Kuna kõik kohustuslikud asjad tegime eile ära ja täna erinevate allikate alusel polnud me kindlad, kas vahtkonna vahetus toimub, siis tõele au andes, olime juba reisi plaanides otsustanud ette võtta ka korraliku shoppamise. Täna oli see päev.
Kui rongiga lennujaamast linna sõitsime ja noormehega juttu tegime, soovitas ta üheks ostlemise kohaks Batterfieldi endisesse elektrijaama tehtud üsna uut ostukeskust, mis tundus oma asukoha poolest juba intrigeeriv. Küll aga ei saa Londonis poodlemas käia ilma Oxford streeti külastamata ning kuna selle juba ette võtsime, siis sealt oli metrooga väga lihtne minna ühte suurimasse ostukeskustesse - Westfieldi.
Oxford street on pikk sirge tänav pikitud suurte kõikvõimalike poodidega. Kui eos tundub, et see on pigem kallis kant, siis tegelikult leidub seal kõikvõimalikke poode alates üldtuntud soodsatest kaubamärkidest nagu H&M ja IKEA kuni lõpetades kallite brändide ja ka John Lewise kaubamajaga, mis võiks olla umbes nagu meie Stockmann, aga oluliselt suurem ja veidi uhkem. Hinnad on toodetel aga samal kaubamärgil samad, mis ka mujal poodides. Turisti suveniiri poodides on pudi-padi ikka igal pool sarnase hinnaga väikeste erinevustega, kuid küpsiste hind võib sellistes pisikestes poodides olla 3 korda kallim kui tavalises toidupoes. Eks turistilt tuleb ikka ju raha ära võtta.
Hommikul ärgates tabas meie reisiseltskonda paraku ka tõdemus, et kõigi tervis polnud päris ootuspärane. Päeva jooksul tekkis Ks-l palaviku tunne ning H kurtis kuiva kriipiva kurgu üle. Mind oli kimbutama asunud vesine nohu. Muidugi Ka puhul oli keeruline aru saada, kas ka temal kurk kriibib võib annab lihtsalt tunda see, kuidas ta Starbucksi ees õues kohvikulaua taga istudes oma mandli croissanti tuvi eest ära pugides selle kurku tõmbas ja läkastama kukkus. Tuvi andis ikka selgelt mõista, et meie tulime tema territooriumile istuma ja soovis selle seest kümnist saada mida me kuidagi loovutada ei tahtnud.
Igal juhul tankisime oma kotid Bootsist vitamiine ja nina spreid, mis külmetushaiguste tekkimisel lubas selle kiirelt lõpetada, täis ja loodame parimat. Minu toakaaslaseks sel reisil on Ks ning hakkasime nuputama oma öist magamise korraldust, et säästa veel nii paljut tervist kui säästa saab. Uurisin hotellist, kas neil vaba tuba on, ent saanud kinnituseks öö hinnaks 200 naela, pidin korra mõtlema, kas tasub tänaseks ööks eraldi tuba võtta. Tegin kõne reisikindlustusse ja uurisin, kas kindlustus võiks selle tasuda kui eraldi tuppa lähen, aga kindlustuse iva oli õige - kuna oleme juba siin mitu päeva pead-jalad koos olnud, siis kui on nakatumine toiminud, on see juba ära olnud ja nüüd enam eraldi tubadesse paigutamine suurt midagi juurde ei anna. Hoopis teine lugu oleks olnud siis, kui oleksime seni eraldi olnud, aga nüüd oleksime pidanud hakkama koos ühes toas olema. Jäime küll ühte tuppa, tuulutasime seda korralikult, ent siiski tundus mõistlik idee mul kolida ööseks kanape peale. Õnneks olen ma lühike ja mahun sinna enam-vähem pikkuselt ära, aga vähemasti ei hinga me üksteisele öösel niimoodi päris näkku. Koroona ajalgi ju soovitati kaks meetrit vahet hoida.
Kui meie Ülemiste keskus tundub kohati pead sassi jäävalt keeruline ja suur, siis Westfieldi ostukeskus annab sellele veel korralikult silmad ette. Leppisime kokku, et igaüks läheb oma suunda ja kohtume sissepääsu juures 1,5h hiljem, kuid üsna kiiresti sain aru, et see aeg on sellise keskuse jaoks vähene ning poodide osas tuleb teha üpris tihe reha, kuhu üldse sisse minna. Kuigi ilm oli väljas ka täna erakordselt ilus, ja selles osas olen siiralt tänulik ilmataadile, et ta meie reisi on õnnistanud relevantselt sooja, ca 10-12 kraadise üsna kuiva ja tihti päikselise ilmaga, siis laupäeva päeval tulevad kohalikud ikka ostlema, mis tähendas, et nii mõneski poes, kus hooaja lõpu allahindlusi leidus, oli korralik tunglemine. Eestlastlikult tundub selline mass relevantselt tihe ja tahaks sammu eemale astuda. Kui kokku saamise aeg hakkas lähenema, olin kaubanduskeskuse teises otsas ning kaardilt otsemat teed otsides avastasin, et tempokalt minnes kulub meie kokkusaamispunkti jõudmiseks 7 minutit, päriselt aga tulenevalt ka rahvamassist, märkimisväärselt kauem. Hy ja Ka sattusid shoppamisega aga nii hoogu, et ühinesid meiega uuesti alles hotellis.
18 000 sammu hiljem olime oma tubades tagasi ja pehmelt öeldes keeldusime saapaid uuesti jalga ajamast, et kuhugi kaugemale minna. Samase mõtetega olid nõus ka meie väsinud jalad ja tuhara lihased. Õnneks otse meie Vauxhalli hotelli kõrval asub Black Dog pubi. See mõnikümmend meetrit pubisse minna tundus täpselt paras maa. Saime ukse kõrval viimase vaba laua, tellisime oma fish & chipsid ja õlled ära, haarasime aknalaualt väikese kaardimängu ning nautisime kohalikus pubimelus oma reisi viimast õhtut. Homme on koju lennu päev ja esmaspäeval kohtume taas kontoris. Loodetavasti siis juba taas kõik heade tervistega.
Üks asi on siin aga silma hakanud küll - kohalike väga napp riietus nagu õues ei olekski jaanuar. Kuigi pargis nartsissid õitsevad ja hetkel on õues 5-10 kraadi sooja, oli eelmine nädal siin olnud vihmane ja kraad oli isegi miinusesse natuke läinud. Sel nädalal on ilm küll tiba soojem, ent meie jaoks tundub see pigem lumevaba märtsina - ja sellises ilmas teevad kohalikud tervisejooksu lühikestes pükstes t-särgi värk, vaid mõnel üksikul on õhuke pika varrukaga spordipluus peal. Nii mõnedki neiud käivad saabastega palja sääri lühikese seeliku alt või vilgub eest lahtise jope alt paljas naba. Kuidas neil ometigi külm ei ole? Mina tõmbasin selle peale mütsi tugevamini pähe ja sõrmkindad sügavale kätte. Pubides on neil tavaline praeguse ilmaga õues külma õlut juua või ka päeval kohvikust jääkohv topsiga kaasa haarata. Meie pidime küll põhjamaa inimesed olema, kes külmaga harjunud on, aga tundub, et me oleme temperatuurile hoopis märksa tundlikumad. Või on meil maast madalast kaasas kuklasse taotud õpetus end korralikult ja soojalt riidesse panna. On kuidas on, aga tegelikult on väga mõnus tunda õhus juba kerget kevadet, kus tuul on soojem, valgust rohkem ja päikegi piilub pilvede vahelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar