Olen pikka aega unistanud välismaal veidi töö tegemisest. Sellisest natuke nomaadi elust, et minna kuhugi teise riiki, seal olla natuke nagu ajutine kohalik ja ühendada puhkus töö tegemisega. Minu tööandja on eraldi soodustuste paketti kirja pannud võimaluse neli nädalat aastas teha kaugtööd mõnest EL riigist ja selle võimaluse ära katsetamine tundus väga ahvatlev. Seda enam, et Kanaaridel on reeglina soe, ajavahe on siin vaid kaks tundi ehk pole liiga ebamugav ning kui kohaliku aja järgi kell 15 päeval tööpäeva lõpetada, on veel neli tundi päikesevalgust nautida. Kui plaani paika panime, oli ka üsna selge, et töö tegemisest ei tule midagi välja kaheaastase lapse kõrvalt ehk keegi peab temaga sel ajal tegelema. Nii tekkis kokkulepe Mo-ga, et ta võiks ühendada oma puhkuse lapsehoidmisega, mis mõlemale sümpaatse ideena tundus.
Bioloogiline kell on üks huvitav asi. Kuigi olen kaks nädalat läinud magama ka kohaliku aja järgi pigem hilja ja hommikul tõusnud hiljem kui tavaliselt, oli täna hommikul mul Eesti aja järgi tavapärasel ajal, klõps, silmad lahti ja uni pealt läinud. Käes oli workationi esimene päev.
Kui majutust valisin, siis kahtlustasin, et siin majas ei pruugi olla eraldi töö tegemise lauda. Kuna mul on videokoosolekuid märkimisväärne osa päevast, siis on mul tööd hea teha eraldi toas ning kolme magamistoaga majas on selleks piisavad võimalused. Oma vaimusilmas tööpuhkust planeerides kujutasin küll ette, kuidas istun mõnusasti meie päikselisel miniterrassil ja saan nautida nii päikest, sooja kui töö tegemist, ent tegelikkuses oli täna midagi muud. Sel aastal on ilmad olnud Fuerteventural tavapäratult jahedad, pilves ja vihmased. Nii ka tänane hommik. Toas oli nii jahe, et panin kampsuni selga, sokid jalga ja igatsesin sooju karvasokke, sest kivipõrandatel jalad ikkagi külmetasid. Õnneks on meie konditsioneeridel ka soojendamise funktsioon, nii et keerasin õhksoojuspumba 27 kraadi peale ja asutasin end veel kottpimedas arvuti taha tööd tegema.
Viimasel ajal on reegel, et ilmateadet vaadata pole mõtet, aga kuskil lõuna paiku hakkab taevas selginema ja päike välja tulema ning õhtuks, enne päikese loojangut tõuseb tuul. Nii ka täna. See tähendas, et lõpuks kui kell oli 15 (Eestis 17) saanud ja ma oma tööpäeva lõpetasin, siis paistis päike ikka veel osaliselt meie väiksele terrasssile ja sain visata end õuediivanile päikese kätte soojenema. Ah, just seda päikest ja soojust ma siia otsima tulin ja just seda oli mul nii väga vaja! Kui veel varbad pehmesse siidisesse peenikesse liiva ka sain, oli tööpäeva lõpp täiuslik!
L oli vapper ja käis rannas ujumas, kuigi esimese hooga kahtles ta, kas ikka vette tahab minna, sest ookean oli karastav ning kerge tekkinud õhtueelne tuul just liialt ülekuumenemist ei soosinud, aga ta oli vapper ja käis meres ära. Inimesed naudivad siin randa nagu ikka ja mingeid eraldi piirkondi või alasid pole, aga nudiste kipub Kanaaridel märkimisväärselt palju leiduma. Nii võib rannas näha üsna lähestikku istumas tavalist päevitajat paari, nende lähedal väikeste lastega peret, veidi kõrval topless päevitajat või täitsa paljast inimest ja see kõik on koos kuidagi nii loomulik, et keegi ei pea seda imelikuks ja esmapilgul isegi ei märka. Randa on kõik oodatud, kanna seal siis mida iganes soovid.
M tegi lühivideo: https://youtu.be/qPbJaB8Bz9M?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar