aga tõsiasi, et K ja S toa uks tõrgub ja nemad tuppa ei saa. Tehnilise rikke tõttu olid maas ka hotelli telefonis koos televõrguga, nii et ainus võimalus oli ümber maja tagasi kõmpida hotelli vastuvõttu mure kurtmiseks. S sai niimoodi mitu korda edasi-tagasi käia. Käidi ust uurimas üht- ja teistpidi, aga sinna tuppa neil esimese hooga saada ei õnnestunud. Kuna meil oli hinna sees hotellibaaris tervitusjook, otsustasime seniks basseiniäärde maha istuda kuni nende toaga midagi selgub. Tellisime basseinibaarist oma joogid ära, kui baarmen meilt uuris, kust me pärit oleme. Saanud vastuseks Eesti, teadis ta öelda meie pealinna Tallinnat. Olin üllatunud, sest siiani ei teatud Eesti asukohast surt midagi, osati parimal juhul Euroopat pakkuda. Baarmen paljastas ka saladuse: umbes kaks nädalat tagasi olid samas hotellis peatunud kolm eestlast, mistõttu baarmen nendega jutuajamise peale meie pealinna Googlest järele vaatas ja meelde jättis. Nagu Hemingway on kunagi öelnud, et igas sadamas on üks eestlane, nii on see ka kindlasti Key Westis. Lisaks sellele on siin ka Hemingway majamuuseum.
Kui K ja S olid uue toa kätte saanud, läksime kesklinna uudistama. K oli ennist lugenud, et Key Westis leiab aset täna pühade paraad. Olgugi, et on alles detsembri esimesed päevad, siis ükskõik kuhu minna, on kõik kohad pühaderüüs ning inimesed soovivad üksteisele vahetpidamata "Happy holidays!". Oleme kohanud ka osades poodides tagasilugemise suuri kalendreid mitu päeva on jõuludeni jäänud. Jõulud on siinkandis ikka väga suur ja tähtis hetk, mis kestab vähemalt kuu aega.
Olein netist enne välja uurinud Foursquare abiga mereandide söögikoha, mida siinkandis äärmiselt kiidetakse. Panime GPS-i aadressi sisse, aga kesklinnas sellele kohale kuidagi lähemale ei jõudnud - iga kord, kui püüdsime vasakule keerata, oli ees teade,e t tänav on hetkel suletud. Üpris peagi hakkasid meile vastu tulema ka tuledesäras autod koos peomeeleolus jõuluteemaliselt riietatud inimestega, kes kõik suundusid suletud tänava poole. Midagi oli toimumas. Leidsime oma autole juhuslikult peatänava äärde parkimiskoha ning lippasime suletud tänava poole. Jõudsime sinna just hetkeks, kui pühadepraad oli alanud.
Kevadel, kui Teet Margna ja Kristjan Jõekalda oma saadet käisid filmimas Kaks kanget Ameerikas, siis sattusid nad Key Westi drag queenide võidujooksu ajaks. Meil õnnestus näha aga juhuslikult pühade paraadi. Key West on koht, kus koguaeg midagi toimub. Pühade paraad tähendas seda, et mööda kinni pandud tänavat liikusid suured autod ja rekkad, mis olid ära kaunistatud jõuluteemaliselt. Tihti oli auto järelkäru peale ehitatud midagi suurt ja jõuluteemalist alates Jeesuse hällist ja kaamlitest lõpetades suurte tuledesäras jõulukeppide ning vurridega. Jõuluselt riietatud inimesed lehvitasid vahetpidamata tänava äärde kogunenud rahvale, puhusid suuri seebimulle ja viskasid peotäite kaupa rahva hulka komme. See kõik oli äärmiselt vinge, aga samas tohutult jabur. Kahtlemata midagi sellist, mida Euroopas ei kohta ning milleks on ette valmistatud ilmselgelt päris jupp aega. Lihtsalt vaatad ja imestad, püüdes aru saada, mis see täpsemalt on, mida sa näed.
Peale paraadi kõndisime mööda kõrvaltänavaid ennist välja valitud söögikoha Blue Heaven poole. See on söögikoht, mille otsimine tasus vaeva ära. Istusime mõnusasti palmide alla aeda laua taha maha ning tellisime endale kaua igatsetud krabisõrad ja homaari, mida Floridas vägagi kiidetakse, taustaks mängimas elav muusika. Kohtasime seal ka ühte tumedanahalist, kes pakkus meile esimese hooga saksakeelset menüüd. Kui vastasime, et oleme Eestist, teadis ka tema meie pealinna - ta oli seal vaid paar kuud tagasi viibinud, kui lendas Kopenhaagenist üle Tallinna Kiievisse, süües Tallinna lennujaamas eriti halba sushit ning kuulates oma naise kohta venekeelseid kommentaare sushi koka poolt, kes ei andnud endale aru, et mehe naine vene keelt hästi mõistab. Keelekasutusega tuleb olla kõikjal maailmas veidi ettevaatlik ja selles suhtes on õnneks eesti keel üpris turvaline valik - seda räägib nii vähe inimesi, et reeglina võõras riigis meie keelt ei mõisteta. Kui just taas suvalise eestlase peale ei satu.
Kõndisime tagasi kesklinna ja otsustasime teha kuskil kokteilid, enne kui hotelli tagasi liigume. Foursquares kiidetud jazzklubi oli täis keskealisi inimesi ning sinna me peatuma ei jäänud. Veidi eemal märkasime tänava nurgal drag queene seismas. K tahtis nendega hirmsasti pilti teha. Kui teise drag queeniga pilti tegime, juhendas ta meid kuidas end sättida, et pildil ägedam oleks ning kui meiega klõps tehtud, käsutas ta S enda juurde samuti pildile. Nad reklaamisid samas tunni aja pärast hakkavat drag queeni showd, aga seda me ära ootama siiski ei jäänud. Key West on üldse väga vabameelne linnake. Siin on tavapärane, et teatud baaride juures ripuvad vikerkaarevärvides lipukesed ning isegi mõned vöötrajad tee ületamiseks on võõbatud vikerkaarevärvidesse. Nii ei tasu ka imestada, kui tänaval jalutavad vastu kaks meest teineteise käevangus.
Key Westis käib elu ikka päikese järgi. Kui kella poole kuue paiku päike loojub, siis süüakse ära õhtusöök ja peale seda tullakse juba pidutsema. Nii oli pidu täies hoos tänavatel juba kella 22-23 paiku õhtul ning veel südaöö paiku mängis nii mõneski kohas elav muusika, mis ilmselt peagi lõpetama hakkas. Melu linna kesktänaval oli mõnusalt pidune.
Kui end voodist välja olin vedanud ja akna eest kardinad ära tõmmanud, tõdesin fakti, et täna jälle sajab. Aknast paistva basseini ääres oli maapinnale kogunenud juba mitme cm kõrguselt vett. Väidetavalt pidi terve detsembrikuu keskmine sademete hulk Floridas olema kokku 50 mm. Vaadates aga viimaste päevade sadu, kus vihmavesi tuleb taevast alla kohati valge joana, kattes maapinna mitme sentimeetri paksuselt, nii et vesi kõndides jalatsitesse tungib, peaks ette nähtud sademete hulk nüüd küll olema juba mõn päevaga maha tulnud. Reeglina on detsember Floridas kuiv kuu ning praegused lakkamatud padukad ei ole tavapärased.
Kuna õues sadas lakkamatult vihma, siis pidime nuputama välja endale veidi tubasema tegevuse. Olime planeerinud täna jõuda välja Ameerika kõige lõunapoolsemasse tippu, kuhu autoga saab ehk Key Westi ja ausalt öeldes, kui meil sinna hotell ette broneeritud poleks olnud, siis arvestades ilma oleks me suure tõenäosusega ümber mõelnud. Esmalt veetsime oma hommikupooliku orraks taas shopates, seekord Florida Keys Outletis ning siis keerasime auto nina vihmast hoolimata siiski Key Westi poole.
Keys on väljend, mida ameeriklased kasutavad saarestiku kohta. Key West on aga selle konkreetse saarestiku kõige läänepoolsem saar, mis on ühendatud maismaaga läbi pikkade sldade ning maantee. Key West on ka punkt, kus asub 0-miil Ameerika 1. maanteel ehk siin on kõigi teede alguspunkt.
Tee Key Westi kestab Florida Cityst ca 3-4 tundi, maantee on tihti üherealine ning aeglaste kiirustega, seda eelkõige ka seetõttu,e t siin regioonis elavad Keysi hirved ehk umbes koerasuurused hirved, kes kipuvad auto alla jääma, seda eriti öösel ning seetõttu on ka öine kiirus päevasest veelgi madalam.
Esimene suurem asula saarestikus on Key Largo. Kuna vihma sadas nii tugevasti, et auto kojamhed ei jaskanud vihma ära pühkida, siis meie ees sõitvad autod kulgesid väga ebaühtlase sõidukiirusega ning M tegi ettepaneku teha peagi väike peatus lõunaseks einestamiseks. Otsisin Lonely Planetist välja söögikohad Key Largos. Olime otsustanud, et kiirtoidust on meil kõrini ja tahaks ehedat ameerika asja.
Lonely Planeti soovitusel jäi teeäärde Mrs Mac's Kitcheni nimeline koduste toiudega söögikoht. Mrs Mac on mõnus väike ja hubane koht, mis on ka kohalike seas väga populaarne ning saanud TripAdvisoris kõrgeid hinnanguid ka teiste reisijate poolt. Atmosfäärilt on seal seinad üle löödud kõikvõimalike autode numbrimärkidega ning laes oleva sõrestiku vahele on topitud enamjaot dollaritest koosnevat paberraha. Söök ise oli aga aus ja ehe.
Keysi piironnas on veel üks huvitav nüanss. Siin märgitakse aadresse miilidena ning täpsustatakse vaid, kas tegemist on ookeanipoolse või lahepoolse tee äärega. Miilide tähistusmärke on postide küljes aga pigem harva ja nii on lihtne mööda sõita soovitud sihtpuntist. Kui otsitaval objektil on tee ääres suuremad sildid väljas, on selle üles leidmine oluliselt lihtsam.
Kui alles USA sõidule mõtlesime, uurisin töökaaslaselt, kes alles paar nädalat tagasi Miamist tuli, mida ta vaadata või teha soovitab. Tema kindel soovitus oli külastada teel Key Westi ka tarpoonide söötmisvõimalusega Robbie sadamat Islamorada saarel. See on pisike Hiiumaal asuvat Ristna surfiparadiisi meenutav laheäärne kohake, kus on võimalik tellida nii kalastusretki, kinnitada keha kui kasutada kalade söötmise võimalust lisaks suveniiride muretsemisele. Tarpoonid, kes seal vetes vabalt elavad ning keda söödetakse, pakkudes neile sööta poole väikse kala kaupa, on tõeliselt suured kalad, kes vabalt võiksid kala järele hüpates ka su käe pintslisse ilmselt pista. Sellegipoolest ei ole nad kuigivõrd ohtlikud ja pigem võivad näksata, aga see söötmise kogemus on omaette vaatepilt ja väärt igat senti. See oli tõesti midagi väga erilist.
Veidi peale kalade toitmist jäi vihm järgi ning Key Westi poolt hakkas paistma helesinine taevas, mis andis lootust päikesepaisteks ja vihma lakkamiseks. Otsustasime teha umbes poolel teel Key Westi vahepeatuse Sombrero rannas. Sombrero rand pidi olema Keyside üks väheseid liivapõhjaga randu - enamjaolt on siinne rannaäär ja merepõhi koralliliselt kivine, mis tähendab, et paljajalu merre minek võib osutuda keeruliseks. Samal ajal, kui meie randa nautisime, peeti meist veidi eemal avaliku piknikulaua taga ühe lapse sünnipäeva ja teise piknikulaua juures mingi ettevõtte jõulupidu, nii et rannale olid kaetud klapplauad valge linaga, mille taga kokkupandavad matkatoolid istumiseks. Ikka veel on veidi kummaline vaadata nii soojas kliimas tuledega ehitud palmipuid ja kuuski ning päkapikumütsidega inimesi rannakleitides ja lühikestes pükstes.
Key Westi jõudsime äpselt päikeseloojangu ajaks. Olin kuulnud ja lugenud, et see on hetk, milleks tuleb kindlasti koguneda kesklinna mere äärde. Otse loomlikult tähendas see ka seda, et peamine parkla oli pilgeni autosid täis ning meil tuli parkimiskoht leida veidi eemale parkimismajja. Mere äärde jõudsime täpselt hetkeks, kui päike pilve taha vajus ja sealt edasi merre. Loojang, mida meil õnnestus näha St Petersburis, oli aga oluliselt ilusam.
Tegime oma check-ini hotelli ära ning leppisime kokku, et lähme peagi linna peale. Siis selgus aga tõsiasi, et K ja S toa uks tõrgub ja nemad tuppa ei saa. Tehnilise rikke tõttu olid maas ka hotelli telefonis koos televõrguga, nii et ainus võimalus oli ümber maja tagasi kõmpida hotelli vastuvõttu mure kurtmiseks. S sai niimoodi mitu korda edasi-tagasi käia. Käidi ust uurimas üht- ja teistpidi, aga sinna tuppa neil esimese hooga saada ei õnnestunud. Kuna meil oli hinna sees hotellibaaris tervitusjook, otsustasime seniks basseiniäärde maha istuda kuni nende toaga midagi selgub. Tellisime basseinibaarist oma joogid ära, kui baarmen meilt uuris, kust me pärit oleme. Saanud vastuseks Eesti, teadis ta öelda meie pealinna Tallinnat. Olin üllatunud, sest siiani ei teatud Eesti asukohast surt midagi, osati parimal juhul Euroopat pakkuda. Baarmen paljastas ka saladuse: umbes kaks nädalat tagasi olid samas hotellis peatunud kolm eestlast, mistõttu baarmen nendega jutuajamise peale meie pealinna Googlest järele vaatas ja meelde jättis. Nagu Hemingway on kunagi öelnud, et igas sadamas on üks eestlane, nii on see ka kindlasti Key Westis. Lisaks sellele on siin ka Hemingway majamuuseum.
Kui K ja S olid uue toa kätte saanud, läksime kesklinna uudistama. K oli ennist lugenud, et Key Westis leiab aset täna pühade paraad. Olgugi, et on alles detsembri esimesed päevad, siis ükskõik kuhu minna, on kõik kohad pühaderüüs ning inimesed soovivad üksteisele vahetpidamata "Happy holidays!". Oleme kohanud ka osades poodides tagasilugemise suuri kalendreid mitu päeva on jõuludeni jäänud. Jõulud on siinkandis ikka väga suur ja tähtis hetk, mis kestab vähemalt kuu aega.
Olein netist enne välja uurinud Foursquare abiga mereandide söögikoha, mida siinkandis äärmiselt kiidetakse. Panime GPS-i aadressi sisse, aga kesklinnas sellele kohale kuidagi lähemale ei jõudnud - iga kord, kui püüdsime vasakule keerata, oli ees teade,e t tänav on hetkel suletud. Üpris peagi hakkasid meile vastu tulema ka tuledesäras autod koos peomeeleolus jõuluteemaliselt riietatud inimestega, kes kõik suundusid suletud tänava poole. Midagi oli toimumas. Leidsime oma autole juhuslikult peatänava äärde parkimiskoha ning lippasime suletud tänava poole. Jõudsime sinna just hetkeks, kui pühadepraad oli alanud.
Kevadel, kui Teet Margna ja Kristjan Jõekalda oma saadet käisid filmimas Kaks kanget Ameerikas, siis sattusid nad Key Westi drag queenide võidujooksu ajaks. Meil õnnestus näha aga juhuslikult pühade paraadi. Key West on koht, kus koguaeg midagi toimub. Pühade paraad tähendas seda, et mööda kinni pandud tänavat liikusid suured autod ja rekkad, mis olid ära kaunistatud jõuluteemaliselt. Tihti oli auto järelkäru peale ehitatud midagi suurt ja jõuluteemalist alates Jeesuse hällist ja kaamlitest lõpetades suurte tuledesäras jõulukeppide ning vurridega. Jõuluselt riietatud inimesed lehvitasid vahetpidamata tänava äärde kogunenud rahvale, puhusid suuri seebimulle ja viskasid peotäite kaupa rahva hulka komme. See kõik oli äärmiselt vinge, aga samas tohutult jabur. Kahtlemata midagi sellist, mida Euroopas ei kohta ning milleks on ette valmistatud ilmselgelt päris jupp aega. Lihtsalt vaatad ja imestad, püüdes aru saada, mis see täpsemalt on, mida sa näed.
Peale paraadi kõndisime mööda kõrvaltänavaid ennist välja valitud söögikoha Blue Heaven poole. See on söögikoht, mille otsimine tasus vaeva ära. Istusime mõnusasti palmide alla aeda laua taha maha ning tellisime endale kaua igatsetud krabisõrad ja homaari, mida Floridas vägagi kiidetakse, taustaks mängimas elav muusika. Kohtasime seal ka ühte tumedanahalist, kes pakkus meile esimese hooga saksakeelset menüüd. Kui vastasime, et oleme Eestist, teadis ka tema meie pealinna - ta oli seal vaid paar kuud tagasi viibinud, kui lendas Kopenhaagenist üle Tallinna Kiievisse, süües Tallinna lennujaamas eriti halba sushit ning kuulates oma naise kohta venekeelseid kommentaare sushi koka poolt, kes ei andnud endale aru, et mehe naine vene keelt hästi mõistab. Keelekasutusega tuleb olla kõikjal maailmas veidi ettevaatlik ja selles suhtes on õnneks eesti keel üpris turvaline valik - seda räägib nii vähe inimesi, et reeglina võõras riigis meie keelt ei mõisteta. Kui just taas suvalise eestlase peale ei satu.
Kõndisime tagasi kesklinna ja otsustasime teha kuskil kokteilid, enne kui hotelli tagasi liigume. Foursquares kiidetud jazzklubi oli täis keskealisi inimesi ning sinna me peatuma ei jäänud. Veidi eemal märkasime tänava nurgal drag queene seismas. K tahtis nendega hirmsasti pilti teha. Kui teise drag queeniga pilti tegime, juhendas ta meid kuidas end sättida, et pildil ägedam oleks ning kui meiega klõps tehtud, käsutas ta S enda juurde samuti pildile. Nad reklaamisid samas tunni aja pärast hakkavat drag queeni showd, aga seda me ära ootama siiski ei jäänud. Key West on üldse väga vabameelne linnake. Siin on tavapärane, et teatud baaride juures ripuvad vikerkaarevärvides lipukesed ning isegi mõned vöötrajad tee ületamiseks on võõbatud vikerkaarevärvidesse. Nii ei tasu ka imestada, kui tänaval jalutavad vastu kaks meest teineteise käevangus.
Key Westis käib elu ikka päikese järgi. Kui kella poole kuue paiku päike loojub, siis süüakse ära õhtusöök ja peale seda tullakse juba pidutsema. Nii oli pidu täies hoos tänavatel juba kella 22-23 paiku õhtul ning veel südaöö paiku mängis nii mõneski kohas elav muusika, mis ilmselt peagi lõpetama hakkas. Melu linna kesktänaval oli mõnusalt pidune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar