Tänaseks olin planeerinud meile pärastlõunaks Viini linnaekskursiooni. Me oleme M-ga viimasel ajal võimalusel mitmel juhul kasutanud tipil baseeruvaid linnaekskursioone ja üldjuhul on need alati olnud head. Vaid korra on ekskursioon ära jäänud, aga ka see kahtlus oli ette teada varasemate netikommentaaride põhjal. Viinis on ekskursioonidega üks eripära - seaduse järgi ei tohi giiditööd teha keegi, kellel puudub ametlik litsents ja nii teevad ka tasuta ekskursioone vaid professionaalsed giidid.
Tihti tekib küsimus kas ja kui palju giidile tuuri lõpus raha anda ja kuidas seda teha niimoodi, et piinlik poleks. Enamikel rahvustel ilmselt polegi, aga eestlane ei ole tihti harjunud raha niisama käest kätte andma, kui eelnevalt pole keegi esitanud täpset arvet. Meil lihtsalt ei ole tippimine veres. Üldises plaanis kehtib umbes selline reegel, et tippida võiks ca pool hinnast, mida muidu maksaksid tasulise tuuri eest. Ehk kui tasuline tuur on muidu ca 25€ inimene, siis tasuta tuuril on viisakas tippida umbes 10€, kui giid tegi väga head tööd, siis ka 15€ või rohkem. Seal on ka see hea asi, et kui giid polnud mingil põhjusel suurem asi, võid ka vabalt minema jalutada ilma raha maksmata, ent on teatud kultuurid, kus peaks olema sellises olukorras valmis julgelt vastama, miks sa nii otsustasid.
Tasuta tuuridel on ka grupi kooslus veidi teistsugune ning inimesedki suhtuvad veidi teisiti. Meie kogemuse põhjal on tasuta tuuridel tihti reisijaid igast maailma otsast. Tänagi oli meil grupis inimesi nii Indiast, Filipiinidelt, Usast, Taiwanist, Uus-Meremaalt, Austraaliast, Iisraelist, Poolast, Slovakkiast, Venemaalt ja mujaltki, nii et seltskond on kirju. Nii klikib tihti ka kellelgi omavahel, saadakse jutu peale ja jube põnev on kuulata, kes kust kuidas siia samma kohta jõudnud on. Meie tänases grupis jalutas peale tutvustusringi üks Taiwani tüdruk koos asiaadist Uus-Meremaa poisiga M juurde ja tegi jutu, sest nad olid vaid nädalapäevad tagasi Tallinnas olnud, ent polnud kohanud seal ühtki päris kohalikku kellega jutu peale saada. Nad ei saanud aru, miks Leedu ja Läti on omavahel sarnased, aga Eesti täiesti kardinaalselt erinev, kuigi oleme kõik üks Baltikum. Meie jaoks oli aga veidi hämmingut tekitav, kuidas saab maailmas niimoodi reisida, et tuled lihtsalt töölt ära ja siis reisid järjest ilma plaanita, vaadates kuhu tee viib, teadmata millal tagasi oled. Nii oli see poiss olnud reisil juba aasta ja 3 kuud ning plaanis reisida kokku järjest kuni 3 aastat. Oma Taiwani neiuga oligi ta tutvunud reisides, mille peale tüdruk töölt ära tuli ja on nüüd temaga kolm kuud mööda maailma rännanud. Kui nad ühel hetkel otsustavad kuhugi paikseks jääda, saab kontrast olema niivõrd suur, et kohanemine võtab ilmselt aega. Iga ränduri tee on erinev ja just sellistes kohtades puudutad korraks kellegi teise elu ja mõttemaailma. See on lihtsalt nii ääretult põnev.
Viin oli meil M-ga esimene omal käel autoreis Euroopasse 9 aastat tagasi. Ah, kui palju on vahepeal meie enda reisimises muutunud! Siis olime nii rohelised ja avastasime alles reisimise maailma, teadmata, millised võlud ja võimalused siin peituvad. Nüüd vaatan ma Viini veidi teise pilguga kui siis. Olgugi, et linn on sama ega ole vahepeal eriti muutunud, on mul kohati tunne nagu ma ei oleks siin varem käinud. Teised kohad, teised pilgud.
Mäletan, et esmakordsel Viini külastusel käisime Belvedere lossi aias. See oli esimene kord minu jaoks näha kaunist korrastatud lossiaiaparki, mille kõrval Kadrioru lossi park kahvatub. Öeldakse, et kui satud Viini vaid korra ja sul on aega üksnes üheks asjaks, siis mine käi Belvederes ära. Jah, ma olen sellega nõus. Täna jalutasime seal taas. See park on ikka imeliselt kaunis oma taimestiku ja purskkaevudega.
Belvedere lossi küljel asub botaanikaaed, millest on lihtne juhuslikult mööda vaadata. Samas on see mõnus park, kus jalutada, vaadata niivõrd erinevat taimekooslust kõrvuti, imetleda suuri tuntud ja tundmata puid ning piiluda korraks bambuse metsa. Koos Belvedere lossiga moodustab see kõik mõnusa roheluse keset linna.
Õhtu lõpuks mõtlesime peale väikest puhkepausi ja õhtusööki hotelli restoranis siiski korrakslinna veel tagasi minna. Isa jäi tuppa puhkama, kuid me kolmekesi ei raatsinud õhtut kulutada, kuigi päevasest jalutamisest oli kehas mõnus roidumus.
Sõitsime metrooga linna eesmärgiga minna klassikalisse Viini kohvikusse, kus nautida tükikest imelist torti ning tassi teed ja kohvi. Karlstadtil metroost väljudes sattusime otse keset parki toimuvale tänavakunsti festivalile, mis algas juhuslikult täna. Pargiteed olid täis sööke ja jooke pakkuvaid telke, platsidele seadsid end valmis erinevad esinejad. Kuna väljas oli juba vaikselt pimedaks läinud, siis tuleshow jaoks oli just sobilik aeg. Vaatasime, kuidas artist oskuslikult tulekerasid pimedas õhus keerutas ning tundsime, kuidas olime täpselt õigel ajal õiges kohas suurlinnamelus.
Veidi hiljem jalutasime tagasi ooperiteatri juurde. Kui reisi Viini planeerisin, vaatasin ka ooperiteatri pileteid, kuid olemata ooperifänn, ei tõusnud käsi kuidagi 150€ või kallimat piletit ostma. Jah, seisukohti saab ka kohapeal kassast soetada, kuid tundide kaupa püsti seista ooperi nägemiseks? Ma pole kindel, kas minus on seda viitsimist ja jaksu. Õnneks on linnakülalistele ooperi külastamine ka teistpidi lihtsaks ja mugavaks tehtud - kui ooperis midagi toimub, siis kuvatakse etendus ka suurele ekraanile koos korraliku heliga õue ooperimaja küljel, mida kõik saavad tasuta nautida. Minu meelest väga hea idee ja niimoodi saavad kõik kasvõi väikesegi osa kätte sellest suurest elamusest.
Lõpetasime oma päeva R soovitatud klassikalises Viini kohvikus Gerstner K.uK-s, kus tortide ja kookide valik võtab silme eest nii kirjuks, et mingit otsust teha mida proovida, on väga keeruline. Õnneks on siin teenindajad kiirelt abivalmis ning saime endale üsna sobilikud maitseelamused. Kui Viini tulla, siis tuleb ka siinne koogikultuur ära proovida. Jah, see on tõesti suurepärane.
Kuigi Austrias on saksakeelne kultuur ning paljud rahvustoidudki on sakslastega äravahetamiseni sarnased, siis Viini spetsialiteediks peetakse siin välja töötatud Sacher kooki, Viini šnitslit, Viini vorste, õunastruudlit ning guljaši. Olen enamikku neist ka varasemalt Viinis proovinud ning üldiselt võiks kohalikud asjad ka alati võimalusel ära katsetada.
Viin on valitud juba mitmeid aastaid number üks linnas maailmas, kus elada, võttes arvesse kõikvõimalikke faktoreid. Pikalt on Viin esimese koha pärast võistelnud Melbourniga Austraalias, ent sel aastal kinnitati Viin ära parimaks linnaks lausa mitmes uuringus. Nii on siia kokku sattunud ka palju erinevaid rahvuseid, kuid sellegipoolest ei ole tänavapilt pooltki nii kirju nagu Saksamaal või Belgias. Täna õhtul sattus meie restoranilauda teenindama noormees, kes inglise keelt rääkima hakates kõlas nagu oleks mõnest Briti teleseriaalist välja astunud, olles tegelikult kreeklane ja elanud Viinis vaid viimased 3 aastat ning enne seda 6-7 aastat Londonis. Kui ta kuulis, et oleme eestlased, avaldas ta, et Eesti reis on tema soovinimekirjas juba ammu olemas. Nad olid sõbraga sel aastal valinud, kas Island või Eesti ja otsustanud siiski seekord Islandi kasuks. Jah, kui igas sadamas peaks olema üks eestlane, siis võib julgelt öelda, et kui sadamas just eestlast ei kohta, siis linnapeal kindlasti kedagi, kes Eestis on käinud või siia tulla soovib. Eesti on saanud turismi sihtkohana atraktiivseks ja mul on selle üle üksnes hea meel.
Tihti tekib küsimus kas ja kui palju giidile tuuri lõpus raha anda ja kuidas seda teha niimoodi, et piinlik poleks. Enamikel rahvustel ilmselt polegi, aga eestlane ei ole tihti harjunud raha niisama käest kätte andma, kui eelnevalt pole keegi esitanud täpset arvet. Meil lihtsalt ei ole tippimine veres. Üldises plaanis kehtib umbes selline reegel, et tippida võiks ca pool hinnast, mida muidu maksaksid tasulise tuuri eest. Ehk kui tasuline tuur on muidu ca 25€ inimene, siis tasuta tuuril on viisakas tippida umbes 10€, kui giid tegi väga head tööd, siis ka 15€ või rohkem. Seal on ka see hea asi, et kui giid polnud mingil põhjusel suurem asi, võid ka vabalt minema jalutada ilma raha maksmata, ent on teatud kultuurid, kus peaks olema sellises olukorras valmis julgelt vastama, miks sa nii otsustasid.
Tasuta tuuridel on ka grupi kooslus veidi teistsugune ning inimesedki suhtuvad veidi teisiti. Meie kogemuse põhjal on tasuta tuuridel tihti reisijaid igast maailma otsast. Tänagi oli meil grupis inimesi nii Indiast, Filipiinidelt, Usast, Taiwanist, Uus-Meremaalt, Austraaliast, Iisraelist, Poolast, Slovakkiast, Venemaalt ja mujaltki, nii et seltskond on kirju. Nii klikib tihti ka kellelgi omavahel, saadakse jutu peale ja jube põnev on kuulata, kes kust kuidas siia samma kohta jõudnud on. Meie tänases grupis jalutas peale tutvustusringi üks Taiwani tüdruk koos asiaadist Uus-Meremaa poisiga M juurde ja tegi jutu, sest nad olid vaid nädalapäevad tagasi Tallinnas olnud, ent polnud kohanud seal ühtki päris kohalikku kellega jutu peale saada. Nad ei saanud aru, miks Leedu ja Läti on omavahel sarnased, aga Eesti täiesti kardinaalselt erinev, kuigi oleme kõik üks Baltikum. Meie jaoks oli aga veidi hämmingut tekitav, kuidas saab maailmas niimoodi reisida, et tuled lihtsalt töölt ära ja siis reisid järjest ilma plaanita, vaadates kuhu tee viib, teadmata millal tagasi oled. Nii oli see poiss olnud reisil juba aasta ja 3 kuud ning plaanis reisida kokku järjest kuni 3 aastat. Oma Taiwani neiuga oligi ta tutvunud reisides, mille peale tüdruk töölt ära tuli ja on nüüd temaga kolm kuud mööda maailma rännanud. Kui nad ühel hetkel otsustavad kuhugi paikseks jääda, saab kontrast olema niivõrd suur, et kohanemine võtab ilmselt aega. Iga ränduri tee on erinev ja just sellistes kohtades puudutad korraks kellegi teise elu ja mõttemaailma. See on lihtsalt nii ääretult põnev.
Viin oli meil M-ga esimene omal käel autoreis Euroopasse 9 aastat tagasi. Ah, kui palju on vahepeal meie enda reisimises muutunud! Siis olime nii rohelised ja avastasime alles reisimise maailma, teadmata, millised võlud ja võimalused siin peituvad. Nüüd vaatan ma Viini veidi teise pilguga kui siis. Olgugi, et linn on sama ega ole vahepeal eriti muutunud, on mul kohati tunne nagu ma ei oleks siin varem käinud. Teised kohad, teised pilgud.
Mäletan, et esmakordsel Viini külastusel käisime Belvedere lossi aias. See oli esimene kord minu jaoks näha kaunist korrastatud lossiaiaparki, mille kõrval Kadrioru lossi park kahvatub. Öeldakse, et kui satud Viini vaid korra ja sul on aega üksnes üheks asjaks, siis mine käi Belvederes ära. Jah, ma olen sellega nõus. Täna jalutasime seal taas. See park on ikka imeliselt kaunis oma taimestiku ja purskkaevudega.
Belvedere lossi küljel asub botaanikaaed, millest on lihtne juhuslikult mööda vaadata. Samas on see mõnus park, kus jalutada, vaadata niivõrd erinevat taimekooslust kõrvuti, imetleda suuri tuntud ja tundmata puid ning piiluda korraks bambuse metsa. Koos Belvedere lossiga moodustab see kõik mõnusa roheluse keset linna.
Õhtu lõpuks mõtlesime peale väikest puhkepausi ja õhtusööki hotelli restoranis siiski korrakslinna veel tagasi minna. Isa jäi tuppa puhkama, kuid me kolmekesi ei raatsinud õhtut kulutada, kuigi päevasest jalutamisest oli kehas mõnus roidumus.
Sõitsime metrooga linna eesmärgiga minna klassikalisse Viini kohvikusse, kus nautida tükikest imelist torti ning tassi teed ja kohvi. Karlstadtil metroost väljudes sattusime otse keset parki toimuvale tänavakunsti festivalile, mis algas juhuslikult täna. Pargiteed olid täis sööke ja jooke pakkuvaid telke, platsidele seadsid end valmis erinevad esinejad. Kuna väljas oli juba vaikselt pimedaks läinud, siis tuleshow jaoks oli just sobilik aeg. Vaatasime, kuidas artist oskuslikult tulekerasid pimedas õhus keerutas ning tundsime, kuidas olime täpselt õigel ajal õiges kohas suurlinnamelus.
Veidi hiljem jalutasime tagasi ooperiteatri juurde. Kui reisi Viini planeerisin, vaatasin ka ooperiteatri pileteid, kuid olemata ooperifänn, ei tõusnud käsi kuidagi 150€ või kallimat piletit ostma. Jah, seisukohti saab ka kohapeal kassast soetada, kuid tundide kaupa püsti seista ooperi nägemiseks? Ma pole kindel, kas minus on seda viitsimist ja jaksu. Õnneks on linnakülalistele ooperi külastamine ka teistpidi lihtsaks ja mugavaks tehtud - kui ooperis midagi toimub, siis kuvatakse etendus ka suurele ekraanile koos korraliku heliga õue ooperimaja küljel, mida kõik saavad tasuta nautida. Minu meelest väga hea idee ja niimoodi saavad kõik kasvõi väikesegi osa kätte sellest suurest elamusest.
Lõpetasime oma päeva R soovitatud klassikalises Viini kohvikus Gerstner K.uK-s, kus tortide ja kookide valik võtab silme eest nii kirjuks, et mingit otsust teha mida proovida, on väga keeruline. Õnneks on siin teenindajad kiirelt abivalmis ning saime endale üsna sobilikud maitseelamused. Kui Viini tulla, siis tuleb ka siinne koogikultuur ära proovida. Jah, see on tõesti suurepärane.
Kuigi Austrias on saksakeelne kultuur ning paljud rahvustoidudki on sakslastega äravahetamiseni sarnased, siis Viini spetsialiteediks peetakse siin välja töötatud Sacher kooki, Viini šnitslit, Viini vorste, õunastruudlit ning guljaši. Olen enamikku neist ka varasemalt Viinis proovinud ning üldiselt võiks kohalikud asjad ka alati võimalusel ära katsetada.
Viin on valitud juba mitmeid aastaid number üks linnas maailmas, kus elada, võttes arvesse kõikvõimalikke faktoreid. Pikalt on Viin esimese koha pärast võistelnud Melbourniga Austraalias, ent sel aastal kinnitati Viin ära parimaks linnaks lausa mitmes uuringus. Nii on siia kokku sattunud ka palju erinevaid rahvuseid, kuid sellegipoolest ei ole tänavapilt pooltki nii kirju nagu Saksamaal või Belgias. Täna õhtul sattus meie restoranilauda teenindama noormees, kes inglise keelt rääkima hakates kõlas nagu oleks mõnest Briti teleseriaalist välja astunud, olles tegelikult kreeklane ja elanud Viinis vaid viimased 3 aastat ning enne seda 6-7 aastat Londonis. Kui ta kuulis, et oleme eestlased, avaldas ta, et Eesti reis on tema soovinimekirjas juba ammu olemas. Nad olid sõbraga sel aastal valinud, kas Island või Eesti ja otsustanud siiski seekord Islandi kasuks. Jah, kui igas sadamas peaks olema üks eestlane, siis võib julgelt öelda, et kui sadamas just eestlast ei kohta, siis linnapeal kindlasti kedagi, kes Eestis on käinud või siia tulla soovib. Eesti on saanud turismi sihtkohana atraktiivseks ja mul on selle üle üksnes hea meel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar