H ruudus ehk Haapsalu ja Hiiumaa

K ei ole kunagi varem käinud Hiiumaal, ka siis, kui ta veel Eestis elas. Nüüd, kui ta on Eestist juba 11 aastat eemal olnud, oli viimane aeg see käik ette võtta.

Haapsalu jääb täpselt Hiiumaa teepeale. Ma pole turistina Haapsalut enam väga kaua külastanud ning reeglina tuhiseme sealt lihtsalt hooga läbi, kui Hiiumaa praamile kiirustame. Viimati tegime kiire lõunapeatuse Haapsalus mõni nädal tagasi, kuid enne seda ei mäletagi millal viimati sai seal korrakski peatutud. Nüüd siis võtsime väikese pausi, enne kui taas laevale põrutasime.

Haapsalus ei ole just kuigipalju turismi vaatamisväärsusi, mis teeb selle just mugavaks peatuspaigaks, kui on vaid paar tundi vaba aega ning kaunis päikesepaisteline suveilm. Nii jalutasime läbi linnusevaremetest, mis pole aastatega eriti muutunud. Seevastu rannapromenaadil ei olnud ma varem käinud. Kaunis väike teeke lookleb piki mere äärt, palistatud valgete pinkidega, millel igaühel oma lugu rääkida on. Teiste pinkide seas äratab tähelepanu betoonist Tšaikovskile pühendatud pink, mis minu mälu järgi oli Haapsalus juba enne promenaadi valmimist.

M avastas enda jaoks nädalapäevad tagasi taas Pokemoni mängu. Kui selle mängu peamiseks plussiks on sammude tegemine, siis on sel veel üks väike eelis asukohtades, kus sa ei ole varem käinud – tihti asuvad mängu virtuaalsed punktid just enamlevinud vaatamisväärsuste või mõne muu põneva asukoha juures ja nii avastas M läbi mängu, et kuskil promenaadiäärse kohviku juures, kus lõunatasime, peab olema keset merd valge jääkaru. Jalutasime veidi eemale ning tõesti, Haapsalus asubki keset vett suur valge jääkaru kuju. Talvisel ajal võib see tunduda eemalt vaadates üsnagi tõetruu.

Täpselt Rohuküla sadamasse viiva tee ääres asub rongijaamas raudtee- ja sidemuuseum. Rongijaam on väliselt kena ja renoveeritud, selle ees raudteerööbastel vedurid ja vagunidki ootamas, kuigi rongi enam ammu Haapsallu ei käi ning eemalt on raudteegi üles võetud. Millal taas Haapsalu raudteejaama päriselt rong käima hakkab, näitab ilmselt aeg.

Hiiumaa neljapäeva lõunane praam oli pooltühi. Lippasime K-ga õue merd vaatama, kui säuhti korralik meretuul mu kerge suvekleidi üle pea viis. Hoolimata minu pingutustest kleiti tuules alla suruda, teise käega kaela ümber salli hoides, õnnestus tuulel veel mu kleidisaba alla paaril korral edukalt pugeda. Ühel hetkel märkasin tekinurgas üht suitsetavat kutti meid silmanurgast jälgimas, omaette muiates. Hetk hiljem taipasin, et see oli M perekonnatuttav S, kellel täna sünnipäev oli mille puhul ma isegi Facebookis talle õnne hommikul soovisin, kuid päevases tuhinas oli see sootuks meelest läinud ja õhtu lõpuks, kui nad perega Kärdlasse meile külla saabusid, ei reageerinud me keegi kuidagi sellele, kui lauale tort välja toodi, enne kui S naine selle kogemata välja lobises. Oli ikka piinlik korraks küll.

Pidasime M emaga juba eile õhtul väikest plaani minna täna Orjakusadamasse Matvere kontserdile. Praamis teel Hiiumaale avastas K seinateleri reklaamist, et õhtul on Kassaris eks-presidendiproua restoranis Roog Inese kontsert. Kiire googeldamine ning vajalik info oli käes. Kui Kärdlasse jõudsime, panime lõpliku plaani paika: kõigepealt Inese ja seejärel Matvere kontserdile. Napilt enne kontserdile minekut helistas M isa mainides, et üks hõimlane on Soomest Hiiumaale saabumas ning jääb meie juurde öömajale. Umbes samal hetkel astusid uksest sisse perekonnatuttavad. Õu oli ühtäkki rahvast täis.

Alles paar nädalat tagasi käisime Oko restoranis Kaberneemes R sünnipäeva tähistamas Inese kontsert-õhtusöögiga. Tänane kontserdikava oli üsna sama, nagu tol korral, kuid endiselt nauditav, hubane ja intiimne kontsertelamus vabas looduses väheste külastajatega. Kuna vahepeal kiskus vihmale, otsustas Ines teha kontserdi ilma planeeritud vaheajata, mis andis meile võimaluse veel peale Inese kontserti Orjaku sadamast läbi jalutada. Matvere kontserdipaik oli rahvast puupüsti täis ning neisse siseruumidesse me end enam pressima ei hakanud. Jalutasime selle asemel muuli lõppu, piilusime vesiloodimajja, näitasin K-le sadamas asuvat ilmakaarte joonistust ning väisasime põgusalt esimest kohvikutepäeva eel-eelkohvikut, enne kui korralik vihmasadu meid lõplikult autosse peletas.

Edasi ei jäänudki meil muud üle, kui läbi hämarduva õhtuse vihmasaju autoaknast K-le Kassarit, Leigeri kuju ja Sääre tirpi näidata. Kui tagasi Kärdlasse jõudsime, arvasime, et külalised on meilt ammu läinud, kuid kodumaja tuled alles põlesid. No mis seal ikka, lõpuks oli saabunud sobilik aeg, et hakata S sünnipäeva väärikalt tähistama. Suvisel ajal on Hiiumaa alati ootamatusi ja positiivseid üllatusi täis.