Täna on ajalooline päev. Meie teed Valge Noolega läksidki lõpuks lahku.
Meie ühine lugu algas umbes 7 aastat tagasi. Tol korral polnud mul aimugi, et ühine teekond nii kauaks kestma jääb. Mul oli vaja üht truud sõpra, millega naisterahvas hakkama saab ja mis liigset tähelepanu ei nõuaks, kuid sõbralikult, turvaliselt ja ustavalt mind alati saadaks kohta, kuhu soovin.
Esimene on alati eriline. Ja alati meeldejääv. Mitte, et teised oleksid kuidagi vähemtähtsad, aga esimene on kuidagi teistsugune. See ärevus, mis poeb hinge, kui julged mõelda, et nüüd kohe-kohe on see suur hetk käes. Edasi on vaid piiramatu liikumisvabadus.
Tegelikult pidi mu esimene olema hoopis pisike sinine punn. Soodne ja väike, mis mahuks igasse tänavaprakku parkima. Kaup koos, pidime järgmisel päeval rahasid ja dokumente vahetama. Kui järgmine päev käes oli, selgus aga, et müüja oli otsustanud kellegi teise ostja kasuks, kes ta kohapeal rahapakiga pikali lõi. Jah, rahapakiga vastu pead saamise eest pole keegi kaitstud, olenemata eluvaldkonnast - suured rahad ajavad inimesed alati pööraseid otsuseid tegema.
Nii ma jätkasin oma uue sõbra otsinguid kuniks täiesti juhuslikult küsis isa kord naabrimehe käest naljaga pooleks ega tal autot müüa ole. Tuli välja, et on. Ega pikka juttu polnudki. Proovisõit, korraks kanalile ajamine ja peagi sain ma uhke südamega vahtralehed tuuleklaasi sisemisele küljele kinnitada. Ikkagi minu päris esimene auto.
Mu kõige esimene iseseisev sõit oli Piritalt kuhugi läbi kesklinna juba nii õhtusel ajal, et väljas oli piisavalt hämar tulede põlema panekuks. Vastutulevad autod muudkui vilgutasid oma autode silmi ja mina esimese hooga ei saanudki aru, miks nad mulle kogu aeg vilgutavad kuniks ma taipasin, et mu auto tuled ei põle. Suure ähmiga otsisin ma roolis olles nuppu, kust tulesid peale keerata - ei leidnud. Kust ja kuidas ma selle nupu ikkagi lõpuks üles leidsin, ma enam ei mäleta, aga emotsioon on veel selgelt meeles.
Valge Nool oli sisuliselt surematu. Mõnda aega tagasi langetasin enda jaoks otsuse, et kui ta enam korralikult ei sõida või käima ei lähe, siis tuleb ta kõikide vanade autode maale viia. Valge Nool aga muudkui sõitis ja sõitis. Siis tegime otsuse, et kui remont läheb maksma üle 1000 krooni (64 €), ei ole mõtet remonti teha. Natuke M poolt nokitsemist siit ja natuke sealt, aga korraga nii suurt raha välja käia viimaste aastate jooksul ei tulnudki.
Seevastu Valge Noole algusaegadel külastas ta remonditöökodasid üpris tihti. Nii mõnelgi korral ka mu enda lollusest, veri vemmeldamas. Kui Valge Nool oli minu pereliikmeks olnud napid pool aastat, suutsin ma sattuda õnnetusse, kus osalesin üksinda. Väliselt polnudki autol justkui midagi viga, kuid paigast ta enam ei liikunud - mõlemad sillad olid sisuliselt alt sõidetud ja värske lumega blokeeritud ratastega pidurdada üritades olin möödunud suurest männist vaid mõnekümne cm kauguselt. Ehmatas päris korralikult ära küll. See oli kord, kus kindlustus kaalus auto mahakandmist, aga et ta oli alles nii värskelt soetatud, oli minu huvi pigem ta remontimine ja taas sõidukorda saamine. Eks Valge sattus õnnetustesse hiljem nii mõnelgi korral veel, kuid ükski neist polnud õnneks tõsine.
Kuigi esimene on alati eriline, ei kipu tihti esimesed igavesti just kestma jääma - kes kasvab välja, kes saab uuema ja mõnusama maitse suhu, vaid mõnel üksikul juhul jääb esimene kestma väärika lõpuni. 16 aasta vanusena oli Valge autode maailmas ikkagi juba rauk, aga töötava autona ei tahtnud teda kuidagi autode surnuaeda viia. Väärikas pensionipõli meie peres oli tal aga ammugi välja teenitud.
Olime mõelnud Valget ammu juba müüki panna, aga selge oli ka see, et tema väärtus on rahaliselt aastatega oluliselt kukkunud ja suurt midagi ta eest enam ei saa. Sisuliselt kukkus Valge Noole väärtus (ilmselgelt aitasid sellele kaasa ka ajaga tekkinud mõlgid, mil igaühel oma lugu rääkida) seitsme aastaga seitse korda. Kuigi otsus oli langetatud juba väga ammu, tuli tänane omanikuvahetus ikkagi kuidagi veidi ootamatult. Oleme me ju koos veetnud nii palju tunde, jaganud rõõme ja muresid, läbinud lõpmatu arvu kilomeetreid Eestimaa pinnal.
Iga teekonna lõpp on uue teekonna algus. Vahetevahel ei saa uued asjad ellu tulla, sest nad lihtsalt ei mahu sinna ja selleks tuleb ruumi teha, et oleks võimalik uut vastu võtta. Ma olen siiralt õnnelik nende hetkede üle, mil Valge Nool mind teenindas ja aitas, aga nüüd on aeg sellest lahti lasta ja olla avatud uutele võimalustele. Turvalist teed ja põnevaid seikluseid sulle uutel jahimaadel, Valge Nool!
Meie ühine lugu algas umbes 7 aastat tagasi. Tol korral polnud mul aimugi, et ühine teekond nii kauaks kestma jääb. Mul oli vaja üht truud sõpra, millega naisterahvas hakkama saab ja mis liigset tähelepanu ei nõuaks, kuid sõbralikult, turvaliselt ja ustavalt mind alati saadaks kohta, kuhu soovin.
Esimene on alati eriline. Ja alati meeldejääv. Mitte, et teised oleksid kuidagi vähemtähtsad, aga esimene on kuidagi teistsugune. See ärevus, mis poeb hinge, kui julged mõelda, et nüüd kohe-kohe on see suur hetk käes. Edasi on vaid piiramatu liikumisvabadus.
Tegelikult pidi mu esimene olema hoopis pisike sinine punn. Soodne ja väike, mis mahuks igasse tänavaprakku parkima. Kaup koos, pidime järgmisel päeval rahasid ja dokumente vahetama. Kui järgmine päev käes oli, selgus aga, et müüja oli otsustanud kellegi teise ostja kasuks, kes ta kohapeal rahapakiga pikali lõi. Jah, rahapakiga vastu pead saamise eest pole keegi kaitstud, olenemata eluvaldkonnast - suured rahad ajavad inimesed alati pööraseid otsuseid tegema.
Nii ma jätkasin oma uue sõbra otsinguid kuniks täiesti juhuslikult küsis isa kord naabrimehe käest naljaga pooleks ega tal autot müüa ole. Tuli välja, et on. Ega pikka juttu polnudki. Proovisõit, korraks kanalile ajamine ja peagi sain ma uhke südamega vahtralehed tuuleklaasi sisemisele küljele kinnitada. Ikkagi minu päris esimene auto.
Mu kõige esimene iseseisev sõit oli Piritalt kuhugi läbi kesklinna juba nii õhtusel ajal, et väljas oli piisavalt hämar tulede põlema panekuks. Vastutulevad autod muudkui vilgutasid oma autode silmi ja mina esimese hooga ei saanudki aru, miks nad mulle kogu aeg vilgutavad kuniks ma taipasin, et mu auto tuled ei põle. Suure ähmiga otsisin ma roolis olles nuppu, kust tulesid peale keerata - ei leidnud. Kust ja kuidas ma selle nupu ikkagi lõpuks üles leidsin, ma enam ei mäleta, aga emotsioon on veel selgelt meeles.
Valge Nool oli sisuliselt surematu. Mõnda aega tagasi langetasin enda jaoks otsuse, et kui ta enam korralikult ei sõida või käima ei lähe, siis tuleb ta kõikide vanade autode maale viia. Valge Nool aga muudkui sõitis ja sõitis. Siis tegime otsuse, et kui remont läheb maksma üle 1000 krooni (64 €), ei ole mõtet remonti teha. Natuke M poolt nokitsemist siit ja natuke sealt, aga korraga nii suurt raha välja käia viimaste aastate jooksul ei tulnudki.
Seevastu Valge Noole algusaegadel külastas ta remonditöökodasid üpris tihti. Nii mõnelgi korral ka mu enda lollusest, veri vemmeldamas. Kui Valge Nool oli minu pereliikmeks olnud napid pool aastat, suutsin ma sattuda õnnetusse, kus osalesin üksinda. Väliselt polnudki autol justkui midagi viga, kuid paigast ta enam ei liikunud - mõlemad sillad olid sisuliselt alt sõidetud ja värske lumega blokeeritud ratastega pidurdada üritades olin möödunud suurest männist vaid mõnekümne cm kauguselt. Ehmatas päris korralikult ära küll. See oli kord, kus kindlustus kaalus auto mahakandmist, aga et ta oli alles nii värskelt soetatud, oli minu huvi pigem ta remontimine ja taas sõidukorda saamine. Eks Valge sattus õnnetustesse hiljem nii mõnelgi korral veel, kuid ükski neist polnud õnneks tõsine.
Kuigi esimene on alati eriline, ei kipu tihti esimesed igavesti just kestma jääma - kes kasvab välja, kes saab uuema ja mõnusama maitse suhu, vaid mõnel üksikul juhul jääb esimene kestma väärika lõpuni. 16 aasta vanusena oli Valge autode maailmas ikkagi juba rauk, aga töötava autona ei tahtnud teda kuidagi autode surnuaeda viia. Väärikas pensionipõli meie peres oli tal aga ammugi välja teenitud.
Olime mõelnud Valget ammu juba müüki panna, aga selge oli ka see, et tema väärtus on rahaliselt aastatega oluliselt kukkunud ja suurt midagi ta eest enam ei saa. Sisuliselt kukkus Valge Noole väärtus (ilmselgelt aitasid sellele kaasa ka ajaga tekkinud mõlgid, mil igaühel oma lugu rääkida) seitsme aastaga seitse korda. Kuigi otsus oli langetatud juba väga ammu, tuli tänane omanikuvahetus ikkagi kuidagi veidi ootamatult. Oleme me ju koos veetnud nii palju tunde, jaganud rõõme ja muresid, läbinud lõpmatu arvu kilomeetreid Eestimaa pinnal.
Iga teekonna lõpp on uue teekonna algus. Vahetevahel ei saa uued asjad ellu tulla, sest nad lihtsalt ei mahu sinna ja selleks tuleb ruumi teha, et oleks võimalik uut vastu võtta. Ma olen siiralt õnnelik nende hetkede üle, mil Valge Nool mind teenindas ja aitas, aga nüüd on aeg sellest lahti lasta ja olla avatud uutele võimalustele. Turvalist teed ja põnevaid seikluseid sulle uutel jahimaadel, Valge Nool!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar