Hommikul ärkasin esmalt liiga vara tugeva vihmasaju peale, mis sauna katusealuses suvetoas on hästi kuulda. Otsustasin, et ilm on tõusmiseks liiga halb ja magasin edasi. Järgmine kord silmad lahti tehes oli ilm lihtsalt pilves. Ikka liiga halb, et tõusta. Kui kolmandat korda silmad avasin, oli väljas helesinine taevas ja rünkpilvede vahelt piiluv päike. Täpselt paras hetk, et tõusta.
Mu äi on parim Hiiumaa giid, keda soovida võiks, kuid hommik oli tal tööasjadega hõivatud ja nii pidime ise hakkama saama kuniks ta vabaneb. Ilm oli kahtlane ja päike vaheldus tibutava vihmaga, mistõttu pikemale jalutuskäigule ma kuidagi ei tikkunud. Hiiumaale satume tööpäeval üliharva, vanasti kasutasin selliseid võimalusi, et käia juuksuris, nüüd lippasin läbi väljakul olevast Tuulepesa poest, et anda mõned õmblemist vajavad asjad töösse.
Kärdla keskväljak on üldse üks imetabane koht. Mäletan, kui olin 16 ja tulin esmakordselt iseseisvalt Hiiumaale külla. Olin palju lugusid kuulnud keskväljakust ja minu silme ette oli kerkinud pilt uhkest suurest avarast platsist. Minu üllatus oli suur, kui nägin, et keskväljaks koosneb kahesuunalisest laiemast teest mille keskel väike muruplats. Kärdla aedlinna mõistes oligi see grandioosne väljak. Nüüd ilmsetavad keskväljakut igal suvel erinevad ägedad lillekompositsioonid. Kuna Kärdlakaid kutsutakse siinkandis kohvilähkriteks, siis sellest inspireerituna on linna laiali puistatud hulk suuri täpilisi kohvitasse lillesülemitega. Nii on ka keskväljakul mõnusasti seatud kohvitassid külalisi tervitamas.
Otsustasime K-le näidata Hiiumaa idaosa. M ema on sündinud ja kasvanud esimesed neli aastat talus, mida nüüd tuntakse Soera talumuuseumina ning see on siin suguvõsas alati olnud eriline paik. Seda põnevam on Soerat külastada, kui M ema ise kaasas on, kes oskab seletada oma kodukoha nüansse ja detaile sellise nurga alt, mida muuseumigiidil on ilmselt raske korrata. Nii veider on mõelda, et see aeg, kus elati vanaaegses palkidest ehitatud talus, ei olegi meeletult kaugel ja vana aeg, vaid tegelikult alles väga hiljuti. Muidugi siis, kui M ema seal elas, ei olnud seinapalgid paljad nagu nüüd, vaid interjöör oli olnud ikka tolle aja kohta kaasaegsem.
Soera talumuuseumi kõrval asub uue, kuid eksterjööri sobiva hoonena loodusainete õpetaja poolt rajatud kivimite maja, kus presenteeritakse selgelt ja arusaadavalt milline on maa koostis ning kuidas kivimite kihid maa sees asuvad. Selline selge ja ülevaatlik. Tänapäeva lastel on ikka lihtne õppida maailma mõistma ja tunnetama, sest neil on loodud info käega katsutavaks ning visuaalselt arusaadavaks. See on palju lihtsam, kui õpikutest tuupida kuiva teksti, ilma seda tegelikult ette kujutamata.
Soerast edasi on paslik sõita Suuremõisa lossi, kus nüüd asub Hiiumaa ametikool. Mõisahoone vajab väljast veel renoveerimist, kuid on seest kenasti korda tehtud. Päris keeruline võib olla töötada hoones, mis on avatud külastajatele - see tähendab, et ei saa kuhugi midagi ripakile jätta ja sisuliselt on keegi võõras pidevalt käimas sinu isiklikus tsoonis, sest töölaud on eestlasele tihtipeale vägagi personaalne koht, mida me ei ole harjunud veel igal hetkel ettehoiatamata teistega jagama. Suuremõisa lossi ruumid on suured ja avarad. Seal oleks kahtlemata äge pidada mõnd suurejoonelisemat ja uhket pidu, millele annaks erilise meki koha hõng. Eriti äge on näha mismoodi mantelkorsten ehitatud on, selle algust keldrist ja lõppu pööningult. Vähe on hooneid, kus on võimalik kõikidesse ruumidesse selliselt pääseda.
Vahepeal oli endast märku andnud M onutütar L, kes pidi kella 13se praamiga sadamasse saabuma ja kellele oli vaja praamivastu minna. Kuna olime nagunii Suuremõisas, mis on Heltermaalt kiviviskekaugusel ja praamini oli jäänud napp 25 minutit, oli kõige mõistlikum see kulutada mõnes Kohvikutepäeva eelkohvikus, millest ühte külastasime möödaminnes Pühalepa kirikust läbi astudes, ja teine jäi üsna samasse lähedusse, kus hispaanlased mõnusal koduõuel ehedat paellat pakkusid. Kaks eelkohvikut oli nüüd külastatud ja Kohvikutepäeva algusega võisin igati rahule jääda.
Kärdlas vahetasime pool reisiseltskonda ringi ning asusime Hiiumaa põhja- ja lääneosa näitama. Kui Hiiumaad juba külastada, on mõned kohad kohustuslikud, ilma milleta kuidagi ei saa ka siis, kui ajakava äärmiselt piiratud on. Neist üks on Ristimägi, kuhu kõik, kes esmakordselt Hiiumaale satuvad, peaksid kohalikest vahenditest risti meisterdama, mis tagab nende saarele tagasituleku, ning teine Kõpu majakas. Kui aega veidi rohkem, siis sinna vahele jäävad kindlasti veel Tahkuna ja Ristna majakad, mis kunagi ehituse aegadel omavahel vahetusse on läinud, Estonia huku laste jaoks püstitatud mälestusmärk Tahkunas, Tahkuna militaarrajatised, millest vaid mööda tuhisesime, samuti tee äärde jääv kandlemänd, mis oma kujult meenutab Hiiu kannelt.
Tee äärde jääb ka väike nunnu Reigi kirik, kus olen M emaga kunagi käinud mitmeid kontserte kuulamas ning mille kirikuaia alla kunagi meri välja käis, nii et kirikus pidanud kohalikel meestel, hüüdnimeks vandiraiujad, ka kirves vöövahel olema, et juhuks, kui madalikule laev jääb, mast kiiresti maha võtta, siis oli vara rannameeste oma. Kunagi oli kirikust üle tee olnud ka korralik kõrts, kuid selle asukohta meenutab vaid kõrges rohus olev kivihunnik, mis eemalt kuidagi välja ei paista. Herman Sergo "Näkimadalad" ja Aino Kallase "Reigi õpetaja" annavad hästi ettekujutuse tolleaegsest eluolust.
Üks uuemaid Hiiumaa vaatamisväärsusi on Hiiumaa Eiffel ehk keset heinamaad ja kadakaid asuv väike justkui hipikommuun, mille on peamiselt puidust ehitanud üks kohalik mees. Algselt rajas ta lihtsalt puust Eiffeli torni, kuid nüüdseks on sinna ümber kerkinud terve hulk väikseid fantaasiarikkaid ja kirevaid puitehitisi, mille loomiseks peab olema tõsiselt hea ettekujutus. Üks selline põnev maja on seal ka laburündimaja, mis põhineb väikestel tubadel, kus on peaaegu igaühes neli ust ja küsimus vastusevariantidega seina peal. Valiku tegemiseks tuleb läbida uks, mis viib järgmisesse küsimusega pimedasse väiksesse ruumi. Kui õigeid valikuid teed, väljud lõpuks geeniuste uksest. Päris põnevalt üles ehitatud majake, mille läbimine võttis meil K-ga korraks kukaltki kratsima, kuid lõpuks tegime siiski õiged valikud. Vahva idee, kuid pidevalt valede valikute tegemisel või seal korraks pimedates väikestes ruumides võib päris segadusse sattuda ning ka klaustrofoobilist tunnet tekkida. Õnneks on majal siiski mitu väljapääsu ja sisse pole sinna kedagi jäänud.
Hiiumaale on sel aastal loodud päris mitu uut söögikohta ja olen nii mõndagi soovinud neist külastada. Evelin Ilvese Roog sai nähtud Inese kontserdi ajal, kuid Luidja Vesihiidlast, mida on kiidetud suurte portsude pärast, polnud mul veel õnnestunud külastada. Tegime seal kiire peatuse lootuses saada head masinakohvi, kuid minu pettumuseks pakutakse kohapeal ainult pätikat (see on siis kohvipurule sooja vee peale kallamine ilma masinata) ja nii me sinna pikemaks pidama ei jäänudki. Seevastu saime oma hea masinakohvi kätte siiski Kõpu tuletorni kohvikus.
Ma olen Kõpu tuletorni kõrgete astmetega trepist üles roninud päris palju kordi, arvan, et nende hulk jääb kuskil 5 ja 10 korra vahele. Iga kord, kui ma sinna üles ronin, mõtlen, milleks seda uuesti teha vaja on, aga lähen jälle. Vihm oli õnneks ammu üle läinud, kuid väljas valitses tugev, kuid õnneks soe tuul. Sellegipoolest oli tuletorni tipus õues katuseserval kõndides tunne, et tuul tahab sealt mind lihtsalt minema viia, ent tuletorni tipist avanev vaade ümberkaudsele loodusele ja silmapiirile on endiselt seda kõike vägagi väärt.
Üsna Kõpu lähedal on Ristna tuletorn ning sellest vaid veidi eemal Ristna surfiparadiis. K, kes elab Austraalia Sunshine coastil, on seal palju näinud laineid ja surfamist ning ta ei uskunud, et Eestis võiks selles vallas midagi teda üllatada. Ristnas nähtavad meeletud liivaranda pekslevad suured lained aga panid tedagi kulme kergitama. Sellise tuulega nägi Ristna välja nagu tõeline surfiparadiis. Hiiumaa on ikka tohutult mitmekülgne.
Kui tagasi koju jõudsime, oli saun juba soojaks köetud, kuhu kogu suur seltskond kahte vahetusse mõnusasti ära mahtus. Enne ikka naistesaun ja siis meestesaun. Peale seda õhtusöök ja magama sättimine. Kebisime kolmekesi M-i ja K-ga taas sauna peale suvetuppa magama, kuid hoolimata hilisest kellaajast, meil und veel ei tulnud. Kui K meil linnas külas käis ja märkas meie lauamängulembuse all kannatavat riiulit külalistetoas, arvas ta, et võiksime meie lemmik mängu Ticket to Ride Hiiumaale kaasa võtta, mida me ka tegime. Meile küll esialgu tundus, et meil ei õnnestu leida sobilikku aega selle mängimiseks, ent suveõhtud on ju lõputud. Nii me pidžaamades istudes ühe mõnusa mänguringi tegimegi, enne kui öösel 2 paiku tuttu jäime, et homseks Kohvikutepäevaks end korralikult välja puhata.
Mu äi on parim Hiiumaa giid, keda soovida võiks, kuid hommik oli tal tööasjadega hõivatud ja nii pidime ise hakkama saama kuniks ta vabaneb. Ilm oli kahtlane ja päike vaheldus tibutava vihmaga, mistõttu pikemale jalutuskäigule ma kuidagi ei tikkunud. Hiiumaale satume tööpäeval üliharva, vanasti kasutasin selliseid võimalusi, et käia juuksuris, nüüd lippasin läbi väljakul olevast Tuulepesa poest, et anda mõned õmblemist vajavad asjad töösse.
Kärdla keskväljak on üldse üks imetabane koht. Mäletan, kui olin 16 ja tulin esmakordselt iseseisvalt Hiiumaale külla. Olin palju lugusid kuulnud keskväljakust ja minu silme ette oli kerkinud pilt uhkest suurest avarast platsist. Minu üllatus oli suur, kui nägin, et keskväljaks koosneb kahesuunalisest laiemast teest mille keskel väike muruplats. Kärdla aedlinna mõistes oligi see grandioosne väljak. Nüüd ilmsetavad keskväljakut igal suvel erinevad ägedad lillekompositsioonid. Kuna Kärdlakaid kutsutakse siinkandis kohvilähkriteks, siis sellest inspireerituna on linna laiali puistatud hulk suuri täpilisi kohvitasse lillesülemitega. Nii on ka keskväljakul mõnusasti seatud kohvitassid külalisi tervitamas.
Otsustasime K-le näidata Hiiumaa idaosa. M ema on sündinud ja kasvanud esimesed neli aastat talus, mida nüüd tuntakse Soera talumuuseumina ning see on siin suguvõsas alati olnud eriline paik. Seda põnevam on Soerat külastada, kui M ema ise kaasas on, kes oskab seletada oma kodukoha nüansse ja detaile sellise nurga alt, mida muuseumigiidil on ilmselt raske korrata. Nii veider on mõelda, et see aeg, kus elati vanaaegses palkidest ehitatud talus, ei olegi meeletult kaugel ja vana aeg, vaid tegelikult alles väga hiljuti. Muidugi siis, kui M ema seal elas, ei olnud seinapalgid paljad nagu nüüd, vaid interjöör oli olnud ikka tolle aja kohta kaasaegsem.
Soera talumuuseumi kõrval asub uue, kuid eksterjööri sobiva hoonena loodusainete õpetaja poolt rajatud kivimite maja, kus presenteeritakse selgelt ja arusaadavalt milline on maa koostis ning kuidas kivimite kihid maa sees asuvad. Selline selge ja ülevaatlik. Tänapäeva lastel on ikka lihtne õppida maailma mõistma ja tunnetama, sest neil on loodud info käega katsutavaks ning visuaalselt arusaadavaks. See on palju lihtsam, kui õpikutest tuupida kuiva teksti, ilma seda tegelikult ette kujutamata.
Soerast edasi on paslik sõita Suuremõisa lossi, kus nüüd asub Hiiumaa ametikool. Mõisahoone vajab väljast veel renoveerimist, kuid on seest kenasti korda tehtud. Päris keeruline võib olla töötada hoones, mis on avatud külastajatele - see tähendab, et ei saa kuhugi midagi ripakile jätta ja sisuliselt on keegi võõras pidevalt käimas sinu isiklikus tsoonis, sest töölaud on eestlasele tihtipeale vägagi personaalne koht, mida me ei ole harjunud veel igal hetkel ettehoiatamata teistega jagama. Suuremõisa lossi ruumid on suured ja avarad. Seal oleks kahtlemata äge pidada mõnd suurejoonelisemat ja uhket pidu, millele annaks erilise meki koha hõng. Eriti äge on näha mismoodi mantelkorsten ehitatud on, selle algust keldrist ja lõppu pööningult. Vähe on hooneid, kus on võimalik kõikidesse ruumidesse selliselt pääseda.
Vahepeal oli endast märku andnud M onutütar L, kes pidi kella 13se praamiga sadamasse saabuma ja kellele oli vaja praamivastu minna. Kuna olime nagunii Suuremõisas, mis on Heltermaalt kiviviskekaugusel ja praamini oli jäänud napp 25 minutit, oli kõige mõistlikum see kulutada mõnes Kohvikutepäeva eelkohvikus, millest ühte külastasime möödaminnes Pühalepa kirikust läbi astudes, ja teine jäi üsna samasse lähedusse, kus hispaanlased mõnusal koduõuel ehedat paellat pakkusid. Kaks eelkohvikut oli nüüd külastatud ja Kohvikutepäeva algusega võisin igati rahule jääda.
Kärdlas vahetasime pool reisiseltskonda ringi ning asusime Hiiumaa põhja- ja lääneosa näitama. Kui Hiiumaad juba külastada, on mõned kohad kohustuslikud, ilma milleta kuidagi ei saa ka siis, kui ajakava äärmiselt piiratud on. Neist üks on Ristimägi, kuhu kõik, kes esmakordselt Hiiumaale satuvad, peaksid kohalikest vahenditest risti meisterdama, mis tagab nende saarele tagasituleku, ning teine Kõpu majakas. Kui aega veidi rohkem, siis sinna vahele jäävad kindlasti veel Tahkuna ja Ristna majakad, mis kunagi ehituse aegadel omavahel vahetusse on läinud, Estonia huku laste jaoks püstitatud mälestusmärk Tahkunas, Tahkuna militaarrajatised, millest vaid mööda tuhisesime, samuti tee äärde jääv kandlemänd, mis oma kujult meenutab Hiiu kannelt.
Tee äärde jääb ka väike nunnu Reigi kirik, kus olen M emaga kunagi käinud mitmeid kontserte kuulamas ning mille kirikuaia alla kunagi meri välja käis, nii et kirikus pidanud kohalikel meestel, hüüdnimeks vandiraiujad, ka kirves vöövahel olema, et juhuks, kui madalikule laev jääb, mast kiiresti maha võtta, siis oli vara rannameeste oma. Kunagi oli kirikust üle tee olnud ka korralik kõrts, kuid selle asukohta meenutab vaid kõrges rohus olev kivihunnik, mis eemalt kuidagi välja ei paista. Herman Sergo "Näkimadalad" ja Aino Kallase "Reigi õpetaja" annavad hästi ettekujutuse tolleaegsest eluolust.
Üks uuemaid Hiiumaa vaatamisväärsusi on Hiiumaa Eiffel ehk keset heinamaad ja kadakaid asuv väike justkui hipikommuun, mille on peamiselt puidust ehitanud üks kohalik mees. Algselt rajas ta lihtsalt puust Eiffeli torni, kuid nüüdseks on sinna ümber kerkinud terve hulk väikseid fantaasiarikkaid ja kirevaid puitehitisi, mille loomiseks peab olema tõsiselt hea ettekujutus. Üks selline põnev maja on seal ka laburündimaja, mis põhineb väikestel tubadel, kus on peaaegu igaühes neli ust ja küsimus vastusevariantidega seina peal. Valiku tegemiseks tuleb läbida uks, mis viib järgmisesse küsimusega pimedasse väiksesse ruumi. Kui õigeid valikuid teed, väljud lõpuks geeniuste uksest. Päris põnevalt üles ehitatud majake, mille läbimine võttis meil K-ga korraks kukaltki kratsima, kuid lõpuks tegime siiski õiged valikud. Vahva idee, kuid pidevalt valede valikute tegemisel või seal korraks pimedates väikestes ruumides võib päris segadusse sattuda ning ka klaustrofoobilist tunnet tekkida. Õnneks on majal siiski mitu väljapääsu ja sisse pole sinna kedagi jäänud.
Hiiumaale on sel aastal loodud päris mitu uut söögikohta ja olen nii mõndagi soovinud neist külastada. Evelin Ilvese Roog sai nähtud Inese kontserdi ajal, kuid Luidja Vesihiidlast, mida on kiidetud suurte portsude pärast, polnud mul veel õnnestunud külastada. Tegime seal kiire peatuse lootuses saada head masinakohvi, kuid minu pettumuseks pakutakse kohapeal ainult pätikat (see on siis kohvipurule sooja vee peale kallamine ilma masinata) ja nii me sinna pikemaks pidama ei jäänudki. Seevastu saime oma hea masinakohvi kätte siiski Kõpu tuletorni kohvikus.
Ma olen Kõpu tuletorni kõrgete astmetega trepist üles roninud päris palju kordi, arvan, et nende hulk jääb kuskil 5 ja 10 korra vahele. Iga kord, kui ma sinna üles ronin, mõtlen, milleks seda uuesti teha vaja on, aga lähen jälle. Vihm oli õnneks ammu üle läinud, kuid väljas valitses tugev, kuid õnneks soe tuul. Sellegipoolest oli tuletorni tipus õues katuseserval kõndides tunne, et tuul tahab sealt mind lihtsalt minema viia, ent tuletorni tipist avanev vaade ümberkaudsele loodusele ja silmapiirile on endiselt seda kõike vägagi väärt.
Üsna Kõpu lähedal on Ristna tuletorn ning sellest vaid veidi eemal Ristna surfiparadiis. K, kes elab Austraalia Sunshine coastil, on seal palju näinud laineid ja surfamist ning ta ei uskunud, et Eestis võiks selles vallas midagi teda üllatada. Ristnas nähtavad meeletud liivaranda pekslevad suured lained aga panid tedagi kulme kergitama. Sellise tuulega nägi Ristna välja nagu tõeline surfiparadiis. Hiiumaa on ikka tohutult mitmekülgne.
Kui tagasi koju jõudsime, oli saun juba soojaks köetud, kuhu kogu suur seltskond kahte vahetusse mõnusasti ära mahtus. Enne ikka naistesaun ja siis meestesaun. Peale seda õhtusöök ja magama sättimine. Kebisime kolmekesi M-i ja K-ga taas sauna peale suvetuppa magama, kuid hoolimata hilisest kellaajast, meil und veel ei tulnud. Kui K meil linnas külas käis ja märkas meie lauamängulembuse all kannatavat riiulit külalistetoas, arvas ta, et võiksime meie lemmik mängu Ticket to Ride Hiiumaale kaasa võtta, mida me ka tegime. Meile küll esialgu tundus, et meil ei õnnestu leida sobilikku aega selle mängimiseks, ent suveõhtud on ju lõputud. Nii me pidžaamades istudes ühe mõnusa mänguringi tegimegi, enne kui öösel 2 paiku tuttu jäime, et homseks Kohvikutepäevaks end korralikult välja puhata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar