Üle kivide ja kändude siiski Brüsselisse

Kui midagi hakkab viltu algusest saadik vedama, siis kipub see ka edasi nii minema, kuigi oma jäärapäise järjekindlusega olen ma elus korduvalt püüdnud vastupidist tõestada ja nii mõnedki korrad pidanud alla vanduma. Õnneks mitte küll päris kõik korrad.

Aasta tagasi käisin Amsterdamis konverentsil ja võitsin seal tasuta pääsme selle aasta konverentsile Brüsselis. Kuna Brüsseliga on mul natuke eriline suhe tänu inimestele, kes siin elavad, siis oli see minu jaoks meeldiv üllatus ja hea võimalus ühendada teadmiste omandamine sõpradega kohtumisega. Kui ma siit inimesi ei tunneks, keda külastada, siis ausalt öeldes Brüssel ei kuuluks minu lemmiklinnade hulka. Ma olen siin linnas olnud viimase 13 aasta jooksul umbes kahele käele jaguneval arvul kordi ja ikka veel ei ole see linn mulle omaks saanud. Küll aga inimesed, kellel on siinse linnaga side.

Kui aasta alguses oma tasuta pääset püüdsin registreerida ja sain ka registreerumise kinnituse, siis mõni nädal hiljem hakkasin saama müügikõnesid kutsega konverentsile kuulama tulla. Kui imestunult küsisin, et ma peaks ju kirjas olema, sain vastuseks hämmingu lubadusega kontrollida. Hiljem selgus, et mul on tasuta pääsme õigus olemas, aga registreerunud ma justkui nende süsteemis siiski polnud. Registreerusin uuesti. Ja uuesti hakkas sama pull pihta. Nii ka kolmas kord kuniks sain alles millalgi hiljuti lõpliku kinnituse, et olen ikka kirjas. Enne seda ei julgenud ma päriselt konverentsiks lennukipileteid ega hotelli paluda reisibürool organiseerima hakata.

Mu esialgne mõte oli ka ühendada selle aastane Amsterdami konverents puhkusereisi ja Brüsseli konverentsiga, kuna kahe ürituse vahele jäid vaid kaks nädalat. Kuigi vaatasin lennupileteid Amsterdamist kuhugi sooja, naasmisega Brüsselisse, siis midagi head tol hetkel kuidagi silma ei hakanud. Nii tundus mulle, et see plaan hästi ei päde ja otsustasimegi hoopis oktoobris M-ga Mallorcale lennata. Kui Amsterdamis õnnestus meil oma tööalased reisid pika nädalavahetusega ühildada, siis mõtlesin esimese hooga sama plaani ka Brüsseli kohta, kuid nädalavahetuseks tekkisid juba teised sündmused ja nii ei klappinud ka see teooria kuidagi.

Ühesõnaga, kui umbes paar nädalat tagasi sain lõpliku kinnituse, et olen ikka konverentsil kirjas, siis julgesin alles Brüsselisse üksi minekut organiseerima hakata. Reisibüroo pakkus välja mõned lennud ning tegin sealt oma valiku ümberistumisega lendude kasuks, et ma jõuaksin Brüsselisse ikkagi enne ööd ja tagasi naaseksin koju teise konverentsipäeva ööl vastu tööpäeva.

Eelmisel nädalal selgus aga üllatusena, et need piletid jäid kuidagi kinnitamata ja neid pileteid enam ei ole. Kui ma tahtnuksin koju naasta kolmapäeva öösel, oleksid lennupiletid maksnud veidi üle 600€. Brüsselisse. See on lihtsalt absurd. Sama raha eest saab juba korraliku lennufirmaga Austraaliasse lennata Eestist, küll sooduspakkumisega ja ette ostes, aga siiski. Brüsseli piletid on tavapäraselt jäänud paarisaja euro kanti ning nüüd, kui Eesti on EL eesistuja, on muidugi lennukid hoolega välja müüdud ja see on lennupileti hinda kergitanud korralikult 300+ euro juurde nö tavahinnana.

Lõpuks suutis kolleeg V mulle reisibüroo abil välja võluda üsna mõistliku raha eest lennupiletid otselendudele saabumisega esmaspäeva õhtul ja lahkumisega neljapäeva hommikul, nii et tuleb linna jääda üheks ööks kauem, kuid selle eest on konverentsile minek ja tulek vägagi ajaliselt mõistlik – ei pea vähemasti lennujaama paaniliselt jooksma ning otselend on nii ajasäästlikum kui igati mugavam.

Nüüd oli veel üksnes majutust vaja kolmeks ööks Brüsselis. Kaarti vaadates avastasin, et konverentsikeskus asub kesklinna külje all, aga natuke napakas kohas, sest seal lähedal ei ole ühtki hotelli. Lähim hotell asub konverentsikeskusest vähemalt kilomeeter ja mingi valik hotelle tekib kaardile lausa 2-3 kilomeetri kaugusele alles. Reisibüroo pakkus mulle mingi valiku välja, üks tundus kommentaaride ja välimuse poolest isegi täiesti ok, kui jätta tähelepanuta ääremärkused, et hotelli on pimedas raske leida ja ümbruskond võiks parem olla, kuniks sattusin rääkima oma belglastega juhuslikult eesseisvast reisist. Kui nad kuulsid plaanitava hotelli asukohta, tegid nad mulle kiiresti selgeks, et pimedas selles kandis Brüsseli kesklinnas ei tohiks üksik naisterahvas kohe kindlasti liikuda. Oppaa. Palusin reisibürool leida mulle mõne muu alternatiivi kesklinna, postiindeksi vahemikku 1000-1200. Ja nii me põrgatasime seda palli hotellide osas bürooga muudkui edasi-tagasi, sest kaardi pealt vaadates tundub nii mõnigi hotell täiesti normaalses asukohas kuniks loed kommentaare, vaatad hinnanguid, transpordivõimalusi konverentsikeskusesse (kolme ühistranspordiga lühim aeg kulgemiseks tund aega on hommikusel tipptunnil veidi tüütu) või küsid kohalike käest ümbruskonna kohta ja saad vastuseks, et leia midagi muud.

Minu Brüsseli külastus on sattunud huvitavale ajahetkele, sest harva juhtub niimoodi, et suurlinn nagu Brüssel, kus on tõesti väga palju hotelle, on sisuliselt korraga välja müüdud, nii et kõikvõimalikud hotellid, mis muidu on täiesti talutava hinnaga, on nüüd hinna kruttinud kolmekordseks ja suvaline voodi hostelis maksab juba ligi sott/öö kohta. Nii kui leidsin sobiliku hotelli, oli selle hind hetk hiljem tõusnud 100€ võrra ning sealt hetk hiljem juba välja müüdud. See kõik toimus sekundite ja minutitega, mis tekitas juba kerget hasarti.

Täna hommikuks ületasid hotellide kolme öö hinnad juba 1000€ piiri ning mõni küündis pooleteise tuhandeni. Sellise raha eest ma lihtsalt keeldun ööbimast konverentsi tarbeks ja ma usun, et seda raha oleks kuhugi mujale oluliselt mõistlikum investeerida. Kuna hotelli leidmine tundus juba sisuliselt võimatu ülesanne, uurisin V käest eelmisel nädalal, ehk oleks mul mõistlikum konverentsile minemata jätta, kui kõik märgid sellele vastu näitavad, kuid sain vastuseks, et lennupileteid enam tühistada ei saa ja ehk ikka õnnestub sobilik ööbimine ka leida. Õnneks oli A valmis mind vajadusel Brüsselis enda juurde majutama ning igal muul korral võtnuks ma selle pakkumise vastu, sest oleme seal varemgi peatunud ning A&U juures on ikka äärmiselt mõnus, ent konverents seab oma kitsad ajalised piirangud ja kui õhtul on soov veel ka veidi tööd teha, pole ma suurem asi külaline just.

Täna lõuna ajal olin juba mõttes arvestanud, et maandun ööseks A&U juurde. Veel viimase võimalusena palusin reisibürool vaadata, mida nad madalama taseme hotellidest leida suudavad, ehk on midagi ikkagi enam-vähem talutava hinnaga. Kahest ühel oli väga kehv hinnang, kuid teine sai isegi adekvaatsed kommentaarid, täiesti hea asukoha ning arvestades olukorda, talutava hinnaklassi. Otsustasin hetkega ja hotell oli lõpuks olemas. Napid paar tundi enne lennujaama sättimist.

Lõpuks tundus, et kõik mängib siiski välja ja asi hakkab paremuse poole minema. Kuniks lennujaamas teatati, et väljalend hilineb viisteist minutit, sest Brüsseli lennujaamas oli palju liiklust ja sealt tulnud Nordica, tegelikult küll vana Carpat Airi lennuk, saabub seetõttu Tallinnasse lihtsalt hiljem. Tegelikult jõudis lend tund hiljem Brüsselisse kui oleks pidanud. Ja seejärel jäeti veel inimesed umbes veerand tunniks lennuki pardale ootele, sest sildumine võttis veidi oodatust kauem aega. Mul oli siiralt kahju paarist, kes püüdis meeleheitlikult oma jätkulennule jõuda. Siit ääremärkus iseendale, et kui on vaja jätkulendu, siis Nordicaga lennates peab kahe lennu vahe olema üpris suur või pigem otselende eelistada. Täpselt nagu vanasti Estonian Airiga. Üldse, täna lennujaamas märkasin, et väga suur osa lende hilines märkimisväärselt. Varem pole ma seda trendi täheldanud.

Brüsseli lennujaam on tõeliselt suur, nii et seal annab omajagu trampida ühest äärest teise, enne kui lennuväravast pagasialani jõuda. Tavaliselt peab kohvreid omajagu aega ootama, kuid kuna siin läheb jalutamisele aega, jõudsid kohvrid isegi enne kui päris kõik reisijad pagasialasse saabusid. Olgugi et ma olen Brüsselis palju kordi käinud, olen siia lennanud varem vaid kolmel korral ja sedagi üsna pika ajavahe tagant. Õnneks alles poolteist aastat tagasi käisime siin W&S pulmas, nii et sellest ajast on mul veidi logistikat meeleski. Nii oli mul rongijaama lihtne leida ja automaadist pileti ostmine polnud kuigi keeruline (olgu siinkohal tänatud Rome2Rio äpp ja Apple Maps, mis teevad võõras kohas ühistranspordiga liiklemise ikka ülimõistlikult lihtsaks). Ent ühest asjast ei saa ma siiski aru, miks nad ei suuda rongijaama normaalset ekraani piletimüügi juurde panna, mis viitaks kust perroonilt kuhu suunda milline rong läheb. Mäletan, et poolteist aastat tagasi nuputasime seda koos M-ga kuniks kelleltki küsisime ja saime õige suuna kätte. Täna oli täpselt sama jama ja ma polnud mitte ainus, kes töötaja poole pöördus kuhu rongile minema peaks.

Teoreetiliselt oli mu hotelli jõudmine lihtne. Kaks peatust rongiga Brüssel-Centraali, sealt edasi muudkui otse mööda tänavat umbes 900 meetrit ja siis vasakule ning peaksingi kohal olema. Muidugi siin tulevad ka minu orienteerumisoskused ja suunataju mängu. Pean siinkohal siiralt tänulik olema oma varasemale korduvale Brüsseli külastamisele, sest tuttavad kohad suutsid mind lihtsamini õige tee peal hoida.

Hoolimata hilisest kellaajast ja öisest tunnist, tundsin, kuidas nälg mind näpistas. Olin endale siiralt tänulik, et Tallinna lennujaamas võiku hinge alla haaranud olin, kuid sellest oli juba omajagu tunde möödas. Kuigi vanalinn, olid siin enamus kohti juba siiski esmaspäeva õhtul suletud kuniks märkasin tänava äärde jäävat väikest toidupoodi. Ah, ma olin päästetud! Salat, jogurt, veepudel, croissant… Minu püha õhtu söömaaeg ootas mind.

Kui toidupoest välja astusin, tervitas mind vahepeal sadama hakanud tihe vihm. Uh, pime ja niiske õu, vihmavarju mul ka kaasas ei olnud. Vähemasti vastikult külma tuult ei olnud. Jõudsin otsapidi Marriotti hotelli juurde, kus poolteist aastat tagasi peatusime W&S pulmaskäigu ajaks. Alles siis taipasin, et mu seekordne hotell peab kuskil üsna lähedal olema. Varjusin vihma eest räästa alla, otsisin telefoni taskust välja ja püüdsin veidi sotti saada kuhupoole edasi kõndida. Neil pole siin just kombeks tänava nimesid kuigi suurelt kuvada, nii et pimedas millegi otsimine on paras väljakutse. Sain aru, et mu hotell jääb teispoole järgmist tänavat. Otsisin uut varjualust, et selgeks teha palju ja kuhupoole mul veel minna on. Jäin varju all seisma, kui mu selja taga avanesid hoone uksed automaatselt ja ma puhtjuhuslikult nägin sama hotelli silti seinal, mida ma otsisin. Olin iseenesest kohale jõudnud.

Dansaert Hotel on pisike, heas asukohas kesklinnas ning näeb esmapilgul üsna hea välja, kuigi lähemalt vaatlusel esineb mõningaid puudujääke. Näiteks ma ei ole harjunud sellega, et vannitoas pole ühtki nagi kuhu rätikut riputada. Või koridorid on nii kitsad, pimedad ja astmelised, et kohvriga mahub sealt läbi vaid külgees. Või WiFi küll on, ent nagu kuuvarjutus ja kui see tuleb, siis on see aeglane nagu tatt ning telekale pilti ei õnnestunudki ette saada. Ma lihtsalt olen harjunud veidi teise standardiga. Aga vähemasti on mul reisiks olemas siiski hotell, mis pealegi asub täiesti vanalinnas mõistlikus kohas. Katus peakohal, puhas tuba ning ka üsna vaikne, kui just kõrvaltoa naaber liiga tihti ei köhi.

Tundub, et mul on olnud üks suur muutuste aasta, mis on valmistanud mind ette mu harjumuspärasest mullist välja astuma. Oma mugavuspiirides olles jäävad vingeimad seiklused ja ägedad positiivsed kogemused tundmata. Elu on ju ikkagi seiklus.