Oxford Street, Hyde Park ja ühistransport koju

Hommikul pakkisime asjad ja sättisime end linnapeale, et veel nautida paar tundi Londonit ning kaunist sooja sügisilma. Sõitsime metrooga Picadilly Circuse platsile. Mäletan seda kohta hästi – kui esimest korda Londonis käisin, 2004-2005 aastavahetuseks, ööbisime just hostelis selle nurgal. Plats oma suure ekraaniga oli ise justkui muutumatu, aga väikest tänavat, kust viis uks meie hostelisse, ma mälu järgi nüüd enam leida ei suutnud.

Jalutasime päikesepaistes läbi Soho linnaosa Oxford Streetile. Soho oli alles hommikuselt vaikne ning pubid ja baarid alles tukkusid eelmisest õhtust. Hommikuvalguses paistis Soho nagu tavaline Londoni linnaosa, ei midagi erilist. Kunagi 14 aastat tagasi leidsime siit aga väga mõnusa atmosfääriga baari, kus erinevalt teistest kohtadest oli ruumi olla. Kui siis poisid läksid leti äärde jooke tellima, tulid nad peagi tagasi näost valgetena ja soovisid kiirelt lahkuda – selgus, et olime sattunud geibaari ja neil oli tol korral lööki küllaga.

Oxford Street on üks kuulsamaid ostutänavaid Londonis. Siin asuvad kõik vähegi olulised kaubamajad ning poed ja inimesed saalivad siin alati tänaval poekottidega. Astusime meiegi paari poodi sisse, kuid ühest oma Londoni lemmikust, kust olen aastaid aeg-ajalt riideid tellinud, Dorothy Perkinsist, ei leidnud ma kahjuks seekord midagi. Ilmselt tuleb ikka netipoe tellimuste peale jääda.

Oxford Street viib otse mõnusalt välja Hyde Parki, mis on Londoni kesklinna suurim roheala ja kohalike hulgas ilusa ilmaga äärmiselt populaarne vaba aja veetmise koht. Siin on nii päikesetoolid kui tiigiäärsed kohvikud, aga ka parvede viisi hanesid ja hulgaliselt oravaid, kes inimesi ei pelga ja kellele seetõttu harjumatult lähedale saab minna. Selline mõnus looduse kooslus keset Londonit.

Keskpäeval sättisime end vaikselt lennujaama poole teele. Kui netist transpordiks Oyster Visitor Cardid tellisin, siis jäi mulle meelde, et nii olemasoleva raha, mis kaardile on jäänud alla £10 kui kaardi enda maksumuse £5 saab kesklinna metroojaamades olevatest piletiautomaatidest rahas tagasi. Meie Oysteritele olid jäänud vaid üksikud pennid, aga pidime veel ühe metroosõidu tegema. Automaadist nägin, et Oysterile väikseima summa lisamine on £5 ja kuidagi jabur tundus hakata neljale kaardile kahe sõidu raha peale panema, et siis järgmises metroojaamas püüda seda automaadist uuesti kuidagi kätte saada. Lihtsam tundus olevat osta ühe korra paberpiletid. Olime just asja lähemalt uurimas, kui metroojaama piletimüügi abiline meile väga abivalmilt püüdis appi tulla, ent peale paberpiletite ostmist selgus siiski, et oleksime läbi Oysterite saanud selle viimase sõidu kaks korda soodsamalt teha, võrreldes paberpiletiga.

Hiljem Victoria Stationis uurisin turismiinfo punktist, kuidas me kaardi maksumuse tagasi saame. Seal seletati, et ei saagi ja need kaardid jäävad meile suveniirideks. Kui nii, siis nii, ju ma olin eelnevalt netist valesti asjast aru saanud. Ütlen veelkord, et minu meelest ei ole see Londoni ühistranspordi süsteem just maksmise osas turistile esimese hooga kohe kuigi lihtne ja on oluliselt lihtsama süsteemiga suurlinnu. Muide, reisi planeerides olin ma segaduses kui palju peaks ikkagi eelnevalt raha Oysterile laadima, et seda poleks liiga palju, aga puudu ka ei tuleks. Kui olla 4 ööd Londonis, siis oleks ilmselt mõistlik esialgne summa ca £30 inimese kohta. Kuigi kohapealt saab Oyster cardi lihtsalt ka siiski vist igast metroojaama automaadist, siis oli tõesti mugav reisile tulla, nii et sai kohe rongile ja metroosse minna, ilma kohapeal suurt otsimata, kuidas piletit osta ehk siis Oysteri ette tellimisel on ka omad plusspooled.

Gatwicki lennujaam on parajalt suur ja siin võtavad asjad omajagu aega. Juba ainuüksi terminalide vahel automaatrongiga liikumine on küll sujuv, aga siiski ajamahukas. Kui ma Tallinnas kipun tulema lennujaama poolteist tundi varem ja sel juhul on aega reeglina piisavalt, siis Londonis olime kohal 2,5 tundi varem, mistõttu kuhugi kiirustama ei pidanud, aga niisama aega surnuks lüüa ka nagu võimalust polnud. Kui värava number teatavaks tehti, hakati inimesi ka koheselt värava taha alasse laskma ning sealt juba üsna pea lennukile sättima, nii et Easy Jetiga tasub väravasse minna pigem varem kui hiljem.

Gatwicki lennujaama iseloomustab ka üsna hea söögikohtade valik, mis pole alati lennujaamadele omane. Siin on olemas nii korralikud pubid kui võikubaarid kõrvuti aasia toidu ja Jamie Oliveri restoraniga. Ma olen ammu mõelnud, et kui võimalus tekib, siis tahaksin selle kuulsa telekoka restorani ära proovida. Lennujaamast ma poleks seda päriselt aga oodanud. Toit oli ootuspäraselt hea ning atmosfäär igati nauditav. Tundub, et juba ainuüksi sellepärast tasub Gatwicki lennujaama tulla.

Napilt enne lennukile minekut meenus mulle, et meil on veel rahakotis natuke inglise naelu, mida tagasi viia ei ole kuigi mõistlik. Lugesime M-ga oma rahad kokku ja leidsime mõned küpsisekarbid, mis täpselt selle eest välja tulid. Kassas selgus aga, et meil jääb kogusummast üks penn puudu. Olime valmis juba millestki loobuma, aga õnneks müüja sellest probleemi ei teinud ja nii saime oma valitud asjad siiski viimase raha eest ära soetatud. Mulle väga sümpatiseerivad need lennujaamad, kus on vahetult enne lennule minekut mitmed heategevuskastid, kuhu saab oma viimase üle jäänud kohaliku raha ära panna. Gatwickis on see ka olemas, aga asukohaga kohe peale turvakotrolli enne poodide ala, kui sul tegelikult pole veel aimugi kas ja kui palju sul raha üle jääb, sest mis sellest välisvaluutast ikka koju tagasi tassida, kui on võimalik sellega hoopis kellelegi kohalikule midagi head teha.

Tallinna lennujaama jõudes ja passisabas olles, sest London on väljaspool Schengeni tsooni, tegin sotsiaalmeedias Tallinna lennujaama check-ini, kui äkki märkasin, et meie Saksamaal elav sõber R on end just pool tundi varem samas kohas ära märkinud. Kirjutasin talle kiiresti Messengeri, et uurida, ehk õnnestub meil korrakski niimoodi jooksupealt trehvata. Jah, sisuliselt õnnestuski – tema oli 1. korrusel ja meie 2. klaassilla peal, nii et lehvitasime teineteisele läbi akna ja kirjutasime kiirelt mõned sõnad paralleelselt Messengeri. Küll tänapäevane tehnikaajastu on ikka vinge, et niimoodi juhuslikult saab sõpradega lennujaamas kohtuda ja ka kiired tervitused vahetada. See oli nii mõnusalt positiivne punkt meie toredale reisile.