Inimesed - nendega ja nendest

Olen hommikusöögi leppinud kokku belglastega kella 7:15ks. Minu jaoks tähendab see 20 minutit tavapärasest varem ärkamist ja täna hommikul on see eriti keeruline. Kella äratamise peale on mul pigem soov teine külg keerata. Ajan end siiski üles, pakin kohvri ja lähen hommikust sööma. Teen hotellist check-out’i ja otsustan päevaks jätta kohvri pagasiruumi, et ei peaks seda kaasas niisama tassima. Mingil veidral moel ei ole mulle ei siia- ega tagasilennu piletite pardakaardid telefoni tulnud ning pean leidma hotellist printimisvõimaluse. Pardakaart tuleb paberil välja ilma ribakoodita. Nii ei jää mul muud üle, kui siiski SASi äpp telefoni laadida ja pardakaardid läbi selle avada. Teen igaks juhuks ka telefoniga tagavara mõttes kuvatõmmised ning hiljem selgub, et kuvatõmmised piletiskännerist läbi ei lähe ning vajan siiski äpist otse QR-koodi.

Konverents algab ülientusiastliku ameeriklannast esinejaga, kes räägib erinevate kultuuride infotõlgendamise harjumuspärasusest. Teda on ülimalt põnev kuulata ning seda rängemalt mõjub kontrast järgmise professoriga, kelle slaidid on nii tihedat teksti täis, et ta ei jõua neid isegi maha lugeda. Loodan, et hiljem pakub konverentsikorraldaja slaide kuskil eraldi ja saan üle lugeda selle, mida esineja tegelikult öelda püüdis.

Päeva esimene pool läheb sujuvalt kiiresti, nii et lõuna on käes isegi kiiremini kui ma ootasin. Otsustan pausi ära kasutada ning nautida veidi päevavalgust ja värsket õhku. Armastan ühte Hollandi pesubrändi ja olen vaikselt välja vaadanud konverentsikeskusele lähima poe, kuhu on vaid veerand tundi jalutada. Õues on imeline ilm ning kahju oleks seda lihtsalt raisku lasta – paistab päike, tuult sisuliselt pole ning varjus on 9 kraadi sooja. Pruuniks tõmbunud puulehed lendlevad ükshaaval piki tänavat, kui jalgratturid neist mööda vuhisevad. Arvan, et see oli mu päeva parim otsus tulla korraks värske õhu kätte.

Linna poole jalutame koos eile kohatud rumeenlasega, kes otsustab konverentsile enam mitte naasta ja selle asemel nautida muuseumi külaskäiku. Mina seevastu naasen konverentsile nagu plaanitud ning olen äärmiselt õnnelik tehtud valiku üle. Päeva parimad esinejad on jäetud konverentsi kõige lõppu. Lynda Gratton avab kuulajate silmad, rääkides sellest, kuidas on maailm viimaste aastakümnete osas muutunud tööjõuturul. Kui 1940-date lõpus sündinud mees töötas keskmiselt 40+ aastat ja jäi pensionile 65-aastasena, saades nautida pensionipõlve keskmiselt 8 aastat enne oma surma, siis 1970-datel sündinud peaksid pensionil olema sama skeemi järgi juba ca 20 aastat. 1990-date lõpus sündinute eluiga on aga ajas tõusnud juba 100-aastaseni, mis tähendab 65-aastaselt pensionile jäämise korral pensionil veedetud aega ca 40 aastat. Selliseid sääste pole aga kellelgi, mis omakorda toob kaasa pikema töötamise. Teisisõnu, ilmselt hakkavad inimesed tööelust kõrvale jäämise peale mõtlema alles umbes 80-aastasena. Lühidalt kokkuvõttes on tõdemuseks umbes 20 aastat kauem töötamine, kui esialgselt plaanis. Teada situatsioon, aga kui see niimoodi otse välja öeldakse, paneb korraks kukalt kratsima küll.

Päeva viimane esineja oli aga midagi väga erilist. Ma ei mäleta millal viimati kuulasin kedagi suu ammuli selliselt, et unustan märkmeid teha ja peale ettekande lõppu ei ole mul sõnu, kuidas kogu kuuldut kokku võtta. Härrasmees, kelle nime pean hiljem paberitest üles otsima*, tegi faktidele põhineva värvika ettekande sellest, kuidas NASA suurimad möödalasud on tulenenud ülimalt halvast personalipoliitikast või õigemini selle puudumisest. Kuidas halb kommunikatsioon ja juhtimisoskuste puudumine on kaasa toonid fataalsed olukorrad, mida kõike sai ennetada, sest tegelikkuses oli teada, et mitte midagi ette võttes meeskonnad kosmosesüstikuga elusalt enam maapinnale ei jõua. NASA kohta on läbi aegade toodud palju erinevaid personalialaseid näiteid, kuid tema jutuvestmisoskus, tagatud faktidega, oli midagi nii rabavat ja mõtlemapanevat, mis ilmselt nii mõnelgi juhul paneb ümberhindama ettevõtte igapäevased probleemid ja personalivaldkonna prioriteedid.

Lahkun konverentsilt väga hea tundega. Kaks päeva täis head infot, tihedaid esinemisi ja toredaid inimesi. Kuigi osa oli selline, milles ma midagi uut ei leidnud, on kordamine endiselt hea meeldetuletus. Samas täienes mu öökapiraamatute nimekiri väga mitme uue raamatu näol milleni tahan lähiajal kindlasti jõuda.

Jalutasin tagasi hotelli, võtsin oma kohvri, vahetasin tualetis kiiresti riided reisimiseks mugavamate vastu ning pool tundi hiljem olin juba lennujaamas. Schipoli lennujaam on selles mõttes põnev koht, et transport läheb sinna äärmiselt mugavalt, väljaspool turvakontrolli ala on hulgaliselt poode ja söögikohti, mida tihtipeale lennujaamas niimoodi ei kohta.

Turvakontrolli jõudes meenus mulle viimasel hetkel poolik veepudel kotis. Jõin selle kiiresti lõpuni ja astusin kaks sammu eemale pudelit prügikasti panema. Sekund hiljem olin tagasi turvakontrolli järjekorras, kus oli minu kord saabunud. Turvamees vaatas mulle tõsise näoga otsa ja küsis, miks ma tühja pudeli ära viskasin. See küsimus tuli nii ootamatult, et ma ei osanud midagi vastata, mille peale ta naerma hakkas ning lisas juurde, et tegi vaid nalja. Tore, et ka turvatöötajatel lennujaamas on endiselt huumorisoon säilinud.

Amsterdami lennujaama osas imestan endiselt kahe detaili üle: esiteks tuleb turvakontrollis kotist välja võtta ka kõik laadijad ja akudega esemed, mida mujal eraldi ei küsitud. Teiseks ei kontrollinud kogu reisi jooksul ei Amsterdamis ega Kopenhaagenis mitte keegi mu dokumenti – ma oleks võinud vabalt lennata ilma ühegi isikuttõendava dokumendita ja lennupileti osta ükskõik kelle nimele. Ainus koht, kus mu dokumendi vastu üldse huvi tunti, oli kodune Tallinna lennujaam.

Schipolis otsustasin võtta ka kerge õhtusöögi, enne kui lennukile astusin. Ajaliselt olin sattunud õhtusesse lennujaama tipptundi – kõik söögikohad olid inimesi pilgeni täis korralike järjekordadega ja vabade istekohtadeta. Ma ei ole kuigi hea navigeerija, ühes käes kohver, käekott ja talvejope ning teises libe kandik söökide ja jookidega. Suutsin kassas kandikult veepudeli maha kukutada ja hetk hiljem pidi mu taldrikult lahkuma soe võileib. Mind päästis äärmiselt abivalmis teenindaja, kes võttis mu kandiku ja aitas mul otsida vaba koha mõnes lauas, kuhu einepausiks end toetada. Ma olin siiralt tänulik sellise märkamise ja abivalmiduse eest.

Mõlemad mu tänased lennud on pilgeni inimesi täis. See tähendab ka omakorda, et lennukis ei ole ruumi käsipagasi jaoks, lisaks võtavad joped lisaruumi. Mul õnnestus esimesel lennul siiski mõned reavahed eemal oma kohvrile koht leida. Silmanurgast jälgisin hiljem teisi reisijaid, kes mööda lennukit edasi-tagasi käies oma pagasile sobilikku kohta lootusetult otsisid. Märkasin, et vastasrea istmete kohal on täpselt kohvri suuruses augus kaks jopet, mida saaks vabalt mahutada teiste kohvrite peale ning juhtisin ühe härrasmehe tähelepanu sellele. Sellega on ka tänane heategu minu poolt tehtud.

Kopenhaagenis oli mu kahe lennu vahe ametlikult tund aega, mis on sealse lennujaama kohta tegelikult täiesti piisav. Kuna meie Amsterdami lend väljus veidi hiljem, sest inimesed ei jõudnud nii kiiresti lennukis oma kohti sisse võtta ja täis lennu tõttu oli ka lennukist väljumine aeganõudvam protsess, jäi mul reaalselt lennukist maha astumise ja boardingu vahele napid 25 minutit. Mul oli väga hea meel, et olin otsustanud süüa Amsterdamis, sest esiteks poleks mul Kopenhaagenis selle jaoks aega jäänud ja teiseks olid kõik söögikohad ja poed meie maandumise ajaks suletud. Ainsana oli avatud veel suur Tax Free, kust tahtsin kindlasti läbi lipata. Kassasse jõudsin täpselt hetkel, mil algas kojulennu boarding. Lisasin sammule tempot ning jõudsin higist leemendades mõni minut hiljem väravasse. Piletilugejasse läbi telefoni kenasti QR-koodi ära näidanud, küsis teenindaja minult, kas mul on kohvris liituim-ioon akusid. Jäin teda hetkeks lolli näoga vaatama. Alles siis sain aru, et ka see lend on täis ning seetõttu soovitakse mu käsipagasi kohvrit panna lennuki pagasiruumi.

Üks väike tähelepanek seekordse reisi juures veel. Kui muidu kiputakse mind pidama väljaspool Eestit venelaseks ja vaid korra on mulle pakutud taanlast, siis selle reisi jooksul on mind korduvalt kõnetatud rootsi või taani keeles. Ju mul siis ikkagi on skandinaavlase nägu tegelikult peas.

*Mu aju on tänasest pikast päevast niivõrd väsinud ja öösel pool kaks Tallinnas maandumine ei aita sellele mitte kaasa, nii et otsustasin konverentsilt leitud mõtteterad iseenda jaoks postitada siia blogisse kunagi tulevikus.