Hommikul tervitas meid helesinine pilvitu taevas ja terav päike. Keerasime oma auto nina Sandefjordi suunda, mis on küll Tonsbergist oluliselt suurem linn, ent palju igavam. Sandefjordis, nagu paljudes teistes Norra veeäärsetes linnades, on jahisadam üks peamisi kohti, kus kohalikele meeldib aega veeta ning tundub, et siin omab igaüks paati. Norras on kunagi olnud ka vaalapüük tõeliselt au sees. Seda tehakse küll siiani, aga enam mitte niimoodi nagu kunagi. Selle eest asub Sandefjordi linnas siiani 1950datest pärit töökorras vaalapüügilaev Southern Anchor, mis eemalt vaadates näeb välja pigem nagu sõjalaev.
Sandefjordist Larviku poole sõites jääb tee äärde kunagine viikingite elupaik, millest tänaseks on säilinud vaid hauakohad. Väidetavalt on siin ka suvisel ajal viikingite teemaline näitus avatud koos telkide ja viikingiteks kehastunud tegelastega ning hoolimata külastuskeskuse seinal olevast sildist, et oleme talveks suletud ja avame taas juunis, haigutas täna seal veel täielik haudvaikus. Ilmselgelt ei ole Norras turismihooaeg veel alanud.
Olin tänase päeva plaaninud meile looduses veetmise päevaks, kuhu pidi jääma nii pargikülastusi kui mägede vaatamisi. Nii võtsime Larvikus ette Norra suurima pöögimetsa külastuse, mida läbib mugavalt lühima rajana 2 km pikkune teekond, mis peaks viima ka kaunite vaadeteni kohalikule järvele. Tõesti, veidi rajalt eemale kaldudes avanes autoteelt järvele üsna imeline vaade, ent raja äärde jäävast sildiga tähistatud vaateplatvormi sihist ei olnud suurt midagi järgi jäänud - paigaldatud uued elektriliinid ning võrkaed koos ette kasvanud puudega varjasid viimasegi, mida oleks vaadata olnud. Selle eest olid pöögid aga pargis suured ning park ise kaunis ja jalutamist igatahes väärt.
Lõuna-Norra on oma looduse poolest päris imeline koht. Ühest küljest meenutab see veidi Soomet oma kaljuste teeäärtega, teisalt mägede vahel kulgevate teedega tuleb rohkem Šveits tuttavam ette, ainult Norras on tee äärde jäävaid järvi ja fjorde rohkem. Siinsed mäed on madalamad ning ümaramate nukkidega, rohkem kaetud puudega, kuid mida rohkem siin ringi sõita, seda enam tekib Skandinaavia Šveitsi tunne. Loodus on siin tõeliselt kaunis ning haritud põldude ja korras majade vahel looklev tee fjordivaadetega midagi tohutult rahustavat. Kui märkame auto aknast mõnda kaljudelt alla voolavat koske või kärestikulist jõge, on raske mitte peatuma jääda, et seda looduse imet pikemalt vaadelda.
Norra kaljud on tohutult massiivsed ning algavad maapinnast äkki ja järsult. Need kivimid on vanad ja nii leidub Moleni kandis ka rändrahnudest koosnevate kiviväljade ja -kuhilatega kaetud mereäärne ala, mida ühest küljest ääristab laavakivist platoo ning teisest pärandina ajalooliselt kaitstud rauuaajast kivirand, kus algava matkaraja serva on sätitud kenasti näidistena erinevad sealse kandi kivid koos nende arvatava vanusega, mis ulatub kohati sadade miljonite aastate tagusesse aega. Ma kujutasin kirjelduse järgi seda paika ette suurte kivirahnudena kaetud pinnana nagu kunagi esmasel välisreisil Hollandis tuulikute pargis nägime, ent kuigi see pole sarnane, on nähtud kiviväljad siiski mõistatuslikult hoomamatud. Kuidagi äkki hakkab madalate kadakate jalgraja tagant lihtsalt tühi kividega kaetud lõputu plats, mis lõppeb merre.
Norral on omad legendid nagu igal riigil. Mägedes elavatest trollidest on ilmselt enamus kuulnud, kuid mulle tuli üllatusena, et ka Norral on oma kohalik Loch Nessi taoline järvekoletis, mis elab Seljordi külje all suures järves ning illustreerib ka linnakese vappi. Meil koletist näha ei õnnestunud, aga vaade järvele on nii kaunis, et tekib tahtmine sinna pikemaks peatuma jääda, riided seljast heita ning mõnus sooja suvepäeva suplus teha. Meie mõtteid segas vaid äkitselt hakanud kerge vihm, mis korraga kuuma õhu klaariks lõi.
Mäed ja kaljud on mulle alati meeldinud, kuigi ma pole suuremat sorti matkaja, ent Norras on matkavõimalusi tõesti sisuliselt igal sammul. Eestis ei ole sellist maastikku ning mäed on meile natuke kättesaamatud, veidi tundmatud ning kergelt aukartust äratavalt põnevad. Ma arvasin, et mägedes on jahe, kuid praegu on Norra ööd nii soojad, et isegi mägedes ulatub temperatuur 23 ja 28 kraadi vahele. Loodus on ka siin oma arengus Eestist tubli sammu ees. Hein on kõrge, kartulid õitsevad, teid ääristavad hoolitsetud pisikeste puitmaja hoovides kaunilt õitsevad suured rododendronipõõsad ja maanteede ääres lillade lupiinide väljad. See kõik on siin kuidagi nii tohutult romantiline.
Olin meie tänase ööbimise paneerinud Gausta mäe külje alla Rjukani linnakesse puhkemajja. Sisuliselt armusin neisse majakestesse juba netis pilte nähes, mistõttu oli seda suurem rõõm kohapeal avastades, et siin on veelgi kaunim kui piltidelt paistis - otse maja taga on kärestikuline jõgi ning mõlemal pool majakest kõrgub mägi, mille ühest servast jookseb alla peenike veekosk. Siinsamas Rjukani linnakese lähistel pidi asuma ka pikalt maailma pikimaks koseks peetud 104 meetri kõrgune Rjukanfosseni kosk, millest küll enamus vett pidi olema suunatud hüdroelektrijaama, ent vaade siiski võimas. Leidsime kose asukoha kaljul küll üles, ent minu suureks üllatuseks oli see tilgatum: keset kaljut langes alla tühi kivine sein all oleva sügavikuga, kuhu kunagi oli langenud kõrgelt vesi. Kuigi saime täna ka mõned vihmapiisa tibad, kui mägede piirkonda jõudsime, siis Norra loodus on praegu tõsiselt kuiv, jõed on kokku kuivanud ning koskedes vesi nirisema hakanud, ka põlde kastetakse praegu hoogsalt, et mingit tulemust üldse saada. Ehk on erakordselt soe kevad põhjuseks, miks meil jäi suurepärane kosk nägemata.
Rjukani linnake asub kahe mäe vahel orus ning kuigi suvisel ajal on siin ööd sisuliselt valged, siis talvel jääb päike mägede varju selliselt, et parimal juhul on linnakeses selge ilmaga vaid pool tunnikest päikesevalgust. Nii paigaldati mõni aasta tagasi kõrgele mäe jalamile suured peeglid, mis päikese valguse talvel linna keskväljakule kokku peegeldavad, et kohalikel natukenegi päikesevalgust tunda oleks. Rjukan on 20. sajandi alguses ehitatud hüdroenergia ettevõtte poolt oma töötajaskonnale, mistõttu on suur osa siinsetest majadest ühesuguse planeeringuga, ent erinevat värvi. Omakorda tekitab see linnakesele hästi kaunilt hoolitsetud ja korrastatud mulje. Ilusamat kohta, kus veeta öö, oleks olnud meie reisil raske soovida.
Sandefjordist Larviku poole sõites jääb tee äärde kunagine viikingite elupaik, millest tänaseks on säilinud vaid hauakohad. Väidetavalt on siin ka suvisel ajal viikingite teemaline näitus avatud koos telkide ja viikingiteks kehastunud tegelastega ning hoolimata külastuskeskuse seinal olevast sildist, et oleme talveks suletud ja avame taas juunis, haigutas täna seal veel täielik haudvaikus. Ilmselgelt ei ole Norras turismihooaeg veel alanud.
Olin tänase päeva plaaninud meile looduses veetmise päevaks, kuhu pidi jääma nii pargikülastusi kui mägede vaatamisi. Nii võtsime Larvikus ette Norra suurima pöögimetsa külastuse, mida läbib mugavalt lühima rajana 2 km pikkune teekond, mis peaks viima ka kaunite vaadeteni kohalikule järvele. Tõesti, veidi rajalt eemale kaldudes avanes autoteelt järvele üsna imeline vaade, ent raja äärde jäävast sildiga tähistatud vaateplatvormi sihist ei olnud suurt midagi järgi jäänud - paigaldatud uued elektriliinid ning võrkaed koos ette kasvanud puudega varjasid viimasegi, mida oleks vaadata olnud. Selle eest olid pöögid aga pargis suured ning park ise kaunis ja jalutamist igatahes väärt.
Lõuna-Norra on oma looduse poolest päris imeline koht. Ühest küljest meenutab see veidi Soomet oma kaljuste teeäärtega, teisalt mägede vahel kulgevate teedega tuleb rohkem Šveits tuttavam ette, ainult Norras on tee äärde jäävaid järvi ja fjorde rohkem. Siinsed mäed on madalamad ning ümaramate nukkidega, rohkem kaetud puudega, kuid mida rohkem siin ringi sõita, seda enam tekib Skandinaavia Šveitsi tunne. Loodus on siin tõeliselt kaunis ning haritud põldude ja korras majade vahel looklev tee fjordivaadetega midagi tohutult rahustavat. Kui märkame auto aknast mõnda kaljudelt alla voolavat koske või kärestikulist jõge, on raske mitte peatuma jääda, et seda looduse imet pikemalt vaadelda.
Norra kaljud on tohutult massiivsed ning algavad maapinnast äkki ja järsult. Need kivimid on vanad ja nii leidub Moleni kandis ka rändrahnudest koosnevate kiviväljade ja -kuhilatega kaetud mereäärne ala, mida ühest küljest ääristab laavakivist platoo ning teisest pärandina ajalooliselt kaitstud rauuaajast kivirand, kus algava matkaraja serva on sätitud kenasti näidistena erinevad sealse kandi kivid koos nende arvatava vanusega, mis ulatub kohati sadade miljonite aastate tagusesse aega. Ma kujutasin kirjelduse järgi seda paika ette suurte kivirahnudena kaetud pinnana nagu kunagi esmasel välisreisil Hollandis tuulikute pargis nägime, ent kuigi see pole sarnane, on nähtud kiviväljad siiski mõistatuslikult hoomamatud. Kuidagi äkki hakkab madalate kadakate jalgraja tagant lihtsalt tühi kividega kaetud lõputu plats, mis lõppeb merre.
Norral on omad legendid nagu igal riigil. Mägedes elavatest trollidest on ilmselt enamus kuulnud, kuid mulle tuli üllatusena, et ka Norral on oma kohalik Loch Nessi taoline järvekoletis, mis elab Seljordi külje all suures järves ning illustreerib ka linnakese vappi. Meil koletist näha ei õnnestunud, aga vaade järvele on nii kaunis, et tekib tahtmine sinna pikemaks peatuma jääda, riided seljast heita ning mõnus sooja suvepäeva suplus teha. Meie mõtteid segas vaid äkitselt hakanud kerge vihm, mis korraga kuuma õhu klaariks lõi.
Mäed ja kaljud on mulle alati meeldinud, kuigi ma pole suuremat sorti matkaja, ent Norras on matkavõimalusi tõesti sisuliselt igal sammul. Eestis ei ole sellist maastikku ning mäed on meile natuke kättesaamatud, veidi tundmatud ning kergelt aukartust äratavalt põnevad. Ma arvasin, et mägedes on jahe, kuid praegu on Norra ööd nii soojad, et isegi mägedes ulatub temperatuur 23 ja 28 kraadi vahele. Loodus on ka siin oma arengus Eestist tubli sammu ees. Hein on kõrge, kartulid õitsevad, teid ääristavad hoolitsetud pisikeste puitmaja hoovides kaunilt õitsevad suured rododendronipõõsad ja maanteede ääres lillade lupiinide väljad. See kõik on siin kuidagi nii tohutult romantiline.
Olin meie tänase ööbimise paneerinud Gausta mäe külje alla Rjukani linnakesse puhkemajja. Sisuliselt armusin neisse majakestesse juba netis pilte nähes, mistõttu oli seda suurem rõõm kohapeal avastades, et siin on veelgi kaunim kui piltidelt paistis - otse maja taga on kärestikuline jõgi ning mõlemal pool majakest kõrgub mägi, mille ühest servast jookseb alla peenike veekosk. Siinsamas Rjukani linnakese lähistel pidi asuma ka pikalt maailma pikimaks koseks peetud 104 meetri kõrgune Rjukanfosseni kosk, millest küll enamus vett pidi olema suunatud hüdroelektrijaama, ent vaade siiski võimas. Leidsime kose asukoha kaljul küll üles, ent minu suureks üllatuseks oli see tilgatum: keset kaljut langes alla tühi kivine sein all oleva sügavikuga, kuhu kunagi oli langenud kõrgelt vesi. Kuigi saime täna ka mõned vihmapiisa tibad, kui mägede piirkonda jõudsime, siis Norra loodus on praegu tõsiselt kuiv, jõed on kokku kuivanud ning koskedes vesi nirisema hakanud, ka põlde kastetakse praegu hoogsalt, et mingit tulemust üldse saada. Ehk on erakordselt soe kevad põhjuseks, miks meil jäi suurepärane kosk nägemata.
Rjukani linnake asub kahe mäe vahel orus ning kuigi suvisel ajal on siin ööd sisuliselt valged, siis talvel jääb päike mägede varju selliselt, et parimal juhul on linnakeses selge ilmaga vaid pool tunnikest päikesevalgust. Nii paigaldati mõni aasta tagasi kõrgele mäe jalamile suured peeglid, mis päikese valguse talvel linna keskväljakule kokku peegeldavad, et kohalikel natukenegi päikesevalgust tunda oleks. Rjukan on 20. sajandi alguses ehitatud hüdroenergia ettevõtte poolt oma töötajaskonnale, mistõttu on suur osa siinsetest majadest ühesuguse planeeringuga, ent erinevat värvi. Omakorda tekitab see linnakesele hästi kaunilt hoolitsetud ja korrastatud mulje. Ilusamat kohta, kus veeta öö, oleks olnud meie reisil raske soovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar