RT 10. Austria: pühapäev mägedega

Hommikul pakkisime oma asjad Viinis kokku ning asusime teele Salzburgi poole. Õues oli päikseline, kuigi veidi tuuline ilm ja 23 kraadi sooja.

Salzburgi püüdsin enne reisi meile mingit mõistliku hinnaga majutust leida, aga tulutult. Kõik hinnad olid üsna kallid ja oluliselt kallimad, kui meie 4* hotell Viini kesklinnas, mille, olgem ausad, saime ikka tõelise võileiva hinna eest, sest letihinnaks oli meie Business toal 279 Eur per öö + hommikusöök 19 euri. Meie maksime vaid 59,5 euri koos hommikusöögiga. Viini hotellis oli meil ette nähtud 1 tund tasuta internetti päevas. Millegipärast jäid need koodid aga kehtima ja nett kestis edasi, kuigi poleks pidanud. Avastasime seda alles teisel õhtul ja käisime eraldi küsimas, ega selle kohta meile arvet ei esitata. Administraator imestas ja arvas, et eelmise päeva koodidega nett edasi töötada ei tohiks. Esialgu me seda palju kasutada ei julgenud, aga viimased kaks ööd uploadisime üle aeglase wifi läpparist pilte backupiks netti. Check-outi tehes interneti eest meile arvet ei esitatud (ööpäeva hinnaks olnuks 24 euri) J

Et Austrias müüakse kiirteekaarte kõige lühemaks perioodiks 10 päeva ja mul oli suur soov näha kindlasti mägesid, siis otsustasime sõita Viinist Salzburgi läbi alpide mööda väikseid teid. Vaatepildid, mis meie silme eest teekonna jooksul avanesid, olid hämmastavad. Mäed lihtsalt kerkisid eikuskilt ja lõppesid õhus sama äkki. Need olid hunnitult suured. Mõned neist kaetud metsadega, mõned üksnes kivised, mõned punased ja mõned hallid. Meie Silmaringi reisijuhi järgi peaksid punased mäed olema rauamaaki täis. Lisaks olime läbi sõitnud endistest soolakaevanduse piirkondadest.

Ühes väikeses mägikülas leidsime teeäärest koduste toitudega söögikoha, kus otsustasime lõunatada. Teenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ning sisuliselt tuli meil käte ja jalgadega selgeks teha, mida me tahame. Õnneks on mõned sümbolid, nagu Coca-cola rahvusvahelised. Toidud selle eest aga olid maitsvad ja tõeliselt suured. Kui ma varem ei saanud aru, miks tööl peadirektor arvab, et eestlased ei oska šnitslit teha, siis nüüd saan sellest täielikult aru. Eesti šnitsel ei pääse ligi lähedalegi sellele, mis on Austrias.

Absoluutselt ahhetamapanev oli vaatepilt, kus tee kulges mööda laia roheka sileda veepinna serva, millest teisel pool oli väike linn meeletu mäe jalamil. See vaatepilt oli uskumatu. Peatusime paari pildi tegemiseks mõnes kohas, kus oli võimalik. Tavaliselt sõidu pealt piltide tegemiseks lasime kõrvalistuja akna alla, et ei tekiks klaasi peegeldust. Ühel hetkel haaras M kaamera ning avas keset kitsaid teeolusid akna asemel ukse. Küsisin, kuhu ta keset sõitu niimoodi minema hakkab. Ta oli lihtsalt akna ja ukse omavahel sassi ajanud. Õnneks sai ta isegi aru, et liikuvast autost suurel kiirusel pildi tegemiseks pole kuigi hea idee välja astuda. Minu jaoks tundus seik aga niivõrd absurdselt naljakas, et sai tükk aega irvitada.

Oli hetki, kus väline temperatuur oli vaid 13 kraadi ning õhk jäiselt karge ja kerge. Õhk isegi lõhnas teist moodi. Sel hetkel matsin maha mõtte ööd telgis veeta, kui sobivat hotelli ei leidu – õhu temperatuur tundus nahal justkui oleks keset novembrit lühikeste pükstega õue sattunud.

Maapinna kõrgus merepinnast kõikus pidevalt 400-1000 meetri vahel. See kõikumine oli nii tuntav, et kõrvad läksid pidevalt lukku. Kord üles, siis alla. Kõikumised tundusid kulgevat rahulikult, ei midagi sellist tugevat ja järsku nagu Tšehhis, aga GPSi vaadates olid kõrguste vahemaad hoopis teised. Meetrid vaheldusid kiiresti. Kõige põnevam ilmselt oli see, kui tõusime tasapisi mäkke, saavutades kõrguseks 1000 m merepinnast ja seejärel alustasime kerge langusega teed mäest alla, jõudes, kõrvad lukus, 400 m peale. Hämmastav.

Jõudsime õhtuks Salzburgi ja asusime öömaja otsima. Turistiinfo oli pandud pool tundi varem kinni, nii et sellest meil eriti abi ei olnud. Esimesest hotellist saime hinnaks üle 100 euri öö kohta, mis tundus ilmselgelt liiga palju. Käisime läbi veel paar kohta ja saime selgeks, et siinkandis ongi hinnad üsna krõbedad. Arvasime, et linnast välja sõites leiame ehk parema hinnaga soodsama ööbimise. Kui teel Salzburgi vahetult enne linna oli mitu väikelinna, kus paljudel majadel juures silt Zimmer, siis Sakasmaa pool Salzburgi ei näinud me ühtki.

Mõttes olin endale seadnud hinnavahemikuks 35-50 eurot öö eest kahe peale. Ilmselgelt sellist hinda siinkandis saada võimalik ei olnud. Odavaim pakkumine, mida kuulsime, oli 69 euri öö kohta ilma hommikusöögita. See ei tundunud kuigi ahvatlev. Praktiliselt Salzburgi piiril leidsime tee ääres ühe hotelli, kus olid kõik kahesed toad välja müüdud, aga admin oli nõus meile junior sviidi andma kahese toa hinnaga – 78 euri/öö koos hommikusöögiga (tavahinnaks 92 euri, nii et allahindlus oli täiesti olemas). Pelgasime selle esialgu kalliks. Admin oli isegi nii abivalmis, et hakkas internetist otsima lähedalolevaid ööbimisvõimalusi veidi soodsama hinnaga, ent tal ei õnnestunud midagi väga leida. Siiski soovisime edasi minna ja veidi veel otsida.

Väljas läks taas ootamatult pimedaks. Ühel hetkel päike oli ja järgmisel oli täielik kottpimedus. Õhtul veerand üheksa ei näinud enam õues mitte midagi. Teeäärsest hotellist edasi sõites mõne minuti ületasime ootamatult Saksa piiri. Keset maanteed ja puid oli juhuslikult Saksamaa silt. Ei ühtki endist piiriületuse putkat ega vihjet, mis eemalt võiks märku anda piiritsoonist. Mitte midagi.

Otsisime GPSi pealt üles lähedal asuvad ööbimisvõimalused. Mitmeid, mille kohta GPSis oli majutuse pilt, me leida ei suutnudki. Ilmselt oli GPSil vana info. Mõned külalistemajad me siiski leidsime. Kui peremees oli uksele tulnud, selgus, et nemad ei räägi inglise keelt ja meie saksa keel oli rohkem kui puudulik. Siiski õnnestus meil üksteisest aru saada. Kõik külalistemajad, kust me küsimas käisime, olid täis. Pühapäeva õhtul täiesti täis. Ei ühtki vaba tuba. Väikeses linnas Saksa piiri ääres. Täiesti arusaamatu.

Et olime läbi käinud juba vähemalt kümmekond kohta ilma tulemusteta ning õhtune väsimus hakaks peale tulema, otsustasime tagasi pöörduda Salzburgi piiril olevasse hotelli. Pakkumine oli kehtiv – saime endale 78 euri eest junior sviidi koos basseini kasutamise võimalusega õhtul kella 22ni. Et meil aga ujumisriideid kaasas pole, ei saanud me seda kahjuks kasutada. Küll aga on hotellituba igati armas ja korralik, lisaks veel terrassiga. Ma olen kindel, et virisemiseks pole põhjust J

RT 9. Konverents: eksperdiks saamine võtab 10 000 tundi

Jerry Brassfield, GNLD asutaja, tõi oma konverentsikõnes välja mitmeid huvitavaid fakte. Teaduslikult on tõestatud, et loomuliku musikaalse andega inimesed ei ole kõik edukad muusikud - edukaks muusikuks saamiseks tuleb palju harjutada ning see on ka õpitav. Inimesed, kellel on loomulik ideaalne musikaalne anne, kes ei harjuta, ei jõua selle andega kuhugi. Mozartil läks läbimurde tegemiseni aega ca 15 aastat. The Beatels mängis ööklubis ca 8 tundi jutti öö jooksul niimoodi umbes 270 ööd järjest, enne kui nad saavutasid taseme, mis maailmas laineid lõi. Bill Gates hiilis teismelisena öösiti kolmeks tunniks Washingtoni ülikooli arvuteid näppima ning ajaks kui ta kolledžisse jõudis, oli ta professoritest targem ning kukkus koolist välja. Uuringud on näidanud, et kui sa soovid mingil alal eksperdiks saada, tuleb selle alaga enne tegeleda vähemalt 10 000 tundi. See tähendab, et 5 päeva nädalaqs 8 tundi päevas tööd tehes, ei saa antud alal ennast tõeliselt pädevaks lugeda vähemalt enne 5 aasta möödumist ja kui tegeleda asjaga 4 tundi päevas 5 päeva nädalas, läheb selleks 10 aastat või tegeledes tund nädalas, 200 aastat. Nii uskumatult oluline on pidev harjutamine. Ütleb ju vanasõnagi, et harjutamine teeb meistriks, ainult et senini ma ei teadnud, et 10 000 tundi harjutamist on selleks vaja.

Inimlikud omadused on ahnus, kadedus ja armukadedus. Kui nendest suudetakse üle olla ja teadlikult oma käitumist muuta, on lihtne olla edukas. Jerry tõi näite oma elust, kus ta ei sallinud vähemalt 25 aastat oma õemeest, kuid otsustas nüüd temaga lõpuks leppida, sest need negatiivsed emotsioonid, mida ta tundis kõik need aastad, ei olnud seda väärt. Ma imetlen tema oskust ja eneseületust peale nii pikka perioodi lõpuks endast üle olla. See on suur tahtejõud.

Kõiki emotsioone, mis ma konverentsilt sain, ei jõuaks siia kunagi üles lugeda. Kahtlemata poleks sellel ka päriselt mõtet ning lihtsad sõnad ei suudagi kirjeldada piisavalt hästi ja värvikalt tegelikke tundeid.

Peale konverentsi lõppu oli meil mõni tund vaba aega. Lebasime hotellis voodil ja rääkisime lahti oma mõtteid ning tulevikuplaane. Mõni asi ei kannata homseni oodata. Võibolla see kõige sobivam hetk mõne asja jaoks ei jõuagi kunagi kätte või lased selle märkamata mööda. Kõige targem on teha mõned asjad ära kohe.

Kuigi täna oli septembrikuiselt jahe tuul ning ilm pilves, jõudsime ära näha ka Belvedere aia. Vaade aiast on üllatavalt ilus ning aed ise suurejooneline. Nii palju detailideni viimistletud kujukesi ja purskkaeve, korralikult pügatud puid ja hooldatud park. Peale väikest jalutuskäiku õhtustasime T.G.I. Friday´s viimast korda Viinis. Seal oli mõnusalt kodune tunne, toit pole just kõige soodsam, aga on suurepärane, eht ameerikalik. Ja teenindus - kui Tallinnas mõnes pubis oleks niivõrd hea teenindus, siis saaks sellest ilmselgelt mu lemmikkoht, mida külastaksin ülitihti. Meie tõmmunahaline teenindaja jättis pigem mulje, et oled sattunud laupäevaõhtusele sõprade koosviibimisele kui kuhugi võõrasse suurlinna pubisse, ent jättis meile piisavalt privaatsust. Absoluutselt suurepärane!

Õhtu lõppes konverentsikeskuses "Must-valge" teemalise peoga. Ainuüksi vaadata seda, kuidas inimese don näinud vaeva oma välimusega, et peo teemasse sulanduda, oli väga mõnus. Riietusi oli nii mitmekülgseid, et kõike ei jõudnudki salvestada, alates frakkidest ja õhtukleitidest, lõpetades nunnade, munkade, kliunide, kuradikeste ja inglikestega, kelle vahele mahtusid kahtlemata kelmikad trullakad klassikalise prantsuse toateenija kostüümis naisterahvad. Mõnele kostüümile andis ka lihtsalt väike lisatud detail väga palju juurde. Muidugi elav muusika ja Viini suurepäraste tantsijate etteasted tegid õhtust selle, mis ta oli. Jalad villi tantsitud ja väsimus võtab võimust. Õhtu oli mõnus.

Aga et homme hommikul peame hakkama pakkima ja hotellist välja kolima, et oma reisiga edasi minna, tuleb minulgi tuttu tõtata. Kribamiseni.

RT 8. Konverents: vaid osadest saavad väga edukad

Hommikul ärgates ladistas vihma sadada ning meie plaan minna veel lähiümbrust vaatama sai kiiresti uue suuna konverentsikeskuse lähedale otsida shopping center ning seal veidi ringi vaadata. Viin on selles mõttes täielik suurlinn, et asjad käivad väga kiiresti: ühel hetkel on parkimiskoht ja sekund hiljem enam pole ning paar sekundit hiljem on juba mitu. Kusjuures parkimine on äärmiselt hästi korraldatud: terve linn on täis elektroonilisi silte, mis viitavad erinevatele parkimismajadele, näidates selle kaugust ja vabade kohtade arvu. Peale parkimiskoha leidmist suundusime kaubandusse. Keset reedest päeva oli kaubanduskeskus rahvast tulvil täis.

Konverents toimus Austria Centeris. Tegu on suure konverentsikeskusega, mis on täielikul Euroopa tasemel. Helitehnika ning –pult andis silmad ette igasugusele Eestis leiduvale konverentsikeskusele. Samuti ka kaamerad ja videotehnika. Ainuüksi juba dataprojektori pildi kvaliteet oli äärmiselt kõrgete killast. Pealegi nõuab 2000 osalejaga rahvusvahelise konverentsi organiseerimine üsna häid oskusi, et kõik toimuks korrektselt: nii osalejate registreerumine, liikumine konverentsiruumidesse kui kohvipausid, lisaks sinna juurde esinejate koordinatsioon ja kõik muu, mis konverentsi organiseerimisega kaasneb. Sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil osalemine on kahtlemata omaette kogemus.

Eesti keeles nimetatakse seda aasta üritust konverentsiks, kuigi M ütles üsna tabavalt, et tegu on pigem kord aastas toimuva suure autasustamisega. Tõenäoliselt see erinevus mõistetes tuleneb ka tõlgetest erinevatesse keeltesse ning ilmselt ka sellest, millega kuskil harjutud ollakse. Kui eestlasele öelda konverents või koolitus, siis kirgastub üldjuhul silme ette mingi klassiruum, kus inimesed istuvad ja mingit esinejat kuulavad. Esinejal peab olema alati mingi akadeemiline point ja soovitavalt sinna juurde ka kraad. GNLD aasta konverents on selles suhtes küll pigem suur autasustamine. See on üritus, kus tunned, kuidas ei ole vahet rahvusel ega sellel, kust sa tuled. Sa ei ole väike kala oma pisikeses akvaariumis oma asja eraldi ajamas, vaid osake suurest pildist, mis ühendab tuhandeid inimesi üle maakera. Kui see emotsioon ja pilt kohale jõuab, on see juba motivatsioon omaette. Kahtlemata lisab asjale võlu see, kui on veidigi sisemuses võistleja hinge. Pole vahet, oled sa sportlane või ärimees, topis esimesed tahavad kõik olla. Väga hea tunne on näha maailma tipptasemel tegijate hulgas eestlasi top 10-s. See on umbes sama kui eesti sportlane võidab olümpiamängudel medali. Ja absoluutselt äge oleks ise astuda suurele lavale terve Euroopa ette, võttes vastu saavutatud autasu. Nii tore on teistele ära teha J

Unistama peab. Mitte selles mõttes, et unistada öösiti und nähes, vaid unistada ilmsi nii tugevasti, et see ei lase öösiti magada ja hoiab ärkvel mõtetega, kuidas neid unistusi reaalselt saavutada. Minu unistus saab olla üksnes minu plaan ja mitte keegi ei saa öelda, kas see on õige või vale. Veel enam ei saa keegi mind selle eest hukka mõista, et ma unistan. Praeguses majanduslikus seisus, kus kellelgi pole kindlust homse ees, et töökoht ikkagi alles on ning elustandard samana püsib, on igasugune unistus kindlast, võrdsest ja ausast rahateenimisvõimalusest vajalik. Kui inimesel on kindel sissetulek oma nö 9-17ni töö eest, siis muutub ta nii piisavalt mugavaks, et leida pidevalt põhjendusi, miks midagi võimalik ei ole või miks on asjad elus kõik nii rasked. Nendel inimestel, kellel pole enam midagi kaotada, vaid on üks pidev ora tagumikus, mis sunnib neid edasi rabelema ellu jäämise nimel, pole valikut mugavate vabanduste vahel. See on kahtlamata üks põhjusi, miks osa inimesi on edukamad kui teised.

Generatsioon nõuab ajaga kaasas käivaid muutusi ka sissetulekute teenimises. Kui mõni aasta tagasi oli tänavapildis näha reklaamplakateid, millel väikese lapse pilt ja kiri selle kohal, et tema näeb rohkem kui sina iial võiksid, ei saanud ma sellest päris täpselt aru. Tegelikult on sellel oma point. Minu vanavanemad on elanud teistsugust elu kui mu vanemad ja mina. Mu vanemad on harjunud omama aastakümneid kindlat töökohta, kuhu asutakse tööle peale koolide lõpetamist ning töötatakse pensionini välja. Kui midagi peaks sellise kindla töökohaga juhtuma, on nende generatsioonil sellest väga raske toibuda – nad pole valmistunud enese pidevaks muutmiseks vastavalt aja vajadustele. Ma arvan, et minu generatsioon on rohkem avatud muudatustele ja äkkmõtetele oma eluga midagi kardinaalselt muud ette võtmaks või leidmaks raskustes võimalusi ja väljakutseid. Ilmselt ei jõua koolid akadeemilise haridusega enam reaalse maailmaga jõudu katsuda ega kannul püsida, et norri reaalseks eluks ja edukaks olemiseks ette valmistada. Kui minu generatsioon veel osaliselt unistab 9-17ni tööl käimisest, ent soovib omada rohkem kontrolli oma elu ja oma aja üle, siis ilmselt järgmine generatsioon on selline, mis soovib kontrollida oma elu täielikult ise, allumata ühelegi kindlale dikstioonile ja korrale. See tähendab, et üha raskem on leida nö vanale korrale alluvaid noori inimesi, kes teeksid kõvasti tööd ja näeksid vaeva ja loodaksid, et kord tuleb ka armastus. Töö tegemine peaks muutuma lihtsamaks ning paindlikumaks, kaotamata sealjuures head elustandardit. Väärtustatakse üha enam aega, mida saab veeta koos oma armastatutega, olgu nendeks siis pere või sõbrad ja teha seda, mida soovitakse, mitte seda, mida peab. Seda enam muutuvad väärtuslikumaks paindlike vormidega kodus töötamise võimalused.

Eelnevad mõtted ei ole kellegi tsitaadid, vaid pigem päevast tekkinud kokkuvõtlikumad mõtted, mis olid loodud nii Roget Uyc, Doug Fairchildi kui Annamaria Riccardi ja teiste poolt. Annamaria Riccardi oli tänase päeva viimaseks esinejaks. Annamarial täitus septembri alguses GNLDga tegelemise alustamisest 35 aastat. See on uskumatult pikk aeg. Tema kõned on alati äärmiselt südamlikud. Niivõrd karismaatilist esinejat annab otsida. Tal on suurepärane oskus panna inimesi ennast kuulama ja kaasa elama, muutudes neile omaks ja lähedaseks, rääkides asjadest nagu nad on igapäevaelus. Ma ahmisin endasse konverentsi ajal nii palju emotsioone ja mõtteid, et emotsioonide tulv peale konverentsi oli niivõrd suur, et ei osanud neid kuhugi suunata. Ma ei tahtnud kuidagi, et see päev läbi saab. Seda enam oli mul kahju, et meie seltskonnast seekord keegi teine tulla ei saanud. Järgmisel aastal püüan luua olukorra, kus oleksime konverentsil siiski seltskonnaga, et pärast oleks mõnusam muljetada.

Et konverents lõppes hilja, tahtsime kuhugi sööma minna. Enne aga soovisime autoga tagasi jõuda hotelli, et see kenasti ära parkida. GPS ei suutnud aga satelliite leida ja nii me suundusime liiklusmärkide järgi kesklinna poole. Ühel hetkel tõmbasime auto tee äärde ja jäime GPS signaali tekkimist ootama, et leida uuesti oma hotell üles. Peale pikka aega ootamist, kui mul jõudis juba vahepeal hirm tekkida, et meid on tabanud taaskord GPSi ebaõnn, otsustasime autoga hakata vaikselt edasi liikuma ja vaadata, kas leiame mõne tuttavama koha. Tabasime end äkki T.G.I. Fridays eest ning samal hetkel tekkis tagasi GPS signaal. Olime hotellist tegelikult vaid ümber nurga.

Kui auto paigas, võtsime vihmavarjud ja otsustasime minna hotelli lähedale õhtusööki nautima. Administraatori soovitusel sattusime saksalikku õllekeldrisse või pubisse. Otsustasime proovida tüüpilist Austria toitu. Et olin tööl peadirektorilt kuulnud äärmiselt palju kriitikat Wiener schnizeli (loodetavasti on kirjapilt õige) teemal, soovisin selle järele proovida. Kell oli küll juba kohaliku aja järgi õhtul pool 9 ja kõhtki omajagu tühi, aga nii suurt portsu, nagu mulle toodi, ma küll ette kujutada ei osanud. Ettekandja tõi lmulle kaks taldrikut: ühe peal kartulilaastud üle valatud magusa äädikase kastmega, mis pidi endast kujutama austria pärast kartulisalatit ning teisel kolm suurt paneeritud lihatükki. Kogu sellest portsust oleks saanud söönuks vabalt kaks inimest. Teine huvitav asi Austrias on söögikohtades pakutav vein mulli/soodaveega. Samas puudub neil menüüst siider vms joogipoolis. Kahtlemata huvitav.

RT 7. Viin: tõeline turist, jalad rakkus

Hommikul magasime kaua. Kella panime äratama alles 9ks, et jõuda rahulikult hommikusööki süüa. Tuleb nentida, et voodi hotellis on tõeliselt mõnus: tekk ja padjad äärmiselt kohevad, nii et voodisse pugedes vajud mõnusasti õhuliste kihtide vahele. Nagu muinasjutus.

Täna oli meie eesmärk näha veel seda osa Viini vaatamisväärsustest kesklinnas, mis käe-jala juures on. Eile saime käidud Viini siselinna, täna võtsime ette osa, mis jäi Mariahilfer Strassest põhja ning mõtlesime õhtupoole jõuda ka hotelli lähedal oleva Belvedere juurde. Et meil kella 6ks õhtul olid jalad juba sõna otseses mõttes rakkus kõnnitud ja seljad valusad terve päeva jalul olemisest, otsustasime Belvedere homseks jätta.

Tundub, et Viin on lisaks tavalistele turistidele täis ka GNLD konverentsile suunduvaid inimesi, sest kohtasime linnas nii eestlasi kui soomlasi. Linna tuuride jaoks on Silmaringi Reisijuhi raamatusari absoluutselt väga hea. Võtsime raamatu ette ja hakkasime seal ära toodud soovituslikke jalutuskäike ette võtma lõõskava päikesega. Meie õnnetuseks olime täna unustanud hotelli kogu sularaha ja kaasas olid vaid pangakaardid, kuid enamikes kohtades on pangakaardiga maksmiseks kehtestatud miinimumsumma limiidid või eeldatakse sularahas maksmist, seda eriti väiksemates söögikohtades ja jäätise müügipunktides.

Teadsin, et Mariahilfer Strasset peetakse Viini üheks kallimaks shoppingu tänavaks ja tõepoolest: seal on olemas palju erinevaid tuntud brändide poode, ka hinnad pole just kõige soodsamad, aga on ka normaalsete hindadega normaalseid poode. Et meil on mõte põhiline shoping, kui meil selleks ajaks veel raha on, jätta väljapoole Viini, ilmselt Saksamaale, siis püüdsime kuigipalju mitte shopata täna. Sellegipoolest oli poode külastada huvitav ning üht-teist sai ostetud ka. Tänaseks oli silm harjunud juba hindadega eurodes, nii et lõunasöök 7,5 euro eest, millele lisandusid joogid, tundus soodne pakkumine. Poearve mõne asja eest oli kokku 18 eurot.

Jõudsime hotelli tagasi rampväsinuna ning soovisime korraks pikali visata, et süüa ära poest ostetud kerge eine puuviljasalatite ja itaalia jäätise näol. Jäätis oli pakendatud kahte eraldi jala peal topsikusse. Kui pakendit lahti tegema hakkasin, libises üks käest ning kukkus põrandale kildudeks. Alles siis sain aru, et jäätis asus päris klaasides ja klaasi peal olnud kate oli üksnes plastikust. Korjasime M.-ga vaibalt killud kokku, kuid mõni väiksem jäi vaiba sisse ilmselt ikka. Seejärel puhastas M jäätise korralikult kildudest – ei saanud ju head, kallist ja pool päeva oodatud asja raisku lasta. Ja Itaalia jäätis maitses tõeliselt hästi.

Võtsin igaks juhuks kohvrist välja ka konverentsimaterjalid, et üle kontrollida, millal ja kus me homme olema peame. M lappas kaasas olnud konverentsi voldikut ja küsis ühel hetkel, et ümbrikus ta peo pileteid küll ei näinud, aga voldikus nende pilt oli. Vaatasin kogu voldiku sisu üle ja neid ei olnud kuskil. Mõtlesin, et see ei saa võimalik olla: olin ümbriku avanud varem vaid korra ja kohe kõik asjad sinna uuesti tagasi pannud ning kogu täiega kaasa võtnud. Kuidas saavad olla peo asjad kadunud? Enne, kui jõudsin hakata smse saatma ja uurima, kas saaksin kuskilt dublikaadi, et ikka ülehomme õhtul peole sisse saada, lugesin korraks voldikus olevat teksti uuesti. Seal seisis, et peo pilet asub registreerumispaketis, mille saame homme konverentsilt. Selle ehmatusega pidi mul süda igatahes löögi vahele jätma. Ma loodan, et homme registreerumispaketis need piletid siis ikka on ka J

Vaatasime üle ka riided, mida homme selga panna. M demonstreeris oma uusi ilusaid lumivalgeid linaseid pükse, mille peale ma arvasin, et nüüd saab ta ka aru, mis häda naistel on valgete riietega, et peavad alati jalas olema valged stringid. Tema aga arvas, et valgeid stringe ta endale sellepärast küll muretsema ei hakka. Maitse asi ;)

Kui siiani on ilmad olnud väga ilusad ja äärmiselt soojad, täna oli õues lausa leitsak ja ilmselt ca 30 kraadi soojas varjus, rääkimata temperatuurist päikese käes, ent ometigi on septembri algus. Vihma oleme siiani saanud vaid Leedus ja loodetavasti rohkem ka ei saa. Küll aga jõudsin postkaarti kirjutades ilmselt ilma ära sõnuda, et seda liigselt kiitsin – hetk hiljem hakkas õues kohutavat padukat tulema, mis küll peagi läbi sai. Homme hommikul võiks olla ilm ikkagi ilus, sest meil on veel terve vaba hommikupoolik, et veidi ringi jalutada lähiümbruses. Alates pühapäeva hommikust peab taas ilm ilus olema – siis jätkame oma roadtripi.

RT 6. Tšehhi-Austria: maalt linna

Täna oli jälle suviselt soe ilm, küündis isegi vahepeal 29 soojakraadini. Alustasime oma sõitu Tšehhist Austria poole, läbides Tšehhi veinipiirkonda. Siinkohal vabandage minu võhiklikkust, ent varem ei teadnud ma, et ka Tšehhi on veinimaa. Külastasime nii Lednice kui Valnice veini piirkonda, mõeldes, et muretseme sealt kandist endale ka paar pudelit veini. Otsustasime selleks Valnice lossist veidi edasi sõita, kuid eneselegi ootamatult olime äkki Austrias. Ületasime piiri nii märkamatult, et nähes Austria riigi silti, saime alles aru, et seljataha jäänud väike tühi putka oligi olnud varasem piiripunkt.

Sellegipoolest jätkusid teede ääres nii pikad viinamarjaistanduste põllud kui kaugele silm ulatus, mis vaheldusid päevalillepõldudega. Ma pole kunagi varem näinud nii palju looduslikult viinamarju kasvamas. Vaatepilt oli võrratu ning tekkis tohutu kiusatus auto peatada ja noppida salaja üks kobar viinamarju. Seda me aga ei teinud.

Jõudnud Austriasse, peatusime praktiliselt esimese veiniistanduse juures, et tutvuda kohaliku valikuga ning muretseda endale pudel veini. Meid võeti vastu väga lahkelt. Koht oli äärmiselt armas: väike veinikelder kohaliku tootja valikuga, kust edasi läks väikene ruum 6-7 lauaga vinoteegi näol. Tahes tahtmata tekkis tunne, et oleme jõudnud Itaaliasse või Hipaaniasse, mitte aga Austriasse. Maitsesime imelisi veine ning otsustasime kaasa otsa ühe, olenemata selle üsna kallist hinnast.

Et Viini oli vaid mõnikümmend km, ei näinud me otsest vajadust enam kiirustada. Peatusime korraks ühe kohaliku veinikeldri juures. Ka see oli üsna eriline: suur, võlviliste kaartega veinikelder, millest võis leida ka nõudlikumale maitsele kohaliku, küll üsna kalli, veini.

Seejärel peatas meid kohalikul maanteel mootorratta politsei. Ilmselt käis meil mõlemal korraga südame alt jutt läbi. Ei ole just kuigi meeldivpolitseiga üldse asju ajada, rääkimata võõras riigis. Politsei palus dokumente ning viskas pilgu läbi esiakna autosse ning seejärel soovis meeldivat reisi.

Olgem ausad, Viin on suur linn. Ilma GPS-ta oleksime siin vägagi ära eksinud. Peale veidikest tiirutamist Viini kesklinnas, leidsime oma hotelli (Am Konzerthaus, www.mgallery.com). Kui hotelli broneerisin, pidasime hotelliga pikemat kirjavahetust, sest mu krediitkaardilt ei tahtnud broneering kuidagi maha minna. Siis sain ka teada, et hotelli parkimismajas maksab auto hoidmine 21 euri ööpäev. Tol korral mõtlesin, et ilmselt leiame kuskilt lähedalt mõne teise parkimismaja, kus on väheke soodsam hind. Selles osas eksisin ma tõeliselt.

Kui olime hotelli juurde jõudnud ja parkimise ukse üles leidnud, saime halva teate, et parkla on täis, kuigi eelnevas meilivahetuses avaldas vastuvõtujuht arvamust, et nende parkla on harva täis. Sellegipoolest parkimiskohti broneerida ei ole võimalik. Meil soovitati pöörduda samas kõrval asuvasse parkimismajja, mis oli veidi kallim (30 euri/ööpäev), ent tol hetkel oli ka see täis. Järgmine lähim parkimismaja asus Intercontinental hotellis, 32 euri/ööpäev. Mnjah, selle kõrval tundus 21 euri lausa soodne. Parkisime Intercontinentalisse auto ära ning tõime 400 m eemal asuvasse hotelli oma asjad käe otsas ära.

Tuleb nentida, et meie hotell on kena, teenindus on siiani olnud äärmiselt viisakas ja abivalmis. Tuba on 4* hotelli omale igati vastav: voodi on mõnusalt suur ja pehme, toas on konditsioneer, mini bar (hea koht, kus oma väikseid asju hoida ;)), kirjutuslaud, korralik teler (see on uskumatu, kui palju annab õhtusel ajal teler toale juurde, kasvõi tausta osas), toolid ja laud. Loomulikult maast laeni peegelustega kapp seifiga. Vannituba on vanniga, korralikult valgustatud, sh peegli kõrval olevate lampidega ning suurendava lisapeegliga meigi tegemiseks. Kõige lahedamad on aga väikesed pudelid šampoonide, kreemide jms-ga. Mulle meeldivad hotelli vidinad :)

Vahetasime riided ning läksime linna peale, olles tõelised turistid: ühes käes linnakaart ja teises fotokaamera. Kokkuvõttes jalutasime linna peal ca 6 tundi. Püüdsime leida kohta, kus lõunatada/õhtustada, kuid kõik hinnad tundusid üle mõistuse kallid. Peagi sai aga selgeks, et alla 10 euri inimese kohta korralikku söögikorda koos jookidega saada pole võimalik. Hea, kui niigi hästi saab.

Et meil on Tallinnas Originaal Viinivorstide kioskid, oli mul parajalt professionaalne kretinism need ka Viinis ära proovida. Nii kui esimest nägime, oligi otsus tehtud. Kahe peale kokku läks meil ca 12 eurot, kuid kõhu saime mõlemad vorstist normaalselt täis. Lisaks sain proovida toorveini, mis oli huvitav, kuid maitsev, aga ka väike kogus hakkas ülikiiresti pähe.

Kui olime linnapeal mõned tunnid ringi vaadanud ning jalad juba parajalt väsinud, tegime T.G.I. Friday´s väikese magustoidu ja jäätisekokteilid. Peab nentima, et Friday´s on mõnus rahvusvaheline pubikett – tead alati, millist kvaliteeti nendelt oodata.

Kui hotelli naasime ja parkimiskohtade osas pärisime vastuvõtust, soovitasid nad meile ise minna garaaži vaatama, kas leiame mõne koha, sest kaamerast otse ei paistnud. Leidsimegi. Selleks ajaks, kui auto Intercontinentalist ära tõime, oli parkimise eest seal tiksunud juba 18,5 eurot. Tõepoolest – suurlinnas on kallis parkida. Küll aga on nüüd meie truu must nunnu meie lähedal J

Rt 5. Tšehhi: Do you speak English?

Ööbisime Nivnices. See on tõeliselt armas väike linn meie mõistes. Kohalikud ütlevad, et küla, kõigest 3000 elanikku.

Täna oli rahulikum päev. Sõitsime sadakond kilomeetrit, et näha Määrimaa karsti, mis pidi olema kuulus. Olin veidi rohkem kui 10 aastat tagasi küll kuskil koopas käinud, ent mitte selles. Moravsky Kras on äärmiselt ilus. Sinna viib suuremalt teelt käänuline kitsas asfalttee, mida on autogagi veidi keeruline sõita, aga samas sõidavad seda teed ka turismibussid. Tipphooajal on nende peakoopasse Punkevnisse keerline pääseda eksukrsioonile, sest tihti on need välja müüdud. Ekskursioon võtab aega umbes tunni, millest 20 minutit on maa-alusel jõel laevasõit koopa sees. Pilet pole just kõige soodsam, aga absoluutselt oma hinda väärt. Vesi on aastatuhandete jooksul uuristanud suured ja sügavad käigud kivisse, millele on omajagu kaasa aidanud dünamiidiga inimkäsi. Sellegipoolest on kalju väga ehtne ja uskumatu. Kui õues oli sooja ca 26 kraadi, siis kaljus sees kõigest kümmekond ning kaljujõe vesigi oli sama temperatuuriga. Stalagmiidid ja –tiidid on sellised, mida eestis ei kohta. Vesi võib kiviga teha uskumatuid asju.
Täheldasime veel ühte üsna levinud fenomeni: väga paljud ei räägi üldse inglise keelt. Nii tuligi tavaliselt ükskõik mida küsides või ostes esimese asjana uurida, kas teenindaja saab üldse meist sõnagi aru. Oli kohti, kus kehitati õlgu ega saadudki midagi aru. Käte ja jalgade abil saime soovitud tulemuse käte ikka.

Peale koobastes käiku vaatasime üle ka Tsehhi suuruselt teise linna Brno. Brno on harjunud olema turistide vaatamisväärsuseks ning turistiinfo punktis on olemas ka kerged ja hoomatavad materjalid jalutuskäigu tarvis koos vaatamisväärsustega. Küll aga oli sealseks huvitavaks eripäraks, et paljudes kohtades polnud võimalik kaardiga maksta. Nii otsisime söögikohta päris pikka aega ja lõpuks loobusime ning sõime väljaspool Brnod. Ma ei tea, kasei osanud me valida õigeid kohti ja sattusime juhuslikult sellistesse, kus kaarte ei aksepteerita või ongi see sealseks tavaks.

Kui toidupoes tunduvad hinnad üsna mõistlikud, siis on asju, mis on siin tüeliselt odavad. Ilmselt ei pea mainimagi õlle hinda: korraliku kvaliteetõlle saab kätte eesti rahas umbes 5 krooni eest. Nii ostsimegi poest terve koti täie tavaari, aga kokku läks eesti rahas veidi üle 100 krooni. Imekspandavalt vähe.

Õhtud tulevad siin ootamatult äkki. Väljas läheb paarikümne minutiga kottpimedaks ning meie bioloogiline kell teatab selle peale, et võiks magama minna – on ju meil suvel pimedaks tõmbumine ilmselge märk väga hilisest kellaajast. Siin polnud kell aga veel õhtul 9-gi saanud.

Head ööd :)

RT 4: Poola ja Tsehhi: Eesti 100 km ≠ Tsehhi 100 km

Hommikul ärkasin ehmatusega. Vaatasin mobiililt kella ja see näitas Eesti aja järgi juba pool 8, kuigi olime kokku leppinud, et tõuseme 7st. Kell ei olnud äratanud. Peagi saime selgeks, et M telefon oli vahetanud Eesti aja kohaliku vastu ning äratuseni oli jäänud telefoni teada veel pool tunnikest. Seega oli meil pool tundi planeeritust vähem aega, et valmis saada.

GPS näitas kohalejõudmise ajaks ca 4 tundi. Arvasime seda olevat piisavalt vähe, et hommikul veel Krakowist läbi käia ja sedagi linna hetkeks vaadata. Kuigi kohaliku aja järgi oli kell alles 7, oli linna liiklus juba parajas hoos. Sõitsime kesklinnast läbi, ent otsustasime mitte pikemalt peatuda ja võtsime suuna piiri poole.

Meie tee kulges läbi Lõuna-Poola väikeste linnakeste. Looduse vaatepilt oli mõnusalt maaliline ning Lõuna-Poola linnakesed ei olnud võrreldavad absoluutselt varasemalt nähtuga. Need olid justkui osa vanast Euroopast, meenutades filmide põhjal Hispaania külakesi.

Poola-Tšehhi piirile jõudsime kuidagi ootamatult. Rõõmustasime juba vaikselt, et saame ilmselt V juurde kohale umbes lõunaks. Päris nii see aga ei läinud.

Neljarealine kiirtee lõppes üsna varakult ning edasi suundusime väikestele maanteedele. Olgugi, et olime sõitnud juba omajagu aega, millest küll vahepeal tänu valesti keeramisele veidike ekselnud, ei vähenenud GPSi näidatav aeg. Ühel hetkel avastasime enda teelt ummiku. Arvestades, et Tšehhi liiklus on üsna korralik, eeldasime, et see laheneb peagi. Olles edasi liikunud kümmekond meetrit poole tunni jooksul ja nähes, et ummik aina kasvab (sellel ei paistnud olevat ei algust ega lõppu), otsustasime Gpsi järgi leida mõne teise tee sihtpunkti leidmiseks. Aega pidi veel kuluma 1,5 h.

Tšehhi maastik on tõeliselt kena. Mäed vahelduvad orgudega pidevalt ning alla 300 m merepinnast tee ei lange kordagi. Põllud on imekenasti haritud,taamalt paistavad sinetavad metsad. Et on augusti viimane päev, võiks eeldada temperatuuri langemist, kuid see aina tõusis. Hommikul sõitu alustades oli õues 12 kraadi, kohale jõudes sihtpunkti aga juba 26. Ka on Tšehhi linnakesed ja külad väga kenad: aiad ja majad on korras, ei lagune, teed ja tänavad remonditud või hetkel remonditavad ning puhtad.

Tšehhis on palju külavaheteid, mis on kutsad ja käänulised, kus möödasõit ei ole lubatud, ent kruusateed ei näinud me ühtegi. Kõik teed olid kaetud korraliku teetähistuse ja asfaltiga. Ka tee, mis viis üle mäe ja läbi orgu, tõustes vahepeal 400-lt m üle merepinna 700-le ning langedes taas tagasi 360 peale, oli korralikult asfalteeritud, kuigi äärmiselt käänuline.

GPSi järgi oli meil hommikul päeva alates sõita umbes kolm ja poolsada km, mida pidanuksime läbima veidi enam kui 4 tunniga. Tegelikkuses ei võrdu GPSi poolst arvestatav 100 km Tšehhis samaga, mis 100 km aeg Eestis. On palju kohti, kus 60 km/h sõites tundub see kihutamine olevat, kuigi ametlikult on 90 km/h ala. Seda eriti mägises maastikus. Vaatepilt seevastu oli otse loomulikult vapustav.

Kohale V juurde väiksesse Tšehhi külla, mis asub Slovakkia piirist u 20 km kaugusel, jõudsime aga kohaliku aja järgi alles peale kella 16. Kunagi varem pole tund aega ega 100 km tundunud nii pikk. Kilometraaž aina kasvas, aga aeg ei vähenenud kohe kuidagi. Lõpuks jõudsime kohale ja tundsime, et tahaks auto roolist ainult ära, tahaks end sirutada ja veidi liigutada, sest tagumik oli vahepeal auto istme külge kinni sulanud.

Peab nentima, et kohalik vastuvõtt oli soe. Meid tervitati kirsimaitselise kodupuskariga, millele järgnes pits ploomi viina. Seejärel jalutuskäik kohalikus ca 3000 elanikuga külas ja õhtusöök mõnusas koduaias grilli peal. Muide, selles külas on väikesel mäenõlval üks imeilus tibatilluke kabel, millest väiksemat ja armsamat annab hoolega otsida.

RT 3. Päev: Poola – kiirusepiirang on nõrkadele

Poola liiklus on fenomenaalne. Me olime sellest varasemalt kuulnud, kuidas Varssavisse sissesõit võib kesta tunde, ent samas on läbitud Varssavit ka 140 km/h kiirusega. Seda on raske mõista, kui pole ise Poolas sõitnud.

Kui Eestis olles planeerisin esimese öö Leetu ja teise Poola ning kolmandal jõuda Tšehhi, siis M arvas peale reisiplaanidega tutvumist, et mis see siis Leedust otse Tšehhi ära sõita pole. Nii ma meie sõpra ette hoiatasingi, et võime naasta ka 24 tundi arvatust varem. Tegelikkus kukkus välja aga üllatavalt minu esialgse plaani järgi.

Veidi peale piiriületust ja sisenemist Poola, jäime rongi taha ning otsustasime sel ajal kohad vahetada. Asusin rooli ja korraliku liiklejana, püüdsin täita ka liikluseeskirju. Üsna pea märkasin, kuidas maanteel lubatud 90-ga jäin ma kõigile jalgu. Linnas aga lubatud 50-ga oli asi veelgi hullem. Peale tunnikest sõitu Poola teedel, kui isegi rekka minust mööduma hakkas, sain aru, et pean liiklusvooluga kaasa minna püüdma. Tõstsin kiiruse 110 peale maanteel, ent olin endiselt jalus. Päris 130-ga, nagu kohalikud, ma siiski sõita ei julgenud. Siis tuli aga kiirusepiirang, mil võtsin rahulikult harjumuspäraselt hoo maha. Kohalikud seda ei teinud. Või kui, siis ainult kiirusekaamerate ees, mille asukohti teadsid nad hästi. Olgu öeldud, et politseid teepeal kiirust mõõtmas ei näinud me kordagi, küll aga on teed tihedalt täis pikitud kiirusekaameraid.

Et olime leppinud kokku M roolisoleku Varssavis meie mõlema närvirakkude huvides, aga olime Varssavile lähenenud mööda väiksemaid teeäärseid linnu juba jupp aega ning sõitnud ühe soome numbrimärgiga auto järgi, siis ei tahtnud seda käest lasta. Nii me vahetult enne Varssavit ühe valgusfoori taga otsustasime autost väljumata kohad vahetada: mina ronisin punase tule tekkides ja auto peatudes tagaistmele ning M samal ajal üle käigukasti, mispeale sain kõrvalistuja toolile ronida. Kõrval autos olev juht ei saanud midagi aru.

Varssavis tegime 1,5 tunni pikkuse peatuse, et lõunat süüa ja natuke linna vaadata. Turimsiinfot meil leida ei õnnestunud: GPS seda ei näidanud ja meie maanteekaardil selle aadressi polnud. Nii uitasime kesklinnas niisama ringi, aga sattusime ilmselt küll keskmesse, ent mitte päris turistitsooni. Ei leidnud ei vanalinna ega mõnda korralikku pidepunkti peale suure torni ja kellaga hoone keskmes. Õiget pilti ja ülevaadet ma sellest linnast ei saanudki.

Suundudes Varssavist välja Krakowi poole, avastasime tee äärest lennuvälja ja selle vastast suure kaubanduskeskuse. Sellest veidi edasi linnast väljas veel suure kompleksi poode, neist ühe kogukonnana ilmselt mööblipoed, kus oli ka Ikea, millest me mitte mööda minna ei saanud. Väike shopping tehtud (väiksed asjad, mida plaanisime nagunii Ikeast osta), asusime teele Krakowi poole.

Varssavist väljudes otsustasime liiklusvooga kaasa minna. 50-tsoonis oli pidevaks kiiruseks 80-100 km/h. Nii et jutud Varssavist 140-ga läbisõitmise võimalusest on üsna tõesed. Siis aga sattusime teeparanduste tsooni. Poolas on praegu käimas suured teedeehitused, ilmselt on Eurorahad ka siia jõudnud, nii et võimalusel soovitaks E77 hetkel vältida. Kui Varssavi külje all nägime olukorda, mil meil oli teel üsna vaba minek, aga vastu tuli kümnete kilomeetrite (siinjuures liialdamata!) pikkune ummik, siis sattusime ise sarnasesse ummikusse mõnekümned km hiljem (kohas, kus oli olnud air-show, millel päev varem 2 väikelennukipilooti omavahel kokku põrkasid ja mõlemad silmapilkselt hukkusid). Näed, et tee läheb ja autod seisavad ja nii kaugele, kui silm ulatub ettepoole, on vaikselt liikuvad autod. Täpselt sama situatsioon on tahavaatepeeglist kuvandit jälgides. Vaatad kella ja avastad, et oled 2,5 tunni jooksul sõitnud ära napilt 100 km. Krakow ei tule kuidagi lähemale.

Hakkasime arvestama ja kalkuleerima, millal ja kuhu me peaksime jõudma. Kas ööbida Poolas või sõita ära piirile või pingutada V juurde välja. Esimese plaanina võtsime mõttesse, et sõidame V juurde välja. Olles istunud ummikus rohkem kui tunni, saime aru, et GPSi peal näidatud aeg 8 h teekonna lõpuni, ei ole vahepeal kuidagi minutitki vähenenud. Et olime hommikul otsustanud läbida Poola siiski ühe päevaga ning mitte Poolas ööbida, siis püüdsime end harjutada mõttega jõuda vähemalt üle Tšehhi piiri. Jõudnud kohaliku aja järgi õhtul poole 9 paiku Krakowist 60 km kaugusele ning nähes, kuidas väljas pimeneb iga sekundiga ning peagi valdas meie ümbrust kottpimedus, kalkuleerisime kiirelt ringi. Olgugi, et olime püüdnud kohalike kombel ummikus istutud aega kiire sõiduga tasa teha (muide, siin on möödumiseks oluliselt turvalisemad tingimused ja teine kultuur kui Eestis Tartu mntl), ei õnnestunud meil aega kuigipalju võita. Asusime majutuskohta otsima.

Olles V-ga pidevas smsi ühenduses, soovitas ta meil minna Krakowi lähistele väiksesse külla ööbimist otsima, kus nad ise perega eelmisel aastal käinud olid: kodumajutus, koht korralik, inimesed sõbralikud, hind soodne. Saanud GPSi koordinaadid, keerasime veidi enne Krakowit külavaheteedele. Olgem ausad, oleks ma enne teadnud, kuhu me satume, ei oleks ma ilmselt seda valikut teinud.

Külavaheteed on korralikud ja asfalteeritud, kuigi künklikud ja kitsad, aga sõidetavad. Ühel hetkel tekkis meie ette kerge ummik, inimesed parkisid oma autosid mõlemale poole tee äärde ning läbi sealt mahtuda oli tõeline kunst. Kuigi politseinik püüdis kohapeal liiklust reguleerida, kuigi see eriti ei aidanud, pealegi püüdsid ka autod vastu tulla. Mida edasi me liikusime, seda kitsamaks läbimahtumisvõimalus läks: olime juhuslikult sattunud suuremale külasimmanile või kontserdile, kuhu ilmselt kõik lähikülade inimesed oma autodega olid kohale tulnud. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli.

Sealt edasi jõudsime väikesele külade vahelisele teele, mis tõusis kord mäkke, siis langes, tegi järsu pöörde ühele poole ja seejärel teisele poole. GPS näitas kõrgust merepinnast vastavalt paarisaja ja 400 m vahele. Pimedas seda teed sõita oli paras kunsttükk. Nii me rändasime peaaegu tunnikese jagu. Lõpuks leidsime selle väikese küla ja maja, mida V oli soovitanud, ainult et selle maja juures Noclegi (ööbimine vms) silti polnud, ka tuled olid pimedad. Kõrval küll oli, aga lauspimedas (tänavavalgustust oli seal vähe ja paljudes kohtades üldse mitte) sinna pöörduda ei julgenud. Meie miinuseks oli ilmselgelt see, et me ei räägi kohalikku keelt (vene keelt pursime ka vaid hädavaevu), ka ei olnud meil sularaha kuigi palju, ilmselgelt sellises kohas aga kaardiga maksta ei saa. Päevavalges oli koht tõenäoliselt imeilus, sest möödusime pimedas väikesest valgustatud puukirikust, mille tagant kerkis vahetult üles suur kivikalju. Kahjuks märkasin seda kohta liiga hilja, et pilti purki püüda. Ööpimeduses eelistasin aga midagi rohkem tsivilisatsioonis ja kohas, kus inglise keelt veidigi mõistetakse. Nii leidsime Krakowi lähistelt, sellest veidi põhjas, kuid linnatuled paistavad, 120 sloti eest motelli. Tuba on puhas ja korralik, kuigi nigelam Leedu omast.

Olgu veel öeldud, et Varssavist Krakowi lähistele ööbimiskohta jõudmiseks kulus meil umbes 8 tundi, kuigi tegu on veidi üle 250 km, ent selle eest saime auto aknast jälgida maalilisi loodusvaateid. GPS näitab järgmisse sihtpuntki jõudmiseks (V juurde) veel veidi üle 5 tunni.

RT 2.päev: Läti ja Leedu – Lehmad ja hobune

Pärnust lahkusime plaanipäraselt kell 8 hommikul. Läti läbisime praktiliselt ühe hingetõmbega. Bauskas peatusime korraks, et Statoilist kohvi võtta ning võileivapaus teha. Siis avastasime, et kui meie pihuarvuti, mida kasutasime GPS-na, kokku jookseb, ei salvesta ta logidesse teekonda. Hiljem avastasime, et sel juhul kaovad ka eelmised eksportimata teekonnad. Loodetavasti õnnestub meil siiski enamus oma eesolevast trajektoorist salvestada.

Hommik tundus veidi pilvine. Pärnus oli sooja 15 kraadi, Lätis seevastu juba ligi 20 ning Leedus paistis vahepeal lauspäike kuni 24 kraadise mõnusa suvesoojusega. Kui Läti poole peal pilve kiskuma hakkas ning hommikul oli ilmateade ennustanud, et õhtupoole hakkab Eestis sadama, siis lootsime pigem sellele, et Leedus ehk ei saja ja saame rahulikumalt ringi vaadata. Päris nii meil kahjuks ei õnnestunud.

Et meil oli aega, siis jõudnud üle Leedu piiri, otsustasime vältida maksustatud kiirteid ning nautida ka kõrvalisemat Leedu maaelu auto aknast. Kummalisel kombel on Leedus tee ääres palju üksikuid riste, mis näevad välja nagu väikesed altarid, ümbritsetud pisikese madala aiaga ning tihtipeale jalamile asetatud lillede ja küünaldega. Neid leidub kõikjal: suurte maanteede ääres ja külateede ääres, põldude vahel ning kirikuaias.

Teine fenomenaalne nähtus on üksikud hobused ja lehmad paarikaupa. Meil õnnestus näha suurel maanteel sõitmas kaariku ette rakendatud hobust ning vankri ja sahaga hobust põldu kündmas – pilti, mida tänapäeval naljalt enam ei näe. Üksikuid lehmi on tee ääres ikka väga palju. See on isegi nii levinud, et Kaunases oli keset linna üks, kes suure kaubanduskeskuse kõrval paduvihmas muru näksis. Arutlesime tükk aega, kas tegu on päris või tehis lehmaga. Tegin ettepaneku vedada kihla paagi kütuse peale ja minna kontrollima. Kihlvedu jäi küll ära, ent kontrolli käigus selgus, et tegu oli siiski ehtsa lehmaga, pealegi sellisega, kellel pärg pähe punutud.

Kummaline oli see, et olenemata hästi arenenud põllumajandusest Leedus (tõepoolest, teede ääres oli palju haritud põlde, söötijäänud maad silm kuigipalju ei haaranud) ja seda eriti rapsipõldude näol, ei näinud me kusagil ühtki lammast. Ühes kohas olid küll kitsed, aga seegi oli pigem erand.

Leedus inglise keelega ei ole suurt midagi pihta hakata. Suuremates hotellides administraatorid räägivad ja saavad aru, ilmselt enamustes levinud turistikohtades ka, kuid mitte mujal. Vene keelega saaks veel kuidagi hakkama, ent me kumbki pole selles keeles kuigi tugevad.

Et meil Leedu kohta ühtki materjali polnud, otsustasime esimeses suuremas linnas peatuda ning väisata Turismiinfo punkti (TIC), mille küll tänu GPS-le kenasti üles leidsime, ent mis oli üsna nigelasti varustatud ja tundus rohkem olevat kohalikele reisibüroo eest. Saime sealt paar brožüüri sama linna kohta ning ühe Kaunase jaoks. Sama linna brožüüri lapates saime peagi aga selgeks, et teel TICi nägime neist enamuse ära. Jätkasime teed Kaunasesse.

Esimese asjana tahtsin Kaunases külastada TICi, et saada lisainfot kohapeal vaatamisväärsuste ning majutuse kohta väljaspool Kaunast piiri poole. Tundus, et GPS pani esimese hooga puusse: koht, kuhu jõudsime, ei paistnud kuidagi TIC moodi. Teine TIC, mille valisime, oli nädalavahetusel suletud. Kolmandal korral juhatas GPS meid täielikult sohu. Neljandal juhul leidsime küll õige koha, ent see oli just ja ainult täna suletud ning paluti pöörduda viiendasse, mis asus hotellis. Lõpuks leidsime ka selle oma GPSi abiga üles, kuigi hiljem selgus, et viies oli neljanda taga teise tänava ääres, ent TICi juurest hotell ei paistnud ja niimoodi esmakordselt vaadata kohe ei osanud. Hotellist saime küll lisaks brožüüri vaatamisväärsuste tarvis, ent majutusinfot muude kohtade osas ei saanud nad anda, eriti arvestdes, et olime planeerinud pigem telkida. Kuni selle hetkeni oli ilm veel üsna ilus. Muide, peale pikemat tiirutamist Kaunase vanalinna piirimail, saime selgeks, et esimest korda GPS meid väga valesti ei juhatanudki – neljas TIC asus vaid mõne tänavanurga kaugusel.

Otsustasime oma jalutuskäiku Kaunase vanalinnas alustada Kaunase kindluse juurest, kuid just samal hetkel hakkas vihma sadama. Ja mitte natuke tibutama, vaid lausa oavarrest kallama. Jalutuskäik ei tulnud kõne allagi. Tegime tunnikese aega parajaks Mega kaubanduskeskuses. Sealne kahe korruse vahel ca 800 kala mahutav akvaarium on juba omaette vaatepilt. Muide, kaubanduskeskustest rääkides, kohtasime täna tõeliselt geniaalset insenerilahendust, kuidas kasutada ära maantee kohal olev õhk. Nimelt on Kaunases üks mõnusalt lai, kokku 8 realine, kummaski suunas 4 rida, tee, mis justkui ühel hetkel ära lõppeb, sest kaubanduskeskuse parkimismaja tuleb täpselt keset teed otse vastu. Tegelikkuses läheb tee maja alt otse läbi. Tõeliselt uskumatu insenerilahendus.

Et ka peale kaubanduskeskuses käimist sadas endiselt nagu oavarrest ja vihm läks ajapikku vaid hullemaks, millele lisandus veel tugev tuul, siis selleks, et Kaunase vanalinn päris nägemata ei jääks, tegime seal autoga väikese tiiru, püüdes end pressida vähegi sinna, kuhu autoga pääseb ja tehes ka mõned klõpsud. Ilmselgelt ei näinud me väga palju, mistõttu võiks arvata, et Kaunasesse peaks teine kord tagasi minema.

Tänu vihmale ei tulnud meie telkimise plaanist midagi välja. Olime juba nõus vajadusel ööbima autos, kuid siiski soovisime veidi ringi vaadata ja tee peale jäävaid Leedu-Poola piiriäärseid majutuskohti väisata, juhuks kui mõni osutub välimuse ja hinna poolest sobilikuks. Otsustasime jääda piiri lähistele Leedu poolel olevasse viimasesse suuremasse asulasse Marijampolesse. Esimene hotell oli kahtlane ning tundus olevat suletud. Teine näis juba välimuselt ülikallis, kuid otsustasime siiski küsima minna. Öö hinnaks pakuti 68 euri ning oldi nõus tulema alla 52 peale. Et ma ei plaaninud teepealsele majutusele rohke kulutada kui maksimaalselt 35 eurot/öö, siis jäi see meile ilmselgelt kalliks. Seevastu oli administraator aga äärmiselt sõbralik ning juhatas meid samasse linnalähedasse motelli Luna (www.motelluna.lt). Peale veidikest diskussiooni administraatoriga tingisin hinna 35 euri peale kahese toa eest koos hommikusöögiga. Internetti siin küll pole (nagu enamikes kohtades Leedus, on see vaid lisaraha eest), aga tuba on mugav ja puhas. Julgen soovitada küll J

Leidsime teelt ka ühe liiklusmärgi, mida varem kumbki meist kohanud pole ja seetõttu ei oska sellega ka midagi peale hakata. Nimelt on tegu märgiga, mis näeb nagu „Anna teed” märk pea peale keeratuna (kolmnurga teravik üles) ning keskel on ümmargune suur must seest täis ring. Seda märki sai nähtud nii erinevates situatsioonides, et tähendust ei suutnudki me ära arvata.

Roadtrip (RT) 1. päev: Pärnu

Täna oli vaba päev, ent kulus ära uskumatult kiiresti. Päeval kella 14 paiku sain alles asjad korralikumalt pakitud. Kella 16 ajaks oli tänu R.-le olemas ka Saksamaa ning Tšehhi ja Slovakkia reisijuhid. Napilt enne seda saime M-lt ka Baltimaade ja Poola kaardid. Nüüd peaksime olema kaartidega enam-vähem varustatud lisaks GPSle tulenevalt Läti kogemusest.

Viimaste ettevalmistustena muretsesime autokülmikule pikema juhtme, et ühendada ära sigaretisüütaja ja külmik. Ainuke probleem oli selles, et vajalikku valmis juhet kuskil ei müüda. Ei jäänudki muud üle, kui muretseda ühest poest pikk juhe ja teisest vajalikud otsad ning parklas asi valmis nikerdada. Peale 10 minutit jukerdamist oli asi valmis ja töökorras. Sõit võis alata!

Teekond Pärnusse on tuttav. Taevas oli vahepeal äärmiselt kena. Ainult teepeal oli üsna suur kogus surnud loomi. Pärnu on mõnus ja kodune nagu alati. Õhtusöök heade sõpradega Villa Wessetis ning varakult tuttu minek, et homme hommikul vara sõitma hakata. Eks homme paistab, kaugele me jõuame ja mida me näeme.

Reisi ettevalmistus

Täna sain hotellist kinnituse, et teine krediitkaart läks läbi ning broneering on olemas. Nüüd on küsimus veel parkimises, sest hotelli parklas on see üsna kallivõitu ja liigselt laristada ei ole ka mõtet.

Ilmselt saan ma pangast peagi kirjasõbra tiitli külge. Oma esitatud küsimusele, miks minu virtuaalne krediitkaart ei tööta, sain vastuseks, et nende poolt on kõik korras ning muud nad kommenteerida sisuliselt ei oska. Mnjah.

Reisi ettevalmistused on lõpuks alanud. Täna sain korda ka reisikindlustuse, mida püüdsin ajada juba nädalavahetusest saadik, aga nüüd õnneks on ta meil olemas. Maakler soovitas ka büroost läbi astuda ja siiski autole rohelise kaardi kaasa haarata, kuigi seda vaja enam EL-s pole, aga kindluse mõttes ikka.

Ka esialgne reisimarsruut on laias laastus paigas:

28.08 Tallinn -> Pärnu

29.08 Pärnu -> Poola (esialgsete plaanide kohaselt pidanuks ööbima Leedus Poola piiri lähistel, kuid kilometraaži vaadates tundub meile praegu, et võiksime siiski kohe Poolas ööbida)

30.08 Poola -> Tšehhi (hoiatasin V.K.-d ette, et võime saabuda kokkulepitust 24 h varem. Sellega ei tundu probleeme olevat)

31.08-01.09 Tšehhis V.K. juures

02.09 Tšehhi -> Viin

03.09-05.09 Viin (tüüpilise turisti mängimine, konverents, pidu)

06.09 Viin -> Salzburg (täna selgus, et spa, kus planeerisime ööbida, ei asugi Salzburgis, vaid hoopis Saksamaal või oli meil valeinfo. Asja uuritakse)

07.09 Salzburg -> Saksamaa (mägedes olev loss, mille nime ma kuidagi meenutada ei suuda)

08.09 München ja sealt edasi

09.09 Saksamaa -> Praha

10.09 Tšehhimaa

11.09 Tšehhi -> Leedu

12.09 Leedu -> kodu

13.09 pikk uni (reservpäev)

14.09 back to work

Need on siis esialgsed plaanid. Tegelikkuses ilmselt kujuneb üht-teist teiseks vastavalt reaalsele situatsioonile, väsimusastmele, viitsimisele ja rahakotipaksusele.

Omajagu on tehtud ja omajagu on tegemata. Homme tuleb pikk päev.

Krediitkaartide aura

Ma tean, et mul on tehnika aura, spetsialiseermisega mobiiltelefonidele, et need korralikult mu käes töötada ei taha, aga tuleb välja, et mul vist on ka krediitkaartidele aura.

Alles sel kevadel tuli mu krediitkaardi kloonimine välja ning tänu sellele suur närvikulu ja asjaajamine. Õnneks sai lõppeks korda. Küll aga otsustasin, et Swedbankiga ma naljalt enam tegemist teha ei taha, sest ei tunne end seal turvaliselt ning otsustasin täielikult SEB kasuks. Juba aastaid olen kahte panka paralleelselt kasutanud, nüüd siis peamiselt lihtsalt ühte.

Et vältida juhust, kus keegi saaks krediitkaarti kopeerida ning mulle sellega kahju teha, tegin reisile minekuks valmistudes endale internetipangas virtuaalse krediitkaardi, et sellega hotelli broneerida. Tundus igati turvaline. Täna selgus, et minu hotellibroneering ripub juuksekrava otsas, sest miskipärast ei lähe minu kerdiitkaardi number Viini hotellis läbi. Olin neile sunnitud andma siiski oma teise krediitkaardi numbri, millega makse ehk õnnestuda võiks. Kui see ka ei tööta, olen ma omadega pehmelt öeldes plindris.

Kuidas ma tean, et ma sel juhul Austrias üldse pangakaardiga maksta saan ja maksed õnnestuvad? Suurt kogust sularaha pole ju tark kaasa võtta. Püüdsin vältida kaardi kopeerimise ohtu, ent ka see ebaõnnestus. Mis võimalused mul turvaliseks rahaga arveldamiseks veel on?

Hoidke pöidlaid, et makse siiski õnnestuks ja seekord keegi pahatahtlikult mu rahasid kuskil ei ründa.

Uued värbamistehnikad*

Arvestades suurt kandideerijate hulka ning vältimaks valede otsuste tegemist värbamisel, jõudsime otsusele rakendada uusi värbamistehnikaid CV-de läbitöötamisel otsustamaks, keda kutsuda vestlusele:

• pendlitehnika
• numeroloogia
• kana kitkumine
• karikakra kroonlehtede eemaldamine (sobib-ei sobi stiilis)
• kõrgemate ametipositsioonide puhul CV-de verega määrimine vastavalt kättesaadavale vere kvaliteedile ja hulgale

Uute tehnikate rakendamiste ettepanekud on teretulnud.

__________________________________________
* Sellised asjad juhtuvad, kui on olnud raske päev ja katus sõidab. Eelpool loetletut mitte võtta tõena.

Urrr

Mõned päevad lihtsalt on sellised, kus on tunne lihtsalt "Urrr". Otsustasin, et ei vala oma pahameelt enam tööl kaastöötajate peale välja, vaid teatan lihtsalt kõva häälega "Urrr". See teeb kolleegidele omajagu nalja.

P: "Täna olen üldse õelalt irooniline. Selline tunne on, et lausa iiveldama ajab."
M: "Jah, ma ise mõtlesin ka, et iiveldama ajab. Peaks selle peale sidruni vett võtma."

Well, jälle üks tore päev õhtusse veeretada.

Tuulelohelend ja kõrvarõnga kättemaks

Lapsepõlvest mäletan, kuidas vennal oli rohu roheline kilest tuulelohe, mis tuule käes väga kergesti lendles, ent kehvasti juhitav oli, sest rippus ühe niidi otsas. Vend lennutas seda heinamaa kohal ja mulle meeldis vaadata, sest ise lennutamiseks olin ma veel liiga väike. Mis sellest tuulelohest sai, ei tea, aga ilmselt läks katki, sest pole seda enam aastaid näinud.

Jaanipäevapaiku mainisid sõbrad tuulelohe lennutamist. Enda oma olid nad mandrile maha jätnud ja siinkandis poest kiiruga aseainet me leida ei suutnud. Seevastu teiste sõpradega sattusin vahetult peale Jaanipäeva grillima ning õhtu päädis Pirita rannas tuulelohe lennutamisega. Sealt algas ka minu pisik.

Ostnud Jyskist omale lohe, asusime hilisel õhtutunnil seda lennutama. Väljas oli tuuline ja hämar, ent piisavalt valge nägemaks tuulelohet taevakaare all. Päeval oli sadanud, niiske rohi kõditas pahkluid ja taevas oli mõnusalt pilves. Esimesed lohekatsetused olid mannetud. Veidi harjutamist ja lohe suutis õhus lennelda isegi mõned hetked. Õhtu lõpuks olid esimesed põhitõed selged.

Umbes 11 paiku avastasin, et mu üks kõrvarõngas on kõrvast ära kukkunud. Tagune oli lesta küljes kenasti alles, aga kõrvarõngast polnud mitte kuskil. Püüdsime muru seest otsida, aga selleks oli liiga pime. Taskulambiga muru valgustades, lootuses leida helkivat eset, ei kandnud vilja, sest just oli tibutama hakanud ning vihmapiisad helkisid muruvahel kõikjalt vastu. Otsingud ei kandnud ka vilja järgmisel päeval.

Selle ehetekomplektiga on üldse kummalised lood olnud. Kord suutsin ma kogu komplekti (koos kaelaehtega) niimoodi ära panna, et ei leidnud seda kuude kaupa. Vähemalt korra kui mitte rohkem, on mulle tundunud, et kõrvarõngas hakkab ära tulema kõrvast. Seekord pidi siis nii minema. Ilmselt on aeg see komplekt kappi seisma panna ja leida midagi uut. Ju on nende ehete aeg otsakorral. Võibolla oli see kõrvarõnga kättemaks, et olin just paar päeva enne seda käinud mööda ehtepoode lootuses leida uued kuldsed lestakaunistused. Ei ole uusi ega nüüd siis ka enam vanu kõrvarõngaid. Tuleb uued leida, aga kahju on sellest hõbedasest roosa pikliku ja rohelise ümmarguse kiviga kõrvakaunistusest ikka.

1000 km Lätit

Puhkuse ajal plaanitud 3-päevasest autotripist lõunanaabrite juurde Lätti sai 2-päevae autotrip, ent küllaldaselt emotsioone andis seegi. TomTomis marsruut koos vaatamisväärsustega ette valmistatud, lisaks Internetist veel veidi lisainfot otsitud, asusime Pärnust teele. Olgu öeldud, et TomTomi seadistustesse oli märgitud, et väikseid ja kruusateid pole vaja vältida ning valida tuleks otseim tee. Lilli piiripunkti ei tundunudki nii pikk maa olevat, ainult et enamus teest kulges sinna mööda pisikesi põllu- ja metsateid. Kui keegi oleks seal vastu tulnud, polekski kuhugi olnud keerata, ainult et rohtunud teed vaadates ei olnud seal ka erilist hirmu, et keegi vastu tulla võiks. Selliste teede puhul on vähe kõrgema auto omamine oluline eelis. Kui mõni aasta tagasi oli Lilli piiripunktis veel elu, siis nüüd pole seal enam muud kui laudadega kinni löödud piiriputkad ja tervitussilt Lätti.

Esimeseks peatuseks sai Valmiera turismiinfo punkt. Külastan seda juba teist korda ning olgu öeldud, et sealne turismiinfo töötaja on olnud mõlemal korral asjalikult abivalmis. Saime oma esimesed paberkaardid (kui sul on TomTom, siis milleks paberkaart?) ja Baltimaade ringreisi läti/ingliskeelse info, mistõttu hiljem tihtipeale tekkis küsimusi, ega me lätlased ole, sest kohalikele selle mängu soodustused ei pidavat kehtima. Valmieras pole tegelikult eriti midagi vaadata, sellegipoolest sattusime ühele ja samale ringteele kesklinnas umbes kuus korda (teataval määral oli selles süüdi ka samas olnud teeremondi ümbersõit). Ja vastassuunas sõitmine pisikesel ühesuunalisel tänavalõigul, mille avastasime alles siis, kui olime juba peaaegu tänava lõpus. Nojah, turistide asi. Muide, kui keegi Valmieras söögikohta otsib, siis puhta lätikeelse teenindusega bistroo asub turismiinfost ümber nurga, üle pargi asuva kollase maja tagumise külje peal olevas keldris. Kohalikke käib seal palju ja toidu üle viriseda oleks seal patt.

Enne Cesisesse jõudmist oli juba selge, et Lätlastel on ilmselt üks rahvuslik hobi: radutee ülesõidukohtade ehitamine keset sõiduteed. Uskumatul kombel palju leidub Läti peale kohti, mis ületavad raudteed. Selle asemel, et ehitada teed paralleelselt raudteega või ühe ülesõidukohaga, on nemad ehitanud enamikke teid võimalikult käänulised ja kurvilised, et mõne km jooksul saaks raudteed ületada korduvalt ja korduvalt. Kui oleks teadnud reisi alguses, et raudteega ristumise kohti nii palju on, oleks võinud neid huvi pärast kokku lugema hakata. Teisest küljest aga peaks see tähendama ju, et Lätis on hea ja kerge rongiga liikuda?

Cesise vana lossi varemete juures olev park on mõnus jala sirutamise objekt peale pikemat sõitu. Pargi kõrval asub mingi tehasehoone, mille korsten näeb välja täpselt nagu A le Coqi Speciali pudeli kael. Lähemal uurimisel selgus, et Cesu Special hoopis. Ma eeldan, et Cesu special on kohalik õlu, samas tuleb kohalike õllede ostmisega ettevaatlik olla, sest üsna suure tõenäosusega võib kohaliku õlle asemel osta Saku Õlletehase toodangut (kohapeal tuntud kui Aldaris).

Lätlased olid äärmiselt kavalad, kui oma kohaliku raha kursiks üsna kõrge summa määrasid. See annab neile võimaluse küsida iga asja külastamise ja vaatamise eest 1 lati. Ja seda üsna kiiresti, andmata võimalust veendumiseks, kas sul on üldse tarvis selles parklas peatuda ja on seal lähedal midagi sinu jaoks vaatamisväärset. Turaida lossi parkla kasutamine on 1 latt, sealt mõnisada meetrit eemal asuva koopa juures parkla kasutamine on kõigepealt latt ja siis lisaks veel mõni latt, kui unustad end koobast veidi kauemaks vaatama. Muidugi mõista ei ole vaatamisväärsused ise tasuta, vaid eeldavad samuti piletit. Tavaline hind jääb vahemikku 3-5 latti. PS! Kaardiga maksta praktiliselt kuskil vaatamisväärsuste juures ei saa, nii et sularaha peaks olema kaasas lademetes.

Sigulda külje all asub Tarzani seikluspark. Et meil aega palju polnud, siis otsustasime köisraudteega künkale tõusta, veidi ümbrust kaeda ja üherööpalise kelguga, mis sõidab kuni 40 km/h, mäest taas alla tulla. Väga vahva elamus. Köitega puude otsas kõlkuv katsumuste rada jäi meil aga läbi proovimata. Tegelikult võiks teinekord sõbrad kokku võtta, mõne tunni seikluspargis Tarzani köierajal veeta (pikim rada pidi kestma umbes 2h), teise pool päeva Jurmala Livu veepargis ja siis tagasi Eestisse kupatada. Mõnus päev oleks seegi :)

Esimese päeva lõpuks maandusime Jurmalasse. Kaardi ja arhitektuuri järgi sarnaneb see meie Narva-Jõesuule, ainult et on kordi suurem. Ka seal on koheselt näha, et tegu suvitusrajooniga, kus inimesi palju liigub, sest iga peatuskoht nõuab tasulist parkimist ja elu käib linnatänavatel ka õhtul peale kella 21. Et meil polnud olemas ööbimiskohta, sest eelnevalt Internetist otsides jäi mulje, justkui Jurmalas oleksid vaid mõned ööbimiskohad ja needki suvisel tipphooajal üsna kallivõitu, siis lootsime leida majutust kohapealt. Kui tavaliselt pannakse turismiinfo punktid kinni õhtul 6-7 ajal, siis Jurmalas peale liivaskulptuuride näituse külastamist sattusime infopunkti, mis oli veel ka pool 10 õhtul avatud. Jõudsin vaid küsida ööbimisvõimaluste kohta, kui tädil oli juba tehtud kõne ja meil broneering (letihinnast veidi odavamalt) juba olemas ning suund kätte antud. Äärmiselt mõnus ja lihtne - ise ei tulnud suurt miskit teha, kolmese toa saime 40 lati eest (mis on suhteliselt mõistlik hind) ja ööbimispaik, asudes mõnesaja meetri kaugusel merest ja rahvuspargi serva peal, kandes nime Must Toonekurg, väga mõnus. Soovitan kindlasti!

Läti maapiirkonnad pole kuigipalju erinevad meie omadest, ent väikeste teede ääres on palju lagunenud ja/või maha jäetud maju. Kohad, mida tavaliselt turistid ei näe (ja meil oli marsruut meelega selliseks ehitatud), on üsna trööstitud. Küll aga nii mõneski kohas toimib edukas põllumajandus: suured rikkalikud viljapõllud, mis kubisesid punastest moonidest ja/või sinistest rukkililledest (absoluutselt ilus) ja heinamaad, kus niideti värsket heina ning parvede kaupa toonekurgi (ei olnud haruldus näha ühel põllul paarikümmet toonekurge korraga). Kohalike jutu järgi (sattusime Bauskas jutustama kohaliku automuuseumi onuga) pole Läti majandusraskused eriti väljapoole paista, küll aga on seesmiselt asi üsna keeruline. Nt töötavatel pensionäridel oli võetud 70% pensionist ära (olgugi, et see on ausa tööga eluajal välja teenitud).

Bauska külje all, üsna Leedu piiri lähedal on Rundale loss. Lätis küll kuningaid omal ajal pole olnud, ent Rundale loss on võimas. See on nii tohutult suur, et ei oskakski arvata, kes ja kuidas seal omala ajal elada sai. Lossipargis on meeletult suur roosiaed. Iga roos erinevast sordist. Meie sattusime sinna üsna rooside õitsemisaja lõpus. Ilmselt parem aeg seda parki külastada oleks olnud nädal-paar varem. Samas kaardi järgi on seal ka liiliate ja pojengide sektsioon ning parki uuendatakse veelgi. Nii palju nii ilusaid ja suurejoonelisi roose (kusjuures kõik eri sortidest) ei ole ma veel varem näinud. Uskumatu töö ja vaev!

Bauskasse tagasi jõudnud, pöördus meie reis täielikult. Kui on korraga rohkem kui üks märk, et selleks korraks tuleks reis lõpetada, peab neid ilmselt kuulama ja mitte vastu trotsima. Igale asjale oleks küll lahenduse leidnud, aga kas reis oleks ka peale seda päris selline olnud, nagu planeerisime ja seni reis kulgenud oli, kahtlen siiralt. Kõigepealt kukkus maha TomTom. Kaart küll töötas, ent ühtki satelliiti see enam üles ei leidnud, mis tegi ta sisuliselt kasutuks. Erinevatest turismiinfopunktidest (tõepoolest on paljudes kohtades täiesti erinevad materjalid) saadud turistikaartide järgi õnnestus meil küll edasi liikuda, aga pidanuksime jätma vahele mõned vaatamisväärsused ja vältima väiksemaid teid. Teiseks ööks öömaja polnud meil veel leitud, kuigi õhtu pressis juba tugevalt peale (lõpuks lahkusime Bauskast alles õhtul kella 21 paiku). Eestis sularaha avhetades olime teinud väikese valearvestuse ning reaalselt oli järel vaid 5 latti, sellega majutust poleks me aga kuidagi saanud. Pangaautomaadist saanuks küll juurde võtta, aga see oleks kaasa toonud lisakulutuse. Lõpliku punkti i-le pani see, kui Bauska kindluses pildistades fotoka aku lõplikult tühjaks sai. Et tavaliselt aku peab nädala või rohkemgi ka palju pildistades, ei olnud ma laadijat kaasa võtnud. Ülejäänud reis tulnuks suuresti pildistada mobiiltelefonidega, kuid need pildid pole kahtlemata liiga hea kvaliteediga, vaid pigem hädapärane vahend. Pealegi vähese valgusega, nt õhtul, on mobiiliga pildistamine üsna keeruline. Lisaks kõigele muule näitas ka bensiiniseier üsna paagi põhja, mis tähendas, et kütust tulnuks võtta igal juhul, ainult et vahe oli koguses. Kuna Lätis on hetkeseisuga bensuliiter umbes 70 senti kallim kui meil, teeb see suurema koguse peale ka olulise rahalise vahe. Ühesõnaga tegime spontaanse otsuse tagasi Pärnusse pöörduda, et viimane kolmandik meie reisist läbida mõnel teisel nädalavahetusel.

Bauska asub teispool Daugava jõge, üsna Leedu piiri ääres. Püüdsime tagasitee paberkaardi järgi siiski planeerida niimoodi, nagu olime algselt reisi planeerinud, ent mitte ööbides Jekabpilsis, vaid pöördudes Aizkrauklest tagasi Eestisse. Kui esimese hooga arvasime, et ei peagi Aizkrauklesse välja sõitma, siis selgus peagi, et mujalt üle jõe tegelikult saada polegi võimalik. Aizkrauklesse jõudsime mööda väiksemaid kruusateid. Vahepeal oli meil tunne, justkui oleksime sattunud Jumalast hüljatud teedele - ei ühtki inimest, ei mingit liikumist. Kui mõnes majahoovis õnnestus näha sõidukit, mis ilmselt oli liikunud viimase 3 päeva jooksul, tekkis tsivilisatsiooni tunne tagasi.

Aizkraukles on suur hüdroelektrijaam. Et pääseda üle Daugava, tuli läbida tunnel läbi hüdroelektrijaama. Õhtune Daugava on meeletult ilus: roosakas taevas, kerged künkad silmapiiril ja sillerdav lai vesi. Peale tunnelit peatasime auto ning püüdsime teha mõned fotod, peade kohal surisemas suured kõrgepingeliinid, millest õhk oli sõna otseses mõttes elektrit täis. Igapäevasel sealkandis küll liikuda niimoodi ei tahaks.

Tee Riiga kulges mööda suurt maanteed, mis jookseb piki Daugavat. Vahepeal saab sõita üsna veepiiril. See on äärmiselt ilus. Enne Riiat näitavad teeviidad Tallinna peale, ent meil oli tarvis kindlasti kütust võtta. Suvalisi tanklaid teepeal ei tahtnud väga usaldada ja otsustasime juba teada-tuntud koduse Statoili kasuks. Mida lähemale jõudsime Riiale, seda rohkem hakaks teepeal tulema Selvereid ja Statoile. Eestis küsisime Kuldkaardi kehtivuse kohta Baltimaades, saades vastuseks, et kehtivad küll, aga täpseid soodustusi öelda ei osatud. Igatahes kohapeal saime vastuseks, et bensiiniliitri pealt Kuldkaardiga alla ei saa (Statoilis on bensiiniliiter Nestest kallim, so 0,717 latti vs 0,729 latti - kui kaardiga alla ei saa, siis milleks maksta rohkem?). Esimesest Statoilist, kus Riias peatusime, pärisime ka oma täpsemat asukohta, sest Riia kohta oli meil üksnes kesklinna turistikaart, kuna turismiinfo punkte külastades arvasime, et Riia kaarti meil kindlasti vaja pole, sest olime otsustanud Riia reisiplaanidest välja jätta. Saanud vastuseks, et me oleme teel õiges suunas, aga meie kaardile jõudmiseks oli veel pikk maa.

Mõttes arvutasin kilometraaži, et eelduste kohaselt pidanuksime jõudma Pärnusse öösel kella 1 ajal - see ei tundunudki väga hilja. Küll aga ei osanud ma arvestada, et Riia linnas puuduvad igasugused viidad, mis näitaksid veidigi Eesti suunas (ka Sigulda ja Cesis oleksid juba olnud oluliselt paremad märgid), samas kui Eesti piiri lähistel on kõik külavaheteed neid täis. Teoorias oli meil selge, kust teed pidi me sisse tulime linna ja kuhu peame välja jõudma. Sellegipoolest suutsime tiirutada 3-4 korda mööda sama tänavat, leidmata õiget kohta ärakeeramiseks: küll sattusime tupikusse, küll kohta, kus oli keelumärk või kohustus sõita keeramise asemel otse edasi. Lõpuks leidnud kätte esimese õige suure tänava, olime nii õnnelikud, et unustasime sellelt ärakeeramise sootuks. Meie ees sõitsid ukrainlased, kellel paistis olevat esiklaasil GPS. Sõitsime natuke maad nende järgi, nemad aga keerasid paremale ja meie uhasime otse edasi. Kell oli juba üle südaöö. Kui tee otsa sai, küsisime Statoili teenindajalt järele, kuhu keerama peaksime. Selgus, et olime sattunud valele teele ning kaugel kohast, kus olema pidanuksime. Sellest mental note: usalda alati võõra mehe GPSi. Riiast lahkusime kella 1 ajal öösel ja Pärnusse jõudsime õnnelikult 3 paiku.

Järgmiseks tuleb a) saada korda TomTom JA varustada end kõikvõimalike vajalike paberkaartidega, b) leida nädalavahetuse päev, mil teha uus Läti trip, c) vahetada kaasa rohkem sularaha, d) laadida korralikult kaamera aku JA akulaadija kaasa võtta, e) uurida uuesti Statoilist, millised soodustused kehtivad ja kus Statoilid kaardil asuvad. Loodetavasti midagi ei unustanud :)

Puhkamist tuleb harjutada

Uskumatult tõsi on see telereklaami lause, kus neiu üllatudes küsib noormeetselt, mida nood lambi all beežitades teevad, saab vastuseks, et puhkamist tuleb harjutada. Nii ta on. Nädal tagasi reede õhtul lõpetasin tööpäeva suhteliselt hilja (andke andeks, sõbrad, kes te olete mu seetõttu üsna maha kandnud), valmistudes nädalaseks puhkuseks. Esimesed paar päeva olid rasked, töömõtted keerlesid peas ja pidevalt tuli meelde asju, mis kõik jäid tegemata. Esmaspäev oli telefoni otsas peaaegu nagu tavaline tööpäev. Jaanipäev oli rahulikum. Täna suutsin juba harjuda mõttega, et saan rahus raamatuid lugeda ja päikest võtta.

Praeguseks hetkeks olen jõudnud läbi lugeda kaks raamatut (Jaan tuli ju vahele): Oscar Wilde "Dorian Gray portree" ja Norma Khouri "Kaotatud au". Esimene neist raamatuist meenutas kooliaegset kohustuslikku kirjandust. Algus ei saanud eriti vedama, ent vahepeal läks üsna huvitavaks. Veidi Faustilik ja Faust mulle istus omal ajal. Ometigi ei viitsi ma kuigi palju lugeda raamatuid, mille tegevus toimub ajastus, mida olen filmidest näinud ja suudan veidi ette kujutada, ent mis jääb minust siiski üsna kaugesse aega seljataha. Pikad maastikukirjeldused mind ei põimu. Eelistan pigem raamatuid, mille tegevus leiab rohkem aset tänapäevas. Raamatuid, mida on lugeda nii ahmivalt hea, et ei saa neid kuidagi käest, mis on nii kaasahaaravad, et unustad end ümbritseva. see annab võimaluse mõtte välja lülitada ja tõeliselt puhata. Kogu vaimuga.

"Kaotatud au" aga paelus mind veidi enam. Kui olin lõpetanud "Elusalt põletatud" lugemise, otsisin Amazonist raamatuid, mis kirjutaksid aumõrvadest. Minu jaoks tundus kogu see teema, sh moslemid ja nende tõekspidamised, nii võõra ja arusaamatuna, et sellest veidi paremat pilti saada, tahtnuksin veel lugeda. Siis leidsin ka "Kaotatud au" nende raamatute pikast nimekirjast, mis aumõrvu ja mosleminaisi käsitlesid. Eesti keeles on sellel teemal tõlkeid ilmunud omajagu, ent inglisekeelsele kirjandusele jäävad need hoolega alla. Nüüd avastasin "Kaotatud au" juhuslikult raamaturiiulist ja võtsin selle ette. Kui "Elusalt põletatud" rääkis Jordani Läänekaldast ja pigem alamklassist, talupoeglikust elust, ülikarmidest reeglitest, mis olid kehtestatud ühiskonnas naistele, eriti antud peres, ent samas oli väga vahetu ja lihtne, siis "Kaotatud au" seevastu räägib keskklassi perekonnast, erinevatest koos eksisteerivatest uskudest, mille tavad on teatud määral erinevad, ent olles araablased, kummardavad samu tõekspidamisi kõigi teiste kogukondlastega. "Elusalt põletatud" andis pildi ühe naise elust ja läbielamistest, parema ülevaate sellest, kui eraldatud on sellised inimesed kogu maailmast, kui vähe on neil võimalus teisiti käituda või midagi teada, olla haritud. "Kaotatud au" selgitas reeglite piiridel mängimist justkui tänapäeva ühiskonnas, ent siiski andes laiema ülevaate aumõrvade tekkest ja tõekspidamistest. See ei olnud nii karm ega nii emotsionaalne kui "Elusalt põletatud", ent mõtteainet andis paljuks. Aumõrvade teema ei ole minu jaoks ikka veel ammendatud.

Nüüd on aeg järgmise raamatu käes, aga raamaturiiulil on küll palju raamatuid, ent tundub, et vähe neid, mis võiksid paeluda. Lugemissoovitused on teretulnud.

Aumõrv - elusalt põletatud

Neljapäeval jäin äkitselt haigeks. Ei tea, kas sain kuskilt viiruse, mis kiiresti mõjuma hakkas, või lõi külmetus välja, aga asi päris õige pole. Äkitselt lõid keset päeva kõrvad lukku, tekkis ületamatu nohu ja pea hakkas kumisema. Reedel lisandusid sellele veel peavalu, lihasvalu ja imelik tunne. Nii püüdsin ma terve nädalavahetuse istuda ja lihtsalt olla, et enesetunne veidigi kosuks. Kuna ilmad on ilusad ja soojad, püüdsin veidi, kurguni kinninööbituna, istuda ka päikese käes. Juhuslikult sattus mu kätte raamat...

Ma ei armasta eluloo raamatuid ja veel vähem jutustusi nii kirjas kui videos, mis kõnelevad raskest vägivallast, sõjast vms. Seda enam üllatasin end, kui silmad haarasid raamatust sõnu ja raske oli seda käest panna. Souad "Elusalt põletatud" on niivõrd kaasahaarav. Oma lihtsuses on see niivõrd kohutav, et terve mõistusega eurooplasel on sellest ilmselt raske aru saada. Ma olen kuulnud moslemimaailma eripäradest, nende brutaalsest käitumisest naistega ning sellest, et naistel puuduvad seal õigused. Sellegipoolest ei suutnud ma kuidagi uskuda, et tänapäeval ikka veel eksisteerivad aumõrvad, julm kohtlemine ja toores füüsiline vägivald selles maailmas, mida peetakse normaalseks ja pärandatakse edasi põlvest põlve. Heas usus tahaks ma loota, et antud eluloo kirjeldus on pigem siiski erand kui üldlevinud reegel ka sealses maailmas. Et meie mõistes tsivilisatsioon ja head tavad on ka sinna mingil määralgi jõudnud.

Ma ei saa hukka mõista seda maailma, mida ma ei tunne, aga sootuks võimatu on mõista ja õigustada jõhkrat käitumist, eluõiguse võtmist, pidevat hirmuvalitsemist. Minu jaoks kõlab uskumatult see, kuidas lõpetatakse naisterahvaste eluküünal täiesti või üldjuhul karistamatult - lihtsalt sellepärast, et nad on naisena sündinud. Aumõrv on perekonna au küsimus.

Igatahes soovitan lugeda seda emotsioonitult võigast raamatut silmaringi avardamiseks. See ei ole öökapi lugemine, pigem sobilik päevaseks ajaks, hea mõnel nädalavahetusel kätte võtta. Peale raamatu lõpetamist võiks mõelda oma elu üle järele ja küsida, mille üle küll me kurdame.

Miks minust ei saa ettekandja

Nädalavahetuse popp teema oli riigikirjandi kirjutamine. Absoluutselt raske katsumus igale abituriendile. Kuigi kirjandi kirjutamine oli mul omal ajal üsna käpas, ei tahaks ma seda siiski naljalt uuesti teha. Sellegipoolest püüan siinkohal au andes abiturientidele kirjutada lühiesseed teemal, miks minust ei saa ettekandja.

Ettekandja töö on huvitav. Selline arusaam jäi mulle alati kõrvaltvaatajana, kui räägiti suurest catering üritusest. Kõigil oli tähtis roll. Ettevalmistused. Kohapeal rolli täitmine. Klientidega suhtlus. Ootamatud olukorrad. Korrastamine ja ürituse lõpetamine. Meeskonnatöö ja rammestus. Tänu ja tagasiside. Tundub ju mõnus? Vähemasti ei muutu üksluiseks ning alati on midagi erinevat. 

Ettekandja töö on raske. Palju erinevaid situatsioone ja ootamatuid olukordi. Palju segadust. Keegi ei tee oma tööd korralikult ja sina kannatad. Midagi lõppeb otsa, midagi läheb katki, aga asendada pole millegagi, samas ei tohiks lauad tühjaks jääda. Kliendile peab alati jääma mulje, et kõik on paremas korras, alati särav naeratus ja üliviisakas olek, olenemata sellest, et said just kelleltki teiselt vastu pead asja eest, mis ei puudutanud üldse sind. Kliendi soovid on eripärased ja küsimused kummalised. Taldrikud ja kandikud on kaalult rasked, klaasidega täidetud kandikud vajavad lisaks veel tasakaalu harjutamist. Füüsiline väsimus on suur, esimesena jõuab see põlvedesse ja päkkadesse. Aeg jookseb meeletul kiirusel, aga päeva lõpp ei paista.

Ettekandja töö on igav. Keegi teeb oma tööd liiga hästi või pole piisavalt kliente. Lihtsalt seisad ja ootad. Ootad. Midagi ei toimu. Kui seda tööd teha rohkem kui üks kord, hakkab muster korduma. Tuleb klient, soovib midagi, saab selle, lahkub. Naeratus, viisakus, teenindus. 

Ettekandja töö on ebameeldiv. Seda eriti siis, kui see pole sinu igapäevatöö. Erandkorras oled tulnud vastu kolleegide abipalvele ligi 600 külalisega uue suure üksuse avamisürituse näol. Oled nõus abistama ja proovima ettekandja tööd korra. See tundub isegi esmapilgul lõbus. Ühel hetkel märkad, kuidas asjad ei toimi päris nii, nagu peaksid. Saad pähe asjade eest, mis päriselt ei olegi nagu põhjendatud. Jalad on surnud ja lisaks väsimusele ärritab suur söögi- ja joogikogus näljast maitsemeelt. Seejärel märkad, kuidas inimesed, kellega oled harjunud suhtlema, sinust justkui välja ei tee. Öeldakse, et hea teenindus on märkamatu, aga kas ka teenindaja peab olema märkamatu kõigile, ka omadele? Ma mõistan meie teenindajate raskust ja hindan kõrgelt head teenindusoskust, südikust ja vastupidamist. Aga tuginedes tänasele ainulaadsele kogemusele sooviksin omadelt rohkem hoolivust. Ja tänutunnet. Rohkem märkamist. Selline suhtumine ja käitumine riivab mu eneseväärikust.

Ma olen teenindaja. Oma igapäevatöös. Teenindan kolleege ja inimesi tänavalt. Olen harjunud viisakalt suhtlema. Mulle meeldib see. Aga minu töö on kuidagi teistsugune. Mul on teatav eneseuhkus ja ilmselt ka ego, mis on ületanud tavalise ettekandja töö ootused. Ma pean head teenindust ja head teenindajat väga oluliseks, hindan neid kõrgelt, ent see töö ei ole minu jaoks. Teenindaja töö on elustiil. Ettekandja töö on oskus ja tahe lisaks elustiilile. Selle kõige pärast ei saa minust ettekandjat.

Palun anna mulle pool oma unenäost

Täna öösel nägin unes, et vaatasin ühe sõbranna reisipilte ja seal oli foto, mida tahtsin väga M-le näidata, arvasin, et talle võiks meeldida. Läbi une tekkis mõte, et ok, teda siin ei ole, aga ta magab mu kõrval, pean ta üles äratama, et ta saaks ka seda pilti mu unenäos näha. Tol hetkel ma õnneks küll suikusin uuesti ja tema uni jäi rikkumata.

Aga mis siis, kui olekski võimalik kutsuda teisi oma unenägudesse, vaatama seda, mida sinagi näed? Või külastada teiste unenägusid, kui oled saanud selleks kutse? Kas see võiks aidata teist inimest paremini mõista või hoopistükkis mõista liiga palju ja näha tema mõistuse tegelikku maailma, mis eemale peletaks?

Või kui saaks lihtsalt vahetevahel anda kellelegi osa oma heast unenäost, et temalgi tore oleks?

10 000 sammu - istuv töö

Märkamatult on kätte jõudnud kevad. Ma avastasin seda kuidagi alles umbes eile. Kui selle avalduse tööl teatavaks tegin, arvas kolleeg, et ma võiksin vahelduseks kalendrisse vaadata: aprill juba poole peal ja suur kevad oli ammu juba kohal olnud. Vaatasin teda altkulmu topaka pilguga. Olgugi et mu sünnipäev on märtsis ja see peaks olema üks hilisemaid kevade kuulutajaid, aga minu jaoks oli kevad saabunud alles nüüd ja kuidagi äkki. Nagu ikka. Talvejopega käia tundub kuidagi kohatu.

Sain sünnipäevaks sammulugeja. Kuigi mul on nö tüüpiline istuv kontori töö, olen ma ammu kahtlustanud, et omajagu samme teen ma päeva jooksul ära siiski. Et see ei oleks pelgalt vabandus sellele, et ma kuidagi trenni ei jõua (jah, ma pole ka viimased tubli mitu nädalat kepikõndima jõudnud), siis oli mul lõpuks meeles eile hommikul sammulugeja käekotti visata ja autost välja astudes ilutses seal üsna ilus number 100 sammu: teekond kodu uksest autoni. Eile oli üsna tavaline tööpäev, veidi sebimist ja jooksmist mööda maja, aga muus osas täiesti tüüpiline. Päeva lõpuks näitas sammulugeja 9467 sammu. Täna oli päev veidi kiirem, sebimist natuke rohkem ja jaladki päeva lõpus kerges surinas - 11817 sammu (olgu täpsustusejks öeldud, et eile sain autoga maja ette, täna pidin autost tööle ja tagasi jalutama ca 5 minutit, mille sammud on näidu hulgas). Arvestades, et kuulu järgi pidavat olema heas vormis püsimiseks normaalne sammude arv päevas 10 000, siis pole ju paha tulemus istuva töö kohta?

Swedbank sai isegi hakkama

Täna hommikul tõstsin toru ja helistasin Swedbanki, et teada saada, kas pean minema vaidlustust uuesti allkirjastama või mis seis asjadega on. Seekord sattusin asjaliku tädi peale, kes lubas veidi uurida, mis seisus asi on. Olnud mõne minuti ootel, lubas ta mulle tagasi helistada. Umbes veerand tunni pärast kõne tuligi: öeldi, et täna saab kõik korda. Palusin täpsustada, mis nimelt korda saab, kas vaidlustus või raha. Vastati, et kogu rahadega seotud jama. Vastusega jäin ma esialgu rahule, ent olin siiski rohkem kui skeptiline.

Hetk tagasi Swebanki internetipanka sisse logides märkasin, et nad on mu kontole raha tagasi kandnud. Sedakorda on nad kandnud mulle tagasi ka makstud intressid ja võlakatte. Krediitkaardikonto (NB! ilma kaardita) on nullis ja kuskil mingeid intresse ei tiksu. Lõpuks ometi on see jama lahendatud. Uskumatu. Ma siiski eeldan, et ma olen kustutatud ka nende krediidivõlglaste nimekirjast, kuhu ma poleks pidanud üldse sattuma.

Võibolla olen ma veidi liiga nõudlik klient, kuid peale kogu seda jama oleks ma eeldanud väikest pangateadet, mis võinuks lihtsalt veelkord vabandada ning öelda, et nüüd on kõik ok ja muretsemiseks pole enam põhjust. Ilmselgelt olen ma tõesti liiga nõudlik klient.

PS! Ega loodus tühja kohta ei salli, et see raha nüüd kontol tagasi on. Täna sain tööl hoovis parkides parkimistrahvi, sest olin unustanud hommikul kiiruga parkimisloa tuuleklaasi vahele visata.

Swedbanki saaga jätkub

Ma olen tõeliselt tige Swedbanki peale. Ikka veel ja aina tigedamaks asi läheb. Kui eelmise nädala lõpus suutsin korraks maha rahuneda, siis praeguseks hetkeks olen totaalselt taas tuurid üles kogunud.

Minu krediitkaardi teema on endiselt lahtine. Reede hommikul, kui selgus, et teller oli unustanud teisipäeval minult vaidlustusele allkirja võtta ja ma pean minema uuesti pangakontorisse, et allkirja anda, olin püha viha täis. Kirjutasin Swedbanki üsna tigeda kliendikaebuse. Kuna sattusin arstil käies Pae kontori lähistele, käisin sealt läbi, et lõpuks ometi oma vaidlustus käiku anda ja sellega kõik korda saada. Teller printis eeltäidetud eestikeelse vaidlustuse välja, andsin mõlemale eksemplarile oma allkirja ning sain ühe eksemplari AS Hansapanga templi ja telleri allkirjaga endale. Arvasin sellega korras olevat.

Kuna ma jõudsalt olen olnud viimased nädal aega Swedbanki kuld-kirjasõber, siis olen hakanud tsekkima oma internetipanka, et ehk laekub sinna mõni uus põnev kiri (meenutab jubedasti Shopaholicu raamatus peategeleast, kes jõudsalt pangaga muudkui kirjutas ja mina mõtlesin siis, et selliseid inimesi ei ole olemas, nüüd aga olen üks neist). Pühapäeval oli saadetud mulle vastus kliendikaebusele internetipanka, ette ja taha vabandades ja lisades, et pean ikkagi minema pangakontorisse allkirja andma. Täna õhtul kella 18 ajal oli laekunud minu e-postile uus kiri Swedbankilt, kus nad teatavd, et tulevad mulle vastu ja saadavad meilile minu vaidlustuse, mille saan neile allkirjastatult tagasi saata. Vaidlustus oli sedakorda inglise keelne. Kirjutasin neile rõõmsalt vastu, et kas pean seda uuesti allkirjastama ja neile saatma, kuigi olen seda juba reedel pangakontoris teinud? Samuti avastasin inglisekeelset vaidlustust pikemalt uurides, et linnuke, mis on vaidlustusele panga poolt pandud, ütleb, et mina "ei ole tehingut teostanud antud summas". Eesti keeles tähendab see, et ma olen tehinguid teostanud, aga minult on võetud vale summa. Samas on paar rida ülevalpool väide "ei ole tehingut teostanud ega volitanud kedagi tehingut teostama", mis minu mõistuse järgi peaks olema minu juhtum: ei ole ma kunagi USAs käinud, ühtki tehingut neist teinud ega ka kellelegi oma kaarti edasi andnud. Seega on pank märkinud automaatselt vale vaidlustuse põhjuse?

Lisaks sellele avastasin, et minu deebetkaardil on äkitselt 300 krooni miinust (broneering). Mida kuradit? Kliksasin broneeringu lahti ning selle selgitus oli "Loan" ja numbrijada. Ehk siis laenumakse? Aga mul pole ühtki kehtivat laenu, ka oli krediitkaardi limiidist üle läinud ja veel maksmata (loe: raha, mille jagu mul enam deebetkaardil polnud, et see automaatselt ära varastada) ca 150 eek. Kust tuleb siis äkki 300?

Võtsin toru ja helistasin klienditoe telefonile (no milleks need siis on, kui mitte helistamiseks?). Teenindaja teispool toru oli igati viisakas ja kena. Püüdis järgi uurida, kust see 300 krooni tekkinud on ja mis laenumaksega on tegu, et ega pole veel mõnda minu teadmata tehingut tehtud. Ei olnud. Peale 10 minutilist ootamist selgus, et tegu on Ego kaardi automaatse tagasimaksega, mis mul oli kunagi sätitud 350 eek peale kuus. Oh jah.

Kui küsisin, mis on mu vaidlustusest sanud, teatas ta, et tänase päeva seisuga ei ole see nendeni jõudnud ja pean minema pangakontorisse seda allkirjastama. Dziisas, kui mitu korda ma pean ühe ja sama asja pärast, ühte ja sama dokumenti minema pangakontorisse allkirjastajma?? Praeguseks olen käinud nüüd 2 korda (esimesel korral mulle lihtsalt ei antud dokumenti, mida allkirjastada, teine kord allkirjastasin ära). Et siis tuleks veel kolmandat korda ka minna? Väidetavalt kohe, kui selline dokument allkirjastatakse, faksitakse see vastavasse osakonda ja antakse käiku. Tuleb välja, et 4 kalendripäeva jooksul pole Swedbanki ühest kontorist teise veel faks kohale jõudnud. Kaua niimoodi selle rahaga veel läheb? Tõepoolest, ma vihastasin. Mida paganat nad must tahavad, otsustagu ükskord ära. Mina ei ole Swedbank, et ma teaks, kuidas sellises olukorras käituda ja mida teha. Ühesõnaga soovitati mulle homme peale kella 9 tööajal tagasi helistada, et siis loota saada vastust mõnelt spetsialistilt.

Kui see asi niipea lahendust ei leia, olen ma nõus kasutusele võtma vajadusel äärmuslikke meetmeid, et asjad liikuma saada. Praeguseks hetkeks on Swedbank mulle tekitanud kahju 8500 eek USA tehingute eest, ca 15 eek krediitkaardi intressi, 300 eek miinussumma minu deebetkontol. Ühesõnaga summa hakkab lähenema 9000 kroonile. Lisaks täpselt nädal aega ja terve päeva kestnud psüühilised kannatused, jooksutamised ja segased vastused. Kui asjale kohe selgust ei saa, olen ma nõus Swedbanki selle eest kohtusse andma. Asi on naljast kaugel.

Mustikas põles - ema pood Mustika keskuses

Tänane hommik algas taaskord suure üllatusega. Kell oli mõni minut 8 läbi. Olime just tööle sõitmas, kui helistas E ja küsis, kas ema pood asub Mustika keskuses. Kuna E ema oli just hiljuti seda külastanud, arvasin, et ta helistab sellepärast. Tema vastus oli aga kiirelt, et Mustika keskus põleb lausleekides ning kahjustunud on juba üle 1000 m2 pinnast, seda kõike just mu ema poe poolsest otsast. Põlengust teatati kell 5:41.

Helistasin emale. Ta oli uudistest kuulnud, et midagi põleb, aga kui hullult, ta veel ei teadnud. Ema asus teele Mustika poole ja mina jõudsin tööle. Netist leitud pildid polnud just meeliülendavad: suured leegid liikusid otse ema poe suunas. Sain teada, et Enteri pood on hävinud täielikult. See oli meist vaid üle koridori. Hirm oli suur. Ahastus.

Ema jõudis kohale 10 paiku. Palju helistamist ja uurimist. Lõpuks selgus, et kohapeal teha pole midagi ja esimene lootus näha oma poodi, on kella 12 ajal. Veidi peale poolt üht teatas ema, et hakatakse sisse laskma. Sõitsime kohale. Ootasime. Pikalt ja kaua. Rentnikke oli palju, kõik ootasid ja ootasid kannatamatult. Tundide kaupa, jalad paarisenitmeetrises vees. Selleks hetkeks teadsime, et kõige hullem polnud meieni jõudnud, ent vee- ja tahmakahjustused võivad olla pöördumatud. Samas olid päästjad just avastanud veel kuskil tulekolde, mida samal ajal kustutati.

Turvatöötajaid, kes rentnikke saatis, oli vaid üks. Vaene neiu oli terve päeva põlenud kaubakeskuses veetnud, ilmselgelt oli tal üsna halb olla. Meie viibisime oma poes veidi üle kümmekonna minuti, saime sellestki lühikesest ajast külge terve päeva kestnud räige vinguhaisu ning kõri kipituse, turvatöötaja aga viibis seal tunde. Tõeliselt jube.

Kui meid kaubakeskuse pinnale oma poe juurde lasti, oli vaatepilt ahhetamapanev. Kõik kohad olid vett täis, mõnes kohas ulatus vee kogus üle saapa varbaotsa. Tahma oli kõikjal. Enteri ega On/Offi poest polnud midagi järel, Masku oli suures osas kannatada saanud, lisaks vingu- ja tahmakahjustused. Meie poe päästis lausleekidest vaid vahekoridor, kus polnud põlevat materjali ja leek sai kanduda üksnes lae kaudu, ent viimasel hetkel oli tuletõrje saanud tulele piiri peale. Klõpsisin kiiruga paar pilti.

Meie boksis on vaid tugev veekahjustus ja tohutus koguses tahma ja vingu. Pehme mööbel läheb ilmselgelt mahakandmisele. Paljude valgustite osas ei oska veel arvata, ei saanud seal kuigipalju ringi vaadata - teised ju ootasid ja tahtsid ka. Püüdsime vaid päästa kiiruga seda, mida andis, tõstes mõned asjad kuivemale pinnale. Lisaks siis muud poes olevad väikedetailid. Elektrit polnud, aga üht-teist tänu katuseakendele nägi. Eks siis saab tegelikud kahjud ära hinnata ja selgeks teha, kui taas poe ruumidesse tagasi lastakse ning elekter sisse pannakse. Kaup on meil paraku kindlustamata - ei osanud selle peale mitte tulla, et ka kaubakeskuses tuleks tulekahju vastu end kindlustada. Mis ja kuidas edasi saab, ei tea praegu keegi. Eks aeg annab arutust.

Hommikul vasardas peas vaid küsimus, kuidas sellised asjad saavad juhtuda ja niivõrd ulatuslikult. Olgu siinkohal mainitud, et pood on küll mu ema ainus tegevusala, ent firma on meil kahe peale, seega on see natuke nagu minu laps ka. Üleeile avastasin ma oma krediitkaardi kloonimise, täna oli tohutu kahju Mustika keskuses. Kuidagi raskeid üllatusi täis aeg. Iga asi pidi millekski hea olema. Huvitav, milleks need head on?

Krediitkaardi kloonimise ohver

Eile hommikul avastasin ehmatusega, et minu krediitkaart on kloonitud ning sellega on makstud USAs 1,5 nädalat tagasi 8500 EEK eest. Šokk oli suur.

Kõik algas sellest, et mul oli vaja maksta ära üks mõnetuhande kroonine arve kindlasti 02.03.09 kuupäeval pangaülekandega või hiljemalt 03.03.09 kaardiga. Tahtsin ülekandega maksma hakata, kuid jõudsin panganetti alles mõni minut peale südaööd. Kuna kuupäev oli juba vahetunud 03.03.09-ks, siis arvasin kindlam olevat minna hommikul kaardiga oma arvet maksma, et raha kindlasti samal päeval üle läheks. Et palgapäevani oli paar päeva aega ja ma ei viitsinud hakata summat poolitama erinevate kaartide vahel, otsustasin kasutada arve tasumiseks krediitkaarti, mida ma üldjuhul ei kasuta ning mis rahakotis seisab rohkem hädajuhuks (naistel neid hädajuhte ikka vahel esineb, alustades ootamatust allahindlusest ja ideaalsest leiust poest ning lõpetades vahetult enne palgapäeva lõunasöögi eest maksmisega). Kuna olin just eelmise aasta lõpus kasutatud krediidilimiidi täies ulatuses tagasi maksnud ja teadaolevalt oli kaardil 7000 EEK vaba raha, siis seda suurem oli minu üllatus, kui teenindaja teatas mulle, et kaardil pole piisavalt raha. Ma küsisin, kas kaart ei läinud läbi või oli ehk mõni muu viga, kuid vastus jäi endiseks. Seepeale andsin oma deebetkaardi, millel teadsin olevat peal summa veidi üle 1000 krooni ja palusin sellelt kaardilt võtta 1000, et siis ülejäänud summa muude kaartide vahel ära jupitada. Teenindajalt sain aga sama vastuse: kaardil pole piisavalt raha. Esimene mõte oli, et pangas on suhtluses kuskil mingi error, sest raha ju minu teada oli olemas.

Kohe, kui mul õnnestus pääseda esimese arvuti taha, millel on ID-kaardi lugeja, logisin panka sisse ja avastasin, et minu krediitkaardil on tõepoolest üle 7000 krooni (NB! limiit oli 7000) võlgu, lisaks on kadunud kogu mu raha deebetkaardi arvelt. Konto väljavõttelt nägin, et 13-18.02.09 on tehtud minu kaardiga tehinguid USAs kiirsöögikohtades, pandimajades, juveeliäris, Wal-martis ja veel paaris poes, kokku ca 8500 EEK eest. Kuna krediitkaardile jõuab välismaksete info hiljem, siis saab maksetega ületada ka krediidipiiri, mispuhul ületanud summa kasseeritakse vaba raha ulatuses automaatselt deebetkaardi kontolt. Sinna siis kogu mu vaba raha läkski. Lisaks sellele olin saanud pangast teate, et mul on tekkinud krediidivõlg (selle osa suhtes, mis ületas krediidilimiiti ja mida deebetkaardil olnud summa katta ei suutnud) ja kui ma võlgnevust teatud tähtaja jooksul ei lahenda ning summa kasvab veel, siis olen ma kantud krediidiinfo nimekirja. Minu ehmatus oli suur ja ootamatu.

Esimese asjana peale kelmuse väljatulekut helistasin panka ja palusin tehingud annulleerida, seejärel käisin pangakontoris ja andsin üle oma krediitkaardi ning kirjutasin politseis avalduse. Ka pangateller ja politseinikud olid üsna nõutud. Hetkel pole ma kuskilt veel mingit vastust saanud ning miinussumma on endine, ent intress aina kasvab (ikkagi 18%) ning ka krediidivõlglaste nimekirjas olen endiselt üleval, sest võlg on likvideerimata.

Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ma pole kunagi USA-s käinud ja minu krediitkaart oli ka sel samal hetkel ikka veel minu rahakotis, kui tehinguid tehti. Ma olen alati püüdnud olla hoolas igasuguste maksete tegemisel, kuuldes ikka ja jälle hoiatusi, kus keegi on mingeid andmeid kopeerinud. Minuga ju selliseid asju juhtuda ei saa?! Aga siiski tõmmati ka mind kusagil väga osavalt kotti. Ma pole kasutanud krediitkaarti kuskil kahtlastes internetipoodides ega niisama urgastes, mitte kunagi sularahaautomaadis. Seda enam, et antud kaarti kasutasin ma viimati 2008 aasta juulis ning 2008 aastal üldse kokku 7 korda, millest korra Paypaliga Skypesse kõneaega ostes, 3 korda Eestis minu mõistuse jaoks täiesti usaldusväärsetes kohtades, kus olen ka teiste kaartidega maksnud, ning 3 korda Londonis kaarti mitte kordagi silmast lastes. 2007 aastal kasutasin ma kaarti samuti vaid 3 korda. Peamised antud kaardi kasutusajad jäävad 2005. ja 2006. aastasse. Kas tõesti kopeeriti minu kaart juba 2005-2006 (kui ma õigesti mäletan, vahetatakse kaarti iga 3 aasta tagant, seega vahetasin seda 2006, sest aegumine oli 2009)? Või kopeeriti seda millalgi eelmisel aastal niivõrd osavalt, et ma ei märganud, kuid miks oodati sel juhul ligi kolmveerand aastat enne kaardi kasutamist?

Igal juhul loodan ma siiralt, et ei pea hakkama omast taskust kellegi teise pettusi kinni maksma ning asjad saavad korda, aga ütleme ausalt, et uue krediitkaardi järgi mul küll isu ei ole. Pigem on tunne, et maksaks edaspidi üldse vaid sularahas, kuid ka see tuleb ju kuskilt kätte saada...

Olgu see lugu teistele õpetuseks ja hoiatuseks, et oma arvetel tuleb silma pidevalt peal hoida, vastasel juhul võidakse avastada kurikaelte tegevus liiga hilja. Hea, et seekord sattusin nende tegevusele vaid 1,5 nädalat peale toimumist. Ma siiralt loodan, et minuga seda enam kunagi ei juhtu. Praeguseks olen ma krediitkaardi kloonimise ohver - kahju 8500 EEK ja krediidivõlg.

Telefonide ebaõnn vol 2

Mul õnnestus oma telefoniga vahepeal teatav vaherahu sõlmida. Andsin alla sellele, et kõiki kontakte ja kalendrikirjeid oli äkki nelja- ja kolmekordselt. Vahepeal küll üritasin telefoniraamatut korrastada ja topeltkontakte kustutada, kuid varsti olid imekombel kõik kontaktid neljakordselt endisel moel tagasi. Kahtlustasin selles tol korral sünkroniseerimise pattu, ent sellegipoolest ei võtnud ma vaevaks uuesti telefoniraamatut käsitsi üle käia.

Iseenesest meie suhted vahepeal paranesid: tema õppis minuga elama ja mina temaga, kuid ühtäkki paar päeva tagasi otsustas mu kullakallis telefon, et ei näita mulle enam sisenevate kõnede nimesid. Kui telefoniraamatu lahti võtsin, olid nimed koos numbritega seal endiselt 4-kordselt olemas, kuid smsi saades ja kõne sisenedes, näitas ainult numbrit, nagu oleks see saabunud võõralt numbrilt. Vaatasin hämminguga. Eile avastasin, et lisaks nimenäidu kaotamisele on asunud telefon iseseisvalt osasid kontakte telefonist kustutama. Igapäevaselt kasutuses olnud kontaktid olid äkki kadunud. Paljud kontaktid on õnnks veel alles, küll neljakordselt, mõned ka vähemakordselt, kuid osadel kontaktidel on kadunud salvestatud lisainfo (teine telefoninumber, aadress või sünnipäev). Siinkohal ei saa tegu olla sünkroniseerimisveaga, sest vahepeal polnud ma telefoni arvutiga sünkroniseerinud. Niisiis, mis vaevab minu väikest telefoni?

Ilmselt olen ma varsti sunnitud pöörduma garantiiremonti. Mul on vist tõesti telefonidele halb aura, sest neil kipuvad mingid probleemid aeg-ajalt esinema (ilmselt tihedama sagedusega kui teistel...). Nii et kui ma pole pikka aega ühendust võtnud, võib asi olla lihtsalt selles, et mul pole enam numbrit, millele helistada või smsida.

Ja muide, avastasin üllatusega, et vahepeal (küll juba mõned kuud tagasi) läks mu MSNi kontaktide loend sassi: kadusid grupid ja näitas kõiki offlines. Paar päeva hiljem läks asi ise korda. Pidasin seda mõneks MSNi serveri veaks. Nüüd aga avastasin, et mul on ka MSNist tänu vahepealsele viperusele mitmed kontakid, kes seal varem olid, lihtsalt kadunud.

Seega, jagage palun mulle oma kontakte.

Inbox

Uskumatu, minu meilboks on jõudnud hetke, kus seal on inboxis 7 kirja ja need kõik loetud. 7 sellepärast, et ootavad mingit tegutsemist, mitte aga otsest vastust. Ülejäänud mõnituhat kirja olen ma suutnud vaikselt likvideerida. Täna neist viimased 700. Ma ei oleks osanud arvata, et ma kunagi selleni tegelikult ka jõuan: kirju tuleb lihtsalt igapäevaselt nii palju peale. Aga ka kustutamiseks on vaja aega. Ja selleks, et märgata olulisi kirju, mis muidu kahe silma vahele kipuvad jääma.

Avastasin, et 2 aastat tagasi olin suhelnud ühe endise töökaaslasega, kellega lubasin millalgi kunagi kokku saada. See millalgi kunagi ei ole tänase päevani kätte jõudnud.

2 aastat tagasi oli saabunud mu postkasti päris mitu tööpakkumist, mis mind siis kas külmaks jätsid või huviorbiit oli teine. Mõnda kohta ma polnud ka piisavalt hea. Tänasel päeval vaatasin ma neid kuulutusi hoopis teise pilguga. Ma ei tea ega mäleta, mispärast jäi minu kandidatuur poolikuks tol ajal ühte juhtivasse talendiotsingu firmasse. Ma ei mäletanud, et nad minuga üldse oleksid tol ajal ühendunud, ent kirjavahetus annab sellest märku. Mitte, et ma oleksin hetkel aktiivne tööotsija, aga tahes tahtmata paneb see vahel mõtlema, et kes ja kus ma oleks praegu, kui oleksin vahepeal teinud teistsuguseid otsuseid. Ma ei ole õnnetu, sugugi mitte: mul on väga huvitav ja väljakutseterohke töö, mis annab mulle palju võimalusi enese teostamiseks. Aga kui oleks võimalus korraks piiluda tulevikku erinevate stsenaariumite korral, siis kas seda võiks kasutada?

Leidsin juhuslikult oma esimese blogisissekande blogisse, kus polegi mitte midagi muud, ent mis endiselt netiavarustes ripub. Seal on nimekiri asjadest, mille olen koostanud endale meeldejätmiseks. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Tol hetkel ma tundsin neist tõesti puudust. Tänasel päeval, umbes 2 aastat hiljem, on need mul kõik tegelikult olemas. Kas ma olen selle võrra õnnelikum või pidanud rohkem pingutama? Ei usu, ent paljud asjad teevad igapäevaelu veidi kergemaks küll.

Ilmselt mõnikord peabki lihtsalt olema kannatlik ja ootama, et asjad ise paika loksuks. Elul on sinuga omad plaanid.