Hommikul tervitas mind hotelli uksel karge sügisõhk. Tõmbasin kindad kätte ja mütsi kõrvadele ning jälgisin, kuidas kohalikud usinasti autoaknaid jääst kraabivad. Kuigi siinse kandi rahvas kurdab väga külma ilma üle juba nullkraadi juures, siis rattureid on endiselt kõik kohad täis ja ülikondades ilma mantlita kohvritega ärimehed ei lase end saabunud jahedusest ja teel kohatisest jäitest heidutada. Mul hakkab külm ainuüksi juba nende vaatamisest.
Konverentsikeskuse leian üles vaevata, sest nagu Amsterdamis juba märganud olen, on kõik imeliselt lihtsalt märgistatud. Saabun sihtpunkti napid 15 minutit enne ametliku päeva algust ja leian eest lookleva registreerimisjärjekorra. Saali jõuan paarkümmend minutit hiljem, kuid ametlik päeva algus venib kokku pool tundi, mida ei suudeta päeva lõpukski korralikult tagasi teha, kuigi seda pidevalt lubatakse. Selline hilinemine ajab segadusse mõned esinejad ja nii ei ole pooletunniste sessioonidena mõeldud päev päris korrektselt ajakavas, ka kipuvad mõned esinejate ajad omavahel sassi minema. Kuulajad ei lase sellest end aga heidutada ning terve päev toimib üldiselt lihtsalt ja sujuvalt.
Suur saal on rahvast täis, kuigi istekohti jagub veel. Kokku on 485 osalejat 42 riigist, kes laias laastus peaks mõjutama umbes 12 miljonit töötajat. 60 esinejat 75 sessiooniga 2 päeval. Tundub tõeliselt suur, professionaalne ning rahvusvaheline konverents tulevat. Juba konverentsikeskuse uksest sisse astudes tervitas mind plakat osalejate keeltes teretustega. Sealt hulgast eesti keelt märgata oli positiivne üllatus päeva algusele ja pani mõtlema, kas ning kui palju eestlasi peale minu siin veel on. Ootused päevale on igal juhul kõrged.
Päeva algusesse on sätitud konverentsi põhiesineja, HR guru Dave Ulrichi tervitus. Ulrich on tõeliselt karismaatiline esineja, keda on lihtne ja kaasahaarav kuulata, nii et neelan janunedes infot endasse ja tahaks seda kõike veel. Amsterdamile kohaselt seob ta oma jutu küsimusega, mida peaks HR inimesed suitsetama, et kõik meie valdkonnas oleks ideaalne. Saali täidab muhe naerupahvakas.
Dave Ulrichi järgselt on ükskõik kellel raske jätkata, sest standard on seatud väga kõrgele. Nii ei suuda mõni esineja kuigivõrd sammu pidada, ent mul veab ja satun just sellistele sessioonidele, mida on tõesti põnev kuulata. Konverentsi jaoks loodud mobiilne äpp aitab jälgida jooksvat ajakava ning teha erinevate ruumide vahel lihtsaid valikuid. Ühel sessioonil märkan korraks seljataha vaadates eile lennukis nähtud naisterahvast. Juba siis vaatasin teda, et ta töötab raudselt personalivaldkonnas ja ilmselt on tulemas samale konverentsile. Ja ma ei eksinud. Noogutame teineteisele sujuvalt äratundmisrõõmuks. Hiljem satun kohvipausi ajal nägema sama naist uuesti, juba teise blondi naisterahva seltskonnas. Astun ligi ja tutvustan end - nad on kaks eestlast Nordeast, ka ainsad, keda ma konverentsil Eestist kohtan.
Lõunapausil sätin end püstijala lauale toetudes einestama. Laua ümber koguneb tõeliselt rahvusvaheline seltskond: belglane, türklane, rumeenlane ja hollandlane. Kui selliste konverentside üks suur väärtus on kuulda palju erinevaid kogemusi ning teooriaid mitmete erinevate teemade ja valdkondade kohta erinevatest ettevõtetest, siis teiseks heaks võimaluseks on saada isiklik kogemus selle kohta, kuidas muudes riikides personalivaldkonnas asju tegelikult aetakse ja korraldatakse. Eestlastega kipub vist ikka pigem nii olema, et kui kohatakse mõnda teist, siis kiputakse punti kokku hoidma ja omavahel suhtlema. Nii oli mul kordki hea meel, et pidin oma mugavustsoonist välja astuma ning otsima kontakti nendega, keda ma ei tunne, mulle mitte igapäevases keeles. Kui erinevad võivad olla ettevõtted, nende vajadused ja probleemid! Kui lihtne ja huvitav on süveneda teiste inimeste maailma.
Minu jaoks oli tänane päev planeeritud harukordselt pikaks ja tihedaks. Registreerimine algas juba 7:30 hommikul ning viimaseks jupiks oli planeeritud väike sotsialiseerumine lõpuga kell 19. Sisuliselt 11 tundi infot, inimesi, suhtlemist. Tohutult põnev, aga väsitav. Päeva lõpus tervitasin kohatud kahte eestlast juba väga hea meelega. Nad olid sattunud lauda koos veel kolme naisega, kellega usinasti jutustasid. Selgus, et kõik ühest ettevõttest ja belglased. Eestlased lahkusid peagi ja jäin kohatud belglastega lähemalt tutvuma. Tuli välja, et peatusime samas hotellis ning nii otsustasime koos õhtustama minna. Garderoobis märkasin lõuna lauas kohatud belglast ning kutsusin teda meiega ühinema. Õhtu edenedes jõudsime järeldusele, et minu poolt tutvustatud belglased osutusid omavahel väga kasulikeks kontaktideks. Mul on belglastega alati hea side olnud ja ilmselt oskan neid juba eos kuidagi hästi üles korjata. Tuleb välja, et selleks on vaja eestlast, et belglased omavahel kokku tuua.
Konverentsikeskuse leian üles vaevata, sest nagu Amsterdamis juba märganud olen, on kõik imeliselt lihtsalt märgistatud. Saabun sihtpunkti napid 15 minutit enne ametliku päeva algust ja leian eest lookleva registreerimisjärjekorra. Saali jõuan paarkümmend minutit hiljem, kuid ametlik päeva algus venib kokku pool tundi, mida ei suudeta päeva lõpukski korralikult tagasi teha, kuigi seda pidevalt lubatakse. Selline hilinemine ajab segadusse mõned esinejad ja nii ei ole pooletunniste sessioonidena mõeldud päev päris korrektselt ajakavas, ka kipuvad mõned esinejate ajad omavahel sassi minema. Kuulajad ei lase sellest end aga heidutada ning terve päev toimib üldiselt lihtsalt ja sujuvalt.
Suur saal on rahvast täis, kuigi istekohti jagub veel. Kokku on 485 osalejat 42 riigist, kes laias laastus peaks mõjutama umbes 12 miljonit töötajat. 60 esinejat 75 sessiooniga 2 päeval. Tundub tõeliselt suur, professionaalne ning rahvusvaheline konverents tulevat. Juba konverentsikeskuse uksest sisse astudes tervitas mind plakat osalejate keeltes teretustega. Sealt hulgast eesti keelt märgata oli positiivne üllatus päeva algusele ja pani mõtlema, kas ning kui palju eestlasi peale minu siin veel on. Ootused päevale on igal juhul kõrged.
Päeva algusesse on sätitud konverentsi põhiesineja, HR guru Dave Ulrichi tervitus. Ulrich on tõeliselt karismaatiline esineja, keda on lihtne ja kaasahaarav kuulata, nii et neelan janunedes infot endasse ja tahaks seda kõike veel. Amsterdamile kohaselt seob ta oma jutu küsimusega, mida peaks HR inimesed suitsetama, et kõik meie valdkonnas oleks ideaalne. Saali täidab muhe naerupahvakas.
Dave Ulrichi järgselt on ükskõik kellel raske jätkata, sest standard on seatud väga kõrgele. Nii ei suuda mõni esineja kuigivõrd sammu pidada, ent mul veab ja satun just sellistele sessioonidele, mida on tõesti põnev kuulata. Konverentsi jaoks loodud mobiilne äpp aitab jälgida jooksvat ajakava ning teha erinevate ruumide vahel lihtsaid valikuid. Ühel sessioonil märkan korraks seljataha vaadates eile lennukis nähtud naisterahvast. Juba siis vaatasin teda, et ta töötab raudselt personalivaldkonnas ja ilmselt on tulemas samale konverentsile. Ja ma ei eksinud. Noogutame teineteisele sujuvalt äratundmisrõõmuks. Hiljem satun kohvipausi ajal nägema sama naist uuesti, juba teise blondi naisterahva seltskonnas. Astun ligi ja tutvustan end - nad on kaks eestlast Nordeast, ka ainsad, keda ma konverentsil Eestist kohtan.
Lõunapausil sätin end püstijala lauale toetudes einestama. Laua ümber koguneb tõeliselt rahvusvaheline seltskond: belglane, türklane, rumeenlane ja hollandlane. Kui selliste konverentside üks suur väärtus on kuulda palju erinevaid kogemusi ning teooriaid mitmete erinevate teemade ja valdkondade kohta erinevatest ettevõtetest, siis teiseks heaks võimaluseks on saada isiklik kogemus selle kohta, kuidas muudes riikides personalivaldkonnas asju tegelikult aetakse ja korraldatakse. Eestlastega kipub vist ikka pigem nii olema, et kui kohatakse mõnda teist, siis kiputakse punti kokku hoidma ja omavahel suhtlema. Nii oli mul kordki hea meel, et pidin oma mugavustsoonist välja astuma ning otsima kontakti nendega, keda ma ei tunne, mulle mitte igapäevases keeles. Kui erinevad võivad olla ettevõtted, nende vajadused ja probleemid! Kui lihtne ja huvitav on süveneda teiste inimeste maailma.
Minu jaoks oli tänane päev planeeritud harukordselt pikaks ja tihedaks. Registreerimine algas juba 7:30 hommikul ning viimaseks jupiks oli planeeritud väike sotsialiseerumine lõpuga kell 19. Sisuliselt 11 tundi infot, inimesi, suhtlemist. Tohutult põnev, aga väsitav. Päeva lõpus tervitasin kohatud kahte eestlast juba väga hea meelega. Nad olid sattunud lauda koos veel kolme naisega, kellega usinasti jutustasid. Selgus, et kõik ühest ettevõttest ja belglased. Eestlased lahkusid peagi ja jäin kohatud belglastega lähemalt tutvuma. Tuli välja, et peatusime samas hotellis ning nii otsustasime koos õhtustama minna. Garderoobis märkasin lõuna lauas kohatud belglast ning kutsusin teda meiega ühinema. Õhtu edenedes jõudsime järeldusele, et minu poolt tutvustatud belglased osutusid omavahel väga kasulikeks kontaktideks. Mul on belglastega alati hea side olnud ja ilmselt oskan neid juba eos kuidagi hästi üles korjata. Tuleb välja, et selleks on vaja eestlast, et belglased omavahel kokku tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar