1000 km Lätit

Puhkuse ajal plaanitud 3-päevasest autotripist lõunanaabrite juurde Lätti sai 2-päevae autotrip, ent küllaldaselt emotsioone andis seegi. TomTomis marsruut koos vaatamisväärsustega ette valmistatud, lisaks Internetist veel veidi lisainfot otsitud, asusime Pärnust teele. Olgu öeldud, et TomTomi seadistustesse oli märgitud, et väikseid ja kruusateid pole vaja vältida ning valida tuleks otseim tee. Lilli piiripunkti ei tundunudki nii pikk maa olevat, ainult et enamus teest kulges sinna mööda pisikesi põllu- ja metsateid. Kui keegi oleks seal vastu tulnud, polekski kuhugi olnud keerata, ainult et rohtunud teed vaadates ei olnud seal ka erilist hirmu, et keegi vastu tulla võiks. Selliste teede puhul on vähe kõrgema auto omamine oluline eelis. Kui mõni aasta tagasi oli Lilli piiripunktis veel elu, siis nüüd pole seal enam muud kui laudadega kinni löödud piiriputkad ja tervitussilt Lätti.

Esimeseks peatuseks sai Valmiera turismiinfo punkt. Külastan seda juba teist korda ning olgu öeldud, et sealne turismiinfo töötaja on olnud mõlemal korral asjalikult abivalmis. Saime oma esimesed paberkaardid (kui sul on TomTom, siis milleks paberkaart?) ja Baltimaade ringreisi läti/ingliskeelse info, mistõttu hiljem tihtipeale tekkis küsimusi, ega me lätlased ole, sest kohalikele selle mängu soodustused ei pidavat kehtima. Valmieras pole tegelikult eriti midagi vaadata, sellegipoolest sattusime ühele ja samale ringteele kesklinnas umbes kuus korda (teataval määral oli selles süüdi ka samas olnud teeremondi ümbersõit). Ja vastassuunas sõitmine pisikesel ühesuunalisel tänavalõigul, mille avastasime alles siis, kui olime juba peaaegu tänava lõpus. Nojah, turistide asi. Muide, kui keegi Valmieras söögikohta otsib, siis puhta lätikeelse teenindusega bistroo asub turismiinfost ümber nurga, üle pargi asuva kollase maja tagumise külje peal olevas keldris. Kohalikke käib seal palju ja toidu üle viriseda oleks seal patt.

Enne Cesisesse jõudmist oli juba selge, et Lätlastel on ilmselt üks rahvuslik hobi: radutee ülesõidukohtade ehitamine keset sõiduteed. Uskumatul kombel palju leidub Läti peale kohti, mis ületavad raudteed. Selle asemel, et ehitada teed paralleelselt raudteega või ühe ülesõidukohaga, on nemad ehitanud enamikke teid võimalikult käänulised ja kurvilised, et mõne km jooksul saaks raudteed ületada korduvalt ja korduvalt. Kui oleks teadnud reisi alguses, et raudteega ristumise kohti nii palju on, oleks võinud neid huvi pärast kokku lugema hakata. Teisest küljest aga peaks see tähendama ju, et Lätis on hea ja kerge rongiga liikuda?

Cesise vana lossi varemete juures olev park on mõnus jala sirutamise objekt peale pikemat sõitu. Pargi kõrval asub mingi tehasehoone, mille korsten näeb välja täpselt nagu A le Coqi Speciali pudeli kael. Lähemal uurimisel selgus, et Cesu Special hoopis. Ma eeldan, et Cesu special on kohalik õlu, samas tuleb kohalike õllede ostmisega ettevaatlik olla, sest üsna suure tõenäosusega võib kohaliku õlle asemel osta Saku Õlletehase toodangut (kohapeal tuntud kui Aldaris).

Lätlased olid äärmiselt kavalad, kui oma kohaliku raha kursiks üsna kõrge summa määrasid. See annab neile võimaluse küsida iga asja külastamise ja vaatamise eest 1 lati. Ja seda üsna kiiresti, andmata võimalust veendumiseks, kas sul on üldse tarvis selles parklas peatuda ja on seal lähedal midagi sinu jaoks vaatamisväärset. Turaida lossi parkla kasutamine on 1 latt, sealt mõnisada meetrit eemal asuva koopa juures parkla kasutamine on kõigepealt latt ja siis lisaks veel mõni latt, kui unustad end koobast veidi kauemaks vaatama. Muidugi mõista ei ole vaatamisväärsused ise tasuta, vaid eeldavad samuti piletit. Tavaline hind jääb vahemikku 3-5 latti. PS! Kaardiga maksta praktiliselt kuskil vaatamisväärsuste juures ei saa, nii et sularaha peaks olema kaasas lademetes.

Sigulda külje all asub Tarzani seikluspark. Et meil aega palju polnud, siis otsustasime köisraudteega künkale tõusta, veidi ümbrust kaeda ja üherööpalise kelguga, mis sõidab kuni 40 km/h, mäest taas alla tulla. Väga vahva elamus. Köitega puude otsas kõlkuv katsumuste rada jäi meil aga läbi proovimata. Tegelikult võiks teinekord sõbrad kokku võtta, mõne tunni seikluspargis Tarzani köierajal veeta (pikim rada pidi kestma umbes 2h), teise pool päeva Jurmala Livu veepargis ja siis tagasi Eestisse kupatada. Mõnus päev oleks seegi :)

Esimese päeva lõpuks maandusime Jurmalasse. Kaardi ja arhitektuuri järgi sarnaneb see meie Narva-Jõesuule, ainult et on kordi suurem. Ka seal on koheselt näha, et tegu suvitusrajooniga, kus inimesi palju liigub, sest iga peatuskoht nõuab tasulist parkimist ja elu käib linnatänavatel ka õhtul peale kella 21. Et meil polnud olemas ööbimiskohta, sest eelnevalt Internetist otsides jäi mulje, justkui Jurmalas oleksid vaid mõned ööbimiskohad ja needki suvisel tipphooajal üsna kallivõitu, siis lootsime leida majutust kohapealt. Kui tavaliselt pannakse turismiinfo punktid kinni õhtul 6-7 ajal, siis Jurmalas peale liivaskulptuuride näituse külastamist sattusime infopunkti, mis oli veel ka pool 10 õhtul avatud. Jõudsin vaid küsida ööbimisvõimaluste kohta, kui tädil oli juba tehtud kõne ja meil broneering (letihinnast veidi odavamalt) juba olemas ning suund kätte antud. Äärmiselt mõnus ja lihtne - ise ei tulnud suurt miskit teha, kolmese toa saime 40 lati eest (mis on suhteliselt mõistlik hind) ja ööbimispaik, asudes mõnesaja meetri kaugusel merest ja rahvuspargi serva peal, kandes nime Must Toonekurg, väga mõnus. Soovitan kindlasti!

Läti maapiirkonnad pole kuigipalju erinevad meie omadest, ent väikeste teede ääres on palju lagunenud ja/või maha jäetud maju. Kohad, mida tavaliselt turistid ei näe (ja meil oli marsruut meelega selliseks ehitatud), on üsna trööstitud. Küll aga nii mõneski kohas toimib edukas põllumajandus: suured rikkalikud viljapõllud, mis kubisesid punastest moonidest ja/või sinistest rukkililledest (absoluutselt ilus) ja heinamaad, kus niideti värsket heina ning parvede kaupa toonekurgi (ei olnud haruldus näha ühel põllul paarikümmet toonekurge korraga). Kohalike jutu järgi (sattusime Bauskas jutustama kohaliku automuuseumi onuga) pole Läti majandusraskused eriti väljapoole paista, küll aga on seesmiselt asi üsna keeruline. Nt töötavatel pensionäridel oli võetud 70% pensionist ära (olgugi, et see on ausa tööga eluajal välja teenitud).

Bauska külje all, üsna Leedu piiri lähedal on Rundale loss. Lätis küll kuningaid omal ajal pole olnud, ent Rundale loss on võimas. See on nii tohutult suur, et ei oskakski arvata, kes ja kuidas seal omala ajal elada sai. Lossipargis on meeletult suur roosiaed. Iga roos erinevast sordist. Meie sattusime sinna üsna rooside õitsemisaja lõpus. Ilmselt parem aeg seda parki külastada oleks olnud nädal-paar varem. Samas kaardi järgi on seal ka liiliate ja pojengide sektsioon ning parki uuendatakse veelgi. Nii palju nii ilusaid ja suurejoonelisi roose (kusjuures kõik eri sortidest) ei ole ma veel varem näinud. Uskumatu töö ja vaev!

Bauskasse tagasi jõudnud, pöördus meie reis täielikult. Kui on korraga rohkem kui üks märk, et selleks korraks tuleks reis lõpetada, peab neid ilmselt kuulama ja mitte vastu trotsima. Igale asjale oleks küll lahenduse leidnud, aga kas reis oleks ka peale seda päris selline olnud, nagu planeerisime ja seni reis kulgenud oli, kahtlen siiralt. Kõigepealt kukkus maha TomTom. Kaart küll töötas, ent ühtki satelliiti see enam üles ei leidnud, mis tegi ta sisuliselt kasutuks. Erinevatest turismiinfopunktidest (tõepoolest on paljudes kohtades täiesti erinevad materjalid) saadud turistikaartide järgi õnnestus meil küll edasi liikuda, aga pidanuksime jätma vahele mõned vaatamisväärsused ja vältima väiksemaid teid. Teiseks ööks öömaja polnud meil veel leitud, kuigi õhtu pressis juba tugevalt peale (lõpuks lahkusime Bauskast alles õhtul kella 21 paiku). Eestis sularaha avhetades olime teinud väikese valearvestuse ning reaalselt oli järel vaid 5 latti, sellega majutust poleks me aga kuidagi saanud. Pangaautomaadist saanuks küll juurde võtta, aga see oleks kaasa toonud lisakulutuse. Lõpliku punkti i-le pani see, kui Bauska kindluses pildistades fotoka aku lõplikult tühjaks sai. Et tavaliselt aku peab nädala või rohkemgi ka palju pildistades, ei olnud ma laadijat kaasa võtnud. Ülejäänud reis tulnuks suuresti pildistada mobiiltelefonidega, kuid need pildid pole kahtlemata liiga hea kvaliteediga, vaid pigem hädapärane vahend. Pealegi vähese valgusega, nt õhtul, on mobiiliga pildistamine üsna keeruline. Lisaks kõigele muule näitas ka bensiiniseier üsna paagi põhja, mis tähendas, et kütust tulnuks võtta igal juhul, ainult et vahe oli koguses. Kuna Lätis on hetkeseisuga bensuliiter umbes 70 senti kallim kui meil, teeb see suurema koguse peale ka olulise rahalise vahe. Ühesõnaga tegime spontaanse otsuse tagasi Pärnusse pöörduda, et viimane kolmandik meie reisist läbida mõnel teisel nädalavahetusel.

Bauska asub teispool Daugava jõge, üsna Leedu piiri ääres. Püüdsime tagasitee paberkaardi järgi siiski planeerida niimoodi, nagu olime algselt reisi planeerinud, ent mitte ööbides Jekabpilsis, vaid pöördudes Aizkrauklest tagasi Eestisse. Kui esimese hooga arvasime, et ei peagi Aizkrauklesse välja sõitma, siis selgus peagi, et mujalt üle jõe tegelikult saada polegi võimalik. Aizkrauklesse jõudsime mööda väiksemaid kruusateid. Vahepeal oli meil tunne, justkui oleksime sattunud Jumalast hüljatud teedele - ei ühtki inimest, ei mingit liikumist. Kui mõnes majahoovis õnnestus näha sõidukit, mis ilmselt oli liikunud viimase 3 päeva jooksul, tekkis tsivilisatsiooni tunne tagasi.

Aizkraukles on suur hüdroelektrijaam. Et pääseda üle Daugava, tuli läbida tunnel läbi hüdroelektrijaama. Õhtune Daugava on meeletult ilus: roosakas taevas, kerged künkad silmapiiril ja sillerdav lai vesi. Peale tunnelit peatasime auto ning püüdsime teha mõned fotod, peade kohal surisemas suured kõrgepingeliinid, millest õhk oli sõna otseses mõttes elektrit täis. Igapäevasel sealkandis küll liikuda niimoodi ei tahaks.

Tee Riiga kulges mööda suurt maanteed, mis jookseb piki Daugavat. Vahepeal saab sõita üsna veepiiril. See on äärmiselt ilus. Enne Riiat näitavad teeviidad Tallinna peale, ent meil oli tarvis kindlasti kütust võtta. Suvalisi tanklaid teepeal ei tahtnud väga usaldada ja otsustasime juba teada-tuntud koduse Statoili kasuks. Mida lähemale jõudsime Riiale, seda rohkem hakaks teepeal tulema Selvereid ja Statoile. Eestis küsisime Kuldkaardi kehtivuse kohta Baltimaades, saades vastuseks, et kehtivad küll, aga täpseid soodustusi öelda ei osatud. Igatahes kohapeal saime vastuseks, et bensiiniliitri pealt Kuldkaardiga alla ei saa (Statoilis on bensiiniliiter Nestest kallim, so 0,717 latti vs 0,729 latti - kui kaardiga alla ei saa, siis milleks maksta rohkem?). Esimesest Statoilist, kus Riias peatusime, pärisime ka oma täpsemat asukohta, sest Riia kohta oli meil üksnes kesklinna turistikaart, kuna turismiinfo punkte külastades arvasime, et Riia kaarti meil kindlasti vaja pole, sest olime otsustanud Riia reisiplaanidest välja jätta. Saanud vastuseks, et me oleme teel õiges suunas, aga meie kaardile jõudmiseks oli veel pikk maa.

Mõttes arvutasin kilometraaži, et eelduste kohaselt pidanuksime jõudma Pärnusse öösel kella 1 ajal - see ei tundunudki väga hilja. Küll aga ei osanud ma arvestada, et Riia linnas puuduvad igasugused viidad, mis näitaksid veidigi Eesti suunas (ka Sigulda ja Cesis oleksid juba olnud oluliselt paremad märgid), samas kui Eesti piiri lähistel on kõik külavaheteed neid täis. Teoorias oli meil selge, kust teed pidi me sisse tulime linna ja kuhu peame välja jõudma. Sellegipoolest suutsime tiirutada 3-4 korda mööda sama tänavat, leidmata õiget kohta ärakeeramiseks: küll sattusime tupikusse, küll kohta, kus oli keelumärk või kohustus sõita keeramise asemel otse edasi. Lõpuks leidnud kätte esimese õige suure tänava, olime nii õnnelikud, et unustasime sellelt ärakeeramise sootuks. Meie ees sõitsid ukrainlased, kellel paistis olevat esiklaasil GPS. Sõitsime natuke maad nende järgi, nemad aga keerasid paremale ja meie uhasime otse edasi. Kell oli juba üle südaöö. Kui tee otsa sai, küsisime Statoili teenindajalt järele, kuhu keerama peaksime. Selgus, et olime sattunud valele teele ning kaugel kohast, kus olema pidanuksime. Sellest mental note: usalda alati võõra mehe GPSi. Riiast lahkusime kella 1 ajal öösel ja Pärnusse jõudsime õnnelikult 3 paiku.

Järgmiseks tuleb a) saada korda TomTom JA varustada end kõikvõimalike vajalike paberkaartidega, b) leida nädalavahetuse päev, mil teha uus Läti trip, c) vahetada kaasa rohkem sularaha, d) laadida korralikult kaamera aku JA akulaadija kaasa võtta, e) uurida uuesti Statoilist, millised soodustused kehtivad ja kus Statoilid kaardil asuvad. Loodetavasti midagi ei unustanud :)