Hommikul ärgates oli vihm lõpuks järgi jäänud ja isegi päike paistis korraks pilve tagant, ent õues valitses tõsine sügisilm. Selline niiske ja rõske, kuid temperatuuri mõistes soe, tervelt 12 kraadi. Sättisin end valmis, andsin magusas unes põõnavale M-le põsemusi ja sättisime end A-ga konverentsile minema.
Meie hotell asub metroojaamale üpris lähedal, ca 900 meetri kaugusel ehk umbes 7 minutit jalutada, kuid hotell on leidnud kavala lahenduse mugavale ärikliendile, pakkudes hommikuti tasuta elektritaksoga sõiduteenust metroojaama. Just hetkel, kui hotellist välja astusime, ootas elektritakso meid maja ees kannatlikult ja olgugi et metroojaam on lähedal, otsustasime mugava võimaluse ära kasutada. Tõesti, nii lihtne ja väike asi, aga annab nii palju juurde. Umbes nagu lennud, kus pakutakse tasuta kohvi, teed ja vett või värsket ajalehte - pole ettevõttele just suur kulu, kuid kliendile annab sellise mõnusa väärtustatud enesetunde.
Orienteerumise mõttes oleme A-ga paar parajaid. Ma ei kujuta päris täpselt ette, kuidas vanasti üldse normaalselt reisida oli võimalik, ilma igasuguse GPSi, äppide ja elektrooniliste juhisteta, mis on vajadusel kiiresti kättesaadavad. Ilmselt tuli siis rohkem ise meelde jätta, kohapeal inimestelt küsida, kuid ka varuda enam aega õigesse kohta kohale jõudmiseks. Kuigi läksime teist päeva samasse hotelli kesklinna konverentsile, siis Central Stationist välja tulles, sattusime ikkagi mõlemad korraks segadusse kuhu suunda me edasi minema peame. Seekord oli minu kõhutunne õigem, kuigi ma olen vabalt suuteline metsa ära eksima ka koos kaardi ja kompassiga.
Täna oli see päev, kus mul tuli teha konverentsil ettekanne. Olin ma siia ju kutsutud osalema esinejana. Kuigi teema on mulle tuttav, tegin sotsiaalmeedia ja värbamise teemadel ka oma magistritöö, siis inglise keeles ei olnud ma siiski pidanud varem sel teemal rääkima. Käes oli Thought Leader Globali personalikonverentsi 7th HR Transformation, Talent & Employee Engagement Forum teine päev ning mu ettekanne teemal Using Social for Talent Effectively korralikult ette valmistatud. Hommikusöögilauas käisime A-ga korraks mu ettekande pidepunktid läbi ning A andis mulle alustamiseks hea mõtte küsida mida inimesed Eestist teavad.
Mu ettekanne oli kohe peale hommikust kohvipausi. See tähendas, et publik oli parajasti üles äratatud, ent polnud enam näljane ega veel väsinud. Kui esitasin publikule küsimuse, mida nad Eestist teavad, siis oli väga põnev kuulata, kuidas meid tegelikult tuntakse. Eesti on Euroopa kaardil inimeste teadvuses olemas, eelkõige teatakse meie pealinna, kuid ka e-valimisi ja meie internetiseerumist. E-riigi mulje on laiemale üldsusele teadvusse jõudnud, kuid sellegipoolest oli tore näha hämmingus nägusid, kui muuseas e-residentsuse kõrvale mainisin ka võimalust ettevõte asutada internetis mõne minutiga. Vana Euroopa mõistes on see siiani ikkagi utoopia.
Tänapäeva nutimaailmas on inimeste tähelepanu eest võitlemine üpriski keeruline, seda eriti olukorras, kus ka kogu konverentsi slaidid asuvad internetis ning korraldajad on ärgitanud inimesi tweetima konverentsil tekkinud mõtetega. On ju nii lihtne haarata telefon ja natuke lugeda töömeili, mõnda jutustamise akent või surfata Facebookis, kui teema piisavalt huvitav ja köitev pole või aju suurest infotulvast lihtsalt ära väsib. Seda enam olen tänulik mind kuulanud publikule, et sisuliselt keegi mu ettekande ajal nina telefonis ei istunud, vaid tõesti kuulati ning mingites kohtades tõusid inimesed lausa püsti, et slaididest paremini pilte teha, mis siis, et need neil olemas olid. Hiljem sain nii mõneltki osalejalt väga positiivse tagasiside oma ettekandele ja eelmise päeva moderaator arvas lausa, et ma võiks eraldi raamatu kirjutada. Hah, sellised kommentaarid! Tegelikult on jube äge tunne, kui esinemine hästi välja kukub ning suuremad ämbrid jäävad kolistamata, eriti arvestades, et inglise keel ei ole mu emakeel ega ka mitte igapäevane töökeel. Häälestus oli seekord õige ja ma oskasin olla hetkes kohal. Ilmselgelt päriselt kohal olek ongi see kõige olulisem.
Päeva lõpuks ootas M meid juba üle tee kohvikus. Olgugi, et olime juba kesklinnas, otsustasime siiski käia hotellist läbi, et riided mugavamate vastu vahetada ning sülearvutit mitte niisama kaasa tassida. Kuigi meie hotell asub kesklinnast umbes poole tunni tee kaugusel, on sinna nii lihtne ja mugav ühistranspordiga minna, et see väike kõrvalepõige tundus igati loogiline, samas kui Tallinnas ei kujutaks ma ette, et lippan korraks kesklinnast Rocca al Maresse või Piritale, et asjad hotelli vahepeal ära panna ning sama teed linna tagasi tulla.
Käes on reede õhtu. Kell on saanud napilt kuus ja oleme metroo ooteplatvormil õues. Ette sõidab rong, mis on nii puupüsti inimesi täis, et peale suuremat surumist ja pressimist õnnestub meil kuidagi napilt kolmekesi rongi peale mahtuda. Oleme sattunud suurlinna tipptundi. Tundub, et inimesed on suuremas osas juba peale tööpäeva jõudnud kodust läbi lipata ja liiguvad linna baaridesse, pubidesse ning külla reede õhtut tähistama.
Kuna oleme A-ga mõlemad vaimustuses kolmapäeva õhtul avastatud 1679. aastal loodud kange alkoholi tootja Wynand Fockinki väiksest baarist vanalinnas, siis otsustame seda ka M-le kindlasti tutvustada. Kui läbi punaste laternate tänava rajooni linna keskväljaku serva lähistele baari juurde kohale jõuame, on hakanud just tugevalt uuesti sadama ning baar ja selle uksetagune tänav on umbselt rahvast täis. Siiski õnnestub meil peagi uuesti leti äärde saada ja tellida midagi põnevat juua. Lisaks kolmapäeval tööl olnud teenindajatele on leti taga veel kolmaski mees, kes satub hämmingusse meie soovitud mandlimaitselise likööri ja kange samakalaadse toote segusoovist, nii et ta peab seda kaks korda üle küsima ja siis üllatunud näoga kolleegilt üle küsima. Kolleeg vaatab meile otsa, lehvitades kelmikalt käega meie poole äratundmisrõõmus tervituseks, ning kinnitab baarmenile meie soovi korrektsust. Vana hollandi kombekohaselt küürutame õrnade pilgeni täis pandud klaasist pitside kohale, rüüpame esimese sõõmu ja asume õue katuseserva alla jooki nautima. Märkame, kuidas teenindaja tuleb vahepeal õue ja teeb rahulikult klientidega koos suitsu ning siis taas leti taha asub, seejärel tervitab teine teenindaja oma läbi astunud sõpru põsemusiga ning jääb nendega õues pikemaks jutustama. Keegi ei pea seda imelikuks ja see on igati normaalne. Eestis ei tuleks selline käitumine klienditeenindaja poolt üldse kõne alla.
Üldiselt tundub mulle, et Amsterdam on armas linn, kuid enamjaolt on tänavad üsna omavahel äravahetamiseni sarnased ning kui sa pole just muuseumi või kanepi ja punaste laternate tänava tüüpi, siis peale ühe päevaga kesklinna läbijalutamist ei olegi siin suurt midagi meelelahutusena vaba ajaga teha. Nii on kesklinnas ringi liikudes üsna tavapärane vaatepilt näha turiste, kes on end seentest või kanepist uimaseks söönud või vastupidiselt omaette arusaamatult lakkamatult naeravad. Eriti halb idee on sellises olukorras alkoholi tarbimine ja kui kolmapäeval A-ga avastatud likööribaaris olime, märkasime ka seal üht paarikest, kes olid ekstaatiliselt rõõmsas meeleolus, nii et neiu üle baari omaette kõvahäälselt laulma hakkas, mida baarmen esmalt kellegi nutuks pidas. Täna nägime üht keskealist paari, kes keset tänavat näpuga tuvile näitasid ning lakkamatult naersid, nii et naine lausa naerust nõrkema pidi. Kui mööda vanalinna tänavaid jalutada, on imalat immitsevat kanepisuitsu lõhna tihti tunda. Arvestades, et enamikes riikides on kanep keelatud ning Amsterdamis selgelt ja vabalt lubatud, siis ilmselgelt on ka see üks turismi vaatamisväärsusi ja vaba aja veetmise viise.
Reede õhtu tõttu on vanalinn puupüsti rahvast täis, nii et kitsamatel tänavatel liikumiseks tuleb minna rahvamassiga ühtses tempos kaasa. Hakkame söögikohta otsima ning valime esimese hooga Foursquare äpist välja paar kõrgeid punkte saanud söögikohta. Esimene on millegipärast kuu lõpuni suletud, teine aga nii puupüsti täis, et saaksime sinna laua alles kahe tunni pärast. Kolmandat me ei suudagi üles leida ja selleks hetkeks sajab juba nii ebamugavalt tugevasti, et tahaksime lihtsalt kuhugi maha istuda ja süüa. Kuigi Amsterdami vanalinn on täis kaasa ostetava toiduga söögikohti, seal hulgas ka täisautomaatne burgeriautomaat, kohvikuid ja kohvipoode, siis tänane ilm ei ole selline, et tahaks kuskil õues pingi peal istuda ja süüa. Nii valime esimese ettejuhtuva aasiapärase restorani, mille uksel märkan enne sisse astumist TripAdvisori soovituse kleepekat aastast 2014. See on Indoneesia restoran ning otsustame tellida valmismenüü. Reeglina TripAdvisori soovitused on üpris usaldusväärsed ja nendega eriti mööda panna ei saa. Seekord oleme aga ikkagi lõppkokkuvõttes ämbrisse astunud, sest teenindus on kohutavalt aeglane, söök kuiv ja meie jaoks liiga terav ning esitatav arve proportsionaalselt paigast ära saadud toidukogemust arvestades. See restoran näeb välja rohkem nagu pererestoran, siin on palju avarust ning sisustus on pigem lihtne ja veidi päevinäinud olemisega. Kuigi rahvast on keskmiselt ja ruumis on vaid üksikud vabad lauad, siis tegelikult on ruum jahe ja pikapeale poeb ruumis valitsev rõskus kontidesse, nii et hoolimata üliteravast toidust tunnen, kuidas iga liiges ja kont minus külmaga rohkem ja rohkem lõdisema hakkab. Kui magustoiduks meile jäätist serveeritakse, ei suuda ma seda peaaegu puutudagi ning soovin vaid õue jõuda, et veidi liigutades sooja nahavahele saada.
Kui üleüldises plaanis mõtlesime, mida oma õhtuga peale hakata, siis esmalt vaatasime kahte muuseumilaadset toodet: Heineken Experience ehk Heinekeni tehase külastust ning XtraCold Ice bari, ent mõlemasse olime piletiostuga hiljaks jäänud ja seetõttu ei saanud samal õhtul me kumbagi külastada. Kolmanda variandina olime õhtu alguses otsinud välja kesklinnas Central Stationi lähedal asuva panoraamvaatega baari Skylounge Amsterdam, et õhtu lõpuks sinna jõuda ja olgugi et meil oli aadress teada, ei suutnud me siiski lõpuks õiget hoonet tuvastada ning meile tundus parem idee metrooga tagasi hotelli sõita. Õhtu lõpetuseks istusime veidi aega oma hotellibaaris ning vaatasime, kuidas baarmenid klaase loopides efektselt kokteile kokku segasid ja kui kell lähenes südaööle, oligi aeg küps põhku pugemiseks.
Meie hotell asub metroojaamale üpris lähedal, ca 900 meetri kaugusel ehk umbes 7 minutit jalutada, kuid hotell on leidnud kavala lahenduse mugavale ärikliendile, pakkudes hommikuti tasuta elektritaksoga sõiduteenust metroojaama. Just hetkel, kui hotellist välja astusime, ootas elektritakso meid maja ees kannatlikult ja olgugi et metroojaam on lähedal, otsustasime mugava võimaluse ära kasutada. Tõesti, nii lihtne ja väike asi, aga annab nii palju juurde. Umbes nagu lennud, kus pakutakse tasuta kohvi, teed ja vett või värsket ajalehte - pole ettevõttele just suur kulu, kuid kliendile annab sellise mõnusa väärtustatud enesetunde.
Orienteerumise mõttes oleme A-ga paar parajaid. Ma ei kujuta päris täpselt ette, kuidas vanasti üldse normaalselt reisida oli võimalik, ilma igasuguse GPSi, äppide ja elektrooniliste juhisteta, mis on vajadusel kiiresti kättesaadavad. Ilmselt tuli siis rohkem ise meelde jätta, kohapeal inimestelt küsida, kuid ka varuda enam aega õigesse kohta kohale jõudmiseks. Kuigi läksime teist päeva samasse hotelli kesklinna konverentsile, siis Central Stationist välja tulles, sattusime ikkagi mõlemad korraks segadusse kuhu suunda me edasi minema peame. Seekord oli minu kõhutunne õigem, kuigi ma olen vabalt suuteline metsa ära eksima ka koos kaardi ja kompassiga.
Täna oli see päev, kus mul tuli teha konverentsil ettekanne. Olin ma siia ju kutsutud osalema esinejana. Kuigi teema on mulle tuttav, tegin sotsiaalmeedia ja värbamise teemadel ka oma magistritöö, siis inglise keeles ei olnud ma siiski pidanud varem sel teemal rääkima. Käes oli Thought Leader Globali personalikonverentsi 7th HR Transformation, Talent & Employee Engagement Forum teine päev ning mu ettekanne teemal Using Social for Talent Effectively korralikult ette valmistatud. Hommikusöögilauas käisime A-ga korraks mu ettekande pidepunktid läbi ning A andis mulle alustamiseks hea mõtte küsida mida inimesed Eestist teavad.
Mu ettekanne oli kohe peale hommikust kohvipausi. See tähendas, et publik oli parajasti üles äratatud, ent polnud enam näljane ega veel väsinud. Kui esitasin publikule küsimuse, mida nad Eestist teavad, siis oli väga põnev kuulata, kuidas meid tegelikult tuntakse. Eesti on Euroopa kaardil inimeste teadvuses olemas, eelkõige teatakse meie pealinna, kuid ka e-valimisi ja meie internetiseerumist. E-riigi mulje on laiemale üldsusele teadvusse jõudnud, kuid sellegipoolest oli tore näha hämmingus nägusid, kui muuseas e-residentsuse kõrvale mainisin ka võimalust ettevõte asutada internetis mõne minutiga. Vana Euroopa mõistes on see siiani ikkagi utoopia.
Tänapäeva nutimaailmas on inimeste tähelepanu eest võitlemine üpriski keeruline, seda eriti olukorras, kus ka kogu konverentsi slaidid asuvad internetis ning korraldajad on ärgitanud inimesi tweetima konverentsil tekkinud mõtetega. On ju nii lihtne haarata telefon ja natuke lugeda töömeili, mõnda jutustamise akent või surfata Facebookis, kui teema piisavalt huvitav ja köitev pole või aju suurest infotulvast lihtsalt ära väsib. Seda enam olen tänulik mind kuulanud publikule, et sisuliselt keegi mu ettekande ajal nina telefonis ei istunud, vaid tõesti kuulati ning mingites kohtades tõusid inimesed lausa püsti, et slaididest paremini pilte teha, mis siis, et need neil olemas olid. Hiljem sain nii mõneltki osalejalt väga positiivse tagasiside oma ettekandele ja eelmise päeva moderaator arvas lausa, et ma võiks eraldi raamatu kirjutada. Hah, sellised kommentaarid! Tegelikult on jube äge tunne, kui esinemine hästi välja kukub ning suuremad ämbrid jäävad kolistamata, eriti arvestades, et inglise keel ei ole mu emakeel ega ka mitte igapäevane töökeel. Häälestus oli seekord õige ja ma oskasin olla hetkes kohal. Ilmselgelt päriselt kohal olek ongi see kõige olulisem.
Päeva lõpuks ootas M meid juba üle tee kohvikus. Olgugi, et olime juba kesklinnas, otsustasime siiski käia hotellist läbi, et riided mugavamate vastu vahetada ning sülearvutit mitte niisama kaasa tassida. Kuigi meie hotell asub kesklinnast umbes poole tunni tee kaugusel, on sinna nii lihtne ja mugav ühistranspordiga minna, et see väike kõrvalepõige tundus igati loogiline, samas kui Tallinnas ei kujutaks ma ette, et lippan korraks kesklinnast Rocca al Maresse või Piritale, et asjad hotelli vahepeal ära panna ning sama teed linna tagasi tulla.
Käes on reede õhtu. Kell on saanud napilt kuus ja oleme metroo ooteplatvormil õues. Ette sõidab rong, mis on nii puupüsti inimesi täis, et peale suuremat surumist ja pressimist õnnestub meil kuidagi napilt kolmekesi rongi peale mahtuda. Oleme sattunud suurlinna tipptundi. Tundub, et inimesed on suuremas osas juba peale tööpäeva jõudnud kodust läbi lipata ja liiguvad linna baaridesse, pubidesse ning külla reede õhtut tähistama.
Kuna oleme A-ga mõlemad vaimustuses kolmapäeva õhtul avastatud 1679. aastal loodud kange alkoholi tootja Wynand Fockinki väiksest baarist vanalinnas, siis otsustame seda ka M-le kindlasti tutvustada. Kui läbi punaste laternate tänava rajooni linna keskväljaku serva lähistele baari juurde kohale jõuame, on hakanud just tugevalt uuesti sadama ning baar ja selle uksetagune tänav on umbselt rahvast täis. Siiski õnnestub meil peagi uuesti leti äärde saada ja tellida midagi põnevat juua. Lisaks kolmapäeval tööl olnud teenindajatele on leti taga veel kolmaski mees, kes satub hämmingusse meie soovitud mandlimaitselise likööri ja kange samakalaadse toote segusoovist, nii et ta peab seda kaks korda üle küsima ja siis üllatunud näoga kolleegilt üle küsima. Kolleeg vaatab meile otsa, lehvitades kelmikalt käega meie poole äratundmisrõõmus tervituseks, ning kinnitab baarmenile meie soovi korrektsust. Vana hollandi kombekohaselt küürutame õrnade pilgeni täis pandud klaasist pitside kohale, rüüpame esimese sõõmu ja asume õue katuseserva alla jooki nautima. Märkame, kuidas teenindaja tuleb vahepeal õue ja teeb rahulikult klientidega koos suitsu ning siis taas leti taha asub, seejärel tervitab teine teenindaja oma läbi astunud sõpru põsemusiga ning jääb nendega õues pikemaks jutustama. Keegi ei pea seda imelikuks ja see on igati normaalne. Eestis ei tuleks selline käitumine klienditeenindaja poolt üldse kõne alla.
Üldiselt tundub mulle, et Amsterdam on armas linn, kuid enamjaolt on tänavad üsna omavahel äravahetamiseni sarnased ning kui sa pole just muuseumi või kanepi ja punaste laternate tänava tüüpi, siis peale ühe päevaga kesklinna läbijalutamist ei olegi siin suurt midagi meelelahutusena vaba ajaga teha. Nii on kesklinnas ringi liikudes üsna tavapärane vaatepilt näha turiste, kes on end seentest või kanepist uimaseks söönud või vastupidiselt omaette arusaamatult lakkamatult naeravad. Eriti halb idee on sellises olukorras alkoholi tarbimine ja kui kolmapäeval A-ga avastatud likööribaaris olime, märkasime ka seal üht paarikest, kes olid ekstaatiliselt rõõmsas meeleolus, nii et neiu üle baari omaette kõvahäälselt laulma hakkas, mida baarmen esmalt kellegi nutuks pidas. Täna nägime üht keskealist paari, kes keset tänavat näpuga tuvile näitasid ning lakkamatult naersid, nii et naine lausa naerust nõrkema pidi. Kui mööda vanalinna tänavaid jalutada, on imalat immitsevat kanepisuitsu lõhna tihti tunda. Arvestades, et enamikes riikides on kanep keelatud ning Amsterdamis selgelt ja vabalt lubatud, siis ilmselgelt on ka see üks turismi vaatamisväärsusi ja vaba aja veetmise viise.
Reede õhtu tõttu on vanalinn puupüsti rahvast täis, nii et kitsamatel tänavatel liikumiseks tuleb minna rahvamassiga ühtses tempos kaasa. Hakkame söögikohta otsima ning valime esimese hooga Foursquare äpist välja paar kõrgeid punkte saanud söögikohta. Esimene on millegipärast kuu lõpuni suletud, teine aga nii puupüsti täis, et saaksime sinna laua alles kahe tunni pärast. Kolmandat me ei suudagi üles leida ja selleks hetkeks sajab juba nii ebamugavalt tugevasti, et tahaksime lihtsalt kuhugi maha istuda ja süüa. Kuigi Amsterdami vanalinn on täis kaasa ostetava toiduga söögikohti, seal hulgas ka täisautomaatne burgeriautomaat, kohvikuid ja kohvipoode, siis tänane ilm ei ole selline, et tahaks kuskil õues pingi peal istuda ja süüa. Nii valime esimese ettejuhtuva aasiapärase restorani, mille uksel märkan enne sisse astumist TripAdvisori soovituse kleepekat aastast 2014. See on Indoneesia restoran ning otsustame tellida valmismenüü. Reeglina TripAdvisori soovitused on üpris usaldusväärsed ja nendega eriti mööda panna ei saa. Seekord oleme aga ikkagi lõppkokkuvõttes ämbrisse astunud, sest teenindus on kohutavalt aeglane, söök kuiv ja meie jaoks liiga terav ning esitatav arve proportsionaalselt paigast ära saadud toidukogemust arvestades. See restoran näeb välja rohkem nagu pererestoran, siin on palju avarust ning sisustus on pigem lihtne ja veidi päevinäinud olemisega. Kuigi rahvast on keskmiselt ja ruumis on vaid üksikud vabad lauad, siis tegelikult on ruum jahe ja pikapeale poeb ruumis valitsev rõskus kontidesse, nii et hoolimata üliteravast toidust tunnen, kuidas iga liiges ja kont minus külmaga rohkem ja rohkem lõdisema hakkab. Kui magustoiduks meile jäätist serveeritakse, ei suuda ma seda peaaegu puutudagi ning soovin vaid õue jõuda, et veidi liigutades sooja nahavahele saada.
Kui üleüldises plaanis mõtlesime, mida oma õhtuga peale hakata, siis esmalt vaatasime kahte muuseumilaadset toodet: Heineken Experience ehk Heinekeni tehase külastust ning XtraCold Ice bari, ent mõlemasse olime piletiostuga hiljaks jäänud ja seetõttu ei saanud samal õhtul me kumbagi külastada. Kolmanda variandina olime õhtu alguses otsinud välja kesklinnas Central Stationi lähedal asuva panoraamvaatega baari Skylounge Amsterdam, et õhtu lõpuks sinna jõuda ja olgugi et meil oli aadress teada, ei suutnud me siiski lõpuks õiget hoonet tuvastada ning meile tundus parem idee metrooga tagasi hotelli sõita. Õhtu lõpetuseks istusime veidi aega oma hotellibaaris ning vaatasime, kuidas baarmenid klaase loopides efektselt kokteile kokku segasid ja kui kell lähenes südaööle, oligi aeg küps põhku pugemiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar