Kuna ma praegu tööl ei käi ning reisiplaneerimine on minu salajane kirg, joonistasin ka puhkuseks eestis meile valmis kaks erinevat plaani – veidi pikema ja ambitsioonikama ning lühema ja paindlikuma, millest viimane lõpuks käiku läkski, olles valmis vahepeal veel plaane muutma, kui selleks vajadus tuleb. Õnneks Eesti on nii väike, et kui jääbki midagi kuskil vaatamata, saab alati mingi muu hetk tagasi tulla ja selle jupi ette võtta. Pealegi, see on meie esimene puhkus lastega ehk kuigi meil endal lapsi pole, siis minu jaoks oli see esmakordne planeerida puhkust lastepärasemalt ning arvestada teistsuguste soovide ja tempoga. Ja noh, sisimas rõõmustasin salaja ka selle üle, et saame nüüd käia mööda selliseid laste atraktsioone südamerahuga, kuhu muidu võibolla alati täiskasvanuna lasteta niisama ei läheks.
Ma olen Avatud Talude päevast juba aastaid kuulnud, aga pole ühestki üritusest seni ise osa võtnud. Seekord sattusid avatud talud aga just meie puhkuse algusesse ning oleks olnud suur patt selline äge võimalus kasutamata jätta. Esimene talu, mida külastasime, oli Wile Alpaka Farm Järvamaal. Jõudsime sinna ennelõunal, kui inimesi juba oli, aga suured massid polnud veel saabunud. Eelmine aasta olla nende juures kahe päeva jooksul käinud ca 2000 inimest ja 800 autot, mis on märkimisväärne kogus inimesi hallata tegevustega, mis pole sinu põhitöö.
Meie tänane päev oli suuresti loomadele orienteeritud: kõigepealt alpakad, siis jaanalinnud ja lõpuks metsloomad. Alpakad on kaamlilised, pika kaela, nunnu näo ja imepehme karvaga Lõuna-Ameerikast, eelkõige Peruust ja Boliiviast pärit loomad, kellele meie kliima pidi ideaalselt sobima. Kokku on neid UK värviskaala järgi 22 erinevat tooni ning reeglina elab alpaka kuni 25 aastaseks, nii et beebid ehk kriad saavad täiskasvanuks alles 2-3 aastasena. Vaid korra aastas, kevadel neid pügatakse ja terve järgneva aasta kasvatavad nad uut villa. Kui arvestada, et alpaka on tiine kuni 13 kuud ning nö kasulik villaloomana vaid korra aastas, siis on nad üsna kulukad loomad, keda ülal pidada, ent nende enda väärtus ulatub tuhandetesse eurodesse ja villa puudujääk maailmas on täna märkimisväärne, mistõttu ka alpaka villast tooted on üsna kallihinnalised. Meil läks veel täna nii hästi, et kuniks osa meist farmis ekskursioonil oli, võttis teine osa seltskonnast rajalt maha peremehe enda ning kuulis ära kogu loo, kuidas alpakadeni jõuti ja milline see ärimaailm toimib. Muide, kui alpakadele midagi ei meeldi, siis nad kipuvad sülitama nagu kaamlid, ainult et kaamli tatt ei ole veniv kissell, nagu meile tuntud lapsepõlve magustoit on omale hüüdnime saanud, vaid ära seeditud seedemahladega peeneks näritud rohi, mida nad siis usinasti tatistama hakkavad.
Alpakasid kohtasime täna tegelikult veelgi: jaanalinnufarmis. Mõni päev tagasi tuli meil M-ga kuidagi omavahel jutuks jaanalinnumuna ning sõnasin unistavalt, et peaks vist Muhusse reisi ette võtma jaanalinnufarmi, sest ma pole jaanalinde vist kunagi või vähemasti mitte väga ammu tegelikult lähedalt näinud. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et meie teekonnale jääb avatud talude raames juhuslikult ka Kesk-Eestis asuv jaanalinnufarm. Kui alpaka farm, kus käisime, oli selgelt ärile orienteeritud kaasaegne tootmisettevõte, siis jaanalinnufarm küll tegeleb peamiselt jaanalinnumunade tootmise ja turustamisega, kuid tegemist oli rohkem ka nagu päris klassikalise taluga, kus ka muud loomad ja linnud olid suuresti oma rõõmuks kasvamas.
Lisaks jaanalindudele elavad Sassi talus kõikvõimaliku suurusega erinevad linnud, alates tuvidest, tibudega kanadest ja papagoidest ning lõpetades eksootiliste suuremate lindude ja emudega. Papagoi puuri veidi lähemalt uurides ja sealt edasi astudes, ütles mulle keegi äkki kiljuval häälel tsau. Vaatasin korra ringi ja siis taipasin, et see oli papagoi, kes minuga rääkis. Mul õnnestus tsau temalt veel teiselgi korral välja meelitada, kuid rohkem ta minuga suhelda ei suvatsenud. Peremees väitis, et üldiselt pidi ta armastama tumedapäiseid naisterahvaid, nii et ma olin isegi õnnelik juhus, keda ta kõnetada suvatses. See tsau tuli nii ootamatult, et olin selle peale elevil nagu väike laps.
Jaanalinnud on võimsad ja suured linnud, nii et kui nad karjakesi koos olid, siis ei saanudki esimese hooga aru, milline keha millise pika kaela juurde kuulub nende uudistavate suurte ja armsate silmade taga. Jaanalinnu keha on suur ja kopsakas ning tema pikad kahe varbaga jalad peavad suutma balansseerida väga nõtket kaela ja kohmakat keha ideaalselt, et tasakaal püsiks. Jaanalinnu kael on tõesti pikk ja liigub igas suunas, nii et see võib sisuliselt endale vindigi peale keerata või vähemalt sellise mulje jätta ja ühel juhul sattusime ka tunnistama, kus linnu enda kael jäi tema tiiva taha kinni ja ta tükk aega sellega veidi hädas oli, kuniks äkki, siuhti, kukutas pea sisuliselt vastu maad ning oligi oma enda tiiva haardest vabastatud. Jaanalinnu puhul pole väärtuslik üksnes ta muna, vaid ka temast saadav rasv, millest tehtud tooted aitavad ideaalselt kuiva naha, psoriaasi, põletikuliste probleemide ja õli putukahammustuste ning lihas- ja liigesevalu puhul. Liha on üldiselt delikatess, kuid Eestis pole lihatootmine väga lihtne ning seetõttu seda siin ei turustata. Muide, kas teadsite, et jaanalind võib elada kuni 70 aastat ja vanim teadaolev juhus oli 82 aastane? Ehk et jaanalind on sõna otseses mõttes kaaslane kogu eluks ja ilmselt ka osaliselt järgmise põlve pärand.
Meie looduses on palju metsloomi. Oleme neid ju õppinud maast madalast, teame piltidelt ja vahel kohanud isegi mõnda tee ääres ja loodetavasti mitte teepeal, kuid vaadata neid kohe päris lähedalt ja ehedal kujul on ikkagi natuke midagi muud. Karu olin ma seni näinud vaid loomaaias ja ega Elistvere loomapark on ka nagu sisuliselt loomaaed, kuid täna oli pruunkaru end mõnusasti kuuma suvepäikese eest veidi varjulisemalt aja serva sättinud ja laiskles ning lõõtsutas seal kuumast otse külastajate silme all. Kui karu tundub muidu hirmuäratav kiskja ja temaga tegelikult looduses silmitsi sattumise jätaks ma tegelikult vahele, siis Elistvere loomapargis oli see mõmmik täpselt nagu üks suur kaisukaru – selline pehme ja karvane, sõbraliku olekuga laisklev loom, kes meenutas rohkem suuremat sorti koerlast kui kurja kiskjat. Ei saa välistada, et selline sümpaatia on natuke seotud ka meie enda kalli Tommyga, kes oli keskmisest suuremat kasvu pruun isane labrador, kes vahel mõnusalt karuse tunde jättis, nii et kutsusin teda ka vahel hellitavalt mõmmikuks. Igatahes, Elistvere karu jätab endast igati mõmmiku mulje ja ainuüksi tema pärast tasub sinna kindlasti minna.
Kuigi Eesti on IT maa ja kaardiga saab maksta peaaegu kõikjal, siis väiksemates kohtades liikudes on siiski vajalik sularaha olemasolu, ent sularaha automaadid on paljudest kohtadest kokku korjatud, nii et väga kergelt ilma eraldi otsimata nende otsa ei pruugigi komistada. Kuna esimene sobiliku panga automaat jäi meie teele alles Põltsamaal, siis tegime kiire sissepõike ka Felixi poodi ja samas kõrval asuvasse Põltsamaa lossivaremetesse, kus asub ka Põltsamaa veinikelder. Veinivalik ise pole niivõrd märkimisväärne, kuivõrd väikese veinikeldi väljapanek, mis tasub kindlasti külastada. Seal on väikeses kambris vitriinides palju avastamisrõõmu lastele, kes pole kunagi varem näinud tuubimarmelaade või telefoni keskjaama, kuid seda enam äratundmisrõõmu ja lapsepõlvemälestusi tuttavate siltide, tuubide, pudelite ja purkidega lapsevanematele. Selline ehe ja mõnus nostalgia laks, mida ei osanudki sellisest kohast päriselt esmapilgul oodata ning äge, et sellised kollektsioonid kusagil veel täna algupärasel kujul olemas on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar