pühapäev, 13. mai 2007

Roostes

Kui kiiresti inimene tegelikult unustab! Mu vene keel on küll läinud arusaamise osas paremaks, kui see enne oli, tulenevalt tööst, mida ja kus praegu teen. Siiski, abikätt pakkudes oma kodumaale, jäin vene keelega hätta, kui avastasin, et ei oska kuidagi äkki lihtsaid asju öelda. Närv tuli sisse, pea oli tühi ja vajasin mõtlemisaega, kuigi töö oli lihtne ja tundus selge kui seebivesi. Eksisin endas. Ja kaotasin pea.

Peale pisukest pausi ja enesekogumist saanuks ma siiski hakkama, ma arvan. Kindlustasin ka korraks seljatagust. Aga olles vapralt valmis kodumaad aitama, ei ole see äkki enam nii lihtne: tuhinas olin kirjutanud numbri kas valesti või on see lihtsalt kättesaamatu. Ehk heliseb telefon uuesti ja saan päästa oma maine ja meie riigi au..?

Kommentaare ei ole: