kolmapäev, 24. august 2011

Milaanost Hiiumaani on vaid mõned tunnid

See on üsna veider, kuidas mulle reisil olles alati koduigatsus peale tuleb ja lõpuks on väga hea meel, kui oma kodu uste vahelt sisse saab, olgu eelnev reis olnud nii vägev kui tahes ja hoolimata ka sellest, et üsna pea peale reisiväsimuse väljapuhkamist on mul taas tunne, et pakiks kotid ja läheks kuhugi.

Alessandriast oma teed Milano poole alustades oli meil esmalt üks eesmärk: saada teada palju kaaluvad meie kotid. Internetist ostetud pisike spetsiaalne pagasikaal ei jõudnud kahjuks enne meie reisi kohale ja kui enamike lennufirmadega on veel võimalik paari ülekilo osas läbi rääkida, siis odavlennufirma Ryanair, millega tagasi tulime, nende hulka ei kuulu ja on iga sendi eest väljas.

Alessandria hotelli õhtune administraator oli lausa nii lahke, et läks köögist uurima, kas neil hotelli peale on kuskil mõni kaal, millega saaks meie pagasit kaaluda. Kahjuks ei olnud. Et itaallased inglise keelt palju ei räägi, siis otsisin netist sõnastikust välja itaaliakeelse väljendi (bilancia pesa baggaglio sõnastiku kohaselt) pagasikaalu kohta, kuid seda hääldades kukkusin läbi kolinal, nii et itaallased mind ikkagi ei mõistnud. Nii tuli appi võtta telefon ja küsida, kas teil on ning näidata telefoni helendavalt ekraanilt itaaliakeelset sõnaühendit. Selliselt esitatud küsimusele sai vastuse kiirelt ja konkreetselt. Kuigi Euronicsi ja veel mõnes tehnikapoe ketikaupluses olla pagasikaalud täiesti müügil, meie selleni lõppkokkuvõttes ei jõudnudki.

Milano kohta ütles L kevadel, et see valmistas talle kerge pettumuse ja ta oleks Milanost rohkem oodanud. Kui esmalt Milano vanalinna sisse jalutasime, siis ei saanud ma kuidagi aru, kuidas see saab pettumust valmistada. Võrreldes mõne teise kohaga, oli Milano keskväljak koos seal asuva ühe maailma suurima kirikuga (kuhu pidi mahtuma 40 000 inimest) lausa võrratu. Peale mõningast tiirutamist ümber kiriku selguski, et ega ümberkaudsetel tänavatel suurt midagi vaadata polegi. Milano vanalinn on väga kompaktne ning koondunud ümber keskväljaku, misa on võimalik läbi jalutada kokku paari tunniga.

Küll aga hakkas silma Milanos midagi, mis mujal pole hakanud: kohalike riietusstiil. On teada, et Milano on maailma moepealinn ja see väljendus igati ka kohalike riietuses. Turistid olid ikka turistid ja sestap paistsid kohalikud nende kõrvalt kohe silma: riietus oli stiilsem ja väljapeetum kui enamikes muudes kohtades, kus me seni käinud oleme. Pole ka suur ime: just peakiriku kõrval asub suur ristikujuline katusega kaetud vanaaegne tänavakompleks, mille on asustanud kõikvõimalikud kallid brändipoed. Ja McDonalds.

Kuigi enamikes linnades oleme parkinud oma auto suhteliselt vanalinna lähistele, et säästa nii aega kui autoni kõndimise jalavaeva, pealegi võõras linnas on lihtsam autot leida, kui ta on sul lähedal ja jääb kaardi piiresse, mis sul raamatus olemas on, siis Milanos tulid igal pool ette sissesõidu keelu märgid ja parkisime auto parkimismajja vanalinnast ca 15 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Seal oli ka meie reisi seni kõige kallim parkimine. Tänavatel olid küll parkimisautomaadid olemas, kuid mitte kuskilt ei suutnud ma tuvastada parkimise tunnihinda ja sestap jätsime parkimisautomaadid targu kohalike kasutada, et mitte avastada hiljem enda tuuleklaasi vahelt kopsakat parkimistrahvi.

Kuigi meie esialgne plaan oli sõita Milanost edasi Como järve äärde ja sealt tulla öösel lennujaama Bergamosse, siis otsustasime viimasel hetkel ringi ja võtsime suuna otse Bergamo lennujaama keset päeva. Seda eelkõige sellepärast, et kindlaks teha, kuhu ja kuidas oma auto öösel ära peame andma, kui auto tagastuspunkt on suletud. Lennujaamas saime ühtlasi ka oma pagasi ära kaaluda suletud check-ini laudade juures, kus kaalud kenasti toimisid. Minu esialgsest kartusest, et oleme oma pagasiga lõhki, sai rõõmutunne paar vaba kilo näol. See tähendas, et meil oli veel võimalik minna toidupoodi ja osta kaasa nii pestokastet kui parmesani juustu. PS! Siinkohal tasub ära märkida, et klaaspurke pagasisse pannes tuleks need alati keerata kilekotti sisse, sest nii pesto purk kui kunagi aastaid tagasi lennureisi läbi teinud praekapsas, olid end lennukis osaliselt lahti keeranud ja sisu kergelt välja immitsenud. Praekapsa puhul ei olnud ma tol ajal nii tark, pestokastme keerasime seekord targu kilekotikesse.

Kuna me Bergamos nagunii juba olime, siis otsustasime teha ka väikese tiiru linna peal. Bergamo kesklinn jaguneb kaheks: all-linn ja ülalinn ehk siis mäe otsas asuv vanaaegne kompleks. Ülalinna viib köisraudtee, mida küll peamiselt kasutavad turistid, kuid mis on äärmiselt mugav liikumisviis, selle asemel, et hakata kuumas päikeses mäest üles rühkima ja ülesse jõudes olla nii läbi, et midagi vaadata ei jaksagi. Ja Bergamo vanalinnas on, mida vaadata. Oluliselt rohkem kui Milanos või Bolognas või Genovas. Võibolla meeldib mulle Bergamo sellepärast veidi rohkem, et sealne vanalinn meenutab veidi Tallinna oma, millega harjunud olen. Kuigi Bergamos asuvad kirikud on seest imeilusad: meeletute nikerduste, maalide, kootud vaipade ja säraga ja selles osas mitte-eestlaslikud.

Bergamos proovisin ära lõpuks ka lasanje, mida olin pikka aega mõelnud, et Itaalias just proovima peaks. Eestis ei ole ma kohe kuidagi lasanje fänn ega taipa selle fenomeni. Itaalias oli lasanje üsna ebamäärase välimusega supitaldrikus serveeritud toit, kuid maitse oli äraütlemata mõnus: pastat väga tunda ei olnud, pigem tomatikastet ja juustu, mis suus moodustasid maitsepoolest mõnusa koosluse. Kuidas nad aga lasanjet valmistavad, et sellel ka üldse mingi kaubanduslik välimus jääb, seda ma kahjuks ei tea.

Pastatoidud on üldse Itaalias äärmiselt head. Minu väikeseks pettumuseks ei leidnud ma ühesti menüüst pasta bologneset, mis meil tihtipeale menüüs on. Ka mitte selle algupärast nime ragù alla bolognese. Võibolla külastasime lihtsalt valesid kohti või on see itaallaste jaoks liiga kodune toit, et seda söögikohtade menüüs pakkuda. Aga kui Itaaliasse minna, siis pasta ja pizza on kindlasti mõlemad need, mis tuleks ära proovida. Ka kuulus Itaalia jäätis tasub mekkimist oma täidlaste maitsete poolest, ent pean tunnistama, et ei leidnud selles midagi meeliülendavat (mis võib olla ka seotud sellega, et ma pole lihtsalt suurem asi magusa fänn).

Enne kui end õhtule saime seada, tuli meil tankida paak täis, sest auto tuli tagastada just nimelt täispaagiga ja mitte rohkem kui 10% erinevusega täispaagist. Sisuliselt tähendab see sõitu lähedalolevast bensujaamast rendiauto tagastuskohta. Kui päevasel ajal on tankimine suhteliselt lihtne (ja üldjuhul kasutasime neid tanklaid, kus olid olemas tankijad, kes meie auto eest hoolitsesid ja seetõttu ei pidanud ise nuputama, millist kütust autole vaja panna on või kuidas süsteem töötab), siis öösel on kõikjal võimalik üksnes automaattankimine. Automaattankla aga meie pangakaarte ei söö, sest neil on kiibid ja maksta saab vaid sularahas. Enne kui selle tõdemuseni jõudsime, sõitsime läbi umbes kümmekond tanklat ja lõpuks tankisime ikkagi sularahas, milleks tuli meil eelnevalt leida veel koht, kus oma 50€-ne rahatäht lahti vahetada.

Päeva lõpuks seadsime end Bergamo linna ääres asuvasse parklasse ööbima. Kui Austraalias ööbisime samuti väikeses autos (Hyundai Getz), siis pean tunnistama, et Fiat 500 oli ööbimiseks oluliselt ebamugavam. Ka mängis siin kindlasti rolli õues valitsev temperatuur. Kui autoga ringi sõitsime, oli meil kogu aeg konditsioneer sisse lülitatud, sest ilma selleta polnud võimalik lihtsalt olla. Ööseks jätsime aga auto mootori seisma ning õues valitsenud 30-kraadine kuumus (ka ööseks ei lange temperatuur Itaalias rohkem kui vaid paar kraadi) tungis veidi aja pärast ka auto kabiini. Ja selle kuumusega magamine oli suhteliselt nigelavõitu ning märjatundeline nahkistmetega autos.

Veidi enne kella 4 ärkasime kella peale ning sättisime end lennujaama poole teele. Lennujaamas, auto tagastusplatsil, oli veidi valgem ning pakkisime seal lõplikult oma kohvrid. Kui lennujaama kohale jõudsime, jäi oodata veel veidi üle poole tunni, enne kui pagasi äraandmise laud avati. Otsustasime seda aega kasutada oma hommikusöögiks, mille olime eelmine õhtu supermarketist endale varunud. Oli see siis varajane hommikutund, vähene magamine, reisiväsimus või midagi lahti jogurtijoogiga, mul tuli see igatahes sama teed pidi välja, mis sisse läks. Tol hetkel lohutasin end vaid mõttega, et mõned tunnid veel ja siis olemegi kodus.

Ryanairi lennud on selles suhtes ebamugavad, et kindlaks määratud istekohti pole ja igaüks saab istuda sinna, kuhu soovib (või kuhu esimesena jõuab). Kuna M-l on kindel soov istuda lennukis alati tiivast tagapool ja akna all tulenevalt varasemast lennuõnnetusest, siis sellise lennufirmaga on sellist soovi suhteliselt keeruline rakendada. Kuna aga lennukisse lasti nii eest kui tagant uksest, siis jagasime end uste vahel ära ja saime lõpuks ikkagi sellised istekohad, nagu meile sobisid. Ryanairil on ka istmed sellised, mis alla ei kkäi ja kus on veidi kitsamad vahed. Ka käib kogu lennu aja mingi pidev toodete pakkumine. Sellest hoolimata õnnestus meil mõlemal paar tunnikest isegi magada. Teisest küljest paneb see siiski mõtlema edaspidi kasutada lennufirmasid, mis on oma teenuse ülesehituselt veidi standardsemad.

Ryanair tegi meile veel väikese üllatuse ja maandus ettenähtud ajast pool tundi varem, nii et pidime veidi nuputama, kes meile vastu saaks tulla. Siinkohal tänud A-le kiire reageerimise eest. Veidi peale keskpäeva saabusime oma koju, pakkisime kotid ringi ja sõitsime Hiiumaale. Reisiväsimus ja magamata öö andsid küll tunda, kuid enesetunne oli hea ja reis läinud suurpäraselt. Itaalia on imeline.

Kommentaare ei ole: