Mul on praegu tunne nagu väikesel lapsel, kes ootab Jõuluvana. Sa tead, et ta tuleb kindlal kuupäeval ja see rõõm, mida Jõulumees endaga kaasa toob, on alati üüratu. Olulised polegi sel hetkel alati just kingitused, need annavad hiljem rõõmu ja emotsiooni, kuid just Jõulumehe enda olemus - soojus, lahkus, selline pehme ja turvaline tunne. Võibolla aitavad minus toita seda emotsiooni ka äkitselt külmaks läinud ilmad - esimesed miinuskraadid üle hulga aja olid eile - ning kergelt härmas maa, kuid tegelikult ei ole minu ootusärevus seotud eesolevate Jõuludega, vaid sootuks lähemal olevaga: kallistada väga häid sõpru, keda pole peaaegu aastapäevad näinud ja siis ka vaid hetkeks.
See teekond algas tegelikult umbes kaks ja pool aastat tagasi, kui Austraaliasse puhkama läksime ja oma esimese seal veedetud päeva õhtul E meiega ühines. Minu jaoks oli E siinpool maakera koguaeg olemas olnud ja temata ma oma elu ette ei kujutanud, kuigi teadsin, et need viimased paar päeva, mis Melbournes koos veetsime, saavad olema ilmselt viimased paar päeva enne väga pikka pausi. Sellegipoolest olid need päevad väga mõnusad.
E on jätkanud oma maailmaturneed viimased kaks ja pool aastat ning nüüd lõpuks veidi enne Jõule plaanib ta lõplikult koju naasta, mille üle on mul äärmiselt hea meel. Selle aja jooksul on mul õnnestunud teda kolmel korral kohata, mil E kodumaad erinevatel põhjustel väisanud on.
Kui E maailmaturneed sai kaks ja pool aastat tagasi koos alustatud, oleks ju õige paslik see ka koos lõpetada. Esimese hooga mõtlesin E & L-ga ühineda mõneks ajaks Uus-Meremaal juhul, kui mul peale rahvaloenduse lõppu ei õnnestu Eestis lähima kuu-paari jooksul tööd leida. Uue töökoha leidmine käis aga kiiremini, kui ma uneski näha oskasin ning Uus-Meremaa peab jääma mõneks teiseks korraks.
Järgmine mõte oli nende reisiplaaniga ühineda Sri Lankal, kuid vaid nädalakeseks pole mõtet nii kaugele lennata ja et olin just uuele töökohale asunud, ei tundunud mulle mõistlik kohe pikemat puhkust küsima hakata. Sri Lanka on minu jaoks olnud eriline koht juba väga pikka aega - kunagi umbes 15 aastat tagasi oli mul sealt üks kirjasõber, kellega lõpuks kirjavahetus lõplikult katkes, sest umbes poolteist kuud liikuvad kirjad, mis alati kohale ei jõuagi või kui jõuavad, siis üsna räbaldunud olekus, seda kirjasõprust väga pikalt kahjuks ei soosinud. Küll aga on sellest ajast Sri Lanka minu jaoks kuidagi eksootiline ja tahaksin seal kunagi ära käia.
Lõpuks jäi valikusse veel mõni Aasia riik, kus trehvata. Vaatasin lennupileteid nii- ja naapidi ning viimaks sai otsustatud Vietnami kasuks kui üheks viimaseks E&L-i pikemaks peatuspaigaks. Mõeldud-tehtud. Vähem kui 45 tunni pärast oleme juba õhus ja teel Vietnamisse, et seal lõpuks üle pika-pika aja kohtuda väga-väga kallite sõpradega. Reisiplaan on tänaseks juba paigas, majutused ja kohalik transport ka broneeritud.
Sellest reisist tuleb midagi suurepärast! Ootan ootusärevusega!
See teekond algas tegelikult umbes kaks ja pool aastat tagasi, kui Austraaliasse puhkama läksime ja oma esimese seal veedetud päeva õhtul E meiega ühines. Minu jaoks oli E siinpool maakera koguaeg olemas olnud ja temata ma oma elu ette ei kujutanud, kuigi teadsin, et need viimased paar päeva, mis Melbournes koos veetsime, saavad olema ilmselt viimased paar päeva enne väga pikka pausi. Sellegipoolest olid need päevad väga mõnusad.
E on jätkanud oma maailmaturneed viimased kaks ja pool aastat ning nüüd lõpuks veidi enne Jõule plaanib ta lõplikult koju naasta, mille üle on mul äärmiselt hea meel. Selle aja jooksul on mul õnnestunud teda kolmel korral kohata, mil E kodumaad erinevatel põhjustel väisanud on.
Kui E maailmaturneed sai kaks ja pool aastat tagasi koos alustatud, oleks ju õige paslik see ka koos lõpetada. Esimese hooga mõtlesin E & L-ga ühineda mõneks ajaks Uus-Meremaal juhul, kui mul peale rahvaloenduse lõppu ei õnnestu Eestis lähima kuu-paari jooksul tööd leida. Uue töökoha leidmine käis aga kiiremini, kui ma uneski näha oskasin ning Uus-Meremaa peab jääma mõneks teiseks korraks.
Järgmine mõte oli nende reisiplaaniga ühineda Sri Lankal, kuid vaid nädalakeseks pole mõtet nii kaugele lennata ja et olin just uuele töökohale asunud, ei tundunud mulle mõistlik kohe pikemat puhkust küsima hakata. Sri Lanka on minu jaoks olnud eriline koht juba väga pikka aega - kunagi umbes 15 aastat tagasi oli mul sealt üks kirjasõber, kellega lõpuks kirjavahetus lõplikult katkes, sest umbes poolteist kuud liikuvad kirjad, mis alati kohale ei jõuagi või kui jõuavad, siis üsna räbaldunud olekus, seda kirjasõprust väga pikalt kahjuks ei soosinud. Küll aga on sellest ajast Sri Lanka minu jaoks kuidagi eksootiline ja tahaksin seal kunagi ära käia.
Lõpuks jäi valikusse veel mõni Aasia riik, kus trehvata. Vaatasin lennupileteid nii- ja naapidi ning viimaks sai otsustatud Vietnami kasuks kui üheks viimaseks E&L-i pikemaks peatuspaigaks. Mõeldud-tehtud. Vähem kui 45 tunni pärast oleme juba õhus ja teel Vietnamisse, et seal lõpuks üle pika-pika aja kohtuda väga-väga kallite sõpradega. Reisiplaan on tänaseks juba paigas, majutused ja kohalik transport ka broneeritud.
Sellest reisist tuleb midagi suurepärast! Ootan ootusärevusega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar