Kuidas juhtuvad sellised asjad, et aastaid toiminud suhted saavad äkki otsa? Lihtsalt niisama äkki ja ilma konkreetse põhjuseta. Lihtsalt ühel heal hetkel pakib keegi asjad ja kolib välja. Või siis tuleb oma asjadele järele. Näiliselt juhtuvad sellised asjad alati väga ootamatult, kiiresti ja planeerimatult. Keegi pole tegelikult valmis selleks, et see lõpp ongi nüüd käes.
Ma olen alati mõelnud, miks valitakse selleks just mingid konkreetsed hetked. Ilmselt planeeritud lõpu puhul valitakse kas hetk, kus saab veel teisele piisavalt palju haiget teha või hetk, mis on teisele poolele piisavalt valutu. Aga hetk valitakse siiski. Ja teadlikult.
Paljud suured asjad saavad alguse väikestest, tihti tühistestki. Tuleb see inimeste põikpäisusest või millestki muust, et ei soovita asju lahendada ja lihtsam on lasta asjadel minna, seda ka isegi siis, kui tegu on mitme aastase töö ja vaevaga kellegagi suhte nimel, lihtsalt flushed down the toilet.
Miks on inimestel vaja kanda maski ja teeselda kedagi teist, kes nad pole? Miks inimesed tekitavad endale valehäbi ja pärast kannatavad selle all? Vastusteta küsimusi on liigagi palju. Aga tegelikult: kui paljud on nõus aksepteerima seda tegelikku teist inimest, kes on teisel pool sind, mitte nägema enda peas loodud kujutluspilti, arvates, milline on see teine inimene. Eelarvamused ja kujutelmad saavad alati võitu. Ei olda nõus aksepteerima inimese tegelikku mina. Aksept lahendaks ilmselt eos enamik probleeme, teades, et keegi pole täiuslik ja inimene saab muutuda üksnes siis, kui ta seda ise tahab. Aga teist tundes ja nähes kaoks ju põnevus ja üllatused: liiga palju on selge ja seega ka ette teada...
Kui abielulahutus võtab aega ja vaeva ka paberimajanduses, siis elukaaslasest lahkumine on oluliselt lihtsam. See on justkui vabadus. Vabadus otsustada. Kas on võimalik veel kellestki lahku minna või lahutada? Töökohast? Aga sõpradest?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar