Vahetevahel on tunne, et kõik oleks justkui öeldud. Sõnadeta. Ja vahel ka ütlemata. Ja vahel on tahtmine öelda nii palju, nii palju... Ja äkki saavad sõnad otsa!
Kui tihti antakse võimalust valida vastutust? Kui tihti su käest küsitakse, mida sa tegelikult teha tahad? Kui tihti sellega arvestatakse? Kui tihti nähakse, kes sa tegelikult oled? Ja kui tihti tunned sa end tegelikult hästi, õnnelikuna? Kui tihti teed sa seda, mis ongi just sinu jaoks ja mida sa teha tahad? Ilmselt mitte liiga tihti.
On asju, mis sind peaksid rõõmustama ja millele mõeldes peaksid tundma head tunnet, aga valel hetkel panevad need asjad pigem nutma. Inimloomus on kummaline. Ja mõistmatu. Vahel tehakse teistele mõtlematult haiget. Vahel ei saa elada oma elu teiste järgi. Vahel tahaks, et millegi kogemiseks võiks tunda vaid positiivseid emotsioone ja negatiivsed kõrvale jätta. Aga vahel käivad need käsikäes.
Vahel on elul rohkem anda, kui hetkel jaksaks kanda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar