Täna on päev, kus ma olen omandanud kõikvõimalikud tüüpilised naistele omandatavad jooned. Võibolla mitte just päris sellised, nagu iga naine just tahaks, aga ikkagi meie soole äärmiselt tavalised. Noh, nagu ürgnaine, aga mitte nii tark ja osav, vaid lihtsalt ilus, nagu tavaline beib.
- Kõigepealt avastasin ma hommikul, et mul on terve hulk suvejalanõusid ja ikkagi pole mitte midagi jalga panna. Mul oli konkreetne ettekujutus sellest, mida tahtsin ja seda lihtsalt ei olnud mu kapis.
- Hommikul ärgates ei saanud ma absoluutselt sotti sellest, mis tuju mul on. Avastasin, et täna ei ole lihtsalt minu päev.
- Päeva jooksul jõudsin selgusele, et oma virisemise ja vingumisega olen iseennast ka ära tüüdanud. Otsustasin enda maha jätta ja mõneks ajaks mujale kolida.
- Pool pärastlõunasest koosolekust ei suutnud ma kuidagi jälgida üldist diskussiooni ja vaid noogutasin jutule kaasa kõige targema näoga, mis ma sel hetkel teha suutsin, ise mõeldes sellele, kas õhtul kohvrisse pakkida punased või valged kingad.
- Õhtul jõudsin selgusele, et mu nahk vajab korralikku spa-hooldust, mutantkarvad eemaldamist ja küüned lakkimist.
- Lõpuks selgus, et täna on ikkagi minu päev - mul on esimest korda elus päris oma nimepäev. Palju õnne mulle. The world is mine.
- Mul oli siia nimistusse veel terve hulk asju lisada, aga kuniks ma mõtisklesin selle üle, miks mu elutoa põrand näeb välja nagu väiksemat sorti tiik, suutsin ma kõik ära unustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar