esmaspäev, 15. oktoober 2018

Oxford ja Tina Turner

Kui meil on olemas auto ja natuke planeerimatut aega, ei suuda ma kiusatusele vastu panna minna shoppama. Londonist umbes tunni aja tee kaugusel Oxfordi suunas asub Bicester Village outlettide küla. Kuigi tänaseks lubas ilmateade osalise päiksega vihmata ilma, siis tegelikkus, mis meile vastu vaatas, oli hall taevas ja igikestev seenekas. Nii oli kuidagi väga sobilik sõitagi shoppama.

Bicester Village on kaupluste arvu poolest väiksem kui nii mõnigi teine ostulinnak, mida külastanud oleme. Ka on siinne koht orienteeritud kallimale kliendile, kes hindab kõrgelt tuntud kalleid ja butiikbrände, alustades Escadast ja lõpetades Vivian Westwoodiga. Üsna suur osa klientidest on ilmselt pärit ka Aasia mandrilt, sest paljud poed olid endale palganud spetsiaalselt asiaadist töötaja. Igal juhul, meie ostlemine jäi seal napiks, pole enamjaolt päris meie masti brändid.

Bicesterile väga lähedal asub Oxfordi ülikoolilinn, mis on viimasel aastakümnel eelkõige tuntust kogunud just Harry Potteri filmidega, mis enamjaolt sealse kandi ainetel ja ka seal filmitud on. Oxfordi kese on klassikaline filmidest nähtud ülikoolilinn, kus on suured vanad kivist autoriteetsed ülikoolihooned pillutatud laiali mööda linna keset ning nende vahel saalib lugematus koguses noori tudengeid nii jala kui jalgratastega, trotsides Inglismaa niisket ilma. Need hooned on võimsad ja uhked ning aukartustäratavad ja kui mõelda kui palju tarku inimesi on seal oma kraadi omandanud, on austus selle koha vastu veelgi suurem.

Oxfordi jõudsime mõnusalt lõuna ajal. Noppisin äpist välja ühe keskaegse hoone välimusega popi söögikoha, mis asus täpselt ülikooli raamatukogu vastas ja ülikooli kiriku all keldris. Tegemist on ilmselgelt ülipopi lõunasöögikohaga kohalike hulgas, nii et väike saal on täis tipitud kitsaid pikki laudu, kuhu taha elavas järjekorras inimesi söömiseks sätitada üritatakse. Väga mõnusalt ehe ja kohalik elamus. Ma ei kujuta ette, kuidas selliseid kohti ennevanasti turistina üles leiti, kui äppe, kust häid soovitusi vaadata, veel olemas polnud, sest kiriku alt keldrist kohvikut otsida ei oleks väliselt me väga ise kuidagi osanud.

Meie reisi püänt oli aga hoopis täna õhtul Londonis. Kui M ema sünnipäev lähenema hakkas ja otsisime talle kingitust, siis tihtipeale soovib ta kingiks saada pigem mingit elamust ja nii ei ole teatri või kontserdipiletid harv kingitus. Ümarama vanusenumbri puhul soovisime aga kinkida midagi natuke erilisemat. Vaatasime küll esimese hooga eesolevaid sündmusi nii Riias kui Helsinkis, aga midagi erilist silma ei hakanud. Samal hetkel tuli kuskilt teade, et Wizzair hakkab Tallinnast Londonisse lendama ning mu mõte hakkas rändama teisi radu pidi, et ehk on Londonis midagi põnevat vaadata.

Mulle hakkasid silma Tina - The Tina Turner Musicali piletid. Vaatasin seda üht- ja teistpidi, kuid ei saanud päris täpselt aru, kas tegemist on siiski klassikalises mõttes muusikaliga või pigem kontserdiga. Igatahes, Tina Turner on keegi, kelle muusika on igale põlvkonnale tuttav ja nii tundus see üsna kindlapeale minek olevat. Hiljem sattusin netist lugema ka mõningaid ülistavaid kommentaare, nii et mõeldud-tehtud.

Täna oli see õhtu, kui show käes oli. Jõudsime Aldwychi Teatri juurde umbes tund enne etenduse algust ja inimesed seisid seal juba ukse juures sabas. Ukse peal tehti klassikaline kotikontroll, seejärel suunati inimesed teatribaari ootele kuniks uksed avatakse. Armsa traditsioonina pakutakse seal kõikidele külastajatele kannuga vett laual, muud joogid tuleb ise osta ja erinevalt meie harjumuspärastest võileibadest-salatitest-kookidest, on seal snäkkidena vaid kartulikrõpsud ja pähklid müügil. Samas saab ka etenduse pausi ajaks eelnevalt joogid ära tellida ning pausiks on need laotud seina servale nimelises järjestuses aususe peale. Meie traditsiooniline teatrikonjak oli iseenesest asendunud pausil kuidagi viskiga, nii et M läks üle küsima. Kui teenindaja topsi nuusutas, siis tõdes ta vabandustega, et tõesti on vale jook ja valas meile konjakid juurde. Mis siin veel teisiti, on see, et jooke serveeritakse üldiselt plasttopsides ja ühekordsetes nõudes, mille võib teatrisaali kaasa võtta. Eestis ju teatris saalis keegi ei söö ega joo. Samuti puudub garderoob, nii et oma õueriided peab igaüks ise istmele sätitama. Samas on saal konditsioneeritud, nii et olenemata suurest rahvahulgast siiski väga soe ei hakka.

Tina - The Tina Turner Musical on tõepoolest muusikal, aga niivõrd peenelt on Tina Turneri terve elulugu lapsepõlvest saadik üles ehitatud ja läbi tema muusikalugude oskuslikult põimitud, et see lugu on tohutult kaasahaarav ja emotsionaalselt selge isegi neile, kes keelest palju aru ei saa. See paneb endaga kaasa elama ja mõtlema, tundma nii rõõmu kui kurbust ja näitama elu tema eheduses, eelkõige selles valguses, et ka staarid on tavalised inimesed. Tänaseni ei olnud ma Tina Turneri elulugu kuigivõrd uurinud ja mul polnud aimugi, kui raskeid aegu tal on olnud ja kui tugevaid pingutusi ta on pidanud tegema, et olla see, kes ta täna on.

Omaette teema on aga kogu etenduse osatäitjatega. Näitleja meisterlikkus on tohutult osav ja tõeline tippklass, nii et ka kõrgelt rõdult vaadates on iga emotsioon ja miimika selgelt näha, nii et istmeridade ees olevaid binokleid, mida saab mündi vastu laenutada, ei olegi tegelikult vaja. Osatäitjate hääled on niivõrd võimsad, et kostusid lavalt imehästi ära ilma täiendavate peamikrofonideta. Ja muidugi peaosatäitja (mängitakse nii Adrienne Warreni kui vahel ka Jenny Fitzpatricku poolt) on tõeline kirss tordil. Nii ehe ja suurepärane, et kogu etenduse lõpuks on emotsioon täpselt selline, nagu oleks käinud päriselt Tina Turneri kontserdil. Terve saal, nii põrand kui rõdud, seisid viimaste lugude ajal püsti ja aplodeerisid, tammusid kaasa ning tundsid heast esinemisest siirast rõõmu nii paljugi, et terve rõdu rütmide all vappuma hakkas. Mulle see jalgealune kõikuv põrand tekitas hetkeks ebakindlust, kuid arvestades, et seda etendust on siin mängitud juba alates aprillist, siis ilmselt on teatri konstruktsioonides ka selliste rokkivate võimalustega arvestatud. Igatahes, kogu see kontsert-teatri elamus oli iga oma senti väärt ja jättis hinge kergelt juubeldava tunde. Olen varem kuulnud, et Londoni muusikalid on suurepärased, aga mitte nii väga muusikali fännina suhtusin sellesse neutraalselt. Jah, see kogemus oli tõeliselt vinge!










Kommentaare ei ole: