teisipäev, 17. jaanuar 2017

Montjuici vaatega trimmi

Hommikusöögiks valisin meile kohviku, mida külastavad ilmselgelt kohalikud ja kuhu turist satub pigem harva. Ei mingit inglisekeelset menüüd ega teenindust. Suutsime vitriinist välja valida sobilikud croissantid, käte ja kehakeelega oma soovid selgeks teha ning veidi vanahõngulises, lihtsa sisustusega kohalikke ohtralt täis olevas kohvikus oma hommikusöögi ära nautida.

Meil on Barcelonast läbi käimata veel vaid üksikud soovitatud kohad ja nii valisime Park Güelli, El Ravali ja Montjuici piirkondade vahel. Kuna valitud Mistrali kohvik asus el Ravali linnaosale lähedal, otsustasime alustada sellest ja jätkata Montjuici mäega.

El Raval on üks Barcelona osadest, mis mulle tõesti ei meeldi ja mul on väga hea meel, et me oma hotelli sinna linnaossa ei valinud. Seal on kitsad pimedad tänavad ning ainus kant, kus näeb pigem sisserännanuid. Tänavad on täis värvilisi tõmmu nahaga nii räti kui rätita inimesi, vastavalt sellele ka nende maitsele sobilikke idamaise mekiga söögikohti ning väikeärisid. Päevasel ajal on seal kandis ringi vaadata täiesti ok, aga õhtupimeduses ma seal väga jalutada esmapilgul ei tahaks.

El Ravalist on lihtne sisuliselt otse jalutada veepiirile, mis asub Montjuici mäe jalamil. Samas asub ka Barcelona World Trade Center, kus leidis aset täna õhtune tervitusvastuvõtt ja järgmise kahe päeva konverents, kus osalen. Otse WTC ees on köisraudtee torn, mis liftirikke tõttu on kahjuks suletud ja nii on rannarajoonist võimalik saada Montjuici otsa kas jalutades pika ringi tagasi rannarajooni ja tulles sealt üles köisraudteega või minna kogu tee jalgsi. Ühtki muud alternatiivset ühistransporti WTC juurest sinna minemas ei tundunud olevat. Otsustasime, et täna me ometi nii palju ei jaluta kui viimased kaks päeva. Hommikul ärgates olid mu reielihased nii tundlikud, et mul polnud mingit soovi esimese hooga pikemalt jalutada. Kui lihased soojaks olid kõnnitud, oli lugu muidugi teine. Panin ka hommikul jalga teised papud, et jalgu veidi säästa, mis päeva lõpuks said mõnusalt sisse käidud.

Kui enamus inimesi valiks reeglina mäkke minekuks ühistranspordi ja heal juhul allatulekuks jalgsi variandi, siis tundub, et meile meeldib enda teele seada põnevaid takistusi, mille ületamisest saame siis ise rõõmu tunda. Mõeldud-tehtud. Kolm kilomeetrit mäest üles mööda treppe ja serpentiinseid tänavaid. Mäe tippu jõudes istusin mõnuga pargipingile päikese kätte puhkama - selle hetke iseendale olin täiesti auga välja teeninud. Montjuicilt avanev vaade Barcelonale oli igati kogu seda pingutust väärt. See on imeline vaade, mida sealt on võimalik näha, ühel pool sinine Vahemeri, teisel sisuliselt terve Barcelona linn.

Montjuici ühes servas asub kindlus milleni saab teiselt poolt mäge üles teise köisraudteega. Olime jõudnud just Miramari pargini, kust edasi ei olnud just pikk maa rühkida, ent minu soov oli "suusaliftiga" veidi sõita, sest polnud mul varem õnnestunud seda kogeda. Pealegi avaneb selle kabiinist linnale absoluutselt nauditav vaade. Montuici otsa viivad kaks erinevat köisraudteed: üks rannast, mis on selline, kuhu pannakse ühte kabiini palju inimesi, ning teine teispoolt linna klassikaliste suusalifti kabiinidega, mida saad nautida täies privaatsuses. Suusalifti variant on minu hinnangul oluliselt mõnusam, praktilisem, aga ka hinnalt tegelikult soodsam, sest viib see välja kindluseni, samas kui teine toob üksnes mäe otsa, kust edasi minna on veel omajagu maad.

Montjuici kindlus on kunagi ehitatud kaitsmaks linna sõjalise tegevuse eest. Algselt oli tugev valve olemas maismaa poole, kuid sattudes salavaritsuse ohvriks mere poolt, tuli ka see suund kindlustada. Täna on see lihtsalt keskaegne kindlus, mille otsast ja piiretelt avaneb ümbruskonnale imeline vaade. Ka on see koht, kus II MS ajal, 1940. aastal, napilt peale Hispaania kodusõja lõppu hukati katalani president Lluis Companys, mis jäi ka 1975. aastani kestnud diktaatorluse ajastusse. Täna on veider mõelda, et sellised asjad on olnud siinsamas ja niivõrd hiljuti. Reisides saab ajalugu hoopis teise meki ja tunnetuse.

Jalutasine Montjuici otsast alla sooviga lõpuks saada kuskilt korralik lõunasöök, sest kell oli saanud juba neli ning hommikuse paari croissanti peal enam pikalt edasi tiksuda polnud võimalik. Kuna konverentsi eelüritusena oli kavasse pandud väike õhjtune sotsialiseerimisüritus, oli mõistlik meil leida söögikoht WTC lähedal sadamaalal. Seadsime sammud Maremagnumi ostukeskusesse. Nojah, kui söögikohad ka lahti olid, siis olid need enamasti inimtühjad, sest sellisel kellaajal söövad Hispaanias vaid turistid. Kohalikel on harjumus lõunat süüa enne kella 14 ning õhtust umbes 21 ajal - need on kombed, mis on jäänud kultuuri harjumuslikult sisse ajast, mil inimesed tegid päikese käes füüsilist tööd ja seetõttu peeti diestat 14-st 16ni, mil päike oli kõige kuumem, mis omakorda lükkas õhtusöögi üpris hilisele ajale. Täna enam siestat ei peeta, küll aga on traditsioonid säilinud.

Valisime lõpuks välja Baritimo restorani, mille terrassilt avanes otse vaade sadamale. Ah, kui mõnus ja kaunis oleks seal terrassil istuda päikselise sooja ilmaga! Tänane ilm oli aga oluliselt jahedam eilsest - ilm oli küll päikseline, kuid õues oli tekkinud karge jäine tuul, mis tasapisi kontidesse puges. Istusime küll akna all siseruumides, ent tunne oli, nagu koguaeg läheks jahedamaks. Toit, mida seal kogesime, oli absoluutselt nauditav ja annab taas tunnistust sellest, et ka inimtühjas kohas TripAdvisori kleeps uksel on selge kvaliteedimärk. Kui söögikorra lõpuks M oma espressot ja mina rohelist teed nautisin, üllatas kelner meid maja kulul jookidega, valides M-le soojendatud klaasis brändi ja mulle apelsinikoorega kohaliku Cointreau. See oli niivõrd meeldiv ootamatu žest. Kelner oli oma valikuga pannud vägagi täppi ning teenis oma tipi auga välja. Muide, huvitav on ka see, et kui muidu kiputakse mind reisidel pidama venelaseks, siis Kesk-Euroopas, Skandinaavias ja siinpoolkandis hoopis välimuse järgi rootslaseks või vähemasti skandinaavlaseks, keele kõla järgi soomlaseks. Eestist onvähesed kuulnud.

Õhtu hakul saatsin M hotelli ära ja seadsin oma sammud WTC poole sotsialiseerimisüritusele. Kuigi olin ajakavast lugenud vastuvõtu asukohta, ei suutnud ma seda eelnevalt päris täpselt kusagilt tuvastada. WTC juurde jõudes märkasin kohe konverentsi silti, kuid seal ei paistnud ühtki hingelist olevat. Konverentsilaudade juurest leidsin ühe mehe, kes paika valmis sättis ja väga püüdlikult mulle inglise keeles seletas, et siin saab toimuma homne üritus, ent tänasest vastuvõtust polnud tal aimugi, osates juhatada mind vaid kõrvalhoonesse, kus olid täna ülikoolide töötoad olnud. Kõrvalhoone vastuvõtulaua tädi vastas mu küsimusele soravas hispaania keeles, millest ma sõnagi aru ei saanud. Nähes mu hämmelduses nägu, kordas ta end uuesti. Lõpuks panin pildi kokku, et ta saatis mind uksest välja ja trepist üles. Seal nägin vaid ekraane, mis teadvustasid mulle, et tunnike tagasi olid lõppenud töötoad. Ei ühtki hingelist. Koridori lõpus kuulsin vaid üht naisterahvast telefoniga rääkimas. Mnjah. Kui nii, siis nii. Ei suuda ma seda kohta kuidagi leida, kus tervistusvastuvõtt peaks toimuma.

Nõjatusin korraks rõduservale ja nautisin õhtuhämaruse vaadet merele ning Montjuicile. Olin just jõudnud M-le saata sõnumi, et ma ei suuda õiget kohta hoolimata pingutustest leida ja tulen tagasi hotelli, mispeale M mulle helistas. Olin seadnud sammud üle galerii minekuks, kui äkki jäin poolelt sõnalt vait - otse mu ees oli klaasseintega kuubik, milles viisakamates riietes inimesed cavat jõid ja omavahel juttu rääkisid, nende seljatagant paistmas konverentsi logo. Puhtjuhuslikult olin leidnud üles täpselt õige koha.

Ma pean end üldiselt heaks suhtlejaks, kuid sellised üritused panevad mind alati ennast ületama, sest eestlaslikult tagasihoidlikuna ei kipu ma minema ja suruma end sujuvalt suvalisse seltskonda. Pigem meeldib mulle alguses teisi veidi kõrvalt vaadata, siis lähemalt kuulata ja alles seejärel mõnusalt vestlusesse langeda. Otsisin vaba laua ja asusin ümbrust silmitsema. Minutike hiljem oli minu juurde jõudnud korraldaja bulgaarlasest personalijuht. Kui see proua vaikselt oma kolleegide juurde tagasi liikus ja mind taas üksi jättis, ei jõudnud ma telefoniga veel wifissegi logida, kui mu lauaga liitusid kaks keskealist prouat Suurbritannia ülikoolist. Enne kui jõudsin vastata nende küsimusele millega meie ettevõtted tegelevad, kaaperdas kogu laua vestluse sinna sekund varem jõudnud ülikoolis töötav hispaanlanna. Vau, nii lihtsalt see sotsialiseerumine siis käibki - päike mõjutab ilmselgelt inimeste temperamenti ja isiklikku tsooni. Mida soojem kliima, seda vähem sekundeid läheb vaja kellegagi jutu alustamiseks.

Hispaanlane saatis mind hiljem ka mööda La Ramblat üles Plaza de Catalunyani välja, kust jäi me hotelli veel vaid paarsada meetrit jalutada. Ta tutvustas mulle jalutades sujuvalt Barcelona ajalugu, ümberkaudseid vaatamisväärsusi ja olulisemaid fakte. Näiteks oli La Rambla kunagi olnud osa pentagonikujulisest linnamüürist, mis maailmanäituse jaoks maha lõhuti, et linnas rohkem ruumi oleks, aga ka seda, et ooperiteater põles 1990. aastal maani maha ja täna on see identne replika, ent tal on õnnestunud kunagi käia ka originaalteateris. Oma lapsepõlve teeis ta otsevaatega La Sagrada Familiale, millest 15-aastasena tegi ta kaks korda päevas terve aasta La Sagrada Familiast foto, mis on tal pakina siiani paberkandjal olemas, kuid mida ei ole ta jõudnud sisse skaneerida, et pildi ajatelge tekitada. Kusjuures, ma arvan, et sellist fotoseeriat 1990-date algusest vaadata oleks täna vägagi põnev ja sellist vaadet õnnestub oma magamistoa aknast näha vaid üksikutel.

Lonely Planet märgib jaanuarikuiseks ainsaks suuremaks sündmuseks Barcelonas Festes dels Tres Tombs hobustega paraadi, mis peaks toimuma umbes 17. jaanuari paiku ehk täna. Olin unustanud eelnevalt googeldada, kas ja kus midagi toimub. Hiljem kuulsin M-lt, et teel tagasi hotelli oli ta meie tänavale jõudes avastanud, et tänav on politsei poolt suletud ja sattunud peale suurele politseile pühendatud paraadile. Ilmselt oli tegemist mingi teise üritusega, sest Google väidab mulle, et nimetatud festival peaks aset leidma sel aastal eesoleval laupäeval ehk siis meil ei õnnestu ilmselt seda siiski paraku näha.

Hotelli tagasi jõudes tundsin, et olenemata taaskord pikast päevast, ei ole ma sugugi väsinud. Nii otsustasime M-ga veel veidi ümberkaudsetel tänavatel ringi jalutada. Öine Barcelona on hoopis teistsugune kui päevane. Veider, kuidas silm märkab samades kohtades päevavalguse muutudes täiesti erinevaid asju. Kuna poed on siin kaua lahti, nagu Eestiski, ent mitte niivõrd ostukeskustena, vaid väiksemate butiikidena, otsustasime paarist kohast sujuvalt ka läbi astuda. Olen jupp aega mõelnud uute korralike päikseprillide soetamisele, sest eelmised, mis sai 7 aastat tagasi Austraaliast muretsetud, on hakanud vaikselt ajapikku ära väsima. Sattusime puhtjuhuslikult Carolina Lemke prillipoodi ja otseloomulikult oli seal hooajavahetuse allahindlus, nii et koju saan kaasa tuua tükikese mälestust Barcelona päikesest prillide näol.

Õhtu lõpuks avastasin juhuslikult, et 30 000 sammust lahutab meid tänagi vaid mõnisada sammu. Otsustasime kvartalile veel ühe tiiru peale teha, astuda läbi vastasolevast väiksest supermarketist, kus varsti juba nagu omad oleme ning siis rahulikult õhtule jääda. Jalad ei olegi täna sugugi väsinud, kuigi lihased annavad tunda just treppidest üles-alla käimise pärast. Küll aga on jalgade nahale liiga teinud teksadest läbi tulnud külm tuul ja kolme päevane pikk kõndimine hõõrunud ära sellised kohad jalgadel, mille hõõrdumisvõimekusest mul aimugi polnud, eesotsas põlveõndlate ja teksade siseõmbluste kohtadelt. Ah sellest siis sportlased räägivadki, kui nad maratone lõpetavad, et riided hõõruvad valusaks ka sellised kohad, millest aimugi pole. Arvestades, et homme olen terve pika päeva konverentsil, siis peaks keha veidi puhata saama. Igal juhul on need kolm päeva olnud üsna korrliku trenni eest ja üles-alla käimisega saab ehk kiiretsi niimoodi tagumikugi trimmi.






Kommentaare ei ole: