Kui ma oma lõputööd kirjutasin, siis ei leidnud ma vajalikku infot suurt kusagilt, ent sattusin juhuslikult läbi lugema Mart Jürisoo raamatu "Burnout. Läbipõlemine". See oli hea ja huvitav, kuigi tõlge oli kohati... toores. Täna avanes mul võimalus veeta terve päev selle suurepärase väliseestlasega tööstressi seminaril. Ma olin täiesti õigel ajal õiges kohas. 100% positiivne emotsioon. Ja äratundmine.
Pilt sai kuidagi kohati väga selgeks. Põhjendused teooriatele, mida olin aimanud. Teadmised, mida teha edaspidi, et asjad oleksid paremini korraldatud, tervem tulemus. Nii tööl kui eraelus. Ja mis on varem valesti läinud, kuidas asjad on saavutanud teatud staadiumi. Mis oleks võinud teisiti minna. Kerge kiire pilguheit minevikku. Ja tulevikku. Mõtted elu üle järele.
Kaks A-tüüpi ja kontrolliinimest ei saa omavahel kooskõlas eksisteerida. See on luhtumine juba eos, sisse programmeeritud. Miskipärast inimene otsib enda kõrvale ikka omasarnaseid, alateadlikult, nii tööl kui eraelus. Tulemuseks on overloaded, ülekoormatud inimene. Peale mõningast pingutust (täheldades, et maksimumpunktis ja -saavutustes suudab inimene olla järjest kõige rohkem kolm kuud) vajab inimene puhkust, vastupidisel juhul suudab inimene jätkata vahelduva eduga isegi aastaid. Üllatuslik, aga isegi vahel ka üle kümne aasta. Tulemus pole aga kaugeltki see, mis oodatud: ühel hetkel väike murdumine ja sellest tulenevalt läbipõlemine. Taastumine võtab oluliselt kauem aega ning on märksa kulukam, kui olnuks ennetamine. Inimesed ei hinda ennast ega oma pingutusi. Lõpuks kaotatakse nii eraelu, töö kui ka iseennast. Ühiskond on enesehävitusele soosiv.
Raske on vaadata, kui su sõbrad sinu ümber samamoodi käituvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar