Kodutee riskid olid meil hajutatud. Hargnesime. Tegelikult oli aga lugu selline, et kui pileteid ostma hakkasime ja L neid tugevasti jahtis, avastasime, et tagasi otselennuga tulla me keegi ei viitsi. Noh, otse koju lennata oleks tore küll, aga mitte kell 4 või 5 hommikul selleks Londonis lennujaama seiklema hakata. Seega otsisime lende, mis läheks normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ning selgus, et kuute piletit ühele lennule normaalse hinnaga ei saa. Nii jagas L meid kolmeks - H, Ks ja L läksid üle Kopenhaageni ja meie Ka ja Hyga üle Helsinki, ühed Gatwickist, teised Heathrowst, aga kokkuvõttes läksid lennud 15 minutilise vahega ning ka kohale jüudme Tallinnasse pidi olema lõpuks 10 minutilise vahega, justkui oleksime kõik koos tulnud.
Täna jätsime esimese päevakorra punkti, vahtkonna vahetuse vaatamise, vahele, ja nautisime pikka mõnusat, osalt ka kosutavat hommikut. Ka sattus eile shoppamisega nii hoogu, et ei märganud, kuidas tema kallil uuel seelikul unustati turvaelement küljest võtta ja tundus täna mõistlik sama keti poest, mis lennujaama teele enam-vähem jääks, läbi käia.
Olime Vauxhallis rongijaamast oma hotelli minnes korduvalt läbi pargi käinud mööda Vauxhall City Farmist, aga kordagi polnud me seda märganud. Täna enne hotellist lahkumist panin esimest korda korraks teleka tööle, vaatasin menüüst lähedal asuvaid vaatamisväärsusi ja avastasin kohaliku farmi otse meie külje all, mjis muidugi pühapäeviti oli suletud. Küll aga oli meie üllatus meeldivalt suur, kui avastasime, et kitsed ja alpaakad veedavad oma aega mõnusasti õue aedikutes, nii et neid sai täiesti läehadalt vaadata. Mõelda vaid, loomad keset Londonit!
Pood, mida otsisime, asus Kensingtonis, umbes poolel teel Heathrow lennujaama. Tegime oma esimesed kaks metroo otsa ära nagu profid, aga siis sattusime kimbatusse. Sel nädalavahetusel on Piccadilly liinil hooldustööd ja liin suletud. Meil oli vaja veel viimaseks peatuseks Kensington High Streetile jõudmiseks korra ümber istuda, aga rongijaamas oli trepile võrke ette tõmmatud ja kuidagi ei saanud me aru, kust teine, kollase liini rong läheb. Peale natukest otsimist saime siiski kenasti hakkama, aga otsustasime, et lennujaama läheme metroo asemel siiski hoopis bussiga.
Kensington on nunnu linnaosa. Seal on madalad punastest tellistest kivinikerdustega majad, umbes sellised nagu rikkamate vanemate linnaosade ettekujutus filmide põhjal on. Inimesed on meeldivad ja sõbralikud. Kui poes ära oma seeliku mure seletasime ja tsheki ette näitasime, vabandas noormees viisakalt ja lahendas meie mure ära, mis muidugi päädis täiendavate seelikute ostmisega. Kui bussi ootasime ja püüdsime aru saada, kas meile sobib ainult nr 9 või ka nr 27 ning omavahel eesti keeles arutasime, ütles ühtäkki meie kõrval olev neiu inglise keeles kuidas kohale saame. Londonlastel on teravdatud kõrv ja kuigi nad meie keelt ei mõista, märkavad nad kiiresti, kui neist räägitakse või pakuvad abi, kui neile tundub see mõistlik olevat. Ja inimesed on kõikjal meeldivad, sõbralikud ja abivalmid. See on suur väärtus.
Teenindus on Londonis ka selline millest võiks julgelt šnitti võtta. See ei ole lihtne viisakus palun ja aitäh, vaid nii mõnigi kord soovitakse head päeva kuidagi eriti südamest. Nii väike asi, kui Kensingtonis kohvipoest barrista kohvi ulatades soovib head koju jõudmist ja õnnistatud koduteed või bussijaamas lennujaama asendusbussid otsides on igal nurgal neoonvestiga inimene valmis reisijaid koheselt õigesse kohta suunama, väga püüdlikult ja viisakalt seletades, nii et järgmise nurga peal seisab juba keegi suure platvormi sildiga. Kui küsima läksin, kas saame ka selles bussis sisenemisel kaardiga maksta, oli vastuseks, et see buss on täna tasuta. Ette sõitis aga 4-kohaline nahkistmetega kõikide mugavustega buss, mis meid otse vahepeatusteta lennujaama viis. Tunne, nagu oleks privaatses eratranspordis. Täitsa VIP värk.
Mulle on viimasel ajal kohaseks saanud ikka tähtsate ninadega koos lennata. Kui Hamburgis käisin, siis Kopenhaagenisse lendasin koos Eesti peaministriga. Nüüd lendasime aga koos Soome endise presidendi Tarja Haloneniga. Väga uhke tunne oli nii oluliste inimestega ühel lennul olla. Olime selgelt hoitud.
Ka ilmataat hoidis meid terve reisi väga. Algselt ei lubanud Londonisse just liiga paljutõotavat ilma, aga tegelikkuses maandusime vaid läbi vihmapilve Londonis, õhtu lõpuks vihm hajus ja kõigil ülejäänud päevadel paistis isegi päike pilve vahelt, õhk oli kevadiselt soe ja tunne nagu päris puhkus. Tasus tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar